Häniläne - Tarõ ja timä pernanõ (Looming 7, 2026)

 

Kui eelmine lugemiskogemus selle autoriga oli üsna õnnetu, siis see tekst on märgatavalt parem. Eks see on puhtalt traagiline, kuid niisugune see võrokese elu ole.

Niisiis lugu majast, mis sai hinge, kui õige perenaine ta äratas. Maja siis vaatleb selle perenaise elunatukese veeremist, ta erinevaid mehi ja nende vigasid ning mis sellest kõik lõpuks välja kukkus. Eks elu on üks hädaorg ja mis see armastus õieti olla võiks, leiab see oma otsa üsna kiiresti - sest inimestel on ikka omad hädad küljes.

Tekst on tõepoolest üks õnnetuste elukäik, aga noh, see maamaja vaatepunkt on omal moel huvitav.

Häniläne - Verrev täi (Looming 8, 2023)

 

Kaheleheküljeline lugu sellest, kuidas üks Kirjanike Liidu liige käis tänavu kevadel aastakoosolekul, kus põhiteemaks paistis olevat ühe punakirjaniku bareljeefi mahavõtmine (või siis mitte) Harju tänava majalt. Ja milliseid kirgi see Liidu kirjalistis tekitas. Nii ta siis mõtles koosolekujärgselt, et selline tühistamine võib edasi viia - või õigemini tagasi - selleni, et hakataksegi kõiki möödunud ajastu nähtusi kustutama või hävitama. Kuigi jah, bareljeefi võiks tõepoolest muuseumi teisaldada. Aga millised kired … ja kui tühine aastakoosolek sellele järgnes.

Ahah. Kas sellisele tekstile tuleks just trükiruumi kulutada, aga küllap toimetaja ja toimetus leidsid selle olevat sobiliku. Eks teksti plussiks on võru keeles kirjutamine, õnneks pole see nii keeruline kui võro puritaanide keelekasutus.