Kornei Tšukovski – Tibu (1978)

Aga kus on siin raamatus teised kanad? Kus? Tibulaps näeb kukkegi justkui esmakordselt ja loomulikult ei noki välja, et see kaunilt röökiv harjaga jorss võib ta isa olla (muidugi, miks peakski?). Või ongi tegemist sellise väikemajapidamisega, kus vaid üks kana ühe tibukesega (mis teistest munadest sai?). Kus siis kass käib kana terroriseerimas? Ja naabrivalve kukk oma elajalikke manwhore instinkte rahuldamas? Üks ütlemata närune mittekulaklik väikemajapidamine, kus korrastamata õuel vedeleb poritiik konnakesega? Miks tibu arvab, et temas on just kukke, kas kukkede elu aiapostil on glamuursem kui kanana mudast ussikesi siblida ja muidu mune punnida? Ma olen segaduses, keeruline lasteraamat. Viimati, kui ise tibu, kana ja kukke taluhoovis nägin, oli neid õigupoolest mitmeid ja mitmeid isendeid kõigis kolmes olekus. Kus on siin teised kanad? Kolhoos ja nõukogude võim?

Kornei Tšukovski – Pese-ennast-sa (1953)

Iseenesest päris deliirne värsslugu, mille didaktilisus pole mõõdetav. On üks räpane poisslaps, kes üks hetk ärgates kogeb võimatut tunnet: kraanikauss avab suu ja möriseb pahaselt, asjad põgenevad ta eest või veel hullem – hakkavad teda jälitama. Näiteks nuustik. Poiss pole veel lõplikult segi ja põgeneb korterist... kuni saabub täielik krahh – tänaval peatab ta krokodill ja lubab ta ära süüa, kui nüüd poiss ei puhtaks ei kasi. Enneolematu, eksole. Teadagi, poiss jookseb koju ja mõseb end puhtaks. Deliirse järelkajana tegutsevad asjad veel pisut omasoodu, aga paranemine toimub kiiresti. Või toimus see kõik siiski unes?

“Kargasid mu juurde püksid,
ja ei mitte püksid üksi.
Jooksis järgi pirukas.
“Söö, mu sõber!” hüüatas. 

Jooksis järgi võileibki:
hüppas suhu otseti!”

Siit õpetus – mustus, räpasus võivad mõjuda häirivalt vaimsele heaolule (või tõepoolest – äkki on tegu hoopiski lastekirjandusega?). Muidugi, selliseid asju juhtub eelkõige eliidi rikutud võsukestega (kõik need kraanid ja muud olmelised luksused, mis olid kättesaadavad vaid vähestele valituile tollases nõukogude ühiskonnas). Tavainimeste lapsed, kes kõiksugu bakteritega enam kokku puutunud, on vast immuunsemad kõiksugu keskkonnamõjutustele. Olevat teaduslik fakt, et nendes kodudes, kus elutseb mõni koduloom, on lastel parem tervis. Kas see ka tõsi on, ei öelda.

Kornei Tšukovski – Telefon (1982)

Raamat koolieelikutele, mis võiks neile igati selgitada, kui kahjulik on telefoni kasutada, igasugu pärdikud ja elevandid ja krokodillid võivad oma mulaga juhtme kokku ajada (no Tšukovski ajal oli muidugi heal juhul üks telefon korrusmaja kohta ja ometi – kui palju tarbetut saginat tekitab!). Aga muinasjutu lõpus tuleb viimaks ka kõne, mil natukenegi mõtet – paks jõehobu vaja kraanaga soost välja tarida. Kui nüüd päris aus olla, siis täitsa armas raamat. Ja Käo illustratsioonid on muhedad.

“Helistas siis krokodill,
nuttis teine nagu pill:
“Tänulik ma olen sulle,
kui kalosse saadad mulle -
mulle ja mu perele.”
Vastan nõnda torusse:
“Oled, sõber, raiskaja:
alles eile saatsin ma,
täna – saada juba jälle!”
“Need me eineks sõime ära,
sõime viimase kui pära.
Ja nüüd nälg on nõnda kange,
et või surnult maha lange.
Armas, kallis sõber, aita!
Su kalosse ei saa laita -
need on päris maiusroog.”