2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Katherine Arden – The Winter of the Witch (2019)

See triloogia on seetõttu hea, et iga osaga läheb tempo üha kiiremaks. Kui esimeses osas läheb põhiosa energiast tausta loomisele, siis teine ja kolmas raamat pühenduvad puhtalt möllule – seda eriti käesoleva raamatu puhul. Siin on küll oma rahulik periood, aga selle veedab Vassilissa niiöelda paralleelilmas, mis on omakorda täis kõiksugu veidrusi ja õudusi ja unelmaid.

Niisiis, Moskva on eelmises raamatus Vassilissa tormakuse tõttu pooleniisti mahapõlenud, ja et ta on siiski aus tütarlaps (kel pealegi mitmed süümepiinad õe Olga ja venna Šaša ees, kellele on ta oma tegemistega jamasid korraldanud – millest vast raskeim oli õe sünnitusega seotu), siis raevunud rahvahulk annab talle peksa ja tarib preester Konstantini ässitusel tuleriidale. Eelnenud sündmuste tõttu masendunud Vassilissa soovibki surra (kuid muidugi mitte nii rämedalt tuleriidal), aga korraga tuleb talle appi Karu, kelle Külmataat on vangist vabastanud (jajah, triloogia esimese raamatu murdelised sündmused, millest kahjuks ei mäleta õieti midagi). Vassilissa keeldub Karu abist ja tal õnnestub ise tulest pääseda (sest nüüd ta avastab endal mitmeid maagilisi võimeid), ning ühe ootamatu abilise juhtimisel suundub ta paralleelreaalsusse ehk Keskööilma, kus kohtub õige erisuguste vaimudega ja muuhulgas avastab nii mõndagi uut oma päritolust.

Külmataat aga, kes on andnud Karule oma vabaduse vastutasuks Vassilissa elu päästmise eest, on kuhugi peidetud. Karu möllab nüüd Moskvas ja plaanib inimkonna juhtpositsioonilt puksida. Selleks on talle suureks abiks katk ja elavad surnud (või mingid slaavilikud vampiirid: upyr), niisamuti on tatarlased kogunud suure armee, et Venemaale karistusretkele suunduda – kuivõrd suurvürst Dmitri pole mitu aastat andamit tasunud. Ja muidugi preester Konstantin, kellega on vaat et homoerootiline sadomaso kiindumus.

Ühesõnaga, Vasja on nüüd võtnud endale ülesandeks päästa ebasoosingusse langenud õde vürstinna Serpuhhov ja võitlusmunk Aleksei, Venemaa ja paganlikud vaimud (mis on omasoodu igati kahevahel, kuna Karu justkui lubabki neile oma võidu korral ülemvõimu – aga Karu hoolib teatavasti vaid endast). Selleks tuleb uuesti aheldada Karu (surematu Kaštšei jättis midagi endast Moskvasse maha …) ja leida võimalus, et tatarlaste hiigelarmee vene vürste lõplikult ei purustaks. Pole muud võimalust kui tuleb leida Keskööilma abil külmataat, et see nüüd Karu kuumas suves Vassilissat ja Venemaad aitaks.

„„But –„ the Bear went on. „My brother thinks that men and chyerti can share this world. These same men that are spreading like sickness, rattling their church-bells, forgetting us. My brother is a fool. If men are unchecked, one day there will be no chyerti, no road through Midnight, no wonder in the world at all.““ (lk 108-109)

Vassilissa näeb, et verest pole pääsu (seda nüüd igas mõttes) ja hakkabki enamvähem poolavalikult oma nõiatempe tegema. Sugulased ja mungad ja vürstid krigistavad hambaid niisuguse musta maagia kasutamise pärast, aga oma nahk ehk Venemaa tuleb päästa kaosest ja hävingust. Ja eks Vassilissagi leiab endale mõne õige vastuolulise liitlase – aga eks eesmärk pühendab abinõu.

„„Why should I trust you, Vasilisa Petrovna?“ asked Dmitrii, but his gaze was intent. „You are a witch.“
„She defended the Church from evil,“ said Sergei, and made the sign of the cross. „Strange are the works of God.“
Vasya crossed herself in turn. „Witch I may be, Dmitrii Ivanovich, but the powers of Rus’ must be allies now – prince and Church must join with unseen workd. Otherwise there is no hope of victory.“
First  I needed men to help me defeat a devil, she thought. Now I will need devils to help me defeat men.“ (lk 242)

Selles raamatus sirgub nö kesksoolisest Vasjast viimaks neiu Vassilissa, mis siis omakorda viib mõnegi verevemmelduse lihalikuks hetkeks. Vastukaaluks avastab ta, et maagia kasutus pole üldsegi ohutu, pikas perspektiivis kaasneb tõenäoliselt sellega hullumine (sest no eks kõik nõiad on lõpuks peast soojad). Viimaks tal jääbki kaks valikut – kas jääda meeste eestkoste alla (romaani algul on lood hullemad, siis oleks kloostrissegi sulgumine mingigi võimalus) või järgida oma vere kutset ning hakata vaarema mantlipärijaks. Valik on lihtne, aga mitte mingil juhul kerge, kuivõrd kasvõi ta armastatu … pole just tavaline mees.

„„Why are you afraid?“ she asked him.
His händ dropped. She did not think he would answer. When he did, it was so low she barely caught the words. „Love is for those who know the griefs of time, for it goes händ in händ with loss. An eternity, so burdened, would be torment. And yet –„ He broke off, drew breath. „Yet what else to call it, this terror and this joy?““

Kui eelmise raamatu puhul mainisin möödaminnes Kulikovot, siis see raamat suundubki üsna kindlakäeliselt Kulikovo lahinguni – mis muudab sündmustiku mõneti etteaimatavaks. Aga noh, kuivõrd tegevusse on kaasatud kaosemeister Karu (no tõeline trikster ruudus), aitab see sündmustikku vägagi värviliseks teha, jättes varju senise surmavaimu Külmataadi enda (üleüldse, tegemist on kaksikutega, eksole). Autoril pole halastust oluliste kõrvaltegelaste saatustele, mistõttu pole tekst just emotsionaalne tilulilu (juba raamatu algul on … on … üks hirmus-hirmus traagika).

Nagu seda sai eelmiste raamatute puhul rõhutatud, ei oska ma kuidagi hinnata seda vene / slaavi folkloori kasutamist. Aga et kirjandusteosena asi töötab, siis miks mitte. Igal juhul, ehk võiks mõni eesti kirjastus mõeldamaie, kas võiks raamatuid maakeelde tõlkimaie. Ja kahju, et raamatuid järjest ei lugenud, peale selle raamatu lõpetamist sirvisin veidi uuesti esimest raamatut, et mõista enamat Karu tegemistest, ning takkajärgi seetõttu paranes lugemismulje.

Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)

Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)

Katherine Arden - The Bear and the Nightingale (2017)

Slaavi folklooril põhinev romaan, mis algul ei saa vedama ega pärast pidama – ehk siis algul oleks kui 14. sajandi Põhja-Venemaa olude ümberjutustus … ja lõpp läheb õige paganlikuks verevalamiseks. Muidugi, kui palju on romaanis algupärase folkloori käsitlemist ja kui palju kirjanduslikku fantaasiat, seda ma ei oska mingil moel hinnata. Igal juhul mõjub slaavilik element ingliskeelses tekstis õige … veidralt, ja võib vaid kujutleda, mida venekeelsed lugejad võivad tunda; kuid sellega muidugi harjub.

Aga nagu öeldud, on raamatus meeldivalt tugevat paganlikku elementi, mis rahvausundist tõuke saanuna on leidnud õige lihaliku kehastuse. Erinevad kodu- ja loodusvaimud ning kõigele lisaks nö mütoloogilised suurused, mis peavad omavahel hea ja kurja võitlust (no mis on õigupoolest „hea“, eksole); ning millele lisandub uue aja nähtusena ristiusk, mille eesmärgiks on igasugust ebausku maha suruda (jajah, sinul saab olla vaid üks jumal), kuid mille tulemuseks on veelgi suuremad segadused (Eesti aladel sai kohalik „ebausk“ lõpliku kabelimatsu alles 19. sajandiks, kui eestikeelne jumalasõna hakkas muutuma hernhuutlaste abil maarahvale vastuvõetavaks usuks – kui ma nüüd õieti mäletan). Igal juhul, „Rehepappi“ siit ei tasu just otsida, ameerika autori eesmärgiks pole slaavi hinge üksipulgi kaaluda.

Ehk siis hea ja kurja kokkupõrkes on eelispositsioonil muidugi halvad – nii nagu paganluses põimuvad need kaks poolt kui yin ja yang, vajab ka ristiusk objekti, mille kallal roosaga nüpeldada (kas ka see on yin ja yang, ei oska nüüd öelda). Ses suhtes on ristiusu kinnistumisega peamised kaotajad need igapäevased vaimud, millega rahvas muidu pidevalt kokku puutus – kui nendele enam ei toodud armuande, siis need lihtsalt surid usupuudusest välja. Kurjematel vaimudel pole üksühest sõltuvust inimeste tähelepanust – õnnetusi ikka juhtub, kes külmub talvel metsa või upub suvel järve jms; nö lihtsad lahendused pole küllalt traagilised, ikka on hingele kergem midagi üleloomulikku juurde mõelda.

Kuni raamatu viimase kolmandikuni meenutas romaan kergelt „Troonide mängu“ slaavi tingimustes – kuidas üks võimul olev pere (sarnaselt Starkidega on nemadki nö metsast) järkjärgult laguneb, küll võimumängude või iidsete olendite tõttu. Lõpuks jääb lahinguväljale vägesid juhatama Arya sarnane tütarlaps, kes peab veel viimased riismed hävingust päästma. Millega siis kaasneb tõsine ninanips ristiusule … ja samas allavandumine kohalikele oludele (paganlik Jeanne d’Arc?, naine ei saa teatavasti olla vägev).

Autori sümpaatia on minu meelest paganlikul elemendil kui sellistes metsakolgastes loomupärasel viisil eksisteerimiseks vajalikul jõul – mis kasu on ühest jumalast, kui tegelikult koosneb elu kümnetest eri olukordadest. Ning sellest, et eelkõige tuleb üksteisega arvestada; elu on protsess, mitte vaid taevariigiks valmistumine. Aga nagu öeldud, kas ja kuipalju on siin romaanis folkloori usutavat käsitlust, seda ma ei oska hinnata. Eks harjumatu seegi, et hoolimata tänapäevasest fantasyst on kõigest heteroseksuaalsed suhted – tõsi, nüüd peale selle romaani sündmustikku peab peategelasest neiu üksi maailma avastama.

Tegu on triloogia avaraamatuga, 2017. detsembris ilmus teine osa „The Gir lin the Tower“ ja sügisel on ilmumas „The Winter of the Witch“, seega, midagi veel hullemat on sündimas selles 14. sajandi tatari ikke all ägaval tärkava Venemaa aladel. Romaani pealkiri on ehk veidi segadusttekitav, kuivõrd Karu on tõepoolest ühe poole esindaja, aga Ööbik … tegemist ju teise poole (tähtsa) abijõuga.