30 november, 2018

Kuidas kaitsta end massilise hävituse relvade eest (1964)


Massihävitusrelvadega teatavasti nalja pole, seepärast on lohutav ning ka julgustav teada, kuidas on võimalik üle elada tuuma-, keemia- ja bakterioloogilise relvade rünnakud. Tuleb minna varjendisse ja seejärel tsiviilkaitseorganid aitavad korda luua. Muidugi, kui sa pole söestunud ja muul viisil viga saanud. Aga seda juhtub pigem siis, kui sa ei ole seda raamatut lugenud.

„Varjamata inimesed võivad valguskiirguse tagajärjel söestuda, jääda pimedaks ja saada põletushaavu katmata kehaosadele.“ (lk 5)

„Naha kaitseks kasutage vihmakeepe, kummeeritud riidest mantleid, polüetüleenist ja teistest materjalidest valmistatud riideesemeid, jalgade kaitseks – kummibotikuid, saapaid, vilte ja tavalisi jalanõusid kalossidega.“ (lk 10)

„Varjest, mille väljapääsud on kinni varisenud ja purustatud, võib välja pääseda peaaegu alati: tuleb avada uks ja lammutada varemed seestpoolt.“ (lk 18)

28 november, 2018

Selja Ahava „Taevast pudeneb asju“. Post Factum (2018), tlk Jan Kaus.

Õhu- ja kujunditerikkalt kirjutatud raamat inimese eluilma suhtest selle väliste jõududega. Ühest küljest asjad lihtsalt juhtuvad, teisest küljest, üks raskemini talutavamaid asju võibki just olla see, kui millegi juhtumisele mõtet või tähendust lisada ei oska. Kolmandast küljest – mõtte või tähenduse meelevaldnegi lisamine on ehk jälle midagi, mis aitab inimkeskse loogika seisukohast totaalses kaoses meelemõistust säilitada... Maailm, kui tähenduslik tervik, kus issanda teed on imelikud või maailm kui asjade juhusliku või masinliku juhtumise jada, kus millelgi pole mingit mõtet ...

(tuletab meelde üht lemmikkohta ühest Serge Moscovici artiklist „ suspicions that one may be adrift in an absurd world“, jah ... sellised kahtlused on kindlasti inimesi vaevanud juba mõnda aega)

Asjad oma juhtumist muidugi selliste eksistentsiaalsete murede pärast edasi ei lükka ega ära ei jäta. Inimene peab siis ikka ise vaatama, et kuidas toime saab või ei saa. Mainimata ei ole jäetud ka inimtaju narratiivsus – inimelu pooleli jäänud, ilma õige, rahuldust pakkuva lõputa on midagi, millega on raske leppida, tahaks oodata ja loota, tarduda, kuni õige lõpp kohale tuleb. Ent sama raske on ka leppida sellega kui lõpp end lõpuks kellegi teise suu läbi meelevaldselt just sellisena õige ja paratamatuna kirjutama hakkab, et „ta elas nii ja nii, küllap temasuguse lõpp pidigi olema selline ja selline“...

Kuidas siis leida kesktee ükskõikselt ja mõtteta pillutava kaose ning tagantjärele meelevaldselt lugudeks painutatuse vahel? Kas tõde on kusagil? Või peab lihtsalt leppima ja lootmagi unustamisele, sellele, kuidas ’aeg haavu parandab’? Kuid kas kõik haavad annavad ilma võitluseta ajale alla või on vaja siiski midagi veel?

***

„Võib juhtuda, et saabub maailmalõpp; võib juhtuda, et Paradiis on pauhti kohal. Võib juhtuda, et keegi sureb nii märkamatult, et sellest ei jõua isegi aru saada. Võib juhtuda, et selline isik püüab kummitusena tagasi tulla ja jätkab oma poolelijäänud lugudega. Kuigi tegelikult tuleks lihtsalt ära minna. tuleks jääda tee äärde ja lasta autol ära sõita. Tuleks muutuda mustvalgeks. Tuleks muutuda väiksemaks ja muuta oma ajavormi.“

Leila Tael-Mikešin - Mustade Inglite Armee (Tuumahiid 4, 2018)


Tuleb tunnistada – esmapilgul täiesti lootusetuna näiv jutt muutub puändi abil hoopis paremaks. Tänu jumalale, et tekst niivõrd lühike on, muidu hakanuks kahtlustama, et autor on … õige kummaliste eksperimentide kallale asunud ning selle lugemiseks peab samuti joovastuma.

Niisiis, hullumajas on kaks erilist patsienti, kes kuulutavad, et kuuluvad Mustade Inglite Armeesse. Noh, tegelikult on nad nunnudest inglite välimusest veidi kaugel – üks on troll ja teine ükssarvik. Inglitele kohaselt on nad riietunud roosadesse pitsseelikutesse jne. Krokodillilaadne olend, kes neid hullumajas kontrollib, pakub välja, et nad saavad vabaks … kui nad lähevad vabaduses viibiva kolmanda kaasosalisega ühele ohtlikule missioonile – selle käigus nad saavad kas terveks (muidugi, Mustad Inglid tunnevadki end tervetena) või nendega juhtub pagan teab mida: nagu nendega, kes sinna missioonile on varem saadetud. Nagu peagi selgub, osutub kolmandaks Mustaks Ingliks päkapikk …

Ja nii edasi. Nagu öeldud, esmapilgul õige totter tekst (muidugi, teistsuguses lugemistujus võiks see kindlasti ohjeldamatu killuallikas olla) loksub minu jaoks paika puändiga. Polegi juba mõnda aega lugenud niisugust lühijuttu, mille lõpp oleks niivõrd oluline teksti mõistmiseks ja nii mõndagi pea peale pöörab. Muidugi (lisaks tähelepanupuudusele) on teiseks võimaluseks, et teksti edenedes mõtlesin veidi teistsugustele taustsüsteemidele, mis ühe või teise tegelasega võiks kaasas käia ning nii jäi tähelepanuta hoopis, ee, maalähedasem versioon. Oh jah, mitu korda ma õieti üht ja sama asja kordangi.

Igal juhul, tekst muuhulgas loetav Reaktori lehelt.



27 november, 2018

Hannu Rajaniemi – The Viper Blanket (Invisible Planets, 2017)


Kui ma siin muudkui olen imestanud, et Rajaniemi paneb puhast fantasyt, siis vastus paistab olevat ühes väikeses jutukogus, kus ilmusidki tema sellelaadsed jutud. Nii on ka see ussilugu sealt pärit.

Seekord läheb autor eriti paganaks kätte, ning Tuoni suguvõsa on üks eriti paganlik kamp inimohverduste ja muuga oma esivanemate hüvanguks. Kuid kui peategelane avastab, et suguvõsast tähtsam on ta lahkunud naine ja tema tahaks naisega surmajärgselt uuesti kohtuda, mitte et miskis nö Valhallas või Toonelas suguvõsa seltsis mürada (niisiis paralleelselt eksisteerivad erinevad taevad). Selleks tuleb aga ette võtta midagi õige drastilist … ja antipaganlikule jumalale meelepärast.

Arvatavasti on mul kerge üledoos soome paganlikust fantasyst, nii läks see tekst vähe mööda. Või siis see vanamehe sõgedus teispoolsuse asjus … ma ei tea. Igal juhul polnud sada protsenti keskendunud või meeled avatud.

26 november, 2018

Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu (2018)


Segu nii Kafka kui Bulgakovi lõbusamatest lugudest, samas mitme kraadi võrra süngem kui „Esmaspäev algab laupäeval“. Algul arvasin, et olen seda Mirabiliast lugenud, aga võta näpust, kunagi vaid „Stalkeri“ järellainetuses „Väljasõidu“ ette võtnud.

Tekst kui niisugune on harjumatult realistlik, justkui üks pahupidi pööratud sotsrealistlik jutustus nõukogude teadlaste vaprast argipäevast – midagi läbimurdelist on kohe-kohe avanemas, kui vaid ainult … ja siin lähevad Strugatskid seenele. Kui vaid Universum neid paika ei paneks! Vaat siis sulle … ongi täiega pahupidi pööratud sotsrealism.

Tekst liigub püsiva järjekindlusega „Esmaspäevast“ Kafkani. Kõige pöörasemad hüpoteesid (millega võiks ju igasugust nalja korraldada) … jäävad universumi teerulli alla. Muidugi tuleb taas tunnustada Strugatskite kirjutamisviisi, selline lohakas loba on tegelikult mõnusalt lööv. Ja kõrvaltegelased … millised hapud suhkrutükid, ühtaegu totakad ja ülevad, nende käitumisest immitseb dostojevskilikkust. Tegevus toimuks justkui teatrilaval, vaid üks korter (no korraks käiakse küll ära) ja seda 48 tunni jooksul; muidugi, kas tekst on tegelikult dramatiseeritav.

„Jube ja võimatu oli ette kujutada, kuidas siia palavasse täissuitsetatud kööki tuleb absoluutselt normaalne kõrvaline inimene ja sukeldub sellesse hullumeelsuse, hirmu ja alkoholi atmosfääri.“ (lk 79)


ulmekirjanduse baas

23 november, 2018

Piret Saul-Gorodilov - Prinditud (l)ootused (Tuumahiid 4, 2018)


Hoiatav vaade tulevikumeditsiiini ehk mil viisil 3D printeriga inimkeha parandada. Loo unistajad lähevad veel kaugemalegi – milleks kloonida, kui inimese võiks koostada vajalike koeproovide kasvatamise ja kokkupanemise abil. Noh, nagu Frankenstein, aga õmblusteta.

Kuigi loo puhul pole tegemist teab mis uuendusliku ulmega, on siin rohkem karakteritega tegeldud. Nii on peategelase suhted kahe mehega … mingil moel isegi usutavad. Ja eks sellevõrra on just lõpplahendus … niisugune nagu on, justkui hullu teadlase odüsseia. Mulle üllatusena selgub, et Saul-Gorodilov on varem õige tumedaid kirjandustekste avaldanud.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.



22 november, 2018

Angélica Gorodischer - Trafalgar and Josefina (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)


Laisa lugejana ma armastan dialooge. Mida löövamad ja veidramad, seda parem. Gorodischeri tekst meenutab selles mõttes veidi hiljuti loetud Kritzeri lugu, siin antakse samuti dialoogivormis edasi lugu, mida need rääkijad kuulnud ning siis omapoolsete teadmiste ja hoiakutega täiendavad või moondavad jutustust – muidugi, asja teeb segasemaks see, et üks dialoogis osalejatest peab käsiteldava loo kangelast Trafalgarit äärmiselt ebausaldusväärseks, või noh, võltsiks inimeseks. Teine jutustaja (eakas proua Josefina, kes edastab Trafalgarilt kuuldut) on oma hinnangutes leebem, kuigi läbi lillede võiks aimata ka temagi mõneti kriitilist suhtumist sellesse aristokraatlikku rändkaupmehesse.

Trafalgar on nimelt argentiinlasest ärimees, kes müüb ehteid ja kalliskive. Ühel peol satub ta Josefina saatjaks ning jutustab prouale oma hiljutisest reisist kuhugi India külje all asuvasse uude riiki. Nii võttes on Trafalgar omamoodi Marco Polo, jutustades üha fantastilisemast riigikorrast ja eluolust ning millisesse veidrasse afääri ta seal sattus.

Nagu öeldud, lugu on esitatud dialoogivormis, koos osalejate kommentaaridega loo kangelase asjus, mis võivad olla õige kriitilised. Kardetavasti ma ei oska kuidagi kommenteerida loo sügavamat mõtet, igatahes on siin mõnusalt mitteangloameerikalik jutustamismaneer ja üleüldine atmosfäär.

Kuid nagu selgub VanderMeeride teadusliku fantastika ülevaateantoloogia Gorodischeri tutvustusest, on see Trafalgar autori üks meeliskujusid, kes seiklebki oma müügiretkedel … eri planeetidel (niisiis midagi Lemi Tichy kanti?).

21 november, 2018

Hannu Rajaniemi - The Oldest Game (Invisible Planets, 2017)


Tuleb välja, et Rajaniemi võib soovi korral kirjutada ka puhast fantasyt. Kui merineitsi puhul võis mõelda, et ehk seal leidub mõningaid sci-fi elemente, siis käesolev jutt läheb puhtalt fantasy valda.

Keskealine ärimees sõidab sünnikodusse, et end maha tappa, õigemini surnuks juua. Talle on meenunud talumehest isa (muidugi, tegu on soomlastega, seega toimus jutuajamine kunagi saunalaval), et kui tal on soov end ära tappa, tehku seda kodutalu põldudel, seal, kus nende suguvõsa on odrakasvatamiseks aastaid verd ja higi valanud.

Ühesõnaga, soomlastel leidub … tõsiseid aateid.

Õhtul satub ta kokku lapsepõlvesõbraga, kellega hakatakse koos alkoholivaru saunas hävitama, seal kuuleb ta mõndagi kummalist oma isa kohta. Sõber lubab hommikul vaatama tulla, et kas enesetapja laip tuleks külmunud põllule maha matta (nagu ta tegi ärimehe isa puhul) või ei. Kuid … kui peategelane läheb kärbikpüssiga põllule end maha laskma, kohtab ta seal midagi õite kummalist ja ürgset.

Varsti hakkab tunduma, et Rajaniemi ei suudagi enam üllatada. Kas kirjutab mõnusat fantasytoodet soome mütoloogiast tänapäeva võtmes (see on kui omamoodi vaste eelmisel kümnendil populaarsust kogunud soome psühhedeeliale – Avarus! Kemialliset Ystävät! Anaksimandros! Lau Nau!) või miskit õudkurnavat transmetakõvaulmet. Et mul puudub suurem teadmine mütoloogiatest, ei oska kahjuks öelda, kui klišeelik või kiiksuga see mütoloogiakasutus õieti on.

20 november, 2018

Nick Wolven – Caspar D. Luckinbill, What Are You Going to Do? (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2017)


Sünge fantaasia lähitulevikust, mis kirjeldab uut liiki terrorismi: „mediaterrorism“ (mida võiks McLuhani järgi tõlkida meediumiterrorismiks?). Ehk siis võrdlemisi suvaline valgekrae langeb korraga ohvriks uuele nähtusele – igast multimeediameediumist (ja neid on tõesti kõikjal) paiskub talle näkku koletud kujutised ja videod kuskil maailmanurgas toimuvast sõjast. Tapetakse inimesi, lendab kehaosi, brutaalsed vägistamised ja mis kõik veel. Alati kaasneb sõnum, et just tema on süüdi, et naisi ja mehi ja lapsi nii võikalt tapetakse. Ja seda näidatakse igas kohas, mis on võimeline audiovisuaalset sõnumit edastama. Et tulevik on muidugi väga ja väga ekraane (ja reklaamidroone) täis tuubitud, tähendab see tahtmatut interaktiivset lahingukogemust 24/7. Ja nii päevi ja nädalaid ja kuid järjest.

Miks just tema välja valiti, jääb selgusetuks (kõndiv reklaamipomm?), igal juhul kaasinimesed ei suuda seda endaga sõjamultimeediat kaasas kandvat meest välja kannatada ning ta jääb ilma naisest, sõpradest ja töökohast.

Loo lõpplahendus on siiski vähe isemoodi ja jäi mulle vähe segaseks, oodanuks justkui midagi … teravmeelsemat. Seda teksti lugedes meenus ajuti Susan Sontagi essee Teiste valust. Et mida peaks tegema lääne inimene, kui tema elustandardi säilitamise nimel tehakse kuskil mujal õige koledaid tegusid. Nagu loo finaalist selgub, on autoril eelkõige peas infoühiskonnaga kaasnev probleemistik, üksikisiku privaatsus ja mis kõik veel. Wolven muidugi mõnuga kujutleb seda totaalmeediailma (ka autori eelmine tekst on enamvähem samasse auku), kus reklaam ronib kasvõi nõelasilmast välja ning inimese roll on eelkõige olla tarbijaks. Go Übervision!

19 november, 2018

Debbie Urbanski - When They Came to Us (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2017)


Lugu on vähe sarnane samas antoloogias ilmunud Dale Bailey jutuga (kas see ütleb midagi antoloogia lõppvaliku teinud Charles Yu kohta?) ehk siis kontakt ja kohanemine maaväliste olenditega – kes/mis omadel põhjustel Maale saabuvad. (Meenub samuti Cixin Liu jumalate ja nende õnnetu saatuse lugu.)

Nagu Bailey ja Liu puhul, kulgeb seegi kontakt allamäge, hoolimata algsetest suurtest ootustest. Ka Urbanski tegelased (tavalise väikelinna elanikud) avastavad, et nad tegelikult ei taha neid tulnukaid oma tagahoovi, sest nad on tüütud ja võõrad ja arusaamatud. Ega tulnukadki paista oma võõrustajatest vaimustuses olevat, nad ei taha olla maalastele mängukannideks või järjekordse tõsieluseriaali tegelasteks (muidugi, ega autor õieti täpsusta, mida need maavälised olendid mõelda võivad, nad on eelkõige Võõrad).

Urbanski lugu võib võtta niisamuti allegooriana üha hoogustuva rändekriisi asjus (ka tulnukatel oli oma terav põhjus, miks koduplaneedilt iga hinna eest lahkuda). Ka loo toimumiskoha väikelinna elanikel tekib probleeme ressursside jagamisega – kuivõrd juba enne tulnukate tulekut oli neid staatiline majanduskriis ning uusmaalaste toitmine tõmbab veelgi enam püksirihma koomale. Ja muidugi assimileerimise küsimus – kas ja kui palju tulnukatele kohalikku kultuuri peale suruda, kui palju võib tolereerida võõrast ja nende omapärasid.

Päev peale lugemist tundub tekst isegi huvitavam kui lugemise lõpetamisele järgnenud esmaemotsiooniga paistis. Hea, et autor ei väljenda oma selgeid sümpaatiaid ega loe moraali.

16 november, 2018

Kristel Algvere – Merehurmarohi (2017)


Paistab, et Alveri preemiale kandideerimine mõjub mõneti huvitekitavalt, nii tekkis endalgi plaan kõigi nominentide teosed läbi lugeda, aga raamatukogus oli saada vaid üks raamat. Asi seegi!

Algvere raamat jaguneb neljaks tsükliks, igas osas siis selge kohaidentiteediga mõtte- ja kogemusluulet eri elujärkudest. Nii võiks väga lühidalt seda luulekogu kokku võtta kui looduslapsest tudengi sisekaemuslikku luulet; oma looduskogemuse saab kätte ka Berliini eluetapil.

Eks mõneti harjumatu on niisugune … uussiirus või midagi. Küllap pole ma enam harjunud lugema sellist avatud luulemina, noh, loodus ja tunded ja noore täiskasvanu elukäik. Autor pole vaid enda luulemina reflekteerimisse sulgunud, siin leidub ka tähelepanekuid tänapäevase eluolu asjus, seda eelkõige Berliini tsüklis.

Kuid jah, linnainimesena ei ole ma osanud loodust niivõrd … täiega võtma, sellest osasaamine läbi Algvere luule on päris huvitav.




TASSIKE VIHMA

käisin saunas ja vihma hakkas sadama
vihma on mõnus laval mõtiskleda
täna ei mõtelnud ma midagi suurt välja

kuulasin vihma

ja naersin meenutust, et kui eelmise suurema vihma ajal
panin kruusi keset õue, et vihmavett koguda
siis isa korjas selle ära ja tõi tuppa
tühjana muidugi

mõtles, et unustasin kohvitassi õue
kes seda teab, eksole

mis ma selle vihmaveega peale oleks hakanud?
seda ma siis ka veel ei teadnud, ei saanudki teada

peaks vist uue katse korraldama
järgmise vihmaga

jah
(lk 11)

15 november, 2018

Hannu Rajaniemi - Fisher of Men (Invisible Planets, 2017)


Kui ma olen omaette vaikselt imestanud, et Rajaniemi kasutab päris tihti Soome ainest (samas vist igas postituses kirjutanud sellest uuesti ja uuesti, eksole), siis see lugu ongi Soome mütoloogia interpreteering lähituleviku võtmes.

Suvemajas hinge tõmbav ärimees satub nimelt miski iidse merineitsi võrku (no see püüab kala tema rannas!). Naine on küll kena välimusega ja superrahuldaja, aga et elupäevade lõpuni ta teenriks olla … suurt vaimustust just ei ärata. Eriti kuna ta on näinud, milline saatus teda ootaks: kui ta on kokku puutunud eelmise abikaasaga, kelle ta aga enesekaitseks peab ära tapma.

Kuid eks soome jumaladki on oma keeruliste võimusuhetega ja nii on ärimees kogemata aidanud üht neist ning see sepistab plaani, kuidas selle merineitsi võrgust pääseda. Mis viib aga … teistsuguste soovideni.

Et siis, ohoh. Rajaniemi suudab positiivselt üllatada (armunud Pariis!). Kuigi see mütoloogia on nagu on (no kui autentne see soomlastelgi on), moodustub samas päris huvitav etnohorrori värk, koguni merelehmad ronivad lahest välja. Omal moel on tekst niisamuti kommentaar  või allegooria netiturvalisuse ainetel, kui nüüd merineitsi ühest bravuurikast vihjest ja mehe odüsseiast õigesti aru sain.

14 november, 2018

Kelly Link - The Wrong Grave (Pretty Monsters, 2010)


Gümnasistist noormees läheb surnuaeda, et kaevata üles autoõnnetuses hukkunud tüdruksõbra haud. Sest tulekul on luulevõistlus ja see poeediks sooviv noormees pani matustel oma parimad luuletused sinna kirstu kaasa. Ja noh, kuna tal pole koopiaid neist, siis peab ta loomulikult selle kirstu välja kaevama, et oma parimad luuletused kätte saada.

Ühel ööl (matustest on möödas pea aasta) ongi siis noormees surnuaias koos vajalike tööriistadega, et sooritada kaevetöö. Paari väsitava tunni möödudes ongi ta kirstuni jõudnud ja sealt tuleb välja … võrdlemisi naiselikuma kehaga neiu kui tema lahkunud Bethany. Kes on õige suhtlemisaldis. Et sellest võõrast surnust vabaneda, lubab tulevane poeet temast luuletuse kirjutada – mida iganes, peamine, et sellest laibast vabaneda. Kuid suurte rindadega hauast ülestõusnust … ei saa nii kergelt vabaks, eriti kuna tal tundub olevat võime mõtteid lugeda (mis sellele poeedihakatisele just erilist au ei tee).

„This was the first of the many unexpected and unpleasant shocks that Mike was to endure for the sake of poetry. The second was the sickening – no, shocking – shock that he had dug up the wrong grave, the wrong dead girl.
The wrong dead girl was lying there, smiling up at him and her eyes were open. She was several years older than Bethany. She was taller and had a significantly more developed rack. She even had a tattoo.“ (lk 10)


Et siis, puhtalt hull värk ehk autori lõburetk kergema meelelahutuse radadel. Linki iroonia oma kangelase iseloomustamisel on päris lahe, sest see luuletajaks-soovija on üks paras nooruslik põhupea ning hindab suhteid kadunud Bethanyga … kergelt valesti. Kuid jutt pole vaid kerge meelelahutus, seal on ka sügavamaid hetki, mis käsitlevad selle Bethany lahkumist ja tema suhteid mahajäänutega. Surmaga leppimist. Mitte et loo kangelane selles just eriliselt osav oleks …

13 november, 2018

Hannu Rajaniemi – Shibuya No Love (Invisible Planets, 2017)


Kena jutuke lähituleviku suhteteemadel, ehk kuidas vidinahullud jaapani noored oma romantikat võimalikult tõhusalt ja puhtalt ajavad. Selleks on üks vidin, mis tekitab kasutajas kujutluspiltide jada, milleks suhe mõne teise sama vidina kasutajaga võiks areneda. Ei mingit higistamist ega ajaraiskamist, kõik vajalik saab läbi kogetud loetud sekundite jooksul ning emotsionaalne heaolu saab mõnusa tõuke.

Ainult et loo peategelanna, Jaapanis elav soomlasest neiu pole seda vidinat kasutades just … kogenud. Seetõttu saab hoopis ta jaapanlannast sõbranna abielluda järgmine nädal meelelahutuskeskuses kohatud kena üliõpilasega. Või midagi.

Lugu pole just tõsise painega kirjutatud (ühe teise soomlase armastuslugu on kah ... omamoodi veider), aimata võib autori lõbusat muiet kõigi nende tehnikahulluste ja noortekultuuri ainetel. Omal moel on huvitav, et Rajaniemi kirjutab inglise keeles ja tuntust kogunud kõiksugu võimatute kvantteemade käsitlemisel, samas jutuloomes on õige tihti jälgi Soome oludest. Muidugi, iseasi, kui palju autorit ennast võib häirida, et ta loomest otsitakse peale hullude ideede ka põhjamaa eksootikat. Või on see siis tuttava ainese rõõmuga kasutamine.

12 november, 2018

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2018

Selgunud on parimate luuledebüütide autorid - ja juba 23. novembril saab tammest pärja pähe üks neist noortest autoritest!

Pikemat pressiteadet võimalik lugeda näiteks Eesti Rahvusringhäälingu portaalist.

Hanneleele Kaldmaa, luulekogu „Oliver“ 
Triin Paja, luulekogu „Nõges“ 
Kristel Algvere, luulekogu „Merehurmarohi“ 
Raul Oreškin, jutukogu „Kui ma vananen…“ 
Vootele Ruusmaa, luulekogu „Tavaline Don Quijote“ 

Karen Orlau – Habras ime (Sealtmaalt, 2002)


Orlau portreteerib seda lõbusate poiste ütlust, et viina võttes on võimalik iga naine ilusaks juua (noh, teine võimalus on kott pähe, mis võiks tekitada kõiksugu freudistlikke mõtisklusi). No ja töötu joodik joobki viimaks oma abikaasa noorusaja kaunitariks, aga kui see taas keskealiseks mooriks hakkab selginema, tekib mehel selline kassiahastus, et … nuga rinda.

Tekst on selles mõttes huvitav, et kui omal ajal võis ta mõjuda mingil moel etnohorrorina (jajah, murrangulised üheksakümnendad), siis praeguse tarkuse juures ei oskaks seda muud moodi tõlgendada lähisuhtevägivalla musternäidisena (eksole, vaatepunkt on vaid selle kahetseva viinanina poolt, pagan teab, kuidas ta muidu naist võis kohelda). Mustertekst tähendab muidugi teatavat naiivsust ja lihtsustamist, aga las see siis olla, protovõrdõiguslikkusele tuleb ikka kahe käega alla kirjutada.

ulmekirjanduse baas

09 november, 2018

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)


Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.


saarte hääl
sirp
raamatutega

08 november, 2018

Naomi Kritzer - Scrap Dragon (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)


Mõnusalt metafiktsionaalne tekst kuningatütrest ja draakonist, kes on õige kurjade kavatsustega. Aga et tegu on metafiktsiooniga, siis see lugu on esitatud nii, et jutustaja räägib lugu ja tema kuulaja omakorda kommenteerib, esitab küsimusi ning palub muuta seda ja teist. Ühesõnaga, omal moel on see kahe tegelase duell selle nimel, kuidas lugu esitada, kelle nägemus võiks prevaleerida. Ja see on nauditav, sest noh, üks osapool surub siiski oma nägemuse peale.

Kuigi kirjeldus võib näida mõne kirjandusteadlase märja unenäona, on lugu kui selline väga suure mõnuga loetav, kumbki osapool pole mingi kuivik, ja eks arutelu ole kaudselt sellestki, kuidas tänapäeval muinasjuttu esitada või vastu võtta – ning millised arhetüübid on sellised, millest ei saa loobuda. Väga viis, juba esmatutvus Kritzeri jutuloomega oli magus, nüüd sai minu kujutelm autorist mõnusaid nüansse juurde; peaks ikka ta eelmise aastal ilmunud jutukogumiku tellima ning asja vähe lähemalt uurima.

07 november, 2018

Rich Larson - All That Robot Shit (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)


Esimene Larsoni lugu, mis positiivset muljet avaldab. Tegu on siis omamoodi Robinson Cruseo ümberjutustusega, aga vähe lähituleviku võtmes.

Peale laevahukku on troopisele saarele sattunud mees. Peale igasugu troopilise fauna ja floora on seal saarel ka robotite koloonia ja üks neist robotitest on mehega suhtlema asunud – sest robot soovib, et mees „elustaks“ ta kivivaringus lömastunud robotkaaslase. Mees soovib vastutasuks, et see töörobot aitaks tal ehitada saarelt põgenemiseks paati. Robot asub mehe juhtimisel puid laasima, mees aga püüab ta kaaslase pead töökorda putitada.

Kuid päikeseenergial töötav robotkoloonia … asub ühel hetkel sõna otseses mõttes teibaid ihuma, et see lihast ja verest olend tükeldada (miks … no on põhjust). Mistõttu mehega kaastööd tegeval robotil tekib mõneti vastik dilemma.

Tegelt on lugu muidugi hoopis lahedam kui see poolik ümberjutustus, erilised plusspunktid sellele, kuidas (tehisintellektiga?) robotid omavahel ja inimesega suhtlevad. Hea lööv lugu.

06 november, 2018

Adrian Tchaikovsky - Dress Rehearsal (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)


Väike fantaasia hinge müümisest saatanale ehk siis näitetrupp rändab mööda maailma ja püüab siis elatist teenida. Ainult et nad ei tea oma trupijuhi tumedat saladust … mis omal moel seletab neid linnast linna liikumist ja mõnelegi esmapilgul kahjulikku finantstehingut.

Aga et tegu on siiski ilukirjandusega, siis teadagi väikeste konfliktide taga peitub hoopis ootamatu draama.

Huvitav, et ulmes on võrdlemisi levinud kõiksugu rändtruppide kasutamine, on siis tegu puhtalt fantasy või mõne postapokalüptilise olukorra või hoopis kõvaulme värgiga. Küllap … autoreid intrigeerib see kultuuritaaga kaasaskandmine ja samas näitekunsti ühekordne sähvatus – see võib sütitada mässuleeki või lahutada meelt või kasvõi võtta näitlejatelt pea. Näitlejad kui triksterid või midagi niisugust. Kuigi tekst on fantasyna võetav, on kirjeldatav maailm õige sünge, näitlejate pakutav võiks olla omamoodi hingepalsam vaevatud inimestele. Mõneks hetkeks.

05 november, 2018

Matthew Hughes – The Friends of Masquelayne the Incomparable (The Book of Magic, 2018)


Et kui antoloogia on võlukunstist, siis noh, see lugu on tulvil võluritest ja võlukunsti kasutamisest. Õieti seal muud polegi (muidugi, on mitmed tehnilised lahendused, mis võiks kuuluda pigem teadusliku fantastastika valda). Ja et peategelaseks on õige pahatahtlik võlur, siis juhtub mitmeid vägivaldseid intsidente ning pikkamisi tekib küsimus, et kas selle eest on karistus soolas või on tegemist puhtalt grimdarki mölluga.

Aga seda saladust ma ei paljasta.

Tekst pole teab mis lööv (küllap on see lugemistujust kinni, eelmise antoloogia lugu oli vaat et tolle raamatu parim), kuid samas on see esitatud omal moel nauditavas vormis, autoril oli ilmselgelt lõbus seda kurja janti kirjutada. Kõik need võlurid ja nende suhtlemised ja muidugi võlukunst ise. Kuid nagu selle antoloogia teised seniloetud tekstid, pole just midagi jalustrabavat või intrigeerivat või hinge pugevat. Hmm! Tuleks ehk vahelduseks midagi muud lugeda.

03 november, 2018

Tim Powers – The Governor (The Book of Magic, 2018)


Tekst meenutab Zelazny Amberi värke – ehk siis maagiliste võimetega isa maagiliste võimetega järeltulijad tahavad panna paika, et autoõnnetuses hukkunud isa ei saaks naasta siia maailma. Kuid ega isa pole rumal, tal on oma kaval viis, kuidas niisuguses olukorras oma võimu taastada. Selleks tuleb aga … oma tööriist plaanitult käivitada.

Nagu äsja öeldud, meenutab see väheke (või rohkeke) Amberi värke, ainult et tegevus toimub tänapäeva Los Angelesis ja õnneks puudub kõiksugu võltsmütoloogia – tegu on pigem ühe segikeeranud (kuigi maagiliste võimetega) suguvõsaga, mitte miskite printside ja printsesside võimumängudega siin ja kõrvaldimensioonis. Võrreldes eelmise Powersi lugemiskogemusega on see tekst õige kergelt tarbitav – mis küll ilmtingimata ei tähenda kvaliteeti.

02 november, 2018

Eleanor Arnason – Loft the Sorcerer (The Book of Magic, 2018)


Arnason töötleb ühe islandi muinaslugu – kuidas ta seda on muutnud, selgub loo lõppsõnas.

Igatahes, lugu siis sellest, kuidas üks üsna halbade soovidega noormees nimega Loft tahab saada vägevaks võluriks, et noh, oleks vägev. Selleks peab ta kätte saama inimnahast võluraamatu, mis on maetud koos ühe õige kahtlase minevikuga piiskopi hauda. No aga selle hauast ülestõstmise käigus saab Loft kõvasti vastu näppe ning seejärel ravi käigus … satub viimaks trollineiu kätte vangi, kes soovib Lofti nuumata oma laste sigitajaks.

Mehele see jõletu troll just ei sümpatiseeri ning ta on nõus enamvähem kõigega, et pääseda trolli tulevastest embustest. Trolli-isa (kes on vanaduses muutunud pea kivirahnuks, mida/keda siis tütar kasutab üsna lugupidamatult oma koopa uksena) pole samuti sellest ebardist väimehest huvitunud ja soovitab Loftil mõni mehine troll leida, kellega võiks tütar lapsi saada. Võlukunsti abil loob Loft omal moel võlupeegli, mille järel leiab Islandi salapärastest urgastest vägeva ninaga (ehk siis vägeva … ) trolli, kes on haldjate juures vangiks. Loftil õnnestub veenda trollineidu seda vägeva ninaga (ehk siis ka vägeva … ) trollimürakat päästma. Mis pole muidugi lihtne ja mille käigus mõnigi asi muutub igaveseks.

Eks sellised muinasjuttude ümberjutustused on nagu on – vastukaaluks see Grimmide remix. Nii nagu Gaimani Põhjala mütoloogiate puhul, ei saa ka Arnasoni puhul just öelda, et luuakse täiesti uut kvaliteeti. Sellised tekstid mõjuvad pigem tutvustustena, et õhutada lugejat edasi originaalide kallale minema. Huvi pärast võib muidugi võrrelda, mida Arnason lõppsõna järgi muutis ja miks. Autor on varemgi islandi mütoloogiat kasutanud – nagu näiteks see Kormaki lugu.

01 november, 2018

2018. aasta SFF antoloogiate jutud


Huvi pärast siis koostasin väga põneva ja põhjapaneva ülevaate läinud aasta ingliskeelsete ulmelugude paremikust (varem nt 2015 ja 2016), mille tarbeks kasutasin kuue antoloogia koostajate valikuid. Antoloogiad pole koostatud ühe põhimõtte järgi, seega valik on kergelt kaldu ameerika autorite teaduslik-fantastiliste lühijuttude poole: kuivõrd Adamsi antoloogia valikus on ameerika autorite jutud kuni 20000 tähemärgini, fantasyt on eelkõige Adamsi, Hortoni ja Strahani antoloogiates. Et autorite ja lugude poolest on kergeid kattumusi Paula Guran horrori ja dark fantasy valikutega (ülejäänud viies antoloogias on vähemalt pool valikutest teaduslik-fantastilise kirjanduse hulgast), siis sai selle valikud samuti lisatud (on ka Ellen Datlowi aasta parimate horror-antoloogia, kuid selle puhul pole ühegi loo kattumist siinkasutatud antoloogiate, seega jätsin selle välja). (On ka olemas Britannia ja Austraalia parimate SFF lugude antoloogiad, aga … kas neid nüüd 2018. ikka ilmus/b.)

A The Best American Science Fiction and Fantasy 2018 (N. K. Jemisin, John Joseph Adams)
C The Best Science Fiction of the Year: Volume 3 (Neil Clarke)
D The Year's Best Science Fiction: Thirty-Fifth Annual Collection (Gardner Dozois)
G The Year's Best Dark Fantasy & Horror: 2018 (Paula Guran)
H The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2018 (Rich Horton)
S The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Twelve (Jonathan Strahan)

Eks Gardner Dozois lahkumine on paratamatult määratu jäljega ingliskeelse ulmekirjanduse aasta parimate antoloogiate maailmas. Kergelt sarnane Dozois maitsega on ehk Neil Clarke’i valikud, aga vaevalt et temast tehtaks mantlipärijat (mitte et mul oleks nõrka aimugi, kas üldse otsiti selle antoloogia-sarja jätkamiseks toimetajat). Muidugi, särtsakaim originaalantoloogiate koostaja oleks sellest nimekirjast Jonathan Strahan.


Autorid, kellelt on valitud rohkem kui üks lugu antoloogiatesse:

5
Tobias S. Buckell, Rich Larson

4
Indrapramit Das, Vina Jie-Min Prasad, Linda Nagata, Suzanne Palmer

3
Charlie Jane Anders, Aliette de Bodard, Samuel R. Delany, Greg Egan, Maria Dahvana Headley, Nancy Kress, Yoon Ha Lee, Kate Alice Marshall, Maureen F. McHugh, Robert Reed, Alastair Reynolds, Peter Watts

2
Daniel Abraham, Madeline Ashby, R. S. Benedict, C. S. E. Cooney, Kathleen Ann Goonan, Rachael K. Jones, Kathleen Kayembe, Caitlín R. Kiernan, Matthew Kressel, Khaalidah Muhammad-Ali, Ray Nayler, Finbarr O'Reilly, Sarah Pinsker, Lettie Prell, Kelly Robson, Michael Swanwick, Kai Ashante Wilson, Caroline M. Yoachim


Lood, mis on esindatud rohkem kui ühes antoloogias:

4
Tobias S. Buckell „Zen and the Art of Starship Maintenance“; Linda Nagata „The Martian Obelisk

3
Charlie Jane Anders „Don’t Press Charges and I Won’t Sue“; Samuel R. Delany „The Hermit of Houston“; Vina Jie-Min Prasad „A Series of Steaks“; Rich Larson „An Evening with Severyn Grimes“; Suzanne Palmer „The Secret Life of Bots“; Peter Watts „ZeroS

2
Madeline Ashby „Death on Mars“; R. S. Benedict „My English Name“; C. S. E. Cooney „Though She Be But Little“; Indrapramit Das „The Worldless“ ; „The Moon Is Not a Battlefield“; Greg Egan „Uncanny Valley“; Kathleen Ann Goonan „The Tale of the Alcubierre Horse“; Yoon Ha Lee „Extracurricular Activities“; Kate Alice Marshall „Red Bark and Ambergris“; Maureen F. McHugh „Sidewalks“; Ray Nayler „Winter Timeshare“; Finbarr O'Reilly „The Last Boat-Builder in Ballyvoloon“; Kelly Robson „We Who Live in the Heart“; Michael Swanwick „Starlight Express“; Kai Ashante Wilson „The Lamentation of Their Women“; Caroline M. Yoachim „Carnival Nine


Terve nimekiri autoritest ja nende juttudest (tähed lugude järel viitavad antoloogiatele, kus need ilmusid):

Daniel Abraham „The Hunger After You're Fed“ D; „The Mocking Tower“ S
Charlie Jane Anders „Don’t Press Charges and I Won’t Sue“ A, H, S
Eleanor Arnason Mines“ D
Madeline Ashby „Death on Mars“ C, D
Simon Avery „Sunflower Junction“ G
Jess Barber „Pan-Humanism: Hope and Pragmatics“ D
Kelly Barnhill Probably Still the Chosen One“ S
Laird Barron „Swift to Chase“ G
R. S. Benedict „My English Name“ D, S
Gregory Benford „Shadows of Eternity“ C
Ashley Blooms „Fallow“ G
Tobias S. Buckell Zen and the Art of Starship Maintenance“ A, C, D, S; „Shoggoths in Traffic“ H
Rebecca Campbell „On Highway 18“ G
Gwendolyn Clare „Tasting Notes on the Varietals of the Southern Coast“ A
Maggie Clark „Belly Up“ C
C. S. E. Cooney Though She Be But Little“ H, S

Burt Courtier „Assassins“ D
Indrapramit Das „The Worldless“ C, D; „The Moon Is Not a Battlefield“ D, S

J. R. Dawson „Marley and Marley“ H
Aliette de BodardIn Everlasting Wisdom“ C; „The Dragon That Flew Out of the Sun“ D; „Children of Thorns, Children of Water“ G
Giovanni De Feo Ugo“ H
Samuel R. Delany „The Hermit of Houston“ A, H, S
Greg Egan „Uncanny Valley“ C, D; „The Discrete Charm of the Turing Machine“ S
Jaine Fenn „The Martian Job“ D
Michael F. Flynn „Nexus“ D
Jeffrey Ford „Witch Hazel“ G
Karen Joy Fowler Persephone of the Crows“ H
Ty Franck „The Hunger After You're Fed“ D
Robin Furth „The Bride in Sea-Green Velvet“ G
Max Gladstone Crispin's Model“ S
Jaymee Goh „The Last Cheng Beng Gift“ A
Kathleen Ann Goonan „The Tale of the Alcubierre Horse“ C, H
Theodora Goss Come See the Living Dryad“ S
Lisa L. Hannett „Little Digs“ G
Maria Dahvana Headley „Black Powder“ A; „The Orange Tree“ A; „The Thule Stowaway“ G
Micah Dean Hicks „Church of Birds“ A
Nina Kiriki Hoffman „Rings“ H
Saad Z. Hossain Bring Your Own Spoon“ S
Kameron Hurley The Fisherman and the Pig“ H
Dave Hutchinson „Babylon“ S
Kelly Jennings „The History of the Invasion Told in Five Dogs“ D
Vina Jie-Min Prasad A Series of Steaks“ C, D, S; „Fandom for Robots“ H
Bill Johnson „Whending My Way Back Home“ D
Carole Johnstone „The Eyes Are White and Quiet“ G
Rachael K. Jones „The Greatest One-Star Restaurant in the Whole Quadrant“ A; „Regarding the Robot Raccoons Attached to the Hull of My Ship“ C
Stephen Graham Jones „Mapping the Interior“ G
Minsoo Kang „The Sacrifice of the Hanged Monkey“ H
Kathleen Kayembe „You Will Always Have Family: A Triptych“ A; „The Faerie Tree“ S
Cassandra Khaw „Don’t Turn on the Lights“ G
Caitlín R. Kiernan  „The Dinosaur Tourist“ G; Fairy Tale of Wood Street“ S
Mary Robinette Kowal „The Worshipful Society of Glovers“ S
Nancy Kress „Every Hour of Light and Dark“ C; „Dear Sarah“ D; „Canoe“ D
Matthew Kressel „The Last Novelist (or A Dead Lizard in the Yard)“ C; „Love Engine Optimization“ H
Naomi Kritzer „Waiting Out the End of the World in Patty's Place Cafe“ D
Rich Larson „An Evening with Severyn Grimes“ C, D, S; „There Used to Be Olive Trees“ D; „Cupido“ H
Yoon Ha Lee Extracurricular Activities“ C, H; „The Chameleon's Gloves“ S
Karin Lowachee „Meridian“ C
Scott Lynch The Smoke of Gold Is Glory“ S
Carmen Maria Machado „The Resident“ A
Helen Marshall „Survival Strategies“ G
Kate Alice Marshall „Destroy the City with Me Tonight“ A; „Red Bark and Ambergris“ G, H
Bruce McAllister This Is for You“ H
Ian McHugh „Triceratops“ D
Maureen F. McHugh „Cannibal Acts“ A; „Sidewalks“ D, S
Will McIntosh „Soulmates.com“ H
Sean McMullen „The Influence Machine“ D
Silvia Moreno-Garcia „Prime Meridian“ D
Khaalidah Muhammad-Ali „Regarding the Robot Raccoons Attached to the Hull of My Ship“ C; „Concessions“ S
Ian Muneshwar „Skins Smooth as Plantain, Hearts Soft as Mango“ G
Linda Nagata The Martian Obelisk“ C, D, H, S
Ray Nayler „Winter Timeshare“ D, H
Alec Nevala-Lee „The Proving Ground“ D
Finbarr O'Reilly „The Last Boat-Builder in Ballyvoloon“ C, D
Suzanne Palmer The Secret Life of Bots“ C, H, S; „Number Thirty-Nine Skink“ D
Charles Payseur „Rivers Run Free“ A
Sarah Pinsker „Wind Will Rove“ C; „And Then There Were (N – One)“ H
Lettie Prell „Justice Systems in Quantum Parallel Probabilities“ A; „Emergency Protocol“ H
Madeline Ray Montreal, 2014“ H
Robert Reed „The Speed of Belief“ C; „The Residue of Fire“ D; „The Significance of Significance“ H
Alastair Reynolds „Holdfast“ C; „Night Passage“ D; „Belladonna Nights“ S
M. Rickert „Everything Beautiful Is Terrifying“ G
Rebecca Roanhorse „Welcome to Your Authentic Indian Experience™“ G
Kelly Robson „We Who Live in the Heart“ C, D
Ryan Row Whatever Knight Comes“ H
Eden Royce „Graverobbing Negress Seeks Employment“ G
A. Merc Rustad „Brightened Star, Ascending Dawn“ A
Sara Saab „Pan-Humanism: Hope and Pragmatics“ D
Sofia Samatar „An Account of the Land of Witches“ H
Mark Samuels „Moon Blood-Red, Tide Turning“ G
Carter Scholz „Vanguard 2.0“ D
Karl Schroeder Eminence“ S
Hanuš Seiner „Hexagrammaton“ H
Gord Sellar „Focus“ C
Priya Sharma „The Crow Palace“ G
Robert Shearman „The Swimming Pool Party“ G
Vandana Singh „Shikasta“C
Jack Skillingstead „Assassins“ D
Angela Slatter „The Little Mermaid, in Passing“ G
Bruce Sterling „Elephant on Table“ D
Bonnie Jo Stufflebeam „Secret Keeper“ G
Michael Swanwick Starlight Express“ D, H
Steve Rasnic Tem „The Long Fade into Evening Steve“ G
Lavie Tidhar „The Road to the Sea“ D
Cadwell Turnbull „Loneliness is in Your Blood“ A
Harry Turtledove „Zigeuner“ D
Katherine Vaz „Moon and Memory and Muchness“ G
Jamie Wahls „Utopia, LOL?“ H
Kaaron Warren „Exceeding Bitter“ G
Peter Watts ZeroS“ A, C, H
Conrad Williams „Succulents“ G
Kai Ashante Wilson „The Lamentation of Their Women“ S, G
A. C. Wise „A Catalogue of Sunlight at the End of the World“ C
Nick Wolven Confessions of a Con Girl“ S
Caroline M. Yoachim Carnival Nine“ A, S
E. Lily Yu „The Wretched and the Beautiful“ A