Theodora Goss – Beautiful Boys (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Ulmelugu, mis selgitab inimsuhete mõningaid küsitavusi. Miks on selliseid noori mehi, kes lendavad õielt õiele ega hooli tulevikust ja järeltulijatest? Miks need isendid on nii... mehelikud ja seksikad ja kuhu nad kaovad enne keskealiseks saamist? Kuidas nad saavad toituda ebatervislikult ning tarbida mõnuaineid, ilma et see välimust ja sooritusvõimet mõjutaks?

Loo peategelaseks naissoost teadlane, kes on jõudnud järeldusele, et tegemist on tulnukatega, kes käivad Maa peal naisi viljastamas. Tulevad Maale, on siin kuni seitse aastat, näevad välja nagu Marlboro sigaretireklaamide kangelased, pakuvad ohtrat seksi ja kaovad. Teadlane on esitanud hüpoteesid, mida siis ta töögrupp grandi abil uurivad (kas ja kuidas on sellised isendid idenfitseeritavad, miks nad nii erutavalt mõjuvad, kui kaua on nad Maal tegutsenud jne), ta on andnud neile isenditele omapoolse nimetuse Pueri Pulchri (lk 162). Töö käigus satub teadlane omakorda ühe katseisiku küüsi, kellega ta veedab mõned kuumad nädalad – ja kui mees ühel päeval teatab oma lahkumisest (teame-teame, mõtleb teadlane), avastab peagi naine, et ootab järglast. Nii on ta ise osutunud uurimistöö üheks objektiks – milliseks kujuneb ta poeg (sest tulnukate järglased on alati pojad), kas kasvab normaalne mees või ühel hetkel kaob ära (kuhugi tähtedele?) nagu ta sigitaja ja teised tulnukad.

 

Ühesõnaga, samasugune populaarteadusliku maiguga pseudoteadusjutt nagu „Cimmeria“... ning samamoodi vaimukas. Eks sellisest ainesest saabki vaimukalt kirjutada eelkõige naisautor – meesautori tõlgenduses võiks selline naiste ärakasutamise põhjendamine veidi keeruliseks osutuda (hmm, nüüd kõlan ma ise vägagi seksistlikult).

Tekst loetav Lightspeedi lehelt.

Mateiu I. Caragiale - Curtea-Veche kuningad (2016)

Rumeenia kirjandusest on tõlgitud nii mõndagi, hiljuti on ilmunud Manea ja Mülleri teoseid, varasemast ajast on kindlasti paljude lemmikuks Eliade; nüüd siis võimalik tutvuda sajanditaguse Bukaresti pahelisema poolega - seda küll läbi sinivereliste, mitte vaeste või patuste silmade.

Lugu on siis läbi minajutustaja vaate kolme ekstravagantse kaaslase vägitegudest Bukaresti 1910. aasta ööelus (jutustajal on plaan sellest belletristikat kirjutada). Kaks blaseerunud rikkurit ja nende paheline teejuht, lokaalid ja mängupõrgud ja patuurkad. Päeval elatakse sinivereliste kombel, ööst varahommikuni aga loobitakse raha tuulde. Mitte et rikkurid oma blaseerunud olekust kuidagi väljuksid, ikka ühtmoodi üleolevad või eemaletõmbunud. Nojah, selline tormiline elu ei saa lõputult kesta, nii ka siin tulevad oma korrektiivid. Aga eks noorus on ikka ilus aeg, takkajärgi tore meenutada kõiksugu läbielatud hullusi.

Nagu järelsõnast selgub, on rumeenia kriitikute arvates tegemist sealse 20. sajandi parima romaaniga. Tõepoolest, miks mitte, elu pulbitseb ja võimalus esitada mitmeid ebamugavaid küsimusi. No ja see blaseerunud traagika, mis tegelasi tabab, see on alati ajatu. Omal moel oleks seda päris huvitav võrrelda Lutsu “Kevadega”, rahvuslike tüvitekstide värk (okei, ma ei kujuta ette, kui oluline on see romaan rumeenia tavalugejatele, ehk midagi “Sügisballi” sarnast?).

“Raselica oli võrratult kaunis ja imeliselt vormitud; meelde turgatanud võrdlus lillega - musta troopikalillega tulvil mürki ja mett - tekitas tahes-tahtmata sooja, joobnustavalt kirglikku hõngu, mida hoovas igast tema liigutusest. Lähedalt vaadates aga - ilma et tema ilu oleks oma sära kaotanud - oli temas midagi eemaletõukavat, temas oli rohkem kui teistes naistes tunda Eevat, võõrast, leppimatut ja igavest vaenlast, kes külvab kiusatust ja surma.” (lk 17)

“Olen muide meelehärmiga tähele pannud sinu kuritegelikku nõrkust kõige vastu, mis ilmutab mandumise märke, kõige vastu, mis on paheline, rikutud, laostunud, ning ma ei leiaks sulle vabandust ka siis, kui teaksin, et sa teed seda kõike vaid uurimiseks, “sketšide” kirjutamiseks, sest see tähendaks, et sa maksad liiga kehva kauba eest liiga kõrget hinda.” (lk 69)

Erni Kask - Õndsus. Kesköötund (Looming 10, 2016)

Kaks juttu lapsepõlvest. “Õndsus” kirjeldab justkui ideaalset pereõhtut. Ema askeldab köögis (kus mujal?), isa loeb peale tööpäeva ajalehte ja vaatab telekat (mida muud?), õde ja vend toimetavad omavahel. Hiljem saavad kõik kompotti vahukoorega, milline õndsus, selline õdus õhtupoolik.

“Kesköötund” lammutab selle ideaalse perepildi - isal on järjekordne joomatuur ja kaob mitmeks päevaks kodust. Seda on mitmeid kordi varemgi juhtunud, kus isa on küla peale jooma läinud, seal on küllaga teisi joomasõltlasi, eks lastelegi on teada, mil viisil kohalikud naised oma purjus meestega tegelevad. Pahane ema ootab kodus. Erni, kelle silme läbi neid jutte jutustatakse, ootab pikisilmi isa tagasi - et ta tulekski tagasi, mitte ei lahkuks kodust nagu varem ühe tüli käigus oli peaaegu juhtunud; isa on ikkagi eeskuju, keegi, kelle üle uhke olla või nii (mees töötab laudas, kus saab hakkama kõige hullemate pullidega!). Viimaks ühel öösel isa naaseb, otsib kodust viina, aga unised lapsed valetavad talle, et nad ei tea, kuhu ema on pudeli peitnud. Ja elu läheb edasi - isa saab emalt peapesu ning maksab seejärel küla pealt võetud joomatuurivõlad kinni.

Et siis selline lapsepõlvetrauma kirjeldus. Üürikesele õnnehetkele järgneb karm argipäev, mis süstib lapsele vaid ebakindlust (eks oleks huvitav kuulda õe nägemust, tema oli sulgunud oma asjalikku maailma). Moraal siis ehk selline, et perekond peab olema ikka avatud jne.

Kij Johnson – Mantis Wives (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Emased palvetajaritsikad on avastanud, et seksi ajal isase partneri söömine pole tingimata vajalik tegevus, tiinuse ajal saaks ka muudmoodi toitaineid tarbitud. Aga paistab, et isased ritsikad... kohe nagu ikka tahaksidki surra (seda küll emaste tõlgenduses). Nii on siis emased leiutanud omamoodi kunstivormi, kuidas isaseid eripäraselt surmata, pakkuda neile seda, mida nad justkui vajaksid. Sadismil on palju erinevaid ja leidlikke vorme...

Noh, omal moel vaimukas nagu Gaimani lühilugu, aga teistsuguses võtmes, siin loos on kasutatud nö teaduslikku kommete kirjeldusi, mis tõestavad seda, et isased just tahavad ja vajavad võimalikult hirmsaid ja hävitavaid rituaale, emased omalt poolt vaid võimaldavad nende läbiviimist... kui omapoolset heasoovlikku loomingut. Sadistlik ja humoorikas, Johnson on varemgi kirjutanud ühe mõneti perverse lühiloo, mis on pagana hea tekst. Hiljuti sai loetud herilastest-mesilastest, mis oli kah tore.

„A mantis woman does not know why the men crave death, but she does not ask. Does she fear resistance? Does she hope for it? She has forgotten the ancient reasons for her acts, but in any case her art is more important.“ (lk 400)

P.I. Filimonov – Laulis, kuni kõik lõppes (2016)

Mul pole halli aimugi, mida Filimonov selle romaaniga õieti öelda tahab. Tekst on igati tihe ja mänguline, pähe tekkis kaks teost, mis meeenusid romaani lugedes. Näiteks Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees” - vanaema lood meenutavad pisut tolle romaani hullu osa jutustaja cliffhangereid; mõlemas romaanis põimuvad nii “reaalne” kui “fiktsioon” ning moodustavad kergelt plahvatusohtliku kompoti. See kronoaugu situatsioon (kronoastroloogia järgi passiivne tsoon), väljapääsmatu olukord tuletab pisut meelde Ballardi “Unenägude täisühingut”. Kronoaugu tõttu võiks raamatut pidada koguni ulmeromaaniks!

Sündmustik siis selline, et Tallinna ühes slaavi suguvõsas on parandamatult haigeks jäänud võimukas vanaema. Suguvõsa on veendunud, et vanaemal on peidus varandus, mida see aga ei taha paljastada, niiet vanaema soovil pannakse ta haigevoodi juurde valvesse loo minajutustaja Olympius (nii 27-aastane noormees, kes pole just kõige edukam), kes peaks siis vanaemalt selle saladuse kätte saama. Vanaema aga… ei paljasta midagi, hakkab aga jutustama-sonima üpris pööraseid lugusid, mida nagu ei ootakski selliselt stalinliku kasvatusega memmelt.

„Mis aga puutub punasesse lambikesse, siis see töötas laitmatult, hakates põlema just siis, kui mutike alustas õhu väristamist oma arvukate juttudega. Üsna varsti ma mõistsin, et tahan neid kuulata. Ma tahan neid kuulata võimalikult palju, nii palju kui võimalik, ühtki vahele jätmata. Mitte sellepärast, et ma lootnuks kuulda neis juttudes informatsiooni perekonna-aarete kohta. Lihtsalt pidin. Kui ma juba selle tööga nõustusin, siis teen ma seda kohusetundlikult. Pealekauba, iga kord vanaema järjekordsesse lukku sukeldudes kogesin ma uusi, kirjeldamatuid tundeid, minu silmi tõusid aegajalt pisarad, huultele kord sülg, kord õnnis debiilikunaeratus, ma nägin selliseid värve, mida ma kunagi näinud ei olnud, kuulsin sellist muusikat, mida keegi surelikest mitte kunagi ei kuule. Ma sattusin sellistesse kohtadesse, kuhu jõuavad ainult doktor Hofmanni tänulikud õpilased igal aastal jalgrattapäeva tähistades. Ma vajasin neid jutte.“ (lk 49)

Olympius elab vanaema korteris, toidab ja hoolitseb ta eest ning muuhulgas tutvub vanaema endiste naabriga, kellelt kuuleb ootamatut teooriat, et nimelt on seda Tallinna kesklinna piirkonda tabamas erakordne saatus - seal tekib miskisugune kronoauk, mille tagajärjel see piirkond muutub tsooniks, mis kaob inimeste teadvusest. Sealt tsoonist peaks põgenema, et mitte lõksu jääda - seejuures on oluline vanaema, kes on selle kronoaugu kese (või midagi). Ja kui vanaema laulma hakkab… oi oi oi. Muidugi hakkab peagi vanaema laulma ning Olympius koos kaaslastega satub täbarasse olukorda.

See on nüüd väga lihtsustatud kokkuvõte. Filimonov jutustab hulga lugusid, neid kokku kuhjates ja miksides (no tõepoolest, vahel lähevad need kõrvallood lendu õige hoogsalt, et siis lehekülgi hiljem tagasi voolusängi asuda). Aga mis sellest täpsemalt moodustub… vaat ei oskagi öelda. Tekst on põnev, aga… aga… millest õieti?

“Öö lõppes sama rahutult, kui algaski. Ma proovisin üheaegselt nii uinuda kui ka kuulatada Nadežda ja Genka asjatamist seina taga. Ja ma ei oska öelda, kas ma tegelikult midagi kuulsin. Mitte et sel oleks vähimatki tähtsust, puhas uudishimu, ei midagi muud. Aga jällegi, selge see, et kui sa lamad pinges ja kuulatad naabertoa pimedust, enam-vähem kindel, et kuuled seal midagi sellist, mida võib tõlgendada absoluutselt ühetähenduslikult, siis varem või hiljem sa seda ka kuuled. Ega saa aru, kust see heli tuleb - kas tõepoolest suletud ukse tagant või hoopis sinu kujutlusest. Selles suhtes olin ma kaotanud kindluse absoluutselt kõiges. Ainult vanaema laul kõlas objektiivse reaalsuse puhta muusikana. Ehkki puhta muusika osas ma liialdan. Pigem oli see kui krigisev kraabitud plaadiga grammofon, mis üritas reprodutseerida noore Robertino Loretti häält, aga välja tuli kuke kiremine, seksuaalselt erutatud kassi väugumine, Brežnevi matsutamine, mingid hirmsad surmaeelsed sosinad, sosinad ja karjed.” (lk 268-269)

Elo Vee - Võlavalgel (1995)

Loomingu Raamatukogus on ilmunud Viidingu proosakogu, mida peaks lugema (tehtud), seepärast siis selline… väike reklaamiv postitus. Ma polegi autori varasemat luulet lugenud, on teine päris harjumatult… poeetiline, kõrgkirjanduslik, meeleline. Loome, mis eeldab tõsisemat lähenemist - mida aga mina ei paku siin mingilgi viisil.

Tema / Keeldumine

Olles harjunud vaatama vanas

väärtuses valu kui mistahes kulda,

närbuvus iga hiilguse ligi. Ja iga

elu on ilus. Kuid anduda iga ei luba.

Ta ülendab tõesed sõnad, ja võtab võõradki

kanda. Temal on Elava embus ja viga

kive leotada luuleks. Temal on silme taga

süü, et ta ligi ei tulda. Tema on põhjus

ja pääs, ta seistes saab teise lõhna.

Keeldumist sinule anda - ka sina sündisid siia -

ta valdab.

(lk 87)

Psühhotroonika kongress

Tähelepanu

peaks hakkama pöörama juba maast madalast

on märkimisväärne et kui uskuda headusesse

jäävad hotellid ikkagi püsti laevad ei kaevu

šveitserid ei kaota töökohti eelkõige mehed

ärge ironiseerige saate karistada karistada

(lk 117)

Järellained

nii nõrka nii jõuetut tühjust

ei ole veel kunagi olnud ei ole ma

suutnud jätta ümberjutustamata

mitte eales varem ei ole olnud mu

mitteriimilisus nii riimuv

ja ometi - luulene kuule

mis minuga on millest ma lahti

tulises templis tahan tagasi viljaks

puutusin ülahuulega vastu salamandrit

võidsin end tüdimuses ju on siis

minuga ühel pool olen ehk öelnud kõik

et alata pärast Proloogi

(lk 128)

Reede

Kella neljast kella viieni sain

gestalti, jalutasin läbi linna, kuidagi

süüdlase tunne oli. Imelik küll, ega

psühhiaatria püsiks kui saabuks rahuaeg,

Keeldude Olematuse Ajajärk. Võrdlemisi

troostitu reaalsus; kas tohib ikka märkida,

et mind häirisid silmadega õgivad inimesed,

või ei kõlba, et oma isikliku vaimse rahulduse

olin juba eelnevalt saanud, seepärast tundus ka

diskrimineeriv õgimisakt kuidagi leebem,

andeksantavam.

(lk 172)