Mats Traat - Partii (Mänguveski, 1972)

 

Jälle üks seebiooperlik tekst, seekord siis sellest, kuidas Ande oli kõiksugu meeste piiramisrõngas, aga tema otsis ikkagi midagi tõelisemat. Ja noh, kui ta viimaks otsustas ühe või teisega end siduda, siis …. mehed on lurjused.

Mingil moel on siin jutus nii mõndagi eelmistest tekstidest - ikka maamajand oma elu eripäradega. Taas on direktor, kes unistab sellest naisest kui oma armukesest. (Õnneks seekord keegi ei sure.) Aga Ande … vaat see on eripärane ja õieti salapärane karakter. Eemalt vaadates on justkui ingel oma kinnise naeratuse ja eemaloleva pilguga, keda keegi õieti avada ei suuda. Aga kui viimaks teeb suu lahti, tuleb sellist nö beibejuttu, kes ootab mehelt head ja paremat, ikka materiaalseid hüvesid. Muidugi, see ei õigusta mitte kuidagi seda, kuidas üks või teine mees teda ära kasutab. Aga huvitavalt vastuoluline (või siis mitte?) karakter küll.

Või noh, lihtsalt maailm on selline asine.

“Tema silmis on hea naine nagu alati töökorras mootor, vajutad starterile ja läheb, turtsumata ja tossu välja ajamata. Sellega pole ta loomulikult mõelnud, et naine ei võiks olla ka nagu lilleke, alpi kannike näiteks. Aga õige lill võibki ainult kõrvalises maakohas õilmitseda, linnas on kõikjal suits ja ving, ebamäärane õhk, nagu öeldakse, kus ta seal saabki tärgata.” (lk 131)

Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

August Kitzberg - Pika patsiga preili (Külajutud, 1971)

 

Omamoodi töötlus kogumiku avaloost “Murest murtud”, aga pisut-pisut helgemas võtmes. Ehk siis järjekordne talupärija armub neidu, kellega tal ei lasta abielluda. Pärija loobub mõne aja pärast talust oma noorema venna kasuks ja läheb linna, kus siis jääbki aastateks virelema üürituppa ning mõtlema, mis küll kõik võinuks olla, kui see pika patsiga preili poleks sunnitud abielluma oma kihlatuga.

Kitzberg ei loo peategelasest miskit positiivsete algetega tüüpi, ongi üks udupea, kes on endast kõrgel arvamusel (sest ta on nii haritud), aga samas pole tal just hakkamist ega suuremat reaalsustaju. Ja noh, see preili … on ta siis kadakasakslane või midagi sellist. Ühesõnaga, mingil moel huvitav tegelaste valik, aga samas vähe uimane lugu.

Häli Kivisild - Harjusk (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Katastroofijärgne maailm, mis jagunenud vanamoodsaks küla- ja linnaühiskonnaks, samas aga mineviku tehnikavidinate jäänustega (muuhulgas liigutakse näiteks hõljukitega). Tsivilisatsiooni tagasilangus on põhjustanud erinevaid probleeme, muuhulgas seda, et allesjäänud inimkonda ähvardavad ja harvendavad kõiksugu haigused (eriti vähk) - isegi kui vanast maailmast on säilinud mitmeid imeriistu, ei osata neid lihtsalt kasutada (või kui ka osatakse, hoitakse neid siinse maailma eliidi tarbeks).

Külla on tagasitulnud linnas velskrina töötav Ilo, kellele siis vanemate poolt on pandud ülesandeks kontrollida seal elavate vanavanemate tervemõistuslikkust. Algamas on iga-aastane laat, kus kohalikud lähemalt ja kaugemalt vahetavad eluks vajalikke asju - Ilo vanavanemad pakuvad küll eelkõige luksuskaupa ehk vahtrasiirupit, mida paljud ei saa endale lubada.

Nagu ikka, saabub laadale ka harjusk, kes pakub ühtaegu kõiksugu sodi kui ka eelmise ajastu asju (mida ta on siis arvatavalt toonud keelutsoonist). Ilo tunneb selles inimvares ära oma noorusaegse armastatu Rahuleidi, kes on nüüd kõiksugu kärnade ja paisetega kaetud ja näeb välja 40 aastat vanem kui muidu. Kuid nagu selgub, tegutseb “noormees” varjatult kohalike ravitsemisega; Ilole tundub, et Rahuleid võtab haigetelt üle nende haigused, muuhulgas ka vähi. Kuidas see küll võimalik on?

Ausalt öeldes ma ei saanudki õieti pihta, millega Rahuleid vabastab inimesi haigustest - aga küllap on tegu sedavõrd tulevikutehnikaga, et selle toimimise printsiibid pole nüüdisaegsele tavainimesele just adutavad. Või noh, mingi tehisintellekti värk või? Aga jah, hopepunki siin on ehk siis kasvõi oma elu rikkumine, et panustada inimkonna kestmisele - ükskõik kui ebaõiglaselt see ka tol hetkel toimib.

Nii Ayikwei Parkes - Sinise linnu saladus (2024)

 

Igati huvitav lisandus eesti tõlkekirjanduse varamusse; niisama huvitav on tõlkija Heili Sepa pikk järelsõna ghana kirjandusest, autori loomest ning selle romaani tõlkimisest. Sest noh, siin on mitmeid väljakutseid on mitmeid: kuidas näiteks vahendada romaanis markeeritud eri keeli (nii on näiteks tõlkele lisatud veel sõnastik - mida lugemise algul mitmel puhul kasutasin, aga siis tundus liialt lugemist katkestav see edasi-tagasi lappamine ning edaspidi lootsin võõraid mõisteid kohates neid aimata), on see üldse ghana või briti kirjandus. Igal juhul, tõlkijalt küll päris vägev töö.

Lugu ise on pooleldi müstiline - ühes metsakülas peatunud autost väljunud naine (kes on ministri armuke) tormab ühte hütti ja avastab seal mingid … orgaanilised jäänused. Kohale saabunud politseinikud ei mõista ka suuremat ning sellest juhtumist ametikõrgendust lootev politseijuht leiab aasta eest Ghanasse naasnud noore mehe Kayo, kes on Inglismaal õppinud kriminalistikaekspert, aga pole võetud siin erialasele tööle.

Viimaks toimetatakse Kayo sündmuskohale (et ta teeks politseijuhule “CSI ettekande”!) ning need lagunevad orgaanilised jäänused tekitavad temaski suurt segadust. Kohaliku jahimehe ja nõiaga suheldes hakkab avanema omamoodi lugu, mis võiks olla nende jäänuste tekkimise põhjuseks. Ent oli see nii? Ja mida kanda ette sellele politseijuhile?

Lugemiseks on mitu viisi - ühelt poolt muidugi loo kriminaalne külg. Või siis hoopiski Ghana nö tänapäevane olukord, kuidas võim toimib ja milline on ühiskond rohujuure tasandil. Või siis tasand, kus saab jälgida hoopis elu maagilisemat külge (väga pingutades võiks mõelda koguni maagilisele realismile või koguni piiripealsele ulmele; aga see minu meelest ei kanna) ja miks mitte ka ökoloogilist olukorda (oh, see vajalik leopardinahk). Või siis hoopis nautida autori ja tõlkija keelekasutust, liikumisi eri registrite vahel. Ühesõnaga, iseenesest üsna lühike romaan on lugemiselamuste poolest igati lopsakas. 

Ja nagu tõlkija mitmel puhul sedastab, on seda raamatut keeruline üheselt lahterdada. Ja mis on ghana ja aafrika kirjandus ning mida ootavad sellest lääne kirjastajad ja lugejad; kas just eksootika ootamine on just kõige õigem. Ühesõnaga, postkolonialismi umbsus nii romaanis, reaalses elus kui kultuurilistes ootustes.

“Jahimees tõusis ja võttis oma kausist viimase lihatüki. “Hmm. Mis siin siis veel öelda? Selline see lugu ongi. Nagu kõik lood, räägib see unustamisest, sest kui me ei unustaks, siis me ei eksiks ja lugusid polekski.”” (lk 125)

Carolina Pihelgas - Lõikejoon (2024)

 

Siinseal on mitmed kiirreageeringud seda teksti juba kiita jõudnud ja ausalt öeldes tunnustan omaltki poolt seda Loomingu Raamatukogu uue aastakäigu avajat. Huvitaval kombel polegi varem lugenud Pihelgase raamatuid, küll üksikuid tekste perioodikast - mitte et oleks kuidagi vältinud või ebaoluliseks pidanud, lihtsalt pole kätte sattunud.

Raamatus on kolm tasandit, mida on huvitav jälgida - esiteks muidugi lugu ise ehk see, kuidas inimene püüab lõplikult väljuda oma traumaatilisest pikaajalisest suhtest. Eks arvatavasti ole seda väga paljud ise kogenud - kas ohvri või traumeerijana (noh, kui sa ikka ise suudad seda endale tunnistada). Eks see osa on vist kahjuks tuttavam naissoost lugejatele, kuid vast valu läheduse kadumise pärast on niiehknaa universiaalne.

Teine tasand on viis, kuidas tekst on kirjutatud. Selgelt ja lihtsalt öeldes on see kirjanduslikult nauditav. Eks luuletajad on varemgi proosat omal moel värskendanud, nende jutustamine on küll rohkem … üleminek proosasse ilma suurema (või noh, laiema publiku jaoks) sisuta. Pihelgas jutustab lihtsat lugu, aga proosanauditavalt. Kõik need kujundid ja muu selline, need ei koorma teksti lihtsalt ilu või originaalitsemise pärast, see on orgaaniline.

“Vaatan tuult, kes otsib taga oma kadunud hälli heinakõrte seest.” (lk 84)

Kolmas tasand on koht. Eks see Nursipalu polügooniga seonduv on ühel või teisel moel kuum, aga et endalgi on laskeharjutuste kuuldekaugusel suvemaja (kuigi teises kandis), siis sellest kuidagi … lähedasem tunne. Ning see vana maja ja sellega seonduv valu ja võlu. Muidugi, et esimene tasand saaks kolmandas tasandis toimida, on vaja nö juhuste kokkusattumist - soe hiliskevad ja sellele järgnev tavapärane suvi; ega sellises maamajas pole just ülemäära mugav olla sügisest kevadeni (võiks muidugi ette kujutada, kui peategelane oleks otsinud oma suhtelahendust seal näiteks oktoobris).

Aga jah, kokku on tegu hea lugemiskogemusega (ilus on valus) ja kindlasti soovitaksin kätte võtta, kui võiks kõnetada. Mingil moel jätk eelmise aasta huvitavatele autoritele (Fortier, Tagaq, Tóth), aga hoopis oma võtmes. Peaks nüüd millalgi ette võtma Pihelgase proosadebüüdi.

“Olen nagu tundmatu manner, kus kõik on tegelikult juba olemas, kus rajad on ammu sisse trambitud. Aga laevadega saabunud maadeavastajad on andnud jõgedele, järvedele ja mägedele nimed, mis neile sugugi ei sobi, nad on mind oma keelega nakatanud, mind koloniseerinud. Mul on vaja minna tagasi algusesse, mul on vaja omaenese pilk taasavastada, oksendada välja sinu hinnangud. Oksendada välja emme. Ma tunnen end nagu laps, kes on üksi koju jäetud, tontlikusse korterisse unustatud, kes on täiskasvanu kehasse heidetud, ilma et ta oskaks eluga toime tulla. Näen välja nagu täiskasvanu, aga sisemuses laamendab laps. Kurvastab, kardab, kõhkleb.

Tulen ju endaga toime. Juba lapsena tulin. Mis see nüüd siis ära ei ole. Ma tulen toime. Leian üles selle hoolitseva pilgu, millega end vaadata, leian küsimused, mida iseendalt küsida. Mida mul vaja on? Muutust. Aga midagi juba ongi muutunud, midagi on natuke teisiti.” (lk 54)

Juhan Habicht - Kui tuugenid vaikisid (2023)

 

See romaan pigem kirjeldab maailma kui et esitab konflikti - muidugi, siin on küllaga peategelasele juhtuvaid ja üldisemaid mikrokonflikte, aga pole just ühest makrokonflikti, millega siis kõik kokku siduda. Et Jeebus ja tema üleskasvamine võimalikuks liidriks … see on pigem nagu sissejuhatus. Kuid pole kuulnud, et raamatule võiks järge oodata - muidugi, kas midagi sellist üldse peakski, võibolla nende paarisaja leheküljega saigi autor enda jaoks kõik öeldud (kuivõrd tegu kogenud tõlkijaga, siis arvatavalt on talle romaanide köögipool üsnagi tuttav). (Ja eks teatavasti on aastakümneid tagasi ka Habicht mõndagi ilukirjanduslikku avaldanud.)

Niisiis, maailm on selline, et kliimakatastroofi (või kuidas seda keegi endale kirjeldakski) ei suudetud ära hoida. Oluline osa selles, et taastuvenergia tootmine oli lihtsalt sedavõrd … kallis ja keskkonda kurnav (näiteks see nanokilede värk). Toimus veepinna tõus, suur rahvaste liikumine ja senise ühiskonna/maailmakorra kokkuvarisemine. Rahvaarv on peale seda kõvasti vähenenud ja suured rahvuslikud küsimused oma tähtsuse kaotanud. Küll aga tõstavad pead taas religioossed rühmitused.

Nii on siin Eesti aladel mitmeid külasid ja linnu, mis tegutsevad erineva edukusega selles uues maailmas. Peategelase Jeebuse küla on kahtlemata üks edukamaid või ka edumeelsemaid ellujäämises; seda suuresti tänu Jeebuse traditsioonidega perekonnale. Eriliste võimetega vanaisa on kui omamoodi patriarh, temale kuuletuvad järglased oma perekondadega; Jeebus on siin 15-aastane lapselaps, kel paistab olevat erilisemaid võimeid - sest elu pole mingi lihtne … värk, siin maailmas on vägagi hinnas ka nö paranormaalsed võimed. Kuid mis täpsemalt Jeebusel varjus on, ei tea õieti tema ega teisedki targad. Aga midagi on, selles ollakse kindlad.

Kasutatakse möödunud ajastu tehnikat, mida on siis kohandatud uuema aja tarbeks. Seetõttu on oluline transpordivahendite jaoks ise kütuse tootmine - nö silost (kuigi vähemal määral leitakse ka vanemast ajast bensiini vms). Loomastik on suures osas hävinenud, mõnes kohas on küll sigasid, mõnes lambaid või lehmi. Aga pole kiskjaid, hävinud on linnud (kui  nüüd õigesti mäletan), kadunud on isegi koerad ja kassid (kuigi ehk äkki kuskil lõuna pool on neid veel alles). Oluline on niisiis putitamisoskused: kuivõrd ise pole võimalik tööstustoodangut teha (kuigi - Eesti aladelgi on miski kütuse- ja määrdetehas). Tõsi, romaani üks kandev idee ongi nö progressiivsete jõudude ühendamine, et oleks jõudu üheskoos toota (nt hakata linast riiet tegema - ühed kasvatavad põllul linataimi, teised tegelevad edasi, kolmandad siis valmistavad riiet). Loogiline on bartertehingud, mitmel pool kasutatakse raha ekvivalenti, kuid pole midagi ühtset laiemaks tarbeks.

Jeebusega seotud aladel on mingi veider … hõimkondlik, koguni Taara-usku elukord - tõsi küll, seda jäljendatakse kuidagi pimesi (instinktiivselt?), mitte ajaloolisest järjepidevusest lähtuvalt. Aga sama hästi on levinud ristiusust lähtuvad rühmitused, lõuna poolt rändavad siia islamiusulised; siia on varasemast pidama jäänud teistest rassidest inimesed oma uskumustega - kes siis moodustavad oma enklaave (nt hiinlased) või sulanduvad teiste kohalikega (rass pole oluline, nii on ka hiinlaste hulgas nö valgenahalisi). Kas siin just kaasaegset eesti keelt räägitakse, ei oskagi öelda; kasutusel on küll varasemast ajast õppevahendeid (sest võimalik on kasutada taastatud arvuteid), aga üsna mõistmatu on varasem kogemus nö rahvuslikul või kultuurilisel tasandil. Aga nagu öeldud, vähemalt Jeebuse kandis on ikkagi miskilaadne maausk esikohal (peategelase ema on küll ristiusku, sellest siis niisugune nimi - kuigi nimel võiks olla veel üks tähendus).

Siinne maailm elab pidevas konfliktis - kas kogukondade vaheline või siis linnades ülemvõimu pärast või siis idast või lõunast lähtuv rööv- või vallutusretked. Selge see, et ressursside valdamine. Eks selle romaani teine kandev idee ongi, kuidas nö edumeelsemad jõud saaksid omavahel ühendatud - või siis vanduda alla religioossetele või pseudovasakpoolsetele jõududele.

Nagu (võiks) näha, on raamatu kirjeldatud maailm küllaltki masendav (või noh, kuidas kellelegi postapo-teema istub). Aga … mis veel peale maailma kirjelduse? Aasta jooksul kasvab ja muutub Jeebus mitmele kogukonnale oluliseks figuuriks. Aga see mõjub justkui sissejuhatusena, ehk päris pika sissejuhatusena (kuskil alates kolmandast peatükist hakkas tunduma, et vahel käib tõsine “info dump”, vahel sellele vastukaaluks Jeebuse mõndade eluhetkede detailsem kirjeldus; see läheb nagu tasakaalust välja). Või romaanile ongi seatud ülesandeks kirjeldada üht võimalikku tulevikustsenaariumi, sellest hetke läbilõiget, mille järel võivad asjad areneda kas paremaks või halvemaks? Ei oskagi enda jaoks sellele õiget vastust leida.

reaktor

ulmekirjanduse baas

Piret Põldver - Igaüks kannab oma risti ise (Eesti novell, 2020)

 

Lühiproosa, mis pole sugulane Jaanimägi või Koppeli juttudega, vaid pigem lähedane Haugi pikema tekstiga. Et siis maal elav vanapoiss ja ta elusügise päevad, mees olnud aastaid ema lükata-tõmmata, nüüd on üksi, vaja rist valmis saada, emale, ta hauale. Viis aastat selle ristita. Aga ema õpetused ja siunamised saadavad ikka iga toimingut, nagu väikest poissi, poissi, kes teeb kõike valesti, vildakalt.

Eks sellised ema ja poja liidud on kõrvalt vaadates vähe hirmutavad (või noh, on ka ema ja tütre liidud), mis saatus küll ootab järeltulijat, kui ta jääb mingi hetk üksi sellesse maailma, kui kõik jääb nüüd tema kanda, kui pole enam sünnist saati kõike juhtinud ema. Autor on esitanud selle elu sees kohmitsemise üpris sügishalluse võtmes; üksiolek võib veel kaua kesta, aga mis elu see enam on.

Nora Iksterna - Emapiim

Kui mult küsitaks, mis värk on, mis raamat see on, ma võtaksin hetke mõtlemisaega. Siis ütleksin esmalt, et ära usu, mis tagakaanel kirjas on. Või noh, otse valet on seal niipalju, et see raamat on lihtsas keeles. Ei, see on väga ilusas ja kõlavas keeles, hea on lugeda.
Siis jätkaksin: aga kõik see tütar-ema-emaema dünaamika on seal olemas ja kuigi minu meelest ei ole asjad kohe üldse nii lihtsad, et Emal on emaarmastus puudu, on emaarmastus ja tütrearmastus ja nende kasvamine ja erinevates vormides esinemine kindlasti tähtsad teemad.

Aga.
Kuula!

PEAMISELT näen mina selles ajasturomaani nõukogude ajast. Põhimõtteliselt on oluliste sündmuspunktidena haaratud kogu nimetet periood Läti ajaloos ning ajastutüüpilisi detaile igal leheküljel hulganisti.
Jah, see on lugu emadest ja tütardest, lugu sellest, kuidas otsib abi see, kes teistele toetuda ei oska või ei julge (jah, kas ta toetub kristlikule jumalale või mis rolli usk tema elus mängib, on samuti raamatu läbiv liin), ent PEAMISELT räägib too lugu mulle siiski ahastusest, pingest ja ebamõistliku korra talumatusest ja talumisest.
Et põhitegelased on ema ja tütar, on - vajalik ja tähtis, ent mitte kogu teost hõlmav alus. Kui teos oleks muidu samasugune, aga põhitegelasteks oleksid näiteks meesarst ja tema naabritüdruk, oleks see ikkagi sama teos. Räägiks samu tõdesid.

Kitsendada raamatut emaarmastusest rääkimisele näib mulle
a) alatu raamatu suhtes
b) üsna rumal vaade kogu teose ideestikule
Ehk siis, kui vaadata "Emapiima" arutlusena emaarmastusest, võiks välja noppida detaili ja teha üldistuse, et kui naisinime pletib tüdruku juukseid ja seab neid patsidesse, on armastusega kõik korras, ja kui ta seda ei tee, on halvasti.
Meesinimestele see reegel ei rakendu, ainult naisinimestele.
Raamat on ju EMAarmastusest, isad on hoopis teistsugused!
Aga see on palju elutargem ja mitmetahulisem teos kui selline vaade lubaks.

Raamat räägib sellest, kuidas ka need inimesed, kes on targad ja head, ei saa üksteisest aru ja teevad teistele täiesti mööda asju. Kuidas kõik annavad oma parima, ent välja tuleb taas ning taas valus. Kuidas inimesi on igasuguseid - ja ei lähe kergemaks mõttest, et nad kõik on siiski inimesed.
Hoopis raskemaks läheb.
Ja kuidas nõukogude aeg oli kohutav ka just selles mõttes, et silmakirjalikkus lasus igas eluvaldkonnas ning aus olemine oli eluohtlik.

Aga kui lõpetada seletamine, miks see ei ole raamat ainult emadusest, tuleb möönda, et see siiski on raamat ka emadusest, eluandmisest ja suremisest, järeltulijate tunnetamisest ning sellest, kuidas side vanema ja lapse vahel tekib või ei teki. Kui takistatakse (emapiima mitteandmine on sümbol, ent tõsi on, et kui ema ja laps ei puutu pärast sünnitust tihedalt kokku, jääb nende vahel midagi bioloogilist vormumata), võib minna palju aega.
Vastupidi ka: bioloogiline loomalik side võib olemas olla, kuid sellest ei piisa, ei jätku, suhe ei kesta.

Üleüldse ei ole inimesed ses raamatus lihtsad, ühesed ja lihtsaid vastuseid võimaldavad ju!

Sa küsid, mis raamat see on?
Hea raamat, noh!

R. F. Kuang – The Poppy War (2018)

Raamat algab kui tüüpiline bildungsroman-fantasy ehk siis sellega, kuidas kangelanna üles kasvab – nirudest oludest hoolimata (Rin on orvuks õige kurjas peres; eks ta päritoluküsimus hakkab raamatu teises pooles olulist rolli mängima) võitleb noor neiu endale õiguse õppida eliitkoolis (tugevaks tõukeks on soovimatus abielluda kohaliku külakaupmehega, mis oleks õige tulus ta kasuperele) – et saada keisririigi eliitvõitlejaks. Ja et romaanist ikka asja saaks, siis sinna ülimasse kooli vastu võetaksegi (noh, nagu Hiinas ajalooliselt kombeks, toimuvad siingi üleriiklikud eksamid).

Muidugi, sõjakool pole mingi Hogwartsi tilulilu, seal peab Rin end uuesti tõestama hakkama – sest ta on mats kuskilt kaugest provintsist ning lisaks kaasõpilastele ei meeldi neiu ka enamikele õppejõududest; pähetuupimisest pole enam kasu, nüüd tuleb ajusid kasutada. Konflikte tekib ja mitte vähe. Aga patriotism, eksole (ja soov kokkulepe-abielust pääseda).

Ent viimases hädas ta siiski leiab endale mentori (see on üldse tingimuseks, et koolis peale esimese aasta valikusõela saaks edasi õppida) ning veider (keelatud mõnuainete sõltlasest) meister Jiang hakkab talle kummaliste meetodite kaudu tutvustama hoopis iidseid õpetusi – muuhulgas ka jumalatega suhtlemist (millele eelneb päris tore arutelu jumala olemuse teemadel). Vaikselt leiab Rin kooliski oma koha (seda eriti peale jõhkrat taplust kursakaaslasega), ning tal õnnestub esimesel puhkusenädalal näha Impeeriumi valitsejannatki!

„Youth, Rin thought, was an amplification of beauty. It was a filter; it could mask what one was lacking, enhance even the most average features. But beauty without youth was dangerous. The Empress’s beauty did not require the soft fullness of young lips, the rosy red of young cheeks, the tenderness of young skin. This beauty cut deep, like a sharpened crystal. This beauty was immortal.“ (lk 179)

Taustal on aga pidev pingeline poliitiline olukord ning kolmandal õppeaastal saab vana konflikt naabruses asuva agressiivse saareriigi Mugeniga (jajah, paralleelid Hiina ja Jaapani ajalooga) uue jõu sisse (kooli mõte ongi koolitada eliiti Mugeni vastu võitlemiseks – üks sõda ei jää teiseta). Ja sellega muutub üsna järsult kogu romaani tonaalsus – senise arenguromaani asemele asub brutaalne sõjaromaan, kus üksteisest toituvad idamaine kavalus (sõjakoolis jumaldatav Sun Zi!) ja äärmine julmus. Õpilased suunatakse (või lähevad tagasi) eri sõjaisandate käsutusse.

Impeeriumi üha hullem allajäämine tekitab neius tunde, et polegi muud väljapääsu kui jumalate appikutsumine vaenlase tagasipaiskumiseks – ehk siis vastu astuda oma mentori kindlale soovitusele sellele üldse mitte mõeldagi. Peale üht ränka lahingut saadetakse Rin tava-armeed segamast ära – nüüd on tema teenistuskohaks nö eraldamismärkideta sõjasalk, ehk kõiksugu ebardid ja veidrikud, kelle peamiseks tööks imperaatori tarvis atentaatide korraldamine. Need mehed ja naised leiavad kasutust senikaua, kuni nad ülesande täitmisel hukkuvad või siis suletakse lõplikul sassiminekul eriti salajasse ja kindlasse vanglasse. Rin avastab, et pea kõik neist on ühel või teisel moel mõne jumalaga seotud, ja nende kaasabil sooritatakse hulle tegusid (ja minnakse üha enam sassi).

„They regarded each other in silence for a moment. He was hidden in the shadow of the door. Rin couldn’t see the expression on his face. She was glad of that. She couldn’t face him right now. She couldn’t look at him without seeing his face burning, breaking under her hands, dissolving into a pulpy mess of flesh and gore and sinew.
All thoughts of Nezha had been pushed out of her mind. How could that possibly matter right now?
She had just killed Altan.
What was that supposed to mean? What did it say that the chimei had thought she wouldn’t be able to kill Altan, and that she had killed him anyway?
If she could do this, what couldn’t she do?
Who couldn’t she kill?“ (lk 368)

(Tor.com on peatüki täispikkuses avaldanud, kus siis saab vähe täpsemalt aru, kes need Nezha ja Altan on.)

Jumala appikutsumine maapealsete hädade lahendamiseks (erandiks siis see eraldusmärkideta riiklike mõrvarite kamp) on midagi sellist, millele on eelistatud kasvõi oma rahva orjastamist (teose üheks kõrvalliiniks Speeri saare rahva lugu – selle valitsejanna andis konfliktis Impeeriumiga oma rahva nö sõjaorjadeks, seeasemel et kutsuda Fööniksi nimelist jumalat appi) – see oleks hüper-Pyrrhose võit. Nojah, Rin siiski ei suuda sellist fantasy-tuumasõda vältida; aga mil viisil selleni jõutakse, ei hakka muidugi paljastama.

„Then the bodies began to float toward them.
Rin was paralyzed, stricken with an irrational fear that the bodies might be the enemy, that they would rise out of the water and attack them.
Their boat stopped moving completely. They were surrounded by corpses. Soldiers. Civilians. Men. Women. Children. They were uniformly bloated and discolored. Some of their faces were disfigured  slashed apart. Others simply blank, resigned, bobbing listlessly in the crimson water as if they had never been living, breathing, bodies.“ (lk 412)

Romaani muljetavaldav hävingukirjeldus … peale seda justkui ei ootakski, et tegevus võiks veel jätkuda. Kuid tõepoolest, Rinil tuleb (arvatavasti) edaspidi õiendada arveid nii sõja põhjustajate kui ka nende õudustega, millel ta aitas Maa peale pääseda. Loodetavasti pole siis enam nii mastaapset julmust kohata kui selle romaani teatud kohtades.

Mitmel puhul on räägitud, et siin romaanis on justkui taasesitatud Hiina-Jaapani 1930. aastate sõda (nö tõelist Teise maailmasõja algust) – eks autor olegi selle teemaga teaduslikult tegelenud. Hiinalik inimkasutus … on midagi sellist, mida väikse rahva esindajana on päris raske tajuda. Ja muidugi oopium, mis juba avalehekülgedel on oluline kõrvaltegelane – polegi vist varem niisugust narkootilist fantasyt lugenud. Huvitav oleks kuulda, kuidas sinoloogid seda romaani tõlgendaksid.

„Altan was a commander who would burn down the world to destroy his enemy.
This should have bothered her. Three years ago, if she had known what she knew about Altan now, she would have run in the opposite direction.
But now, she had seen and suffered too much. The Empire didn’t need someone reasonable. It needed someome mad enough to try to save it.“ (lk 448)

Rini naiseks olemine rõõmud leiavad koolis õige jõhkra lahenduse, huvitav, kas järgmises raamatus on sellele, ee, eripärale rohkem tähelepanu pööratud. Ega ei saa öelda, et autor oleks just palju karaktereid loonud, vaid peategelane ongi selline … meeldejääv näide (nojah, tagasi bildungsromani, eksole). Ja eks ole märgiline seegi, et dialoogid pole Joe Abercrombie või Marlon Jamesi laadi killupanemise meistrivõistlused, vaid ongi … üpris tõsised (muidugi, iseasi, kui üksüheselt saab fantasy eluolu ümber transportida lugeja argipäeva). (Muidugi, Kuangi oleks veidi keeruline võrrelda sõnaosavuses kogenud Abercrombie või Jamesiga.)

Ühesõnaga, huvitav ja jõuline debüüt; aga kõigile kindlasti ei soovitaks lugeda.

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016), tlk Erle Nõmm.

“Nüüd ei pea muretsema, ta ei meenu Jasamanile enne homset hommikut. Kuni Jasaman pesu peseb, kuni seda tärgeldab, sinetab, riputab päikese kätte kuivama, korjab kokku, triigib ära. Hilisõhtuks saab valmis. Nii on Anatolial piisavalt aega, et vaikselt teise ilma minna.See seik rahustas teda, ta veetis hommiku aeglastes argipäeva-askeldustes ja alles pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis surema.“ (lk 10)

Anatolia ja teiste külaelanike oleviku lugu, see, mis päädib tagakaanel lubatuga (kuigi, minumeelest on targem tagakaas lugemata jätta) on läbi pikitud küla ja perekondade ajalugu kirjeldavate minevikusündmustega. Ja kui see oleviku-lugu hoolimata oma morbiidsest algusest on pigem algusest lõpuni õdusalt argine ja positiivne-humoorikas, siis möödanik on täis lõputut surma ja kadu, alates poole küla mäeküljelt alla pühkimise ja sõja ning näljaga, lõpetades niisama vägivallaga.

Esimesel lugemiskorral ma Anatolia perekonna ja õnnetu abielu osast vist eriti kaugemale ei jõudnudki, liiga rusuvaks läks tookord kõik see mägiküla-realism, et viisin raamatu suisa tagasi kohe. Ja ma ei oskagi öelda, kas nüüd, kus ma ka maagilisemate osadeni jõudsin, et kas need lõppkokkuvõttes pehmendasid seda kõike või vastupidi.

Igatahes on üks mägiküla Armeenias, Maniš-kari nõlval, kuhu viib kitsas tee, mis alt orust tulles võtab mitmeid tunde, kus kõigil on igapäevast kastmist vajav juurviljaaed, kanu ja kitsi ja lambaid, majadel on kivist katused, tekkide sees käib lambavill, kevaditi korjatakse oblikaid ja mooruspuumarjadest läheb muist samakaks, muist kuivatamiseks ja muist keedetakse moosiks.

Kes seal külas teist ei tunneks ja igal pere on saanud nime mõne esivanemaga seotud seiga järgi, põlvkonnad elavad koos ning naabri mure on ka enda asi. Ja seal külas juhtub ka kummalisi asju, on ettekuulutusi ja nähakse imelisi asju; liigub mustlasi, kes toovad endaga salapäraseid teadmisi ning viljakusjumalad oskavad seda kohta õnnistada ka siis, kui ajaloo laastamistulest on jäänud vaid käputäis eitesid ja ätte.

Ilusti lõppeb see Marani muinasjutu lõpuga romaan. Realist minus tahab küll ohata, et imeteod ei päästa selliseid külasid kusagil maailmas – valguvad tühjaks Itaalia mäed (Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“), kukuvad ümber Eesti külad ning mis seal Armeeniaski tahta. Lisaks veel, kui olekski inimesi, kes siis tänapäeval enam tahaks või saaks elada hommikust õhtuni vaid käsitööle-kodutööle? Ja kas tahakski-peakski säilitama seda patriarhaalset korda, kus hea mees ei peksa, halb peksab, aga ühtviisi õiged on kõik?

Ent kolmalt, nagu varasemad tutvustajad on nutikalt märganud – ei kipu see raamat vist ülemäära ajaloolise täpsusega võtma ei müütilist nälga, 8-aastast sõda ega polüetüleeni küsimust, maagiast ja müstikast rääkimata. Olgu siis pealegi lugu millegi ammuse ja hea, mingit sorti päriselt kodu elujõust, kohast, kus keegi pühib õue ka siis kui terve maailm näib minema pühitud olevat.

Las siis olla Tel Azarija sõnade järgi:

„Kui sulle kingiti õnn, võta see tänuga vastu. Ära solva taeva õilsaid kavatsusi uskumatusega, ole väärt seda andi, mis sulle osaks on saanud.“

Seda, ma vana muretseja, olen endale varemgi mõelnud. Alati ei pea muretsema selle pärast, mis tuleb ega halama selle pärast, mis olnud. Kuigi, noh, nende tarkade sõnadega tasub siiski ka ettevaatlik olla, sest noh, „ritsikas, ritsikas, kas sa ka tead ...“ ja see külvamise ja lõikamise asi. Ning, noh, siin raamatus tuleviku muredest küll võib pääseda, ent mineviku hädadest veab va tekst ikka ju läbi, niiet hirmus kurb hakkab kõigi nende õnnetult otsa leidnud inimeste pärast – mälestused käivad millegipärast ikka neid lõppe pidi surnuaiani välja, mitte neid õnnehetkipidi...

Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.