Kuvatud on postitused sildiga Imre Siil. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Imre Siil. Kuva kõik postitused

09 oktoober, 2024

Imre Siil: Randevuu Bertolucci väljakul

 

Raamat, mida ma iial välise konkreetse põhjuseta lugema poleks hakanud.

Esiteks lühilood. Lühilood ei ole mu lemmikud. 
Teiseks meeldib autorile stiil, kus põhitegelane on kindlasti mees hästi tavalise Eesti taustaga ja isegi kui kandev teema ja põhiliin on kellestki teisest, vaadatakse seda Eriti Tavaliselt positsioonilt Eriti Tavalise Eesti Elu kontekstis. Ka Bertolucci väljak asub tegelikult Eestis ja sai selle nime unenäos. Kohtumised tulnukatega? Kohtub Eriti Tavaline Eesti Mees ja midagi erilist ei juhtu, saab veini või armutakse. Sõidetakse Marsile? Seda teeb Eriti Tavaline Eesti Mees ja kõige veidram asi, mis seal juhtub, on vajadus nälja peletamiseks elusaid putukaid süüa. 
Nende maitsel pole viga, ainult piikusvad hamba all veidralt. 
Plaanitakse mõrva? Sest naaber mängib liiga valju muusikat ja ei luba oma maalt läbijooksval teel sõita. 
Üldse on müra hirmus häiriv - vähemalt viies loos kannatab peategelane selle all, et naabruses ehitatakse maja või maja ees teed ja ta peab midagi tegema, et sellest võikast olukorrast pääseda. Sõidab suvilasse või läheb metsa kõndma vms. 

Vahel on Eriti Tavaline Mees abielus või kaasaga. Vahel lahku läinud ja igatseb kaasat taga. Korra leiab isegi uue naise. Neist naistest ei saa me midagi erilist teada. 
Siiski on raamatu parim lugu naisest. Traktorist Ankast. Ometi kirjutab autor ka kellestki mittestereotüüpsest, kellestki eredast ja omapärasest! Päris inimesena mõjuv tegelane! Jai!
Rõõmustasin kut lumekuningas. 

Kahjuks oli see ainus selline lugu. 

Phmt on ulmelood raamatu lõpus eraldi osana, kuid ausalt: mina neis ülejäänuga võrreldes mingit erinevust ei näinud. Ikka Eriti Tavaline Mees, natuke ebatavaline olukord, elatakse edasi nagu ennegi. Vbla nähakse undki.

11 jaanuar, 2024

Imre Siil - Viimsele retkele (Looming 12, 2023)

 

Veider, aga selles ajakirjanumbris pole ühtki naisautori proosapala, ja eks nende meesautorite valik on ka pigem Kirjanike Liidu nägu. Kui Kolki ja Eelmaa tekstid (ja eks ka Paavo Matsini romaanikatkend) on nö ambitsioonikamad, siis Siil ja Jaanimägi olmelisema olemusega.


Lugu siis vanaisast, kes vähihaigena elab nüüd tütre pere juures: kust teda ähvardab diakooniasse viimine. Seda organiseerib väimees, viimaks on ka tütar päri. Haige vanaisa ei taha surra kuskil võõras umbses toas, saaks kasvõi … metsas omaette laulu ümisedes lahkuda. Loos on siis tagasivaated elatud elule - töö, kadunud abikaasa, tütre kasvamine (see on vast enamvähem tähtsuse järjekorras). Viimaks siis vanamees asubki salaja oma viimsele retkele.


Et noh, igati emotsionaalne lugu neile, kes puutuvad kokku sellise olukorraga. Häid lahendusi siin teatavasti pole.