Tea Roosvald - Ajakajaja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Selle teksti võinuks ehk pikemalt lahti kirjutada - mõttelendu on, aga kuidagi kohmakalt esitatud. Või noh, eks see oleneb muidugi lugeja vastuvõtust, kuidas keegi tajub.

Lugu siis Fraulissast, kel oli hullude mõtetega mees ja kes pidi kogema oma poja Giordano Bruno põlevat lendu. Sest ta abikaasa asus uurima muinasjuttudest tuntud haldjavaranduse saladust ning kui Fraulissa püüdis oma meest sellest üleloomulikust jamast päästa, sattus temagi sellest elust suurema teadmise jälile - haldjad on tegelikult …

Nagu öeldud, autoril fantaasialendu jagub ning jutu lõpuks osaleb Fraulissa juba õige pöördelise sündmuse lahendamises. Ei saa öelda, et see just usutav oleks (siiski: pigem teadusliku fantastika kui fantaasiakirjandus), mõneti oleks see justkui jaburate vandenõuteooriate kirjanduslik väljendus - aga noh, eks kirjandus või võrsuda ka telefoniraamatust. Ehk see jutu võrdlemisi puine väljendus lähtub omamoodi kangelanna ajastu jäljendamisest? No ei saanud selle tekstiga kuidagi ühele reale, lugemine ikka võttis aega.

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 (2018)

Sarja viies osa pöördub tagasi esimeste osade jutukogumiku juurde – samas lühemad jutud puuduvad, pea kõik viis teksti on enamvähem jutustuse mahtu. Ja Eesti … ja Maa … see on koht, kust on lahkutud või kust põgenetakse edasi ilmaruumi. Kuu on igand, nüüd on inimkonna järglased peatunud Marsil ja Pluutol – aga needki pole õieti omad (muidugi, Kuu pole igand, lihtsalt … visioon paistab kohal tammuvat). Uus-Eesti on vast kuskile mujale loodav, seal kus pudrumäed võiks kasvada. (Ahjaa, üks lugu toimub Läti aladel, kus sealsed mutandid on õige … õõvastaval arenguteel.)

Tänavi ja Metsavana harjumuspärasele loomele on lisandunud uute autorite (Roosvald, Andreson, Loper) panused – kui õieti mäletan, siis esimestes kogumikes teiste autorite tekstid nii mahukad polnud. Ja uute autorite lisandused Saladusliku tsaari maailmale on omal moel päris intrigeerivad – üle on võetud kasutust leidnud eluvormide dünaamika ning neid on siis omakorda edasi arendatud. Uued autorid lähenevad ainesele ehk ka tõsisemalt kui Tänav-Metsavana, kadunud on kergelt jabur estronautluse teemakäsitlus; autorid kirjutavadki … tõsisemalt (mitte et T&M ei käsitleks süngeid või koguni traagilisi teemasid).

Ehk radikaalseim tekst on Loperi „Väljarändajad“, kus digitaali ja Tooni järglaste koostöö avab sarjale uued perspektiivid (kuigi loo lõpus on autor seda huumoriga pidurdanud). Loperi suund on tõepoolest edasiarendus Tänavi ja Metsavana kahe viimase romaani oludest, siin kipub kõiksugu tuleviku-eestlus juba õige mannetuks loosungiks; „olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks“-meeleolu on pigem ajaloo prügikasti vajuv narts. Teatud moel võib kogumikus tajuda toonilaste rehabiliteerimist (muidugi, eks seal ole ka eri klannid – kes möllavad Maal ja kes märatsevad asteroidide abil).

„Miia klõbistas rahutult suiseid. „Saada siis mind pesa poole ja saame kumbki oma teed minna.“ Kodust mõeldes läbis teda värin, mis kandus osaliselt ka metallelukale üle. 

„Sa tõesti tahad koju tagasi, mis?“ 

„Seal on mu töö,“ märkis Miia. Mida muud tal öelda oligi. 

„Töö …“ kordas Ürmo. Tema signaal oli õhuke, sellest puudusid tundlejaile omased rikkad nüansid. „Mis teil selle tööga on?“ 

Naljakas tegelane, mõtleb nii lapsikuid asju, imestas Miia. Kas ta siis ei teadnudki? 

„Tee tööd, siis tuleb ka armastus,“ sõnastas Miia aegade vanuse Tõe.“ („Väljarändajad“, lk 271-272)

Selles valguses on Roosvaldi Läti-mutandid ja Andresoni Marsi-koloonia veel „Saladusliku tsaari“ minu mõistes traditsioonides kinni – ikka see mutantluse ja inimeste kohanemise teema ning kokkupuude hirmutava Võõraga. Kogumiku kõigi viie looga oli ühtmoodi see, et algul ei saanud vedama ja pärast pidama. Vast parimaks tekstiks on Loperi edasiarendus, seejärel Tänav-Karukäppi lugu (vana tuttav Herakles künnab põldu) ja Roosvaldi Läti õudus (tõepoolest, see … lapsekandmise värk hakkas viimaks endalegi ajudele käima; Dan Simmonsi Endymioni mõju?). Metsavana tekst annab mõningast tausta järgnevatele lugudele ja Andresoni Marsi-tekst … no sellest leiaks vast Bradbury või „Old Mars“ antoloogia vaimu.

„“Noh, vahest tõesti, ma ei ole selline klassikaline surnu, vaid rohkem nagu ebasurnu. Zombi! Ja just sellisena on inimkond ikka zombisid ette kujutanud. Ma olen lihtsalt elava surnu tänapäevane vaste…” ta tahtis öelda. “Küborg! Robot!”, kuid kui ta vaatas enda vastas istuva olendi metallist nägu, surid sõnad Anete suus. Ta ei tahtnud Kallost solvata. Mees ei näinud oma kiiskava kroomi ja vilkuvate tuledega tegelikult kuigi palju parem välja, kui Anete oma mumifitseerunud kehas ja vaevalt tema enesetunnegi parem oli. Mees võis tõepoolest Anete olukorda isegi kadestada, sest tema ju ei olnud põrutus- ja kosmosekindel. Kui keegi kuri aga ette võtab, siis suudab ta küllap ka Kallose robotpoolde sisse häkkida ja panna selle tegema asju, mida mees ei taha. Näiteks muuta see sinine sähviv valgus ta inim- ja robotpoole vahel roosaks. Anete ohkas ja vahetas jututeemat.” (“Zombinaator”, lk 96-97)

Mis siis edasi? Digitaalidega Päikesesüsteemist minema? Tagasi Kuu kui Rooma impeeriumi lagunemist kirjeldama? Maa bioloogilise massi muteerumistega katsetama? Eks näis, kas ja kuidas see ulme-eepos võiks jätkuda.

Tea Roosvald – Küljeluust ja lihast (Täheaeg 13, 2014)

Kogumiku segaseimalt mõistetav lugu (see ütleb küll rohkem lugeja kui autori kohta). On vist postapokalüptiline maailm, mis arenenud igasugu muteerumistega meile adumatuks. Apokalüpsise põhjustas tehisintelligentside tekitatud miski jama (loo lõpus nagu oli viide sellele)? Segane värk. Tuleb tunnustada autorit, kes on loonud tõesti võõra maailma ja selle täitnud veidra ideoloogia või religiooniga. Või on need loos tegutsejad ise tehisintelligentsi riismed, kes võitlevad konkureerivate robotite riismetega vms? Segane värk! Milline on suurem pilt sellest maailmast? Mis see Inimene veel siis on? Mis toimub?

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Tea Roosvald – Pime aken (Täheaeg 11/2012)

Katleenil on mure, suur mure. Raavo on jäljetult kadunud. Kes on Raavo? Katleeni uus töökaaslane ja armsam. Kadunud kadunud kadunud. Naine uitab peale tööd vanalinna tänavatel, Raavo maja ümbruses, et mingitki vihjet leida. Ei midagi. Raavo on kui õhku haihtunud. Ükskord näeb ta aga paarikest koerakesega jalutamas. Ja siis kuuleb kiljatust. Katleen ruttab lähemale, nurga taga on koerake, kes vapustatult taganeb, taganeb. Aga paarike? On kadunud. Vaid riidetükk on järel. Pimedad aknad. Mis juhtus? Kuhu kadusid tühjal tänaval need inimesed? Miks koer üksi jäi? Katleen uurib seina ja avastab ühe kahtlase akna, mis justkui... Ei või olla.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 10: Juubeliväljaanne (2012)

Liina Laks “Väike needus” - jutu finaal või puänt on puändiväärne ehk milleks küll selline lihtne lahendus? Et siis õuduslugu ühest Eesti külast, kus juhtub liialt palju morbiidseid värke. Ühte juhtumit kutsutakse uurima folklorist, kes siis leiabki sellele konkreetsele juhtumile seletuse, mis on aga mõneti erinev oodatust (sellepärast, et). Iseenesest on Laksil Ritaga otsad lahti, jutus mainitakse, et ta on varemgi sellelaadseid ilminguid lahendanud. To be continued?

Leila Tael “Roxanne” - eksortsisti ja vampiiri suhtedraama, mis lõppeb õnnetult, sest naine ei taha peret luua (või mis see nüüd oligi). Iseenesest väga ökonoomne lühilugu, soovi korral võinuks sellest kasvõi romaani välja venitada, igasugu draamat ja olukordi saanuks oi kui palju edasi arendada – aga siinne tekst on vaid 7 lk, mis pole tundmatu autoriga tutvumiseks just ülemäära palju, aga ei jõua ka ära tüüdata.

Taavi Kangur “Kirjutatud elu” meenutab muinasjuttu. Ehk ajamanipuleerimine ja tüdruk, kes vananeb üldiselt teosammudega, selline pisarakiskuja(ulme). Laps peategelasena on alati asi, mis just lugema ei kutsu.

Aleksander Batanov “Dahlbergide aed” - tekst, mis võiks ilmuda pigem Loomingus kui just kitsama lugejaskonnaga väljaandes. Ehk siis kunstitegemine üleloomulike kalduvustega. Kõik jutuvõistluse esikümne autorid näivad olevat omandanud mingi keskmise ilukirjandusliku väljenduse, millel samas puudub – veel – omapära. Rohkem vabameelsust, daamid ja härrad.

Tea Roosvald “Öösiti ma nutan” - selle kogumiku jutuvõistluse lugudest vast kõige eriskummalisem; tekst pole usutav, aga on hirmus. Lugu siis needusest, mis suguvõsas pärineb ja millest kuidagi lahti ei saa. Ja noh, ega siis peategelase tahtmatu käitumine sellele kaasa aita. Aga igati morbiidne värk, painaja missugune. Lõpp kisub nagu ära, aga juhtub. Hämmastav, et vaid kümnes koht, aga ega ma pole õuduskirjandusega üleüldse tuttav.

Järgnevad tekstid pole siis enam jutuvõistluse tööd.

Kristjan Sander “Mere pruut” - üpris kriminaalne lugu libaangerjast, kes kunagi kehastus kauniks saarte neiuks. Aga kes teab. Hämar.

Maniakkide Tänav “Must muna” - esimene tekst siin, mis pani soontes vähe verd jooksma, ehk siis MT strikes back – kui eelmises kogumikus oli Lätte külaõudus parim tekst, siis nüüd on Tänav vastanud viksilt sarnase ruraalõudusega, aga väheke ebatraditsioonilisemalt, või noh, perverssemalt (tõepoolest, mis tunne võiks olla avastada enda küljes midagi esmakordselt tilpnemas). Kuradi Beatrice, eksole, lastehulludele peaks olema omaette reservaat, kus nad saaksid taielda ja ei segaks igapäevaelu. Kui üldiselt olen Tänavi varasema loome austaja, siis see annab kah lootust.

Marcus Kaas “Viimane vahetus” - kui eelmist Täheaega võis kutsuda eesti naisautorite antoloogiaks, siis see kogumik võiks olla eesti etnoõuduse oma (vahest ehk “Roxanne” pole nii eesti juurtega). Kaasi tekst siis jubelugu ühest kohalikust mõisapärimusest, millel pole – üllatus-üllatus! - just õnnelik lõpp (krt, ükski eelnev lugu pole happy endiga). Kui seni on Kaasi fantasy üsna ebalevaks jätnud, siis seekordne tekst on juba päris kindla käega kirjutatud.

Triinu Meres “Sulavesi ja vereside” - parem tekst kui jutuvõistluse võidulugu, ja hoopis midagi muud. Ühtlasi esimene tekst, mis muu kui õudus. Kergelt erootiline, lihalik, pühalik, sisendav, iseteadlik. Ülikusoost neid satub armuma pisut valesse mehesse ja mis sellest saab. Väike verepulm. Huvitav näha, mida Meres siis kirjutaks, kui loobuks naiselikust (?) kehalisusest – aga samas, milleks peaks sellest hetkekski loobuma. Ehk on tekst staatiline, aga selline see sisekõne on (võrdluseks võiks proovida Aleksejevi ristisõjaromaane). Mida järgmiseks?

“Mõtted nagu vaibad näol. Lämmatavad ja lämbed. Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. Sa ei lõhna nii hästi kui varem, aga ka mitte halvasti. Sa lõhnad sinu järele, ja läbi vere, higi, mustuse, kuse, vana rooja ning kivimüüride kõva hõngu on seal sinu lõhn ja ma taha seda mitte kunagi maha jätta.” (lk 152-153)

Ursula K. Le Guin “Lahtisidumise sõna” ja “Nimede seadus” - esimesest tõlkest pole midagi kirjutada, aga teine lühilugu on küll vaimukas kelmilugu võlurist, kellel on kirev minevik ja hall olevik ja... tulevik. Aga vähemalt üks mats sai endale veel viimasel hetkel hea tibi kaasa krabatud.

George R.R. Martin “Tema laste portreed” - tekst siis sellest, kuidas autor oma teostele inspiratsiooni saab, mis ei pruugi lähedastele just erilist rõõmu pakkuda. Aga lähedased ei saagi kirjutamisest aru! Ja nii neid autoreid mõttetult piinatakse.

Huvitav on see, et kaanekujundusel pole ühist ühegi looga – näeb kena ja kaasakiskuv, aga ühtki kosmoselaeva siin küll ei kohta, sputnikutki mitte. Kokkuvõtteks – parim lugu Meresilt; head lood: Tänav, Roosvald ja Le Guini teine lugu.

Järgmise Täheaja kaastööde tähtaeg on vist käesoleva aasta 1. juuliks.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik

Täheaeg 9: Joosta oma varju eest (2011)

Täheaja sari on saanud hea kaanekujunduse rea peale, mis teeb mind peaaegu õnnelikuks. Põhimõtteliselt võiks seda numbrit nimetada eesti naisulme kogumikuks, mis on vahelduseks enam kui tore, sest kui palju ikka eesti ulmes naisautoreid tekste paberile saavad (muidugi, 4 autorit ei anna just kogumiku mõõtu). Isegi Tänavi tekst on võrdlemisi romantilisel lainel, ja üllatus-üllatus, leidub üks autor, kes ületab suurmeistri siinse teksti splatterlust.

Triinu Meres “Joosta oma varju eest” - et siis nö hea ja kurja võitlus, jumalik ja kurjus on pea bakteriaalne nakkus (vist). Heas mõttes naiselik ulme, nii parematel kui halvematel tegelastel on oma hingevalu ja kergelt emalikud tunded (deemon!). Mõneti ehk hyperionliku meeleoluga. Värskendav, et lõikaja ja üliku vahel ei puhke tundlemist (või sain valesti aru?), ja noh, ega deemoni väljaajamine siis kerge ole. Meres valdab ilukirjanduslikku väljendumist, ent ühtlasi meeldib ka tegelasi nimedega üle külvata, mis lugemisel tekitab natuke segadust (või siis – nõuab süüvimist). See jutustus võiks vabalt olla paar peatükki romaanist, või kuidas?

Kadri Pettai “Muna” - et siis humoorikas ökoulme, tore lühilugu tuleviku Euroopast, kus käib kaubitsemine teleporteerimise abil. Ja üks hetk ei tööta enam fail, millest Euroopa Toidupank tootis kanamunasid. Lahendus peitub ehk... Eestis, mis on midagi muud kui praegune rikkuse ja õnne paradiis. Nimelt on siin ärganud ellu kunagine IME programm ja seda siis maailma rikkurite abil, kes käivad siin peenart rohimas ja lambaid pügamas.

“Üsna varakult olid eestlased ära tabanud niši, mis tõotas suurt tulu – nad müüsid Euroopa rikastele seda, mida mujal nappis: võimalust ise midagi kasvatada ja ise midagi meisterdada. Algul väike äri üha paisus. Kuvandi huvides lõpetati kõik regulaarlennud, säilitati vaid hõre laeva- ja rongiliiklus. Kehtestati viisarežiim, mille tingimustele väga vähesed vastata suutsid.” (lk 61)

“Jah, eestlased olid leidnud kullasoone – nad lasid kogu maailma rikastel maksta roppu raha selle eest, et eestlased lubaksid neil tööd teha. Tuli rikas, elust tüdinud Londoni ärihai, palus luba veidi lambaid pügada. Eestlased lubasid armulikult, tingimuseks aga seadsid, et klient maksaks. Maksaks palju. Sai ärihai lamba pügatud, võis ta koju minna – aga vill jäi Eestisse. Seda tuli kraasima, ketrama ja taimevärvidega värvima mõni teine ennast või elu mõtet otsiv rahatuus. Sama kehtis kõige kohta, mida Eestis toodeti. Täielik ekspordikeeld oli algul kehtestatud vastuseks Euroopa liidu embargole, mis oli osutunud tõeliseks ärinipiks. Meil ei ole ühtki teie jaoks igapäevast kaupa! Meil on kõik kohapeal kasvatatud ja kohapealsest toorainest kohapeal tehtud! Meiesuguseid maailmas rohkem ei leidu! Me ei taha teid siia! Ei, mitte mingisuguse raha eest... või kui, siis õige natukeseks...

Ja rikkaid leidus. Eestist lahkusid nad palju vähem rikastena, aga teadmisega, et neil on Eestis peenramaa, rukkipõld, lambakari või kangasteljed, mida nad küll koju viia ei või, kuid mida nad kõige varem poole aasta pärast taas külastada tohivad.” (lk 63)

Eestisse saadetakse eesti juurtega kuller, et see varastaks Missost ühe muneva kana (sest linnugripijärgses maailmas peaks olema kanad maha notitud), mille järel Euroopa Toidupank saaks taas luua munafaili munalaadse olluse masstootmiseks. Mees jõuab Eestisse, mekib rahvusroogi ja vaatab rahvariietes inimesi, kes sõidavad sportautode või hobuvankritega. Ta rändab Missosse sugulaste juurde ja kuuleb kõrvalaias kukke kiremas... Kas kulleris tärkab eestlus? Või päästab ta Euroopa? Ei ütle. Korralikult kirjutatud lugu, igati vaeva nähtud ja selge see, et siin ei tasu hambad ristis näpuga tõenäosusteooriat taga ajada. Tore.

Maniakkide Tänav “Ajudega töötajad” - paralleeltekst “Võõra laip” ilmus jutukogus (mis on vast siinse teksti toorem variant; nt samad dialoogid lk 70-71 ja “Euromandis” lk 41). Ehk siis naine, kes peab end laste ja mehe pärast müüma... seekord küll aurutõllas vampiiridele verd andes (aurupunkvampiirõudukas?), lapsed on suureks kasvanud ja abikaasaks kehaliselt hääbuv geenius, kes tegeleb DNA ja muude uuringutega. (Kõiksugu erinevused ja paralleelid “Võõra laibaga”.) Rõõmustav, et tegevuspaigaks jällegi Maarjamaa, lõbus on lugeda vampiiridest nimega Ilmar ja Hõrnas. Iseenesest nagu romaani avapeatükk, et mis küll saab lastest ja vanemate armukolmnurgast (inimene+vampiir+zombi?) edasi ja milline slayer küll pojast saab (tekib kerge allusioon “Nekromandi kombel” tekstiga). Öö ja päev varase Tänaviga, millise hoolega siin juttu veeretatakse, olustikku ja karaktereid ehitatakse.

“Kunagi oli see mõnus olnud. Erutav, salapärane. Nüüd enam mitte. Aastate jooksul hakkas Kaarin mõistma, et vampirism on nähtus, mis laastab kõik, kes sellega kokku puutuvad. See ei mõju mitte ainut doonori psüühilisele tervisele ja tema inimväärikusele, vaid samavõrra hävitav oli vereostmine ka vampiiridele. Kui alguses on neis veel inimlikkust, püüavad nad vere saamiseks olla elavate moodi, arutlevad ja mõtlevad, meelitavad kellegi endale abikaasaks, jahivad noori naiivitare. Neil on motivatsiooni mõelda, pingutada. Kui nad aga otsustavad hakata mingil põhjusel raha eest verd ostma, siis see on allakäigu esimene samm. Ei pea enam mõtlema. Ei pea pingutama. Viimaks on nad lihtsalt nagu masinad. Püüavad vaid hinges püsida, suutmata enam taibata, et nad ei ela selleks, et verd imeda, vaid imevad verd selleks, et elada.” (lk 75-76)

Tea Roosvald “Nõiamoori Miisu” - naistekas üleloomulike elementidega, tutvus naise hinge- ja kehaelu argipäevaga. Natuke arusaamatuks jääb see nõia värk (kuidas siis korraga nii müstiline), aga noh, mingil moel see sobitub tänapäeva eluoluga. Jällegi, korralikult kirjutatud tekst, kus sarnaselt Pettaiga ei voola veri.

Ülle Lätte “Udriku küla naised” - lastekirjanik on selles numbris kõige vägivaldsema palaga, etnoõudus vanduvate külaeitede ja monstrumiga, kes korralikult ja tihedalt rapib elusolendeid, ikka silmad välja ja need järgmise ohvri uksele ja mis kõik veel. Eided on naturalistlikult löövad ja mõni noorem filmitegija võiks siit lööva splatteri kokku vehkida. Sest mõelda vaid, sügisõudus vanakeste külas, vihased eided võtavad hangudega kohtumõistmise enda kaela jne. Kahtlemata kogumiku üllatavaim tekst, autori tutvustust lugedes midagi sellist küll ei oodanud.

““Sa kärnane persevest, sa peletis! See oli minu ja Ennu pulmakink!” röökis Marta. “Ma raiun su pealuu tükkideks! Siit sa eluga ei pääse!” Läbisegi kostis kiljumist, rõvedat sõimu ja kisa. Meeli, kes oli kukkumisest pisut toibunud, võttis hoogu ja lajatas monstrumile lagipähe. Naised olid marus ja hullunud. Hirm tegi tugevaks. Taganemisvõimalust enam polnud, seda teadsid kõik. Nüüd sai ainult võita. Naised tunglesid ümber monstrumi, teda pekstes ja materdades. Ka sissetunginu ei pühitsenud olukorda. Kostis riiete kärinat, kui ta ühe või teise ründaja riietesse küünised sisse lõi.” (lk 156-157)

Jeff VanderMeer “Hanoveri parandamine” - hea näide sellest, miks romaan on parem kui lühijutt, mis on kui referaat või kokkuvõte võimalikust raamatust, on mingi üldine mull, aga kui palju võinuks veel lahti kirjutada. No tegelt ei viitsi sellest loost kribada, eelnevad eesti autorite tekstid olid küllalt intrigeerivad.

Täheaja lõpetab Veskimeesi artikkel, kus ta soovitab oma tekste mitte lugeda, ja tõepoolest, miks mitte.

päevaleht

ulmekirjanduse baas