Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

 Luulet neile, kes tegelevad vabatahtlikult tervisejooksuga või on mures oma kehakaalu pärast. Kaplinskil on sel teemal mõndagi öelda, ja eks hea luuletaja võib enamvähem kõigest kirjutada.

Sa jooksed ja jooksed otsata teed.

Kasetüvedel

pikkamisi kustumas 

loojangukuma.

Teispool teed kuusiku all

õitsev jänesekapsas.

(lk 12)

Teadagi, vahel saab väsimus või laiskus sinust võitu.

Lepavarjudes

oja voolavas peeglis

võbeled, päike.

Päeva lõõmas jahedust

otsija sealt sind leiab.

(lk 12)

 

Varisen sügis-

lehtedeks. Hea on olla

uduvihma all.

(lk 24)

Aga parem on siiski hambad risti suruda ja end edasi piitsutada.

Kaugelt lähedale

tulija

arusaam

igal pool

oled vaid

siinsamas

mänd meretuules

sambliku hall habe

kiikumas oksaga

kaasa

(lk 37)

 

Orava hüpe

kõnniteele varises

tammetõrusid

(lk 39)

 

Väikesi valgeid

liblikaid tõuseb lendu

iga sammu ees.

Vihmasest päevast rohi

on veel märg. Rajune öö.

(lk 40)

Sest jah, teadagi, nii see on.

Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme.

(lk 16)

Jaan Kaplinski – Uute kivide kasvamine (1977)

Ülelugemine, seekord kaks teist luuletust. Esimene luuletus on selline, milline võiks… proosa olla (küllap on süü selles, et hetkel loen juba pikemat aega Filimonovi tihedat romaani, mis ei anna kuidagi hingetõmbepausi). Aga jah, mullane ja pime on see meeleolu, tagasi juurte juurde.

pimeduse

avanev

langevari

laskumas

kõrgelt

tuppa

su silmade

sügavusse

Väikeste karvaste

hobuste

ärkavate

koopakarude juurde

kes

astuvad

eelajaloost

alla

su silmade

koopaisse

suured

tokerjad

mammutid

liigutama seintele

tahm

pudenema

rasvalampi

tagasi

naine

laste ema

kallis

tulekiviga

rasvase patsiga

rõõmsad

sulaveed

liustike mõõdetud

kivimaa

drüüaste

moonidega

karvaste

loomakarjade

jälgedega

üle elu

üle koobaste

üle une

aja

ja maa

(lk 67-68)

***

Nüüd ilutseme neiukesed noored

nüüd marjatseme rõõmsad oleme

meil iluaega paremat ei tule

ei nalja teha põlve paremat

nüüd eheteski ilu ilub kaasa

on rõivais rõõm ja nali narmastes

ees jookseb ilu kõrval kõnnib rõõm

kui musta mulla alla pannakse

meid kirstu valgelaualise sisse

ei ole hauas õlut marju kaasas meil

kurb liiv on hauas kirstus kibe vits

seal ootab mardik liigutades suud

ja vaglad ligi tulles ütlevad

näe meile juba toidust tuuakse

näe mehed lihakarpi kannavad

pea taga jalad ees käed rinnal risti

(lk 87)

Jaan Kaplinski – Raske on kergeks saada (1982)

Sügis, kaamos, Kaplinski. Tusk, lootusetus, armetus.

Vikati paned

räästasse. Reha kuuri.

Heinad lakka.

Kuid rohi kasvab taas ja

ei mäleta midagi.

(lk 11)

Anda on parem kui võtta

tulla on parem kui minna

tulla tagasi

koju aia kaevu

värava lehiste

mesilaste juurde

sinu juurde

sinuga endast eemale

endast lahti

enda juurde tagasi

(lk 16)

Ma tean ma ei unusta

kunagi seda päeva

kui adusin et saan

tänada sind

hea ja halva eest

truuduse ja truudusetuse

rõõmu ja kannatuse

eest – kõige

eest mida olen

saanud tunda

sinu pärast ja

sinuga koos

(lk 16-17)

Raagus vahtrad

Pärnu maantee ääres

linna südames

meenutamas et

puid on

alati

rohkem kui

inimesi

kuni maailm

elab

on ta

roheline

(lk 34-35)