Jane Tiidelepp, Nele Tiidelepp - palun öelge [] ma pole veel suur

Vat see kaanekujundus on ainus,
mida ma kritiseeriks. 
See kollane ja valge
tekitavad tunde
nagu oleks tegu mingi ERITI
amatöörliku iseväljaandega.
Pilt on ok
aga värvigamma saatanast

See on kogu, mille kohta on mul nii palju öelda. 
Mitte keegi teine pole nagunii märkamagi teinud, sest see on SAMAS selline kogu, millest on hästi kerge üle vaadata. "Ah, need Supilinna linnukesed, naisluule, ikka sigaretid ja kohv ja armastus, teame-teame."
Ma ei tea ... kui te teate, miks te siis aru ei saa?!

See on üks mu elu suuri küsimusi: nii palju luulet, mis minu meelest on veidi eblakas, veidi poosetajalik; on nagu luule, aga samas mitte väga hea, on hinnatud. 
Nemad ikka oskavad, arvatakse. Tema teeb ja saab selle eest rahagi. 
Ja siis on luule, milles mina end ära tunnen viimase kui reavahetuseni. Mõistan üdini, miks kirjutati sellesse kohta just "kannatan" (sest kaasmõttena kõlavad ka "kannad" ja üle-eelmises salmis olid jäljed, tallad, tallaalused teema, nüüd on kannad ka meeles). Tunnen ära, tunnetan läbi, jah, kurat, ongi sigaretid, ongi hommikuudu, ongi kohv - ja on peaaegu talumatult tugev ... nad ütlevad selle kohta Armastus? 
No olgu, armastus. 

Ainult et praegu, olles 42 ja vana südamega, ma küll mäletan, mismoodi see oli, kuid seda, mida ma nüüd armastuseks nimetan, ei meenutanud toonane tunne kunagi ega kuidagi. 
Võis see olla hoopis ...
katse tunda teises ära iseend ja ometi hinnata teda üleni teisena?
üritus teha teda samal moel õnnelikuks, nagu sa ise võiksid olla kõige suuremas õnnesupis, ent ebaõnnestuda jälle ja jälle?
proov olla inimene, niimoodi ju inimesed elavad, ma ju saan inimene olemisega hakkama, nii tähtis, nii tähtis, nii tähtis ... ei saanud.

Midagi sellist. 
Tatine naisluule?
Kurat, iga kell igast asendist parem kui vaimutsev meesluule, kus unustatakse ihud, elud, tõelisused, ja ilutsetakse niisama.

Poole kogu peal muutub autor. Tekstid muutuvad vähe.
Nad on säärased sarnased. Nagu õde õega. 
Ikka veel selle noore naise tekstid, kel on kohv, sigaretid ja sina. Üks luuletus on pikem, mis tähendab, et ühel joonel jooksva mõtte seotus on suurem - ja just seepärast ei kõnni ma alati kaasa, vaid jään maha.

Osad tekstid on korraga isast.
Aga osad ikka need ... teised. 
Kuidas olla mina. Kuidas mitte olla mina. Kuidas olla inimene. Kui keegi mind armastaks, nagu ma olen, ma ilmselt oleksin inimene.
Aga keegi ei armasta. 
Nii et siis vist ikka ei ole. 

Ma loen neid luuletusi korduvalt.
Ühte ja sama, siis jälle sedasama ja ikka ei teki tunnet, et ah, tuttav, sama asi.
Sest see naine, kes ei suuda end endana kindlalt tunda, aga keegi teine KA olla ei taha, on mulle nii omane - ja samas leian temas ikka uut.
Kõigi nende aastate tagant ma ikka ei mõista teda päriselt.
Ei mõista iseennast. 
Mina oleksin võinud selle kogu kirjutada. MÕLEMAD autorid oleksid võinud mina olla.

Teate, ma põlgan seda osa kirjandusskeenest, mis sedasorti luulet ei hinda. 

Nick DiChario - Carp Man (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Kergelt sürreaalne lugu mehest, kes äsja haiguse tõttu naise kaotanuna naaseb töökohale. Kaastöötajad püüavad teda lohutada, aga mees ütleb, et kõik on normaalne; ta ei oska kuidagi …. rusuvat leina tunnetada. Armastatud naise kaotus on muidugi enam kui märgatav, aga samas … ta ju pakkus naisele, kuidas sellest haigusest põgeneda.

Nimelt see mees polegi õieti inimpäritolu, ta oli varasemalt karpkala, kes/mis nägi jões seda naist ujumas ja koheselt armus temasse. Ja vanemate nõusolekul tuligi inimesena kuivale maale, et siis olla järgmised 25 aastat naisega koos. Kuid haigevoodil ei mõistnud naine kuidagi mehe ettepanekut koos karpkaladeks muutuda ja vees edasi elada.

Nüüd siis mees mõtleb, et mida õieti edasi teha; maa peal pole justkui enam midagi järel. Või kuidas.

Seda teksti nagu ei oskakski edasi kommenteerida, vähe üllatav fantaasia või nii.

Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”. Eesti Raamat (2020)

Oma 50nda sünnipäeva lähenedes plaanib Jónas, kuidas oma naabrilt kahtlusi äratamata püssi laenata. Veel muretseb ta, kuidas asja korraldada nõnda, et tema tütar ei peaks üle elama ei tema leidmise vapustust ega ka teadmata kadunu tulutu tagaotsimisega kaasnevat lõputut muret.

“Arm” tähendab seda armi, mis haavadest jääb, kuigi eesti keeles on arm ka heatahtlikkus, halastus, armastus, siis tundub mulle, et siinkohal on see teine tähendus võib-olla mõistlikum kõrvale panna... kuigi, mine sa tea, eks leidub siin tekstis vast ikka kõike seda ka.

Tekst ütleb, et inimese kõige esimene arm on naba. Märk kõige esimesest katkenud sidemest teise inimesega. Sealt edasi tuleb olla üksteisega seotud silmale varjatumatel viisidel – veresidemed, armastus, miks mitte ka kohusetunne... Needki sidemed võivad alati katkeda ning ka nendest katkemistest jäävad alati haavad, millest saavad armid.

Tekst ütleb veel, et armi koht jääb alati natuke teistsuguseks kui kahjustamata koed selle ümber, see on kahvatum ja madalam ning mõned armid võivad ulatuda sügavamale kui teised. Jónas külastab ema, kes on üha enam aja enam kaotanud sideme enese ümber toimuvaga, ning asutab lendama ühte nimetusse, sõjast laastatud sihtkohta. Kaasa pakib ta tööriistakohvri ja akutrelli – kindlustamaks, et asi sobiva konksu puuduse taha ei jää. Riideid, pole vaja, kuid noorpõlve päevik-märkmikud tuleb võtta, et need ära visata kohas, kus keegi neid pärast leida ei võiks.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Jónas (nimi tähendavat tuvi) peatub hotellis nimega “Silence” ja restoranis “Limbo” pakutakse talle eineks küpsetatud tuvi. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, mikss ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Iseenesest muidugi pole selles midagi uut – mõnes mõttes võiks asja kokku võtta käibefraasiga “esimese maailma probleem”, aga loomulikult pole sellisest kokkuvõttest mingit kasu muidu, kui ehk ainult tagantjärele. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr. Aga sinna, muidugi, on väga raske midagi parata.

Ja natuke lõbusal noodil – midagi MacGyverlikku on ses teibis, akutrellis ja naiste maja korda tegemises. Ning muuhulgas saab raamatust teada kuidas kalkulaatorita ruutjuurt leida. :)

Hakates Svanuriga hüvasti jätma, märkan, et tal on midagi veel hingel.

Ta niheleb haagissuvila ees.

“On sul padruneid ka vaja?” küsib ta.

“Jah.”

“Seda ma kartsin.”

Ta kõhkleb.

“Jama lugu, need said mullu lumepüüjahil otsa.”

Ta vaatab must mööda, aga koer vaatab mulle otsa.

“Ma pole ausalt öeldes kunagi varem laskerelva käsitsenud,”

ütlen naabrile.

“Seda ma arvasin. Et sa ei oska püssist lasta.”

Tal on õigus, ma ei oska püssist lasta. Keegi teine peale minu võib pihta saada.

Siista küsib, kas ta võib teinekordki läbi astuda.

“Kas sobib, kui ma teinekord läbi astun?”

Ütlen talle, et mul on tulevastel päevadel veidi tegemist, ja enne kui sõnasabast kinni saan, lisan: “Ma lähen tegelikult minema. Reisile.”

Mõte tabab mind kui välk: ma kaon ära. Siis ma ei pea muretsema, et Vesiroos mind leiab. Nagu keerisena langev lind, kes hõljub veel paar meetrit maad ligi, enne kui kukub lõplikult ja kaob. Viimase tiivalöögi, viimase tõmbega alla kaljulõhesse, lõpuks jäävad vaid pleekinud kondid rändajatele teed näitama.

Välistan siiski järele mõeldes võimaluse haihtuda. Vesiroos otsiks mind terve igaviku visalt taga ja lõpuks viiks valu temagi hauda. Sõidan selle asemel välismaale ja Vesiroos ning ema saavad mu säilmed kenasti karbis kätte.

“Su isa on läinud oma pikimale teekonnale,” ütles ema. Tulin just eksamilt, ta seisis ukselävel ja ootas mind.

“Kuhu?” küsisin ja märkas in isa pruuni portfelli võõrasemapeenras.

Viisin portfelli tuppa, tegin lahti ja laotasin arved lauale laiali. Järgmisel päeva lteatasin emale, et tulin ülikoolist ära ja jätkan isa jälgedes Terasjalad Oüs. Küll nõudlus terasjalgade järele püsib.

Ütlesin emale, et ta ei muretseks.

“Mu elu parimad hetked,” kuulen Svanuri sõnu, “on siis, kui laman üsinda varavalges nõmme peal magamiskotis, püss käes, ja ootan lindude ärkamist. Vaikides, pilk lumekoorikul. Tunne, nagu oleks emaüsas. Turvaliselt. Pole vaja sündida. Pole vaja välja tulla.”

Mida ma Svanurile vastasin?

Ma kordasin tema sõnu. Ütlesin, ei, välja pole vaja tulla. See oli viimane lause, mida talle ütlesin. Viimased sõnad olid seega öeldud. (lk 51)

Javier Marias “Oxfordi romaan”. Varrak (2012)

Kõige enam meeldis mulle peatükk, mis algas prügikoti ja lõppes prügikotiga, kuid sinna vahele mahtus salapärase mehe ilmumine ukselävele ning liitumine kummalise ühinguga ning selle vestluse käigus ilmneb muuhulgas ka kõigi asjade tumeda poole eksisteerimise võimalus ning selles peituv õõvapotentsiaal. Olgu siinkohal veel öeldud, et prügi võib võtta ka kui üksiku inimese elu ainsat tunnistajat.

“Oxfordi romaani” hispaaniakeelne pealkiri on “Todos los almas” ehk “Kõik hinged” ja kui paslik tundub see kirjeldama justkui varjudena ilmuvate ja kaduvate tegelaste, minategelane kaasaarvatud, kõikumist mööda Oxfordi linna – olgu see siis ülbete ja uhkete kodutuina tänavail, eraelusid kiivald saladuses hoidvate ning samas teiste elusid vilunult väljanuhkivate ja klatšivate õppejõududena traditsioonilistel õhtusöökidel, või tähtajaliste armastajatena ette kindlaks määratud armukeserollis. Aga samas tuleb tunnistada, et Oxford pealkirjas kõlab siiski ka üksjagu värvikamalt ja teatud ootusi, isegi kui see on ootus vanadele kivihoonetele ja tolmunud raamaturiiulitele ja ainus, mis ma pealkirjaga seoses (mille tõlkimine on ka ka lahti seletatud) öelda tahtsin, ongi see, mis öeldud.

Ehk kõige lemmikum tegelane on see kõige müstilisem neist – uksehoidja Will, kes kõrges eas vankumatult ametipostil jätkab ning viibib oma mõtteis vaheldumisi kõigis aegades ja kõnetab saabuvaid professoreid kõikvõimalike ammuste (ja kes teab, ehk ka tulevaste) professorite nimedega, mitte iial aga nende endi omadega ja sellest võib järeldada, et kunagi ei ole teda veel olevikust tabada õnnestunud.

Eks kõigest sellest aja ja kaduvusega pendeldamisest õhkub hästi ka pikema ent tähtajalise viibimise hõngu. Seda justkui kohanemist ja kohal viibimist, aga samas ka äralõigatust ja hajusust. Kaks aastat ei ole piisav aeg, et muutuda “siniste silmadega hiinlaseks” nagu Marco Polo, kes liiga kauaks Hiinasse jäi, aga samas on see liiga pikk aeg, et jääda päriselt külaliseks või turistiks, piisavalt pikk aeg, et vajada sõprus- ja muid suhteid, luua sidemeid ümbritseva ruumiga.

Loomulikult leiab siit ka ekslemist tolmustes vanaraamatupoodides, millega on samuti seotud üht-teist pisut kummalist ja unenäolist – vastates nõnda siis nii Oxfordi nimega seotud ootusele, et on tolmused raamatud, kui ka hingedega seostuvale müstikaaimdusele. On vanapaar, kes jälgib päevast päeva mustvalgelt ekraanilt keldriruumis toimuvat, kui sinna mõni klient peaks eksima; on õppejõud, kelle minategelasest hispaanlane tabab ennastunustavalt venekeelset luulet lugemast (ja kelle kohta räägitakse, et ta olla käinud NSVList põgenenuid tõlgina intervjueerimas); on kummaline lonkav tegelane kolmejalgse koeraga, keda hispaanlane märkab järsku endaga pidevalt samades poodides viibivat; on jahti mõnevõrra obskuurse kirjaniku (Arthur Machen) haruldastele teostele, ja hiljem veelgi obskuursema kirjaniku (John Gawsworth) elulookildudele, mis hakkavad lõpuks ühe teise tegelase looga, vähemalt jutustaja kujutlusis, traagiliselt tumedat kuju võttes põimuma.

Tegelikult on siin muidugi ka üksjagu ülimalt loomulikku ja kergelt absurdset koomikat alustades õppejõudude õhtusöögikirjelduse ja kohustusliku minuti pealt reglementeeritud vestluskorraldusega paremal ja vasakul käel istujatega ning sealt edasi liikudes kaamerat jälgivate poodnike meelelahutust silmas pidades võimalikult elava ja liigutusterohke keldririiulite vahel viibimisele ning miks mitte lõpetades sellega, millega alustatud sai, see tähendab tolle salapärase jälitaja ja salapärase ühinguga.

Kui aus olla, siis loo kulgemise viis meenutab näiteks Ishigurot – kerge unenäolisus ja absurdsus ja mäluga mängimine ning selle lahutamatus ettekujutuse ja fabulatsiooniga; ja siis armastus ja surm – nagu järelsõnas välja toodud. Järelsõnast muidugi leiab veel humoorikaid fakte – nagu too fiktiivselt reaalne Redonda kuningriik väikesel asustamata Kariibi mere saarel, mille too obskuurne kirjanik Gawsworth ühelt teiselt kirjanikult päranduseks saanud ja kelle kirjanduslik mantlipärija Jon Wynne Tyson olla tollest tiitlist Javier Mariase kasuks loobunud. Nõnda on siis selle loo autor ühtlasi nüüd ka fiktiivne monarh, kes jätkab sõpradele ja lugupeetavatele fiktiivsete aadlitiitlite jagamise traditsiooni – muuhulgas saanud Orhan Pamuk Värvide Hertsogi tiitli ja siinkohal tuleb tunnistada, et “Oxfordi romaan” meenutas mulle oma kulgemisviisilt natuke ka Pamukit. Siinkohal võib ainult muiates kahjatseda, et Friedebert Tuglas omal ajal, kui ta mõtles välja salapärase kirjaniku nimega Arthur Valdes, kelle fiktiivset elulugu hiljem teisedki täiendanud on, et siis ka ei taibatud mõni kuninglik või muidu väärikas või eksootiline fiktiivne tiitel mängu lisada.

Ta pööras pilgu ära. Korraga näis lort Rymer oma iharast unelusest ärkavat, viibutas tarmukalt haamrit, ning leides end keset tohutut vaikust (enam ei kostnud isegi pominaid ja kõik üliõpilased alumistes laudades olid oma armetu õhtusöögiga ühele poole saanud ning juba mõnda aega tagasi minekut teinud, võtttes hüvitisena kaasa mõned noad), tegi ta ebamäärase põlgliku liigutuse ja osutas käepidemega meie poole:

“Mis kärbes teid hammustas? Kas teil pole üksteisele midagi öelda või jäi kont kurku kinni?” Ja end püsti ajades lükkas ta tülgastunud puusaliigutusega eemale hernestest tühjendatud ja muidu puutumata praetaldriku, tõi kuuldavale jämeda ladinakeelse fraasi, ilma et oleks püüdnudki seda õigesti hääldada, äigas lömmis haamrialusele viimase raevuka hoopi ja röögatas eufooriliselt: “Magustoit!”

Kõrgetel söömaaegadel on see väga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk, kuna see on kõikidele külalistele märguandeks püsti tõusta, uuesti järjekorda võtta (sedapuhku üpris korratusse, tuikuvasse ja anarhilisse) ja liikuda edasi salongi, vähem ametlikku ning sõbralikumasse kui söögisaal, kus pooleteise tunni jooksul lastakse tõttamata hea maitsta värsketel puuviljadel, troopilistel puuviljadel, kuivatatud puuviljadel, jäätisel, kookidel, pirukatel, šerbetil, tavalistel šokolaadikommidel, küpsistel, vahvlitel, piparmündi- ja alkoholitäidisega šokolaadil, samal ajal kui päripäeva ja väga reipalt lastakse ringi käia hulgal pudelitel või õigemini karahvinidel haruldaste portveinidega, mida tavalistest poodidest ei saa. Sellel teisel, õhtusöögi pisut soodsamal etapil, mis on pigem keskaegse kui kaheksateistkümnenda sajandi hõnguga ja mida kohalikud tunnevad “banaanisöömisena kuuvalgel”, vahetatakse lõpuks vestluskaaslasi ja nendega võib rääkida ajapiiranguta, ning sedamööda, kuidas portvein teravdab soovi kaotatu tasa teha ja annab ühtlasi viimse lihvi esimese vaatuse käigus joodud veinide mõjul juba niigi mandunud keelekasutusele, muutub jutuajamine üldiseks, taltsutamatuks, tooreks ja vahel isegi kaootiliselt sündsusetuks. Lisaks on ka ähmane võimalus, et mingil hetkel otsustab warden (nagu kõik muu, oleneb ka see tema tahtest) juua kuninganna terviseks, mis tähendab seda, et lõpuks on lubatud suitsetada. (lk 51-52)

Aga enam ei leia seda kohta, kus öeldi umbes miskit sellist, et ka raamatud on tihti ainult ajutiselt kellegi omad, et siis jälle naasta oma õigele kohale, vanade raamatute maailma.

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.

Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.

Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.

See linn, millest ma räägin, on Sligo.

Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”

Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Tänapäev (2006)

See on üks neid pisut ebatavaliselt kirja pandud raamatuid. Oma unenäolisuses ja poeetilisuses ehk meenutas pisut Alessandro Baricco “Ookean merit”, aga ega ma seda muidugi nii hästi ei mäleta ka. Ja samas meenus ka Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ning samuti ka Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, ning kui nii edasi minna, siis miks mitte ka Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna” ja ehk, kui oleksin lugenud, siis ka Delia Owensi “Seal, kus laulavad langustid”, aga võibolla lähen nüüd juba rappa. Aga mis ma öelda tahan … mulle näib, et ühine joon on see, et need on kõik mõnevõrra eripärase jutustusviisiga raamatud, kus peategelanna räägib oma lugu oma tingimustel, läbi omailma, enese eripärase reaalsuse, mis on tavapärasest piisavalt nihkes, et tähelepanu äratada ning harjumuspärasest väheke äratada. Selle loo peategelase maailm on selline poeetiline-mütoloogiline ja üdini lugudest läbi imbunud, ent samas on just lood need, mis aitavad iseenese tormisel sisemerel vilkuvat tuld silmata...

Silveri – Cape Wrathi tuletornis üles kasvanud orvu – lugu on lihtsalt üks paljudest, osa lahutamatult üksteisega läbi põimunud lugude koest, aga samas ka lugu, mida elatakse nüüd ja praegu, mida tuleb õppida elama, enne kui selle päriselt lõpuni jutustada saab. Eks ta tegelikult ole muidugi ka lihtsalt üks suureks kasvamise lugu, tundub mulle.

“Jutusta mulle üks lugu, Silver” kordub läbi raamatu ikka ja jälle, ning Silver jutustab. Salts ning Cape Wrath, kaljused ja karmid, mäsleva mere ja külmade tuulte meelevallas, omandavad müütilised mõõtmed. Need on kohad, kus vaese inimese hütt võib asuda mäekallakul nõnda, et kaldpõrandal kõik asjad ja inimesed ühte nurka kokku veerevad. Need on kohad, kus leitakse kivistisi, loetakse Darwinit ja kus käib Robert Louis Stevenson. Need on kohad, kus majakavahiks on põlvede kaupa olnud üks pime Pew, kes võib rääkida mitmete inimpõlvede taguseid lugusid, nagu oleks seal ise kohal olnud, need on kohad, kus Pew võib võtta oma tiiva alla orvu ja ta oma lugudega läbi immutada nõnda, et too ükskord maailma lahkudes peab meie bürokraatliku ja süsteemse kummalisi maailma reegleid algusest peale õppima hakkama, ning ette vaatama, et nende keskele iseennast ära ei kaota.

Võib-olla on see sedavõrra raskem, kui olevikuga samaaegselt elada kõikide varasemate aegade lugudes, kanda enesega ühe ammu elanud mehe kivistist ja hoiatavat lõppu, mitmete põlvede jagu lugusid. Aga võib-olla on jälle sedavõrra kergem jälle kord ärgata ja taibata iseenda üles leidmise meeleheitlikku olulisust ja seda, et armastuse ajalikkusest ei tohi end heidutada lasta ning et selle tundmisest ei maksa end ilma jätta, sest mida kõik need lood siis lõpuks ikkagi öelda tahavad ja enesest jätavad?

Lugesin just “Surma Veneetsias” ja raamatukogu hakati kinni panema, nii et äärmise vastumeelsusega andsin ma selle tagasi, ning ütlesin neile, et ma tulen kohe hommikul kella üheksaks siia.

/.../

Kui topeltuksed avanesid, läksin laua juurde, küsisin raamatut ja sain teada, et raamatukoguhoidja oli selle eelmisel õhtul ise koju kaasa võtnud ning et hommikul oli ta helistanud ja öelnud, et on haige.

/.../

Kaks päeva hiljem jalutasin ma parasjagu läbi linna, kui nägin Starbucksis raamatukoguhoidjat. Ta istus akna all ja luges “Surma Veneetsias”. Kujutage ette, mis tunne mul oli... Seisin akna taga, vaatasin teda, ja tema vahtis äraoleva pilguga kaugusse, nägi vaid Lidot, nina hingas sisse paksu katkulõhnalist õhku.

/.../ mina läksin sisse ja ostsin espresso ja istusin raamatukoguhoidjale hästi lähedale, otse tema selja taha, et ma saaksin temaga koos lugeda. Küllap ta pidas mind natuke imelikuks – ma saan sellest aru, sest mõned inimesed on natuke imelikud, ma olen neid hotellis näinud küll – ning lõi ühtäkki raamatu kinni, nagu murraks ta seeläbi tõeotuse, ja läks kohvikust välja.

Mina läksin talle järele.

Ta läks juuksurisse, Woolworth'si, kiropraktikakliinikusse, lemmikloomapoodi, videolaenutusse ja lõpuks koju tagasi. Luurasin ring, kuni ta mirkoahjus soojendatud rigatoni pomador'i ja raamatuga maha istus.

See oli tõeline piin.

Lõpuks ometi jäi ta magama ja raamat kukkus käest põrandale.

Seal see oli, mõne tolli kaugusel. (lk 104-107)

Jason Mott “Tagasitulek”. Ersen (2014)

Lucille ja Harold on õnnelik noor abielupaar, kes tähistavad oma poja Jacobi 8ndat sünnipäeva. Ühel hetkel on Jacob aga kadunud ning ta surnukeha leitakse jõest. Ei midagi müstilist, lihtsalt traagiline õnnetus veekogu ja lapsega ning aastakümneid sisimas miilav lein ja süütunne, tahtmatus või suutmatus end päriselt avada – nii endale kui teistele. Aasta oli siis 66.

Ja siis, aastal 1998. raputab tervet maailma kummaline nähtus – ei tea kust ilmuvad suvalistes kohtades uuesti välja ammu surnud ja mahamaetud inimesed, keda hakatakse nimetama tagasitulnuteks. Moodustatakse Büroo, mis tegeleb nende maailma eri nurkadest kodudesse tagasi toimetamise ja omastega kokku viimisega. Ning viimaks ilmub pensionieas Lucille'i ja Haroldi uksele üks ametnik nimega Bellamy, kelle käe kõrval on üks Hiinast leitud väike poiss. See poiss on (või siis ei ole?) Jacob.

Edasi järgneb tüüpiline kahetine trall – tegelaste emotsionaalne plaan ja areng; ning institutsioon vs inimlikkus. Kas on vaja teaduslikku selgust ja täpsust ja asjade ärakirjeldamist, paikapanemist, või on oluline hoopis midagi muud, kas tagasitulnud ongi päriselt ja lõplikult tagasi tulnud ja kas nad ikka on päriselt needsamad inimesed? Selle mäsu käigus võib paralleele tuua kõikvõimalike koondus- ja pagulaslaagritega, ei puudu ka vägivaldne aktivism tagasitulnute vastu, kes vahepeal kuni asjade selgumiseni okastraadi taha suletakse. Asjasse puutub ka loomulikult (kristliku) usu küsimus – kes ja kas suudab tunnistada imet ilma küsimuste ja kõhklusteta.

Midagi ülearu keerulist ja sügavuti leina analüüsivat siin raamatus ei ole, pigem ootuspäraselt ameerikalik – natuke tralli ja madinat, väikelinlikku ksenofoobiat ja indiviidi õiguste ning perekonna eest võitlemist, pahura vanamehe leebumist ja iseenesele silma vaatamist, paratamatuid ohvreid ning loomulikult armastuse triumf selle kõige üle. Kirja pandud aga pisut teistmoodi, pisut tõsinukras, mõlgutuslikus ja hõllanduslikus, natuke poeetilises stiilis, nagu passib teemadega, kuhu kõik välja jõuab. Järelsõnas selgitab autor veel kenasti omapoolset tõsielulist tausta. 

Lasin silmad ka üle raamatust tehtud seriaali (muuseas, huvitaval kombel on lisaks olemas veel üks sarnasel teemal ja sama pealkirjaga seriaal, mis ei ole selle raamatuga seotud) sisukokkuvõtte – näib, et seegi on ootuspärase loogikaga. Tegelaste dünaamikat on pisut ümber mängitud, et ikka igasse osasse actionit ja põnevust jääks ning ka tagasituleku taga peituvate mehhanismide ja põhjustega näib mängitud olevat (ikka piibellik värk). Raamat ise ei paku selles osas midagi välja – küsimus ei ole üleloomuliku selgitamises vaid küsimusteta vastuvõtmises. Aga ega ma sarja näinud muidugi ei ole.

Kaanekujundus mulle päris meeldis.

James L. Sutter - Bonded Men (Shattered Shields, 2016)

 

Madinalugu impeeriumi eliitüksusest, mis järjekordse lahingu käigus tõmmatakse lõksu ning osa üksusest vangistatakse - nagu see vastase kuri plaan oligi, et see eliitüksus kas enda poole meelitada või siis jäädavalt kahjustada. Nimelt on Bonded Legion niisugune üksus, kus sõdalased võitlevad paarides ning sellisena on äärmiselt tõhusad - sest paarilised on teineteise armsamad ja seetõttu mõistavad üksteist kõige paremini. Armastus, eksole.

Aga nüüd siis paljud armastajapaarid lõhutud ning vabadel meeste ees närune valik - kas võidelda üksi (mis tähendab lahingus bersergina üheotsapiletit - armsam on niiehknaa hukkunud, milleks elada?) või siis reeta impeerium ning nii saada võimalus kallimaga taaskohtumiseks.

Tekst on algusest otsani üks otsatu madin, kus kõiksugu kehaosasid lendab sinna-tänna. Aga samas on ka näiteid karmide meeste õrnadest tunnetest jne. Eks siis plusspunktid sellise Tom of Finland laadis fantasy eest, samas lugu ise on parajalt keskpärane.

Keith Roberts “Kiteworld”. Penguin Books (1988)

Siin raamatus on siis sedasorti post-apokalüps, mida võib vast õigustatult pidada külma sõja mõjutusteks. Mitte, et raamatus seda otsesõnu mainitud oleks, aga oletatavasti on (kunagi piisavalt ammu) toimunud tuumakatastroof alal, mida võiks pidada Briti saarteks ja tulemuseks on olukord, kus saastunud alad koos mutantsete (inim)eluvormidega, kes on sinised ja läbipaistva pealiskihiga, nõnda, et siseorganid olla näha ja kes lisaks kummalisel kombel, vähemalt osaliselt, on tõelise universaalse altruismi ja armastuse kehastused … või vähemalt selliselt on tõlgendatavad raamatus aset leidvad põgusad kokkupuuted.

Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.

Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.

Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...

Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).

Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.

Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).

“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)

Jalal Hasan - The Here and Now Prison (Iraq + 100, 2016)

Poeetilisevõitu tagasivaade tulevikust minevikku, ja noh, noored avastavad simulatsiooni kasutades, et oli tollal, 21. sajandi algul konfliktide tõttu päris kole ja ka arusaamatu – mitte et 22. sajandi alguse eluolu oleks kuidagi ideaalilähedane (jajah, loo pealkiri annab juba vihje).

Loo jutustajaks on üliõpilasneiu Helen, kes pole küll ehk tüüpiliselt Iraagi ala ajalooliste elanike järeltulija, aga tolles ajas ja ruumis tunneb end küll turvaliselt. Omal moel on tegemist lausa noorte armastuslooga, kuna Heleni tunnete objektiks on Samir, kes on kummalisel kombel huvitunud kodukoha ajaloost, selles on lausa naiivpatriootlikku trotsi.

Oleks mul oskuseid, uuriks seda teksti postkolonialistlikust ja feministlikust aspektist, autori vaatenurk tundub vahel … harjumatu.

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019

Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms... Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi kahetised lood, aga siiski.

Sellepärast vist keskmine mu lemmik ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta, aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.

Viimasel lool on siis see intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud, et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?

Aga see selleks. (Nagu tavatses öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise lahenduse puänti.

Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust, milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti, teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle kõige enam hinge läkski.

Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno ... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh, väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.

Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin. Kaanepilt oli sama.