Mart Vabar – Poliitiliselt korrektne Punamütsike (2010)

Autor pakub muuseas tööd inimesele, kes tõlgiks ta mesinduse ja küüslauguteaduse raamatuid naaberrahvaste keeltesse, sobivusel toimub kasumi jaotamine.

“Igas tüdrukus on Punamütsike peidus. Tuleb talle lihtsalt väärikas väljund leida.” (lk 40)

Näidendis siis tegevad vanaema, kaksikud neiud A&B ja üks neist pisut noorem tütarlaps C (ja koer, keda autor millegipärast järjekindlalt soovib laval näha (lk 2, 48)). Kuigi algul tekitas minus segadust tüdrukute vanus – et räägivad vaheldumisi kui 8. ja 18. aastased, siis lõpuks selgub, et kaksikud valmistuvad sügisel viimasesse klassi minema (lk 29) ja pole veel 18. Nojah. Trendikalt kasutab kaksik B saksakeelseid väljendeid, ikka donnerwetter ja musterschüler (näidendi lisades on kenasti need tõlgitud, samuti on raamatu lõpus koogiretseptid ja autori saatesõna). Tegevus toimub pikkadel suvekuudel vanaema juures maal suvitades, umbes nii, et tüdrukud räägivad magamistoas naistejuttu (või tõlgendavad Punamütsikese juttu enda moodi) ja siis tuleb vanaema, ütleb midagi rahvalikku või entsüklopeedilist ja seejärel vajuvad tütarlapsed tuttu. Ja vanaema lahkub toast.

Tekst on puhuti ja puhanguliselt suisa sotsiaalkriitiline, ikka töllerdavad pahas linnas narkomaanid ja võim tegeleb tagakiusamise ja luuramisega (pole arvatavasti palju kirjanduslikke tekste, kus räägitakse Jüri Kukest (lk 21)), mõni hetk võiks näidendit lugeda lausa praeguse valitsuse vastaseks, iseseisvusparteilikud meeleolud või nii.

“Suures majas ei kujutagi ette, kuidas end kaitsta. Eriti lihtne on kõrgemalt korruselt mitte ainult jälgimisseadmeid sinu laeprakku sättida, vaid ka midagi tuppa puhuda, et sa mürgituse tõttu kummaliselt käituksid. Üks inimene oli märganud, et vastavalt sellele, kuhu ta oma korteris pidama jäi, kõndis üleval keegi kohmakalt tümps-tümps tema pea kohale ja pani sinna maha raske, kobaka eseme. Ta arvas, see võis olla midagi magnetväljade tekitamiseks, et und ja tööd häirida.” (lk 20)

Iseenesest on autoril päris postmodern lähenemine tekstile. Aegajalt tegelased vaikivad või siis lihtsalt ei toimu laval midagi olemuslikku (argiigavus!), selline shoegaze on värskendav ja omamoodi hüpnootiline. Ajaliselt pendeldab tegevus jaanipäeva ja mädakuu vahel (lõppeb siiski sügisega); sellist ajaga mängimist, liikumatute pauside esilekerkimist oleks päris põnev lavalt vaadata, tuhkatriinumäng anno 2010: mõni radikaalsete huvidega noortetrupp võiks sellest päris hullu lavastuse välja võluda. Ma nüüd ei julge väita, et Vabar oleks just tugev neidude hingeelu tundja (aga kes on?), on sellised plakatlikud kujud. Vanaema on igati noortepärane eit, tal pooleldi ükskõik, mis kuttidega lapselapsed ringi tõmbavad (mõneti võiks teda lausa kupeldamises “süüdistada”), eks ta isegi noor olnud. Foucault' järgi lisab vanaema näidendisse natuke arutust, näib teine üsna pilves ja paranoiline olevat. Lõbus, kuidas kõik tegelased on nii rahul, et näidendi lõpus saab alaealine C endast 10 aastat vanema mehega lapse ja jääb maale vanaema juurde elama: “Tore, et sa vanaemale abiks tuled.” (lk 42). Ja näidend lõppebki happy endiga, kolm lõbusat tütarlast lahkub lavalt pulmajenkat vehkides.

Intrigeeriv tekst – enne lugemist kartsin, et tegemist mõne pulmavanaliku muinasjutumugandusega, aga ei, aetakse ikka mingit oma tõsist ja veidrat rida. Raamatu lõpetab on autori saatesõna, mis lisab nii mõndagi mõtteainet. Sündinud on põnev autor.

Michel Foucault – Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul (2003)

Kõigepealt vabandan nende ees, kes ootaks siit strukturalismi või Foucault' mõtete mingisugustki analüüsi – alljärgnevalt on toodud vaid klatšilikud tsitaadid hullusest ja sellega seonduvast. Teost ärgitas lõplikult lugema muidugi hiljuti loetud Vahingu mõtteloo raamat (samas Vahingu saatesõna on üsna mittemidagiütlev – ahjaa, tegelt kirjutab sellest Saar Päevalehes). Autori arutluskäikudest põnevam on muidugi lugeda tolleaegsete teistsuguste kirjeldusi ja tegusid. Lohutuseks saab mainitud, et nii mõnedki tsitaadid sai postituse lühemaks muutmise eesmärgil välja visatud. Sest teatavasti üle paari sekundi ei viitsi keegi lugeda.

Kuidas kodanlus laiutama asus: “Nagu üldiselt teada, muutus reformatsiooni tulemusel heategevus protestantlikes maades ilmalikuks. Ent riigis või linnas, mis võttis kogu selle vaese ja võimetu rahvakihi oma ülalpidamisele, küpses ka uutmoodi suhtumine viletsusse: sündima hakkas pateetiline kogemus, mis ei kõnelnud enam kannatuste ausse tõstmisest ega Vaesuse ja Halastuse ühisest lunastusest, vaid käsitles inimest ainult tema ühiskondlike kohustuste põhjal ning nägi heidikus ühtaegu korralageduse tagajärge ning korra jaluleseadmise takistajat. Järelikult ei saanud asjad enam käia nii nagu varem, mil viletsust ülistati seda leevendava aktiga: viletsusele tuli nüüd lihtsalt lõpp teha.” (lk 94);

“Mõned aastad hiljem kiitis katoliku kirik heaks Suure Sulgemise, milleks Louis XV käsu andis. Just selle tagajärjel ei tunnistatud heidikuid enam ettekäändeks, mille Jumal on saatnud, et õhutada kristlases halastust ning pakkuda talle võimalust õndsaks saada. Iga katoliiklane hakkas neis Tours'i peapiiskopi eeskujul nägema “ühiskonna jätiseid ja põhjakihti – mitte niivõrd nende kehalise viletsuse pärast, millele tuleb kaasa tunda, vaid nende õudustäratava vaimse viletsuse tõttu”.” (lk 98)

Ah, nagu poliitikute unelmad: “Kuid kriisiperioodide vahepeal omandab isoleerimine teise tähenduse. Represseerimisfunktsioonile lisandub veel üks uus kasulik rakendus: asi ei puuduta enam ainult töötatööliste vahistamist, vaid juba kinnipeetutele töö andmist ning nende rakendamist üldise õitsengu teenistusse. Siin kehtib selge alternatiiv: täieliku tööhõive ja kõrgete palkade ajajärgul pakub isoleerimine odavat tööjõudu, tööpuuduse perioodil aga aitab kõrvaldada loodreid ja kaitseb ühiskonda rahutuste ja mässude eest.” (lk 109)

“Ometi polnud loomalikul hirmul, mis koos kogu oma kujutlusmaastikuga hullust saatis, enam päriselt sama tähendus mis kaks või kolm sajandit varem: loomalik metamorfoos ei olnud enam põrgulike jõudude silmaga nähtav märk ega ka arutuse saatanliku alkeemia tulemus. Inimeses peituval loomal ei olnud enam teispoolsusele viitavat väärtust, temast oli saanud inimese isiklik hullus, mis ei seostunud enam millegi muu kui iseendaga: loom oli inimese hullus loomulikus seisundis. Loomalikkus, mis hulluses raevu tekitab, vabastab inimese sellest, mis temas võib inimlikku leiduda, aga see ei anna siiski inimest mingite muude jõudude võimusesse, vaid ainult viib ta tema enda loomuse null-tasandile. /-/ Klassikalisel ajastul, vastupidi, manifesteeris loomalikkus eriti eredalt fakti, et hull ei ole haige. Tegelikult pidi loomalikkus hoopis kaitsma hullu kõige eest, mis inimeses võib olla habrast, ebakindlat, haiglast. Hulluse loomalik tugevus ning tihedus, mille ta oli saanud laenuks lojuse pimedalt maailmalt, karastavat hullu nälja, kuumuse, külma ja valu vastu. XVIII sajandi lõpuni valitses üldiselt arvamus, et hullud võivad oma eksistentsi viletsust lõputult välja kannatada. Nende kaitsmisel ei olevat mingit mõtet, neile ei peagi andma rõivaid ega soojust.” (lk 234-235)

“Hulluse viimne keel on sama mis mõistuse keel, kuid see on mähkunud kujutluspildi nõiduslikkusesse ning piiratud pilti ümbritseva nähtavuse ruumiga; väljaspool kujutluspiltide totaalsust ja diskursuse universaalsust moodustab ta neist kahest kokku erakordse ja igasuguste reeglite vastase organisatsiooni, mille visas ja kangekaelses erilisuses hullus just nimelt seisnebki. Niisiis ei peitu hullus täpsemalt öeldes päriselt kujutluspildis, mis iseenesest ei ole tõene ega väär, arukas ega hull –, samuti mitte arutluses, mis on lihtne vorm ega olene millestki muust kui loogika vaieldamatutest figuuridest. Ja siiski on hullus nii ühes kui teises. Ühes nende vahekorra erilises figuuris.” (lk 355)

“Vana, antiikajast pärinev ettekujutus sellest, et unenägemine on hulluse ajutine vorm, on ümber pööratud; nüüd enam ei laena unenägemine oma ärevusttekitavaid jõude hulluselt, näidates seeläbi, kui habras ja piiratud on mõistus, vaid hullus ise saab unenägemiselt endale esmase loomuse ning ilmutab ennast selle suguluse kaudu kujutluse vabanemisena reaalsuse öös.” (lk 365)

“Hullus ei olegi õigupoolest miski, kuna ta ühendab nägemise ja pimestatuse, kujutluspildi ja otsustuse, fantasmi ja keele, une ja ärkveloleku, päeva ja öö – sõlmides neis kokku selle, mis neis negatiivset leidub. Ent hulluse kui eimiski paradoks seisneb selles, et ta toob selle eimiski nähtavale, laseb sel tunnusmärkides, sõnades ja žestides esile söösta. Ta on korra ja korratuse, asjade mõistusliku olemise ja hulluse olematuse lahtiharutamatu üksus. Sest kui hullus ei ole miski, saab ta ennast ilmutada ainult endast väljudes ja mõistuse korra raamides nähtavat kuju võttes, kusjuures ta seeläbi muutub iseenda vastandiks. Nii saavad selgeks klassikalise ajastu kogemuse paradoksid: hullus on alati puudu, pidevas tagasitõmbumises, kus ta on ligipääsmatu, fenomenide ja positiivsuseta. Ja siiski on ta maailmas olemas, suurepäraselt nähtav mitmesugustes hullude inimeste liikides.” (lk 368-369)

Ka mineraalide ja kalliskividega püüti hulle ravida ehk siis hullus kui tõeline kivisolek (enamik hulle mädanes muidugi niisama): “Samas ei olnud klassikalise ajastu kujutlusvõime veel täielikult vabanenud teemast, mille järgi hullus on seotud maailma kõige hämaramate, öisemate jõududega, ning kujutab endast justkui nende maa-aluste sügavike pinnaletõusu, kus lakkamatult varitsevad ihad ja košmaarid. Nõnda siis seisis hullus suguluses kivide ja kalliskividega, igasuguste kahemõtteliste aaretega, mille hiilgus kannab endas lisaks rikkuse tõotusele ka needuse ähvardust: kesk nende erksaid värve leidub ka killuke ööpimedust. Nende kaua muutumatutena püsinud moraalsete ja imaginaarsete teemade mõjujõuga saabki ilmselt seletada, miks neid inimlikke ja mineraalseid medikamente kasutati veel kogu klassikalise ajastu vältel ning miks neid enamikust oma aja meditsiinilistest kontseptsioonidest mööda minnes ikka kangekaelselt hulluse puhul rakendati.” (lk 456)

“Usuti isegi, et niisugused nahahaigused nagu sügelised, ekseem või rõuged võivad lõpetada hullusehoo, sest roiskumine lahkub siis siseelunditest ja ajust, et levida keha pealispinnal ja vabaneda väljapoole. Sajandi lõpul kavatseti kõige raskemate maania juhtumite korral inokuleerida sügelisi.” (lk 471)

XVIII sajandil teeniti raha hullude näitamise eest: “Õige pea tehti Vielile ülesandeks Salpetriere'i kambrid ümber ehitada. Hakati unistama varjupaigast, mis säilitaks oma põhifunktsioonid, kuid oleks sisse seatud nõnda, et haigus võiks seal laiali kandumata lõpmata kaua vegeteerida ning arutus oleks täielikult kontrolli all, pakkudes pealtvaatajatele näitliku õppetunni, ilma et viimaseid iial mingi oht ähvardaks; kõik see pidi mõjuma hoiatava eeskujuna ega tohtinud tekitada vähimatki nakkusohtu. Lühidalt: varjupaigast püüti teha tõelist puuri.” (lk 541-542)

“Viimaks ei ole sadism enam lihtsalt nimi, nimi praktika jaoks, mis on niisama vana kui Eros, vaid laiaulatuslik kultuuriline tõsiasi, mis ilmub nähtavale täpselt XVIII sajandi lõpul ning kujutab endast üht õhtumaise kujutlusvõime suurimatest transformatsioonidest: arutusest on saanud südame deliirium, iha hullus, armastuse ja surma meeletu dialoog himu piiritus ülbuses. Sadism ilmub nähtavale hetkel, mil enam kui sajandiks sisse suletud ja vaikima pandud arutus ennast uuesti ilmutab – mitte enam maise figuuri või kujutluspildina, vaid diskursuse ja ihana. Ei ole sugugi juhus, et sadism, see ühe mehe nime kandev individuaalne fenomen, sünnib isoleerimisest ja isoleerimises, ning et kõigis de Sade'i teostes seisavad esiplaanil Kindluse, Kongi, Allilma, Kloostri ja Ligipääsmatu Saare kujundid, mis näivad moodustavat otsekui arutuse loomuliku asupaiga.” (lk 545, de Sade'st saab lisaks lugeda lk 794-799)

“Unistuses täielikult moraalse kontrolli all toimuvast sunnitööst – tööst, mille muudab positiivseks just nimelt töötaja surm – jõuab isoleerimine oma tões äärmuseni. Neis projektides valitseb psühholoogiliste ja sotsiaalsete tähenduste üliküllus, terve moraalsete sümbolite süsteem, mis hulluse enda päris ära tasandab: viimane kujutab endast veel ainult korratust, ebaregulaarsust, hämarat süüd. Segadust inimeses, kes häirib riiki ja räägib vastu moraalile. Hetkel, mil kodanlik ühiskond adub isoleerimise otstarbetust ning kaotab silmist selle silmanähtava ühtsuse, milles klassikalisel ajastul võidi arutust vahetult ära tunda, hakkab ta unistama puhtast tööst – niisugusest tööst, mis tooks talle endale ainult kasu, teistele aga tähendaks üksnes surma ja moraalset survet ning mis viimaks lämmataks ja paneks vaikima kõik, mis inimeses iganes kummalist ja võõrast leidub.” (lk 645)

Kaasaegsema haigla üks rajajaid: “Tegelikult rajas Tuke varjupaiga, kus hulluse vaba terror asendus vastutuse väljapääsmatu ängiga. Hirm ei valitsenud enam teispool vangla ust, vaid võimutses siinsamas, südametunnistuse kohtupitseri all. Tuke kandis välismaailma hirmud, millesse võõrandunu oli haaratud, üle hulluse enda südamesse. Tõepoolest, varjupaik ei kehasta nüüd enam karistust, mis on määratud hullule tema süü eest, aga ta teeb selle asemel midagi enamat – ta ise organiseerib süüdiolemise. Ta organiseerib süü hullu jaoks: süüst saab hullu eneseteadvus ja tema ühepoolne (mitte vastastikune) suhe valvuriga. Ta organiseerib ka hullu süü mõistusega inimese jaoks – kui teise-teadvustuse ning terapeutilise sekkumise hullu eksistentsi. See tähendab, et süüdiolemise tõttu saab hullust karistuse objekt, ja karistus on alati antud nii tema enda kui ka teise teadvuses; ja just siis, kui hull tunnistab ennast sääraseks objektiks ning tunnetab oma süüd, peab temas taastuma vaba ja vastutusvõimelinse isiku teadvus, järelikult ka mõistus.” (lk 725)

Ja lõpetuseks: “Deliiriumi keelele saab vastata vaid keele puudumine, sest deliirium ei ole mitte üks fragment dialoogist mõistusega, vaid ta ei ole üldse keel. Ta ei viita lõpuks vaiki jäänud teadvuses enam millelegi muule kui süüle. Ja ainult sellest punktist alates saab taas võimalikuks ühine keel – sedapuhku süüdlaseks tunnistamise keel.” (lk 743)

anubis27

päevaleht

Marcin Swietlicki – Kolmteist (2010)

Väga hea proosa jällegi, omamoodi Krakowi variant Big Lebowskist. Enamvähem edukalt unustanud esimeses osas juhtunu, aga teksti edenedes meenub nii mõndagi. Kui esimene raamat näis – vist – sellise stiilse pulliraamatuna, siis nüüd tõuseb – mulle – rohkem esile kriminaalne (vahel suisa õõvastav!) sisu (veidral kombel samas ka armastusromaan oma, noh, veidrustega). Melanhoolsele meistrile kaasaelamine ajab ennastki alkoholilainele (aga võibolla ka mitte). Igal juhul, siinsest mittemidagiütlevast postitusest hoolimata on tegemist väga mõnusa lugemisvaraga, mille komplitseeritud tegelasgaleriid on raske terviklikult kirjeldada. Lindepuu tõlge on vahel vist poolalik, nii kuulatakse siin “ajpode” ja saadetakse “esemesse”.

“Meistrile meenub läbi häda, et ta üritas ühele nendest naistest külge lüüa, sellele, kes tundus talle olevat naise moodi, kelle taolistesse ta aastate eest armus, kui talle veel tundus, et armumisel on mingi sügavam mõte, talle tundus siis üks nendest paarist-kolmest purjus naisest kuidagi lähedane, ning ta rääkis midagi sellele naisele, rääkis ja pomises, kuni naine ülepeakaela pages.” (lk 198)

avaldatud mõtted

Bruce Maccabee – UFO ja FBI salasidemed (2002)

“Skeptikud ja UFO-salatsejad loodavad, et teie ei loe seda raamatut, sest muidu veenduksite, et UFO-d on reaalsus, võimalik, et koguni planeetidevahelised laevad.

Tõde ei peitu kuskil väljaspool, see on siinsamas!

Jätkake lugemist!” (lk 15)

Nagu tõsiseltvõetavatel raamatutel ikka kombeks on, kasutatakse siin ohtralt kaldkirja, hüüumärke ja vahel lausa kaldkirjaga teksti, mis lõppeb hüüumärgiga. (Milline rõõm võis olla seda maakeelde tõlkida.) Autor jätkab kenasti vandenõuteooriate traditsiooni ehk siis kuidas loogilist ümbertõlgendada ebaloogiliselt, ei on jaa, iga lause on tõlgendatav salatsemisena. (Mitte et ma naiivne oleks, aga noh, siinsed tõlgendused on pisut vabameelsed.) Käesolev raamat on vist tõeliselt pühendunud UFO-ajaloo uurijatele, võimatult igav nö analüüs.

“Siingi juhtus samamoodi nagu New Mexicos “Vilgatuse” projektiga: niipea kui kohalikud teadlased ja julgeolekuagentuurid kavatsesid alustada põhjalikke uuringuid eesmärgiga tuvastada, et UFO-d on tegelikult olemasolevad anomaalsed objektid, kadusid need silmist!” (lk 192)

Mitte et ma suurt kahtleks maavälises elus, aga siinne tekst on kui 1940-1950ndate Ameerika vähem või rohkem salajaste sõjaväebaaside juures ilmnenud ilmastikunähtuste vaatluste ja massihüsteeria best of kogumik. No vähemalt pole siin juttu tulnukatega kohtumistest (lõpuks pisut siiski on). Raamatu lõpuni oli ja on hinges püsivalt segadus, et miks küll on teose pealkiri mäda, FBI on sõjaväe kõrval tõesti tähtsusetu kõrvaltegelane. Mis paganama sidemed?

“Mis minusse endasse puutub, siis juhul, kui mõni valitsuse või sõjaväe tippametnik peaks tulevikus tunnistama, et Roswell lähedal kukkus tõepoolest lendtaldrik puruks, et Ohio osariigis Daytonis Wright-Pattersoni õhujõudude baasi “18. angaaris” säilitatakse tulnukate laipu või et Nevadas Las Vegasest põhja pool 51. piirkonnas katsetati tulnukate lendketast – jah, siis ei üllataks see kõik mind põrmugi!” (lk 292)

Dagmar Lamp – Ööd kollases autos (2010)

Neid pagana armastusromaane koguneb viimasel ajal lugemiseks kuidagi liiga ohtralt, mis teha, see aasta on vist nigel ulmesaak. Kahju.

“Seetõttu eelistangi sõita öösiti. Mulle meeldib pimeduse rahulikkus, peidetus ning samas paljulubavus – sa ei tea kunagi, mis sind järgmise nurga taga ootab.” (lk 16)

Esimeste peatükkide järel tabab kerge tõdemus – ah et selline siis ongi naisteajakirjaproosa, äratuntavad märksõnad ja olukorrad, näpuotsaga tänapäevast teravust ja armsaid ootusi-lootusi, hea kerge lugemispala pea igas vanuses inimesele. Väga tütarlapselik taksojuht (omamoodi carriebradshawlike ambitsioonidega), ikka muudkui naeratab endamisi ja vaatleb ponksusid kliente, nunnu. Rõõm on lugeda inimesest, keda igapäeva töörutiin pole ära nüristanud (tavaelus on sellised jutustavad taksojuhid natuke tüütud, klišeemasinad), või siis vastupidi – hirmus, kui inimese ainus nauding või viis maailmahädadest pääsemiseks töö vihtumine. Pole siin raamatus tädikeste poolt paljukirutud ropendamist ega midagi – vajadusel tegelased hoopis röögatavad. Tõhus.

Lamp oskab jutustada ja see on pluss. Staatiline tammumine puudub, esimestest lehtedest on selge, et tuleb üks tempokas ja seikluslik lugu, kus seeneniidistikku koob üks kõikevõitev romantiline tundmus. Peatükid on lühidad ja kergelt haaratavad, juhtub õnnetusi ja kokkusattumusi (mitte küll nii pööraselt kui Lindi puhul! No Lind on pärl), kõigest veab läbi noor, sarmikas ja tarmukas Liise (huvitav, kui kaua püsib keres viskijoomise järelnähud?), kes pea kõigile klientidele saab hea sõna ja kindla meelega natuke sära silmadesse. Kui lugemise ajal tundus teadjamees vanamutiga kuidagi liialt kunstliku olukorrana (kas võib öelda – deus ex machina?), siis jumal küll – tegemist on kirjandusega ja siin ju lubatud liialdused. Kena väike suvine romaan, lotovõiduks on armastus ja töökoht pealinnas.

“Vaatan talle otsa. Sirgendatud tihedad juuksed, silmalaud tumedaks toonitud. Täiesti võimatu on hinnata, kui vana poisiga tegu võiks olla. Olen tähele pannud, et see on üks vanaduse tundemärke: enam ei suuda eristada, kui vanad on noored inimesed. Nad kõik tunduvad ühtmoodi eatud.” (lk 60)

Ahjaa, natuke sisust. Viskijoomarist taksojuht Liise elab senini oma kallima surma varjus kuni ühel õhtul...

valge jänku
sauga raamatukogu
arvustus.com
segane maailm

Peter Stamm – Agnes (2010)

Kui ma nüüd ei eksi, siis on “Moodne aeg” muutunud üheks parajaks naistekasarjaks (ahjaa, viimati ehk Benioff oli tummisem). Kunagi ilmus ikka Burgess ja Pelevin ja Ellis, nüüd on vaid mingid pehmete väärtuste raamatud. Kus on harsh 70s reality? “20. sajandi klassika” on tõepoolest nagu hulga nurgelisem ja sisukam.

Nüüdki siis raamat sellest, kuidas üksildane kirjanik (kes siis muu?) armastussuhte kaotab, ohjaa, uudisväärtus missugune. Egoistlik väike armastuslugu, kurb kurb kurb, kirjanik keerab segi ja hakkab naise pealekäimisel kirjutama neist ausat ja armsat lugu ning püüab tulevikku ette näha. Tore, et tegevus toimub Chicagos, mitte NYCis – harjumuspärase Central Parki asemel käiakse hoopis jalutamas Grant Parkis jne. Midagi jätan siin mainimata, jäägu loo üks tahk saladuseks (tegelikult jäi kaks, ei, kolm tahku mainimata). (Mitte et käesolev lõik üleüldse midagi informatiivset sisaldaks, aga noh, kui palju ikka kobiseda teemal lahkuminek ja selle põhjused ning kuidas seda literatuurselt väljendada. Jeerum, järgmine raamat on samuti naistekas.) Lühiromaan, lihtne ja kerge lugemine (või peale Müllerit näib see paraja kiirtoiduna?).

Põhimõtteliselt võiks raamatul olla oma pühendunud lugejaskond, tegemist on igati loetava kirjandusega, mis mõnel ajahetkel võiks hingekeeli näppida. Hea kinkeraamat tuttavale, kes suurt ei loe, aga peab end ikka kultuursete huvidega inimeseks. Let's make the world a better place.

“Kui ma nüüd Agnese juurde lähen, siis alatiseks, mõtlesin ma. Seda on raske seletada – ehkki ma teda armastasin, olin koos temaga õnnelik olnud, oli mul ainult ilma temata tunne, et olen vaba. Ja vabadus oli mulle alati olnud tähtsam kui õnn. Võib-olla see oligi see, mida mu sõbratarid olid nimetanud egoismiks.” (lk 86)

sehkendamine
silveri raamatublogi
päevaleht
loen ja kirjutan
raamatutuba

Herta Müller – Südameloom (2010)

“Kirjutamisel kuupäeva mitte unustada ja juuksekarv kirja sisse panna, ütles Edgar. Kui kirjas enam juuksekarva ei ole, siis on teada, et kiri on vahepeal lahti tehtud.
Üksikud juuksekarvad, mõtlesin endamisi, sõidavad rongides mööda meie maad. Edgari tume juuksekarv, minu hele. Kurti ja Georgi punased juuksekarvad. Mõlemat nimetasid üliõpilased kuldpoisteks. Üks lause küünekääridest, mis tähendab ülekuulamist, ütles Kurt, läbiotsimise kohta lause kingadest, varjamise kohta tuleb öelda, et olen külmetanud. Pöördumisel tuleb alati panna hüüumärk, surmaohu olemasolu korral ainult koma.” (lk 61-62)

Depressiivne raamat, päikesevalgusest ja linnulaulust siin just rõõmu ei tunta, armastuse asemel kepitakse mingis võpsikus ning ikka vedeleb kuskil lõpnud rott või pooleldi afektiseisundis inimesed teevad asju, mida korralikud läänemaailma inimesed muidu ei tee – ühesõnaga, lämmatav. Raske. Maadligi litsuv. Lohutu. Rõõmutu. Diktatuur ja kohanejad. Stiililt ehk õige väheke McCarthyt meenutav. Kõlab klišeelikult, aga pooleldi krüptiline ja poeetiline proosa, käib selline mahasurutud pinges tekst, kus võib esineda korraga täiesti müstilisi lauseid, mis nagu viitaksid millele – aga millele? (Vaene tõlkija.) Pole just raamat, mida lihva-lohva muude argitoimingute kõrval lugeda (aga kirjanduserüvetajana sai siiski nii tehtud). Mülleri stiilinäiteks võiks pea igat lauset tsiteerida, seepärast ei osanud muud valida kui argiselt arusaadavamaid lõike. Õudustäratav on see, et teoses nii mõndagi autobiograafilist. Igal juhul, vinge, et selline kirjanduse stiilinäide on maakeelde tõlgitud.

“Kurt näitas fotosid tapamajast. Ühel fotol oli konks, mille küljes rippusid kuivama pandud lehmasabad. Seal on kõvad, millest saavad kodus pudeliharjad, siin pehmed, millega lapsed mängivad, ütles Kurt. Teisel pildil lamas vasikas. Selle peal istusid kolm meest. Üks eespool kaela juures. Tal oli kummipõll ees ja nuga käes. Tema taga seisis üks mees, tugev haamer käes. Teised mehed kükitasid sealsamas poolringis. Nendel olid kohvitassid käes. Järgmisel pildil hoidsid istuvad mehed vasikat kõrvadest ja jalgadest kinni. Sellest järgmisel lõikas nuga kõri läbi, mehed hoidsid tasse verejoa all. Järgmisel pildil nad jõid. Siis lamas vasikas üksi tehasehallis. Tassid olid tema taga aknalaual.” (lk 115) – mõni ime siis, et draculalood Rumeeniast pärinevad.

Raamatu sisuks siis, kuidas peategelannal ja ta kolmel meessõbral ei meeldi elada Ceaucescu-Rumeenias ja kuidas neid sellepärast taga kiusama hakatakse ning Securitate neid murda püüab. Nagu ikka, on hall mass üsna oinas. Õnnelikuks ei saa keegi, kui, siis taevariigis.

toomasvint
õhtuleht
päevaleht

Tuule Lind – Päev algab öösel (2010)

“Marten pani muiates telefoni käest ning uinus peaaegu silmapilkselt. Ilmselt nägi ta terve öö Evat unes, sest ärgates leidis ta enda näo pealt õndsa naeratuse.” (lk 102)

Kui Lindi esimene raamat oli huvitav psühholoogiline keerd(umb?)sõlm, siis teine raamat algab kui mingi tavaline naistekas – naturalismist sai esmapilgul naivism. Selline õige silmapilkne armumine toimub elus ehk üks kord (nagu Marten ja Eva!), muu on vast lihtne kiimlemine, armastus on ikka ajanõudlik protseduur. Ühesõnaga, igati seebiooperlik pulbitsemine täidab esimest raamatuveerandit ja olin vaikselt rahulolematu. Peale imalat algust käib korraga järsk pöörak (tõepoolest!), mis suisa vapustab (vapustab!) ja andestab varasema näilise tilulilu ning raamat siirdub tormlevasse campi voolusängi. Peale esimest šokki järgneb peagi teine šokk. Ja peagi suisa tsunami. Lind suudab aegajalt ikka parajalt morbiidne olla ning õnnistada tegelasi erinevate pöörakute ja katastroofidega, imeteldav! Raamatu edenedes tuleb jällegi üks viljastav šokk, mis enam Evat suurt ei üllatanudki. Ja siis järgmine. Ja lõpuks sõidab kallur ühele tegelasele otsa. (Uh, tsunamijärgsed šokid mahtusid näiteks vaid 20 lehekülje sisse.) Ja edasi juhtub veel mõndagi, võiks öelda, et juhtumite üledoos, aga noh, see teebki teksti lõbusaks. Vast selle kuu pööraseim campraamat, tõeliselt ebatraditsiooniline naistekas, sellist möllu kohe üldse ei osanud oodata. Kahju, et ei saa tähtsündmusi paljastada, see võtaks süütult lugejalt palju lõbu ära (ja ausalt öeldes enam kõike ei mäletagi, koguaeg vallandus üha uusi saatusepuhanguid peale). Hingetõmbepausideks siin aega pole, kui, siis pisut seksitakse või unistatakse armastusest, edukate inimeste Eesti, nagu ikka. Vabatahtlikult kohustuslik kirjandus, eksole.

Heh, guugeldamisel püüdis otsingumootor abiks olla, päris zen-mõte:
Vaadake tõlgitud inglisekeelseid otsingutulemusi: 
tuule lind päev algab öösel (day begins with a bird in the wind at night)

Erich von Däniken – Tulnukate jäljed (2000), Mari Kalkun – Vihmakõnõ (2010)

“Ajahetk, mida tähistame sõnaga “praegu”, on suuresti fiktiivne, sest intelligentsi kellad käivitusid alles seoses tulnukate saabumisega.” (lk 20)

Von Däniken jõuab kiiresti järeldusele, et meie olemegi tulnukad ja seega ei saa olla erilisi kultuurilisi ja füsioloogilisi erinevusi meie ja muude tulnukate vahel (nt lk 25-26, no kui keegi peaks naiivselt arvama, et maavälised olendid on hoopis midagi muud) – mis on argielus erinevate inimestega suheldes tõepoolest silmatorkavalt tõene väide. Mis paneb mõneti matslikult ja trotslikult küsima, et milleks üldse sinna kosmosesse tagasi kobida, alaväärsed nagu oleme. Edasi – kui algul saab teada, et mingid hominiidid said tulnukate poolt kunstviljastatud ning sellest sündis tänapäevane inimene, siis selgub lisaks, et tulnukad elasid hiljemgi jumalatena oma kunstviljastatud lapsukeste juures. Nojah, von Dänikeni järgi käis siin minevikus parajalt suur kosmoseliiklus ja nüüd on inimesed nagu vaeslasteks jäänud, kosmosejumalad pole veel tagasi tulnud. Ja kas neid tulebki. Igal juhul, autor on üsna verine arheoloogide peale.

“Sootuks vähem teatakse “La Venta steeli nr. 3”, kuigi just see on oma 50 tonniga sealse muuseumipargi kõige kopsakam eksponaat. Monstrumil on kõrgust 4,27 ja laiust 2,03 meetrit. Kujutisel vasakul all võib eristada mingi olendi reisi ja pükse. Ta kannab keerukat peaehet, milletaolist võib näha Egiptuses jumal Mini kujudel. Steeli ülemine parempoolne osa näitab “hõljuvat inimkuju, kelle pead katab tihedasti liibuv kiiver”. Tundub, et see “allalendav jumal” kannab lõua ees maski ning vahetult nina ja suu ees kuulikest, mida võiks edukalt pidada kaasaegseks mikrofoniks.” (lk 75)

“Kui Teotihuacani rajamise projekti taga seisid tõepoolest mingid maavälised tulnukad, kerkib jalamaid uus küsimus: mida nad sinna üldse kavandasid? Ja samas on valmis ka vastus, mis sai alles aastatuhandete pärast tõeseks: hilisemad põlvkonnad pidid linna varemete mustrist tegema kaalukaid järeldusi. Kui need varjatud seosed peaksid jääma avastamata, kas ei kõnele see meie maiste teadmiste puudulikkusest kosmoseajastu künnisel?” (lk 86) – ise küsin, ise vastan: ““Kogu häda on selles, et rumalad on iseenese peale kindlad ja arukaid piinavad kahtlused.” Seda on lausunud lähimineviku kuulsamaid filosoofe Bertrand Russell (1872-1970).” (kah lk 86)

Albumi esimene pool (1-5) on vist puhas soolokas (või lihtsalt akustiline?, no selge et plaat on soolokas, algus lihtsalt kuidagi... intiimsem, vaid ühe instrumendi ja inimhääle koostoo-tõukumine), nö paljas Kalkun, päris melanhoolne ja mõtlik või suisa sünge ja avali. Igatahes, esimesel kuulamisel oli vist endal masendus kallal ning tol hetkel need viis lugu just meeleolurabast välja ei tõmmanud. Aga siis laksatas “Riinukese valss” ja pilved said vähe hajumist, rõõmsamad või suisa tantsulisemad helid (ka akordion on tore muusikariist!). Igatahes, väga mõnus lugu (võibolla tegemist sellega, et “Maalapsekas” langes eelnevalt – endale – ansamblist välja, liialt emo?), peale soolokate tõsidust pakub instrumentaal kena hingetõmbepausi – või vastupidi, hoogu edaspidiseks. “Tuulõ käen” on vaata et hümnilik ja arvatavasti võimalik kandidaat igasugu soundtrackidele ja muuks laiemaks tuntuseks. (Huvitav, kas Kalkun on tuttav Fursaxa helimaailmaga? Selline aeglane undamine võiks neid lähedaseks muuta.) “Kevadel metsas” läheb jälle soolokate kanti, ainult et rohkem taustaga trikitamist (LauNau? Mõni kääksatus kui Johanson-Jürjendal plaadilt, see kiigelaul või mis see oligi). “Koduvana pühendus” on tõepoolest mõnus-mõnus lugu, hea fiiling; keegi võiks autori kaasata mõnda lastelavastusse osaliseks (eks pala pärinegi ühest lavastusest), nii mõnus positiivne ja ilmekas meeleolu (“ah mis on küll elu”), justkui laivilik lindistus. Ehe. Kui album algab loomise ja ärkamisega, siis viimased lood kipuvad öiseks ja... lõppevaks. Raske uni? Huh, painaja vist.

Kuidagi tõsine album on, pole enam esikplaadil aegajalt särtsatanud plikalikke hetki ja õnneks puudub vajadus luua korralikku laulu - “Vihmakõno” on kindlasti palju ühtlasem ja arvatavasti terviklikum (niipalju kui mäletan, jagunes ka esmaplaat enamvähem pooleks, millest esimene pool oli tõsine kuld ja teine pool kuidagi liialt nuditud või ümaraks-turvaliseks muudetud). Niisiis, esmakuulamistel jäi kõrvu ehk kaks laulu, mis kuidagi enda jaoks virvendusi ei tekitanud (“Maalapsekas” ja “Kevadel metsas” - ei tea, mis ei pannud kaasamõtlema, ehk liialt tundeline või pole nii loomulik), aga esmalemmikuteks koguni viis laulu – esimesest poolest “Loomine” (hüpnootiline klaveriklimberdus) ja “Hommikuvalge” ning teisest poolest “Riinukese valss”, “Tuulõ käen” ja muidugi “Koduvana pühendus”. (Ah, ja nüüd viimasel kuulamisel hakkas hästi meeldima ka “Vilu öö”, oh see ümin, pool õhtut nüüd ümisenud.) Kui esimest poolt kuulaks üksi või intiimselt, siis teist poolt kasvõi hea seltskonnaga. Aga eks aja jooksul maitse muutub ja laagerdub ja käesolev muljendus on täiesti ekspromptprohmakas.

Võro keele mitteoskajana tekkis hetkeks küsimus, et kas “vihmakõnõ” võiks tähendada nii “vihmakene” kui “vihmakõne” - mis oleks samuti kena pealkiri. Julge plaadikujundus, huvitaval kombel päris tore. Ühesõnaga – hea plaat on. Pole tilulilu-taaderaa, vaid hea värske muusika.

õunaviksi viited

Andres Must – Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade (2010)

“Jugoslaavlasi saatis ebaõnn juba enne kohtumise algust: nende poolkaitsja Rajko Mitic lõi staadionile sisenedes pea vastu betoonmüüri ning kuna uelslasest kohtunik Benjamin Griffiths keeldus mängu algust edasi lükkamast, pääses Mitic ravi saanuna väljakule alles kümme minutit pärast avavilet. Selleks ajaks oli aga Ademir Brasiilia juba juhtima viinud.” (lk 58)

Jalgpalliraamatuid on pisut varemgi loetud, käesolev on siiski ülekaalukalt toekaim. Niisiis, selmet netis klõbistada või võõrkeelseid raamatuid lapata, on nüüd siis hulk jalgpalliajalugu eesti keelde raamistatud, võhikule või jalgpallikaugele inimesele on siin paras ports infot (alati saab netist juurde otsida!), mida on püütud esitada võimalikult lugejasõbralikult. Mõnus öökapiraamat, esimeste MMide kohta käiv klatš on ikka vinge lugemine. Päris ootamatult selgus, et vahetused võeti jalgpallis käiku suhteliselt hiljuti, ikka hullud raudmehed pidid ennevanasti jalgpallurid olema (no muidugi, tempo teine jms, aga siiski). Kiiduväärt, et raamatu lõpus on nimeregister ja kasutatud kirjanduse nimekiri. Ja kahju, et kasvõi ühe lausega ei avatud seda, et mille paganama pärast Eesti ja Põhjamaad 1928.a. Maailmameistrikate vastu sõdisid (lk 8). Igal juhul, huvitav näha, kui kaua kehtib Musti jalgpallilugu.

“Ometi olid ka Saldanhal omad veidrused. Kuigi ta lubas hoolealustel juua iga päev paar õlut ega keelanud neil ka treeninglaagrite ajal naistega läbikäimist, pani ta mängijatele südamele – nädalas ei tohi intiimsuhteid luua rohkem kui ühe naisega. Ta põhjendas nõudmist sellega, et partnerite sage vahetamine mõjub halvasti sportlase psüühikale! Kord patustas selle reegli vastu üks väravavahtidest. “Läksin mängija juurde ja ütlesin: “Kuule tõbras, topeltnängija, kas sa ei saanud reeglitest aru?” Tema vastas, et tüdruk oli ilus. Nõustusin: neiu oli tõesti ilus, kuid autoriteedi säilitamiseks pidin väravavahti karistama – ma konfiskeerisin tüdruku.”” (lk 149)

päevaleht

Philippa Wingate – Tulnukate küüsis (1998)

“Tihti kirjeldatakse tulnukat kui skandinaavlast pika ja blondina.” (lk 41)

Raamatu avalause hiilgab juba faktitäpsusega – nimelt teatatakse, et (1990ndatel?) läbi viidud küsituluse põhjal usub 26% ameeriklastest (ehk 90 miljonit inimest), et on näinud UFOsid (lk 3). Millest võib järeldada, et USA rahvaarv oli raamatu kirjutamise hetkel üle 360 miljoni. Autorile tuleb siiski au anda (sest lootsin ju ometi lugeda üht paduveidrat teksti!), sest juhtumitele püütakse leida igati tavamõistuslikke seletusi. 8 juhtumit pole kronoloogilises järjekorras, vaid peaks näitama, millised on esimesest neljanda astme kontaktid võimalike maaväliste ollustega. Esimese juhtumi hindamisel on üks lõbusamaid järeldusi, et tegemist võis olla hoopis lendavate meduusidega (lk 7). Või järgneval juhul pakutakse välja, et UFOdena võib näida ka läätsekujulised pilved või valgust kiirgavaid seeni söönud öökull (lk 13). Neljas juhtum on tõeline hollywoodlik õudus, kus üksiku talu ümber (kus viibisid siiski 11 inimest) luusivad hunnik tulnukaid, kes muudkui piiluvad akendest sisse ja keda majalised siis ohtralt ja edutult tulistavad, tõeline Metsik Lääs. Jube – mida võib öelda ka raamatu illustratsioonide kohta, mis on enamikel juhtudel õudustäratavalt lapsikud.

M. John Harrison – Pastellvärvide Linn (2004)

“Esimese kokkupõrke hetkel pihkus rindejoonelt õhku hõre punane udu ja surijad hingasid sisse surnute ihu, elavad aga võitlesid selles udus, küsides endalt, miks nad küll olid oma töökodadest ja taludest ära tulnud. Paljud neist surid lihtsalt šokist ja jälestusest, kui veri nende kaaslaste purustatud soontest uskumatult kõrge kaarega üles purskas, ja õhku täitis lõhkiste sisikondade hais.” (lk 100-101)

Saare ja Colette'i kõrval on see raamat kirjanduslikult ikka üsna lihtlabane tekst. Aga – möll käib (ainult seks puudub) ja see on ju alati tore ja rõõmustav. Kangelased tapavad vaenlasi kümnete kaupa ja reeturlikkus on paha-paha, noh, selline mustvalge maailm on armsalt rahustav ja igati hariv. Harrison on kenasti omas ajas (kuuekümnendates?) kinni – nii esineb tekstis üks tehisaju, mis on “väikese linna suurune kompleks” (lk 146). Raamat on ühtlasi hea viis Mendelejevi tabeliga (taas)tutvumiseks, eelmiste tsivilisatsioonide prügi kannab igatahes kõlavaid nimetusi. Algul tundub tõlge kobav, natuke ootamatu, et tõlkija ja toimetaja on lokaliseeritav ühes isikus. Et siis selline tehnovidinatega mõõga ja mantli saaga. Ulmearvustajad arvavad siiski pisut asjalikumalt, nagu allviidatust selgub.

ulmekirjanduse baas
ekspress

Sofi Oksanen - Puhastus (2009)

Raamat, mida võiks kasutada eestlaste tutvustamiseks, näiteks rootslastele. Olgu, selline nali on kohatu -- räägib minus emo, kes päev läbi raamatu lummuses kulgenud (oeh, "lummus" on siinkohal väär sõna) . Igatahes, kusagile tuleb see nüüd välja halada.

Meenusid mitu asja. Kõigepealt (vist oli see Mari Saati "Lasnamäe lunastajas") seik, kus üks ameerika tüüp kuulas lugusid naise sõjaaaegsetest läbielamistest ja mõtles, et huvitav, kas ta ikka on saanud psühholoogi abi. Siis muidugi legendid-lood kohalikest, kes küsisid sõjapõgenikelt "aga miks te politseid ei kutsunud?". Ja veidi selgemaks sai ka mõne aasta tagune Soomes käik, mil sõbranna soovitas, et ära sa eesti keelt valjult räägi, peetakse litsiks. Ja siis mõtlesin veel, et ma vist ikka ei taha üksinda Lääne-Euroopasse hääletada.

Niisiis, ma ei oskagi kusagilt alustada, liiga emotsionaalne raamat ja väga emolik järelolek, ja eks ma seda enne lugemist ennustasin ka. Sellepärast ei võtnudki teost enne kätte, sest aimasin, et pärast on paha. Nende kuulsate raamatutega on ikka nii, et nad poevad hinge, neist räägitakse ja kirjutatakse ja lavastatakse ja kõik sellepärast, et nad poevad oma traagikaga nii tugevalt hinge. Ja noh, mõnele võib ju väike närvikõdi meeldida (ning reality tuleb siinkohal ainult kasuks), aga mind viis ikka pisut rohkem rööpast välja. Mitte muidugi nii, et oleksin patja nutnud või üldse kellelegi seletama hakanud, et vaat, kui hea sul siin praegu elada on, probleeme tegelikult polegi, mis sa virised leiva hinna pärast, aga alati põdema valmis maailmavalu minu hellitet hinges sai jällekord põhjust aktiviseeruda. Selline äng.

Imetlen Oksase empaatiat. Ja imestan, kuidas tema seda nii hästi mõistab, ja kuidas ta seda veel nii ehedalt kirja oskab panna. Ning mõtlesin välja (olgu, tegelikult muidugi olen kuulnud neist asjust) järgneva. Et isekogenu ei saaks iial midagi sellist kirjutada, ta oleks juhtunus liiga kinni, klapid peas, ei leiaks õigeid sõnu, oleks liigemotsionaalne või liigüldine või liiga meelheitel ja üleni lootusetu. Kogemus teeb subjektiivseks ("see oli kõige halvem", "minul oli kõige hullem", "mina kannatasin kõige rohkem"), kuid kõrvalseisja näeb asju ühtlaselt, proportsioonis, selgemalt. Misläbi on ehk arusaadav, et taoline teos tuli mitte-idaeuroopalaselt. Noh, tegelikult on ikkagi arusaamatu, kuidas on võimalik selline raamat kirjutada -- igatpidi nii tõeline ja lisaks veel üleni haarav. Ja muidugi ei ole ma üldse nii palju taolist kirjandust lugenud, et niiviisi targutada.

Tahtsin just kirjutada, et raamatus polnud ühtegi negatiivset tegelast, kui meenus, et Paša ja Lavrenti olid ikka täielikud värdjad, läbinisti vastikud. Kuid üldistus tahtis tulla rohkem Aliide, Martini ja teiste tolleaegsete kohta. Minevikutegelased olid lahti mõtestatud, neid ei saanud süüdistada, nad olid olukorra ja isiksuse ohvrid. No mis sa teed, kui sul lihtsalt ei ole olemas sellist asja nagu empaatia? Liidia mõistis väga hästi, et ise tahtis Hansuga koos olla, aga selleni mõte ei küündinud, et Ingel tahtis ju ka. Kuid Liidia valikud, tema reetmine ja salatsemine tekitasid kaastunnet enne hukkamõistu, kuna naise mõtted ja tunded olid lugejaile selgelt näha. Vaevalt, et isegi oleks selles olukorras osanud õigem olla.

Kui teoses jooksid minevikupildid selget joont pidi (põhjus-tagajärg ülimalt arusaadavad, mistõttu puudusid head ja halvad), siis oleviku inimestesse suhtus autor märksa erapoolikumalt. Võimalik, et siin peitub ka üks põhjuseid, miks on raamatust tõusnud maailmavalu eeskätt Zara-suguste neidude suunas ning vähem minevikku. Niisamuti nagu 30 aastat tagasi poleks olnud võimalik laiemas lugejaskonnas tekitada kaastunnet Liidia kui äraandja vastu, pole praegu kaastundele kohta ühe kupeldaja suhtes. Isegi praegu seda kirjutades kõigun tasandi ja meta vahet, no ei saa autorile ette heita, Paša ja Lavrenti olidki üleni halvad.

"Puhastus" oli sedasorti hea raamat nagu "Requem for a dream" oli hea film -- see oli nii mõjus, jõuline ja tugev, et ilmselt ei loe seda teist korda enam kunagi. Liiga palju emotsioone. Liiga õudne.

Märksa põhjalikuma ja pikema ülevaate on kirjutanud Danzumees siin.
Intervjuu Oksasega.
Mare Liivamets.
Tegelikult leiab kõik selle ka siit.

lisa 04.10.´10

Piret Tali artikkel EPLis kõneleb huvitavat juttu. Üldjoontes ei saa vastu vaielda, seks ja vägivald müüvad ja "Puhastus" sai kuulsaks. Eelkõige võiks ärritada see, et miks jälle (st järjekordne raamat) peab rääkima kõigest traagilisest (kõige traagilisemast!), ajaloo hirmsaid seiku läbi kirjutama, kordama jne, kuid seda teksti siin kirjutades lähtusin ilmselt arusaamast, et noh... ju siis peab, mis seal ikka.

Colette – Vagabund (2010)

“Ah, kuis ma endale ei meeldi oma pelgliku ilme ja längus õlgadega, kohmaka rühiga, raskus ühel jalal!... Ja vaata neid nutuseid juukseid, kus pole lokkidest haisugi ja mida tuleb kaua harjata, et elustada nende koprakarva sära. Ning vaata nüüd neid silmi, laiali valgunud sinisest pliiatsist kriime, ja küüsi, kus punasest lakikorrast on alles vaid mingid armetud jäänused... Ega muud kui miinimum viiskümmend minutit vanni ja kasimist...” (lk 25)

Kiiduväärselt kena raamatukujundus, kõik selle “20. sajandi klassika” sarja uue kujundusega raamatud on hea väljanägemisega (millise kena nurgakese need raamaturiiulis moodustaksid!) - mis petab kenasti ära, sest tegemist vast hetke süngeima raamatusarjaga. Ühe lausega paika pannes hindaks Colette'i Rushdie kõrval üheks neist, mis maitsemeelt on tugevalt turgutanud; Mishima ja Updike jätsid suht külmaks ning Lindgren pole seni suutnud huvi äratada.

“Tõepoolest, milleks uurida, liiatigi tema ees, närtsimise ilminguid näos, mis on niikuinii minetanud päevaste vaatluste harjumuse? Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist – pruuniga rõhutatud sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast – piisas eile ja piisab muilgi päevil, et tõmmata tähelepanu mu palge kolmele tulukesele, kolmele magnetile – silmadele ja huultele? Ja et ei mingit roosat tiba lohkunud põskedele, ka mitte silmaalustele, kuhu väsimus ja sage pilgutamine on samuti oma hägusa pitseri vajutanud.” (lk 120)

Paar üksikut lauset käesolevast raamatustki. Iseenesest on tegemist ühe paraja naistekaga, aga paganama heaga seejuures, sobilik lugemiseks igale hea kirjanduse austajale. Kõlab klišeena, aga väga naiselik tekst või õigemini kirjutusviis (nagu meessoost lugejana arvan sellist nii olevat – aga milline võib tegelikult olla naiselik kirjutusviis?), ühes delfi naisteka arutelus on keegi seda tõlkestiili mu arvates üsna ebaõiglaselt sarjanud (ka blogides ja ajalehtedes seni kõiksugu arvamusi ilmunud). Minategelane Renee on heas mõttes stiilne naine, keda reaalelus oleks lihtsalt tore tunda, sellised teevad elu värvikamaks, oh need reeglid ja piirangud ja improviseerimised nende raames. Muidugi on huvitav lugeda eakaaslase olelemisest pea sajanditaguses elus, kortsud ja vananemine ja teatud lapsikus ja mis kõik veel. Ja iha oma olemise järele.

Raamat armastuse või lähedusigatsuse keerdkäikudest või siis raamat neile inimestele, keda armastus millalgi rängalt haavanud (samas nagu ei julgeks “Vagabundi” soovitada ühelegi säändsele tuttavale), kõik see verine minevik, mis pendeldab kuskil lähedal mälestustes. Eks omaette teema ole ka sooline võrdõiguslikkus, Maxi tulevikuihalused Reneega seoses on teadagi kiviaegsed, ent siiski, nii mõndagi on tänaseni säilunud ja vastikus sellise orjastamise vastu igati kenasti arusaadav. (Või vastupidi, üheks järelduseks võiks ka olla Colette'i järgi, et abielu tasuks sõlmida mõningase vanusevahega partnerid – et naine saaks kauem särada enne mehe manalateele lükkamist?) Ühesõnaga, nii ligitõmbav kui eemaletõukav tekst, stiilselt vaimustav-lämmatav nukrus (päris segane lause ikka, kena on niisama sõnu ritta seada).

“Käsi rõdu äärisel mudib sõbra viimast kirja – vastust minu läkitusele Lyonist. Asja eest teist taga meenutab ta selles, et mu kamraad Amalia Barallyle ei meeldi mehed! Ja on pidanud vajalikuks, sellesinase “normaalse” ja “igatpidi tasakaalus” inimesena, ilkuda mu vana sõbranna üle, naelutada ta häbiposti, nimetades “paheks” seda, millest ta ise tuhkagi ei jaga. Ja kas ongi mõtet hakata seletama?... Tema jaoks pole ju embavad naised midagi muud kui üks grupiamelemine ega sootukski mitte kahe nõrgukese liigutavalt nukker teineteiseleidmine, kes võib-olla on pagenud teineteise kaissu selleks, et seal uinuda, end välja nutta, põgeneda pahatihti vägivaldsete meest eest, maitsta kibedat õnne – magusamat kui ükskõik mis nauding – samastumisest teisega, ühtviisi tühise ja unustatuga... Mida annaksid kirjutamine, kaitsekõned, vastuväited?... Mu meeleline sõber saab aru vaid armastusest mehe ja naise vahel...” (lk 191)

Ahjaa, lühidalt kokkuvõttes on sisu selline, et kolmekümnendates Renee asus millalgi peale litamehega abielulahutust tööle eraettevõtjast kabareetantsijana (siivsalt, ikka siivsalt), õhtuklubimaailm on päris kurb ja seltsimehelik subkultuur, ning naise eraelu on selline üksildane oma koerakese ja väikeste argirõõmude ja rahamuredega. Ühel hetkel hakkab talle külge lööma rikas logard Max ja mis kõik edasi saab, ei hakka siin klatšima. Sest oma silm on kuningas ja küsija suu pihta ei lööda.

“Jutt pole ülepea kahtlustest, ka mitte sinu tulevastest reetmistest, mu arm, vaid hirmust selle halastamatu töö ees, mida aeg minuga teeb. Oleme küll sinuga ühevanused, aga mina ei ole enam noor naine. Oo, mu arm, kujuta vaid ette ennast mõne aasta pärast – ilusat meest küpses eas, ning mind, küpset naist sinu kõrval! Veel ehk ilusat, ent meeleheitlikult raudsesse korsetti surutut, nooruslik jume meigi ja puudrikorra all kahvatumas... Seesugune kaunis närbuv roos, mida ei tohi puudutada! Ühestainsast sinu pikemast pilgust nooremale naisele piisaks, et nukrast naeratusest joonistunud kurruke mu põsel süveneks – kusjuures ühe õnnistatud öö eest sinu embuses maksaks mu kaduv ilu veelgi kallimat hinda... Olen lähenemas – tead küll! – sellele ohtlikule eale. Sõgedale ja ettevaatamatule!... Saa minust aru! Sinu tuline kihk, veenev ja enesekindlust õhutav, kas ei vii see mind otseteed armastatud naisele iseloomuliku naiivse enesepettuseni? Millest üürikesteks ent seda enam hukatuslikeks hetkiks sünnib maotu maneeritseja, kes, lubades endale plikalikke mänge õnneliku armunu rollis, edevalt oma opulentset ihu lõdistab.” (lk 201)

koik-koik
naerata
veel üks raamatublogi
õhtuleht
päevaleht
ekspress
lugemissoovitus

Anti Saar – Tekste siledast ruumist (2009)

“19.04. Noor auahne mees, kes harilikult metrooga ei sõida, on seekord aga kohal, kuna kurat-teab-kust on tema kõrvu jõudnud kuuldus raamatu võtetest 4. liinil. Olgugi talle teada, et tegu on dokumentaalteosega, püüab ta oma viisteist rida kuulsust kätte võidelda pilkupüüdvalt keigarliku 0-kraadist tugevalt hälbiva väljanägemisega. Tõsi, dokumentalisti tähelepanu õnnestub noormehel köita alles siis, kui jäikus tema olekus loomulikkusele järele annab – hetkel, mil ta suust valju röhatuse saatel portsjon kõhugaase vabaneb.” (lk 24-25)

Tõepoolest (ja tõesti), saab lugeda raamatuvõtetest dokumentaalteose tegemisel, mõneti huvitav oleks teada, kui palju autor takkajärgi oma kirjutamisaegset teksti toimetanud on (eks igal autoril muidugi oma kirjutusviis). Tegelikult võiks Saare teksti nimetada matemaatiliseks proosaks (sama arusaamatu määratlus nagu võhikule on post rocki definitsioon; aga alati on tore segaselt väljenduda), mingis mõttes nõrga inimlikkusega tekst (noh, kui sul on mingid lihtlabased inimlikud mured kaelas, siis siit ei leia suuremat mõtteainet), kirjutamine kirjutamisest ja kogemisest, enda maailma kirjutamine. Võiks muidugi kõike seda pidada semiootiliseks loomepuhanguks, aga ei taha, las olla lahustav-matemaatiline proosa. Või siis ohjeldamatu (tegelikult küll vägagi ohjes) sõna(s)urgitsemine (matemaatilis-arheoloogiline proosa? Või äkki paleontoloogiline proosa?). Iseenesest rõõmustav, et selline kirjandus on olemas, elagu mitmekesisus – tekst ei pea olema lihtlabane liiklus punktist a punkti b (vaata nt joonist lk 59, seda saab ka muudmoodi tõlgendada). Raamatus esitatu ei pruugi vahel isegi suurt midagi pakkuda (no oleneb lugejast muidugi), aga võimaluste paljusus pakub lihtsalt rahulolu. Saar on kui teoloogilise taustata Ehlvest, kes Pariisis patriootliku emigrandina pisut segi keeranuks. Mitte et kahtleks Saare meelemõistuses, igati normaalne eksperimentaalTartu koolkondlane (või milline eksperimentaator on normaalne?). Endale esileküündivamad tekstid on vast “Metroskoop”, õunapuu-segadus ja “Pärnu random”, hüvalt metronoomilised tiksumised. Huvitav, milline on ebaskriptogeeniline (lk 12) inimene, nii igav inimene, et ei ärata ühtki rida?

trakyllmaprokrastineerinj2lle
ekspress
sirp

Raivo Kaik – Pöördeaja lood (2000)

Kaik on 1990ndate alguses töötanud vara tagastamise ja hüvitamise komisjonis ning selle kogemuse põhjal siis kirjutanud need literatuursevõitu lood Eestimaa inimeste erinevatest saatustest. Suht masendav mulje jääb sellest tagastamise asjaajamisest, vaatenurk lähtub muidugi ühelt asjapoolelt ehk siis ametniku oma (aga selline kohusetundlik ametnik, kes siis autori järgi ikka kuulab ja vaeb). “Peab kui hiir vait olema” on huvitav lugu, laskurkorpuslase elu enne ja pärast sõda ja kõiksugu laveerimine.

Alan Bennett – Tema Majesteet lugeja (2010)

Elagu inglise huumor, mõnus värskendav sõõm peale viimasel ajal loetud teoseid. Raamat väärib tõepoolest esilehele lisatud lugemisaasta logo, kõik see kirjanduse taasavastamine ja lugemise mõtestamine. Briti lugejale on tekst kindlasti tähenduslikum (no kellele poleks emakeelne kirjandus paremini mõistetav?), mul läheb see õukonnakombekus ühest kõrvast sisse ja teisest välja, nüansid jäävad tabamata ning nagu suurt ei hooli ka. Ja kena väike puändike ootab magusalt lõpus. Igati hea rahulik lugemiskogemus, kohe mõnus oli neid lehti keerata, kuningaperest tekkis suisa normaalne mulje. Teistest blogidest saab raamatust igati põhjaliku ja huvitava ülevaate.

“Kuid nagu te kindlasti isegi teate, ütlevad raamatud harva ette, mida tuleb teha. Raamatud üldiselt üksnes kinnitavad seda, mida te olete, võib-olla enese teadmata, juba ise teha otsustanud. Inimene võtab raamatu kätte selleks, et leida oma veendumustele kinnitust. Raamat nii-öelda lõpetab loo.” (lk 90)

never judge a book by it's movie
bukahoolik
danzumees
sehkendamine
päevaleht
õhtuleht
lugemissoovitus

fil – Mu unelmate neid 2 (2010)

Kõik on lugemakutsuv – pisut õõvastav kaanepilt, natuke segane kujundus ja muidugi kogu pealkiri, mis pole just tüüpiline lembeluule kohta, ent samas, millised tõlgendusvõimalused! Sellised raamatud teevad teadagi ettevaatlikuks – on see kellegi nali või omapärane siirus või mingitmoodi süüdimatus või midagi neljandat või hoopis viiendat. Igal juhul, tegemist siis järjega kümne aasta eest ilmunud raamatule (“unelmate neid 1”?).

Raamat, mis algab nii joodeldav-rõõmsalt-rõõsalt või suisa tantristlikult (see, kuidas lõpuks pea naise rindade vahele saab, näib tõepoolest paraja joogatehnikana), lõppeb teadagi pilkase masendusega (endalgi hakkas kurb), autoril tuleks vist helgema luule loomiseks leida uus unelmate neid 2. Armas, et poeesia on nii lihtsa ja selge kõnepruugi abil esitatud, ei pea pead vaevama võimaliku kujundliku mõtteollusega, luule kui kevadine sillerdav ojavulin, ei midagi üleliigset. Kujutan ette mitmeid ebastandardseid kohti ja olukordi, kus siinse kogu luuletusi võiks menukalt deklameerida (või äkki proovida mõnel eriti rajul võrgutamiskatsel?). Kui igati aus olla, siis huvitav luulekogemus, omamoodi paljas emotsioon või tundekarje, mis salmideks raiutud ning kergelt riimiski. Ilma irooniata – seda kõik ei oska, see eraldabki poeedid muust inimkonnast.

Omamoodi hämmastav on kohata luuletustes ilmselgeid näpukaid (või on see osa luuletaja värsiloome programmist?) - et kas nagu tegelikult pole keegi neid poeeme enne trükkiminekut sõna-sõnalt läbi lugenud (või sattus trükikotta vale fail jne)? Muidugi, iseenesest annavad kirjavead kenasti edasi luuletuste kirjutamisaegset hingetormi, kui silme eest kõik pime või nii kirgas ning näpud ja süda ragisevad kõikehõlmavais värinates. Campi dosimeeter tõuseb harvakogetava kolmanda tasemeni, ja see on ainiti kiiduväärt.

MA TAHAN (lk 15)

Ma tahan Su keha
ja pisikest kalli.
Suur on see iha,
mis ootamist ei salli.

Ma tahan Sind näha
ja anda üks musi.
Poen Su selja taha-
püüan olla nüüd usin.

Ma ootan Su embust-
Su hellitavaid käsi.
Igatsen Su lembust
ja kõike, mida nägin.

Mida nägin Su silmades
kui vaatasid mul otsa,
seda tundsin oma südames
kui külastasin Loksat.

[Milline puänt! Kui oleksin loksalane, tunneks igati uhkust.]

SEGADUS (lk 31)

Istun laua taga ja mõtlen-
midagi mu elust on puudu.
Tõusen püsti, ikka mõtlen-
keegi mu elust on puudu!

Puudus närib mu hinge-
mu hing on ära näritud.
Küllus puudub mu hingest,
mu ajud on ära näritud!

Ma tean, et pean tegema,
aga ei tea täpselt mida...
Nüüd kohe pean tegema-
aga ikkagi, et siis mida?

Kargan püsti ja virgun-
täis valmidust tegutseda!
Seisan püsti ei virgu-
ei oskagi enam tegutseda...

[Tõepoolest, sellist segadust oleme ikka kõik aegajalt kogenud, Sex Pistols või keegi sõnastas selle nii: “ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, kuidas seda saada”, kui ma nüüd ei eksi.]

ÄRA MÕISTA NAIST (lk 45)

Ära püüa mõista naist,
kes Sind ei mõista!
Kuula, mis ütleb vaist
ja minema sõida...!

See on parim tegu(!)-
Jah(!), just parim tegu,
et elada oma elu(...)
ja nautida üldist melu!

Aga kui Sa teda armastad
ja tema Sinust ei hooli,
siis ära kohe kurvasta-
ta välist koort vaid noolib...

Ei huvita teda sisu...(!)-
pigem enda reputatsioon...!
Ei huvita sisemine ilu(!),
ega integratsioon...!

Saada pikalt see naine,
kellest üle Sa ei saa(!)
ja kord kui oled kaine(?!),
siis sügavalt armasta!!!

[Selle luuletuse deklameerimine nõuaks suisa pansokooli.]

Barbara W. Tuchman – Kauge peegel (2009)

Tore, et selliseid populaarteaduslikke ajalootelliseid maakeelde tõlgitakse, igati põhjalik ülevaade 14. sajandi Lääne-Euroopa hädadest ja mülgastest, tõeline eliidiajalugu (eks oleks huvitav lugeda, mida mõni värskema ajalooteaduse pagasiga uurija sellise raamatu kohta ütleks). Päris lohutu ajalooülevaade, kuigi Tuchman mitmel puhul rõhutab ja näitab, et kõik polnud vaid allakäik ja masendus, leidus ka idüllilisi oaasikesi kesk hädade merd. Erinevaid nimesid ja sündmusi on siin ikka meeletult ja ausalt öeldes kippusid neist enamik jääma monotoonseks taustaks – kuna endal puudub teadmistepagas 14. sajandi Prantsusmaast. Hurmav, kuidas autor pikib jutu sisse tolleaegsete väljendusi ja pisitsitaate, muhe ja rõõmsalt irooniline. Ja järgnevalt siis lõputu tsiteerimine siit ja sealt.

“Kõikjal lossis võis näha seintesse ehitatud mantelkorstnaid. Need korstnad, mis polnud enam lihtlabased katusesse raiutud augud, kujutasid endast XI sajandi tehnoloogilist progressi seeläbi, et võimaldasid kütta eraldi ruume, tõid aadlimehed ja -daamid välja ühisest kambrist, kus nad omal ajal koos einetasid ja sooja otsisid, ning lahutasid isandad kaaskondlastest. Ükski muu leiutis ei suutnud sellisel määral edendada mugavust ja rafineeritust, ehkki see tõi kaasa ka suuremad ühiskondlikud vahed.” (lk 30)

“Keskaegses käitumises ilmnev lapsikus, sealhulgas silmatorkav suutmatus tunge alla suruda, võis tuleneda lihtsalt asjaolust, et väga suur osa aktiivsest ühiskonnast oli noorem kui kakskümmend üks ja umbes kolmandik alla neljateistkümne aasta vana.” (lk 79)

XIV sajandi Inglismaa vaimulike eraelust: “Kuid kõige rohkem ärritas rahvast vaimulike sobimatus selle ameti pidamiseks. Kui preester võis piiskopkonna võimudelt hankida loa armukese pidamiseks, kuidas sai ta siis Jumalale ligemal olla kui tavaline patustaja? Preestrite suutmatus end vaos hoida oli nii kurikuulus, et pihiisadel ei lubatud abielurikkumist pihtivatelt meestelt küsida nende partneri nime, vältimaks kiusatust naise kergemeelsust kurjasti ära kasutada.” (lk 361)

“Septembris 1384 sai Anjou oma rüüstavaid sõdureid korrale kutsudes tõsiselt külmetada. See tõi kaasa palaviku ning, nagu ta vend Charles V, lõpetas surma liginemist tundev hertsog viimasel päeval oma testamendi. Surijad näisid alati tundvat, millal nende viimne tunnike kätte jõuab, kindlasti seetõttu, et terveksravimist ei eeldatud ja teatavate sümptomite ilmnemises nähti letaalset lahendust. Raskem on seletada seda, kuidas nad hinge heites nii sageli olid võimelised testamente või nende lisasid dikteerima – ilmselt oli suremine hästiorganiseeritud rituaal, mille sujuvat käiku toetasid arvukad abilised.” (lk 506)

“Harsigny kalm oli esimene omataoliste seas selles surmakultuses, mille XIV sajand järeltulijatele pärandas. Marmorist hauakuju ei esita teda kolmekümne kolme aastasena parimas elujõus, nagu taassünni lootuses tavaks oli, kui väljavalitud arvati Kristuse vanuses üles tõusvat. Vastupidi, Harsigny konkreetsel käsul tahutud skulptuur kujutab kirstus puhkavat koolnut. Lamav keha on täpselt selline nagu surma hetkel, alasti, kõrge raugaea ülimas kõhnuses, kortsuline nahk konte katmas, käed suguosade peal kokku pandud, vähimagi katte või surilinata, karm tunnistus sureliku elu tühisusest.” (lk 620); “Surmakultus jõudis tippu XV sajandil, kuid selle juured asusid XIV sajandis. Kui surma võis kohata igal hetkel ja iga nurga taga, võinuks arvata, et see muutub banaalseks; selle asemel aga omandas ta õõvastava külgetõmbejõu. Erilist rõhku pandi vakladele, roiskumisele ja muudele võigastele üksikasjadele. Kui varem oli surmas valitsevaks ideeks hinge spirituaalne teekond, siis nüüd tundus ihu mädanemine sellest tähtsamana.” (lk 625)

“XIV sajandi keskpaigast pärineva anonüümse luuletuse järgi kestis inimese elu 72 aastat ja koosnes kaheteistkümnest east, mis vastasid aasta kuudele. Kaheksateistkümnene nooruk väreleb kui märtsikuu kevade saabumise ootuses; kahekümne neljasena õhkab ta armunäljas nagu õitsev aprill ning ühes armastusega jõuavad tema hinge õilsus ja vooruslikkus; kolmekümne kuuesena on ta nagu suvine pööripäev, veri sama kuum kui juunikuu päike; neljakümne kahesena on tal kogemused käes; neljakümne kaheksasena tuleb aeg mõelda lõikusele; viiekümne neljasena on ta elu septembris, mil tuleks hakata varusid soetama; kuuekümnes eluaasta, oktoobrikuu, tähistab vanaduse lähenemist; kuuekümne kuues on hämar november, mil kõik roheline närbub ja kaob ning mees peaks hakkama surma peale mõtlema, sest pärijad ootavad ta lahkumist, kui ta on vaene, ja veelgi läbematumalt, kui tal on rohkesti maist vara; seitsmekümne teine aasta on detsember, mil elu muutub sama süngeks kui talv ja enam pole teha muud kui hinge heita.” (lk 702)

“Kuna kumbki kohalviibiv suverään polnud just parimas vormis, üks alkoholi ja teine meeltesegaduse tõttu, polnud ka tulemus see, mida võinuks loota. Kui Charles kohale jõudis, tumestas taastuv vaimuhaigus juba tema mõistust ning neil harvadel hetkedel, mil ta selgelt mõtles, oli Wenzel auru all. Keiser alustas nõupidamist alkoholiuimas, mida ta pideva napsitamisega alal hoidis, ja nõustus hoolimatult kõigega, mida ette pandi. Kui Charles'i mõistus lõplikult üles ütles, tuli ots ka kokkusaamisele.” (lk 714)

Astrid Lindgren – Karlsson katuselt lendab hiilib jälle (1999)

“Noh, kas tuled?” küsis Karlsson.
Väikevend mõtles veel korra järele.
“Aga kui sa mu lennu peal maha pillad?” küsis ta kõhklevalt.
Karlssonit ei paistnud see häirivat.
“Nojah,” tähendas ta, “lapsi on ju nii palju. Üks ees või taga, see on tühiasi.” (lk 25)

Esimene raamat mõjub kui sissejuhatus Karlssoni-teemasse, alles teise raamatu Majasokuga hakkab tõsisem action pihta (ja pole enam seda tüütut koeramangumist!). Huvitav, kuidas tänapäeva jõnglane suhtub Karlssoni telekaga esmatutvumisse (lk 73-75); see nupuke, millega sai nägusid pikemaks või laiemaks keerata, oli vist tõesti üks armas nupuke. Karlssoni argipäevast tahaks rohkem teada. Ja mõnd freudistlikku analüüsi lugeda neist tegelaskujudest.

“Armas ema,” kirjutas ta. “Paistab, nagu akkaks see perekond nüüd lõpplikult välja surema Bossel ja Bettanil on sarlakid ja on aiglas ja ma olen isoleritut. See ei ole valus aga eks ma saan ka sarlakkid ja isa on Londonis kui ta vel elus aga mai ole kuulnd ett ta aige oleks aga kül ta on ku kõik teised ka on aiged. Ma igatsen sinu järele kudas sa ennast mudu tunned kas sa oled väga aige? Ma tahtsin sulle rääkida midagi Karlsonist aga mai tee seda selle pärast ett sa siis akkad muretsema ja sull on tarvis puhkust ja rahu ütlep Majasok tema ei ole aige ja Karlson ka ei ole agakül nad varsti jävad. Ead aega kalis ema, puhka rahus!” (lk 84-85)

Kolmandas raamatus on kurb lugeda juuniõhtute kenasid kirjeldusi (nt lk 38-39) praeguste sügisilmade taustal. Et päike ja soojus ja valgus ja tuuleke. Kolmas raamat on vaat et naljakamgi kui eelmised (sest esimene raamat on niiehknaa saatanast). Muumia-memm on muhe.

"“Ööööhh,” norskas Karlsson.
“Viimaks ometi oleme õiges kohas,” lausus Fille tasa. “Niiviisi ei norska üksi laps, see peab tema olema. Näe, seal ongi mingi paks mütakas, küllap ta seesama on.”
“Öö-öööhh,” laskis Karlsson vihaselt kuuldavale. Talle ei meeldinud, kui teda kutsuti paksuks mütakaks, seda oli norskamisest kuulda.” (lk 113)

“Päris normaalsena see poiss siiski ei tundunud, seda tuleb tunnistada. Ta rääkis segast juttu ja vastas meie küsimustele imelikult, ta ei tahtnud isegi nimetada oma vanemate nime. “Memm on mul muumia ja taat on Unne Matti,” ütles ta lõpuks, rohkem meil ei õnnestunudki temalt välja meelitada. Matti kõlab soomepäraselt, vahest on poisi isa soomlane, igal juhul paistab ta olevat kuulus lendur, kui me poisi lobisemisest õigesti aru saime. Lennuhuvi on poeg nähtavasti pärinud.” (lk 146)

Paul Heiney – Kas kassidel on naba? (2009)

Ohhoo, Õunaviks teavitab Mari Kalkuni uuest plaadist, tore.
Raamat siis mõndadest küsimustest ja vastustest, mida on esitanud teadmishimulised küsijad teaduslikult infoliinilt. Piinlik, aga nii mõndagi füüsikast (või üleüldse loodusteadustest) unustanud aja jooksul. Osad küsimused igati huvitavad, osad seeriast “ükslolljõuabrohkemküsidakui...”. Pisut nooruslik tunne seda kõike lugeda.

“Miks hakkab kõrghoone katusel seistes pea ringi käima?
Sest teie silmad on harjunud nägema maapinda kusagil jalgade lähedal. Kui see tabab neid järsku kusagil mujal, satuvad silmad segadusse. See vaimne segadus põhjustab pea ringikäimise tunde.” (lk 15-16)

“Mis põhjustab unisuse tunnet?
Kui arvate, et igavus, soe tuba või raske eine põhjustab und, siis eksite rängalt. Kui igavus, soe tuba või miski muu paistab teid uniseks tegevat, siis on teil unevõlg ning vajate stimulatsiooni, et ärkvel püsida. Kui tunnete end sageli unisena või uimasena ükskõik millises igavas või istumist nõudvas olukorras, siis on teil peaaegu kindlasti väga suur unevõlg.” (lk 32) – senini nagu teadnud, et täis kõht ja soe tuba ei soodusta magamist, aga võta näpust, arvatakse ka muudmoodi.

“Kui palju silmi on vihmaussil?
Mitte ühtegi.” (lk 63)

“Kui keegi saab elektrilöögist surma, mis asi siis õieti tapab? Kas see on vool või pinge?
Vool. Enamik elektriga seostatavaid surmi juhtub sellepärast, et elekter paiskab segi südame löögirütmi. Südamelööke kontrollitakse elektriliselt ning juhuslik elekter ajab paigast ära väga hapra tasakaalu, mida on vaja, et süda rütmiliselt ja kindlalt lööks.” (lk 91)

“Miks ei mõjuta välk autos istuvaid inimesi?
Auto toimib Faraday silindrina. /-/ Mitte ainult autod ei toimi Faraday silindrina; ka lennukid on head silindrid – see on põhjus, miks reisijad ei tunne midagi, kui lennukit tabab pikselöök.” (lk 115-116)

Urmo Kitter – Eestimaal on elu timm (2010)

Uskumatult mittemidagiütlev luulekogu, raamatu löövaim mõttekild ongi petlikult tagakaanel: “Naera nii, et pisar silmis, siis näed õiget Eesti filmi” - aga kui järele mõelda, siis on seegi mittemidagiütlev või lihtsalt peale raamatu läbi lugemist on mõtlemine nüri ja mõlkis. Viin ja naised ja raha, kõik püüdlikult riimi aetud. Selline on vist raamat, mida on kohatu sõpruskonnaväliselt lugeda. Või kes teab. Ja siis on veel illustratsioonid, ikka viin ja naised ja raha; ei hiilga just mitmekesisusega.

LÖÖMING TAARAPUNKTIS (lk 44)

Taarapunktis räige kisma.
Eemalt nagu spordiprisma.
Varastati taarakott,
mille maksumus on sott.

Pudeliga löödi pähe.
Löödi julmalt, mitte vähe.
Löödi jalga, löödi makku.
Löödi õrna kehaprakku.

Lõpuks lahenes kõik nii,
kambas ära joodi viin.

SALASOOV (lk 72)

Vanamutil salasoov.
Hingelt tunneb, et on noor.
Kuude kaupa ennast ehib,
saaks vaid kätte noori mehi.

Lõpuks leidis tänavalt
noore poisi särava.
Ahistas ja pakkus dzinni.
Nüüd on Harku vanglas kinni.

Siim Nurklik – Kas ma olen nüüd elus (2010)

Raamat siis noortele vanuses 16-25, siirasirooniline maailmavalu kerge sotsiaalkriitilisusega. Omamoodi segu Kausist ja Moorist ja Pärnitsast, kenasti kirjanduslik tekst ja netilt raamatuks vormistatud. Tore, et on palju dialooge, proosalisem pool (monoloogid?) on vähe ebalevamad ja justkui isiklikumad. Tekstidest kerkivad enam esile lk 56-57 ja 70-71, mis on head, löövad ja tänapäevased ning annavad usku, et autor võib öelda midagi. Ja muidugi tekstivoog lk 112-121, mis on üldse parim Nurklik võimalikest ja tekitas soovi võimaluse korral rohkemgi lugeda; vahel on tunne, et tahaks tavapärasema osa välja väänata ja nii tahukama tekstikogumi koostada (aga – raamatu koostamine peab igal juhul olema ainuüksi autori enda teha). Mitte et ülejäänud tekstid allapoole arvestust oleks – lihtsalt, noh, teadatuntud variatsioonid teemal mina ja maailm, mida justkui mõnelgi puhul varem kogetud. Võibolla samas selline raamatu ülesehitus ongi lugejale mugavam – nii tõusevad paremad loomepalangud teravamalt esile. Ent eks igaüks leiab ise omale vajaliku tera, mis ühte kotib, ei koti teist. Vahel.

(Et raamatut sai enamasti öösel loetud kui mõtlemine tavapärasest veelgi infantiilsem, siis sai kirjutatud väike arutelu sellest, milliseid radikaalseid tekste sooviks värsketelt autoritelt lugeda jne, aga nüüd ei viitsi enam neid mõttekesi loetavaks teha.) (No ühesõnaga, pole vaja olla kirjanduslik ja kultuurne, rohkem vabadust.)

Ja kui nüüd ikkagi lõpuni aus olla, siis mulle meeldib Nurkliku nooruslik hoolivus ja mõtlemine ja tahe ja argielu lahtilammutused, aga samas... mis autor edasi teeb? Nivelleerumine tavapäraseks kultuuritöötajaks või mittemidagiütlevaks küünikuks või mis iganes rutiinseks tegelinskiks kümnete omasugustega täidetud konnatiigis? Lihtsalt järjekordne värske sähvatus ja sellele järgnev midagi veel? Aga see ei käi üleüldse käesoleva raamatu kohta, mis on väärt lugemist. (Lõpuks tuli viidete otsimisel välja, et tegemist näidendiga – mis ka igati proosana loetav.)

“Kuidas sa saad irooniaga elada, küsivad nad. Aga kuidas te saate irooniata elada?

Mis maailm see on, kus asjad on kas õiged või valed, reaalsed või ebareaalsed, sobilikud või sobimatud? Selles maailmas, kus mina üles kasvasin, on need piirid palju ähmasemad. Lahtrite ja tabelite asemel on mängud ja tasandid ja spektrid ja kollaažid.

Asi pole tõest mitte hoolimises, vaid mõistmises, et tõde on palju kirevam, mitmekihilisem ja loomingulisem. Ja et selle tabamiseks on vaja irooniat, ja on vaja sarkasmi, ja on vaja pseudot ja absurdi ja sürri ja campi ja metat ja hüperbooli ja klišeesid ja ebakorrektsusi ja provokatsioone ja eksperimente.

Sest milleks piirata end ainult ühe, ja seejuures kõige kulunuma väljendus-, tõlgendus- ja suhestumisviisiga?

Just sund valida üks või teine pool, olla see, arvata seda ja käituda selliselt, hoopis see on tõest mitte hoolimine, tõe alahindamine. Ja kui selle vastand on sisutus ja segadus, siis olgu, siis mina valin sisutuse ja segaduse.

Valige teie ka.” (lk 130-131)

kronotoop
ekspress
mmx
lahtised allikad
looming