Alice Zeniter - Kes neid jõuaks lahuta (2024)

 

Päris provokatiivne tõlkevalik, aga Maria Esko puhul ei üllata see kuidagi. Romaan kui selline on huvitavalt kirjutatud (ja tõlgitud), aga et kajastades Y-generatsiooni muresid (nagu võiks sedastada tõlkija ja autori vestlusest, mis toodud ära järelsõnas), siis jääb minusugusele X-generatsiooni saurusele vähe kaugeks mõned teemad. Või noh, samas on siingi saamas uuesti reaalsuseks immigratsiooni probleem - mis pole küll veel kuidagi võrreldav Lääne-Euroopas toimuvaga (jajah, Houellebecq).

Lugu siis kahest noorest, kes lapsest peale sõbrad olnud - alžeeria juurtega Prantsuse kodanikust neiu ja Malist pärit noormees, kes aastakümneid Pariisis elanud ja kes nüüd tahab ajutise elamisloa alandavast taotlemisest vabaneda; näiteks siis abielludes oma sõbrannaga (neil puudub küll igasugune seksuaalne tõmme - nad on vaid väga head sõbrad) ning nelja aasta möödudes oleks võimalik täisväärtuslikuks kodanikuks saada. Neiust peategelane nõustubki aitama sõpra abieluga - ta isegi on pärit segaperekonnast ja lapsepõlvest saati kokku puutunud rassismi erinevate varjunditega. 

Ühesõnaga, segunevad õige mitmed teemad - lihtsalt naisena üleskasvamine multikultuurses ühiskonnas, sisserännanute probleem ja selle poliitiliselt lahendamise püüded nullindatel (romaan ilmus 2010), vasakpoolsus ja poliitiline aktiivsus (vaesed eesti lugejad), suurlinnakultuur, koguni II maailmasõja ja Alžeeria iseseisvussõja ja 1968. aasta tudengimässu järelkajad. Ja eks leiaks veel mõndagi.

Teksti vast parim osa on keelekasutus (õigemini selle vahendamine eesti keelde), mis on siis pigem kõnekeelne või vahel koguni tõelise sisekõne loogikaga - kui et siis enamvähem korrektne kirjakeel. Ja noh, see mõjub mõistetavalt.

Eks seda raamatut võiks oma provokatiivsuses võrrelda Pihelgase “Lõikejoonega" (kus on küll hoopis kogenuma naise maailm) või ka Tagaqi “Lõhkine hammas” (mis on küll hoopis mütoloogilisem) romaaniga. Või ka meelde tuletada Guerini “Visa hing” ja selleaegse prantsuse ühiskonna olukord. Ja eks taustal heliseb ka Guattari “Kolm ökoloogiat” utoopiad.

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”. SA Kultuurileht (2018)

„Aeg elada ja teisi jutte“ on kogumik lühijutte ilma piltideta, mis algavad enamasti justkui võrdlemisi lihtsast ja argisest ent jõuavad alati oskusliku puändini, mis tihtipeale seest õõnsaks võtab ning millele vahel on veel mõni väikene emotsionaalne keerd peale keeratud. Igal juhul oli see nauditav, kuigi ka omamoodi sünge lugemine. Ei ole, et lood iseenesest oleksid alati tingimata midagi rabavalt uut, aga viis, kuidas nendeni jõutakse avaldas muljet. Iga lugu on ise häälega ja ise viisil – kord esimeses isikus, kord kolmandas või teises. Hääli võib olla üksvõi mitu, vahel on tegemist justkui päevikukannetega, vahel valitseb teadvusevoolulik aegadesegadik. Ning enamasti on sellises enam-vähem õdusas argisuses, millega lugu algab, tunda mingit vaevumärgatavat pinget, mis lõpuks, justkui pooljuhuslikult laheneb, millegi tumeda ilmsikstulekuga. Samas on see jutustamisviis läbi normaalsuse kuidagi rahustav, tulgu sealt taustalt siis välja mis tahes.

Huumorimeele puudumises ei saa autorit samuti süüdistada ning tõsised teemad ei takista aeg-ajalt ka muigamast. Kirjavahemärkide kasutus on autoril pisut eripärane, seega ei maksa puuduvate või üleolevate märkide täheldamisel kulmu kergitada – nõnda ongi ning tõlkija on suurepärast tööd teinud. Ma isegi ei tea, milline lugu lemmikuks lugeda, aga üks meeldejäävamaid oli näiteks Rotangtugitool või Hoop pimeduses või Kampsun või Supp või ... No saate aru küll.

Alati on ka põnev see, et sageli ei tea KES loo peakangelane siis parajasti on, enne kui tema sugu ja vanus ja muud üksikasjad tasapisi pooljuhuslikult välja tulevad.

Ahjaa, üks oluline aspekt, mis mulle väga meeldis on see, et tegelased on enamasti kuidagi terviklikult inimesed, mitte ei taandu ühte kindlasse puändi teenistuses olevasse rolli. Kui, siis pigem on asi olukorras ja elusaatuses või mingis emotsionaalses puudujäägis või üleküllas... on mingi üks asi, mis on nihkes ja sestap lähevad asjad nii nagu lähevad.

Lõpetuseks üks lõbusam näide ühe loo algusest. Ka see kisub loomulikult tõsisemaks ning sellel, mis esmapilgul tundub lihtsalt võluva koolipoisiliku lohetamisena on oma tagamaad. Sellegipoolest ei võta see, kuidas lugu edasi läheb põrmugi ära peategelase leidlikkuselt ... nagu eelmises lõigus kiidetud.

„Kirjutamine

Kirjutage kahekümne rea pikkune jutt väljasõidust maale.

***

Läksime jalutuskäigule. Võtsime koera kaasa. Mängisin temaga terve pärastlõuna. Päike paistis. Siis pistis koer jooksu. Ma kutsusin teda, et hakata kodupoole tagasi minema. Kodu poole ikka (pool, poole, poolt käändsõnast lahku). Ta on emane koer, nimi on Mélodie. Hüüdsin, Mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie /.../ mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie

Tükk aega kutsusin. Ta ei vastanud midagi. Koerad ei räägi. Õpetaja, mul sai kakskümmend rida täis. Oleks ikka väga ebaaus mulle selle eest kaks panna.“

(lk 43)

Naomi Novik - Tema Majesteedi lohe (2010)

Kergeks üllatuseks osutus romaan noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni austav pila teleseriaalide asjus.

Sest mulle tundub, et Noviku romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil. Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada või siis travestiana lahendada.

Ja selline veidrus on omal moel lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor). Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.

Eks võib ka mõelda, et tegu on lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018), tlk Sirje Keevallik.

Osutus üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta, ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari – samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil minnakse lõplikult üle piiri.

Teisest küljest liiguvad nii Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'. Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks peab see tulema millegi arvelt?

Louise enda ja tema tööandjate erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.

Kolmandaks ka ehk üldisem küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...

Kuid ma hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi vaadata.

Natukene siis Louise'i endise kaasa suhtumist:

„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)

Kuidas selle armastusega siis on, kas seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?

Gaétan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" (Draakon & Kuu, 2017)

 See raamat vääriks kindlasti veel ka korra päris eraldi muljetamist, kuid las olgu praegu siinkohal hoopis põgus kaja kogemusest, kuidas ühe õhtuga raamat alla neelata, et järgmisel õhtul film ära vaadata ning seda kõike ikka selleks, et HeadReadi festivaliga nagu kord ja kohus pihta hakata.

Seekordse postituse algne kodu ongi sealjuures HeadReadi festivaliuudistes, kuid festival pole kade ja lubab suurima heameelega jagada kirjandusrõõmu ka mujal.

***

HeadReadi festivaliveski on jälle kord jahvatama asunud, avapauguks sumeda varasuve sirelimagusal õhtupoolikul üks igihaljas küsimus – film või raamat?

Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” on ka (Triinu Tamme meisterlikus) tõlkes raamat, mis rabab esmalt just mängulise keele ja vaatepunktiga, andes sealjuures ühe tõeliselt veenva kogemuse Teisest, ehk siis kellestki, kes pealtnäha võiks tunduda vaid sõitva katusega veidrik, aga seest vaadates, siis pole enam üldse kindel, kelle arusaamised siin just veidrad on või ei ole. Nimelt hakkab millestki mitte midagi taipavat lugejat käekõrval talutama minajutustaja, kelle perekond ning elukogemus on kaugel harilikust ning kuigi maailm ja asjad seal ei ole lugejale mõistetamatult võõrikud, siis minategelase vaatepunkt on peaaegu, et võõrkeele jagu kummaline (kes kujutaks ette emboolias kassikakku?). Filosoofiaga sina peal olevad inimesed leiavad kindlasti ka üht-teist äratundmisrõõmu (Mina nende hulka ei kuulu, aga lugemisrõõmu see küll karvavõrdki ei vähendanud). Sest peategelane on nagu omamoodi Tarzan, kel suur raamatukogu ja mitte just väike lugemus ning autor on mõttearmastamise vallas professionaal. Soorollide teemal avaneb samuti hea võimalus mõtteharjutusi läbi viia, sest selles osas valitseb ühel hetkel … mõningane segadus. Kuigi, mulle tundub, et Emil Tode “Piiririik” hoiab selles teemas latti siiski ühel teisel tasemel … Igatahes, lõpp, see lõpp, kus muuhulgas kogu teksti olemusel korraga vaip alt tõmmatakse võiks saada kirjeldatud ka sõnaga geniaalne … või siis leidlik ja rahuldustpakkuv, kui tahta ülivõrretega tagasihoidlikum olla.

Kui hüpata raamatust otse filmi, siis võib esimese hooga tabada pettumus. Kuhu on kadunud kogu see särav, vaimukas ja enesekindel MINA, kelle lugu me vähehaaval taipama hakkame ühitades oma tähendusi Tema kirjeldustega ning kuna Tema hääl on see, mis lugu kannab, rahustab sellest lähtuv asjade iseenesestmõistetavus, koomika, ilu ja elujaatav asjalikkus ka lugejat retkel, mis selgub olevat ühe kõrvalt vaadates väga traagilise ja õudse loo ärajutustus, lahtiseletus ja finaal.

Simon Lavoie “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ütleb siiski juba algustiitrites vaatajale ära, et film on raamatu ainetel, mitte raamatu ümberjutustus. Ja tõesti … küsimus “raamat või film?” saab pärast filmi vaatamist ka vastuse, ei ole üks või teine on üks JA teine. Ehk isegi üks pluss teine. Film jätab keelemängud ning vaatepunkti rõõmud rahumeeli raamatule – tegelase peas me juba olime või siis saame olla, kui raamatu kätte võtame. Film näitab meile selgemini Isa ja Venna nägu, film keerab mälestustele peale tõeliselt valusa keeru ja nii ei jää lõppakord taga leinama l-tähes kirjutatud käsikirja kaotust vaid minevikule äiatakse sellise vindiga tou, et nüüd on vaataja kord lasta endal hing kinni lüüa samas mõõdus lugejaga.

Kuigi, kui raamat on kuuldavasti üks Kanadalaste (või siis vähemalt Quebecklaste) vaieldamatuid rahva lemmikuid, siis film on minu meelest pisut raskemini seeditav. Raamatu mänguline kergus ja peategelase peaaegu nõiduslik sarm ja empaatia koos lugejat algusest peale detektiivirolli seadva ülesehitusega on ehk see mis viib suure hulga erinevaid lugejaid ilma raskusteta üdini köitvasse ja elamusrohkesse seiklusse muinasmaal, süngusest hoolimata. Filmi mustvalged kaadrid ning siseilma pulbitsemisest ilma jäetud reaalsus on samas tõsisemat ja filosoofilisemat laadi, isegi kui oma jagu situatsioonikoomikat ei puudu siitki, aga lihtsalt vaimuka tsitaadi või tabava mõttetera pärast filmi ikkagi nii kergelt käima klõpsama ei kipuks.

Ahjaa, aga ühte asja tahaks veel küll lõpetuseks öelda – peaosatäitja Marine Johnson oli kogu filmi vältel nii suurepäraselt ilmekas, et lust vaadata. Kui nüüd veel oleks olnud pisut rohkem huvitavaid läbimõtlemisi kehakeelelise kummalisuse osas… Aga nüüd ronisin jälle raamatule liiga lähedale ja unustasin filmile ruumi anda! Las jääb pigem kõlama mineviku seljatamise triumfi kaja. Head festivali algust!

***

Loterii lugejaile boonuseks ka üks tsitaat sõnade kohta (tegelikult võiks sellest raamatust küll tsitaate välja  noppida üsna lõputult):

"... Isa poeg nagu ma olin, mängisin, et olen nende krahvinna. Me kutsusime neid poolikuteks, sest nende keha on vahast ja puust. Neil on puudu sisemine osa, millega kannatatakse ja mis muudaks nad täieõiguslikeks meiesarnasteks, kui minu jutt on ikka arusaadav. Kui on tahtmist, võib neid ka mannekeenideks nimetada, see on lubatud, kuigi see pole nii tabav ja täpne, ja ega see jutule kasuks ei tule, kui võtad appi esimesed sõnad, mis sul raputamise peale varrukast välja pudenevad."

Üks küsimus suurele ringile ka - kas keegi tabas ära, et mis värk raamatus selle Hobuse kõhuga oli? Filmis oli igatahes täiesti tavaline hobune ...