Patty Smith: M-Rong

Keeruline ja samas mittemidagiütlev raamat. Keeruline kokku võtta. Samas mulle ei rääkinud muud erilist uut, kui et

* Patti Smithil on väga romantiline ja kirglik suhe asjadega. Ta armastab neid, pildistab üles kuulsate inimeste esemeid mitte seepärast, et kuulsus oleks tema arust mingi tähtis asi, vaid ta siiralt tundub mõtlevat, et need ja teised inimesed andsid maailmale midagi erilist. 
Ning nagu sellest juba küll ei oleks, tunnetab ka nende inimeste asjadest õhkuvat - midagi. 
Ta austab sama omaduse raames ka haudu, külastab ja korrastab neid - mitte oma lähedaste, vaid ammusurnud jaapani kirjanike omi näiteks.

* Et orkaanid teevad ikka märgatavat kahju isegi siis, kui inimohvreid pole. Mitte et poole aasta pärast keegi ei mäletagi, vaid rongiliinid katkevad ja jäävadki kadunuks ka aasta pärast.

* Patti Smith pole ka iial endast mõelnud kui muusikust, ta on alati kirjutaja olnud oma mõtteis.

Põhimõtteliselt raamat jooksvast hetkest (kuskil 2010, ma arvaksin?), mis sukeldub vahel sujuvalt mälestustesse just nii, nagu me kõik elame korraga praegust momenti ja samas lupsab me minevik täiesti suvaliselt läbi, tuletab end meelde ja ON kohal moel, mida on raske salata. Vahel nähakse und (me kõik näeme vahel und), vahepeal reisitakse täiesti suvaliselt ja sellele erilist tähtsust omistamata Islandile või Jaapanisse või (eriti tavaline) Euroopa ja Ameerika vahel.
Mulle on omane ja meeldiv autori pidev üksindaolek. Ei ole ühtegi väga olulist teist inimest autoriga aktiivselt samas suunas koos elamas. Ta joob oma kohvi, vaatab oma krimkasid ja loeb Murakamit üksinda. Ostab maja. Koristab kassiokset. Nii on.
Samas on selline üksindaolek minu arust elu normaalne seis ja midagi üllatavat polnud. Murakami mulle ka korda ei lähe. 
Maitea ... no on mingi raamat. 

Naistelehe nupp, kerige natuke alla

Patti Smith – Kõigest lapsed (2014)

Kui aus olla, siis ma pole senini ühtki Smithi albumit läbi kuulanud (arvutis küll kunagi mänginud “Horses” mp3) ning Mapplethorpe'i loomet näinud vaid fotokunsti kinkeraamatutest. Aga noh, raamat pisteti pihku ja tõepoolest, on üpriski huviga loetav tekst. Ajastu ühe niši kirjeldusena on see põnev vaade: ehk siis see, mis toimub 60ndate lõpu ja 70ndate alguse New Yorgi alternatiivsemas kunstielus, lillelastejärgne melu ja iidolite (Joplin, Hendrix, Morrison, Jones) lahkumine. Aga alles on titaan Bob Dylan. Ja Warhol. Ja Ginsberg ja Burroughs ja teised. Ning ülespoole rabelevad Smith & Mapplethorpe.

Mingil moel võiks öelda, et see raamat näitab taasromantiseerivalt kunstnikuks saamise okkalist teed, mis on praeguses vaatepunktist ehk pisut teistsuguse taustaga kui enne MTV või internetti tulekut. Tegemist pole üleüldse lihtsa teekonnaga – Smithi esimese lapsega juhtunu ja kodutus ja töötus ning muu segadus kuni tutvumiseni Mapplethorpe'ga ning sellele järgnev partnerlus kõiksugu kitsikuses ja hädades. Raamat ei jutusta väikekodanlikku moraali taastootvas laadis elukirjeldust, seda eriti Mapplethorpe'i puhul, kes ühel perioodil avastab, et peale Smithi tahaks ta ka meestega koos olla ning seejärel osutas mõnel korral rahahädas

intiimteenustki (eks seda tegid siin raamatus mõned teisedki mehed, kas siis raha või narkootikumi pärast – kellegi mõte oligi, et kui raha eest mehega magada, siis see pole homoseksuaalsus). Aga noh, kõik need seiklused viisid mehe ühtlasi sügavamale S&M maailma, mis omakorda aitas hiljem Mapplethorpe'i loomeideid ellu viia. Eks omakorda olid kaasaegsed hämmeldunud, et Smith niisamuti ei tarvitanud narkootikume või omasoolisi.

On muidugi hämmastav, et kaks inimest saavad sedavõrd lähedasteks, eluaegseteks sõpradeks, üksteise suurimateks kriitikuteks ja muusadeks (seda siis ühtlasi oma järgmiste armsamate kõrval jne). Selline lähedus teeb siiralt kadedaks – kuigi jah, et tegemist autobiograafilise romaaniga, siis mis on see kõige õigem tõde ja õigus jne; kas, millest ja kuidas autor oma lugejatele kirjutab. Smithil on olnule üsna paatoslik või ülev vaade, muidugi, lähedasest lahkunust kirjutamine ei saagi “lihtne” olla.

New York kui tollane loomeinimeste ja vähemuste suur sulatuskatel on takkajärgi vaates paheliselt romantiline, kõik see õhtune tänavaelu ja Warholi kultus ja Chelsea hotell ja mis kõik veel. Ja need unustamatud või unustatud kuulsused, kellega Smith ja Mapplethorpe mitmesugustes olukordades kokku puutuvad. Veidrused, narkootikumid ja muusika. Seniks kuni võimalust või elu. Eks kui kunagi peaks ise vanaks elama, oleks endalgi põnev lugeda oma põlvkonna noorusaja rähklemistest ja tollastest eksperimenteerimistest. Või whatever.

“Ma armastasin seda kohta, selle kulunud elegantsi ning ajalugu, millest ta niivõrd kinni hoidis. Levisid kuuldused, et Chelsea keldris, mis oli sageli vee alla mattunud, kõdunesid Oscar Wilde'i aluspüksid. Siin veetis luule ja alkoholi seltsis oma viimased tunnid Dylan Thomas. Thomas Wolfe kündis läbi sadu käsikirjalehti, mis lõpuks moodustasid romaani “Koju naasmist pole” (“You Can't Go Home Again”). Bob Dylan kirjutas meie korrusel loo “Sad-Eyed Lady of the Lowlands” ja amfetamiiniuimas Edie Sedgwick pani väidetavalt oma toa põlema, kui küünlavalgel endale pakse võltsripsmeid külge liimis.
Nii paljud inimesed olid selle viktoriaanliku nukumaja tubades kirjutanud, arutanud ja raputada saanud. Nii paljud kleidid on neil kulunud marmortreppidel liuelnud. Nii paljud läbikäigul olnud hinged on siin suuri ideid mõtelnud, oma jälje jätnud ja alla andnud. Vaikselt korruselt korrusele silgates nuuskisin välja nende vaime, igatsedes kohtuda piipu popsutavate Tõukude rongkäiguga, mis oli juba ammu mööda läinud.” (lk 126)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus