Ken Liu - Good Spells (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt, kus nõiandus on küll kenasti olemas, aga seda lähituleviku tingimustes - kus elu on suuresti tehisintellekti juhtida, kus inimestel pole seetõttu enam võimalik tungida tehnoloogia südameni, kuna see on niivõrd tehisintellekti hallatav … ja mitmekordselt ümberkirjutatud.

Liigne sõltumine masinatest viib muidugi üksinduseni. Ja et masinaid võita (või õigemini petta), on võimalik kuidagi kõiksugu “nõidusi” teha, aga peamine siiski: mitte olla kogu aeg ratsionaalne või ratsionaalselt juhitud. Inimene pole inimene vaid üksi olles.

Liu maalib õige tumeda tuleviku (muidugi, sõltuvalt vaatepunktist või ihadest), aga samas paneb ka oma visioonidega hope punki. Noh, miks mitte.

“I gave up my dream when I realized that even programming had become permeated with architecting wizards, codewalking familiars, refactoring pixies, concurrency djinn, multicall completion daemons, distributed intelli-swarms, hidden-layer scrying consoles, attention-visualization crystals. Just as it was no longer possible for most humans to truly understand computer-assisted mathematical proofs, the implementation of modern AI systems had become so complicated that it was literally impossible for any individual human to grasp them, to add to them, to reconstruct them, or even hack them effectively without the aid of machine-learning, of assisting automata that made sense of the layers upon layers of abstractions, extended metaphors, symbolic notations, self-referential ontologies, feedback and feedforward loops.

To program the machine, one needed to place trust in more machines. I couldn’t live like that.” (lk 75)

 

“Was I helping someone in need or just giving an addict more attention? Does it make a difference either way? There’s always an uncertainty in working with humans. They aren’t binary, not even shades of gray. They’re jagged, unpredictable, analog, beautiful as well as despicable, cruel and kind, pitiable and manipulative, all at once.

Even if Zelda was playing me, I can’t see myself doing anything different. A witch is supposed to believe the best of her clients - that’s part of the magic.” (lk 86)

 

“This is why we’re surrounded by discarded pieces of AI, I realize. The fai are the ghosts of our own arrogance and callousness coming back to haunt us.

I’ve been focused on how humans are being remade to be more like machines, but I haven’t considered the possibility that machines are also being constructed to be more like humans - disposable, powerless, fungible. There’s always a younger one willing to work for less, a newer model ready to take the place of the old. Funny how the logic of efficiency and productivity always leads here.” (lk 90)

Ken Liu - 50 Things Every AI Working with Humans Should Know (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Liu kirjutab muidu igati häid jutte, aga see tekst jooksis minust küll täiesti mööda, seda ka peale teist lugemist. Tekst peaks olema justkui tehisintellekti kirjutatud artikkel, aga noh, tulemuseks on üks paras igavus, mis peaks vist pretendeerima teravmeelsusele (või see ongi taotluslik? Või lihtsalt pealkirjast eeldasin, et tegu võiks olla millegi humoorikaga?).

Muidugi, inimestele, keda tehisintellekti teema igati huvitab, võib selline ilukirjanduslik fantaasia rohkem mokka mööda olla. Aga noh, igaühele oma.

Ken Liu - A Whisper of Blue (The Book of Dragons, 2020)

Aurupungi asemel võiks siin rääkida lohepungist? Ehk siis elektrijaamades röhitsevad lohed tuld, et saada auru peal töötavaid masinaid tööle. Muidugi, ehk tegu miski siidipungi erivormiga, kahjuks pole selle mõiste kasutusele toonud Liu romaanitriloogiat veel lugenud.

Aga tegelikult on see lugu muidugi inimlikkusest ja traumast ning väikestest lohedest kui depressiooni võimalikest lahjendajatest (jutu lõpus on üks teooria, mis räägib sellest, kuidas lohed saavad energiat endas tule väljakutsumiseks - omal moel haakub see teooria Kazuo Ishiguro loheromaaniga).

Omamoodi alternatiivajalooline tekst sellest, kuidas lohed on elanud inimestega kõrvuti juba iidsetest aegadest saati (noh, mitte küll Naomi Noviku Temeraire’i laadis). Ühel hetkel õppisid inimesed, et suuremate lohede tulepursetest saab tekitada head auruenergiat ja mingi aja jooksul kujunes välja lohedel põhinev elektrisüsteem (lohepunk!).

Kuid lohed pole mingid kodustatud elukad ning nende käitlemine on üsnagi ettearvamatu (seda enam, et osad lohed tarbivad koguni inimeste kirjakultuuri; mistõttu ülikoolide juures on nö lohede osakonnad). Selle loo puhul tabas Ameerika üht väikelinna pisikeste lohede pesitsemine - ohtlikud pole, aga vedelevad kõikjal rohus ja mahajäetud majades. Linnaelanikud püüdsid lohede abil äri teha või siis hiljem eemale peletada, ning sellest siis avanes ootamatult see depressiooniravi … või mis täpsemalt õieti?

Antoloogia seniloetud lugudest vast kõige … südamlikum ja rikkalikum kui niisama lihtsalt üks fantasy keerutamine. Nagu Liu jutukogu puhul võis veenduda, siis autor on ikka päris kirjanduslik jutukeerutaja.

Ken Liu – Idols (Made to Order, 2020)

Tekst uurib sellist võimalust, kui oleks võimalik luua nö suurandmete ja isiklike märkmete abil sinust virtuaalne koopia; noh, näiteks kuulsuste tarbeks, mis siis suhtleks vajadusel austajatega jms. Lugu jaguneb kolmeks osaks, kus eri situatsioonide abil püütakse illustreerida niisuguste koopiate eri kasutusvõimalusi.

Esimene lugu on noormehest, kes üksikvanema lapsena üles kasvades avastab korraga oma reaalse isa, kes on küll mõne aasta eest siitilmast lahkunud. Ta kogub oma uutelt sugulastelt niipalju teavet kui võimalik (eriti hea, et saab ligipääse kadunud isa sotsiaalvõrgustike kontodele), ning … hakkab seejärel suhtlema taasloodud kadunud isa kujutisega, millel on siis programmeeritud niisugune algoritm, et võimalikult autentselt vastata: vastavalt olemasolevale andmehulgale.

Teine lugu läheb aga juuramaailma, kus juurafirma kasutab virtuaalsete teisikute loomist selleks, et uurida, milliste inimestega tuleb kohtusaalis kokku puutuda – näiteks advokaatide  või tunnistajate jne puhul. Selleks on neil infokaevandamismeeskonnad, kes erinevaid võtteid kasutades koguvad võimalikult mitmekesist teavet, et siis luua virtuaalne isiksus, mille peal katsetada erinevaid tehnikaid – ikka võidu saavutamiseks. Probleem siis selles, et niisugust võtet kasutavad teisedki firmad, mistõttu tuleb vale- ja eksitavat infot välja sõeluda jne.

Kolmas lugu on multimeediakunstnikust, kes pakub klientidele teenust (või õigemini elamust): võimalust kohtuda virtuaalse minaga (seda küll vastavalt sellele, kui palju ja millist infot selle portree jaoks sisestatakse). Tulemused on … pigem ehmatavad.

Omamoodi huvitav lugu sellest, mida võiks peale hakata suurandmetega, ja mida sellega manipuleerimine võiks kaasa tuua.

Ken Liu - Invisible Planets: 13 Visions of the Future from China (2017)

Tagasihoidliku arvamise järgi tundub, et hiina nüüdisulme teine valik „Broken Stars“ on kuidagi intrigeerivam kui see Ken Liu esimene tõlkeantoloogia. Muidugi, siin on mitmeid tekste, mis ühel või teisel moel muljet avaldavad (Chen Qiufan, Ma Boyong, Cixin Liu), aga polnud niisuguseid ohhoo-elamusi nagu hilisemas antoloogias (kohe torkab pähe Baoshu ja taas Ma Boyong; paremate tekstidega on esindatud Xia Jia ja Tang Fei). Huvitav, et kui muidu on Cixin Liu lühem proosa üsna vastuolulise vastuvõtuga, siis minule on need küll enamvähem vaimukad tekstid. Ühtviisi kaugeks jääb Cheng Jingbo ulmaulme.

Aga igal juhul, väga hea vaheldus tavapärasele lugemisvarale. Huvitav, kui kaua jätkub hiina nüüdisulme suurem vahendamine või on see kõik Cixin Liu romaanitriloogia (nüüd inglise keele kaudu esimene osa maakeeldegi jõudnud) järellainetus. Raamatut lõpetavas kolmes esseeski tekib aegajalt küsimusi, mis teeb hiina ulmest hiinaliku.

Chen Qiufan The Year of the Rat 6/10

Chen Qiufan The Fish of Lijiang 5/10

Chen Qiufan The Flower of Shazui 5/10

Xia Jia A Hundred Ghosts Parade Tonight 5/10

Xia Jia Tongtong's Summer 6/10

Xia Jia  Night Journey of the Dragon-Horse 4/10

Ma Boyong The City of Silence 7/10

Hao Jingfang Invisible Planets 4/10 

Hao Jingfang Folding Beijing 5/10

Tang Fei Call Girl 4/10

Cheng Jingbo Grave of the Fireflies 3/10

Cixin Liu The Circle 6/10

Cixin Liu Taking Care of God 6/10

2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)

Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.

Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10

The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10

Broken Stars • Tang Fei 6/10

Submarines • Han Song 6/10

Salinger and the Koreans • Han Song 6/10

Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10

What Has Passed Shall in Kinder Light Appear • Baoshu 7/10

The New Year Train • Hao Jingfang 5/10

The Robot Who Liked to Tell Tall Tales • Fei Dao 3/10

Moonlight • Cixin Liu 6/10

The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge • Anna Wu 3/10

The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10

Reflection • Gu Shi 5/10

The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10

Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10

A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

Ken Liu - The Paper Menagerie and Other Stories (2016)

Liu lühiproosat on kriitikute poolt mitmel moel kiidetud ja auhinnatud ja nüüd viimaks ta kogumiku läbi lugenuna … tõepoolest, julgelt 2/3 tekstidest on väga head ning ülejäänutegi lugemine ei võrdu ajaraiskamisega. Pole just Einsteini vääriline tähelepanek, et romaani lugeda on ikka hulga kergem kui ükskõik millist jutukogu – kui romaani puhul võid võtta mitmeid lehekülgi lõdvemalt (ikka loodad, et kuskil hiljem tõmbab autor otsad rohkem kokku), siis jutukogu puhul käib pidev hagu andmine ning tähelepanu lõdvaks laskmine … no suurt ei õnnestu (muidugi, iga antoloogia vms lõpetamisel on suur rõõm viimaks asjaga ühele poole saada ja siis need viimased järelejäänud tekstid … noh, nendega võib tuimaks raiumiseks minna. Aga romaani puhul võtta viimased kümmekond lehte lõdvemalt (kui tegu pole just Tolkieni triloogia pika outroga) … no see ei tähenda just head lugemiskogemust, ükskõik mis põhjustel see ka oleks).

Nagu Liu lugude puhul olen korduvalt maininud, siis minu jaoks iseloomustab ta tekste teatud inimlikkus ja hiinalikkuse erinevad kasutused. Head lood on ikka need, kus ulme kui selline on üheks abivahendiks loo jutustamisel – tõepoolest, selle kogumiku tekstide lugemiseks ei pea tingimata olema ulmehuviline; olulisem on ikka see … inimeseks olemise teema, mis ehk lugeja väärtusmaailma kuidagi virgutab. Iseenesest võib mõni tekst olla vägagi paduulmelise olemusega („Mono no Aware“), aga samas need valikud, mida tegelased peavad tegema, et mingil moel enesele vastuvõetavad olla … need valikud on üsna universiaalsed ja sügavalt inimlikud.

Teine iseloomulik külg on siis hiinalikkuse kaasamine. Kosmoses võivad põlvkonnalaevadel rännata hiina päritolu inimesed; või tegevused võivad toimuda nii Hiinas, Hong Kongis, Taivanil, Ameerikas nii sajandeid tagasi kui kaasajal või lähitulevikus – ikka on inimesed, kellele identiteedi küsimus on kas neile endile või teiste tõttu rohkem või vähem oluline. Võib ettevaatlikult arvata, et siin avaldub ameerika hiinlasest autori enda võimalikud identiteediküsimused – tuntuim näide on kriitikute hinnang kogumiku nimiloole ja selle auhinnatusele. Ja see Hiina enda küsimus pole niivõrd teadusliku fantastika teema, Liu võtab rohkem ette ajaloolise kogemuse ja rahvausundi teemad; parimateks näidetekst on ehk ahvikuninga ja „Literomanceri“ lood.

Muidugi ei saa end lugemisel piirata nende kahe minu poolt esiletõstetud tunnusega – muuhulgas katsetab autor edukalt erinevate žanritega (kogumiku sissejuhatuses ta ütlebki, et pole oluline, kas tekst on SF või F vms). Nii on siin paduulmet (mitte et ma seda defineeriksin ühtmoodi järjekindlalt) kui hoiatuslugusid ja noiri ja aurupunki. Kui edasi mõelda, siis nüüdseks on autor avaldanud kaks romaani, mida ta omapoolselt iseloomustab kui silk punki (siidipunk? Sitsipunk?), siis võib vaid rõõmustada nii laia haarde üle.

Liu Hiinat ei julgeks muidugi võtta A ja O’na, kuivõrd see vastab tõelisusele, ei oska ma kuidagi kommenteerida. Kahtlane ongi, et autoril võiks olla eesmärk pakkuda miskit tõelist versiooni, et mis see hiinalikkus on. Kuivõrd Liu on hetkel niisamuti kuumima hiina ulmekirjanduse vahendaja, siis on ta tõlkijana isegi tunnistanud (õigemini rõhutanud), et mingit süvahiinalikkust ei tasu ta hiina tõlkeulme antoloogiatestki leida – selleks on Hiina mõiste või olemus lihtsalt liialt hoomamatult suur. Mitte et see nüüd tähendaks, et peaksime kõik Hiinat kummardama.

The Bookmaking Habits of Select Species 6/10

State Change 5/10

The Perfect Match 5/10

Good Hunting 6/10

The Literomancer 6/10

Simulacrum 6/10

The Regular 6/10

The Paper Menagerie 5/10

An Advanced Readers' Picture Bookof Comparative Cognition 5/10

The Waves 4/10

Mono no Aware 7/10

All the Flavors 5/10

A Brief History of the Trans-Pacific Tunnel  6/10

The Litigation Master and the Monkey King 6/10

The Man Who Ended History: A Documentary 6/10

Ken Liu – The Waves (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Et tegemist paduulmega ja kogumiku viimasena loetava tekstiga, siis jah … sai üsna kiirelt läbi näritud, peamine, et saaks vaid ristikese kirja. Eks Liu jutuvalikus on teisigi paduulmemaitselisi tekste, kuid see lugu tõesti ei hakanud minu jaoks tööle ning sellest siis kogumiku nõrgeim hinne (ma ikka vaikselt lootsin, et ehk saab ühegi antoloogia või jutukogu nii läbida, et ühtegi harju keskmisest nõrgemat teksti pole – viimati oli nii vist Abercrombie puhul?). Mitte et käesolev lugu kuidagi vähendaks mu veendumust, et tegu on igati hea raamatuga.

Tekst siis post- ja transhumaansetel teemadel, mis algab inimkonna tupikusse jooksmise ja lõpeb järgmise mõtlemisvõimelise liigi loomisega – et noh, oleksid olendid, kes saavad lähedust jagada ja kogeda (mis võikski olla Liu humanismi olemuseks?). Saab siis kogeda, kuidas inimesed muutuvad robotiks ja seejärel … interaktiivseks infokogumiks (mis liiguvad maailmaruumis sinna ja tänna ja teevad jumal teab tehteid). Või midagi niisugust. No ja kosmos ja tähed ja valgusaastad on neile igati lahedad kogemused, aga seda kogemust oleks ikkagi hea kellegagi jagada. Eksole.

Sellised transhumaansed uperpallid tuletavad meelde Charles Strossi mõttelende („Accelerando“, „Palimpsest“; McDonaldi Gursky-raamat oli ka vist midagi sellist?), mis jäävad minu jaoks vähe ulme ulme pärast kirjanduseks ning sellega ühele lainele jõudmine nõuab, noh, teatavat valmisolekut.

Aga ausalt öeldes ei viitsi ma sellest tekstist rohkem midagi kirjutada. Raamat on lõpetatud!

Ken Liu – An Advanced Readers' Picture Book of Comparative Cognition (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Muidugi, kena oleks lugeda jutukogu järgnedes koostaja ülesehitusele, mitte et vahel siit ja vahel sealt ja ehk kunagi saab ka raamat loetud. Ühesõnaga, arvata on, et kogumikes ja antoloogiates on tekstid teatud narratiivi moodustama asetatud – kuid raamatut juhuslikult solgutades on niisugust narratiivi muidugi keeruline tabada.

Igal juhul, selle teksti puhul on tegu ehk hiinavaba tootega, mingil moel võib siin tajuda Liu paari teise loo temaatika läbikirjutamist, nii meenusid „The Bookmaking Habits …“ ja „Mono no Aware“, ehk siis maailmaruumi vägevuse ja võimaliku intelligentsete olendite mitmekesisuse küsimus. Samuti on siingi vaatluse all maailmalõpu küsimus, ja et kas ja kuidas oleks võimalik suhelda maailmaruumis leiduvate teiste mõistuslike (mõistatuslike!) liikidega. Ja no muidugi seegi, et millised mõjud võivad vanemate otsustel olla järglaste saatusele.

Nagu eelneva lõigu segapudrust näha, siis lugu suuremat vaimustust ei äratanud, ent eks plusspunkte teenib autori hoiak, kuidas lugu jutustada ja muidu fantastilised konstruktsioonid. Ja raamatu lõpuni on jäänud vaid üks tekst! Tavaliselt see tähendab mulle parajat hambavalu ehk lihtsalt tekstimassist läbinärimist – sest siis saab raamatu nurka visata.

Ken Liu – The Regular (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Liu jätkab üllatamist, seekordset teksti võib tajuda kui noiri – ilusad naised, jõhker mõrvar, katkise hingega detektiiv; ja muidugi suurlinna painajalik atmosfäär. Nagu ikka, tegelased on hiina päritolu (tegevustik toimub Chinatownis), ajastu on lähitulevik, kus tehnika on sedasi arenenud, et inimkeha on võimalik mitut moodi modifitseerida. Muuhulgas on politseinikel Regulatori nimeline implantaat, mis peaks aitama võimuesindajatel pingelistes olukordades ratsionaalsemalt otsuseid vastu võtta, selleks kõiksugu ajukeemiat vajaliku kontrolli all hoides.

Lugu siis sellest, et tapetakse üks hiina päritolu prostituut, kellelt muuhulgas lõigatakse silmad välja. Politsei järeldab, et see on mõne hiina kuritegeliku grupeeringu töö ning ei hakka juhtunule suuremat tähelepanu pöörama. Ohvri ema aga pöördub Chinatownis pesitsevad eradetektiivi poole, et asja rohkem selgust saada.

Naisest eradetektiiv on endine politseinik, kes peale tütre surma põhjustamist oli sunnitud erru minema ja nüüd meelerahu hoidmiseks on selle (eraisiku jaoks ebaseadusliku) Regulatori sõltlane, tarvitades seda iga päev 23 tundi järjest (ametlikult on soovitatav seda küll kuni kaks tundi järjest tööl hoida, et mitte tekitada isiksusehäiret), et maha suruda tütre surmaga seonduvat meeleheidet. Viimaks eradetektiiv avastabki nende väljalõigatud silmade saladuse, kui politseinikust eksabikaasa võimaldab politsei andmebaasi kasutada ning sealt avaneb sarimõrvari võimalike ohvrite muster.

„The Regulator, a collection of chips and circuitry embedded at the top of her spine, is tied into the limbic system and the major blood vessels into the brain. Like its namesake from mechanical and electrical engineering, it maintains the levels of dopamine, noradrenaline, serotonin, and other chemicals in the brain and in her bloodstream. It filters out the chemicals when there’s an excess and releases them when there’s a deficit.
And it obeys her will.
The implant allows a person control over her basic emotions: fear, disgust, joy, excitement, love. It’s mandatory for law enforcement officers, a way to minimize the effects of emotions on life-or-death decisions, a way to eliminate prejudice and irrationality.“ (lk 144-145)

Jutustuses on üheks osaks ka sarimõrvari vaatenurk ning pikapeale selgub seegi, millistel proosalistel põhjustel ta prostituutide silmi vägivaldselt omandab. Nüüd on uus ohver valitud ja eks siis selgub, kas eradetektiivil õnnestub peatada järgmiste silmade rekvireerimine.

Et siis … tuleviku noir, omal moel puhas meelelahutus, ehk siis selle autori kohta järgmine üllatus, milliseid tekste ta võib kirjutada (kahju, et siia kogumikku pole valitud ühes weird west antoloogias avaldatud lugu) – ja pole üllatav, et jällegi tegu nö mõnuga (kuivõrd võib mõnu leida jõhkrate mõrvalugude lahendamise lugemisest) loetava jutustusega, 50 lehekülge edeneb ludinal inimkehas sobrades. Teadusliku fantastika külge esindab vast seegi, kuidas juhtmevabade seadmete signaalid võivad … privaatsust õige „silmaga nähtavalt“ paljastada. CSI Liu!

Ken Liu - The Literomancer (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Peale pealkirja siin loos otseselt midagi ulmelist ei ole (no ma ei usu, et see ajalooline situatsioon on just väga fantastilises võtmes esitatud), küll aga vaade huvitavasse aega ehk Taivani oludesse 1950. aastatel – ehk siis Teise maailmasõja ja äsja lõppenud Hiina kodusõja järgne aeg, kui mandril lüüa saanud rahvuslikud hiinlased on põgenenud ja kindlustunud Taivanil … kus aga selline rahvastiku juurdevool tekitab loomulikult pingeid kohalike saareelanikega (kus veel lisaks Jaapani okupatsiooni mõjud jne).

Lugu on jutustatud läbi noore ameerika tüdruku silmade, kes isa töö tõttu on tulnud Texasest Taivani elama, ning nüüd püüab hakkama saada ameeriklaste sõjaväebaasi koolis, kus teised koolikaaslased teda imelikuks peavad. Mistõttu satub ta viimaks suhtlema kohalikega, muuhulgas tutvudes ühe kohaliku meesõpetajaga, kes on enne sõdasid Ameerikas juurat õppinud ja hiljem kodumaale naastes kommunistide sõjaväeteenistusest põgenenud, sattudes nii kogemata Taivanile.

Mees ja ta kasupoeg sõbrunevad tüdrukuga, ning mees hakkab muuhulgas selgitama tüdrukule hiina hieroglüüfide varjatud tähendusi (ehk ta on siis „literomancer“) ning jutustab ameeriklasele lugusid oma elust enne Teist maailmasõda, ja kõigest sellest, mis temaga juhtus sõdade ajal kuni kaasaegse Taivani oludeni (ehk siis millised pinged on kohalike ja uusvõimu vahel ning kuidas kommunistide vastu valvel ollakse jne). Tüdruk jutustab kuuldust hiljem isale, kelle salastatud ametist ta midagi ei tea.

Ehk siis saab omamoodi sissevaate kodusõja, paguluse ja külma sõja oludesse, kuhu on nüüd hiinlaste omavahelise õiendamisse nüüd end sisse seganud külma sõja reaaliad (asi, millest ajaloolõpu loos üle libiseti) jne. Pole just üllatav, et lõpuks on tegemist üdini traagilise looga – ehk mis on siis ühe indiviidi saatuseks, kui suurriikide hiiglaslikud veskikivid omasoodu jahvatavad.

Muidugi on väga huvitav see hieroglüüfide (ajalooline) tõlgendamine, autor küll järelsõnas vabandab, et see on esitatud liialt lihtsustatud kujul – kuid sellisenagi on see põnev mentaliteedi tõlgendus.

Ken Liu – Good Hunting (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Kui Kivirähk tahaks kunagi aurupunki kirjutada (kui mälu ei peta, siis mõnes olemasolevas loos võiks mõnigi säärane hetkeke olla), võiks ta prooviks selle loo läbi lugeda. Ehk siis tekst, mis algab õige ruraalse fantaasia võtmes (külaühiskond, mis mäletab) ja transformeerub lehekülgede edenedes puhtaks aurupungiks (industriaalühiskond kui uue inimese kujundaja) – libarebasest saab … aurulibarebane.

Loo võib jagada kolmeks: esimeses osas tutvustatakse traditsioonilist elukorraldust oma maagiliste hetkedega (hiina külas on nt mitteametlik ametikoht mehele, kes oskab erinevaid vaime ohjeldada – vajadusel kasvõi jõuga). Teises osas on külaühiskond vandunud alla tööstusrevolutsiooni muserdavale mõjule (Hiina keisririik on inglastelt tappa saanud ja seetõttu peab lubama raudteeehitust jms). Kolmandas osas … võetakse kasutusele parim võimalikest maailmast.

Muidugi, küsimus võiks olla, et kellele see õieti parim on, et miski aurulibarebane luusib suurlinna tänavatel ja tahab teha oma … libategusid. Aga eks see ole tõlgenduse ja kultuuri küsimus.

Loo puhul on raske rääkida üllatusi pakkuvast puändist, eks jutu kõrghetk on mõned leheküljed enne finaali, kui … nojah, paljastus see tehnoloogiline monstrum. Aga eks mingis mõttes tekkis endalegi rahulolu, kui midagi traditsioonilist endale hoopis uue vormi leidis. Huvitav, kas see on Liule mingil moel omane või on see ehk hiinalik, et tegelaste vanemate head ja vead on peale nende siitilmast lahkumistki vägagi peategelasi mõjutavad faktorid; vist pea kõigis kogumiku seniloetud lugudes on see mingil moel esil.