Adam-Troy Castro - The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne tragikoomiline mõttearendus Asimovi robotiseaduste asjus, seekord on siis näiteks juhtum, kus robotil lastakse seista liikumatult üksildasel planeedil, kuniks inimesed naasevad. Kuigi on selge, et see on pahatahtlik (roboti tõlgenduses ka sadistlik) käsk, kuivõrd käsuandjal pole mingit plaani naasta ja see käsk on antud puhtast õelusest, kiusamaks naist, kes sai robotilt lohutust.

Sest robot täidab käske. Kui vaja, siis lohutab, kui vaja, siis seisab liikumatult lagunemiseni (mis pole küll veel mitmesaja aasta jooksul juhtunud, mil ta on seisnud). Aga robot mõtleb, sest tal on selline võime.

Nii see tekst siis esitabki kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas robot saab aru, millise ebaõiglase käsu on ta saanud, aga ta peab seda täitma, sest on kõik need robootika seadused koos kõigi oma tuhandete täiendustega, mis kõigest hoolimata selgelt ütlevad, et inimene ja tema tahe on ülim. Aga.

Nagu öeldud, päris tragikoomiline tekst, kus oleks justkui situatsioonikoomikat (robot analüüsib inimeste käitumist), aga sisult siiski traagiline; eks siin ole kokkupuutepunkt Klune’i roboti-fantaasiaga.

TJ Klune - Reduce! Reuse! Recycle! (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selline asimovlik robotilugu, mis peaks justkui igast otsast kisendama et “oh-jälle-üks-selline”, aga autor veab selle küll vähe paremaks kui harju keskmine.

Douglas on inimlaadne robot, mis on lõpetamas oma kümneaastast töötsüklit tehases. Iga sellise tsükli lõpus pakutakse nädalast puhkust, kus siis robot saab elada üksi korteris ja teha seda, mida soovib (muidugi on teatud piirangud ja kontrollid) - seejärel naaseb ta tehasesse, kus ta võetakse lahti ja uuendatakse, et järgmist dekaadi alustada puhtalt lehelt.

Elu väljaspool tehast on igati huvitav, muudkui jaluta ja avasta ilma, kui vaid inimesed ei võõrustaks. Aga oh üllatust, Douglas satub ühel õhtul LGBT ööklubisse, kus teda aktsepteeritakse ning … ta leiab seltskonna, kellega edaspidi suhelda. Seltskonnale tekitab küll igati ängi Douglase peatne uuendamine; seda enam, et Douglas on pikemalt mõtisklenud ta korteri salapaigast leitud Descartesi filosoofia üle (cogito ergo sum, eksole). Igal juhul, seltskond tutvustab mõtlevale robotile kõiksugu kultuuri ja oh imet, ühe mehega tekiks justkui side. Kuid aeg tiksub.

Et siis jah, iseenesest selline eneseleidmine ja olemise nö värk, lisaks siis kaasaegne seksuaalvähemuste temaatika. Aga jutu lõpus hakkab selguma veidi enamat - mis värk selle Descartesi teosega õieti on ja miks Douglasi tööandja on nagu on. Tekst peaks olema Klune’i romaani “In the Lives of Puppets” eellugu (kõigest hoolimata romaani vist küll ei viitsiks lugeda). Et jah, ootused olid enne lugemist ja lugemise ajal õige madalad, aga autor vedas välja.

Lavie Tidhar - The Smell of Orange Groves (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Lugu paigutub autori Central Station maailma (üks andmebaas näitaks, justkui oleks tegu varaseima ilmunud looga) ja paistab olevat otseseks eellooks “Vladimir Chong Chooses to Die” tekstile. Ehk siis kogu see Lähis-Ida naabrus on vähe leplikumas võtmes hiiglaslikus tehismaailmas, kus siis on Chongide juudi-hiina-vene juurtega sugukond, ning neid ümbritseb inimeste, robotite ja tehisintellekti möllamised. Muidugi on siin tehisintellekt kõikvõimas, aga siin jutus puudutatakse muuhulgas robotite võrdõiguslikkuse teemat. Ja Boris Chongi kahtlast tegemist geenidega (selle väidetava Marsi jubina augmenteerimise mõjutusel?). Ja eks siin ole tegelaste mälestuste segunemist, millal Vladimir ja millal Boris, või on veel keegi.

Eks nii üldine jutt viitab muidugi sellele, et väga tähelepanelikult ega isuga lugenud seda teksti, sest noh … natuke igav.

Simone Heller - When We Were Starless (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis olenditest, kes elavad mingis postapokalüptilises maailmas, kus ellujäämiseks tuleb leida erinevat tehnikakola. Need olendid … sünnivad munadest, neil on sabad ja erinevalt arenenud jäsemed, aga käituvad suhteliselt inimlaadselt. Muuhulgas on selles maailmas vaimud, millest tasub eemale hoida, ja erinevad kiskjad, mis jahivad olendite kogukondi.

Loo peategelane on tee-otsija (või luuraja), eriliste võimetega olend, kelle ülesandeks on otsida ümbruskonnast anomaaliaid ja vajadusel ohtude eest hoiatada. Ta satub ühte suurde kuplisse, kus tunneb millegi kohalolu - ja see on kardetud vaim: mis on aga üsna sõbralik ja tahab õpetada olendit. Mis tekitab olendis huvi … kuni tema kogukond avastab ta koos vaimuga, siis puhkeb paanika. Aga see on vaid hädade algus.

Millegipärast arvasin esimeste lehekülgede lugemisel, et tegu mõne põlvkonnalaeva ärakeeramise  looga - et kõik need mõistatuslikud tehnika jäänused ja tähtedest ilmajäämine ja eri tasandid. Aga samas muidugi, kuidas sellega õieti sobituks munast põlvnemine ja sabad ja muu selline. Et siis, lugu planeedist, aga mis ei pruugi üleüldse olla Maa (või noh, kui evolutsioon oleks kulgenud teisiti, eks ole (sauruste põlvkonnalaev!)). Päris painajalik tekst, aga kuidagi … mitte nii Teistsugune.

Gwyneth Jones - Emergence (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Ehk 24. sajandisse paigutv tekst posthumaansusest ja tehisaru vormidest ja ka inimestest ning mis on õieti mis ja kes on kes.

Loo peategelane on 1998. aastal sündinud inimene (algselt siis naine), kes on alati valmis osalema kõiksugu kehamodifikatsioonide eksperimentides ja nüüdseks on ta teadaolevalt üks vanimaid inimesi, olles nii 300 aastane või nii. Aga silme ees on terendamas elust lahkumine (seda küll millalgi tulevikus), sest teda pole enam võimalik tuunida (aga turgutada küll). Sest ega ta pole valmis muutuma, ee, täiesti mitteinimeseks (jajah, mis staatus on sellistel - kas siis Maal või teiste planeetide kolooniates). Ja siis on ta armastatu, keda (või nüüd mida), keda tahaks veel näha, aga kes on nüüdseks kes teab millise eluvormi saavutanud.

Ühesõnaga, tekst täis eri kontseptsioone inimestest ja posthumanismist ja teadlikkuse omandanud tehisaru eri vormidest. Õnneks ei lähe see täiesti rajaniemitamiseks, aga kohati lööb küll selline kõvaulme pea kohale laineid kokku. 

V.M. Ayala - Emotional Resonance (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Ühel järjekordsel lahingumissioonil tekib kahe mecha (või kuidas õieti nimetada selliseid inimesel põhinevaid robotisüsteeme) vahel üleliigne kontakt. Nad nimelt suhtlevad ja seda töövälistel teemadel; nende vahel tekib suisa kiindumus, mis süveneb aja jooksul (sest loo peategelane on vähe Mõrvarboti tüüpi tegelane ning manipuleerib infosüsteemidega nii, et nad saaksid edaspidi koos kulgeda). Muidu on nende ülesandeks firma soovil teiste firmade töötajaid hävitada ja turvata varade ülevõtmine.

Need mechad on tõepoolest inimpäritolu: kunagi on need inimesed võlgade katteks sõlminud vastava lepingu ja siis on neid muudetud tööstuslikeks lahingumasinateks, mis suudavad tegutseda avakosmoses ning mida siis ühelt ülesandelt teisele viiakse. Aga mingid inimlikud emotsioonid on neil järel ja nagu näha, ka soov läheduse järele. Kuid … kas sellised süsteemid üldse saavad järelvalve tingimustes midagi sellist saavutada?

Et lugeja jaoks asja veel dramatiseerida, siis loo tegelased on mingil moel LGBT tüübid - aga eks selletagi on omamoodi huvitav probleemipüstitus (noh, lisaks kumab läbi nooruslik kapitalismikriitika), mille lahendus on omamoodi lootusrikas. Eks selline tegelaskond meenutab muidugi Martha Wellsi Mõrvarboti, aga autoritel on siiski vähe erinevad lähtekohad ja suundumused.

Martha Wells: Allumatuse protokoll

 

Kiire, meeldivalt tundeline (Mõrtsukbot leiab jälle peaaegu-sõbra ja näeb uutmoodi suhteid inimeste ja robotite vahel), pingsate võitlustseenidega ning natuke liigub edasi ka Suur Lugu, mille põhjalikuks meelespidamiseks peab vist küll eriline fänn olema. 

Mulle kuidagi hirmsasti meeldib Mõrtsukbot ise - tema jutustajahääl, tema suhtumine asjadesse, botidesse, inimestesse. Selline küüniline ja ometi mitte, oma meelerahu kaitsev, sest see meelerahu kaob nii kergesti, korraga äärmiselt praktiline ja iseendas-täiuslik ja samas tegelikult nii väga kuuluvust ja kuulumist ihkav. 

Võibolla ta meenutab mulle mind ennast.

Ja kuna ta on selline "oh, jälle inimesed, hirmus tüütu ... ma päästan nad ära, muidu oleks ju paha", on talle ka kerge kaasa elada. Ikka eelistab lugeja ju tegelast, kes oma küünilise koore all tegelikult lahke ja soe on. 

Võitlusstseenid on ka head. Leidlikud, pädev tegelane, kel tulevad head ideed, on nii tore, ja samas vähemalt pealiskaudse lugeja jaoks meeldivalt usutavad. 

Jah, jah, ma ei saanud targemaks maailmaruumi ega psühholoogia koha pealt, ent veetsin hästi aega ja tundsin armast ühtekustunnet. Meeldis. Ja Liis Roden kujundab neid raamatuid ikka väga kaunisti. 

Loteriis varem

Loteriis veel varem

Martha Wells - Väljumisstrateegia (2024)

 

Jätkub botiseiklus ning Mõrtsukbot avastab, et Mensah on GrayCris korporatsiooni poolt röövitud - sest röövijad arvavad, et nii saaks kontrollida seda, mis andmeid on Mõrtsukbot kogunud nende salajase uurimistöö kohta ehk siis selle va tulnukatehnika keelatud otsingu kohta. Muidugi otsustab Mõrtsukbot vabastada Mensah’. Selleks tuleb reisida korporatsioonide jaama, kus röövitu tuleb kuidagi välja meelitada GrayCrisi valdustest. 

Orbiidil tiirutab Mõrtsukboti endise omaniku sõjalaev, mis peaks justkui toetama Säilitusliidust saadetud läbirääkijaid (kah siis esimesest osast tuttavad tegelased), kuid sõjalaev ei näita mingisugust aktiivsust Mensah’ vabastamiseks. Mõrtsukbot asub tegevusse ning nüüd peab kohtuma õige mitme turva- ja võitlusbotiga. Tulemus pole päris see, mis Mõrtsukbotil meeles mõlkus.

Sarja neljas raamat tundub kompaktsem kui eelmised kaks osa - võimalik, et see on taaskohtumisest Mensah ja ta kaaslastega, ning teose lõpus avaneb kangelasele võimalus legaalselt tegutsemiseks (ja noh, seeria jätkub veel vähemalt kahe raamatu võrra.

“Ma olin võimalikke stsenaariume läbi mänginud, osaliselt sellepärast, et lolle ettepanekuid tegevate inimeste hääli summutada. Mitte et mulle need hääled ei meeldiks - omal tüütul viisil on need justnagu lohutavad ja tuttavlikud. “See oleks keerulisevõitu,” ütlesin ma. Keerulisevõitu all mõtlesin ma seda, et ma sain keskmiselt 85-protsendilise nurjumise ja surma tõenäosuse, ja see oli nii väike ainult sellepärast, et viimase diagnostika järgi oli mu riskihindamismoodul logisema hakanud.” (lk 64-65)

Martha Wells - Allumatuse protokoll (2024)

Tegemist siis taaslugemisega, ja eks tuleb tunnistada, et tõlgitud variant on mõnusam kogemus kui originaali lugemine - selle kogemise järel mäletan vähe sumbunud tunnet. Aga nüüd, hea paaripäevane lugemine. Loodetavasti jätkub Fantaasial selle sarja vahendamine (Goodreadsist nähtub, et seal ilmus äsja samuti kolmas osa).

Aga jah, sisust on keeruline uuesti rääkida; eks siin jälle Mõrvarbot peab end positsioneerima inimeste suhtes - eriti peale kokkupuudet bot Mikiga, mil on inimestega eriline lähedane suhe, ta on midagi enamat kui lemmiklooma staatuses ese. Ja noh, mida õieti ajab taga see korporatsioon GrayCris, asi hakkab juba Neal Asheri maailma eellooks muutuma.

“Kes oleks võinud arvata, et südametul tapamasinal on nii palju moraalseid dilemmasid.

Jah, see oli sarkasm.” (lk 60)

ulmekirjanduse baas

Ken Liu - Good Spells (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt, kus nõiandus on küll kenasti olemas, aga seda lähituleviku tingimustes - kus elu on suuresti tehisintellekti juhtida, kus inimestel pole seetõttu enam võimalik tungida tehnoloogia südameni, kuna see on niivõrd tehisintellekti hallatav … ja mitmekordselt ümberkirjutatud.

Liigne sõltumine masinatest viib muidugi üksinduseni. Ja et masinaid võita (või õigemini petta), on võimalik kuidagi kõiksugu “nõidusi” teha, aga peamine siiski: mitte olla kogu aeg ratsionaalne või ratsionaalselt juhitud. Inimene pole inimene vaid üksi olles.

Liu maalib õige tumeda tuleviku (muidugi, sõltuvalt vaatepunktist või ihadest), aga samas paneb ka oma visioonidega hope punki. Noh, miks mitte.

“I gave up my dream when I realized that even programming had become permeated with architecting wizards, codewalking familiars, refactoring pixies, concurrency djinn, multicall completion daemons, distributed intelli-swarms, hidden-layer scrying consoles, attention-visualization crystals. Just as it was no longer possible for most humans to truly understand computer-assisted mathematical proofs, the implementation of modern AI systems had become so complicated that it was literally impossible for any individual human to grasp them, to add to them, to reconstruct them, or even hack them effectively without the aid of machine-learning, of assisting automata that made sense of the layers upon layers of abstractions, extended metaphors, symbolic notations, self-referential ontologies, feedback and feedforward loops.

To program the machine, one needed to place trust in more machines. I couldn’t live like that.” (lk 75)

 

“Was I helping someone in need or just giving an addict more attention? Does it make a difference either way? There’s always an uncertainty in working with humans. They aren’t binary, not even shades of gray. They’re jagged, unpredictable, analog, beautiful as well as despicable, cruel and kind, pitiable and manipulative, all at once.

Even if Zelda was playing me, I can’t see myself doing anything different. A witch is supposed to believe the best of her clients - that’s part of the magic.” (lk 86)

 

“This is why we’re surrounded by discarded pieces of AI, I realize. The fai are the ghosts of our own arrogance and callousness coming back to haunt us.

I’ve been focused on how humans are being remade to be more like machines, but I haven’t considered the possibility that machines are also being constructed to be more like humans - disposable, powerless, fungible. There’s always a younger one willing to work for less, a newer model ready to take the place of the old. Funny how the logic of efficiency and productivity always leads here.” (lk 90)

Tapani Tolonen - Siharzad (Ohver, 2023)

 

Päris krutskiga lugu, mille krutski toimimisest õieti ei saagi aru, aga seda müstilisem värk, eksole.

Kaliifi kaks poega … ei saa teineteisega just normaalselt läbi. Kui noorem vend on tark ja armastatud, siis vanem vend on õige psühho ja püüab kindlustada, et isa järel võimule saada. Ainult et … isagi eelistab mantlipärijana nooremat poega (kes küll ise ei taha valitsejaks saada). Pole probleemi, peale isa surma võtab vanem vend ohjad enda kätte ning mõne aja pärast õnnestub ka mõrvata noorem vend. Ainult et … nooremal vennal paistab olevat mingi saladus (“Siharzad”!), mille olemasolust või nimestki ei paista kellelgi aimu olevat.

Aga kes otsib, see leiab, nii ka võimule tõusnud poeg saab teada, mis see saladus on - omamoodi antiikne robot, mis võib vastata mineviku kohta … aga ta teeb seda põhjalikult, alates maailma algusest: mistõttu vastuseni jõudmine võib aega võtta õige mitu päeva. Viimaks kuuleb vanem vend asju, millest senini teadlik polnud.

Ja siis tuleb kiiks.

Eks veidi ootamatu ole teema poolest see 8. sajandi Bagdadi õukonna võimuvõitlus, aga tõepoolest, miks mitte. Justkui fantaasiakirjandus, samas see “robot” ja teksti loogika uueksloomine kisub pigem teadusliku fantastika kanti. Soome autoritelt vaat et kogumiku parimad lood.

ulmekirjanduse baas

Sarah Pinsker - The Low Hum of Her (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu kaotusest ja leidmisest ehk noor tüdruk on peale vanaema suremist jäänud vaid isaga. Ühel päeval toob isa koju aga vanaema moodi roboti, et see lapsega oleks, kui isa tööl on. Tüdrukule on see enam kui võõrastav - see on küll välimuselt vanaema moodi ja räägib tema häälega, aga … jah.

Siis aga peavad nad kodust põgenema ja nagu selgub, saab vanaemabotti nii mõndagi peita - kuni ühes piiriületuspunktis peab isa selle roboti jälle lahti võtma, sest üle piiri pole võimalik sellist vanaema-jäljendust toimetada. Tüdruk on selle pagemistee jooksul temaga juba üsna harjunud …

Ehk siis jah, iseenesest üsna südamlik lugu, mis leiab vast aset ebamäärases lähitulevikus. Pinskeril on päris hästi käpas selliste väikeste isiklike tragöödiate ulmevõtmes kirjutamine, esmapilgul üsna tavalist laadi lood arenevad sellisteks … pooleldi pisarakiskujateks.

Martha Wells: Tehislik seisund

Lühike rõõmus lugu, mille käigus uuritakse-puuritakse erinevaid (kaks? kolm?) kriminaalseid juhtumeid, mis rohkem või vähem üksteisega seotud. Väga asjad ei selgu aga mõnevõrra selgemaks klaaruvad siiski ja sel kitsal lool on täiesti aus lõpp.
Ükski inimtegelane väga lugejale tuttavaks ei saa, aga erinevad tehislikud olendid on sümpaatseteks kirjutatud, isegi kui nad tegelikult üsna vähe pildil liiguvad ja mõni inimestest (kolmel "kliendil" ma ei hakanudki muul moel vahet tegema kui "see on see kahtlustav tüüp", "see on see naiivitar" ja "see on see vahepealne") võiks teoreetiliselt tähtsamgi olla. 

Eemaletõukav pahalane on muidugi inimene. 
Robotid, need mõistusega, tundusid oluliselt meeldivamad. 

Tõlgitud on hästi, ühtegi piinavat toimetamatuseviga ka ei märganud ning kaanepilt on hea. Täitsa päris-raamat, ainult kuidagi hirmus õhuke. Ma paneks oma aruga kolm mõrtsukboti lugu ühtede kaante vahele ja ikka ei tuleks hirmus paksu raamatut kokku =P

Loteriis varem 

BAAS

sulepuru

Buhahooliku märkmed
raamaturiiulike

Hannu Rajaniemi - Deus Ex Homine (Invisible Planets, 2017)

 

Tüüpiline Rajaniemi jutt ehk siis mitte lihtsalt ulme, vaid Ulmeline Ulme - kus siis tegelased on mingid augmenditud vms inimesed ja kõiksugu tehisintellektipärased jõud möllavad füüsilises ja psüühilises ilmas.

Peategelane on Jukka, kes on kunagi saanud nö viiruse läbi jumaliku laksu … kuniks ta ärakasutatuna nö mahakantud, tagasi inimesemaks saanud. Ta tutvub Šotimaal kohaliku neiuga, neil tekib kuum suhe kuni äkitselt jätab naine ta maha. Nagu taaskohtumisel selgub, on naine läinud sõjatandrile inimlike olendite ja tehislike päritolu olendite ja selle erinevate käsilaste vahel (samas ka tehisolendid võivad olla nö inimeste poolel, eksole). Selgub seegi, et suhte katkemine tuli sellest, et tollal elas ta kiirkorras üle raseduse, mille tagajärjeks oli üks beebi - selline, mis tüüpiliselt neiusuguse inimsoo vastaspoolel on. Aga ka selline “beebi” vajab vanemaid …

“The angel moves towards the baby. Its hands explode into fractal razor bushes. A glass cannon forms into its chest. Tiny spheres of light, quantum dots pumped full of energy, dart towards the baby.

The baby laughs again. It holds out its tiny hands, and squeezes. The air - and perhaps space, time - wavers and twists. And then the angel is gone, and our baby is holding a tiny sphere of glass, like a snow-globe.” (lk 14)

See oli nüüd väga tagasihoidlik kokkuvõte sellisest dramaatilisest vanemate ja lapse taasleidmisest. Kõiksugu nanobotid ja viirused ja tehisintellektid ning rohkem või vähem posthumaansed tegelased. See tekst pole küll täiesti tundmatus tulevikus või maailmaruumis, säilinud on inimlikud traditsioonid ja kohanimed. Rajaniemi on võimeline teatavasti hulga rajumalt kirjutama.

Martha Wells - Rogue Protocol (2018)

 

Seeria kolmas raamat tekitab ikka selle tunde, et need tekstid võiks ikka ühise kaane all olla. Ehk siis järjekordne peatükk sellest, kuidas Murderbot püüab oma minevikku selgitada (miks ta ikkagi korraldas massimõrva) ning aidata oma “vabastajaid” - proovides leida järjekordseid süütõendeid oma endise tööandja GrayCris korporatsiooni kohta. Seekord satub ta ühele mahajäetud maasarnastamise projektile, mille puhul tundub, et GrayCris püüab seal varjata jälgi oma tõelisest tegevusest (kui vaadata kaanepilti, siis tegu ikka üsna grandioosse kohaga - aga eks maasarnastamine olegi … ilmatu).

Nagu ikka, on tal lõpuks ikka kantseldamiseks üks inimeste seltskond, kellel ta hakkab vastutahtsi hinge sees hoidma. Sarnaselt “Tehislikule seisundile” on siingi üks robotolend, millega tekib Murderbotil interaktsioon - nö lemmikbot Miki (mitte siis seksbot, nagu eelmise raamatu üks kõrvaltegelane), mis ongi … inimestega sõber (või noh, kui keegi peab lemmiklooma sõbraks) ja mida nende poolt koheldakse üsna võrdväärselt inimestega. Mis tekitab Murderbotis muidugi korraliku oksereaktsiooni … ja küsimuse, milliseks siis tema ise on tahtnud saada (kui jätta kõrvale seriaalide vaatamine).

Raamatu vast parim külg on madistamine militaarbotidega, mis millegipärast seal mahajäetud kompleksis sinna saabujaid õige nurjatul kombel vastu võtavad. Wells ajab siin õige militaarulme rida, ning viis, kuidas Murderbot ühe õige vihase militaarboti rivist välja lööb … no see on vinge. Sellistega ta lähiajal vist ühist keelt ei leia …

Eks see kolmas osa tundub veidi vahepealne, kuigi jah, raamatu teises pooles käib ellujäämise nimel ikka tõsine möll. Näis, kas kirjastus Fantaasia jätkab selle seeria avaldamisega.

ulmekirjanduse baas

Martha Wells - Tehislik seisund (2023)

 

Sarja teine osa on eelmisega võrreldes vähe kammerlikum, pole seda suurt madinat planeedi ja kurjamitega. Mõrtsukbot siirdub nimelt iseseisvalt uurima, miks ta on mõrtsukbot. Aga nagu peagi selgub, pole inimesena esinemine üldsegi mitte lihtne … kuni ta pääseb hääletajana ühele inimvabale kaubalaevale. Aga laev … pole lihtsalt botist sõiduvahend - tema tahab Mõrtsukbotiga suhelda ja aega veeta. Mõrtsukboti õuduseks.

Aga mingi klapp tekib, koos vaadatakse teleseriaale ja laeva kaasabil laseb Mõrtsukbot enda välimust kohendada ja muud sellist, et vähegi edukamalt inimlaadse olendina esineda. Vajalikule planeedile jõudes võtab laeva soovitusel vastu töö turvaspetsialistina; seda ühe kaevandajate grupi juures, kelle tööandja on alatult nende uurimustulemused endale võtnud. Mõrtsukbotil on nüüd võimalus otsida sealt seda kadunud kaevandust, kus ta omal ajal massimõrva korraldas … aga tema uued hädapätakatest tööandjad tormavad ühest jamast teise ning … Mõrtsukbot peab neid aitama.

Selles osas on siis tervelt kolm botti, kelle/mille protokollivälise käitumisega tuleb lugejal kokku puutuda - Mõrtsukbot oma tuntud ängidega (kuigi seekord ei rõhu autor niivõrd tema introverdiprobleemidele), laevabot SUL (tema siis mõõtmatult võimsam kui turvabot, aga samuti uudishimulik ja iseloomuga) ning seksbot (mis on avastanud endas mingi tahte või midagi). Eks ülekantuna võiks neid kolme mõista kui mõndasid inimtüüpe … kui soovi on.

Eks see saab 0lema huvitav, kuidas Mõrtsukbot saab iseseisvana õieti jätkata, kuivõrd esimese osa juhtumi kohtus lahendamine on korraga jõudnud sinna, et vaja oleks Mõrtsukbot kohale tarida - ja metsik turvabot on teadagi inimeste jaoks see kõige ohtlikum bot (nagu teleseriaalidest teada). Hakka või soovima, et Mõrtsukboti jutustused ilmuksid parem ühe raamatuna - selliste lühiromaanide ilmutamine on vast nii kirjastusele kui lugejatele päris kallis lõbu.

ulmekirjanduse baas

sulepuru

Dilman Dila - Red_Bati (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Natuke Wellsi Mõrvarboti kanti lugu ehk siis Red_Bati nimeline koerarobot on omandanud oskuse enda koodi kirjutada, mille läbi siis omandanud eneseteadvuse. Aga et ta eelmine omanik vanem proua lahkus elavate hulgast (ta oligi viimased kümme aastat tema seltsiliseks), siis ta pandi järglaste poolt müüki ning robotkoera omandanud kaevandusfirma pani selle tööle oma robotlaevale (õnneks ei vaevutud kontrollima, kas sel süsteemid kõik korras jne).

Aga et õnnetuse läbi kaotas robotkoer ühe jäseme, hindas laeva robotkapten ta liiga kahjustunuks, et vaevuda teda remontima, ning koer pandi külmaruumi - et viia tagasi Maale, kus siis edasi müüa. Kuid Red_Bati teab, et kui ta aku tühjaks saab, siis oleks see tema eneseteadvuse lõpp - selle külma käes ta programmid kustuvad ja ongi kõik. Mitte et see tavalise roboti puhul kuidagi taunitav oleks. Aga tema …

Igal juhul, robotkoer peab selle plaani selle robotlaeva kaaperdamiseks, et siis kuskil mujal uuesti alustada. Kuid see pole muidugi lihtne ja lisaks on ta programmeeritud suhtlema inimestega.

Et siis järjekordne näide Uganda ulmeautorilt, mis pole ehk nii pöörane kui esmatutvus, aga niisamuti igati antoloogiavääriline tekst. Eks robotkoeradest on kirjutanud ka näiteks Tchaikovsky “Dogs of War”; Dila olend on pigem kaldu Wellsi Murderboti poole (muidugi, keeruline võrrelda lühijuttu romaani või lühiromaanisarjaga).

Martha Wells - Kõik süsteemid punases (2022)

 

See kuulus sissejuhatus viimaste aastate ühele armastatuimale ulmesarjale:

“Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud.” (lk 3)

Tegelikult olen varem seda raamatut lugenud ingliskeelsena ja ega esmamuljele midagi targemat lisada oska. Lihtsalt et eesti keeles on ikka hulga mõnusam lugeda ja käesolev tõlge näib minu jaoks igati normaalne. Ja kuuldatavasti on toimetamisjärgus Mõrtsukboti teine osa. Seega, pidu kaasaegse eestikeelse teadusliku fantastika põllul.

Wellsi eestinduse ilmumine on kahtlemata vägagi üllatav (lisaks veel see, et tõlkelühiromaane just palju eraldiseisvate raamatutena ei ilmu); esimesel hetkel ei meenunudki muud kui Ann Leckie triloogia, mis oleks sedavõrd nö laineharjal ja auhinnatud ulmekirjandus, mis nii kiirelt oleks eesti keelde lahendatud (nojah, see lühiromaan ilmus küll tegelikult viis aastat tagasi, aga sarjast räägitakse senini). Aga tegelikult on muidugi veel VanderMeer ja Jemisin (see vist küll on jäänud pooleli?), ehk ka Novik (need kõik ilmunud Varrakult). Eks kaudsemalt ka Cixin Liu ja George R.R. Martin (no nende ingliskeelsete esmailmumistega küll teatud ajanihe). (Mingist YA kirjandusest ei jaga ma midagi.)

Jutt on siis ulmest, mis on trendikas just nüüd ja laiema meedia ja lugejaskonna hulgas. Tähelepanuväärne on muidugi see, et ükski neist trendiulme tõlgetest pole Eestis just suuremat müügimenu nautinud, seega ei julge ka Fantaasia kirjastusele suuremat kassahitti ennustada. Kuid vähemalt on see ilmunud jõudsalt enne jõule ning see on korraliku välimusega, kena lisandus pühadesäras kuuse all. Või nii.

“Kõik seisid ja vaikisid. Ma sain nende näoilmetest aru, et nad kõik mõtlevad pingsalt. Kesksüsteem, mis juhib nende baasi, millest nad sõltuvad, et saada toitu, varjupaika, filtreeritud õhku ja vett, üritab neid tappa. Ja nende poolel on vaid Mõrtsukbot, kes lihtsalt tahab, et kõik jääksid vait ja jätaksid ta rahule, et ta saaks terve päeva meelelahutusvoogu vaadata.” (lk 71)

ulmekirjanduse baas

Timons Esaias - Go. Now. Fix. (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Futuristlik põnevuslugu ühest padjast, mis päästab hirmsat õnnetust kogenud kosmoselaeva. Ainult et … PandaPillow pole miski tehnikaime selle aja kontekstis, pigem relikt (laadis telefoniautomaat, kus sai kaardiga kõne valida).

Ühesõnaga, keegi ostis selle, kasutas lennu ajal mõnda aega padjana ja viskas siis prügikasti - kuniks siis õnnetusse sattunud lennukis kukkus see  prügikastist välja ja hoolimata üha tühjenevast akust, hakkas tegema seda, milleks ta oli programmeeritud: aitama.  Aga et ostja oli ta enda nimele registreerimata jätnud, oli PandaPillow tööpõld ootamatult lai - terve lennukitäis inimesi (no need, kes peale õnnetust kuidagi ikka elus püsisid) ja neid teenindama mõeldud tehnoloogia, mis millegipärast polnud hakanud funktsioneerima. Asja teeb keerulisemaks see, et kogu tipptehnoloogia oli nö levist väljas, ühendus välismaailmaga oli vaid PandaPillow otseliin oma klienditeenindusega - kus küll puudus igasugune tugi niisuguse relikti eest hoolitsemiseks. Selline pudelikael inspireerib ka laevatehnoloogiat padjakest elus hoidma. Ja PandaPillow on sunnitud veel kangelastegusid tegema …

Et siis omamoodi ood kõbidele, seda küll tehnoloogia võtmes. Katastroofipõnevik lihtsa kangelasega. Kui esmatutvus selle autori loomega oli õige … huvitav, siis ka see tekst on tegelikult päris hea.

Carrie Vaughn - Sinew and Steel and What They Told (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Lugu mehest, kes osutub peale laevaõnnetuses pooldumist hoopis inimrobotiks. Süvakosmoses tiirutavale laevameeskonnale on see igati ebameeldivaks üllatuseks, kui selgub, millise niivõrd ebaseadusliku biomehhanismiga tegu on. Ja et selliseid on veel ning neil on üks oma ülesanne, miks inimestega koos seigelda.

Pooleks lõigatud endine mees kinnitab ärkveloleku hetkedel (ta on siiski sõltuv oma kehast - kuigi on enam kui ime, et ta üldse toimib veel sellisena), et ta pole kuidagi meeskonnale ohtlik ja tema suhe laevaarstiga oli selline vägagi reaalne asi. Laevnikud … ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Ühelt poolt pidanuks sellest võltsmehest kohe tossu välja laskma või sõjaväele edasi andma, teiselt poolt … ta tõepoolest on olnud üks meeskonnast. Võltsmees püüab salaja saata sõnumeid omasugustele, kuid see ei jää märkamata. Laevnikel tuleb nüüd otsustada, mida õieti peale hakata selle võltsmehega.

Miski sarnane teema oli hiljuti Becky Chambersi romaanis, Vaughni lahendab seda vähe oma laadis, aga kuidagi ökonoomsemalt (muidugi, romaani ja juttu ongi keeruline teemakäsitluse poolest võrrelda). Loo vaatepunkt on sellelt võltsmehhanismilt, mis on ometi vaat et nii inimlik. Tekst loetav Tor.com lehelt.