Tim Powers - Parallel Lines (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Vahelduseks Powersilt niisugune lugu, mille võib rahus ühe hingetõmbega läbi lugeda. Kaksikutest õed on terve elu koos elanud, ja nüüd on vanem õde haiguse tagajärjel siitilmast lahkunud. Mitu nädalat hiljem peale seda kurba sündmust avastab noorem õde, et lahkunu proovib temaga teispoolsusest ühendust võtta. Veel hullem, ta sooviks justkui siitilma naaseda. Mis on muidugi tore, aga … peale terve elu vanema õe juhitavaks olemist tahaks viimaks ka oma elu kogeda.

Peagi selgub, et noorem õde pole ainus, kellega vanem õde teispoolsusest suhtleb – ta nimelt püüab neid aidanud noore koduabilise keha üle võtta, lubades sellele oma pangaarve kasutamist, ilusat välimust ja rohket reisimist mööda ilma. No tõepoolest … nooremal õel tekib küsimus, et kelle raha siis õieti tuulde visatakse.

Kui nii võtta, võiks lugu süüdistada mustas huumoris, igal juhul see kaksikute kooselu ei pruukinud olla mõlemale osapoolele ühtmoodi meeldivaks kogemuseks. Tõepoolest, see Powersi lugu pole üldsegi kontimurdev võrreldes eelmiste lugemiskogemustega – see on asja juures peamine hea kogemus.

ulmekirjanduse baas

Tim Powers - A Journey of Only Two Paces (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Müstikahõnguline lugu hingede rännakust ehk siis sellest, kuidas üks seltskond hoiab hinge elus, transformeerides seda kehast kehasse. Ainult et … kui loo peategelane saab aru, milleks teda õieti kasutada tahetakse, pole ta sellest perspektiivist just ülemäära vaimustunud ja teeb enamvähem kõik endast oleneva, et sellest müstikute kambast vabaneda. Ja edasi lähevad asjad … nagu lähevad. Mjäu.

Powersi lühilood nõuavad lugemiseks jaksu. Kui eelmist lugesin mitme kuu jooksul oma kolm või neli korda, siis selle tekstiga püüdsin ikka ööpäevaga sotti saada. Eks siin ole mingi lummus või koguni davidlynchlik atmosfäär ... mis siis eeldab vastuvõtmiseks õigel lainel olemist. Nagu näha, siis niisuguse lummuse eest igati kõrged punktid, mida samas kiskus allapoole minu õige müstikasoolika puudumine. Olen vahel mõelnud, et peaks mõne Powersi jutukogumiku ostma, aga samas … ajast on natuke kahju.

Tim Powers – The Governor (The Book of Magic, 2018)

Tekst meenutab Zelazny Amberi värke – ehk siis maagiliste võimetega isa maagiliste võimetega järeltulijad tahavad panna paika, et autoõnnetuses hukkunud isa ei saaks naasta siia maailma. Kuid ega isa pole rumal, tal on oma kaval viis, kuidas niisuguses olukorras oma võimu taastada. Selleks tuleb aga … oma tööriist plaanitult käivitada.

Nagu äsja öeldud, meenutab see väheke (või rohkeke) Amberi värke, ainult et tegevus toimub tänapäeva Los Angelesis ja õnneks puudub kõiksugu võltsmütoloogia – tegu on pigem ühe segikeeranud (kuigi maagiliste võimetega) suguvõsaga, mitte miskite printside ja printsesside võimumängudega siin ja kõrvaldimensioonis. Võrreldes eelmise Powersi lugemiskogemusega on see tekst õige kergelt tarbitav – mis küll ilmtingimata ei tähenda kvaliteeti.

Tim Powers - The Bible Repairman (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Lugesin seda teksti vist kolmandat korda ja ikka ei suuda seda kokku võtta - aga nüüd tahaks viimaks kaelast ära saada ja paar lausetki kirjutada.

Tegu siis eriliselt sünge ja masendava looga hingedest ja nende vaimudest. Piibliparandaja (tema siis võtab piiblist välja neid lehekülgi, mida piibli omanikul vaja pole - patud või keelud vms) on kunagi tegelenud ka surnute vaimude päästmisega igasugu ekstrasensside käest. Pahatihti pidi selleks päästmiseks oma verd loovutama, kuid selle hinnaks on ühtlasi osakese enda hinge kaotamisest. Mõne aasta eest juhtus nii, et kui ta oma varalahkunud tütre hing varastati, ei saanud ta enam oma verd loovutada - selle hinnaks oleks olnud enese vaimse mõistuse kaotamine (kuivõrd senise karjääri jooksul oli ta verd liialt pillavalt andnud). Noh, oli see õige või vale otsus, igal juhul on ta elu järgnevatel aastatel allamäge läinud. Kuid nüüd… on korraga ta tütre vaim ta telefonivastajas ja õige süüdimõistvas meeleolus, lisaks tahab vaimuvaras selle piibliparandaja verd omandada - mis arvatavalt tähendaks mehe hukkumist.

Segane kirjeldus koos paljude aukudega, tegu on kuidagi eriliselt masendava looga lunastusest. Kahjuks olen niivõrd usuleige inimene, et siinse loo mitmed (katoliiklikud?) detailid jäävad mulle kergelt arusaamatuks. Igal juhul… kummitav vaimulugu, loodetavasti ma ei pea seda enam kätte võtma. Sellele vastukaaluks peaks vaatama Monty Pythoni “Bicycle Repairman” sketši.

“And then of course drench the defaced book in holy water to validate the edited text. Matthew 19:5-6 and Mark 10:7-12 were bits he was often asked to burn out, since they condemned re-marriage after divorce, but he also got a lot of requests to lose Matthew 25:41 through 46, with Jesus’s promise of Hell to stingy people. And he offered a special deal to eradicate all thirty or so mentions of adultery. Some of these customized Bibles ended up after a few years with hardly any weight besides the binding.” (lk 203)

Tim Powers – Anubise väravad (2009)

Lugu siis sellest, kuidas Coleridge'i uurija satub ajarännuga raha ja uudishimu tõttu uuritava kaasaega ja seal kukub sisse igasugu intriigidesse – millegipärast arvatakse, et tegemist igati kõva mehega (aga pigem mitte, või noh, veel mitte) ja soovitakse õnnetut meest piinata ja soolikaid välja lasta. Seigeldakse Londoni allilmas ja Egiptuse kõrbes ja Londoni kõrtsides, nii mõnelgi sajandil. Tasub kõrva taha panna, et muld on see mis kaitseb ja toidab. Ja luule ei tule tuulest jne.

Woodingi raamatut lugedes mõtlesin puhuti, et miks see kerjuste ja paadialuste teema nii tuttav näib – aga et siis pärineb mäluhäire sellestsinatsest üllitisest. Segikeeranud ka'de värk on naljakas – hea näide sellest, et ka maagiaga kloonimine on ebaõnnestumisele määratud. Horrabini koletisi võiks päris toredalt kinolinalt tabada, või äkki ei saaks hiljem nati magada. Ja no muidugi Koeranägu-Joe kehalaenamised. Pisut piinlik, et loen raamatut teist korda ja ikka pole ühtki arukat lauset kirjutada. Mis muud kui hea raamat. Kahjuks hukkus lugemise ajal päris palju sääski, elu väljaspool linna on inimvaenulik.

2009 top 10

1 Rushdie – Kesköö lapsed
2 Hughart – Linnusild
3 Powers – Anubise väravad
4 Tarlap – Meie, kromanjoonlased
5 Martin – Fevre'i unelm
6 Davies - Euroopa sõjas 1939-1945
7 Kusnets – Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge
8 Benioff – Varaste linn
9 Kaus – Hetk
10 Tänav - Surmakarva

Kui esimesed 5 on endale üpris selgelt järjestunud, siis järgmiste puhul võiks nii mõndagi asendada vms. Endale valmistab head meelt see, et (välja arvatud Rushdie) on kõik raamatud nö pauguks luuavarrest, ehk siis ei osanud oodata, et võiks muljet avaldada. Ja see on enam kui tore.

-

Muud head raamatud, mis ilmunud varem ja mida esmakordselt lugenud (top 20, aga ei suuda järjestada, tähestikulises järjekorras; välja jäid igasugu taaslugemised)

COBRA II. Iraagi sõda ja okupatsioon, Hyperion & Endymion, Illuminatus! Silm püramiidis, Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade'i juhtimisel, Jõgi Eedenist, Kusagil lennata, Kõiksuse lühiajalugu, Linnuaabits, Maagide kool, Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja lääne allakäik, Näoline, Pööratud kuu, Silma lugu, Skismaatriks +, Tee, Tramm Šiša Pangmale, Tundmatu sõdur, Uusaja kultuurilugu, Veel üks paradiis, Üldiselt mulle mehed meeldivad

-

Võinuks teha ka lugemiskoleduste edetabeli, aga ei suuda lõputult õel olla. Omaette ooper oleks poolelijäänud raamatud, aga neidki ei tahaks “reklaamida”.

Otsingute popimad autorid ehk Beltran, Kasemaa ja Kaus; tõlgetest Martin ja Rothfuss. Muidugi on kõiksugu kohustusliku kirjanduse austajaid, aga see selleks. Eesti korvpalli agoonia taustal toksitakse ikka “korvpalliromaani”, kusjuures pigem ikka koledate hävingute järel (mis teeb kurvaks). Vast lootusetuim juhtum on keegi senegallane, kes järjepidevalt otsib/vad naist ja peab ikka ja jälle lugema seda kirjutist. Vahel on uskumatult tüütu kirjutada kasvõi paar lauset raamatust, mis mingit muljet ei avalda; seega peaks vast lubama, et tuleval aastal peab vähem raamatuid lugeda.

Avapildi autor härra Araki.

Tim Powers – Anubise väravad (2009)

“Doyle silmitses mehe kõhna teravajoonelist nägu ning püüdis närviliselt ette kujutada, kuidas see mees teeb mingit meeldivat kodust asja, näiteks silitab kassi. See ei õnnestunud tal.” (lk 235)

Kuidas lugeda aurupungi raamatut aurupungist midagi teadmata? Lihtsalt, nagu järjekordset juhuslikku raamatut. “Sündmuste horisondi” sarjal seekord õnnestunud kaanepilt.

Raamatu iseloomustamiseks ei oskagi leida muud omadussõna kui mõnus. Ajalooga mängimine muutub mõnel hetkel jaburalt mõnusaks, ja kõike seda vürtsitab kergelt nihilistlik huumor. Lugemisel tabad end mitmel korral mõttelt, et no nüüd võiks lõpplahendus läheneda, aga ei, ikka veel oma 100 lehekülge lõpuni ning sündmuste keerdkäigud arenevad aina edasi. Kehavahetuste pillerkaar ning ajas ja ruumis ringi paiskumised. Ja nagu tagakaanel lubatakse, hämmastavalt vähe romantismusvärke, lihtsalt seiklused ja ports müstilisi juhtumeid. Coleridge'i oopiuminägemused on vast sel nädalal loetust naljakaimad leheküljed. Mõnus meelelahtus ehk seiklusjutt, igati hea lugemisvara.

Kardan järgmist aurupungi raamatut lugeda, arvatavasti saaks pettumuse osaliseks. Järelsõna järgi võiks veel nii mõnegi Powersi raamatu eesti keelde tõlkida. Hi5.

baas