Bo Balderson – Parteijuht lahkub surma läbi (1995)

Riigikogu valimiste puhul tuleb teadagi poliitilist kirjandust lugeda. Pealkirjast on vast selge, kes maha lüüakse. Ja kes veel notitakse. Ja mis veel juhtub. Aga kuidas? Kelle kätetöö? Miks? Mõneti üllatav, aga see selgub raamatu lõpuks. Tekst on tuntavalt satiirilisem ja tumedam kui eelmine Baldersoni tõlge ja müsteeriumi lahendus õige vihane (ja sutt tobe), aga noh, ka rikkad nutavad. Küllaltki päevakajaline on lugeda arhitekti ja reklaamiinimese tööalaseid mõttevälgatusi, 1995.a. võis see olla päris hea sissejuhatus moodsa inimese eluks.

“Loomakaitsja, mõtlesin ma. Nii nad armastavad end nimetada, need, kes tundide viisi männitüve taga püssi pigistavad ja ootavad põtra või metskitse või keda jahiseadus parajasti lubab kaitsta. “Tema lõpp oli kiire ja valutu, just niisugune, mida ta kindlasti terve elu oli endale soovinud,” kuulsin kord üht jahimeest mahalastud kitse juures filosofeerimas...” (lk 17)

Bo Balderson – Minister ja surm (1994)

“Õhtusöök möödus nii rahulikult nagu võib loota, kui seda süüakse koos kümne õelapse (kõige vanemad olid välismaal), nende umbkaudu kahekümne sõbra, koka, köögiabilise, lapsehoidjate ja kahe karastunud lapsevanema seltskonnas, kes reageerivad vaid kõige jämedamatele kõrvalekalletele normaalsetest lauakommetest.” (lk 15)

Lugu sellest, kui jampslikud on lasterikkad pered ehk siis mõrva uurib anti-Sherlock, kes on kohtlane siseminister ja 14 lapse elurõõmus isa ja pole üleüldse narkosõltlane. On ka vale-Watson, kes muidu põdur õpetaja ja mitte just uurimishuviline. Ühesõnaga, raamatu algul valitseb tore sotsiaaldemokraatlik huumor. Aga kui suvituskohas vallandub tapatalg, läheb tekst nõksa krimkalikumaks. Ent pole häda, peale politsei vusserdamist paljastab minister selle maniakaalse veretöö arhitekti. Igal juhul, muhe lugemine. Pole glamuuri ega midagi, keskealised või vanemad kodanikud (no muidugi see lastekari ka, aga see jääb tahaplaanile), kes looduskaunis kohas kahtlustäratavalt käituvad. Tšill värk, beibi.

“Barbro Bylind nägi välja nagu ikka. Hallikasruuged juuksed ripnesid laubal, kus halvasti puuderdatud vistrikud pakkusid pilgule vähe meelitavaid puhkepaiku sündmusteta, sügiseselt nukral näomaastikul.” (lk 120)