R.F. Kuang: Katabaas

Võluvalt äratundmist ja „oh, mina ka!” ja „oh, justnagu mina!” tekitav lugu akadeemilise maagiaga tegelevast teadlasest, kes arvab, et ihaldab kõige rohkem oma noores elus  edu teaduses ja krt siis selle isikliku eluga. Isiklik elu on hoopis raskemalt RASKE kui maagia ja teadus kokku. Nagunii midagi head ei tule.

Õigupoolest saame me teadmisi peategelanna – tema nimi on Alice – raskustest ja kergustest erinevatel aladel nii aeglaselt ja tükkhaaval, et kogu aeg on vähemalt minu jaoks üleval tore "aga kes ta siis õieti ON?!" mõistatus, kuhu kildhaaval tükke juurde saada, ning sedasorti mõistatus-tegelased on raamatutes ALATI toredad. Eraelu ja maagia tudeerimine on Alice Law elus mõistagi lahutamatult seotud. Kuidas kõik tema jaoks välja mängitud saab, ongi raamatu sisu.

Seekord olid lisaboonusteks ka kaks samamoodi vaikselt teabetükkidest moodustuvat ja pidevalt vähemalt mälestusena raamatus osalevat kõrvaltegelast ning muidugi retk põrgusse ja teoses loodud maailm.

Retk põrgusse on imeliselt määratletud. Võetud aluseks, et kõik teadaolevad kirjeldused rännakutest Põrgusse, nii Dante kui Orpheus, nii Seneca kui püha Brendan kui veel paljud, on tõelised kogemused, on Alice nende ajalooliste allikate abil püüdnud kokku panna Põrgu kaarti, eesootavaid oletatavaid takistusi, ning üritanud koostada algelist plaani, mismoodi saada kätte oma eesmärk - professor Grimes. 

Mõistagi tabavad teda ootamatused alates sellest, et talle tekib ootamatul reisikaaslane, kes temaga koos Põrgusse tuleb. Ta kohtub seal isikutega, mõnedki asjad oleks nagu minu loetust tuttavad - Põrgu seitse ringi ja südamikus ootav allmaailma valitseja näiteks - mõned asjad Alice'i akadeemilisest maailmast tuttavad: väitekirjad, teeisu, et Cambridge'i kui oma akadeemilise pesa mainimine mõjub isegi Põrgus! Kabinettide sisustus. Oo!
Muide, sellele, et igaüks kohtub Põrgus just endale sobivate ja tuttavate elementidega maapealsest elust, on selgitus. Miks muidu Dante kohtas aina tuttavaid, eks ole. 

Mulle on vastukarva, et nii mõnigi tagasisidestaja on väitnud selle raamatu armastusromaani olevat.
No.
Ei. 
Armuliin on olemas, aga ei kesta sugugi läbi kogu teose. Peamiselt mainin seda üldse vaid seepärast, et demiseksuaalsete armastus on nii kena lugeda. See on isikuromaan, räägib Alice Law kui inimese ja isiksuse arengutest ja taustaks on Põrgu, maagia ning akadeemiline maailm. 
Kõik need mõjuvad täiesti reaalsetena. 
Miks kriit on maagias asendamatu? Sest kriit koosneb miljonite iidaegsete olevuste säilmetest ja sellisena on tal vägi. Kahe kriiti tootva tippkompanii rivaalitsemine on samuti teoses mainitud. 
Maagia toimib võimatu ja võimalikkuse üheaegse uskumise tulemusena, kusjuures on vaja olla päris krdi terane, et see hästi töötaks. Paradoksid on üks hea võimalus, lihtne näide (lausa lapsik, nagu "Katabaasis" arvatakse); Achilleuse ja kilpkonna võidujooksu oma.
Ja raamatu lõpus öeldakse, et vbla töötab see lihtsalt selleks, et jumalaid lõbustada. 
Tont teab.

Võibolla mõni (veel =P) targem pea näeb ära vastuolud  ja mitteklappimised Kuangi loodud maailma sees. Minul on lihtsalt hea meel, et mind kui lugejat ei peeta lolliks, kellele tuleb kõik üksipulgi ära seletada. 
Samuti olen rahul sellega, et ootasin, mis ma ootasin õnnelikku lõppu, autor suutis siiski pinge üleval hoida ning mind üllatada. 
Väga hästi tehtud. 

Triinu raamatublogi
Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld
Hyperebaaktiivne
Digital Nerdland
Mart Pechter ERR
Hana Arrase ehk tõlkja arvamus
ERR Karl Martin Sinijärv

R. F. Kuang, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2023)

 

Eks nagu paljude antoloogiate ja jutukogumike puhul, siis üldmulje raamatust on parem kui reaalne lugude keskmine. Et noh, paljude tekstide puhul on küll saepurumaitse suus, aga samas üle keskmise tekstid jätavad hea mälestuse (või siis on lihtsalt kergelt eufooriline tunne, et kogumik on viimaks loetud; see pole mingi ühekordne romaanilugemine). Eks siingi valikus käis lugemine lainetena, kui esimesed kolm teksti olid üsna nigelad, siis korraga tase tõusis … ja siis langes ja tõusis ja langes. Kui järele mõelda, siis selline lainetamine läks endalegi veidraks.

Valikus on 16 naisautorit, 3 meesautorit ja 1 nonbinaarne autor; neist tervelt 11 puhul oli see mul esimeseks lugemiskogemuseks vastava autoriga. Kuigi kogumik on jagatud selgelt pooleks ulme ja fantaasia vahel, siis fantaasia jaguneb omakorda veel õuduskirjanduseks - mida on minu jaoks tüütult palju esindatud. Ja eks nii mõnegi teksti puhul võiks mõelda sellisele segule nagu science fantasy (või mis iganes see on). Ühesõnaga, traditsioonilisem fantaasia on üsna vaeslapse rollis.

Ja eks see vaeslapse roll avaldu ka lugude keskmises hindes: kui kogu antoloogia puhul on see pea 4,8, siis ulme puhul oleks see 5 ja fantaasias kõigest 4,5 (kuigi siin on minu jaoks kogu valiku parim lugu). Eks see fantaasia suhteline nõrkus teeb selle aasta valiku veidi nõrgemaks kui 2022. aasta antoloogiaga võrreldes (seal siis keskmiseks 4,9).

Lugude lõppvaliku puhul võib ehk aimata R. F. Kuangi soovi rohkem esile tuua sotsiaalsemat ja ka nö ilukirjanduslikumat ulmet; nii on üks silmatorkavamaid teemasid naiste õigused oma keha üle, mis vähemalt Ameerikas näib olevat vägagi aktuaalne teema. Ja eks autorite valik näib üllatavalt rahvusvaheline, nö sünnijärgseid ameeriklasi on ehk pooled - aga noh, seda huvitavam seltskond.

FANTASY

3/10 “Readings in the Slantwise Sciences” Sofia Samatar

5/10 “Beginnings” Kristina Ten

7/10 “The Six Deaths of the Saint” Alix E. Harrow

4/10 “Men, Women, and Chainsaws” Stephen Graham Jones

4/10 “There Are No Monsters on Rancho Buenavista” Isabel Cañas

4/10 “White Water, Blue Ocean” Linda Raquel Nieves Pérez

5/10 “Three Mothers Mountain” Nathan Ballingrud

6/10 “Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology” Theodora Goss

3/10 “In The Beginning of Me I Was A Bird” Maria Dong

4/10 “Folk Hero Motifs in Tales Told by the Dead” KT Bryski

SCIENCE FICTION

4/10 “Air to Shape Lungs” Shingai Njeri Kagunda

6/10 “Sparrows” Susan Palwick

6/10 “Termination Stories for the Cyberpunk Dystopia Protagonist” Isabel J. Kim

6/10  “Rabbit Test” Samantha Mills

6/10 “Murder by Pixel” S.L. Huang

4/10 “The CRISPR Cookbook: A Guide to Biohacking Your Own Abortion in a Post-Roe World” MKRNYILGLD

3/10 “The Odyssey Problem” Chris Willrich

6/10 “Pre-Simulation Consultation XF007867” Kim Fu

4/10 “The Difference Between Love and Time” Catherynne M. Valente

5/10 “Cumulative Ethical Guidelines” Malka Older

R. F. Kuang - The Nine Curves River (The Book of Dragons, 2020)

 Hiinapärane fantaasialugu inimohvrist, mida tuuakse kohalikule draakonile, et see kutsuks esile põllumajandusele sobivat vihma (võrdluseks näiteks Zen Cho tekst, kus draakoni enda liikumine kutsus esile kõiksugu klimaatilisi ja tektoonilisi jamasid). Inimohver peab olema vabatahtlik ja ta peab olema draakoni vääriline. Iseasi muidugi, mida see jões peituv draakon talle ohverdatuga õieti peale hakkab; igatahes hiljem pole leitud kedagi elusalt ega kontidena.

Lugu siis kahest õest, kes saabuvad selle jõe ääres asuvasse provintsikeskusse - nagu selgub, siis noorem neist on määratud draakonile (ikkagi vabatahtlikult), selline imekaunis ja tark tiinekast neiu, keda on titast saati imetletud. Vanem õde … pole just kaunis ja kes on aastaid olnud kade noorema õe peale, kuna see on vaat et maapeale saadetud ingel. Kuni muidugi, noh, ta on saatjaks õe draakoni kurku minekul.

Omamoodi seisundilugu, kuivõrd pole just saladuseks, mis sees ootab, ja ega autor üllatagi just pööraste käikudega (eks see õdede suhe saab veidi tumedama tausta küll. Arvatavasti pole sel lool mingit pistmist Kuangi triloogiaga, aga eks ikka tuletab meelde enda laiskust, kuna pole senini “The Dragon Republicut” lugenud.

R. F. Kuang – The Poppy War (2018)

Raamat algab kui tüüpiline bildungsroman-fantasy ehk siis sellega, kuidas kangelanna üles kasvab – nirudest oludest hoolimata (Rin on orvuks õige kurjas peres; eks ta päritoluküsimus hakkab raamatu teises pooles olulist rolli mängima) võitleb noor neiu endale õiguse õppida eliitkoolis (tugevaks tõukeks on soovimatus abielluda kohaliku külakaupmehega, mis oleks õige tulus ta kasuperele) – et saada keisririigi eliitvõitlejaks. Ja et romaanist ikka asja saaks, siis sinna ülimasse kooli vastu võetaksegi (noh, nagu Hiinas ajalooliselt kombeks, toimuvad siingi üleriiklikud eksamid).

Muidugi, sõjakool pole mingi Hogwartsi tilulilu, seal peab Rin end uuesti tõestama hakkama – sest ta on mats kuskilt kaugest provintsist ning lisaks kaasõpilastele ei meeldi neiu ka enamikele õppejõududest; pähetuupimisest pole enam kasu, nüüd tuleb ajusid kasutada. Konflikte tekib ja mitte vähe. Aga patriotism, eksole (ja soov kokkulepe-abielust pääseda).

Ent viimases hädas ta siiski leiab endale mentori (see on üldse tingimuseks, et koolis peale esimese aasta valikusõela saaks edasi õppida) ning veider (keelatud mõnuainete sõltlasest) meister Jiang hakkab talle kummaliste meetodite kaudu tutvustama hoopis iidseid õpetusi – muuhulgas ka jumalatega suhtlemist (millele eelneb päris tore arutelu jumala olemuse teemadel). Vaikselt leiab Rin kooliski oma koha (seda eriti peale jõhkrat taplust kursakaaslasega), ning tal õnnestub esimesel puhkusenädalal näha Impeeriumi valitsejannatki!

„Youth, Rin thought, was an amplification of beauty. It was a filter; it could mask what one was lacking, enhance even the most average features. But beauty without youth was dangerous. The Empress’s beauty did not require the soft fullness of young lips, the rosy red of young cheeks, the tenderness of young skin. This beauty cut deep, like a sharpened crystal. This beauty was immortal.“ (lk 179)

Taustal on aga pidev pingeline poliitiline olukord ning kolmandal õppeaastal saab vana konflikt naabruses asuva agressiivse saareriigi Mugeniga (jajah, paralleelid Hiina ja Jaapani ajalooga) uue jõu sisse (kooli mõte ongi koolitada eliiti Mugeni vastu võitlemiseks – üks sõda ei jää teiseta). Ja sellega muutub üsna järsult kogu romaani tonaalsus – senise arenguromaani asemele asub brutaalne sõjaromaan, kus üksteisest toituvad idamaine kavalus (sõjakoolis jumaldatav Sun Zi!) ja äärmine julmus. Õpilased suunatakse (või lähevad tagasi) eri sõjaisandate käsutusse.

Impeeriumi üha hullem allajäämine tekitab neius tunde, et polegi muud väljapääsu kui jumalate appikutsumine vaenlase tagasipaiskumiseks – ehk siis vastu astuda oma mentori kindlale soovitusele sellele üldse mitte mõeldagi. Peale üht ränka lahingut saadetakse Rin tava-armeed segamast ära – nüüd on tema teenistuskohaks nö eraldamismärkideta sõjasalk, ehk kõiksugu ebardid ja veidrikud, kelle peamiseks tööks imperaatori tarvis atentaatide korraldamine. Need mehed ja naised leiavad kasutust senikaua, kuni nad ülesande täitmisel hukkuvad või siis suletakse lõplikul sassiminekul eriti salajasse ja kindlasse vanglasse. Rin avastab, et pea kõik neist on ühel või teisel moel mõne jumalaga seotud, ja nende kaasabil sooritatakse hulle tegusid (ja minnakse üha enam sassi).

„They regarded each other in silence for a moment. He was hidden in the shadow of the door. Rin couldn’t see the expression on his face. She was glad of that. She couldn’t face him right now. She couldn’t look at him without seeing his face burning, breaking under her hands, dissolving into a pulpy mess of flesh and gore and sinew.
All thoughts of Nezha had been pushed out of her mind. How could that possibly matter right now?
She had just killed Altan.
What was that supposed to mean? What did it say that the chimei had thought she wouldn’t be able to kill Altan, and that she had killed him anyway?
If she could do this, what couldn’t she do?
Who couldn’t she kill?“ (lk 368)

(Tor.com on peatüki täispikkuses avaldanud, kus siis saab vähe täpsemalt aru, kes need Nezha ja Altan on.)

Jumala appikutsumine maapealsete hädade lahendamiseks (erandiks siis see eraldusmärkideta riiklike mõrvarite kamp) on midagi sellist, millele on eelistatud kasvõi oma rahva orjastamist (teose üheks kõrvalliiniks Speeri saare rahva lugu – selle valitsejanna andis konfliktis Impeeriumiga oma rahva nö sõjaorjadeks, seeasemel et kutsuda Fööniksi nimelist jumalat appi) – see oleks hüper-Pyrrhose võit. Nojah, Rin siiski ei suuda sellist fantasy-tuumasõda vältida; aga mil viisil selleni jõutakse, ei hakka muidugi paljastama.

„Then the bodies began to float toward them.
Rin was paralyzed, stricken with an irrational fear that the bodies might be the enemy, that they would rise out of the water and attack them.
Their boat stopped moving completely. They were surrounded by corpses. Soldiers. Civilians. Men. Women. Children. They were uniformly bloated and discolored. Some of their faces were disfigured  slashed apart. Others simply blank, resigned, bobbing listlessly in the crimson water as if they had never been living, breathing, bodies.“ (lk 412)

Romaani muljetavaldav hävingukirjeldus … peale seda justkui ei ootakski, et tegevus võiks veel jätkuda. Kuid tõepoolest, Rinil tuleb (arvatavasti) edaspidi õiendada arveid nii sõja põhjustajate kui ka nende õudustega, millel ta aitas Maa peale pääseda. Loodetavasti pole siis enam nii mastaapset julmust kohata kui selle romaani teatud kohtades.

Mitmel puhul on räägitud, et siin romaanis on justkui taasesitatud Hiina-Jaapani 1930. aastate sõda (nö tõelist Teise maailmasõja algust) – eks autor olegi selle teemaga teaduslikult tegelenud. Hiinalik inimkasutus … on midagi sellist, mida väikse rahva esindajana on päris raske tajuda. Ja muidugi oopium, mis juba avalehekülgedel on oluline kõrvaltegelane – polegi vist varem niisugust narkootilist fantasyt lugenud. Huvitav oleks kuulda, kuidas sinoloogid seda romaani tõlgendaksid.

„Altan was a commander who would burn down the world to destroy his enemy.
This should have bothered her. Three years ago, if she had known what she knew about Altan now, she would have run in the opposite direction.
But now, she had seen and suffered too much. The Empire didn’t need someone reasonable. It needed someome mad enough to try to save it.“ (lk 448)

Rini naiseks olemine rõõmud leiavad koolis õige jõhkra lahenduse, huvitav, kas järgmises raamatus on sellele, ee, eripärale rohkem tähelepanu pööratud. Ega ei saa öelda, et autor oleks just palju karaktereid loonud, vaid peategelane ongi selline … meeldejääv näide (nojah, tagasi bildungsromani, eksole). Ja eks ole märgiline seegi, et dialoogid pole Joe Abercrombie või Marlon Jamesi laadi killupanemise meistrivõistlused, vaid ongi … üpris tõsised (muidugi, iseasi, kui üksüheselt saab fantasy eluolu ümber transportida lugeja argipäeva). (Muidugi, Kuangi oleks veidi keeruline võrrelda sõnaosavuses kogenud Abercrombie või Jamesiga.)

Ühesõnaga, huvitav ja jõuline debüüt; aga kõigile kindlasti ei soovitaks lugeda.