Maniakkide Tänav - Pika musta mantliga mees (Teekond Ridamuseni, 2021)

 

Vähe ootamatu, aga omal moel huvitav teemavalik - mees, kes enda arvates on süüdi oma vanaisa hukkumises ja perekonna hädades II maailmasõja järgsetes oludes, satub täiskasvanuna sõjaaegset träni otsides uuesti kokku … vanaisa vaimuga, ning püüab heastada seda, et ta metsavennast vanaisa tapeti ja perekond Siberisse saadeti. Ainult et … kogemata kombel laseb ta selle käigus naabrimehe maha. 

Sest imekombel on ta leidnud vanaisa punkri jäänuste juurest välgumihkli, mida klõpsides satub ta minevikku, olles taas seitsmeaastane poisike. Veel hullem, selles minevikus on võimalik teise inimese kehasse “ümber asuda”, mille tagajärjeks ongi siis samamoodi nõukogude julgeolekumehesse ümberkehastunud naabrimehe hukkamine - nagu ta õudusega avastab. 

Ent nüüd kaasaja mõistes jooksus mõrvarina otsib ta võimalust, kuidas vanaisa ja ema päästa. Selleks tuleb … ajalugu kombineerida.

Metsavendluse teema on iseenesest üks igati masendav periood Eesti ajaloost. Eks mingil moel ongi autor püüdnud seda talutavamaks kirjutada, ja seda siis õuduskirjanduse võtteid kasutades. Tulemus on mõneti ootamatu (jajah, see finaal), aga noh, ikkagi üsna masendav ajastutõlgendus.

ulmekirjanduse baas

Julio Llamazares “Kollane vihm”. Pegasus (2007).

Nende kaante vahel on sellisel hulgal kõdu, vettimist, pehkimist, lagunemist, sisselangemist, märga lund, mädanemist ja üksildust, et on suisa üllatav, et see kõik lehtede vahelt välja ajama ei hakka, kollakaspruunika kleepja loiguna lauda ei kata ning pikkamisi põrandale nõrgudes (justkui kuldse mee antitees) vähehaaval kööki, korterit, maha, tänavat, linna, riiki ja tervet planeeti lammutama ei asu.

Olin valmistunud sügisnukruseks ja melanhooliaks üksildases mägikülas Hispaania Püreneedes, ent midagi päris sellist ei osanud ma küll oodata. Sellele peaaegu et segadusttekitavale korduslikkusele, intensiivsusele ja läbipõimitusele, millega küla ja selle viimased asukad aja ja unustuse lömastavale taagale alla jäävad annab omakorda köitva ning mõjusa konteksti Lembit Liivaku järelsõna, mis räägib Hispaania külade tühjenemisest ning autorit tabanud vapustusest, kui tema lapsepõlve koduküla mustuva, mudase, vettinu, fragmentaarse ja räsituna tühjaks lastud veehoidla põhjast üle aastakümnete uuesti nähtavale ilmus. Tekib tunne, justkui terve „Kollane vihm“ oleks omamoodi selle ühe kaadri meeleolude pikendatud läbielamine.

Huvitav, kas Ainielle viimasel hingel oleks olnud kergem, kui terve ülejäänud küla oleks sedamööda, kuidas inimesed lahkuvad lihtsalt õhku haihtunud või kui lahkujad oleks saanud kaasa võtta kõik, mis neile kuulus – karjuseonnidest, viljapuudest ja mahadest viimasegi pilpani? Sest hinge ei mata ju lagunevad majad ja mädanema varisevad viljad iseenesest, vaid ennekõike see, kuidas kõigi nende muutuste tähenduslikkus ning mälusoppidest välja tulvavad ja immitsevad mälestused nendega seonduvad. Loodus ja inimmõte tühja kohta ei salli – kui elavad on lahkunud, tulevad välja kõik surnud, sest kes muu passikski lagunenud, pehkinud, põlenud, tuulte ja vihmade meelevallas eluasemeid tarvitama.

Ja justkui külast veel vähe oleks annab alla ka sureliku keha. Kui mannetu ja tühine on lõpuks inimene üksi, kellele pole jäänud muud kui mineviku lahkumist vaadata, ilma, et midagi uut ja edasikestvat selle asemele tuleks. Eraldi teema on muidugi veel Koer, tema olemine, elu ja surm ning see, kui palju mees ise oma meeleheites ning suutmatuses külast ja mälestustest lahti öelda koerast erineb või ei erine. Aga see selleks.

Ühesõnaga – üdini ja põhjalikult sügisene lugemine, mispeale ehk vaatad hiljem mõnd mahajäetud maja või vana müürijuppi ivakene pikema pilguga. Küsimus ei ole kindlasti selles, et mida mees oleks pidanud või võinud teha ja kas poleks temagi lahkuda võinud, vaid hoopis selles, et katsuda korraks seda kolletava ajavihma ja kõduneva liha vahelt välja turritavate mälestuskildude traagikast üks hea sügav klõmakas võtta. Millal siis veel, kui mitte pimenevate päevade ja kolletavate lehtede aegu.

Ahjaa, meenub ka Paolo Cognetti „Kaheksas mägi“, mägiküla ja ühe eluviisi hääbumisest Itaalia kontekstis ning hiljuti loetud Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“, kus talvised lumed ja tormid tegid samuti oma laastamistööd ja peategelane oli see, kes käis majadel, millesse elu jagus vaid suveajaks, silma peal hoidmas ning lagunevaid kohti kõpitsemas. Kindlasti on veel palju neid raamatuid, kus sündmused toimuvad tühjenevas külas. Eesti kontekstis võrdub mägi siinkohal julgelt metsaga.

„Köis vööl, läksin ma järgmisel hommikul vara Biescasesse. Kui ma Ainiellest lahkusin, oli veel öö. Teed olid porised ja ma suutsin nahkade raskuse all vaevu kõndida. Tahtsin need Pallársi poes tubaka ja külviseemnete vastu vahetada. Siis kavatsesin Bescósi majast läbi minna, et kokku leppida, kuidas sel kevadel karja hoitakse. Mul on meeles, et künkaid kattis lumi. Santa Orosia järv oli jääs ning Erata mäekurude poolt puhus külm lavendlihõnguline tuul. Sellest hoolimata kõndisin Berbusa poole kiirustamata. Ma polnud juba neli kuud kellegagi rääkinud, kuid võimalus seda uuesti teha ei ahvatlenud mind samuti. Olin vaikusega juba harjunud ja nüüd, nii pika aja järel, pärast mitut lumevangis veedetud kuud tundsin, et läheduses korstnatest tõusev suits ja inimesed tänavatel – sest päike oli tõusnud juba tükk aega tagasi – täidavad mu hirmu ja vastikusega. Astusin enne külla sisenemist teelt kõrvale ning eemaldudes viljapuuaedade vahele nagu kärnane koer, tuletasin igatsusega meelde neid ammuseid päevi, kui me Ainiellest salkadena lauldes alla tulime, ja tundsime rõõmu, et olime möödunud talve halastamatu raevu üle elanud.“ (lk 37)

K. J. Parker - Prosper’s Demon (2020)

Seekordne lühiromaan on eksortsistist, kes täidab oma tööülesandeid õige hoolsalt (või sünge kirega), mis kõrvalseisjatele just suuremat rõõmu ei paku - sest tihti kaasneb väljaajamisega õige verine riitus. Nagu ka seekordses loos.

Sest nagu eksortsist avastab, on seestunud maailma targeim õpetlane Prosper, kelle ülesandeks on ette valmistada tulevane tõeliselt valgustatud kuningas. Õpetlases peituv kurilane on aga niivõrd avameelne, et paljastab suure vandenõu olemasolu, millega surematud vaimud (sa võid nad välja ajada, aga nad on hävimatud) tahavad surelikud inimesed aastasadade või aastatuhandete jooksul üle võtta. Niisiis dilemma - kas tema eluajal võiks valitseda nö heaolu (nagu vaimudel peaks olema plaanis ja kui teha vaenlastega koostööd … Ja saagu mis saab peale tema surma) või täita oma üpriski tänamatut kohust, mis seekord võib tähendada eksortsist enda hukkumist (ikkagi õukonna ja kuningaperele vastu hakkamine).

Parkeri lühemas proosas on eksortsismi teema mitmes minu loetud jutus olemas; samas ei mäleta, et romaanides oleks see kunagi olnud teemaks. Põgusalt viidatakse ka eelmise lühiromaani Saloninusele, kes elas mitusada aastat tagasi ja kes on sedavõrd müütiline kuju, et tema olemasolugi on nüüdseks kaheldav. Samas pole Saloninuse lühiromaanis mingit vihjet eksortsismile, sealne kurjus on üsna loomulik osa tollase ühiskonna toimimisviisidest. Ja eks erinev seegi, et siin lühiromaanis on vaid ühe jutustaja vaatenurk.

Selle jutustaja siseilm on õige tume - eks ta ongi jõudnud arusaamisele, et tal on palju ühist nende objektidega, keda/mida peab ta tõrjuma … aga et need on surematud, siis saab ta vaid mõneks ajaks neid eemale peletada (ning kuna vaimudki on üsna vähe rändavad, siis puutub ta nendega üha ja üha uuesti kokku). Valikud, mida ta peab vaimudest vabastamiseks tegema, on muutnud ta üsna kalgiks (või ebainimlikukski), kuid eks töö ole selline ja kui sul on selline oskus, siis muud teha polegi.

Jutustajast lähtudes on teksti meeleolu õige süsimusta meeleoluga ning lugejal keeratakse õhukraanid üsna tihedalt kinni - erinevalt eelmisest lühiromaanist, kus kahe peategelase kassi-hiire mäng oli õige särtsakas ja vaimukas. Siin on tinane äng, mis maadligi kangutab, omamoodi lootusetud Sisyphose rügamine vaenlaste peletamiseks … mis küll käegakatsutavat kasu ei tooda. Aga eks suuremad teod alga väikestest tegemistest, millesse muusse siin ikka veel uskuda.

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)

Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

Kelly Barnhill - Open the Door and the Light Pours Through (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

See on niisugune tekst, mis teistkordsel lugemisel jätaks kindlasti hulga parema mulje, aga noh, ei hakka seda muljet parandama, sest … no ei taha aega kulutada (veidi piinlik on öelda: „ei viitsi“). Ja pole ammu ühtegi teksti kolmega hinnangud (viimati siiski augustis Zen Cho puhul).

Nii siis poeetiline ja eleegiline ja kaunis tekst veidi veidrast abielupaarist Teise maailmasõjaaegsel Inglismaal. Noored … noh, pole just konventsionaalsed. Neiu paistab nägevat vaime ja noormehe seksuaalsus pole ühemõtteliselt hetero. Ja nad ei saa kuidagi kokku, sest … no sõda käib ju. Ja kas nad seda väga tahavadki.

Et siis niisugune nägemuslik tekst, esitatud noorte kirjavahetusena, mille vahel siis nende tegelikud tegevused, mis kirjades mainimata. Nagu öeldud, tegu võib olla hea tekstiga, aga lihtsalt ei kutsu üle lugema – kuigi seniloetu põhjal paistab Barnhill olevat päris hea jutukirjutaja. Aga ega siis kõigega ei saa ühel lainel olla.

Mairi Laurik “Mina olen Surm”. Tänapäev (2016).

Kõige nauditavamad osad olid liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis – täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema noorteraamatusse.

Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha. Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see selleks.

Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.

Näib, et kõik see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna. Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.