Meelis Kraft - Hauarahu (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Päris lahe klassikaline ulmejutt Marsil tegutsevast meeskonnast, mis avastab … midagi. Selle loo maailmas on siis Marss juba mõnda aega külastatav ning nüüd jagatud erinevateks majanduspiirkondadeks - tõsi küll, majanduslik ekspluateerimine pole veel alanud. Ühele planeedi pinnal töötavale meeskonnale tehakse salajaseks ülesandeks hävitada ühe eksperimendi jälg, kuna see paikneb vales majandustsoonis. Tasu on rikkalik!

Meeskond sõidab oma erilise kulguriga kohale, aga … leiavad selle asemel midagi muud.

Et antoloogia kunstnik on levitanud selle loo illustratsiooni, siis jah, selle loo huvitavaimaks küljeks on tundmatu olendi kirjeldus ning arutelu, miks see võis … tekkida. See pole teab küll mis usutav, aga mõttelennuna huvitav. Loo tegelased ei jõua selle juhtumiga endile just liha luudele kasvatada, aga eks nad esinda sellist keskealist ja elult vähe sugeda saanud seltskonda. Eks mingil moel on huvitav näha sedagi fantaasiat, kuidas inimkond on praegusest ajast loo aega jõudnud.

Igal juhul huvitav, et muidu laiemale lugejaskonnale ulmelisi tekste kirjutav autor on korraga proovinud tõupuhast teaduslikku fantastikat (või koguni kõvaulmet?) - niipalju kui Kraftilt lugenud, siis vist küll esmakordselt.

J. G. Ballard - Liivast puur (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Esmapilgul justkui ökoloogiline ulme, ehk siis mis juhtuks Maaga siis, kui siit on hõivatud sedavõrd palju massi Marsi maasarnastamiseks. Ehk muutub Maa orbiit pisinatuke, millel oleks seninägematud tagajärjed (lk 134)? Lahenduseks võiks olla omakorda Marsilt miljonite tonnide külmunud liiva transportimine ning selle laskmine Atlandi ookeani ja Kaspia merre. Aga oh häda, liiva uppunud Marsi samblikes peitub viirus, mis siin mõjub laastavalt taimedele - õnneks levib see kaugemale vaid inimeste väljaheidete abil.

Mistõttu on siis karantiinitsoonid nende liivamasside ümber, üks neist on Floridas Canaverali endise stardijaama juures. Atlandi ookeani äärne kunagine luksuslik puhkeala on suur liivakõrb, mis küll vaikselt taganemas naasva Atlandi ookeani osaks. Liiva alla mattunud mahajäetud kuurortides elavad aga sinna põgenenud erakud, keda aga jahitakse Marsi liiva viirusekandjatena. Miks need erakud seal on, eks põhjused ole erinevad.

Esimestel lehtedel arvasin, et tegevuskohaks on Mars, mis on millegipärast vägagi koduplaneedi järgi ümber nimetatud, aga õnneks nii küll pole. Eks võiks mõelda, et kui selline liivahulk rannikule uputada, et kas see siis Maad rohkem ei mõjutaks  - kuivõrd on mainitud, et Golfi hoovus püüab ookeani tagasi suruda. Muidugi on tekst rohkem kaldu psühholoogilise poole oma tegelaste käitumismotiivide pärast, õnneks pole siin ballardlikke suuremat ballardlikku painajalikku fantaasialendu.

Ann Leckie - Hesperia and Glory (Lake of Souls, 2024)

 

Lugu, mis võinuks omal ajal ilmuda “Old Mars” antoloogias, aga noh, algselt ilmus varem. Tegemist siis ühe mehe seletuskirjaga, kuidas tema maja keldris kadus John Atkins.

Jutustaja on tervisehädadega sõjaveteran, kellel aegajalt käivad külalised, muuhulgas tuuakse ta juurde John Atkins. Kes pole just suurem asi külaline, ta ei taha suhelda majaperemehega ja on üleüldse igati apaatne. Tema saatja räägib veteranile, et Atkinsi perekonna arvates pole ta vaimselt just kõige paremas seisus. Ühel unetul ööl aga kohtuvad Atkins ja majaperemees ning külaline räägib oma loo.

Nimelt on ta prints Marsi ühest riigist ja sealse võimuvõitluse käigus on ta põgenenud ühte “ajakapslisse”, mis võimaldas tal aastaks pääseda oma tagaajajate käest. Kuid ajakapsel on nüüd avanemas ja ta saab naasta Marsile … ning uks selleks asub majaperemehe keldris - selleks olevat kaev. Ja sinna ta suundubki. Kuid majas pole mingit kaevu, väidab minajutustaja.

Kuidagi vanamoodsalt jutustatud, pigem fantaasia- kui ulmelugu, või noh - müsteerium. Stiilne, aga veidi igav.

Ma Boyong - The Great Migration (Sinopticon, 2021)

 

Sellelt autorilt järjekordne hea lugu, sarnaselt sellele 1937-loole õige hiinapärane, aga siiski universiaalselt kaasaelatav. Hiinapärasus seisneb siis selles, et sarnaselt iga-aastasele suurele Hiina kojurändele võiks toimuda sama ka Marsi tingimustes (kui see on kenasti koloniseeritud), aga seda iga kahe aasta tagant, kui Marsilt Maale sõitmine on vähegi lihtsam (kõige lähemal on planeedid küll iga 15 aasta järel, aga noh, maalased soovivad siiski tihedamini oma lähedasi külastada). Nii kogunevad tuhanded ja tuhanded Marsil töötajad iga kahe aasta järele ainsale aerodroomile, et saada võimalust Maale sõita. Muidugi pole aerodroomi infrastruktuur valmis selliseks ühenädalaseks hulluseks, aga sellega ollakse juba harjutud (jajah, kunagi ehitatakse uus ja parem). Et tegu on üsna ekstreemse taevakehaga, siis on loobutud piletite broneerimisest jms - reisijad ei pruugi oma lennule jõuda ja pole mõtet lennutada pooleldi täidetud kosmoselaeva. Nii siis ootabki Maale soovijaid elav järjekord.

Aga nagu ikka, eksisteerib must äri, mis pole muidugi just kõige kindlam viis soovitu tagamiseks, nagu kogevad selle loo peategelased. Kuid on veel … päikesetormid, mille puhkedes peatub sootuks igasugune kosmoses reisimine. 

Ja eks kõigist neist võimalikest jamadest käesolev lugu jutustabki. Ja no muidugi võimude ükskõiksusest ja altkäemaksudest jne, mis iga suurema võimuaparaadiga kaasneb. Autor pole seda jutustanud just masendavas toonis, eks siin ole ka vaikset kriitikat kaasaegse võimu suhtes või nii.

Dmitri Bilenkin - Tema Marss (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Omamoodi edasiarendus antoloogias avaldatud Varšavski loost, ehk siis küsimus seeniorite kokkupuutest reaalsusega, millest sünnib pigem kahju - seda enam traagiline, et tegu on Marsi legendaarse uurijaga!

Ehk siis toimub ekskursioon terraformitud Marsil, kus tutvustatakse planeedi minevikku ja eripärasid. Ekskursioonil on kaasas eakas mees, kes on nö inkognito - tema oli üks esimesi, kes puutus kokku Marsi algse õõvastava eluoluga (tegu pole muidugi Andy Weiri kujutatud Marsiga, pigem ikka rohkem “Old Mars” tüüpi planeediga). Giid tutvustab kohta, kus enne maasarnastamist olid ülimalt rängad tormid, ja nüüd … austatud pensionär näeb taevas moodustumas just sellist ülitormi. Ta haarab ekskursiooni päästmiseks juhtohjad oma kätte …

Kui järele mõelda, siis ikka päris vaimukas lugu, just see kangelase kunagine lend ja samas kokkupõrge uue reaalsusega, mis toimib vähe teistmoodi kui tema harjunud.

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley – The Light Brigade (2019)

Romaan tulevikumaailmast, kus riikide asemel valitsevad Maad erinevad suurkorporatsioonid, mil on väga suur kana kitkuda Marsil asuva inimkolooniaga, mis paistab tahtvat Maad endale anastada. Korporatsioonid (või noh, osa neist) asuvad Marsiga võitlema.

Peategelane on naine, kes ühineb tema maad valitseva korporatsiooni sõjaväega – ühelt poolt seetõttu, et kätte maksta Sao Paolo maalt pühkimise eest (kus asusid tema lähedased), teiselt poolt tahab ta saada korporatsiooni kodanikuks, kel oleks mingeidki normaalseid kodanikeõigusi. Sest kes pole kodanik, on enamvähem teoorja staatuses või lihtsalt õigusteta inimprügi.

Marsiga võitlemiseks kasutatakse erilist viisi, kus transporditavad lahustatakse valgusosakesteks, et siis see sihtkohas materialiseeruks – mis pole muidugi 100% töökindel meetod. Ja nagu kangelanna peale karmi väljaõppe läbimist sõjategevusse sattunult avastab, kaasneb tema puhul valguses rändamisel veidrad ajasrändamise juhtumid, mis paiskab ta erinevatesse konfliktidesse, kus ta iseenesest on osalenud – kuid jah, kasvõi sõjakaaslasedki on seetõttu erinevad ning vastik on ette teada, kuidas keegi surma saab vms (mitte et iga nö missiooniga kaasneks ajarännak). Ühtlasi avaneb seetõttu teadmine, kuivõrd masendav on selle konflikti lõputu kestmine … ja mis on selle sõja tegelikud põhjused. Hullumiseni viidud kangelanna püüab viimaks asuda sõda lõpetama, seda enam kui ta kuuleb teiste samasuguste ajas segipaisanute juhtumitest.

„At least I had my own squad near me. Unless something happened that I didn’t understand, it was possible we’d live through this one. Unless that wasn’t how it worked. This time-shifting shit was a pain in the ass.“ (lk 245)

Romaan on õige vägivaldne, kalk ja küllaltki poliitiline, mis konservatiivsema maitsega lugejatele oleks vast vastukarva (marslased on kuradi sotsialistid või koguni kommunistid, hehe). Kõik see korporatsioonide ülemvõim ning sellele vastuhakk; eks sellele vastukaaluks on see ajarännutemaatika ja muidu üleüldine militaarne õhkkond. Romaan on igati normaalne lugemisvara, aga mitte just meeliavardava mõjuga.

Teos põhineb samanimelisel lühilool (algselt ilmunud Lightspeedis), romaan on muidugi palju põhjalikum … aga ka veidi teistsuguste rõhkudega.

Kameron Hurley – The Light Brigade (Meet Me in the Future, 2019)

Kes ei viitsi Hurley samanimelist romaani lugeda, saaks siis hakkama hoopis lühema jutuga (näiteks Lightspeedi lehelt), igal juhul jõuaks loo enamvähem sama lahenduseni.

Romaan jutustab toimuvat muidugi pikalt-laialt lahti (nii alustab romaani väljaõppelaagri kogemuse pikk lahtikirjutamine, mis venis minu meelest liialt põhjalikuks – jutus minnakse sellest mööda enamvähem paari lausega); aga suurim erinevus on siis selles, kuidas peategelane nö vabadusvõitlejaks hakkab, see on lahendatud teisiti, siin on korraga deja vu roosiga, millest siis areneb edasi see ajarännu märguande värk. See on muidugi kiirem ja poeetilisem lahendus kui romaani aeglaselt lahtirulluv mõistatus eri ajahetkede elavate ja surnutega, mida peategelane siis raskustega lahendab. 

Ja noh, kui romaan on selgelt LGBT (mitte et see tolles ajas kuidagigi eriline oleks), siis lühijutus jääb see teema tagaplaanile või minusugusele lugejale õieti märkamatuks. Rääkimata peategelase vanematest ja vennast ja julgeolekuohvitserist, neist pole jutus märkigi – mistõttu see sõjaväkke astumine pole siin niivõrd dramaatilise põhjaga.

Nojah, vaikselt kisub juba romaani sõlmpunktide ülesloetlemiseks, mis võiks võimaliku lugemiselamuse rikkuda. Seepärast, aitab.

Philip K. Dick „The Three Stigmata of Palmer Eldritch“. Gollancz (2003)

Mäletan, et Philip K. Dicki suhtes on mul ikka teatav sümpaatia olnud, kuigi olen suutnud kõigi loetud raamatute detailid sama osavalt ära unustada. Mis kõige kauemaks meelde jääb on aga mingisugune üldine atmosfäär või tunnetus, nõndaks siis mäletan ma, kuidas Mees kõrges lossis lummas oma filosoofilis-luulelise Muutuste raamatu ja kõrteloopimisega ning samas ka resigneerunud esteetikaihalusega kunstikogumise raames, olgugi, et tagantjärele see ümberpööratud ida-lääs teljel domineerimine ka üksjagu orientalistlikult eksotiseeriva maiguga oli.

Aga, Palmer Eldritchist pidin rääkima ju ometi! (Olgu veel öeldud, et tahtsin öelda, et The Divine Invasion (mis peaks siis olema VALISE triloogia teine ja paraku viimaseks jäänud raamat) jäi meelde ka sümpaatsena ning loomulikult on võimatu unustada UBIKU ogaraid mündiautomaate.)

Et siis Palmer Eldritchi kolm stigmat. Otse loomulikult ei saa jälle üle ega ümber kristlikest teemadest, aga nendeni me jõuame vähehaaval. Noh, pealkiri muidugi plartsatab hea vihje juba ära, aga ikkagi. Esmalt on parimas Mad meni hoos New York, ainult et kusagil kliimakatastrofaalses tulevikus, kus globaalse soojenemise vint on 'meerikamaa temperatuurid Austraalia tänavusuvistest veelgi kõrgemaks keeranud – päevasel ajal välisõhus viibimine tähendab küpsenud laipa keset tänavat. Optimismi ressursside jätkumise ja tehnika arengu osas ei tasu siiski kaotada – konditsioneeritud elu jätkab usinalt kapitalismi väärtuste alalhoidmist ja kosmosekolooniate rajamine on prioriteet. Tõsi, kõik see toimub UNi mõnevõrra totalitaarse käpa all – iga hetk võib kellele tahes saabuda värbamisteatis, üheotsapilet Siberisse, st, Marsile ikka.

Ja seal Marsil, seal on kapitalistliku edasipürgimistungiga juba keerulisem – on urg, kus elada ja lõputu võitlus liiva ja kahjuritega teoreetilises katses toimivat põllumajandust rajada. Suurt muud polegi, kui mitte välja arvata uudne viis nukkudega mängida – Barbie ja Keni ekvivalendid koos kõikvõimaliku nukunänniga + narko võimaldab omalaadset kandumist vanamoodsa ameerika unelma maailma, kus planeet pole veel kuumaks läinud ja nukurahvas saab soetatud minividinate maailmas igaveses laupäevas aega veeta. Transis osalejad lüüakse soopõhiselt kahte nukukehasse laiali ja nii võib seda kõike teha kohe hulgakesi, kuid nii, et mänguilma kehasid on alati kaks. Imepärase narko nimi võiks eestikeeli olla näiteks Co-M, originaalis siis Can-D. Nojah, ning arvata võib siis, et kas traktorid väljas roostetavad või mitte, sellal kui asunikud nukkudega mängimisele keskenduvad. 

Kui nii võtta, siis võiks ju siiamaani juba päris kena kapitalismi karikatuuri kokku saada, ka varimajandus (Can-D on illegaalne, nukumööbel on legaalne, mõlemat pakub sama korporatsioon ja tulemuse jaoks on kah mõlemat vaja), tänapäevasele lugejale ehk lisaks ka väike tagasipilk 60ndate õhustikku... Aga loomulikult läheb kõik see värk lappama, kui teisest tähesüsteemist naaseb Palmer Eldritchi nimeline tegelane, kes toob kaasa täiesti uue narko, mis võimaldab üheainsa silmapilguga väga pikaajalisena tunduva tripi ja sealt edasi ei võigi enam lõpuks päris kindel olla, kas sellest tripist üldse kunagi enam välja tullakse või ei tulda, või lähevadki reaalsus ja illusioon päriselt sassi või hakkab hoopis päris reaalsus nüüd nähtavale ronima või ei olegi neil kunagi vahet olnud ja lugeja võib rahumeeli kõike tähenduslikuna võtta ... Ja see viimane variant on iseenesest, eriti veel ulmekirjanduses, nii mõneski mõttes väga paslik variant. Sestnoh, kuulge, kui juba iseenesestmõistetavalt sai lepitud faktiga, et Marsil on koloonia ja tulevikuennustamisvõime üldlevinud rääkimata superinimesi tootvast elektriteraapiast, siis mis see natukene keemilist tulevikkurändamist ja potentsiaalset segaduses ning uute väljakutsete otsingul jumalust siis enam uskuda.

Kuid nagu ikka, ma arvan, et miks kõik see lõputu reaalsusega mängimine (nagu ma aru olen saanud, siis üks läbivaid teemasid Dicki romaanides ja lisaks ka midagi, millega ta ise päriselt kimpus oligi) käega looma ei pane on see, et tegelaste probleemid jäävad kõigest sõltumata ehedaks. Kuidas on siis ikkagi sellega, mis on elus oluline, mida tasub kahetseda, kas lunastus on võimalik, kas jumal on olemas, mis kummaline jõud see lojaalsus on, ning kas õige ja vale on siis olemas või ei? Noh, ja kui juba kristlikust mütoloogiast inspireeritud olla, siis vast on päris hästi, kui küsimused ühese vastuseta jäävad. Nagu Endō Shūsaku Vaikuseski või Ogalindude nimelises telesarjas või veel lugematus hulgas teostest, kus kristlase usku ja meelekindlust lõpututes sisepiinades läbi katsutakse ning see jumal aina vaikib ja vaikib või siis peab inimene lootma ja kahtlema, et kas see nüüd oli siis märk või ikkagi ei olnud ja kui oli, siis kuidas seda tõlgendada?

Seega on ehk väga allikatruu jääda vastused pigem võlgu. Olgu selle reaalsusega kuidas on, oma elu peab ikka parema äranägemise järgi elatud saama. Ja mulle meeldib, et Barney ei ole Marsil mitte suure missiooni raames, vaid pigem kulgeb suur lugu paralleelselt tema isikliku eluga paralleelis – armastus ja lojaalsus ja kahetsus ja süüme ja nii edasi. Eks neid ulmekaid, kus religioossetel teemadel maailmapäästmised ja muu trall kenasti kahtlusteta selge ja hea-halb on, eks neid ole ka ju piisavalt.

Nüüd siis on mõneks ajaks (vanem) angloameerika ulme jälle loetud. Sest, palju siis nüüd sedagi ühekorraga jaksab, teatav sümpaatia või mitte ...

Alex Irvine - Number Nine Moon (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Omal moel võiks seda nimetada järjeks Weiri “Marslasele”, mis toimuks aastal 2072. Inimkond on tolleks ajaks kasutusele võtnud nii Kuu kui Marsi. Aga et olukord Maal on üha ebastabiilsem, siis on otsustatud loobuda Marsi kasutamisest ning seetõttu evakueeritakse sealsed elanikud. Nii saaks Marsi ülalpidamiseks kulutatavat raha kasutada maalaste hüvanguks - mulle ei tule ette, et oleksin varem lugenud sellelaadsest regressioonist (mis kõlab samas igati usutavalt). Kuid nagu inimkonnale omane, kus on mingi katastroof vms, seal on ka rüüstajad. Niisiis maanduvad Marsi ühe mahajäetud asumi juurde kolm tegelast, et sealt head ja paremat enda tarbeks võtta.

Kuid maandumisel järel tabab neid kohe halb üllatus - ebastabiilse planeedi tektooniline aktiivsus mängib neil mäkra ning kaks seiklejat vaatavad, kuidas võrdlemisi aegluubis vajuvad nende laevuke ja üks kaaslane tekkinud maalõhesse, ning selle käigus kogevad need fataalseid purustusi. Kaks kaaslast on nüüd Marsil lõksus. Nad avastavad, et ainus võimalus Marsilt pääsemiseks on kasutusele võtta seal asumi juures paiknev vana rakett, mis võiks neid viia Marsi orbiidile ning seal loota, et marslaste evakueerimisega seotud laev neid üles korjaks. Nad püüavad seda raketti kiiresti korda teha - enne kui Marsi tolmutormid neist üle pühiksid. Selleks tuleb kõiksugu kütust toota ja rakett lennukorda seada jne.

Teos paistab olevat hard SF ehk tummine teaduslik fantastika, igatahes mina lasin üsna kergelt üle neist tekstiosadest, kus kirjeldati raketikütuse loomiseks vajalike komponentide tegemist. Jutu huvitavam külg ongi see, et inimkond otsustab osaliselt loobuda kosmosesse laienemisest, kuna kodune olukord on näru ja mis seda punast planeeti ikka uurida (tõsi küll, Kuu kasutamine jääb alles, kuna sealt saab mingitki kasu). Ehk siis ühelt poolt progress (kosmosevallutamine!) ja teiselt poolt regress (parem loobuda sellest, kuna liialt kallis). Kui selle jutu puhul leidsin sarnasusi “Marslasega”, siis eelmise Irvine’i teksti puhul tuli ära võrdlus “Jaam Üheteistkümnega”. Võiksin kirjandusteadlaseks hakata. Või mitte.

Ray Bradbury – Marsi kroonikad (1974)

Selgub, mis juhtus Marsi Esimese Ekspeditsiooniga, ja mis järgnevatega (ei unune kapten Williams ja ta seltsimehed!). See, et Bradbury Marss on niivõrd Maa-sarnane, tekitab muidugi küsimuse, et millega on selle teksti puhul õigupoolest tegemist – kas teaduslik fantastika, noortekirjandus või siis hoopiski fantasy? Sest noh, Bradbury Marss pole tõepoolest midagi ligilähedast sellele, mis nende lugude kirjutamise ajaks planeedist teada oli (eks jah, võinuks ju välja mõelda mingi suva planeedi, aga eks see Marss ole kõigile teadatuntud jne). Osaliselt saaks seda raamatut pidada nö Ameerika koloniseerimiseks vol II, ainult et teises võtmes (jah, haigused hävitavad põliselanikud ja hoolimatus nende kultuuripärandi; kuid mustanahalised tulevad seekord ise siia ameeriklaste tagakiusamiste eest – kuigi hiljem pole Bradbury tekstis sellest immigratsioonist märkigi; näiteks miks pidanuks nemad Marsilt tagasi naasma Maa sõdadesse nagu teised kolonistid?).

Ühesõnaga, autor ei taotle mingit autentsust või ennustamistäpsust – kuigi jah, külma sõja kasvandikuna näeb Bradbury maalaste tulevikku enam kui tumedalt. Tegelased jagunevad rikkalikult mitmesse ilmakaarde, on kasuahneid sitapäid ja nooruslikke idealiste, on segipööranuid ja kulundpäid. Ja võibolla on Marss autorile miski puhastustuli, tõsi küll, milliste kannatuste ja genotsiidi hinnaga? Nagu ütleb raamatu eessõna autor, inimkond lihtsalt ei saa olla hävitamata teisi ja keskkonda, sest noh, mass on rumalam kui indiviid. Peale mind tulgu või veeuputus.

ulmekirjanduse baas
raamaturiiulike

Roger Zelazny – Koguja roos (Aphra, 2005)

Zelazny tekstidega pole ma senini suuremat kontakti leidnud, ja nii ka seekordne tõlge paneb õlgu kehitama ning viisakalt ahah ütlema, klassikute värk. Maalased on ekspeditsioonil marslaste juures, kes on üpris hääbuv rass. Ekspeditsioonil on kaasas üks kuulus maalasest luuletaja, kel hea keelteanne ja kes oskab teistest enam marsi keerukat keelt (no eks ta luuletab ka). Ta lubatakse Marsi pühade tekstide juurde – ent selgub, et selleks tuleb osata kõrgmarsi keelt. Nojah, andekas nagu ta on, õpib selle marslaste juures kiiremas korras selgeks. Ja koorub välja, et marslased on üle elanud midagi kosmilise kiirituse sarnast, mis on nad nüüdseks steriliseerinud – ehk siis ootab neid paratamatu hukk (“Mars tuleb täita lastega” - täitumatu unistus). Ent ootamatult ilmneb, et maalasest luuletaja on ühe marslasest tantsija käima peale pannud, või noh – leiva ahju susanud. On võimalik, et Marsi naised ei peagi peagi hääbuma! (Ka üksikutele meestele antakse viljakuslootust.) Aga siiski tuleb eelnevalt mõned vastuolud võita. Ja selleks aitab kaasa maalaste esitletud Koguja raamat, mis tutvustab marslastele neile nii tuttavat masendust ja kaduvikumeeleolu.

Okei, järjekordne segane postitus.

ulmekirjanduse baas