Monica-Linde Klemet - Emmaks saamine (Looming 8, 2026)

 

Eks pealkirjast võib aimata, millest siin võiks juttu olla - neljakümnendatesse jõudnud Emma peab leppima sellega, et ta ei saa emaks. Hoolimata viimase aastakümne püüdlustest ja kõik need kujutlused, mida ühe või kahe lapsega teha. Need ei täitu. Temast saab üksik naine. 

Ja siis kohtab ta juuksurist väljudes naist (olendit? ettekujutlust?), mis muudab selle teksti kuidagi segaseks.

Tekstis tuuakse veel mitmeid näiteid, kuidas sellises vanuses naised ikka püüavad, nad ei anna alla kõigist vastulöökidest hoolimata. Aga Emma tunneb, et tema enam ei jõua, tema aeg sai otsa. Muidugi, see teksti teine pool kisub kuidagi kummaliseks ja ma õieti ei oska seda enese jaoks tõlgendada.

Igal juhul, nagu varasemate tekstide puhul näha, autor ei karda teemasid valida; loodetavasti pole see tekst mingist üsamaa vaimust kantud.

Monica-Linde Klemet - Halastus (Looming 2, 2025)

 

Lugu siis sellest, kuidas Kirsi ja Rein oma abielulahutuse endi jaoks ära vormistasid. Selleks läks küll vaja enamat kui formaalset hüvastijättu ja allkirju, aga noh, seda kindlam äratundmine.

Tekst algab õige mittemidagiütlevalt või noh, vähe klišeelikult, aga kogub siis draamat ning viimaks jõuab kõiksugu tegelaste kurnatuse piirini - tervel Pärnu EMOl on nüüd selge, et … asi ongi lõplikult ammendunud. Väga hästi teostatud kõrvaltegelane on see Joosep, kes nende tõttu traumapunkti sattus ning üha hullemini end tundis ja ometi püüdis kuidagi neid lahkuminejaid mõista, see tegelane vast tõstiski teksti paremaks.

Monica-Linde Klemet - KaVa-Ǝ (Looming 3, 2024)

 

Päris vaimukas lugu lähituleviku heaoluühiskonnast (kaugelt erinev Friedenthali tulevikunägemusest), kus kõiksugu mugavusteenuste kõrval on naistel võimalik kasutada ka äppi “Kannatusevaba Elu” (Taiwanist!). Esitad küsimuse, äpp vastab kas “jah”, “nii või naa”, “ei” ja seda iga eluvaldkonna puhul, esitades soovi korral põhjendusegi. Tulemuseks ongi kannatusevaba elu. Kui äpp peakski eksima, on võimalik saada suur kahjuhüvitus (kui suudad tõendada).

Äpi kasutus maksab küll palju, kuid viimaks loo peategelane Piia soetab selle. Tõepoolest, elukvaliteet paraneb. Ainult partneri valik paneb kukalt kratsima või noh, tekitab puhast meeleheidet, sest äpp praagib välja kõik ihaldusväärsed mehed ja kiidab heaks … mingid plönnid. Ühel kontserdil kohatud mehega suhtlemist alustades otsustab Piia usaldada oma sisetunnet. Hoolimata äpi negatiivsest hinnangust.

Nagu öeldud, kirjeldatakse heaoluühiskonda, ja mitte just kõige tõsisemalt (näiteks eneseleidmiseks tuleks sõita Leetu, mitte Indiasse; ja muidugi see nägemus tuleviku-Tallinnast). Lugu ongi kui omamoodi pikaks veninud anekdoot ja sellisena päris lahe. Sellelt autorilt teine loetud tekst, nii kõhna tõendusmaterjali pealt justkui paistab, et Klemet julgeb katsetada eri maailmadega (mõlemal puhul on küll tekst esitatud läbi noorema naise silmade).

Monica-Linde Klemet - Unustamatu Dalin (Looming 7, 2023)

 

Veidi ootamatu vaatenurk Tallinnale ehk kuidas üks 16-aastane ameerika neiust kruiisiturist võiks kogeda meie ajaloolist ja kaunist vanalinna. Kruiisile sattus see neiu vähe vastutahtsi, pealegi toimub see kusagil Põhja-Euroopa meredel, mis, noh, pole just Kariibi mere kanti paradiis. Aga vanaonu ja -tädi kutsuvad kaasa ning ta on neile justkui lapselapse eest ja nad on nüüd nii vanad ka.

Nagu arvata, kruiis pole midagi just meelierutavat (pealegi nii ei saa poiss-sõbraga reaalselt koos olla) ja kogu see turnee Läänemere sadamalinnades hakkab üha korduma. Kuniks neiu peab üksi oma ratastoolis vanaonu saatma Dalina munakivitänavatel. Ja seal juhtub.

Teksti võiks ehk pidada tragikoomiliseks või siis väheke musta huumori kanti; eks olukordi kogetakse läbi noore neiu maailmakogemise, mis ehk tõsimeelsele täiskasvanule võiks paista pinnapealne, aga noh … nii on. Ja eks see võimaliku kruiisituristi nägemus järjekordsest kaunist põhjamaa pärlist võiks ka ehk mõjuda veidi kainestavalt.