Merli Laur - Põngerlinn (2026)

Eks selle teksti puhul on küsimus, kui palju on siin ilukirjandust ja kui palju olukirjeldust: tegemist on siiski ilukirjandusega.

Nii saab siin lugeda ühe lastekaitseametniku viimastest kuudest oma tööpostil (erinevad põhjused, miks sellega teha lõpparve). Ei saa öelda, et siin on otseselt klassikaline loo esitamine, see on nagu lõige ühest eluetapist: siin ongi töö käigus ette tulevad erinevad juhtumid, mis ühel “hooajal” ette satuvad - kuidas Eestis vanemate poolt lapsi väärkoheldakse. Sest inimesed ei oska või ei taha või ei suuda või on psüühiliselt haiged.

Jutustaja jagab ühiskonna piltlikult marja- ja karjamaaks. Sotsiaaltöö ametnikuna tegeleb tema karjamaa inimestega - nendega, kus mingil moel puutuvad kokku riigi- ja sotsiaalteenustega ning kel on raskusi sobituda marjamaa ühiskonnaga (lõpus küll jutustaja ütleb, et tal on ka olnud marjamaa juhtumeid, aga antud raamatus neist küll juttu pole). Vanemad, kes käituvad oma lastega nii, et neilt võidakse võtta vanemlikud õigused. Aga lapsed … nemad, noh, enamasti ikka jätkuvalt hoolivad oma vanematest … ja süsteem toodab end edasi.

“Meie tegeleme oma piirkonnas ikka nende ühtede ja samade inimestega, kes aastate kaupa meie juures käivad, ja siis juba edasi nende lastega. Kes sotsiaalsüsteemi satub, see sealt enam välja ei saa. See on vaesuslõks, kust pääsevad vähesed. Kihistumine hakkab seal pihta ja laste eludes on palju juba paika pandud, mis neist saab, millises koolis nad õpivad, kuidas nende vanemad saavad neid toetada, kas nad jäävad ise abivajajateks. Suuri üllatusi siin pole, süsteem taastoodab hädalisi.” (lk 62)

Jutustaja pole mingi idealistlik maailmaparandaja, ka temal on pere ja lastega suhtlemine pole kunagi selline, mida eneseabiõpikute juhendite järgi võiks ja peaks olema. Ühel korral küll jutustaja pakub, et probleemsete perede vanemad võiks teha mõnda aega rasket füüsilist tööd, et selle kogemuse läbi omavahel vähem probleemsemalt suhtlema hakata; aga mingit konkreetsemat lahendust sellise ühiskonna osa vähendamiseks ei leia (nõukogude ajal olevat näiteks steriliseeritud ilmselgelt probleemseid inimesi) - oleks kasvõi koolides mingi õpetus, kuidas pereelu paremini korraldada. Aga see on senini puudulik.

Kirjeldatud juhtumid on muidugi koledad (vähemalt pole seksuaalset väärkohtlemist), aga eks elu on veelgi ekstreemsem. Paar juhtumit jõuavadki raamatu jooksul selleni, et kohus võtab vanemlikud õigused ning edaspidi on lastel uus elu, kas Eestis või mujal. Kõige selle taga koorub muidugi, et sotsiaaltöötaja pole üliinimene, ka temal on head ja vead, tal on ka oma elu, ka tema ei suuda lõputult karjamaal käia. Aga jah, millised lahendused võiksid olukorda paremaks muuta?

Tatiana Obey - Fuck Them Kids (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Puhas meelelahutus, mis saab küll kõrgema hinde kui näiteks Yoachimi hinnatud tekst, aga noh, omas laadis täidab oma ülesande.

Jaz on kolmekümnendates naine, kes pereloomise asemel tegeleb oma väikese kosmoselaevaga. Nii peab ta kuulma oma ema etteheiteid, kuidas Jazi vanemal õel on juba mitu last ja kuidas tema selline on - varem tekitas see naises pingeid, aga enam mitte (no kui sa kasvõi näed, kui palju jändamist lastega on ja kui vähe aega endale jääb). Aga noh, ema teeb parimaid toite, nii ka siis Jaz käib pühade ajal neid külastamas seal Europal paiknevas kuplis.

Õe juurest lahkudes ning Europalt väljudes avastab Jaz aga oma kosmosesüstikust jänese - ta õe 10-aastane tütar on end laevale nihverdanud. Jama küll, Jazil on tingimata vaja jõuda ühele süstikute võidusõidule … Mis siis ikka, homme toob ta vihasele õele lapse tagasi.

Eks siin tekstis esineb üsna terav vahe selles, mis elu saab endale lubada vallaline ja üksik või siis lapsevanem. Lapsed on toredad, aga siis kui need pole sinu ja näed neid vaid mõnikord. Peamine, et sina end hästi tunned ja et sul lõbus on. Eks lapsevanemana paneb veidi kukalt kratsima, mil moel selline vaba inimene pereelu näeb, aga kes meist õieti ikka teise inimese elu mõistab.

Mingil moel sarnane Blake’s nooruslikkuse üle juurdlemisega, eks siit väikese adrenaliinilaks ja klišeesid ikka saab.

Piret Raud - Meie aed (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Mees tahab poega. Paneb eostamise ajaks voodi alla kirve. Sünnibki poeg. Enamvähem triksis-traksis, kuid ükskord kutsutakse lasteaias isa kõrvale ning näidatakse joonistusi, mida poeg on teinud teemal “Meie aed” (vaata näiteks raamatu kaaneillustratsiooni) ning õpetaja soovitab perel pöörduda lastepsühholoogi poole.

Vanemad aga pöörduvad kohaliku kõiketeadjast proua poole, kes nimetab poisi joonistusi labasteks (miks küll peavad olema õite asemel inimeste ninad!) ning soovitab vanematel oma lapsega tõeliselt tegelema hakata. Isa siis proovib … 

Kui “Kaotatud sõrmede” puhul mõtlesin, et mis see lõpp siis nüüd õieti oli, siis selle teksti puhul on asi veelgi kõhedam - sest nüüd pole tegemist nö fantastikaga, tegu ongi üldiselt üsna realistliku looga (jajah, kui need väikse lapse pildid kõrvale jätta) ja lugeja võib endale ette kujutada, kuidas siis isa poega aitas, kuidas sai pojast normaalne, eakohase maailmanägemisega poiss.

Väga hea lugu, kus mitmest küljest normaalsust ja eripära tõlgendatakse - kuidas näiteks näeb poja pilte kõigepealt isa, seejärel läbi lasteaia õpetaja ja siis aleviku kõiketeadja ning viimaks uuesti enda silme läbi. Eks siin muidugi on selgelt esil küsimus, kas rohi peab alati ühekõrgune olema; aga sama hästi hull on ikka see isa tegelaskuju ja tema tõlgendused või kuidas õieti lugejana tõlgendada tema tegevust perekonnas.

C. S. E. Cooney - The Last Sophia (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Järjekordne jutt, mis testib reaalsustaju - maailma näeme läbi noore neiu silmade, kes on järjekordselt rasestatud tulnukarassi poolt. Esimene kord juhtus see kartulilaadse olendi poolt, seejärel midagi rebaselikku, nüüd midagi öökullisugust. Rasedused kestavad ligi viis kuud, mis ta järglastest saanud on … no igal juhul on need antud lähisugulastele kasvatamiseks; neil on mingid omad plaanid (või siis ühine plaan).

Neiu avastab ühel hetkel ärgates, et on siis sünnitanud, ning talle tuuakse näha Sophia, kes hakkab rääkima sünnitanuga - Sophia ei soovita seekord end sarnaselt teistele ära anda; temal ja ta õdedel-vendadel on vaja valmistuda sõja jaoks, nad kaitseksid ka oma ema.

Jällegi, on see fantaasia või ulme? Maailm, kus see toimub, pole just meile tuttava maailma toimimisviisiga, pigem võiks seda nimetada sürreaalseks. Ja jälle muidugi see, et õieti millise vaatenurga (või noh, tõlgenduse) annab jutustaja, kui palju võib see jutustaja peast segi olla (nagu Saundersi puhul võis olla). Ühesõnaga, omamoodi meeliavardav lugemiselamus.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Philip Roth - Nemesis (2024)

 

Autori viimaseks jäänud romaan on justkui antiiktragöödia kolmes vaatuses. Ja kui on antiiktragöödia, siis teadagi on küsimus jumalast ja miks ta inimkonnaga nii käitub - või kui palju peab Bucky Cantor kannatama seepärast, et süütud lapsed jäävad lastehalvatusse. Bucky usub, et just tema on süüdi, et lähikondsete hulka tuleb sedavõrd palju poliost põhjustatud haigestumisi ja surmasid.

Ja miks küll on jumal ikkagi selline, et niisuguseid asju laseb maailmas kulgeda (et aasta on 1944, siis tegelikult on juutidel hoopis hullem olukord kui lastehalvatuse kogemine - aga New Yorgi piirkonnas elavat noort kehalise kasvatuse õpetajat see otseselt ei puuduta; ta küll tunneb väga suurt kahju, et halva silmanägemise tõttu ei võetud teda sõjaväkke).

Autor on loonud huvitava peategelase, kes esmapilgul on selline … ameerikalik lihtsameelsus. Aga tegelikult on see romaani jutustaja (idealiseeriv) rekonstruktsioon sellest, mida ta aastaid hiljem Cantorilt kuulis (ehk siis minevikuga on vähemalt kahekordne filter) - kuni selle adumiseni näis Bucky üsna ühekülgne ideaaltegelane (keda küll kiusab see arusaamatu polio levimine tema linnas), kes ema surmast ja isa närususest hoolimata kasvatati vanavanemate poolt pea ideaalseks noormeheks. Aga jah, see antiiktragöödia, eksole, hukkumine tuleb vääramatult ja mõneti segaselt (jajah, Marcia ja Steinbergid).

Ja eks see kõik kokku teebki ootamatult huvitava romaani, mida õieti ei oodanudki selliselt kaasaja sauruselt.

“Härra Cantori arvates oleks õiglasem olnud isegi see, kui leinajad oleksid hakanud ülistama päikest kui valitsejat, nimetanud end igipõlise päevajumaluse lasteks ja vihtunud tantsu, otsekui kuuluksid nad mõnda kunagi meie poolkeral õitsenud paganlikku tsivilisatsiooni - jah, parem pühitseda vägeva päikseisa murdumatuid kiiri ning üritada taltsutada nende raevuu, kui tingimusteta alistuda sellisele kõigevägevamale, kes võib iga hetk panna toime uue ja veel võikama kuritöö. Tõepoolest oleks parem kiita asendamatut eluallikat, kes on meil algusest peale hinge sees hoidnud - ülistada meie igapäevaseid ja vägagi käegakatsutavaid kohtumisi selle kuldsilmaga, kes taevasinast kõigile ühtmoodi vastu vaatab ja suudaks soovi korral kasvõi Maa tuhaks põletada -, kui pimesi uskuda valet Jumala headusest ja küürutada külmaverelise lapsetapja ees. Parem eneseväärikuse, inimlikkuse, üldse väärikuse seisukohast, kõnelemata sellest, mida tuli iga päev arvata sellest, mis põrgu siin ilmas küll praegu üldse valitseb.” (lk 43)

Laura Loolaid: Kiirituskuu sõnnik

Maailmaehituselt ja tegelashääle poolest üks kogumiku parimatest lugudest. Kirjatehniliselt samuti: uudissõnad, uudismõisted vanade märkide ja värkide kohta, kirjeldused, mis toovad pildid silme ette, võrdne suhtumine söömisesse ja seksi, kõik absoluutselt viimase peal. Ma kiitsin Kristi Reiseli lugu maapõhja, aga see lugu on hoopis teistmoodi hea. Mitte niimoodi hormoone kaasakiskuvalt põnev, mitte selline lõbus ja nunnu, vaid aju tööle panev jutt. Esitab küsimusi, millele ise jooksvalt vastab, aga vastab ainult sellele, kes kaasa mõtleb. 

Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!

Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad. 
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin. 
Imeline töö. 

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.

Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.

Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.

Aalmann on huvitav autor.

Jari Järvela - Kahele poole koske (2023)

 

Raamatut polnud just lihtne lugeda, kuivõrd ma pole just lapsepõlvemälestusi kajastava ilukirjanduse austaja (vabandust, aga sellelaadne tekst on üldiselt igav ja klišeelik). Aga kui viimaks ree peale saab, on päris huviga loetav tekst - eriti kui tekib võrdlusmoment kahe kodusõjaaegse tütarlapse kogemusest eri vaenupooltega. Ühtmoodi märatsesid ja mõrvasid ja hävitasid mõlemad pooled, ühtviisi lähtusid mõlemad ideaalidest. Ühtviisi olid kõik inimesed, siit ja mujalt Soomest.

Mõlema nüüdseks vanaema (nende arvates lapselapse eest varjatud) kogemusele vastukaaluks on noore poisi seitsmekümnendate suvine lapsepõlv kummagi vanaema kodus, kus Jari peab siis laveerima kahe maailma vahel ja samas ellu jääma vanema õe ja nõbude ning kohalike tegelaste seltsis. Aga see kogemus viib siis lõpuks teose finaalini.

Põhimõtteliselt võiks seda nimetada tragikoomiliseks romaaniks - üheltpoolt Soome kodusõja kunagised õudused läbi laste kogemuste, teiselt poolt ühe noore poisi ellujäämine oma vanemate ja vanavanemate ja noorte sugulaste keskel (või noh, kõrgushüppe kiuste). Ja ikka need rahvuslikud haavad.

Elo Viiding - Inimese moodi. Söögitädi päevaraamat (Looming 9, 2023)

 

Viiding on vast kaasaja üks isepäisemaid eesti autoreid, tema kirjutatu ei pruugi igal juhul esteetiliselt just meeldida, ent alati on see respekteeritav.

See lugu on ühelt poolt hea (kõik see ülesehitus loo lõpuni jõudmiseks), samas need luulenäited (ja arutelud loomeinimese üle) ajasid vähe närvi mustaks - noh, et liialt literatuurne või nii. Jutt on siis keskealisest naisest, kes otsustab teha elus muutuse ja läheb lasteaeda abiõpetajaks. Ja millised kogemused on siis laste ja vanemate ja kaastöötajatega. Lapsed on vanemate näoga. Või siis ühiskonna nägu või nii. Igal juhul, saab teatava läbilõike kaasaja eesti ühiskonnast, on lootust ja on lootusetust.

Eks see ole nii, et kes iganes leiab, et ta tahab töötada lasteaias või koolis … no ta on iseeenesest väärt riiklikku teenetemärki - eriti juhul, kui ta suudab laste või õpilastega ka ühele lainele jõuda ning neile edaspidiseks eluks ka midagi kõrva taha idanema panna. Sest kes veel võiks seda maailma meie järelt päästa? Kasvõi meie endi käest.

Naomi Kritzer - Isabella's Garden (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Vähe õuduse või anekdoodi kanti paigutuv lugu 2,5 aastasest Isabellast, kellele meeldib vanemate aeda kõiksugu köögivilju ja lilli istutada. Ja ema suureks üllatuseks läheb kõik ka kasvama - erinevalt siis tema enda katsetest midagi istutada, mis juhtus enne Isabella sündi.

Kaalikad ja kapsad ja viinamarjad. Isegi kommipuu, mille Isabella koos isaga kommist kasvama pani. Või kupüüripuu, mis hakkas dollareid kandma. Isa muidugi arvas, et ta naine ja laps püüavad talle nalja teha. Ühel hetkel uuris tüütu naabritädi, kas Isabella ei sooviks endale väikeõde (mitte et ta oleks teadnud, kui palju muresid oli kasvõi Isabella eostumisega). Üks nukk kadus vaateväljalt ja paari nädala pärast oligi ühel varahommikul kuulda aiast beebi nuttu. Aga see polnud veel kõik …

Nagu öeldud, sõltuvalt vaatenurgast kas õuduslugu või siis omamoodi anekdoot. On muidugi hämmastav, et 2,5 aastane võib nii asjalik tegelinski olla (tõsi küll, loo jooksul sai ta vähemalt poole aasta jagu eakamaks).

Neil Gaiman “M is for Magic”, Bloomsbury (2008)

“M is for magic” on nooremale publikule orienteeritud, kuid loomulikult ka vanema poolt loetav lühilugude kogumik, mis on äratuntavalt Gaimanlik, ehk siis selline segu tumedate nootidega segatud imelisusetundest. Kõige viimane lugu "Instructions" on kujult luuletuse moodi, ent pealkirjalt on tegemist lihtsalt juhistega, ja need on juhised, mis meenutavad kõikvõimalikke muinas- ja rahvajutte ning seda kuidas neis käituda, olles samas ka justkui saatesõnad elus toime tulemiseks, kuid sellises Gaimanlikult või siis muinasjutulikult imelisust ja süngust täis elus, aga kus lõpus on siiski pool kuningriiki või väike hütike või midagi ja kui vaadata avalugu, mis lastesalmide jaburas maailmas ringi lustib, siis ongi kogumik kuidagi (jällegi üsna Gaimanlikult) sellise lastefolkloori ja fiktsionaalsete maailmade raamis. Ega siis Bradburyle pühendatud pealkiri ja oktoobrilugu kah sellest meelestatusest välja lange.

Kui nii võtta, siis mõned lood on ikka ka üsna tumedates toonides, nagu juba mainitud “October in the chair”, kus väike poiss põgeneb kodust, leiab lõpuks ometi hea sõbra ja mängukaaslase ning siis otsustab tolle juurde jäädagi, ainult, et … see mängukaaslane pole Halloweenikuule kohaselt mitte just elavate kirjas ja nõnda on poiss ju iseenesest leidnud lõpuks ometi hea koha oma elus, ent teisalt, mida selline valik siis reaalsuse keeled tõlgendades tähendab? Või siis “Troll bridge”, kus kuidagi kummaliselt ja vääramatult on seotud argireaalsus ja elu kogu oma pettumuslikkuses ning inimene ise kogu oma pettumust valmistavas reetlikkuses ja näiteks tolle paadimehe lugu, kes sulle korraks aerud annab ja siis igavikuks jõele sõudma määrab, ainult, et vahel võib aerude haaramine olla ka valik. Natuke meenutas see “Ja tee lõpus on ookeani,” kus üks hästi või halvasti, kuidagi me argises hallis reaalsuses oma elu elab, kuid õnneks saab kinnituse, et see elamine on siiski piisav, et lapsepõlv ja kõik oli ikkagi seda väärt.

“The Price” ja “Don’t ask Jack” on sellised õudusloolikud, sestap seal peabki sünget elementi olema. Mulle päris meeldis mõte heateost ja isetusest ja isekusest ja et see kõik võibki nii olla ning “Don’t ask Jack” tuletas seda Netflixi sarja “Haunting of the Hill house” meelde, kus oli kah üksjagu üleloomulikku ja ohtlikku, muidugi märksa suuremal skaalal kui üks väike mänguasi, ning lapsi, kes pahaaimamatult sellesse sattusid ja sellest ei pääsenud.

Avalugu, “The case of the Four and Twenty blackbirds” oligi siis puhtalt lustimine erinevate inglise vanade lastelaulukeste/-salmikeste + vana kooli detektiivilugu teemadel. Õnneks oli üksjagu neid tuttavad ja teisi guugeldasin siis lisaks, et asjale pihta saada. Ka pealkirjas figureerivad musträstad on ühest sellisest laulukesest pärit ja muidugi seal laulukeses ongi teemaks nii kuninganna nina kui rästastest küpsetatud pirukas ja muu. Alguses muidugi ei saanud asjale kohe pihta ja hakkas nagu kummaline detektiiviparoodia ja vähehaaval hakkas kohale jõudma, et sünge lugu puudutab kahtlaselt palju Humpty Dumptysid ja nende müürilt pudenemist, mängus on “all the kings men and all the kings horses” ja muud taolist…

“Chivalry” on see-eest selline üdini õdus ja muhe lugu üleloomulike elementidega, kus kena briti vanadaam kolapoes puha graali kaasa ostab, sest see sobiks hästi tema kaminasimsile, aga siis ilmub kohale hõbedases turvises ümarlauarüütel Galaad, keda loomulikult koheldakakse igati vanadaamiliku ja kombekohase viisakusega koos meilegi tuttava ehtvanaemaliku kostitamisega, sest noored mehed peavad ju ometi korralikult sööma, ning palutakse paari väikese argise asjaga aidata, sest toda kappi oleks vaja nihutada või muud taolist. Rüütel on omakorda muidugi rüütellik, mis tähendab, et ei mingit graali rabamist simsilt, tuleb galantselt otsida sobilikku vahetuskaupa, et vanadaam soostuks oma sisekujundust muutma. Aga loomulikult ei avalda kõikvõimalikud eksootilised, hinnalised ja suurte raskustega toodud träni mingit muljet, sest pole kas sünnis või siis ei sobi simsile ja … ühesõnaga, loo selgrooks on see briti huumori tore omadus muuta väikesed viisakused ja argimugavus olulisimaks asjaks maailmas, mida eriti miski kõigutada ei suuda.

“How to Sell the Ponti Bridge” on sihuke väike kelmuselugu, mis koorub lahti saavutustega hooplevate kelmide klubis, võib-olla mitte just ülimalt originaalne, aga samas, miks ka mitte.

“How to talk to girls at parties” on jällegi muhe lugu sellest, kuidas teismelise noormehe tütarlastega seotud ujedus saavutab kosmilised proportsioonid. Ja iseenesest on ju ka õpetlik iva täiesti olemas – et näiteks, kui päriselt vesteldes kõrvad lahti hoida, siis võiks sest ju isegi kasu olla, kas siis päriselt tütarlastega suheldes või kosmilise valvsuse seisukohalt. Aga no muidugi, kus sa siis saad mingile kommunikatsiooniteooriale keskenduda, kui hormoonid ja nii edasi, eksole.

“Sunbird” on kah pisut morbiidne lugu, aga igati pealkirjakohaselt aimatavalt tsükliline. Kui epikuurlaste klubi tõeline maa sool Crawcrustle nii harjutamise mõttes hõõguvaid süsi krõmpsutas, siis tuli muidugi kohe “Küürselg sälg meelde”. Tõesõna, lapsepõlvest saati, pärast viimatimainitu lugemist olen jäänud hõõguvaid süsi hoopis teistmoodi pilguga vaatama, sest nad tõepoolest kõlisevad nii isuäratavalt, kui neid segada ja nad on parajasti hästi ära põlenud ent kuumalt hõõguvad. Eks see ole midagi sarnast nagu pärast lähedasemat kokkupuudet rohusööjatega hakkad haljendavat ädalat ning hiirehernesegust loopealseheina hoopis teise pilguga vaatama…

Eelviimase loona "The Witch's Headstone" lõpetab kogumiku aga tükikene hilisemast “Kalmisturaamatust”, täpsemalt siis see nõia hauakiviga seotud episood sealt, mis iseenesest on ju päris tore – segu lindgrenlikust iseteadvast tegutsemisest, koos mineviku süngete sündmuste iseenesestmõistetavuse, asjade õiglaseks seadmise soovi ja samas ühe asja saamiseks teist sorti ebaõigluse paratamatusega.

If an eagle gives you a feather, keep it safe.

Remember: that giants sleep too soundly; that

witches are often betrayed by their appetites;

dragons have one soft spot, somewhere, always;

hearts can be well hidden,

and you betray them with your tongue.

Do not be jealous of your sister:

know that diamonds and roses

are as uncomfortable when they tumble

from one's lips as toads and frogs:

colder, too, and sharper, and they cut. (lk 248)