2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Zakes Mda – Suremise viisid (2019)

Aafrika kirjandusest tõlkeid pole kunagi liialt palju ning see romaan on taas üks hea võimalus oma maailmapildi avardamiseks – seekord siis Lõuna-Aafrika rohujuuretasandil elamist kogedes. LAV on maailma üks vastuolulisemaid riike, kus üüratu rikkuse (teemandid! Ja kas mitte pole seal Iisraeli abil loodud tuumarelva?) kõrval eksisteerib ääretu vaesus ja põhjatu vägivald.

Romaan kirjeldab aega, kus apartheidi lagunemine pole enam kaugel ning seda suurem segadus on kuhjumas. On valgete režiimivägivald, on vastupanuvägivald, on hõimudevaheline vägivald, on gängivägivald. Ja muidugi pole need puhtalt eraldiseisvad jõud, vaid rohkem või vähem põimuvad. Selle keskel on siis Mda peategelased, ühest külast pärit kolmekümnendates mees ja naine, kes nüüd ühel matusel üle aastakümnete taas kohtuvad. Nende elude neli aastakümmet on … noh, dramaatilised, aga samas ehk selles kontekstis mitte just ülimalt imekspandavad – kõigest kogetust hoolimata on nad elus ja füüsiliselt korras.

Eks see lõunaaafrikalik elukorraldus on meie jaoks veider ja harjumatu segu uskumustest ja ihadest ja võimalustest. Slummielu ongi paras võrdkuju kogu sealsele eluolule – aegajalt aetakse see võimude poolt buldooseritega maha, vahel seda ründavad erinevad grupeeringud ning vägistavad ja tapavad elanikke; samas eksisteerib kogukonnatunne ja mingid reeglid. Aga see vägivald, mida titest peale kogetakse, see on otsatu. Ühiskonnas, kogukonnas, indiviidide tasemel.

Sellele romaanile sissejuhatuseks võiks ehk lugeda Gordimeri „July rahvas“, aga samas on romaanide rõhud vähe erinevad – kui Gordimeri teksti võib võtta ohu- või eksistentsiaalse romaanina, siis Mda tekst on pigem sisselõige ühe kohaliku rühma mentaliteeti. Ja see on mitmekesine.

vein & raamat