Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), tlk Ann Alari

„Teenijanna lugu“ üllatas mind. Arvasin, et see on sama kõle ja rusuv, millisena „Orüks ja Ruik“ mõjus, kuid leidsin hoopis teatavat soojust ja mitmekihilisust. Selle raamatu juures tunnistasin lugedes korduvalt autori meisterlikkust terviku põimimisel.

„ Ilusad redised,“ ütlen Ritale tänutäheks kingituse eest, mille ta mulle omaalgatuslikult on teinud.
„Jah, mulle lihtsalt meeldib, kui majas valitseb kord,“ ütleb ta nüüd juba jälle torisedes. „Muidu pole enam mitte millelgi mõtet.“ (lk 182)

Teksti on laiali pillatud väikesed õdusad hetked ja mõtisklused – leivategu, porgandid köögilaual, kord majapidamises, näputöö, lilled, aed. Need hetked on kosutuseks nii peategelasele kui ka lugejale. Ja samas on need meeldetuletuseks, pilguheiduks ka tänapäevase lugeja emade, tütarde, vanaemade traditsioonidesse, ühenduslüliks Gileadi äärmuste ning muude aegade hinnangute ebavõrdsuste vahel. Sissevaateks, et tähendusi ja tähenduslikkust ei tohi alahinnata, et Serena Joy jõudeajakudumi mõtte üle võiks kirjutada filosoofilisi traktaate kohe, kui tunnistaksime Serena Joy tähtsust isikuna, indiviidina.

Ei puudu iroonia, et ei nimeta Teenijanna ega tema käskijannat ei takista uue korra all kannatamast fakt, et nad suuremal või vähemalt määral on või näivad olevat pigem kokku puutunud Gileadi tõusuni viivate liikumiste edendamise või pooldamisega. Ühiskonnakriitikana sama aktuaalne nüüd, kui raamatu kirjutamise ajal, must mõtisklus sellest, kuhu abordiprotestid ja pereväärtused viia võivad ... muidugi koosmõjus totalitaarse režiimi loomise mõttest vaimustunud riigimeeste ja ökokatastroofiga.

Teenijanna suhtlus koloneliga, kummalise ja tühise meelelahutuse kontrast olukorraga, kus kaalukaussidel on surm või hullem vs vähegi midagi peale laastava tühjuse, mõjus tõeliselt veenva näitena suhtlusest võimupositsioonilt. Sellesse ei pea pea isegi sooküsimust segama ja küllap just seetõttu on meil tänapäeval välja mõeldud kodanikuõigused ja seadusriik ja töövaidluskomisjon ja laste õiguste konventsioon ja nii edasi.

Meeldis ka ajaline killustatus, nii tasakaal Teenijanna mineviku ja oleviku vahel, kui ka aeg millesse lugeja lõpuks paigutub. Gilead jäi lõppkokkuvõttes turvaliselt kaugeks ja ähmaseks, mitte miski ei jäänud lihtsalt lahti seletamata vaid meil pigem vedas, et niigi palju oli võimalik näha. Ning nõnda oli algusest lõpuni põhifookuses Teenijanna hääl, tema läbielamised, tema pilgu ja mälestuste suva. Mulle tundub, et sisuliselt võiks võtta seda vähem ulmeraamatuna ja rohkem kui laiendatud mõttelõngana juba kaua aega kestnud (vähemalt ’meerikamaal) debatis abort-pereväärtused ja nii edasi. Düstoopiad on muidugi alati liiga korrapärased ja organiseeritud, liiga põhjalikud ja süstemaatilised. Reaalsuses on igasugune allasurumine ja ebavõrdsus ja -õiglus alati märksa läbipõimunum, normaliseerunum.

Siinjuures on ehk oluline tõstatatud tähelepanek, et „oma ajastu kontekstis“ ja nii edasi. Võib küsida, et kas Teenijanna elu peaks võtma normaalsusena oma ajastu kontekstis või millegi muuna? Või kuidas meie praeguse eluga on? Või võib lihtsalt tõdeda, et elu ongi ebaõiglane ja need, kel ei vea olgu kuss või vastupidi, et elu ongi ebaõiglane, inimene loomult oma lühiajalise kasu peal väljas ning võiksime ühiskonna kujundamisel seda arvestada ning katsuda asja üles seada nii, et me parimad küljed õitsele lüüa saaks või midagi.

Eraldi elamus oli viis, kuidas Teenijanna ’oma’ tuba kirjeldab. Kuidas tühjus ja lagedus on jaotatud päevadele ära, et ruutsentimeeter krohvigi võiks aega täita. Ja kuidas ma lugejana valmistusin kannatlikult ootama veel mitme päeva jagu konarlikku krohvi, lagedat seina, oksakohaga põrandalauda. Elasin kaasa sellele, lagedate pindade väärtusele tühjuses ja nõnda jõuti kapini liigagi ruttu. Kuid tühjuse lumma, mitte millegi omamise vaakumit jätkub veelgi - hiljem suutsin näiteks vääriliselt hinnata ühe eesmärgitu tiku omamise luksust.

2016: aasta parimad raamatud

Möödunud aastal sai loetud 69 raamatut, mis ilmunud 2016. aastal (nagu ikka, on aasta parimate valimis vaid möödunud aasta raamatud, sest kuidagi tuleb valikut piirata). Naisautoritega 20 teost, meesautoritega 48 teost, 1 segakogumik. 33 eesti autorit, 35 tõlkeraamatut, 1 segakogumik. 45 romaani või eraldi raamatuna ilmunud lühiromaani, 12 jutukogu, 6 populaarteaduslikku raamatut või esseekogu, 2 näidendit, 2 luulekogu, 1 lastekirjandus ja 1 antoloogialaadne kogumik; 30 raamatut võiks nimetada ulmeks. Millegipärast sai loetud väga vähe esseid või populaarteaduslikku kirjandust ja sedagi üsna mittemidagiütlevat.

Esikümnesse sai hammaste kriginal valitud tervelt 10 teost 2 naisautorilt (3 raamatut) ja 8 meesautorilt (7 raamatut). Mingis mõttes on esikümme natuke vildakas, sest kahel puhul olen raamatuid varem ingliskeelselt lugenud (Leckie romaanid – kuid eesti tõlked avasid minu jaoks seda maailma paremini) või millalgi aegade hämaruses lugenud kohitsetumat tõlget (Strugatskid, kuid seda raamatut sai kätte võetud tõesti ammu). 7 teost on ulmekirjanduse eri vooludest (kahjuks küll puudub fantasy, kindlasti oleks Martini loheromaani osa siin esiviisikus – kuigi ka seda olen varem ingliskeelsena lugenud), 3 teost on nö tavakirjandus. Mulle endale üllatuseks on esikümnes tervelt 3 proosakogu; millegipärast ei sattunud ette ühtki mammutromaani, mis oleks jalust niitnud. 4 raamatut on eesti autoritelt, 5 raamatut inglise keelest tõlgitud ja 1 raamat poola keelest.

Aga jah, Heinsaare jutukogu on üsna totaalne, täielik täistabamus oli illustraatori kaasamine. Hlasko üllatas oma raju ja kompromissitu jutuloomega, Strugatskite romaan läks õige dostojevskilikuks.

Kui esikolmik joondus minu jaoks selgelt välja, siis järgnevad kohad nii kivisse raiutud pole.

1.       Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

2.       Hlasko „Kaunid kahekümneaastased“

3.       Strugatskid „Väljasõit rohelisse“

4.       Leckie „Abistav Mõõk“

5.       Leckie „Abistav Halastus“

6.       Friedenthal „Inglite keel“

7.       Atwood „Süda vaikib viimasena“

8.       Finlay „Poliitohvitser, poliitvang“

9.       Tänav, Metsavana „Kui rumalad surid“

10.   Feldmanis „Viimased tuhat aastat“

Eelmiste aastate valikud on näiteks sellised:

2015, 2014, 2013, 2012, 2011, 2010, 2009, 2008 (eriline nostalgia paistab mul olevat just 2009. ja 2010. aasta kohta, mil sai avastatud nii mõndagi olemuslikult uut).

Margaret Atwood - Teenijanna lugu (1993)

Atwoodi romaani võiks nimetada kammerlikuks, otseselt seal väga palju tegevust pole, on vaid peategelase mõttevool olnust ja olevast. Seoses peategelase olekuga on see üsna allasurutud ja staatiline voog, lugemisega järje peale saamine oli mulle päris väljakutseks; selle raamatu käeshoidmise ajal jõudsin läbi lugeda õige mitmeid teoseid ning vahel pidasin alatut plaani teos pooleli jätta. Sest avanev maailm on tegelikult päris painajalik õuduste ühiskond.

Tulevikuühiskond, kus naised on allutatud ühiskonna tarbeks - kliimamuutuste (mille on põhjustanud inimtegevus) üheks tagajärjeks on viljatuse levik, mistõttu Ameerikas toimunud riigipöörde järel võimu haaranud sektilik režiim vajab viljakaid naisi (neid, kes on tõestanud oma viljakust ehk sünnitanud vähemalt ühe lapse) rahvastiku taastootmiseks (muuhulgas on vaja kahuriliha). Ideaalis peaksid need naised vaid järjest sünnitama, lapsed võetakse neilt peale sünnitust ära jne. Ülejäänud naised töötavad kas koduabilistena või töökolooniates, sinna saadetakse sobimatud ja vanemad naised (kliimamuutustele on muuhulgas hoogu andnud näiteks tuumaenergia kasutamine militaarvallas, mistõttu hulleimaks kohaks on tuumajäätmetega tegelemine). Ja ega tegemist pole siis otseselt machoühiskonnaga - ka rõhuv enamus mehi tegutsevad režiimi teenistuses ning ei tohi naisi puutuda (kui vägistad, siis sured - ja hukkamised on seal õige vanaaegsed). Atwood viitas koguni aastakümneid tagasi, et võimaluse sellise ekstreemse ühiskonna tekkeks sai… formaalselt võitlus islami vastu.

Hea küll, oluline on ikkagi see pilt, mis avaneb kliimamuutuste tagajärjel meie planeedil Maa, Atwood annab siin õige sünge nägemuse, mis kipub reaalsuses kahjuks iga kuuga muutuvat aina tõenäolisemaks. Aga romaani pealispind käsitleb ikkagi üksikisiku saatust - naine, kes on kohaliku võimukandja juures omamoodi tõuloomaks, ta peab rasestuma oma komandöri seemnest või teda ootab töölaager ja sealsed üürikesed eluaastad, Ent eakas komandör on arvatavalt viljatu ning pealegi meeldib mehele talle määratud tõunaistega mänge mängida.

Ühesõnaga, ülimalt sünkjas ohuromaan, mis osutab võimalustele, mis on praeguseks ehk hulga realistlikumad kui romaani kirjutamise ajal. Lugemise ajal arvasin pikka aega, et seniloetud Atwoodi romaanide kõrval on tegemist kõige lurrimaga… aga takkajärgi näib, et tegemist hoopis kõige realistlikuma ohuromaaniga, kus puudub hulisemate romaanide mängulisus ja iroonia, on vaid… rõhuv tegelikkus, värvid kaotanud pleekinud tulevik.

“Harjumuspäraselt elasime me teadvustamata elu. Teadvustamatus on midagi muud kui teadmatus, mida tuleb luua.

Mitte miski elus ei muutu silmapildselt. järjest kuumenevas vannis keed sa ära, enne kui asjast aru saad. Muidugi ilmus ajalehtedes artikleid: kraavidest ja metsadest leiti laipu, surnuks löödud või piinatud inimesi, kelle kallal oli kasutatud vägivalda, nagu oli kombeks öelda; aga ju olid ohvrid teistsugused inimesed. Meie tutvusringkonnas selliseid inimesi ei olnud. Ajaleheartiklid olid nagu unenäod, teiste nähtud halvad unenäod. Õhkasime alati, et kui kohutav, kohutavad need lood muidugi olidki, aga see ei muutnud neid veel usutavaks. Lood olid liiga melodramaatilised ja see mõõde meie elus puudus.

Meie olime inimesed, kellest artikleid ei kirjutatud. Meie elu jäi lehekülje valgele servale. See andis meile suurema vabaduse.

Meie elu jäi kahe loo vahele.” (lk 50)

“Tahaksin elada häbita. Tahaksin olla häbitu. Tahaksin olla rumal. Et mitte teada, kui rumal ma olen.” (lk 233)

ulmekirjanduse baas

lugemisarhiiv

abimaterjalid

tõnise lugemispäevik

päikesejänku

Margaret Atwood – Süda vaikib viimasena (2016)

Minu kolmas Atwoodi romaan ja tuleb tunnistada, et autor on tõepoolest hea (tõsi küll, olen lugenud vaid tema ulmelisemaid romaane, nö tavaromaanide kallale pole jõudnud). Seekord siis utoopia Ameerikast, mis on majandusraskustesse sattunult muutunud õige vastikuks elupaigaks – mitte küll kõikjal pole täiega hull, probleemid on seal, kus möllab töötus. Nii elavad Stan ja Charmaine autos – majast on nad lahkunud, kuna… ei suuda laenu maksta ja on turvalisuse painav küsimus (autoga on vähemalt võimalik vägivallatsejate eest põgeneda (olukord pole niisiis nii hull, et kütust pole saada)).

Ühel hetkel mõtlevad nad osaleda eksperimendis, et pääseda sellest vägivaldsest tänavaelust – on kinnine linn, mis elab tsüklite kaupa, pool elanikkonda elab ja töötab linnas, pool elab ja töötab vanglas. Kuu aja pärast rollid vahetuvad, linnainimesed vanglasse, ja vanglavahetusest tagasi oma tavatöö juurde. Stan ja Charmaine võetakse sinna eksperimenti osalema – mõelda vaid, kord ja puhtus ja vägivallatus, enam ei pea autos magama! Kuu aega elavad abielupaari sulnist elu oma majas, seejärel kuu aega rügavad eraldi vanglas tööd teha, siis tagasi abielu manu. Linnake peaks meenutama 50ndate Ameerika ideaali (mis olevat kui õnnelikeim aeg). Samas – välismaailmaga puudub igasugune side. Teise vahetuse inimestega (majas elavad kordamööda kaks pere) ei tohi suhelda. Eks piiranguid on mitmesuguseid, aga moel on see justkui utoopiline (ja eelkõige turvaline) paradiis.

Kuid nagu selgub, pole paradiis siiski… reaalne. Nii tegelevad eksperimendi korraldajad (kes on nüüd seda linnvangla mudelit mujalgi edukalt käima lükanud) tulusa elundidoonorlusega (sest rikkurid tahavad kaua ja tulemuslikult elada) – kõigepealt kasutati selleks ära varem reaalselt vangi mõistetud kriminaalid (keda niisamuti püüti ümber kasvatada kodu-vangla vahetusrežiimiga, aga igati ebaõnnestunult), seejärel hakati elundidoonoreid mujalt ehk tänavalt hankima. Niisamuti hakati tegelema seksirobotite tootmisega üha hoogustuva rahvusvahelise turu tarbeks – aga nagu tööandjale mõneti valusalt selgub, on parim sekspartner ikkagi elav inimene. Ühesõnaga, leitakse ka viis, kuidas inimaju nii töödelda, et luua täiuslikke inimseksimasinaid. Et tegemist on niivõrd kinnise ja seetõttu salapärase eksperimendiga, on ajakirjandusel hirmus himu teada saada, millega seal eksperimendilinnakeses õieti tegeldakse. Ja peategelased on need tallekesed, kes peavad nii mõndagi seepärast ohverdama.

Peategelastest paar Stan ja Charmaine (kes kumbki seda lugu jutustavad) pole otseselt sellised tegelased, kellega tahaks nüüd samastuda (sest Atwood on ikkagi osav autor). Kui Stan on nagu on, selline mühaklik mees, siis Charmaine ja tema… valikud (mis õieti pole just valikud), on õige… noh, keerulised. Noorpaari armastuski on selline… mitte just tüüpiline armastusromaanidele, Atwood on ka seda õige musta huumoriga vürtsitanud (jajah, finaal). Ühelt poolt elad neile kaasa, et nad ikka jamadest pääseksid, teiselt poolt – aga mida hullu võiks veel nendega juhtuda. Natuke arusaamatuks jääb, et kui raamatu algul on kujutatud eriti lohutut kirdeosa Ameerikat, siis lõpus pole suurt midagi sellest kirdeosa õudusest.

„Soovin sulle imekaunist reisi,“ lausub ta. Patsutab mehe kätt ja keerab selja, et ei oleks näha, kuidas ta süstlanõela pudelikesse pistab ja süstla täis tõmbab.

„Ärasõit,“ ütleb ta reipalt. Veeni leidnud, torkab ta nõela sisse.

Ömmömmömm, mõmiseb mees. Keha kaardub. Silmis on õud, kuid mitte kauaks. Nägu lõtvub; põrnitses pöördub temalt lakke, tühja valgesse lakke, mis mehe jaoks ei ole praegu tühi ega valge. Mees naeratab. Charmaine mõõdab protseduuri pikkust: viieminutine ekstaas. Paljud ei saa elu jooksul sedagi.

Siis teadvusekaotus. Siis lakkab hingamine. Süda vaikib viimasena.“ (lk 88)

„Ta ei olnud ju läinud Stani tapma. Mitte Stani. Aga kuidas oleks ta saanud teisti talitada? Temalt taheti, et ta kasutaks pead ja eiraks südant; kuid kerge see polnud, sest süda vaikib viimasena ja tema süda tuksus sees terve süstla ettevalmistamise aja, mispärast ta oligi nutnud algusest lõpuni. Toibudes lebas ta juba valutava peaga kodusel diivanil.“ (lk 209)

kultuuritarbija 60+

postimees 

ulmekirjanduse baas

Margaret Atwood – Uputuse aasta (2010)

Oleks huvitav teada, kuidas see triloogia lõppeb (on kolmas raamat eesti keelde tõlkimisel?) - kui esimene raamat keeras inimkonna tuleviku suhtes kraanid igati kinni ja oli kirjanduslikult selline... illusioone hävitavalt meisterlik, sis teise osa puhul tekib korraga pisike lootus, ning tekib küsimus, kui õigustatud on selline minilootus inimkonna püsimisest, peale kõige selle Soodoma ja Gomorra kirjeldamist mõlemas raamatus – sest ega “Uputuse aasta” tegelaste läbielamiste kirjeldused kollapsile eelnenud ajal ei hoia mingil juhul tumedaid ja vastikuid värve kokku.

Kui esimene romaan on eelkõige meeste ja eliidi romaan (nemad, kes eksperimenteerivad ja laastavad loodust sellise katastroofini), siis siin romaanis on esil kahe naise liinid, mis mitmel korral põimuvad ning mis annavad rohkem liha esimeses osas juhtunule (spoilerina võib öelda, et mõlemad romaanid jõuavad viimaks samasse punkti – lihtsalt vaatepunktid toimuvale, mida autor lugejatele annab, on sündmustikku avardavad). Ren ja Toby on kumbki naised, kes pärit eliidist, ent satuvad eri elujuhtumiste tõttu elama getodesse – kus ellujäämine on vägagi närune 24/7 ülesanne. Mõlemad satuvad Jumala Aednike rühmitusse, mis on iseenesest tore loodust ja loomulikkust ülistav grupeering, ainult et... kõik pole nii lihtne. Ja nagu selgub, on Jumala Aednike liidritel side Ruiga ja MaddAddami grupeeringuga. Ning omakorda kontrollib kõike korporatsioon CorpSeCorp, see talub Jumala Aednike ja teise ökoäärmuslaste tegusid vaid teatud piirini.

Millegipärast arvasin algul, et selle raamatu tegevus leiab aset mujal kui Ruiga ja Lumemehe mängumaa vahetus naabruses, seda üllatavam oli siis avastada raamatu edenedes, kui lähedalt need kaks maailma seotud on – ja vast selline põimumine tekitas natuke umbusklikkust autorile kergema vastupanutee asjus (muidugi, lugejatel ongi nii lihtsam ja põnevam). Vast natuke veider on see Toby deemon Blanco, kes muudkui igalt poolt välja roning ning oma arutut hävingut ja kättemaksu teostab. Mulle jäi lõpuks selgusetuks, kust õieti saabusid Reni juurde Shackleton ja Crozier – algul öeldakse, et jäid ellu selles surmamängus, hiljem aga justkui sain aru, et nad olid mõnda aega MaddAddami tegelastega koos olnud. Küllap tähelepanu mängib vingerpusse.

Raamat pole iseseisvalt loetav nagu “Orüks ja Ruik” (mõelda vaid, kui see olekski eraldiseisev romaan – hea karm litakas, “kõik lootus jäta”), Ruiga ja Lumemehe puhul avanevad uued tahud. Aga jah, jätkub see... mandumise paraad või laviin. Et peategelasteks on naised, siis kena romantikat siit otsida ei tasu. Hea, kui mõnigi mees natuke sõbralikum on. Aga sõbralikkusega kaugele ei jõua ja kõigel on hind.

“Ma palun vabandust selle väljamõeldistesse eksimise eest. Mõnikord tuleb öelda asju, mis ei ole ühemõtteliselt ausad. Aga see toimub suurema hüve nimel.” (lk 189)

“Ometi särab iga lill, iga oksaraag, iga kivike, nagu oleks see seestpoolt valgustatud, nagu kunagi ammu, nagu tema esimesel päeval aias. See on stress, adrenaliin, keemiline mõju: ta teab seda väga hästi. Aga miks on see meisse kodeeritud? mõtleb ta. Miks oleme loodud nägema maailma ülimalt ilusana just siis, kui meid hakatakse vagaks tegema? Kas küülikud tunnevad sama, kui rebase hambad nende kaela hammustavad? Kas see on halastus?” (lk 411)

avaldatud mõtted

orkaani südames on vaikus

ulmekirjanduse baas

Margaret Atwood – Orüks ja Ruik (2004)

Arvatavalt üks paremaid postapokalüptika või düstoopia ainelisi romaane, mida olen lugenud. Lugu sellest, kuidas lähitulevikus (või õigemini lähilähitulevikus) on toimunud kliimasoojenemine, liikide väljasuremine ja ülerahvastatuse mõju. Biotehnoloogia areng püüab omakorda pakkuda kvaliteetsemat elu (neile, kel seda võimalik lubada on) ning jõuab järelduseni, et raha teenimiseks tuleb omakorda haigusi luua (vt ka Robertsi hiljuti ilmunud lugu). Et lähilähituleviku maailm kujuneb üha ebavõrdsemaks, tekivad ekstremistlikud rühmitused, mis tahavad... noh, näiteks maailma parandada, võidelda vastu nende biotehnoloogiafirmade eripalgelistele leiutistele (näiteks loomade ristandustele – kitse ja ämbliku ristand, millest saab lüpsta ämblikuniiti jne jne).

Bioloogilised eksperimendid nii floora kui faunaga juhivad helgemad pead edasi jumalat mängima – miks mitte proovida luua inimest, kes on vaba inimpahedest ja sellega asendada praegune inimkond. Raamatu peategelase Jimmy ehk Lumemehe parim sõber Ruik on üks selline geenius, kes teeb salajast koostööd äärmuslastega... ja teeb geenmuundatud inimese teoks. Koos plaaniga vana inimkond Maalt pühkida. Kuidas see plaan õnnestub, eks seda ole võimalik raamatust lugeda. Eks Lumemees on oma minevikuga selline nagu ta on, siis katastroofijärgne jumalasaadiku etendamine ja inimkultuuri kaotamine... see on üpris valus.

Raamat on pea sama masendav postapokalüptiline romaan kui samas sarjas ilmunud McCarthy “Tee” - selle erinevusega, et kui McCarthy kirjeldab vaid masendavat tulevikku siin ja praegu (andmata aimu, mis õigupoolest juhtus, et selline olukord tekkis), siis Atwood kirjeldab tülgastava tuleviku veel tülgastavamat minevikku ehk teed, mis viis inimkonna (ja nende juhtimisel Maa) sellise kollapsini. Heaoluühiskonna moraalne roiskumine ja selle mõjud arengumaades. Kliimamuutuste tagajärjed (kõrbestumine, üleujutused ja muud ebanormaalsed ilmaolud). Ühiskonna üha rajum ebavõrdsus. Atwood kirjutab sellest niivõrd eemaletõukavalt, et raamatut ühtesoodu lugeda ei tahagi – on küll hea kirjandus, aga paha hakkab (noh, nagu see Orüksiga seonduv). Ja noh, kahjuks on see tülgastav visioon üsna usutav stsenaarium. Hea seegi, et Atwood ei osuta sõrmega, et see ja see on paha või kole või vale. Kui nüüd õieti aru sain, on Atwoodi loome hiljuti inspireerinud ühe nö kliimaulme (cli-fi) antoloogia koostamist (aga see on vist liialt masendav lugemine, seega ei hakka seda antoloogiat lugema).

“Kadunud olid selle destruktiivsed omadused, omadused, mis olid vastutavad maailma praeguste tõbede eest. Näiteks rassism – või nagu Päradiisis öeldi: pseudospetsiatsioon – oli näidisrühmas kaotanud pelgalt seostamismehhanismi ümberlülitamisega: Päradiisi inimesed lihtsalt ei tajunud nahavärvi. Nende seas ei saanud olla hierarhiat, sest neil puudusid närvikogumid, mis oleksid neid loonud. Kuna nad ei olnud ei kütid ega maanäljas põlluharijad, polnud territoriaalsust: sisse juurdunud kivikuningakompleks, mis oli inimkonnale nuhtluseks olnud, oli neil kõrvaldatud. Nad sõid vaid lehti, rohtu, juurikaid ja mõne marja; nõnda oli neil toitu palju ja see oli alati kättesaadav. Seksuaalsus polnud neile pidev piin, mitte mingi mäslevate hormoonide möll: nad indlesid korrapäraste ajavahemike järel nagu enamik imetajaid peale inimese.
Õigupoolest – kuna neil inimestel polnud iial midagi pärida – polnud ei sugupuid, abielusid ega lahutusi. Nad olid oma elukohaga laitmatult kohastunud, niisiis polnud neil iial vaja teha maju, tööriistu ega relvi, nagu ka mitte rõivaid.” (lk 324)

“Platsi serva poolt, ilmselt välult, kuhu kord telke ja haagiseid üles pandi, kuuleb ta naeru ja laulu ning imetlus- ja julgustushüüdeid. Küllap käib seal paaritumine, selle rahva seas üsna haruldane asi: Ruik oli rehkendanud ja otsustanud, et kord kolme aasta tagant iga emase kohta on rohkem kui küll.
Ilmselt on seal tavapärane viisik: neli meest ja indlev naine. Tema seisund on kõigile selge tema tuharate ja alakõhu erksinise värvuse järgi – aluseks on paavianilt näpatud vahelduv pigmentatsioon, millele on lisatud kaheksajala elastseid närvirakke. Nagu Ruik ikka ütles: Mõelge mõnele kohastumusele, ükskõik millisele kohastumusele, ja te leiate, et kusagil on mõni loom juba selle peale tulnud.
Kuna isaseid stimuleerivad vaid sinine kude ja selle vallandatud feromoonid, ei tule neil päevil enam ette vastuarmastuseta armastust ega pärsitud himu; ei mingit kujuteldavat tõket iha ja akti vahel. Niipea kui eritub esimene lõhnapahvak ja aimub õrna sinetust, algab kuramaaž sellega, et isased kingivad emastele lilli – just nagu isased pingviinid kingivad ümmargusi kive, ütles Ruik, või nagu isane hõbekala kingib spermapaki. Samal ajal annavad nad voli muusikalisele eneseväljendusele nagu laululinnud. Meeste suguti värvub naise sinise alakehaga sobivat erksinist tooni ja nad esitavad omalaadset sinitillitantsu, jäigad liikmed unisoonis, sammude ja laulu taktis viipumas: selle idee andis Ruigale krabide seksuaalne signaalimine. Lillede seast valib emane välja neli õit ja edutute kandidaatide sugukihu raugeb otsekohe, vähimagi meelekibeduseta. Siis, kui naise alakeha sinine värv on omandanud sügavaima varjundi, otsivad emane ja tema nelik eraldatud paiga ja annavad takka, kuni naine rasedaks jääb ja sinine toon hääbub. Ja ongi kõik.” (lk 179-180)

päevaleht
sirp
ulmekirjanduse baas
tank