Martin Oja – Õhtupoolik Järvamaal (Looming 5, 2019)

Kui seni on avalikkusele tutvustanud Järvamaa omapärasid Jaan Pehk ja Ans.Andur, siis nüüd on Oja toonud maitsmiseks lillelaada-Türi kevadise hetke.

Linnast saabuvad vanemad koos pojukesega, et külastada kalleid vanavanemaid ja kooki süüa. Autoga maja ette sõites … on lipuvardas üks värviküllane lipp ja vanavanemad on korraga asunud … ptüi, õige vabameelset elu elama.

See on tekst, millest Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks ei tohi mööda vaadata. Arvata on, et häbipisaratega kaetud konservatiivtrollid hakkavad nõudma edaspidiseks Loomingule tsensuuri kehtestamist, või vähemalt mõne oma trolli määramist uueks peatoimetajaks. Elame-näeme!

Niimoodi nüüd ilukirjanduses vanema põlvkonna rahvuskaaslasi kujutada … Minestan jne.

Martin Oja – Sõnumeid sisikonnast (2015)

Raamatu sisuline ülesehitus kirjeldaks kui helguse lagunemist, esimeste lugude pea päikseline meeleolu läheb üle kiiksuga muinasjuttudeks, sealt edasi üpris jõhkraks sotsiaalkriitiliseks satiiriks, viimaste lugudega saabub teatud rahunemine või ka nö suurtest eesmärkidest loobumine (hea küll, ega need 13 lugu ei lase just nii lihtsalt end lahterdada). On poeetilisi hetki ning ka jõhkruseni rämedust. Autor ühtaegu loob muinasjutulist maailma (raamatu esimeses pooles) ja samas teistes tekstides laseb tumedamatel meeleoludel üle ääre vastu nägu kobrutada. (Segaseks jääb “Pirgit Toomasel külas”, et mis see siis nüüd täpselt on.) Ja eks siin ole mõningaid teemasid, mis võivad mõnel lugejal üle visata (või vastupidi), no seentest või lammastest või mõni väiksem irriteerivam detail... ja muidugi need sotsiaalkriitilised rahmeldamised tänapäeva olukorra kallal... Seda erandlikum tundub raamatu avalugu oma täielikus helguses (mille otseseks vasteks võiks olla “Reede” oma sihitu vägivallaga enda vastu).

Keeruline värk.