Iseenesest räägib raamat loovusest ja sellest, et tänapäeva vaatenurgast võetuna on looming rohkem mehhaaniline protsess (mehaaniline?). Autor (ja sisimas ka mina) väidab, et meis kõigis on olemas mingi olend, kes meid inspireerib ja seda kutsutakse daemoniks või geniuseks. Ka muusaks. Ja et see on mingi eraldiseisev olend, kes on inimestel sünnist saati kaasas ja kes meile läbi alateadvuse ideid ette söödab. Raamat õpetab, kuidas üle saada kirjutamisblokist ja loomise pingest ning asetada loominguline protsess sellele olendile, isiklikule deemonile. Tuleb olla pidevas ootuses ja valmiduses, et vaim tuleb peale ja sa oled seestunud ning tõeliselt vaba looma. Kuna tänapäeval võetakse kirjutamist paljuski kui iga teist tööd, siis on paljud pideva pinge all "luua" ja kui on täiesti kuiv periood, siis tuntakse end läbikukkununa või ollakse äärmiselt ebakindel omaenda andekuse suhtes.
See teos on mulle väga südamelähedane, kuna kinnitas väga lihtsas ja loogilises keeles omaenda pikaajalisi kahtluseid hinge ja alateadvuse koha pealt. Keelekasutus on selge ja arutluskäik sujuv, kokku pandud tüübi blogis ilmunud artiklitest. Kui see oleks olemas füüsilise teosena, siis ostaks kohe.
Kui sa tunned, et sinu sees on vahel mingi "jõud" või hing, kes mõjub inspireerivalt ja sa oled sellest üleni vallatud ja pead end väljendama, siis on see sulle. Puht psühholoogiliselt on see samuti huvitav, kuigi mulle kui loovale persoonile on see rohkem isikliku sisuga ja olen autorile sügavalt selle avaldamise ja maailma paiskamise eest tänulik.
