Joe Abercrombie - Before They Are Hanged (2008)

 

Siin osas siis sissejuhatus kahe olulise tegelasega - Caul Shivers (Judin, päris lahe tõlge), kes edaspidi tilpneb rohkem või vähem igas romaanis, ning Pike, kelle karjäär jõuab õige ootamatute kõrgusteni kaheksandas romaanis. Mitte ei mäleta, kas hiljem üldse selgubki, miks Pike’i Anglandi sunnitöölaagrisse oli saadetud … ehk on sel pistmist ta … varivalitsusega? Mõlemad tegelased on siin muidugi õige “rohelised”, seda eriti Shiversi puhul, kes hilisemates romaanides tõuseb vaat et Logen Üheksasõrme vääriliseks suuruseks (seda küll vaimude maailmata).

Kuigi Bayazi retk on vaat et eepiline ning Anglandis toimuv igati verine, siis olulisemad sündmused kogunevad ümber Sand dan Glokta vaevatud kuju. Dagoska ja piiramisrõngas (eks ole, Nicomo Cosca vaimustav sissejuhatus), tagasi Aduas ja sealne võimuvõitlus (kuhu on muidugi segatud jõud, mis millegipärast tahavad võimule upitada üht värskelt laastatud näoga meest, seda siis aastakümneid kestnud skeemitamisega). Ja eks Glokta ja Ardee vaheline naljatamine kuninglike sohike asjus (lk 351) on üsna … prohvetlik.

Ning Valint ja Balk.

Eks tähelepanu tuleks pöörata Bayazi jutustustele minevikusündmustest. Ja samas paneb veidi kukalt kratsima selle maailma tektoonika: seda ongi võimalik äärest ääreni läbi käia, see on kuidagi ootamatult … kitsas.

“He half-saw, half-imagined, tiny figures rushing here or there, trying to pull the injured from the burning wreckage, trying to save what they could from their ruined dwellings, chains of ash-blackened natives grimly passing buckets from hand to hand, struggling vainly to contain the spreading inferno. Those with the least always lose the most in war. There were fires all across the Lower City now. Glowing, shimmering, flickering in the wind off the sea, reflecting orange, yellow, angry red in the black water. Even up here, the air smelled heavy, oily and choking from the smoke. Down there it must be hell itself. My congratulations once more, Superior Glokta.” (lk 262)

 

Rait Piir: Pilvelinna bluus

Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

BAAS

Mika Waltari “Sinuhe”, Werner Söderström Osakeyhtiö (1987)

Olen kaua aega kuulnud siit-sealt kiidusõnu ja tõepoolest on see raamat, mille viimase lause järel võib rahulolevalt ohata, sest „Sinuhe“ on, jah, meisterlik ning kujutan ette, kuidas säherdune raamat vahetult II maailmasõja järgses maailmas, eriti veel kristlikus kultuuriruumis, värskelt valusaid lisatähendusi lõi. On muljetavaldav, millise hoole ja põhjalikkusega on Waltari sukeldunud sellesse, mida teame elust Egiptuses ning naaberriikides 14. sajandil enne meie aega, isegi illustratsioonid põhinevad kõik konkreetsetel Vana-Egiptuse joonistustel ja esemetel ning raamatu taga on see info täpselt ära toodud. Jumalate, riigikorralduse ja elu-olu koha pealt on peaaegu et tunne nagu Waltari ise oleks korra minevikus ära käinud ja jutustaks nüüd oma silmaga nähtut ümber, isegi keeleliselt saab lugeja targemaks, näiteks, et Tutanhamoni nimes tähendab lõpuosa jumal Ammonit, nagu mitmetes teistses sarnastes nimedes, või et nefer nimes Neferitite tähendab ilu. Samas on selge, et Egiptuse ajaloo kujutamine ei ole ainus ja eraldiseisev eesmärk. Valitud periood Egiptuse ajaloos on tormiline, võimu pärib uus vaarao, kes pühendab end päikesejumal Atonile ning katse kogu riiki Atoni õpetusega kooskõlla viia, ainult üht tõelist jumalat tunnistama panna, toob hoopis ootamatuid ja vastupidiseid tagajärgi. Kuidas on võimalik, et kuulutades rahu, vendlust, võrdsust on tagajärjeks hoopis vaen, laostumine, vägivald?

Siinkohal panevad need Atonisse uskujate õilsad aated muidugi ära tundma ja meelde tuletama nii Uut Testamenti ja Jeesuse seiklusi kui sotsialismi helesinist unistust, kui ka fašistlikku antiteesi kõigi rahvaste ja nahavärvide üheväärsusele ja olgugi raamatu esmailmumisest juba kolmveerand sajandit Niiluse vett Vahemerre voolanud, need assotsiatsioonid ei tundu põrmugi luitunud, pigem igikestvad ajal, mil rassism ja majanduslik ebavõrdsus on ühe enam globaalselt tõstatatavad teemad. (Ja kas pole „Sinuhe“ südamlik ja katkematu seotus ühe rasvunuma, üha kröösuslikuma (jah, on muidugi kohatu kasutada ligi 1000 aastat hilisemast ajast võetud võrdlust) Kaptahiga, midagi, mis võiks panna mõtisklema puhta ja ülla idee ning kapitalistliku reaalsuse paratamatu seotuse üle).

Sinuhe ise on aga inimlik mõõde, prillid, läbi mille sõjad, ühiskonnad, riigikorrad, jumalad omandavad tähenduslikkuse. Nagu kõik teised selle raamatu elemendid, ei ole ka peategelane üksnes vahend ajaloo või ühiskonna, aate ja religioonikriitika esiletoomiseks, vaid ühtlasi ka psühholoogiline tervik, kuigi, nagu raamatukangelasele kohane – üsna kirevat ja tagasivaates õpetlikult sõgedusterohket elu elav tervik. On ju terve romaan Sinuhe enda jutustus, mille kirjutamise ta esialgu veel teadmata põhjustel maapaos viibides ette võtab. Ja on see ju lisaks kõigele ka ühe inimese elukäik, arengulugu – noorusentusiasm, usk tõekspidamistesse, pettumus inimkonnas, pettumine iseendas, kibestumine... Palju valu, vaeva, verevalamist, pingutusi ja nagu ikka jääb lõpuks küsimus, et milleks siis…

Kõigele lisaks on „Sinuhe“ lugejale väga meeldival moel ligipääsetav. Hea seikluskirjanduse reeglite kohaselt on olemas nii peakangelase päritolu saladus, on olemas pooljuhuslikult tekkinud sõprus noorukite vahel, kellest kõigist saavad hiljem olulised tegelased suurel areenil, on olemas vanemate, kodu ja üldse kõige kaotamise hetk, millest saab alguse seiklus laias maailmas, teadmiste kogumine ja eriliste oskuste abil tähelepanu pälvimise hetked, on sõbrunemisi tähtsate tegelastega, on ohte ja imelisi pääsemisi… Kuid „Sinuhe“ ei ole muidugi lihtsalt ajalooline seiklus, sest täpselt sama oluline on kibedus ja kaotused, illusioonide tekkimine, kadumine, tekkimine, targa ja südamega inimese sügav pimedus vahetult hingelähedase õnne saavutamise osas ja kõigest sellest tulenev paratamatus, Sinuhe, kes on üksildane.

Mainimata ei saa muidugi jätta ka keelt või õigemini stiili, milles Sinuhe oma lugu kirjutab. Kuigi siit ei ole puudu dialoogid ja üksikasjalikud argi- ning muud seigad, on see kirja pandud peaaegu luuleliselt või eepiliselt või saagalikult või piibellikult. Pidevalt korduvad fraasid, nagu „nii on alati olnud ja nii saab alati olema“, „sinu jutt on kui kärbeste sumin mu kõrvus“, „kuigi ma olen sündinud sõnnik varvaste vahel“, „sest kes kord Niiluse vett on maitstud, see ei saa oma janu enam kunagi kustutatud ühegi teise veega“, „varmuus on paras“ jne jne (vabandage siin mu vaba eestikeelne ümbersõnastus), neid fraase lausutakse korduvalt ja korduvalt, erinevate inimeste poolt ja kõigest sellest moodustub kulg ja rütm, mis tõstab omakorda Sinuhe loo justkui müütiliste lugude üldistuslikku maailma, kuigi teisalt säilib ka kohati humoorikas, kohati seikluslik, kohati lihtsalt põnevalt maailmaavastuslik seiklusjutulik loetavus. Ajalooline perspektiiv loob aga täiendava distantsi ja arusaama inimese väiksusest ja pimedusest suurte perspektiivide skaalal – näiteks oli mõnusalt muhelemapanev ja nn alandlikkust (igal ajal oleme alati mingites oma teadmistes ja uskumustes justkui lapsed) meelde tuletav, kuidas tark ja õpetatud Sinuhe õpib Babylonis innukalt lambamaksalt ennustamise kunsti ja kurdab, et Kaptahiga ei ole säherdustel intellektuaalsetel teemadel üldse võimalik vestelda…

Olin nuori eikä tiede Elämän talossa enää innustanud minua. Minuun oli tarttunut Theban kiihko, halusin tulla rikkaaksi ja kuuluisaksi ja köyttää hyvakseni aikaa, jolloin vielä kaikki tunsivat nimeni Sinuhe, Hän, joka on yksinäinen. Minulla oli kultaa ja ostin pienen talon ylhäisten kaupunginosan rajalta, kalustin sen varojeni mukaan ja ostin palvelijakseni orjan, joka tosin oli laiha ja silmäpuoli, mutta muuten tarkoituksiini kelvollinen. Hänen nimensä oli Kaptah ja hän vakuutti itse, että oli väin huvä, jos hän oli silmäpuoli, sillä nyt hän saattoi kertoa tuleville potilailleni antaessani näiden odotella vuoroaan, että olin ostanut hänen umpisokeana ja parantanut toisen silmän näkeväksi. Siksi ostin hänet. Mutta esihuoneeseen, jossa potilaiden oli määrä odotta, annoin maalata kuvia. Eräässä kuvassa visas Imhotep, lääkärien jumala, opetti minua, Sinuhea. Olin hänen edessään pieni, niinkuin on tapa, mutta kuvan alla oli kirjoitus: „Viisain ja taitavin oppilaistani on Sinuhe, Senmutin põika, Hän, joka on yksinäinen.“ Toisessa kuvassa uhrasin Ammonille, jotta antaisin Ammonille, mikä Ammonille kuului, ja potilaat luottaisivat minuun. Mutta kolmannessa kuvassa suuri farao katsoi minuun taivaasta linnun hahmossa ja hänen palvelijansa punnitsivat minule kultaa ja pukivat minut uusiin vaatteihin. (lk 91-02)

____

Boonusena lisan siia loetud „Sinuhe“ köite seiklused 110 aastat tulevikus. Nimelt anti Lugemise väljakutse grupis ülesanne tulevikuarheolooge mängida …:

Muuhulgas käisin hiljuti puhkusel tulevikus, täpsemalt aastas 3031. Ilmnes, et selleks ajaks on inimkond kaotanud kirjutamise ja lugemise oskuse või isegi mälu sellise nähtuse eksistentsi kohta – kogu kommunikatsioon toimub kas telepaatilise mõttevahetusena, milles mina polnud võimeline muidugi osalema, sest meil siin minevikus vastavat geenitehnoloogiat veel ei tunta, või edastatakse suulise tekstina, kuna ka lastel ja noorukitel pole vastavat protseduuri veel läbi viidud. Külastasin huvi pärast ka ühte ajaloomuuseumi ja mis ma nägin? Ühes vitriinis oli välja pandud harukordselt hästi säilinud „Sinuhe“ eksemplar. Võinuks vanduda, et täpselt seesama köide, mida minevikus just lugenud olin. Järgnev on minu ärakiri eksponaadi kohal hõljunud hologrammgiidi jutust.

Leid nr 6778, II aastatuhande lõpp / III aastatuhande algus, Estoonia paljand, liivakiht.

Tegemist on tüüpilise nn tsellulooskiht-tellisega, millised olid levinud II aastatuhande teisest poolest kuni III aastatuhande esimese pooleni. Nimetuse näol on tegemist tingliku kirjeldava nimetusega, kuna esemed kujutavad endast tselluloosi kiududest lehtede pakki, mis on ühest servast fikseeritud nõnda, et tekiks ühtne neljakandiline, tellist või plaadikest meenutav plokk. Iseloomulikud on ka värvilised kaunistused, pildid ja mustrid välispinnal ning enamasti ühetoonilised ja korduvatest, pealtnäha juhuslikult paigutatud elementidest koosnev tihe muster iga kihi mõlemal pinnal. Seda tüüpi esemete otstarbe kohta on kolm põhilist teooriat:

1) Tegemist ongi tellistega või eluasemete sees kasutatavate ehitusplokkidega – kas siis lastele mängimiseks või käepärasteks ajutisteks vajadusteks. Seda teooriat toetavad mõningad leiud, kus seda liiki esemeid on leitud säilinuna erinevate sisustuselementide alla paigutatult, ilmselgelt siis kas soovist suurendada nende stabiilsust või muuta kõrgust. Samuti on leitud ruumides nende esemete virnade jälgi, mis võisid oletatavasti algselt moodustada tubades ajutisi vaheseinu, istmeid, tööpindu, lauakesi jms.

2) Tegemist on soojustus-/heliisolatsiooni materjaliga. Nimelt on paljud, eriti just II aastatuhande lõpu ja III aastatuhande esimese poole eluasemed sisaldanud seda tüüpi leide justnimelt puidust või mõnest muust materjalist sõrestike abil seintele paigutatult, kattes mõnedel juhtudel peaaegu kõik seinapinnad tervikuna. Siinkohal tundub tõenäolisem, et tegemist on heliisolatsiooniga, sest soojustuse puhul oleks vajalik tihedam ja ilma vahedeta paigutus, esemete kihiline struktuur tundub aga olevat heade müra summutavate ning ruumi akustilisi omadusi parandavate omadustega.

3) Tegemist on religioossete talismanidega. Hetkel kõige suuremat toetust pälvinud teooria, kuigi tundub esmapilgul jahmatav, sest mõned eluasemed sisaldaksid sellisel juhul täiesti hämmastaval hulgal talismane. Nimelt seletaks see ainsana kihtide pinnale kantud kummalise mustri olemasolu – ilmselgelt on selle iseloom tihedalt seotud vastava usundiga ja arvatakse, et just see muster tagas eseme õnnetoova ja kaitsva võime. Oletatakse, et inimesed hoidsid alles kõik elu jooksul soetatud talismanid ja võimalik, et neil usuti olevat kumuleeruvad maagilised omadused. Nõnda katsid jõukamad inimesed, kes seda endale lubada võisid, terved seinad õnne ja jõukuse tagajatega. Ühtlasi seletab see teooria ka mitmekesisust väliskihi kaunistamisel – religioosne funktsioon on ühendatud sisekujunduslikuga. Erinevate värvide ja mustrite kombineerimine võis olla kõrgemate ühiskonnakihtide kunstitaju ja maitse, aga ka jõukuse ja vagaduse väljenduseks.

Tarun K. Saint - A Visit to Partition World (New Horizons, 2021)

 

Jätkub India ja selle inimeste trauma käsitlemine, seekord aastal 2047, kui on täis saanud 100 aastat India ja Pakistani iseseisvumisest Briti koloniaalvõimude käest. Nii on indialased loonud aastapäeva tähistamiseks interaktiivse muuseumi, mille külastajad saavad nö aktiivselt, oma silmaga kogeda tolleaegseid sündmusi Punjabi aladel, kus toimus enne iseseisvumist inimeste suurem jagunemine ja vägivald. Ning muuseumi avapäeval esimesed külastajad kogevadki ühe kohaliku linnakese massirahutusi võimalikult autentselt. Mis pole muidugi mingil moel rahvuslikku traumat leevendav.

Lugu on esitatud läbi eri vaatenurkade: kolmeliikmeline külastajast pere, teemapargi looja ja selle ehitaja. Eks tekib küsimus, millest selline minevikuhaavade soolaga hõõrumine, või niisugune kahe suurusundi (hinduism ja islam) lõputu kokkupõrge ongi India suguse suurriigi saatuseks ja omamoodi katalüsaatoriks. Igal juhul, igati masendav värk.

Angélica Gorodischer - Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophila (Trafalgar, 2020)

 

Selles loos ilmneb korraga Trafalgari suurim saladus, ehk ta on siis järjekordsel kaubareisil ühe humanoidiga eostanud tütre. Tütar on nüüd aastaid Maal elanud ning isa vastuseisust hoolimata õppinud aednikuks (sest Eritrea on lugenud romaani “Kalpa Imperial”, kus muuhulgas kirjeldatakse aedniku elukutse headest külgedest). Tütar on isa kullaterake ning Trafalgari vastuväidetest hoolimata tuleb Eritrea kaasa ühele äärmiselt igavale planeedile.

Mis muidugi sisimas (sõna otseses mõttes) pole üleüldsegi igav koht ning kohalike saladuse teadasaamine võib osutuda eluohtlikuks nii tütrele kui isale.

Senini igati enesekindlast kangelasest avaneb hoopis teistsugusem külg ehk siis “issi väikese tütrekese” taktikepi järgi tantsiv mees. Mis iseenesest võiks panna uuesti lugema raamatu eelmisi lugusid ja neid teistmoodi hindama - nagu Gorodischer on saatesõnas öelnud, pole juhtumid esitatud kronoloogiliselt, kuskil peaks olema vihjeid tütrekesele ja tema mõjule.

Shovon Chakraborty - The Man Who Turned into Gandhi (New Horizons, 2021)

 

Kahe kuu päevikumärkmeid mehe elust, kes välimuselt muutus Mahatma Gandhi sarnaseks. Mees pole küll suuremat Gandhi austaja, aga mis teha, tuleb vastu võtta, mis elu annab - seda enam, et nüüd saadavad kohalikud poodnikud talle tasuta toiduaineid (mis pole küll kõige värskemad).

Gandhiks muutumine pakub muidu erinevaid võimalusi ja probleeme. Ühelt poolt tullakse temalt nõu küsima. Teiselt poolt tahab kohalik õhumüüja teha temast Gandhi muuseumi elava eksponaadi, ning nägemise eest tuleks piletiraha maksta ning iga ühispildi eest tuleks omakorda soolast hinda tasuda. Kolmandalt poolt on hindu rahvuslased ja kohalikud marksistlikud partisanid, kellele ei meeldi selline uus nägu, mis nende mõjuvõimu vähendab. Ühesõnaga, Gandhiks muutunu satub nüüd korraga kõiksugu konfliktide keskele ja et tegu on siiski kuumavereliste india meestega, pole vastutahtsi moondujale hõlpu oodata.

Nagu Parsai tekst 1968. aastast, on seegi terav sotsiaalkriitika India kaasaja asjus. Sõnades ja demonstratiivselt ollakse kõik India õitsengu eest väljas, ainult et … võimu nimel ollakse milleks iganes valmis. Ja nagu peategelane päevikumärkmetes sedastab, siis omal ajal Gandhi süvendas seda probleemi, mitte et üritanuks Indiat paremaks muuta.

Nicholas Eames - Bloody Rose (2018)

 

Tegevus leiab aset kuus aastat peale esimese romaani sündmusi ning seekord on peategelaseks eelmises romaanis lootusestust piiramisrõngast päästetud tütar ja tema bande (mis on nüüdseks kõige kuulsam palgasõdurite grupeering ning iga vähegi naksakam neiu püüab välja näha nagu Bloody Rose), mille tegevusi kaardistab nendega ühineda soovinud noor neiu Tam, kes leiab bande juures tööd nende tegevust talletava bardina. Bloody Rose soovib lõplikult oma isa varjust välja hüpata (sest nüüdki on ta enda kuulsust varjutamas laulud, kus ta on see tütar, keda isa iga hinna eest päästma tõttas) ning tal on salapärane leping, mille täitmine peaks talle ja ta kaaslastele justkui igavest kuulsust tõotama - ning ühtlasi jääma bande viimaseks palgatööks (sest tegelikult on Bloody Rose’l ja druiinist armastatul tütar … kes on samas vanaisa hoole all, kuna vanemad kappavad oma bandega mööda maailma ringi).

Ainult et … jälle on koletised kogunud tohutu armee, et inimkond maalt pühkida - ning esimesed lahingud on olnud inimeste kiiruga kogunenud vägedele vägagi õnnetute tagajärgedega. Ja miski või keegi äratab linnades ja külades surnuid üles, mis siis inimesi ründavad; Tam arvab, et nii sissetungijate kui surnute tegevus on omavahel seotud. Bloody Rose’l oleks siis küllaga võimalusi koletiste hordile vastu astudes kuulsust juurde võita, ja temalt oodataksegi seda (kuivõrd kõik rohkem või vähem asised palgasõdurid suunduvad hordile vastu) … aga tema juhib oma jõugu hoopis vastassuunas, oma Viimase Vägeva Koletise poole.

Kuid see VVK tapmine osutub jõhkraks lõksuks, mis annab veelgi hoogu juurde koletiste ja surnute armeele, ning selgub inimsoovastase võitlue tegelik juht ja tema ajend üldse kogu elu maa pealt pühkida. Põhjused peituvad ühtaegu druiinide ajaloos (mis inimestele on taandunud enamvähem muinasjuttudeks) kui ka kättemaksuga eelmise suure kaotuse eest (sest Bloody Rose’i isa …). Kuid koletistel endil on väga tõsine põhjus, miks inimsoole vastu hakata (ütleme nii, et lõppkokkuvõtteks nad saavad nii juhilt petta kui inimsoolt vastu pead).

Romaan leiab aset igati tuttavas maailmas, aga on üpriski teistsuguse tooniga. Nalja on palju vähem, sellevõrra on enam rõhku nö tavapärasel nüüdisaegsel fantasyl. Eelmise osa vanameestest peategelaste asemel on nüüd tegevuses nö järgmine põlvkond, kes on üles kasvanud vähe tsiviliseeritumas maailmas kui nende vanemad (kellel on omad olulised episoodilised kõrvalrollid siinseski romaanis). Ent rohkem tsiviliseeritust tähendab, et vähemorganiseeritud eluvormid (siin siis nö koletised) kaotavad oma eluruumi ning see tekitab neis loomulikult meeleheidet. Kuid siin kasutatakse nende meeleheidet aga jõu nimel, mille eesmärgiks on nii inimeste kui koletiste hävitamine.

Loo vahendajaks on siis noor Tam - tuntud palgasõdurite tütar, kes erruläinud isa keelust hoolimata ühineb Bloody Rose’i jõuguga. Nagu selgub, on jõugu kõigil liikmetel vägagi keerulised suhted oma vanematega, kuid ühel või teisel viisil peavad nad leidma oma minevikuga rahu (aga see võib olla ka postuumne rahu). Nagu eelmise romaani puhul mainitud, pole siin ainult traditsioonilised meeskangelased - juba Tamist lähtuvalt on siin suuresti esil naistest vägevused. Ja noh, eks siin on ka LGBT hetki - kuigi seda vaid naistegelaste vahel.

Vahel tundub, et surnute armee ülesäratamine oleks inspiratsiooni saanud justkui “Troonide mängu” teleseriaali visuaaliast, igal juhul need erinevad koletistest ja inimestest libasurnud oma käitumisega on õige … filmilikud (kui õieti mäletan, siis esimese romaani puhul on juttu olnud selle filmimisest).

Igal juhul, vähe tõsisem meelelahutus kui esimene romaan; mitmetele olulistele tegelastele ei tasu pöialt hoida (või noh, ehk hoopis vedada kihla, kes end õieti epiloogini välja veavad), on grandioosseid kangelastegusid ning mõnedki eetilis-ökoloogilised mõttekohad. Aga ennekõike siiski meelelahutus.

"Eesti Novell 2021", MTÜ Eesti Jutt (2021)

Nagu ikka läheb nõnda, et kui plaanis oli iga loo järel värsked muljed üles tähendada, siis lõpuks loed ikka midagi üles tähendamata ja hakkad siis tagantjärele kukalt kratsima ja meenutama. Sestap on ka esimesed paar lugu mõne lause võrra pikemalt kirjeldatud ja loodetavasti ei ole ma siin viletsale mälule nagu kargule toetades väga eksitavaid muljeid loomas.

Ave Taavet „Täispilet“
Ave Taaveti puhul on alati tunne, et küllap tuleb tal see kirjutamine loomulikult nagu hingamine ja terve lugu on kindlasti möödaminnes esimese hooga ja valmis tervikuna üles tähendatud nii kiiresti kui näpud trükkida jõuavad. Selline parajalt uinumiseelse maiguga fantaasiarikkus, boonus on sisevaade kunstiinimeste ilma ja noh, Moskva oleks kah nagu põhjalikult tuttav. Ristiretk õhtuse rongini jäänud aega kultuurselt sisustada viib ühe Eesti kunstniku lõpuks kummalise keldrimuuseumini (vt keldripood), mille olemuse taipamiseks saatuslikult kaua aega läheb. Lõpuks jääb ainult küsimus, et kuidas ta siis ikkagi teada sai, mis sallil kirjas on, kui ta sellesse möödudes ei süvenenud? Või on siin abiks kunstiinimese fotograafiline mälu?

Humoorikas, voolav nagu kevadine ojakene ja paraja, tagantjärele loogilise ninanipsuga. Muidugi, kui need lood tärkavadki möödaminnes ja iseenesest, lups ning lups nigu seened soodsa ilmaga, siis võib mõelda, et juhul kui neid veel tagantjärele tihendada, kas siis saaks veeeeel paremaks … võib muidugi ka olla, et voolavus läheks kaotsi.

Jüri Kolk „Ton“

Väga nobedalt päevakajaline (või noh, tegelikult on see koroonavärk juba üksjagu kaua kestnud kah) isolatsioonijutuke, kus inimkontaktid kaovad nagu vesi kruusapinnasesse, midagi jääb ka … aga eraldumine näib ületavat meile teadaoleva füüsilise maailma piire. Tegelikult ju jällegi selline üsna sümpaatne ja muhe puänt, natukene kaduvlik ja ajaloolik, sest mis siis ajalises perspektiiviski meist niiväga muud jääb, aga selleni jõudmise käik jättis ei olnud just eraldiseisvalt tähelepanu ergutav.

Neeme Näripä „Frankfurdi kool“

Seegi on sümpaatse ideega lugu, mille vormistamisel ja väljendusel oleks oluliselt arenguruumi. Kuigi, minu jaoks oli suur boonus sõna vesikringel – ma nimelt ei teadnud üldse, et neid kringlikesi esmalt keedetakse ja siis küpsetatakse, polnud sellist nimetust varem kohanud. Aga algusest peale jäi küsimus, et kasutaks siis märkmikku, mis muidugi arusaadavalt poleks loo seisukohast sobinud, ent kuidagi orgaanilisem, tihedam ja pisut kaudsem edasiandmine võiks ju olla vaimustavam. Muidugi, lihtne öelda, aga … Igal juhul siiski ju tore muie semiootikutele ja mälulossifanaatikutele vms ja ehk võiks asjasse segada ka Frankfurdi koolkonna.

Armin Kõomägi „Perepuhkus“

Selline mustemat sorti huumoriga turistid vs tegelikkus või siis esimese-maailma-probleemide stiili satiir Eesti keskklassipere seiklustest soojamaareisil koos nagu-päris-närvikõdielamustega. Ei midagi uudset, ent algusest lõpuni tahe ja tervik.

Martin Algus „Põgenikud“

Loo moraal pole küll päris see, aga keeleoskus või siis kommunikeerumisoskus on ikka oluline. Ja ega vast soovunelmail end liigselt pimestada laskmine kah hea pole. Põhipunkt on muidugi vast ikka selles, kuidas olukordade kulg võib olla nagu tugev hoovus ja katsu sa sellest siis puhta südametunnistusega välja rabeleda. Peategelase õepoeg on igatahes väga ehedalt praktiline sell, kes tavaliste heade inimeste automaatseid toimimisi praktikas ära kasutab. Peaasi, et bisnis käib, raha tuleb võtta sellelt, kes seda nõus ära andma on. Muude asjade, nagu inimsaatused ja süütunne ja vastutus ja … need jäägu teiste klattida, igale oma.

Urmas Vadi „Küla“

On üks küla, kus kõik luuletavad ja keegi ei tohu lugeda väljaspool küla kirjutatud luulet, sest mõjutustest vaba oma hääle kasvada laskmine on ülim… Kuid eks sellise lavaseadega läheb muidugi mitmest küljest vähe nihu – ootuspäraselt lekib vahel väliseid mõjutusi koos hukutavate mõjudega; ja võibolla mitte nii ilmselt selgub pealtnäha stagneeruvas tiigisupis ka tegelik oma hääleni jõudmise võimalus, koos vaikelu lõhestavate tagajärgedega. Aga kas isolatsiooni katseklaasis sündinud leiab endale uusi sõpru ja suudab olla mõistetav? Sellest juba järgmises osas … ei, tegelt muidugi ikka juba loo lõpus. Kes tahab võib hakata kohe mõtlema, et kuidas päriseluga paralleele tõmmata. Mina muidugi parem üldse ei hakkagi.

Tõnis Vilu „Suvelugu“

Selline suvi ja ülikoolilinn Tartu ja ikka see parandamatu suhetevalu, kus võib olla nii diip või siis nii boheemlikult kriiskav ja vaba ja laaberdav kui tahes, aga need inimestevahelised puutepunktid ja sisemise igatsuse ja teise inimese projektsiooni vastastikune päris kohtumine teise inimesega või siis selle kohtumise võimatus on valupunkt ikkagi. Valupunkt, mis oleks justkui elusam kui elu, aga kas on?

Ilja Prozorov „Apelsinised alleed“

On ju ka tegelikult midagi sisemiste igatsuste-unelmate sirutumisest kontakti järele teise inimesega, ent nagu ikka kõik me kogemus on segu miskisest välisest sisendist ja miskisest sisemisest põimingust ja niimoodi on need kontaktidki sellistest ebapüsivatest ja vastandlikest ainetest kokku klopsitud sillakesed. Kuid „Apelsinised alleed“ on selline väljapeetum ja kuidagi klassikalisehõngulisem, siiski selline pildi- ja kujunditihe, mitte rangejooneline. Lõppkokkuvõttes pole selline noorussüütusekaotamiseajanostalgia muidugi midagi uut ka, aga mõnes mõttes jääb kõige enam kõlama ehk pealkiri ise – apelsinised, kujutasin ette, et sellega vedas hästi, et võiks ju olla originaalis samamoodi ja kahe keele vahel hästitõlgitav, kuigi, ega ma muidugi ei tea ju…

Kai Kask „Sünnist surmani“

Jälle igati tahke terviku ja loomutruu hoo ning mitmekesise vulinaga kirja pandud lugu. Midagi ehk hüljatusest, emotsionaalsest distantsist, oma elu ära elamisest vaikselt, tüli tegemata, ligi laskmata, piinlikkuseks alust andmata. Et oleks nagu kindel ja turvaline või siis hoopis varjusurmaline, aga teisiti ei ole keegi õpetanud ka.

Peeter Sauter „Hava nagila“

Selline vooluline kulgemine inimseltsis, loomulik ja sujuv ja kõnekeelne (nagu vist Sauter alati). Noh, jälle on siin see inimeste mööda ja pihtakulgemiste teema, mis tuleb kõik loomulikult ja iseeneslikult, aga kusagil oleks veel nagu mingi kättesaamatu miski, mille kuma argistesse askeldustesse rahutust külvab ja mille võimatus seda otsustavamalt kaasa triivima paneb vms.

Piret Põldver „Kopitus“

Selline äratuntav lugu idealiseerimisest ja loori langemisest silmist, jällegi selline kättesaamatuse ja distantsi müstifitseeritud atraktiivsus ja siis arusaam, et salapära taga võib olla ka midagi proosaliselt puudulikku vms. Jällekord tahe ja sujuv, terviklik ja keeleküllane.

Mehis Heinsaar „Uuk“

Ei ole kahtlemata just pööraseimas mõttes Heinsaarelik, ent vägagi sümpaatne on ebamustvalge segadik heasoovlikkuse, ohtlikkuse, isetäituvate hirmude, ja põhjuste-tagajärgede osas. Üksik metsatalu ja selle põranda all elav „Uuk“ paneb ootama õuduspäraselt hirmsat ja traagilist lõppu, aga tulemuseks on otsad tuules lehvimas tõdemus, et hukatusliku kuristiku võimalus on alati olemas ja paradoksaalselt sõltub sinna langemine sellest, kui väga sa seda kardad vms.

Triinu Meres „Südamelugu“

Jällegi vaieldamatu voolavuse ja värskuse ning terviklikkusega lugu, mille osas pole üldse kindel, kuhu see välja viib. Nauditavalt äratuntav oli see õnne puudumise seisund, no vahel lihtsalt on nii, et asju tulebki teha tuima loogika ja masinliku metoodilisusega, sest miskine intuitiivne äratundmine on paigast ära ja miski ei õnnestu.

P. I. Filimonov „Mitte väga valusalt ja mitte näkku“

Sellise provotseeriva pealkirjaga, ent tegelikult pisut muigega mõtisklus ühepoolsest kurameerimisest ja selles, kuidas oleks olla tõepoolest ainus meessoost isik maamunal. Ilmneb, et tagasi tahaks.

Katrin Pauts „Mägedes“

Kummalisel kombel on see ehk kõige segadusseajavam lugu kogumikus. Jällegi see üksildus, eraldiseismine ja igatsus. Seista ühe nimetamata luuletaja akna all tänavanurgal, kujutleda end mäe otsa, mõelda sõprusest, mis võinuks olla, olla justkui salajane ahistaja, pidada valvet sellal kui toimub mõrv, teada ja mitte teada ka, kuidas see toimus, sest mis on kujutlus ja mis on päris, ja mis on elevant, eksole. Tuletas muuhulgas meelde laulusõnu „The world is all around us, but have you noticed me?“

Mart Kivastik „Reku“

Ootamatu lugu ketikoera saatusest, keda keegi õieti ei taha, aga samas nagu ikka hoolitsetakse jõudumööda. Lõpuks tuleb üsna sümpaatne puänt sellest, mis siis õigupoolest ikka vajaka oli.

Tiina Laanem „Kuldkala“

Veel hüljatust, kuidas õppida mitte eeldama turvalist kiindumussuhet ja ise hakkama saada. Sedapuhku siis alkoholilembeste vanemate näitel, kes justkui on kohal ka, aga päris ei ole, justkui on ikka kodu ka, aga liiga palju tähelepanu ei maksa loota. Kui nii võtta, siis on siin sarnasust eelmise looga, „Sünnist surmani“ haakub teemasse…

Piret Raud „Jõuluõhtu“

Huumorivõtmes vahepala täiusliku peo survest ja ebaõnnestumishirmu laastavast mõjust.

Tauno Vahter „Taevas Tartu kohal“

Tegelikult juba varasemalt loetud lugu krooniaegsest tudengielust uusaastaööl. Kõik algab maksmata elektriarvest ja ontlikupoolne peategelane seikleb aktsioonilembesema sõbra seltsis läbi joomakohtade, korporatsioonide ja linnavahe, lõpetades iroonilisel kombel muidugi hullemas seisus kui pelk elektri puudumisest tingitud ebamugavus.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“

Päevikuvormis lugu nõukaaegsest maaelust, kus tütarlaste silmis on sädelevas minikleidis ja tikk kontsadega uus juuksur iluideaali kehastus, samas kui külapeal sedasama nähtust sel samal põhjusel hooga hukka mõistetakse. Kõige selle taustal on minategelase hakkaja sõbranna lugu, kelle kodusest taustast on aimata nii alkoholi kui vägivalda ja kes tõepoolest on leidlik ja hakkaja nii soenguid tegema, kui soovitud asjadeks raha hankima, kuid kuhu ja kuidas sa oma leidlikkust ning tarmukust sihid, kui ees terendab üksnes kolhoosi miss ja lõpuks jääb küsimus, et kui kõrvalseisja oleks midagi teinud, midagi öelnud, kas siis…

Peet Vallak „Majavaras“

Ootamatult mõnusas, pisut vanahõngulises, mahlases kirjapruugis lühike lööke näidishukkamise distsiplineerivast mõjust. St et ega päriselt just nüüd kedagi ei hukatud, ja tegemist ei ole siiski päriselt muhedalt õdusa looga, sest julmus ja põhjalikkus on vastandlikus rollis, justkui täites eesmärki, ent õiglus ega õigustatus asjasse ei puutu, vaid tagajärg.

Lõpetuseks mõtiskleb Janek Kraavi oma essees „Novell: moment ja müüt“ selle üle, mida novell endast kujutab ja mida kujutanud on ja kas ja kuidas see muutub ja … 

Ma otsisin üles oma sõbrad ja võlglased. Seekord vajasin ma ise teeneid ja keegi ei söandanud mulle ära ütelda. Ometi ei osanud nad mulle ütelda, kuidas röövitud südant tagasi saada. Kui varas seda ise ei tagasta, on ainus võimalus õnne peale loota, kuid südameta inimene ei tunne õnne ära. Kuidagiviisi unustab ta alati oma rahakoti prügikasti servale, ei vaata kõigist võimalikest kohtadest just sinna, kus otsitav peitub, saab eksamil just need küsimused, mida ta kõige vähem õppinud on - õnn elab südames. (Triinu Meres "Südamelugu", lk 123) 

Ursula K. Le Guin - Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel (Maailmad ja metsad, 2002)

 

Pole le Guini kõiki eestindusi läbi lugenud, seetõttu oli veidi üllatav avastada see jutukogu kõigi nende krestomaatiliste lühiromaanidega. Käesolev tekst on muuhulgas valitud VanderMeeride poolt oma teadusliku fantastika esinduskogusse … aga õnneks siis maakeelsena olemas.

Lugu on kohtumisest eluvormiga, milleks osutub terve planeet. Kahjuks pole ma lugenud Lovelocki Gaia teooriaid, seetõttu võiks pidada le Guini eluvormi tõepoolest võõrapäraseks - sest noh, kui kuskil tähesüsteemis peakski elu olema, kas me suudaks seda ära tunda või koguni kommunikatsiooni luua? Ses suhtes ongi ulmekirjandusel üks üpris tänamatu roll: kujutada võimalikku Teist, aga niimoodi, et oleks lugeja mõistmisele mingi moel vastuvõetav ja tuttav. Ja näiteks minule on need Võõrad Võõrad (Fift & Shria!) tihtipeale halvemat lugemiskogemust pakkuvad kui näiteks Omased Võõrad (kasvõi Neal Asheri olendid). Ses suhtes on le Guini loodud nö vastasmängija pigem Omasem Võõras, kuna selliseid eluvorme nagu oleks varem kirjanduse kaudu kogenud.

Kuid “omasest” hoolimata on autor päris kaasakiskuva psühholoogilise põneviku kirjutanud, Osdeni empaatiapeegeldused (nö kaitsekilp) versus tavalised humanoidid ehk puhta empaatiata inimolendid. Ja kui tekst võikski lõppeda üsna suvalise finaaliga, siis autor torkab viimaste lausetega veelkord noa lugejasse ja keerab seda mõnuga.

ulmekirjanduse baas

Anil Menon - Shit Flower (New Horizons, 2021)

 

Menon on üks neist kolmest autorist, kellelt olen enne seda antoloogiat midagigi lugenud ning kaasaegse autorina on ka tavapärasest enam nö äratundmisrõõmu.

Aga lugu on 2090. aasta Mumbaist, kus fekaalide kollektor satub enda piiratud intellekti lõksu ning seetõttu ujutab suurlinna fekaalidega üle. Nimelt jõuti juba 2030. aastal järeldusele, et iga turvaküsimustega tegelev tehisintellekt peab mõistma, mis on nali ja seda ohust eraldama. Nii teevad muuhulgas kõik kollektorid endale igas minutis kolm sekundit matemaatilist huumorit … kuni satuvad Gödeli miskile probleemile, mis mõjub kui arvutiviirus ning kollektorid lõpetavad korrapärase töö. Ning fekaalid on linnakeskkonnas ühtviisi tülikad nii minevikus, olevikus kui tulevikus.

Nagu näha, oleks see juba piisavalt mahukas probleem ulmetekstina käsitlemiseks, aga Menon lisab veel surematuse küsimuse, mis siis hinduismi tingimustes kandub edasi - aga oma tingimustel.

Tulevik, tulevik, tulevik. Pole just positiivne utoopia, pigem siis edasiarendus nüüdismaailmast, mis küll pole kliimasoojenemise tõttu hävinemas, küll aga on vägagi olulised kõiksugu religioossed küsimused ning seda ka kanalisatsioonisüsteemi puhul. Ühegi religiooni tundeid ei saa riivata! Niiet … vähe sünge tulevikunägemus.

Elo Viiding „Mina kõnelen kirjandusest“. Tuum (2020).

Kogumik, millest leiab raamatuarvustusi, kõne, kirjandusfestivali ülevaate ja teisi kirjanduse ja kirjutamise, luuletuse ja luuletajaks olemisega seotud mõtteid aastatest 2009-2019. Eks alati on hea lugeda, kui inimesed räägivad kirjandusest ja lugemisest ja kirjutamisest, eriti veel, kui sealjuures palju igasuguseid mõtteid on tekkinud. Ja kuna need mõtted ja kõnelemised on siin pealkirjaga kokkuklappivalt pigem sellised läbi enese, läbi autori kui luuletaja ja lugeja, kirjutatud, siis jääb ka selline tunne, nagu oleks Elo Viidinguga kuskil unemaailmas korraks kokku saanud.

Kirjutab ta siin muude asjade hulgas, sellest, mida peab lastekirjanduse juures oluliseks – ikka klassikaliste (mitte kaasajastatud) muinasjuttude vabastavat õudust ja tõsiste teemade, pimedate hirmude kohalolu, mitte turvalist ja ilusat mulli. „Bullerby lapsi“ Viiding juba lapsena ei hinnanud, sest seal polnud neid tumedaid toone ja raskeid noote, mis oleks olnud päris … või midagi seesugust. Ning lastekirjandusest luule juurde tulles – ka siin on tema jaoks oluline „tundlik sotsiaalne närv“ ja ebamugavate, suisa talumatute tõdede esiletoomine.

Raamatutest tulevad jutuks Lena Krohni „Matemaatilistest olenditest“, Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“, Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed“, Villem Valme „Öömüük aknast“ ja siis Rita Dahli toimetatud „Kyltymätön uuni. Naiskirjailijat ja sensuuri“; luuletajatest veel Juhan Viiding (jah, ma pidin guugeldama, et Elo Viiding ongi luuletajast luuletaja tütar) ja Pentti Saarikoski. Mõnda neist raamatutest ja autoritest olen ise lugenud, mõnda pole, mõnest olen kuulnud – nagu ikka. Kusjuures, tollest Kevini raamatust oli mulle jäänud mulje, et peaküsimus seisneb psühhopaatses lapses, kuid siinsest mõtisklusest ilmnes, et suur küsimus seisneb hoopis emaarmastuses, selle kohustuslikkuses ja vastutuses ning süüdiolekus, kui sellega ei ole kõik nii nagu ühiskondlikud ootused ette näevad. Soomekeelne raamat naiskirjanikest ja tsensuurist on jällegi kogumik erinevate maade naiskirjanike esseedest ja loomingukatketest. Need erinevad maad on siis sellised, kus naissoost isiku võimalused end loova inimesena teostada on pehmelt öeldes kesised ja visa vastuvoolu ujumist ja ohtude trotsimist nõudvad, aga seda muidugi peab kuskilt Soomest hankima, kui lugeda tahta …

Juhan Viidingu ja eitamise jutt oli ka huvitav, kuigi, muidugi teataval määral abstraktne, kui ma nüüd õigesti aru sain, siis olen kahe käega samuti poolt ja eituse usku – või siis õigemini selle usku, et eitus ja jaatus käivad valdavalt käsikäes, nagu yin-yang ja Valga-Valka ja kõik on suhteline ja teate isegi…

Viimaks räägib Elo Viiding veel oma keelest ja oma luuletamisest.

Hea kaasaegne luuletus eeldab oma lugejalt keskmisest tundlikumat maailmataju, niisamuti ka head absurdi- ja irooniatunnetust, vabameelset suhtumist keelde ja n-ö tavaloogikasse. Hea luuletus, särisev vaimsest pingest, kontrastina olmelisele loidusele, võib inimese juhatada tema enda juurde – et seda vabamalt ja väärikamalt jõuda teisteni. 

(lk viimane)

Rahul Sankrityayan - The Twenty-Second Century (New Horizons, 2021)

 

Siin on õieti koostaja valik lõike autori utoopiast 22. sajandi ilusa elu kohta. Algselt esseelikena mõeldud nägemused peaksid nüüd ehk ilukirjandusena loetavad olema.

Lugu on siis mehest, kes mingil kombel koopas olnud uinunud olekus koopas 260 aastat ja viimaks ärgates leiab end hoopis teistsuguse struktuuriga ühiskonnast. Maailm, kus pole sõdu ega riike, pole vaeseid ega rikkaid - kõik on võrdsed, kõik toimib ratsionaalselt. Nii valitseb võrdsus ja heaolu.

Tollal (tekst olevat kirjutatud 1918-1923) oli autor üsna kommunistlike ideaalidega, kellele tollaste kümnendite Nõukogude Liidu fassaad oli igati südamelähedane, nii võiks seda teksti pidada ka kommunistlikuks utoopiaks. Mis noh, nagu eessõnagi sedastab, on selline utoopia teostumine praegusel hetkel väiksema tõenäosusega kui kirjutamise ajal.

“Now man is equal to man, and women and men are equal … The earth has no landlords, no merchants and moneylenders, no kings, no subjects, no rich, no poor, no high, no low. All the inhabitants of the world are one family. The earth’s mobile and immobile property belongs to that family … rarely does a village produce everything it needs without the help of the other … Humanity is abundantly supplied with material goods due to this; so much time would be wasted otherwise. When was it possible to do what humans do today: to enjoy 20 hours of leisure with only four hours of labour?” (lk 49-50)

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad (2021)

 

Juhtus selline õnnetus, et enne raamatu läbilugemist jõudsin silma peale heita Sulepuru arvamusele selle teose kohta ning sealt loetuna kinnitus ajju “poisteka” silt. Ja nii ongi, see siin on ikka üsna 20. sajandi traditsioonides seikluslik ulmekirjandus ehk kuidas loodritest noormeestest saavad seiklevad mehed. Tuleb tulnukatega lahingut lüüa! Ja noh, avastada vastassoo võlud (autor jääb küll kenasti diskreetseks ning ei kirjelda musitamisele järgnevat).

Aga jah, adrenaliin on siin pidevalt põhjas ning võitlus tulnukatega muutub üha lootusetumaks: kuid esialgu üsna tühikargajatest noormehed sirguvad (läbi mitmete elustamiste) meesteks! Sümptomaatiline seegi, et vaid kambavaim on see, millele saab loota; valitsev riigikord keerab ikka jamasid kokku - isegi, kui sa sellele meeletult kasulik oled.

Romaani vast leidlikuim lisandus ongi see tulnukatelt üle võetud elustamisprotsess: üks asi on see, et ajuskaneeringuga on sind võimalik talletada, teine aga biomassi kasutamine elustatava olendi loomiseks. Ja biomassiks sobib pea kõik bioloogiline, mis omakorda viib ehk huvitavate probleemideni, juhul kui Tänav peaks seda maailma edasi kirjutama, sest noh, kui inimene koosneb nii inimeste, taimede kui ollustest (nagu see oli Kahe Margarete lõpupäevil), siis võiks lõppkokkuvõtteks sealt geneetiliselt midagi õige võõrast või väärat sellest välja kujunema hakata (samas, kui mälu ei peta, siis “Saladusliku Tsaari” maailmas oleks midagi sellist juba käsitletud?). Järje jaoks on siin ikka mitmeid lahtisi otsi, sest Pluutol juhtunu ei jõua tegelaste jaoks kuidagi laiemasse konteksti (muidugi, miks peakski, laiemast kontekstist saigi vaid aimu piraadikapteni suu läbi; tegelased olid vaid etturid). 

Ühelt poolt … kuidagi vanamoeline maailm, teiselt poolt … igati seikluslik lugu. Kui võrrelda seda romaani teise hiljuti loetud YA-maigulise  raamatuga, siis Tuuli Tolmovi “Põhja Nõid” on vast kaalukam ja omapärasem. Igal juhul, mainimata ei saa jätta sedagi, et Lummuri kirjastus saatis selle raamatu (jumal küll, kolm inimest on märgitud sisutoimetajaks ja ikka nii palju trükiapsakaid jäi sisse - kuskil küll autor nagu märkis, et trükikotta läks vale fail).

“Mina tulin siia ka ise, vabatahtlikuna, mõtles Paul. Kas ma kahetsen seda praegu? Ta mõtles pikalt, kuid isegi siin surnute ja haavatute kõrval ei tahtnud ta öelda “jah, kahetsen”, ei, ta ei kahetsenud midagi, see kõik meeldis talle. Ta oli tulnud, ta oli siin maa all võitnud neid värdjaid ja see oli hea tunne. Küllap ma siis kahetsen, kui laman laseripõletusest sulava nahaga ja valud on sellised, et oskan ainult surma anuda, mõtles Paul. Seni aga - ei, kindel ei, ma ei kahetse, sest lahingus - erinevalt Jennsenist - tundis Paul end hästi. Mingi hasartne külmus haaras ta mõistuse endasse ja kuigi keha võis higistada või väriseda, siis mõtted muutusid selgeks ja kiireks. See ei olnud arvutimäng, see oli midagi mängust etemat, see oli võitlus surma peale, mis pani kogu ta keha möllama ja elama. Kuni tema jäi võitjaks, tahtis ta seda teha.” (lk 156)

reaktor

sulepuru

ulmekirjanduse baas

Mimi Mondal - The Sea Sings at Night (New Horizons, 2021)

 

Näide kaasaegsest ulmest ehk LGBT suhtes naine ja mereolend armastavad teineteist, aga merest pärit armsam ei saa siiski pakkuda stabiilset suhet, kuna noh, Mumbai pole meri, ja kas talle õieti sobikski suhe, kus oleks ka laps (nagu neiu ema tõdeb, et just lapseootuse tõttu jäi ta neiu isaga kokku). Neiu viib mereelaniku tagasi randa ja nende teevad viivad lahku. Aga meri ei lahku niisama (või noh, kes teab, nagu juhtus Farrukhi jutus).

Eks see niisugune tekst ole, millega mitmekesistada mõnd antoloogiat või jutukogu ja mis ehk mõnele huvi pakub, aga üldiselt jääb selliseks taustalooks, mis väga ei meenu. Nii on see pararomantiline tekst üsna igav, aga muidugi näide mitmekesisusest vms.

Kir Bulõtšov - Rajoonivõistlused doominos (Munk maailma äärel, 2009)

 

Loole lisatud daatumi (1987) järgi võiks eeldada, et tegu oleks justkui Tšernobõli õnnetuse järellaines ilmunud tekstiga: Veliki Gusljari linna tabavad maailma teises otsas toimunud tuumasõja järel erinevad kliima- ja tektoonilised katastroofid, aga … rajoonivõistlused doominos peavad igal juhul toimuma, sest seekord on korraldajate arvates just neil head võimalused võita konkurente rajooni teistest linnakestest. Aga noh, maailma hävingut ei saa muidugi lõputult vältida.

Muidugi, Tšernobõl oli vaid üks (kuid kõige käegakatsutavam) tollaste tuumaajastu paine, ka ise mäletan algkoolist, kuidas koolis toimusid õppused tuumaplahvatuse üleelamiseks ja mis kasu võiks sel puhul olla marlist maskidel (juhul muidugi, kui sa korralikult peitusid varjendisse … või kasvõi kükitasid aknaaluses ega pistnud nina väljapoole - sest noh, kõikehävitav lööklaine, eksole). Autor keerab tekstiga muidugi tõhusalt vinti üle … ikka palju hullemalt kui näiteks tekstiga, milles tähistati Oktoobrirevolutsiooni 50. juubelit (ilmunud kogumikus, kus veel üks Gusljari tekst tõlgitud). Ja no eksole see nõukogude eluolu.

ulmekirjanduse baas

Asif Aslam Farrukhi - Stealing the Sea (New Horizons, 2021)

 

Pakistani autori poeetiline ökoulme linnast, kus ühel päeval oli meri kadunud. Inimesed satuvad randa - ja merd pole. Kes on süüdi? Keda ja kuidas süüdistada? Kuhu meri kadus? Mis saab kaluritest? Mis saab inimestest, kes käivad mere ääres, kel on sellega omad emotsionaalsed sidemed? Vastuseid muidugi pole, ja ka merd pole.

Aga inimesed kohanevad. On muidugi kodanikke, kes teevad demonstratsioone mere nimel, on muidu ullikesi, kes jagavad oma nägemusi; aga linlased kohanevad. Elust loobujad leiavad sillalt hüppamise asemel uusi võimalusi eludest loobumiseks; rannajoone ehitised pakuvad teistsuguseid võimalusi  vaba aja veetmiseks. Vaid usulisi ande on senise traditsiooni järgi võimatu teha.

Et jah, merelt ei saa lõputult võtta ning selle asemele solki kallata. Kui antoloogia eelmised lood olid igati särtsakad tekstid Bangladeshist ja Indiast, siis nüüd näide Pakistani mõtlikumast jutustamisest.

Carlos Maria Dominguez “Paperitalo”, Basam books (2006)

Võiks öelda, et tee selle raamatu lugemiseni passib väga hästi kokku selle sisuga. Sisult on vähemalt pool sest raamatust muhelus ja muigamine lugemishullude ja raamatusõprade üle (ja sellekohane eelaimus oli ka üks põhjus see raamat enesele hankida) ning pidevalt oli tahtmine üht või teist kohta kellelegi tsiteerida, kas siis humoorikat lõiku raamatute ohtlikkusest, raamatute ostmist ja kogumist, erinevaid lähenemisi seoses sissekirjutatud märkustega vs hoolikas puutumatus korras säilitamine, eriliselt vaimustav oli täiuslikku kataloogisüsteemi puudutav lõik, kus raamatute paigutamisel riiulisse tuli loobuda jäigast ja ebatäielikust kategooriate süsteemist ning võtta arvesse ka emotsionaalset faktorit, mis muuhulgas tingis, et kõrvutada ei tohi üksteisega vaenujalal olevate autorite teoseid või teoseid, mille tegelased läbi ei saaks ja loomulikult ka vaimustavalt tragikoomiline otsinguhetk, kui kollektsioonist on vaja leida ühte kindlat raamatut, mis on ‘seal kusagil’ jne…

Käima läheb kogu lugu kahe, pealtnäha täiesti sõltumatu seigaga – esiteks jääb Cambridge’i kirjandusproffessor Bluma Lennon auto alla kohe pärast ühe vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ostmist, seda hetkel, kui ta raamatut käigupealt lugedes parajasti teise luuletuseni on jõudnud. Ja teiseks saabub mõni aeg hiljem ülikooli tema nimele pakk, mis sisaldab üksnes kummaliselt määrdunud, poolenisti tsemendiga kaetud Joseph Conradi “Varjujoone” köidet, mille päritolu kohta on ainsaks vihjeks Bluma Lennoni kirjutatud pühendus kellelegi Carlosile mälestuseks ühel konverentsilt.

Bluma ametipärija võtab nõuks salapärane Uruguays pesitsev Carlos üles otsida, et teada saada, miks too säherduse veidralt määrdunud raamatu Blumale saatis ja raamat tagastada, kuid Carlose jälgi ajades selgub, et tegemist oli hullumiseni pühendunud bibliofiiliga ning viimased jäljed viitavad, et ta kolinud koos kogu oma mitmekümnetuhande-köitelise raamatukoguga väikesesse majakesse Rochas, laguuni ja ookeani vahele jäävale liivaluidete tühermaale...

Minu jaoks algas kõik aga hoopis sellest, kui naljaviluks Google Lensi abil Briti krimiklassika sarja “Mürgi vastumürgi” kaanepilti otsida üritasin, Lens aga tõlgendas seda pigem kui raamatukaant üldisemas mõttes ja nõnda kuvati mulle valik üsna juhuslikest kaanepiltidest ja lõin kogu asjale käega. Siiski, ühe türgikeelse raamatu kaanepilt oli huviäratav ja kuna näha oli, et tegemist on väljamaise autoriga, asusin kohe guugeldama, et mis raamat see “Kağıt Ev” siis õige on ning pärast tutvustuste lugemist ja asusin mõnes minule loetavas keeles ja mitte väga kaugel asuva eksemplari otsinguile ning nädalake hiljem jõudiski minu postkasti “Paperitalo” ehk “Paberist maja” või “Pabermaja”.

Pettuma ei pidanud, juba algus oli paljutõotav, andestagem siinkohal (ja edaspidi) mu kohmakas vahendus üle soome keele:

1998. aasta kevadel ostis Bluma Lennon Sohos asuvast raamatukauplusest vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ja kui ta oli jõudnud teise luuletuseni, esimese teeristini, jäi ta auto alla. Raamatud mõjutavad inimeste saatusi. Mõnedest Malaisia tiigri lugejaist said kirjanduse õppejõud vähetähtsates ülikoolides. Siddhartha tutvustas kümnetele tuhandetele noortele hinduismi, ja Hemingway tegi neist sportlased. Dumas vapustas tuhandeid naisi ning tänu kokaraamatutele pääsesid mõned neist enesetapust. Aga mitte ainult. Leonard Wood, eakas muinaskeelte professor, jäi ühest küljest halvatuks, kui talle oli kukkunud pähe viis osa Encyclopedia Britannicat tema oma raamaturiiulist; mu sõber Richard kukkus redelilt ja murdis jala, kui üritas küünitada William Faulkneri Absalom, Absalomini riiuli servas. Üks teine tuttav Buenos Airesest haigestus tuberkuloosi riigiarhiivi keldris tukastades, ja tean, et üks tšiili koer suri kõhukrampidesse, kui oli raevuhoos läbi närinud hea portsu Vendadest Karmazovitest. (lk 9-10)

Veel, igati selle raamatu vaimule paslikult, ei saanud ma piirduda üksnes “Paperitalo” lugemisega, vaid olin sunnitud sedamaid ette võtma ka Joseph Conradi “Varjujoone”, sest see sarapärane määrdunud ja tsemendisegune köide, mille saladust peategelane lahendama on just nimelt Conradi “Varjolinja”, rääkimata sellest, et kogu raamat on pühendatud suure Josephi mälestusele ning nii professor Blumal kui tema ametipärijal on ees seismas justnimelt Conradi kirjandusteaduslik uurimine.

Aga seda, kas ja kuidas “Varjujoont” Dominguezi humoorika raamatuhulluse kirjeldusega kõrvutada, ma parem ei üritagi lahata, küllap mingisugust süngust, hulluse ja terve mõistuse vahelist piiri, mõõdukuse ja lõpuleminemise vahelist piiri võiks sealt ehk otsida. Sest eks pühendunud lugejad ja raamatusõbrad on ikka armastanud nii kogumishulluse, riiuliehitamishulluse kui lugemishulluse üle võllanalja visata, rääkimata sellest, et raamatu sisse märkmete tegemine vs lehe puhta ja rikkumata hoidmine on üks kindel viis vastakates leerides elevust tekitada.

Tal oli köiteid igas toas seinast seinani, laest põrandani; ka köögis, vannitoas ja magamisurgastes. Ma ei mõtle päris magamistuba, mille kirjandus oli juba enda alla võtnud, vaid katuseterrassi, kus ta oli magama hakanud, väikese pesemisnurga kõrval. Ka terrassile viiva trepikoja seinad olid kaetud raamatutega, ja 19. sajandi prantsuse kirjandus justkui valvanuks tema nappi und. (lk 55)

Brauer ei hoolinud kataloogimisest, ta tahtis vaid lugeda ühe raamatu teise järel. Arvan, et tema kataloog oli lootusetult korrast ära. Ma ei arvanud, et ta selle korda saaks, kuid kui me üle paari kuu jälle kohtusime, ütles ta, et on oma kataloogi täielikult korda saanud. „Kõige raskem on emotsionaalsete faktoritega,“ ütles ta. „Nendega oli kõige enam tööd.“

See oli esimene märk sellest, et midagi on valesti. Ükskord ta istus sealsamas, kus teiegi ja seletas, et ta ei võinud riiulile kõrvuti paigutada kahte omavahel tülis olevat kirjanikku. /../ 

Ta selgitas, et on välja töötamas fraktaalidel põhinevat kataloogisüsteemi, mis võimaldab raamatute paindlikku paigutamist riiulitele (tema kasutatavad dünaamilised katalogiseerimiskriteeriumid ei jälginud mingit etteennustatavat loogikat, rõhutas ta), kuna miski ei olnud ebakindlam kui kirjanduskaanon. Või kui mingi teos oli väärt, et seda unustusest päästa või kui see seostus mingil uudsel moel teiste tekstidega, muutis ta järjestust riiulil. /../ (lk 69-71)

Lõpetuseks oli igati tujutõstev element raamatu kujunduses need rodus sibavad majasoomukad iga peatüki avalehel, sest muuhulgas on siin juttu ka erinevate kahjurite ja putukate põhjustatud ohtudest suurtele koduraamatukogudele (millega meil siin põhjamaal on ilmselt oluliselt vähem tüli, kui soojas Lõuna-Ameerika kliimas, minu isiklikele ja raamatus kirjeldatud kogude kõrval peaaegu olematutele raamatuvirnadele pole nood väikesed vilkad tegelased seni küll vähimatki ohtu kujutanud, pigem märkan neid hoopis vannitoas askeldamas ja tänu raamatute tagasihoidlikule hulgale pole mul seal veel raamaturiiuleid nõnda, et võin rahus ka kuuma vett nautida).