Tea Lall – Vahetus (Tuumahiid 3, 2017)

Etnoõudus või nii, igatahes pakub autor ühe fantaseeringu surmajärgsele olekule, hingede ränd ja nii. Et siis peategelast hakkab kummitama ta lahkunud vanaisa, kes/mis kurdab igavust ja kutsub lapselast hauale veini jooma. Naine saab küll aru, et tegemist on unenäoloogikaga, aga noh, mõne päeva pärast otsustab rahu saamiseks surnuaialt läbi hüpata ja vanaisa hauale küünla panna.

Aga seal ootabki teda vanaisa, kes/mis juhatab hämmastunud peategelase hauda, kus ta kohtub teiste lahkunutega. Tuleb välja, et vanaisal on peategelase hauale kutsumiseks oma põhjus.

Tekst jääb meeleolupildiks, millele lisab ehk panoraamsust ühe suguvõsa kaduviku lugu. Et ma pole just horrori-huviline, ei oska seda teksti väga kõrgelt hinnata, noh, mingil moel võiks seda ehk retroetnona võtta, muidu viimasel ajal selliseid tekste pole nagu kohanud.


ulmekirjanduse baas

Tuumahiid. Ulmeajakirja Reaktor parimad lood aastail 2011–2012 (2013)

Tea Lall “21. detsember” - Lalli vooruseks on hoog visioon teostamiseks ja puuduseks natuke kuiv väljendumine. Lugu siis Järve laadis visioon sellest, kui korraga kaob maailmast elekter. Aga pisut müstilisemal viisil – ühtlasi jääb kõik samamoodi pimedaks, ja mõnel päeval toimub midagi väga kummalist planeediga, on miski mürin ja justkui maavärin. Inimesed on teadagi paanikas ja et toimuv on keset põhjamaist talve, siis pole ellujäämine just meelakkumine. Kuid Lalli tegelased elavad talus ja talupojad on ikka maalähedaselt elanud, ja eks see päästab hullemast, küte ja kaev kohe maja juures. Lõpuks... kuude möödudes saabub maailma taas valgus, päikesevalgus. Kuid see on natuke teistsugune kui varem... Pisut on tunne, et Lall võinuks teksti keeleliselt kohendada, kuigi jah: eks autor valib oma stiili ja mis siin kobiseda.

Maniakkide Tänav “Valuhoidjad” - see tekst pole Tänavi paremikust, samamoodi küsimus, et kas võinuks rohkem toimetada; kuidagi rabe või toores on see kirjutis. Lugu on muidu õõvastav, kurb ja verine – kuidas naine saab teistmoodi emaks ja kuidas see teistmoodi laps maailmas möllab. Aga tõepoolest, ehk on see tekst kirjutatud jutulabori hoos ja sellest siis teksti mõneti hingetus.

Canis Vedru “Läbimurre” - hea lugu, mõtlesin eraldi postitust teha, kuid ei hammustanud lahti loo finaali. Kes siis see laagri Olematu Mees oli? Jutustaja ise või kust see tont korraga nähtavale ilmus? Aga tekst hea ülevaade tuumasõjajärgsest sõjast ning millisesse ebardlikkusse võib tulevik liikuda (nt nähtamatute inimeste probleem). Ning kangelaslikkus propaganda silme läbi ja tegelikkuses. Huvitav lugu, autoril on stiili.

J.J. Metsavana “Masina nõrkus” - megamasina tehisintelligentsil tekib kahtlus, et kuhu on kadunud ta juht ja sõber, ning läheb maapinnale uurima, kus on see tore inimene. Ainult et maapinnal, ta kohal asub megalinn... Ja megamasin on oma toimingutes godzillast kordi hävitavam. Nojah, viimaks leiab masin sõbra surnuaiast, kirstus lagunemas.

Toomas Krips “Teene võlgu” - järjekordne postapokalüptiline maailm, seekord Tokyos. Siingi on tekkinud probleem sellega, et masinad on saavutanud iseseisvuse... ja vajavad inimesi või inimlaadseid oma tarbeks. Esmapilgul pisut perverssena tundunud tekst siiski pole seda, vist. Üks kogumiku huvitavamaid nägemusi inimsusest, või üldse, humaansusevaba maailm.

Martin Kirotar “Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel” - üsna lõbus lugu aja manipuleerimise teemal, ehk lugu kaptenist, kes suudab aega mõjutada, näiteks ajas tagasi liikuda, et tehtud vigu vältida. Mis osutub päris kasulikuks võimeks ohtlikel kosmoseseiklustel (ja aitab säästa meeskonna elusid, või siis parandada muljeavaldusi kaunitaride võitmiseks). Nojah, aga seekordsel operatsioonil läheb midagi väga nihu... ja tagatipuks on laeval valitsusepoolne kontrollija, kes kärgib ja paugub ning seab kapteni meetmeid kahtluse alla. Ja nii edasi. Elurõõmu selles tekstis on.

Maniakkide Tänav “Ordu ja asum”, J.J. Metsavana “Vasekarva sõjajärgne” - mõlemad tekstid tegelevad Veskimehe Kuumaailma tuunimisega, aga kuidas just täpselt või mida nad modifitseerivad, seda ei oska öelda, sest pole Ordu tegemistel pikka aega silma peal hoidnud. Mõlemad lood on sabapidi seotud.

Triinu Meres “Nagu nuga vööl” - see on siis näide autori fantasysalvest, kas sellele tekstile ka edaspidi juurde kirjutatakse, eks aeg näitab. Lugu ongi pigem kui sissejuhatus teemasse, kuidas kangelased dramaatilisel moel kohtuvad ja milline on see võimalik maailm, mis neile hädaohte vastu paiskab. Ei saa öelda, et tegemist oleks väga originaalse tekstiga; kuid tõepoolest, tegu on pigem sissejuhatusega. Meresel on võrreldes teiste ulmekirjutajatega see suur pluss, et ta oskab maailma hingestada. Et kui on külm ja vastik, siis see poebki salamisi sulle naha vahele.

Artur Räpp “Infos on jõud” - natuke kosmoseulmet, ja seda mittetüüpilisel kombel mingi suvalise arvutiadminstraatori vaatenurgast, ei hakka ta relvadega põmmutama ega midagi, aga näe, hoidis ohtliku situatsiooni ära. Ole hoolikas ja kraps ning teenid kannuseid.

Lee Leithammel “Kombinaat” - kogumiku vast veidraima mütoloogiaga tekst. On selline kolkaküla ja selle juures on mägi. Külarahvas on rahulik ja kohtlane ning veedab tasapisi päevi õhtusse. Kuni mäel paljastuvad pinnase alt miskid salapärased kirjadega kivid, mida linnainimesed hakkavad vaatamas käima, ja sellest turismiobjektist kujuneb külaelanikele kasumlik teenus. Vaid küla preester sajatab põrgut nende kivide vastu. Kuni ükskord on kuulda mäelt hirmsat mürinat ja kui külamehed kohale tõttavad, näevad nad, et neid kirjadega kivisid topib endale kõhtu ühesilmne hiid... Küla preester läheb sellele jumalasõnaga vastu, mispeale hiid lennutab preestri silmavaate jõul pilve taha. Otseses mõttes. Elanikud põgenevad, hiid lahkub pilve... ja järgmine päev on neid hiide – Maaõgijaid – veelgi rohkem, kõik pistavad kirjadega kive oma kõhtu. Rahvas on ahastuses... kuni ühel päeval preester tagasi, ja hoopis uue sõnumiga. Ning sellega saab loo esimene pool läbi ja rohkem ei paljasta järgnevast.

Eks kogumikus on veel mitmeid lühemaid tekste, ent ei jaksa neid kokku võtta. Parimateks tekstideks on ehk Vedru, Mahkra ja 1695; õnneks puuduvad kogumikus pikad staatilised igavused. Küljendus pole lugemiseks just parima lahendusega, kaanekujundust ei oska suurt kommenteerida.

ulmekirjanduse baas
reaktor
kirjanduslik päevaraamat

Tea Lall – Kui süda ei sure (Tuumahiid, 2013)

Nagu Mahkra puhul, nii ka Lall mängib sellele, et lugeja end ebamugavalt tunneks. Kui Mahkra puhul on “oh wow, mädamammut!” ja “oh my god, zombilapsed!” ja “uh huh, milline tapatalg!”, siis Lall torkab haava lugeja mõistusse pisut teisiti...

“Seal seisis ema, pea kuklas, kuuvalgel veiklev veri lõuga mööda alla nirisemas. Tema jalge ees lebas tume kägardunud ja ebaloomulikus asendis kogu, kellelt äsja oli rebitud pea, mis vedeles pist eemal lillepeenra servas õitsvate enelapuhmaste vahel. Maiki tundis ta ära. See oli isa.” (lk 190)

Ehk siis jah! Ema, kes tapab! Ja seda mitte laste või kodumaa hüvanguks, vaid enda heaolu nimel – kui oled nõid, siis võib sulle teada olla käänulised teed surematuseni. Ning Lall osutab, kui jälk ja kole see teguviis on, ning laste isa tapmine on vaid osa valitud teest.

“Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.

“No nii...” vaatas ta seda lähemalt. “Ma näen, et keegi on kurjaks saanud,” tõstis ta kelmika pilgu ema poole.” (lk 196)

Tegemist on traditsiooniliste pereväärtuste eest võitleva looga – ehk siis, kui su naine või ema on nõid, kuidas siis ise ellu jääda? Kas armastus päästab maailma? Suurt ei tihkagi lugu ümber jutustada. On küla, on talu koos põllumaa ja saunaga. On neljaliikmeline pere. On kaunis ja õel külalisnõid. On kõplad ja zombipokud. Ent naabrid jäävad ellu. Etnohorror ja trash, noh.

ulmekirjanduse baas