Marlon James – Black Leopard, Red Wolf (2019)

Päris hull raamat mütoloogilisest Aafrikast ja selle intriigidest ja koletistest ja vaimudest ja nõidadest ja olenditest. Ning inimesed ja loomad ja deemonid ja kuningad ja metsad ja sood. Ja see kõik on kokku kirjutatud metsiku pöörasusega, kus hingetõmbeaega suurt polegi. Muidugi, alati võib pidurit tõmmata ja mõelda, et see oleks minusugusele postkolonialistlik lugemiskogemus, aga … autor nagu ajabki hullu, joobub metsikustest (mitte et see oleks miski hõimulugu – tehniliselt on kohalikud riigid vägagi, eh, keskaegsed; lihtsalt see alamate ja orjade kasutamine … on brutaalne). 

Kuulu järgi on juba selle romaani filmiõigusedki ostetud … mitte et ma kujutaks hästi ette, kuidas kõike seda peategelaste geivärki saaks laiemale vaatajaskonnale serveerida. Ja no oleks siis peategelaste hell armastus või ajatu kirg kadunud armuobjekti järele, ei, need tegelased panevad hooga üksteisele ja noorematelegi (mis võiks eeldada, et lugejaskond oleks ikka 18+).

Lugu siis sellest, kuidas müstilise haistmismeelega jäljekütt nimega Tracker palgatakse otsima poissi, kes on röövitud kolm aastat tagasi. Nagu palkaja väidab, on poiss siiski elus, ja bande, kelle käes ta on, liigub mööda maid ringi ja sooritab õõvastavaid tapatalguid – noh, õigemini nad söövad inimesi. Poisi leidmiseks ja päästmiseks on palgatud väga eriilmeline seltskond, kes omavahel kohe üldse kokku ei sobi. Nende teekond kulgeb ühes hullumeelsest linnast teise ning avanevad üha uued (ja aina tumedamad) küljed, mis poisi kadumisega seotud on. Lisaks jahiseltskonna omavahelistele enam kui pingelistele suhetele saadab neid kõikjal ohter vägivald ja kummastavad mütoloogilised olendid.

Seda raamatut peaks lugema teist korda, kuivõrd tekst keeb niivõrd üle kõigist selle maailma kummalistest eripäradest. See, mis eelmises lõigus on kokku võetud, on vaid üks sirgjoon joonte rägastikus. Romaan on esitatud lugu loos võttega, ehk siis ühesilmaline Tracker jutustab ülekuulajale, mis ta viimaks vangikongi sattus – mis sellele otsingusaagale eelnes (Trackeriks saamine ja ta varasemad suhted mitmete tegelastega) ja mis selle saaga käigus õieti juhtus (seda siis Trackeri vaatenurgast, ehk siis tulemuseks pole kaugeltki ammendav jutustus).

Kui esimeses lõigus on mainitud võimalikku postkolonialistlikku lugemiskogemust, siis tõepoolest – kahtlemata on fantasy Aafrikast eksootilisem kui näiteks Ardeni fantaasia paganliku ja kristliku Venemaa konfliktist. Et siis nii fantastilisem maailma ülesehitus kui ka lihalikum ja spirituaalsem siseilm; noh, eksootika ruudus. Ja tegelaskõnegi („Tell me true, tell me quick, tell me now.“), no seegi ajuti pidžininglise keel, mis võiks panna kõrgstiili puudumisel kergelt muigama. Aga … aga … Jones nagu panigi suurt hoolimata punni põhja, et jutustada lihtsalt üht pöörast ja vägagi brutaalset lugu, mis samas pakub ka vähe mõtteainet sügavamatel inimlikumatel teemadel. Ja no veidi uskumatu tundub, et tegu on triloogia esimese osaga – kuhu siis teine osa veel õieti liikuma peaks? (Üks arvustus teab rääkida, et teised triloogia osad on jutustatud omakorda teiste osaliste poolt, andes siis oma vaatenurga – no Kuunõid ja Nyka ja Ogo (kuigi Ogo jutustas päris palju endast) ja Aesi oleks väga huvitavad vaatenurgad toimuvale.)

„The Aesi laughed. „Your friend the Tracker, he said he did not believe in belief; I saw that too. You think he believes in a butcher of gods? He would have to believe in gods first. Did you notice, Tracker, that nobody worships anymore? I know you do not believe in gods but you know many who do. Have you not noticed that more and more, the men of the lands are like you, and the women too? You hae been around witchmen and fetish priests, but when have you last seen an offering? A sacrifice? A shrine? Women gathered in praise? Fuck the gods, you say. I have heard you. And you fuck them, this is the age of kings. You don’t believe in belief. I butcher belief. We are the same.“
„I will tell my mother she has one more son. She will laugh,“ I said.
„Not with your grandfather’s cock in her mouth she will not.““ (lk 512-513)

Joe Abercrombie – Red Country (2012)

Tuleval kevadel peaks ilmuma seitsmes romaan (ehk kaheksas raamat, sest viimati ilmus jutukogu) Esimese Seaduse maailmast, mis peaks olema jõudnud omadega tööstusajastusse. Küllap sellised arengud mõlkusid käesoleva romaani kirjutamiselgi autoril peas, sest siinne romaan on õige nostalgiline vanade aegade suhtes … sest tsiviilseaduste ja tööstusmasinate ajastu on algamas. Kuid seda verisem on hüvastijätt senise ilmakorraga.

Tõepoolest, kuigi eelmised viis romaani õige grandioosse ulatusega konflikte ja kättemaksu, siis see teos on täis mikrotasandil pulbitsevat vägivalda. Tuttavad ja uued tegelased uputavad neile kõige vaenuliku (või segava) veresse – ning mingis mõttes see personaalne vägivaldne odüsseia mõjub ehk teravamalt kui ka ängistavamalt kui eelmiste romaanide tapatalgud.

Abercrombie jätkab lugeja ootuste petmist: kuidas inimesest saab koletis, mitte et pakuks seda, kuidas muidu ebameeldivast tegelasest kasvab midagi kangelase laadset (meenutagem kasvõi esimese triloogia kuningaks kujundamist; samas muidugi on tegelasi, kes ehk moraalselt mõneti täienevad). Ikka loodad, et Logan saab minevikust vabaks … kui ei, lõpuks on ta ikkagi berserk-tõurastaja. Huvitav, kas sellisele tegelasele on üldse võimalik diagnoosi kirjutada? (Jajah, kindlasti on, reaalsus on alati hullem kui kirjandus.) Tagasi on ka Nicomo Cosca, kes jagab lõputuid kvaasimakjavellilikke õpetussõnu, mille must huumor hakkab kergelt kujunema moraali mustaks auguks.

Mitmel puhul on seda romaani nimetatud vesterniks ja raske oleks vastu vaielda – ehk siis kuidas tärkava industriaalühiskonna levimisel peab senine elukord alla vanduma. Abercrombie jätab justkui siiski ühe augu sisse – nimelt on möödaminnes juttu sellest, kuidas Draakoni rahvas on saatnud sõdalasi võitlema šankadega (mitte ei meenu, kas triloogia lõpus sai selgust, kuidas need šankad tekivad), ehk siis tulevikuski on sellistel tegelastel oma osa järjekordses vana ja uue kokkupõrkes.

Kõige selle vägivaldse ja inimhinge viletsuse nonstop kogemisel (tõepoolest, möll hakkab pihta pea avalehekülgedest ja paneb lõpuni välja – üksikud hingetõmbepausid on vaid pettekujutlused, et ühel või teisel tegelasel võiks midagi … positiivsemaks minna) tekib küsimus, et kui usutav selline möll õieti on. Võikski siis öelda, et tegu on groteskse fantasyga, mille kirjutamise puhul võiks Abercrombiet nimetada musta huumoriga rikastatud nihilistiks. Tegelastel justkui oleks mingid ideaalid või ka unistused pehmematest väärtustest, aga samas … inimene on nõrk. Pealegi kuulub enamik tegelasi surevasse aega, neil pole õieti kohta industriaalühiskonna reaaliates (no kuulake kasvõi Coscat, eksole).

Ehk seitsmenda romaaniga hakkab Abercrombie ehitama omamoodi Ankh-Morporki – nii nagu Pratchetti tegelased muudkui räägivad uhkusega kangelaslikult ja verisest minevikust, aga ometi kohanevad suurema rõõmuga uue ajastu nõudmistega. Samas ehk niisugune pratchettlik tööstustoodang võiks Abercrombie puhul olla päris kole – kuigi tal vist on juba sõlminud lepingu Esimese Seaduse maailmas toimuva kolme romaani ja ühe jutukogu kirjutamiseks.

Igal juhul, „Red Country“ on päris vägev ja painajalik lõpplaul senisele Esimese Seaduse maailmale.

„Sworbreck had come to see the face of heroism and instead he had seen evil. Seen it, spoken with it, been pressed up against it. Evil turned out not to be a grand thing. Not sneering Emperors with world-conquering designs. Not cackling demons plotting in the darkness beyond the world. It was small men with their small acts and their small reasons. It was selfishness and carelessness and waste. It was bad luck, incompetence and stupidity. It was violence divorced from conscience or consequence. It was high ideals, even, and low methods.“ (lk 341)

ulmekirjanduse baas

Kōbō Abe “Luitenaine”. Eesti raamat, Agu Sisaski tõlkes, 1968.

Esmaavaldatud on raamat  1962. aastal ja juba 1964. aastal on vändatud sellest ka samanimeline film (Suna no onna ehk Woman in the Dunes).

Minu jaoks on Abe selline kergelt muhe kirjanik, kuigi, ma saan aru, et Luitenaist on tegelikult ikka pigem painajalikus võtmes loetud (ka mustvalget filmi saadab pinev ja kurjakuulutav helitaust), mis sisu arvestades on kahtlemata muidugi kohane. Aga minu jaoks on tema tegelased piisavalt üldistatud, karikatuursed, et nende üdini inimnatuuriomast ja suurepäraselt edasiantud käitumist vaadates endamisi muheleda, et selline see inimene ju ongi.

Niki Junpei on elukutselt ametnik, kes vabal ajal harrastab entomoloogiat. Ühel saatuslikul nädalavahetusel otsustab ta siirduda otsima seninägemata variatsioone teatavat liiki kärbestest, keda usub kaardi pealt välja peidetud luidetelt leiduvat, sest ka liivast on ta endamisi palju mõelnud, seda uurinud ja tal on oma teooriad selle olemuse kohta ning usk, et just selles igimuutlikus keskkonnas võiks leiduda omapäraste kohastumustega liike.

Midagi omapärast ta neist luidetest kahtlemata leiabki, ent mitte uut putukaliiki vaid hoopis isevärki eluviisi – paistab, et liiv on hoopis kohalike külaelanike kohastumisvõime proovile pannud ja sellest on koorunud üks isevärki eksisteerimise viis labida ja kottide abil. Nobedaltloetavast ja psühholoogiliselt läbimõeldud, ent mitte elu eest inimhinge sisemisi peensusi lahkavas loos on mõnusalt kokku põimitud ohtralt küsimusi ja paralleele.

Luiteküla, kus suurest kodukohaarmastusest on jõutud esmapilgul absurdse elukorralduseni, kus pool külast elab majades, mille luide on ammugi alla neelanud, ent mis püsivad vaid nende elanike igaöise kaevetöö tulemusena, kus maja ümber ja peale kogunev liiv järjepidevalt kokku kogutakse ja ühistu poolt minema vinnatakse samas kui luide maja ümber aina kasvab ning maja aina sügavamasse auku jääb. Sellist iga hinna eest hukule määratud kodu külge klammerdumist võiks võrrelda iga hinna eest vana eluviisi ja traditsiooniliste väärtuste külge klammerdumisega ajal, mil sõjajärgne Jaapan juba täie hooga hoopis teistsuguse ühiskonnana edasi areneb. Noored ei taha arusaadavatel põhjustel külla jääda ja nõnda katsutakse puudujääki täita juhuslike võõrastega.

Külatagustel luidetel ekslemisega hiljapeale jäänud Niki Junpei juhatatakse abivalmis vanamehe poolt kohalikku kodusse öömajale. Omal vabal tahtel ronib ta köisredelist alla ühte augus asetsevasse majja ning sellega ongi ta iseenese teadmata küla poolt alla neelatud ja paika pandud. Niki võib karjuda hääle kähedaks väites, et erinevalt koerast ei saa teda, kui inimest niisama lihtsalt ketti panna. Et ta on ühiskonna liige (filmis loetleb Niki tegelane alguses luidetel uitamisest puhkepausi pidades ette aukartustäratavalt pika rodu erinevatest tõenditest ja tunnistustest, mida üks ontlik ühiskonnaliige oma eksistentsi erinevate tahkude tõestamiseks omama peab), et tal on töökoht ja identiteet, et see on kuritegu ja et teda tullakse kindlasti otsima. Küla aga vaikib. Sest nemad teavad paremini – bürokraatlik identiteet on vaid fiktsioon, see lendab laiali nagu liiv tuules kohe, kui taustsüsteem ära võtta. Ent füüsikaseadused ja bioloogia jäävad ning ega inimene siis koerastki nii palju enam ei erine, haukugu ta ise mis tahab  ...

Ka liiv ei hooli sellest, millised peened ja rafineeritud teooriad Nikil tema olemuse kohta on. Liiv lihtsalt ON ja inimesel oleks targem õppust võtta ja näib, et harimatud kohalikud on päris taiplikud õppurid.

Lõpuks võib tõdeda, et jah, kus iganes ja mis põhjustel me ka ei viibiks ja ei elaks, see, mis meid ümbritseb ja see mida me igapäevaselt teeme muudab ja kujundab inimest tema tahtest ja igasugustest inimese väljamõeldud reeglitest hoolimata. Raamatu alguses on lause „Mis lusti oleks põgenemisest, kui puuduks kartus, et sind karistatakse,“ mida ma ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada. Ehk on see omamoodi kompliment külaelanike suurepärasele, loodusjõulikult ükskõiksele ja vääramatule „kasvatustööle“ – Niki põgenemiskatsetesse suhtutakse nagu leebe vanem suhtub mudilase katsetesse keelatud asju puutuda. Mitte keegi ei karista teda otseselt, ent kui tööd ei tee, ei tule vett. Kui sa põgened, siis püütakse sind lihtsalt pea sõbraliku iseenesestmõistetavusega kinni ja pannakse tagasi, kus on sinu koht.

Film järgib raamatut üsnagi täpselt, tegemist on vana ja mustvalge (1964) teosega, mis tänapäevasele vaatajale jätab tänu tolleaegsele kaadrite staatilisusele ja heliefektidele mulje pigem telelavastusest kui kinolinastusest, kuid ei ole sellegipoolest kaotanud vaadatavust või esteetilise nauditavuse aspekti. Vahekaadrid liivast on lummavad ning eriti just Luitenaise näitlejatöö muljetavaldavalt loomutruu. Filmiti seda päris liivaluidetel Kyuushuu saare läänerannikul.