Manfred Kalmsten: Lohe neelas alla päikse

 

See jutt on hea, aga lugeda küll meeldiv pole.
Pole kedagi, kellele väga kaasa elada.
Pole mingit hea ja kurja vahel valimist, pole mingit "niimoodi oleks hea, niimoodi võiks".
On toorus ja vägistamised, tapmised, üksindus, üksildus, haigused - ja see killuke päikest, mis antakse, tuleb alles loo päris-päris lõpus.
On ka headust - pakutakse tera halastust. 
Nii mõrkjas ...

Ja ometi on see hea jutt. 
Vbla isegi väga hea. 
Sest ühekorraga on püütud kinni võimaliku tuleviku hulk detaile - mida süüakse, kuidas saab, kuidas ei saa (hulk tegelasi on surnud juba enne loo algust). kui ebaoluline ja samas kui oluline on inimelu. mismoodi mõtleb üksinduses elanu, kuidas areneb keel, mis on väärtuslik, mis ei - lühikesse lukku on mahutatud nii palju, et võtab lugejal hinge kinni.

Vbla on liiga palju uut - sest kuigi mulle põhimõtteliselt meeldivad lood, kus maailmast saab aimu alles jutu edasi kulgedes, mingid asjad võiksid tuttavad olla, et oleks, kust kinni hoida. (Metafoor, päriselt ei pea kinni hoidma =P) Võibolla, kui lugu oleks natuke lihtsam, mitte nii realistlik, vaid rohkem jutustatava loo mõõtu, oleks lugejal seda kergem alla neelata.

Aga ei ole. 
On just nii halastamatult realistlik, et lugeda on raske. 

Aga ikkagi hea. 

Loteriis varem

Vandana Singh - Widdam (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Cli fi lähitulevikust ehk maakera olukord on keeranud üsna jamaks. Kliimasoojenemine on viinud lume kadumiseni, kõrbestumisele lükkab hoogu juurde aina suuremastaabilisem maavarade otsimine - on loodud autonoomsed tehisaruga megamasinad, mis võivad maapõues leiduva nimel terveid mägesid läbi jahvatada. Sellest siis ka põhjaveevarude vähenemine ja muu looduse häving. Ühesõnaga, aeg, milleni ei tahaks elada (jajah, täname Trump ja co’d).

Loos on kolm vaatepunkti - indialasest ajakirjanik Delhis, indiaani päritolu New Mexicos ja rootslasest megamasinate leiutaja poeg. Põhirõhk on ajakirjanikul, kes kogeb Delhi kõrbestumist ja ühiskonna lagunemist, ning kelle armsam on läinud Kuule maavarasid otsima. Widdam on ajakirjaniku üldnimetus sellele ökoloogilisele hävingu põhjustajatele; ta tunneb huvi, miks on kadunud avalikkusest see rootslasest megamasinate leiutaja, miks teda maha vaikitakse; ta võtab ühendust selle rootslase pojaga, et rohkem teada saada. New Mexicos on naine sattunud oma lapsepõlvemaadele, kus tal on üllatuslik kohtumine ühe lindpriist kaevandusrobotiga, mis otsib omale pühakut. Eks kõikjal maailmas on roboteid, mis võivad hakata käituma irratsionaalselt ja põhjustada inimestele kahju.

Ühesõnaga, kolm vaatepunkti maailma eri otstest - India keskosast, kadunud polaarjoone kandist ja Ameerika aladelt. Autor pole läbinisti pessimistlik, ehk on nii üks protsent lootust ka. Aga nojah, pärast meid tulgu või veeuputus.

Vandana Singh - Reunion (New Horizons, 2021)

 

Antoloogia tuntuim autor üllatab vägagi hea looga. Tulevik, mis ehk ei peagi olema nii hukatuslik inimkonna käitumise tõttu. Kui esimene kogemus selle autoriga oli õige morjendav, siis see tekst on küll päris hea ja annab lootust edasi tutvumiseks.

Loo peategelaseks on Mahua, kes on ehk autistlik või nii. Igal juhul on tal vähe erilisem maailmanägemine, ning ta püüab kogetus leida mustreid ja nende võrgustikke. Ja selline maailma interpreteerimine viib ta loodusteaduseid õppima. 

Muuhulgas jääb ta mõtlema, et kuidas selline tühine asi nagu puuleht võib lõpuks murda asfaldi. Et läheb huumuseks ja siis järgmine ja viimaks kasvab midagi ja ajab juured alla ning lõhestabki asfaldi. Samamoodi võiks näiteks kliimamuutuse vastu hakata, seda stabiliseerida ja vaikselt tagasi normaalseks tõmmata. Kui näiteks teha suurlinnade asemel biotehnoloogilised külad …

Samal ajal siis muidugi käibki senituntud maailma kõva hävinemine, kõrbestumine ja üleujutused ja massimigratsioon ja sõjad jne jne. Aga Mahua idee hakkab vaikselt selles kaoses tööle ja tõepoolest, tekib imepisike mõju.

Tekstis on see idee muidugi esitatud palju suurejoonelisemalt (ja noh, Mahua inimsuhteid ei hakanud siin üldse mainimagi). Kena, et antoloogia viimane tekst on mingigi optimismimaiguga, muidu on ikka india autorite kaasaegsed nägemused tuleviku asjus õige sünged (muidugi, ka selle loo puhul võib rääkida vaid väiksest valguskiirest).

Vajra Chandrasekera - The Translator, at Low Tide (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Sünge kliimakirjandus lähituleviku ainetel, kus veepinna tõus on põhjustanud ühiskondade kokkuvarisemist aladel, mida kliimasoojenemine on valusamalt tabanud. Näiteks siis Sri Lanka.

Loo jutustaja on eakas tõlkija, kes teenib raha viimastele üleilmsetele kirjastustele kadunud kultuuride tekste vahendades - ikka on maailmas veel rikast eliiti, kes midagi sellist tarbivad. Aga olukord uppuvas Sri Lankas muutub aina hullemaks, tänavaid valitsevad näljased ja vägivaldsed lastejõugud loovad oma … ühiskonda ja kultuuri, ning tõlkija ei suuda neid hukka mõista - tema põlvkonnal oli veel võimalus kliimakatastroofi pidurdada või vähendada; kuid nad ei olnud valmis rasketeks muudatusteks. Ja küllap need noored saavad peagi kätte peategelasegi, et teda rituaalselt ära põletada (või mis iganes põhjusel nad omasuguseid ja täiskasvanuid põletavadki).

Igal juhul, väga sünge vaade sealt lõunapoolkeralt, kus need India ookeani äärsed maad peaks olema ühed rängemad veetõusu kogejad. Sri Lanka lähiajalugu on niigi päris ränk, nagu seda võis kogeda autorilt eelmisest loetud tekstist.

Rachel Swirsky - How the World Became Quiet: A Post-Human Creation Myth (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Pigem küll SF kui F, või noh - science fantasy. Ehk siis lugu sellest, kuidas Maa peal inimestest vabaks saadi.

Seda tänu puudele, kes põhjustasid viimaks kuuenda Apokalüpsise - ellujäänud inimkond sõlmis nendega rahu, mille tingimuseks oli siis inimsoo sidumine teiste elusolenditega - neist said inimvaalad, inimkaelkirjakud, inimsipelgad jne jne jne. Puud polnud naiivsed: nad teadsid, et need uued hübriidliigid hakkavad omavahel uuesti võitlema ja peagi nii läkski - kõige kiiremalt hävitati suuremad imetajad, kuni viimaks jäid alles inimputukad, kes võtsid seda teineteise hävitamist kõige pühendumalt - muuhulgas hävitades puid oma veel hullemate mürkidega. Viimaks pidi sekkuma emake Maa ise, et need inimputukajõletised hävitada. Jäljed inimkonnast sai pühitud kiiremini kui puud olid arvanud; palju kiiremini, kõigest 20000 aastaga.

Õigemini võiks seda nimetada ökoulmeks (cli fi?), kuivõrd noh, lõpuks on see vägagi musta huumoriga hoiatuslugu. Või noh, kas isegi hoiatuslugu, pigem üks stoiline kokkuvõte inimsoo eluviisist.

Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

 

Milline on sinu linn? Inimesed ja kohad, käigud ja mälestused? Pärtna linn (antud juhul Tartu) on minu jaoks veidi teistmoodi. See on loodus, see on varjudes elav - no muidugi kõik on loodus (ja kõik on muu on kultuur), aga kui palju sa ikka jälgid inimestest erinevaid elusolendeid. Pärtna uurib ja on nendega sümbioosis. Kobras, kakk, siil, rebane ja linnud. Ja muidugi taimed. Ja muidugi aastaajad. Asjad, elud, mis nähtavasti varjatult iga linlase kõrval ja sees.

Teose teises osas on autor rohkem mälestustest võrsuvad kogemuses - milline pagas kaasnes Ida-Virumaa väikekoha lapsepõlves; inimesed, kes on kandunud mälus ja kogemuses tänapäeva kaasa. Ja sellevõrra ehk süngem kui raamatu esimene osa - loodusreostus ja vanematelt põlvkondadelt kandunud sõjatraumad. Jõgi, mille algne nimi on unustatud ja nüüd kutsutakse seda hoopis Tõrvajõeks.

Seda kogu võiks ehk nimetada proosaluuleks; autori looduskirjeldusi annaks tõlgendada või kohandada ka nö inimlikul tasandil. Nagu näiteks see “Rabatee”:

“Rabatee

Jälje, mille sa minusse jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu jalge all õõtsuv samblapind. Kui ettevaatlikult kõndima hakkan, valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ootamatult sisse - põlvini, vööni, südameni.

Laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast või taeva peegeldust? Mõistatuse lahendamse kirge või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? Mu käte vahel oled sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. Suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. Kuid samblasoontes jalge all valvab tume soovesi.

Tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? Kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastiku.” (lk 22)

 

“Sünnitunnistus

Mu sünnitunnistusele kirjutati kolmsada nelikümmend kaheksa süsihappegaasi osakest miljoni kohta. Täna seda arvu silmitsedes keerlevad numbrid paberil nagu mänguautomaadi kettad ning neist saavad neli, üks ja kolm. Kõik vahepealsed aastad olen kehaga teadvustamatult sõelunud muutuvat atmosfääri, hinganud sisse lumesulalõhna ja põualeitsakut välja. Nüüd soonib mu nahka vägivalla võrk, mille sisse ma end tahtlikult ei mässinud.” (lk 65)

sirp

Nalo Hopkinson - Broad Dutty Water (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Vahel on mõnus tunda, et autor on reaalselt kogemustega kirjutaja ja nii võib temalt lugeda teksti, mis esmapilgul tundub õige tüütu ja siis ikkagi keerab kaasahaaravaks. Nagu siis selle jutustuse puhul.

Lugu siis tulevikuilmast, mis kliimasoojenemise tõttu on vette vajumas. Või noh, senised rannikualad ongi juba supertormide ja üleujutuste jms mõjul maismaana kadunud. Ja ookean ise on muutunud inimtegevuse mõjul nö mürgiseks, mille tagajärjel siis on siis hävinud või hävimas mitmesugune elustik.

Peategelane on naine, kes lapsena kaotas ühe järjekordse supertormi käigus oma pere ja kodusaare; nüüd elab ta ühes kogukonnas, kes tegutseb mere peal … tänu kõiksugu illegaalsele biotehnoloogiale jne. Üleilmsed ookeani korrakaitsjad neid eriti ei puuduta, kuna noh, nende sünnikohad on niiehknaa minema pühitud ja eks pealegi sellised seiklejad ole vajalikud katsetamaks ohtlikumate olukordadega. Peategelane käis järjekordsel illegaalsel nano- või biotehnoloogia katsetusel (no ei oska seda tehnikat kirjeldada, igal juhul olulisel kohal “wetware”) kui tagasiteel satub ta kerge õhusõiduk tormi kätte ning ta peab katapulteeruma (koos eksperimentaalse seaga, kelle/mille on nende kogukond varem leidnud - vaata ajakirja kaanekujundust), ning tal õnnestub vigastatuna jõuda miskile tundmatule saarekesele. Seal aga ootavad teda … üllatused.

Nagu öeldud, esmapilgul veidi tüütu kliimakirjandus läheb korraga õige põnevaks ellujäämislooks oma kiiksudega. Kliimasoojenemise tulemus on niiehknaa õudne, aga siin tekstis on ka oma veider positiivne niidike. Või siis mitte.

Suyi Davies Okungbowa - Dune Song (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Kirjelduse järgi justkui Aafrika Sahelis asetleidev postapokalüptiline lugu tüdrukust, kes oma kadunud ema eeskujul kahtleb, kas kogu allesjäänud maailm ongi vaid nende asula, mis on piiratud üüratute kõrbeliivadega, kus jumalad laulavad läbi liivade. On veel märke hävinenud maailmast (mistõttu tegelikult võiks see aset leida ükskõik millises maailmanurgas), kuid kõigest on puudus - kasvõi veest ja puudest (muidugi, kui palju sa kõrvetavas kõrbekliimas kütad), toiduks ongi enamvähem igasugu putukad (oo, ja kui neid saab veel vees leotada).

Küla elab range korra järgi - kes territooriumilt väljub, on väljaheidetu ja langeb kogukonna kaitse alt liivajumalate ohvriks (kuigi ohverdusi on võimalik teha ka hukkamiste läbi). Tüdruk Nata ema ei uskunud, et neilt nõuavad ohvreid ja neid kaitsevad tõelised liivajumalad, ehk need ongi loodusnähtused, ehk on veel inimasundusi, kus ei olda nii … piiratud. Ema proovis veenda tütart endaga koos põgenema, kuid tollal uskus tüdruk asula seadusi. Ema põgeneski üksi ja arvatavalt hukkus. Natat jääb see närima ning viimaks otsustab asulast lahkuda - koos külavanema veidra pojaga, kelle ema samuti omal ajal proovis asulast lahkuda. Tulemus pole muidugi päris see, mida noored ootavad.

Ilus poeetiline lugu, omamoodi postapokalüptiline versioon “Libahundist”. Miks maailm selline hädaorg on, ei selgu - igal juhul, nii ehk naa kliimasoojenemine. Kogukonna alahoidlikkus vs millegi enama otsimine, indiviid vs kogukond.

Asif Aslam Farrukhi - Stealing the Sea (New Horizons, 2021)

 

Pakistani autori poeetiline ökoulme linnast, kus ühel päeval oli meri kadunud. Inimesed satuvad randa - ja merd pole. Kes on süüdi? Keda ja kuidas süüdistada? Kuhu meri kadus? Mis saab kaluritest? Mis saab inimestest, kes käivad mere ääres, kel on sellega omad emotsionaalsed sidemed? Vastuseid muidugi pole, ja ka merd pole.

Aga inimesed kohanevad. On muidugi kodanikke, kes teevad demonstratsioone mere nimel, on muidu ullikesi, kes jagavad oma nägemusi; aga linlased kohanevad. Elust loobujad leiavad sillalt hüppamise asemel uusi võimalusi eludest loobumiseks; rannajoone ehitised pakuvad teistsuguseid võimalusi  vaba aja veetmiseks. Vaid usulisi ande on senise traditsiooni järgi võimatu teha.

Et jah, merelt ei saa lõputult võtta ning selle asemele solki kallata. Kui antoloogia eelmised lood olid igati särtsakad tekstid Bangladeshist ja Indiast, siis nüüd näide Pakistani mõtlikumast jutustamisest.

Beth Goder - How to Identify an Alien Shark (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Lühike kurb ja naljakas cli fi olukorrast, kui Maa ookeanidesse on kuskilt ilmunud (või noh, taevast sadanud?) nö võõrhaid. Kellel on muuhulgas omadus inimkeeli rääkida majandusest. Lugu on esitatud kui ettekanne võõrhaide teemalisel konverentsil; ettekande üks rõhutusi on see, et kui satud selle võõrhaige rääkima, ära jumala eest hakka talle vastu vaidlema (küll võib märkmeid teha), kuna võõrhaid uputavad su majandusteooriatega ära. Ja nende teadmised sellistest teemadest … on häirivalt komplekssed.

Autor lõpetab selle ettekande väikse puändiga. Ühesõnaga, päästkem planeet, võtkem aru pähe. Armas jutuke.

„Ever since the infestation in the Atlantic Ocean last July, world leaders have been scrambling to assess the situation. Despite fear-mongering articles you may have read online, the alien sharks have not eaten anyone. In fact, they appear to spend most of their time criticizing our economic systems and submitting papers to academic journals. Some of them have even been published.“ (lk 70)

Liu Cixin – Moonlight (Broken Stars, 2019)

Õige must huumor meie armsa planeedi tulevikuvõimalustest. Ühel ööl saab tänapäeva Shanghai hiigellinnas elav mees kõne tulevikust, enam kui sajand edasi meie ajast. Helistab … tema ise. Jajah, lähituleviku teadussaavutused võimaldavad elada mitmesaja aastaseks … aga ökoloogiline olukord on tume, kuivõrd kliimasoojenemise tõttu on veetase rajult tõusnud. Kliimasoojenemise põhjuseks siis meie fossiilkütuste agar kasutamine.

Noh, loomulikult üllatus missugune, et selline kõne, aga tuleviku-minal on tõsine palve, ta palub võimalust tulevikku muuta – kui vaid oleviku-mina tutvustaks avalikkusele tehnoloogia sellist võimalust, mis aitaks fossiilkütuse kasutamist asendada ja seda võimalikult kiiresti. Oleviku-mina saab meilile kirja, kus manuses vajalikud joonised – tuleviku-mina rõhutab, et muutus hakkaks juba siis, kui ta vaid e-maili avaks. Kõne lõppeb.

Kuid siis saab oleviku-mina uue kõne, sest … see „uus“ tehnoloogia on tuleviku kliima teistmoodi hulluks keeranud. Jälle uued juhised tuleviku muutmiseks.

Jälle jama.

Ja uuesti.

Ühesõnaga, autor keerab hapnikukraanid õige kinni, kliimakirjanduse asemel võiks rääkida lihtsalt apokalüpsisest. Aga esitatud on see tekst … kuidagi naljakalt – kuidas see oleviku-mina püüab ikka uurida, et mis ta elust õieti saab ja kuidas tuleviku-mina sellele vastamast keeldub; no mis tähtsust sel, kas ta enam kunagi armastust kogeb või mitte. Eksole.

Muidugi, võimalus on seegi, et ma tõlgendan seda juttu liialt tragikoomilises võtmes, võibolla autor oli igati paatoslik ja valas tuleviku pärast pisaraid … Aga hästi ei usu. Hea kiiksuga värk.

Kim Stanley Robinson - New York 2140 (2017)

Romaani tegevus toimub fiktsionaalses tuleviku New Yorgis, mis on kliimamuutusest tingitud ookeanide veetaseme tõusu tagajärjel jäänud suuremalt jaolt vee alla. Linnas kihab siiski elu, kuna inimesed on pelgalt kolinud elama majade ülemistele korrustele. Raamatu peategelasi ühendab nõnda MetLife'i hoones - kunagisest maailma suurimast büroohoonest on Robinsonil kataklüsmiliste uputuste järel saanud kogukondlikus omandis kortermaja. Suure osa vee alla jäänud ning seeläbi õiguslikuks eikellegimaaks muutunud New Yorgist ongi asustanud erinevat laadi eluviiside ja omandivormidega eksperimenteerivad kogukonnad, kes seal pideva varisemisohu kiuste endal hinge sees hoiavad. Kuivale maale kerkivad samal ajal järjest uued nanomaterjalidest pilvelõhkujad. Kliimakatastroofi õuduste järel on seega justkui suudetud luua omamoodi utoopiline maailm. Samas on see utoopia suuresti näiline, hiiglasliku psühholoogilise trauma taustal vägisi näole manatud naeratus, kuna maailm on endiselt persses ja inimkond pole sellest õieti õppust võtnud.


Sellises maailmas elavadki Robinsoni raamatu tegelased. Kõik nad kehastavad või peegeldavad erineva nurga alt oma linna, olles sarnaselt oma linnale katkised ja üksildased (mis on minu jaoks äärmiselt tugevas kontrastis samamoodi kliimamuutuses maailmast kõnelenud "Pealinnateaduse" triloogia kesksete tegelaste õnneliku pereeluga). Osad neist meenutavad päris tugevalt Robinsoni varasemate raamatute tegelasi, näiteks investeerimispankur Franklin Carr järgib selgelt tema Franki välispinnal ratsionaalset-küünilist, ent siiski ootamatutele ilmutustele altit arhetüüpi. Võib-olla just isiklikele arhetüüpidele toetumise tagajärjel jäävad paljud karakterid paraku skemaatiliseks ja nõrgaks. Eriti torkab kahjuks see seejuures silma mitmete naistegelaste puhul, kelle kirjeldused on lausa paroodiliselt lamedad. Siingi hakkasin paratamatult võrdlema seda romaani varasematega - Robinson on vaieldamatult võimeline karkaktereid paremini kirjutama.

Robinsoni jutustamiskunst on siiski endiselt tasemel. Pingelist süžeed ei tasu küll tema teostest otsida, kuna tegevustik kulgeb reeglina glatsiaalse aeglusega ning ka põnevamad hetked on võrdlemisi hillitsetud: ühes peatükis päästetakse näiteks kaks tüüpi kaubakonteinerist ehitatud veealusest vanglast, kuid selles puudub igasugune dramaatika: konteineri leidjad kutsuvad lihtsalt appi politsei, kellel on olemas kogu vajalik tehnika, nii et keegi ei satu korrakski uppumisohtu. Robinsoni stiil sobibki tegelikult rahuliku (või mitte nii rahuliku) igapäevaelu kirjeldamiseks. Samal ajal mõjub aga kirjeldus sellest, kuidas romaani politseinikust tegelane iga päev tööle jalutades oma teekonda püüab üha lühemaks optimeerida, katsetades erinevaid hoonetevahelisi sildu ja lifte, iga kell dramaatilisemalt kui mingi kuristiku kohal rippumine. Nende draamad on pigem igapäevaelu draamad. Jah, Robinsoni tegelased saadavad küll nii teistes teostes kui ka siin korda maailma muutvaid tegusid, ent need ei ole reeglina mitte ühekordsed kangelasteod, vaid eluaegsete jõupingutuste või siis vähemasti pikkade ja tüütute koosolekute rea (mida Robinson alati üksikasjalikult kirjeldab) tulemus.

"New York 2140" üks läbivaid teemasid on see, kuidas inimesed kipuvad oma elukeskkonda (sh nii looduslikku kui ka kultuurilist) hävitama sel põhjusel, et nad ei ole võimelised nägema asju geoloogilises mastaabis. Robinson püüab oma loomingus teha just seda. Tema pilk on panoraamne nii visuaalselt (geoloogiliste formatsioonide kirjeldused on tema teostes alati väga tähtsal kohal) kui ka kontseptuaalselt, hõlmates kas pikki ajalisi vahemikke (nagu kuulsas "Marsi triloogias", kus seda võimaldavad uudsed meditsiinilised avastused või romaanis "Riisi ja soola aastad", kus see on võimalik tänu karmarattale ja reinkarnatsioonile) või - nagu "Pealinnateaduse" raamatutes ja siin - läbi vaatepunktide paljususe. Erinevate tegelaste pilkude ja arusaamade mosaiik pole küll alati kõige kergemini loetav, kuid on ometi ka ebatäiuslikkusele vaatamata äärmiselt sugestiivne ja veenev, nii et tekib tunne, nagu meil olekski lootust, eriti kui selle nimel vaeva näha.