Robert Reed - Suvekuru draakonid (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Reedi teine eestindus (varem siis ilmus “Orioni vöös”) on vast esimene lugu sellelt autorilt, mis on mulle head muljet avaldanud (kuigi millalgi varem olen üht juttu samuti kuue punktiga hinnanud, aga ei mäleta selles lugemismuljest õieti midagi).

Seekordne lugu on draakoniluudest ja nende väärtusest (mõneti oleks see justkui torge hiina nö traditsioonilisele meditsiiniline, mis on keskendunud maailma liigirikkuse hävitamisele). Kuid luudest ja soomustest veel väärtuslikumad on munad, sest … äkki õnnestuks  panna mõni draakonitibu kooruma.

Loo kangelane, endine eriväelane leiab kõnnumaalt aga hästi säilinud tiine draakoni jäänused, kus on tervelt pesakond kahjustamata mune. Tema leid paneb käima sündmuste ahela, kus mitu asjast huvitunut püüavad üksteisel üha suuremate panustega  nahka üle kõrvade tõmmata.

Teksti võlu on ehk selles kergelt jaburas metsikuläänelaadses maailmas, kus muuhulgas kasutatakse eriväelaste varustuses draakonisoomuseid (ükski kuul ei läbista draakonisoomustest kaitserüüd! Välja arvatud muidugi draakoniluust kuul). Või siis evolutsioonilised küsimused, kuidas draakonitest arenesid imetajad ning millised kõverteed veel seal olla võisid. Muidu on tekst küll üks paras sorav seiklus ning senise Reedi kogemuse valguses on see meeldiv üllatus.

ulmekirjanduse baas

Raul Sulbi – Orioni vöö 1 (2020)

Igati kiiduväärt tõlkeprojekt ja loodetavasti ei jää see Orpheuse Raamatukogus ainsaks selliseks. Siin avaldatud lühiromaanid ja jutustused on kõik osad autorite suurematest maailmadest (Xuya, Greatship, Polity), nendele nii eelneb kui järgneb erinevas mahus tekste, mida nagu võiks tunda … aga ausalt öeldes on need eestindused eraldivõetavatenagi nauditavad (mulle küll tundub, et Reedi ja Asheri lood avavad omi maailmu laiemalt; de Bodardi puhul ei oska kommenteerida).

Kogumiku lood on küllaltki eripalgelised – de Bodard pakuks midagi nüüdisulme austajatele, Reed vast klassikalisema ulme sõpradele ning Asher ulmemäruli pooldajatele (nii võttes jääb minu jaoks Greatshipi lugu vähe tavapäraseks; kuid seda vingem on Asheri puhastustuli ja kogumikku avav Xuya müstika). (Eksole.)

Kiita tuleks sedagi, et raamatukujundus on normaalne; ei saanudki täpselt aru, keda sellise tervemõistuslikkuse eest tänama peaks.

Aliette de Bodard: Pisarais Pärlite Tsitadell 6/10

Robert Reed: Mees kuldse õhupalliga 5/10

Neal Asher: Tulnukarheoloogia 6/10



ulmekirjanduse baas

Robert Reed - Mees kuldse õhupalliga (Orioni vöö 1, 2020)

Kui nüüd õigesti mõistan, siis selle jutustusega annab Reed mõista, kuidas ja miks inimkond Suure Laevaga kohtus, ja milleks see õigupoolest vajalik oli. Suure Laeva tsükkel on mulle enamvähem võõras artefakt ja ei saa ka öelda, et nüüd oleks huvi kerkinud – kuid vähemalt on nüüd olemas baasteadmised sellest, milline teaduslikult fantastiline maailm see on.

Lugu siis sellest, kuidas iidsele ja legendaarsele abielupaarile vihjatakse (või siis ette söödetakse), et Suures Laevas on veel valgeid laike, mida pole ühel või teisel põhjusel lähemalt uuritud. Abielupaar organiseerib ekspeditsiooni ning viimaks kahekesi jäädes satuvad koopavõrgustikku, kus satuvad … kellegi võimusesse. Täielikus pimeduses (halloo klaustrofoobia) kuulavad nad selle salapärase olendi ehk Liidu emissari jutustust – lugu, mis on kestnud tuhandeid ja miljoneid aastaid, ning kus oma osa on Maal ja ühel kuulajal. Ning … see tekitab segadust ja hirmu ja hämmastust.

Kadunud Tiit Tarlap oleks vast seda teksti hinnanud – kuivõrd osa sellest olendi jutustusest on atlantisliku tsivilisatsiooni tekkest, tõusust ja hävingust. Reed mõjub de Bodardi kõrval õige klassikaliselt, mis on vast paljudele lugejatele vast seeditavam. See lugu saab plusspunkte selle Suure Laeva tausta avamisest – oleks ju olnud üsna õnnetu värk, kui seeasemel oleks lugenud mõnest detailsemast kõrvalseigast. Mitte et ma nüüd tormaks käepärasemaid antoloogiaid lappama, et juurde ja juurde avastada. Kuigi muidugi võiks.

ulmekirjanduse baas

Robert Reed - Mystic Falls (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 8, 2014)

Üsna tüüpiline Reedi jutt - üle keskmise ulmelugu, aga mingi briljantne kiiks jääb justkui puudu, mis paneks takkajärgi loetu üle mõtlema.

Lugu siis tulevikumaailmast, kus üheskoos elavad miljardid inimesed ja neid abistavad tehisintelligentsid. Elu on enamasti võrgumaailmas, kus korraga on sündinud viirus, mis paistab olevat vägevaim kui eales varem - potentsiaalselt, sest see pole seni midagi muud teinud kui vaid tekitanud head tuju ja magusat ootusärevust neile, kes temaga juhuslikult on kokku puutunud. Viirus on naisekujuline, sellise iluga, mis kohe silma ei torka, kuid teistkordsel vaatamisel ei taha ununeda.

Maailma targad inimesed ja tehisintelligentsid panid siis pead kokku, et kust selline ikkagi pärineb ja kuidas seda viirust hävitada (kuigi… ta on ju tore). Selle likvideerimistöö teevad viimaks ülesandeks loo jutustajale. Ta avatar saadetakse selle viirusnaisega kohtuma (nad on muidugi varem kohtunud, millest siis mehel unustamatu mälestus jne). Avatar leiab viiruse maalilisel võrguvälul istumas ning nad on igati sulnid teineteisega, peale mehe kavalat trikki avaldabki viirus oma jumaliku päritolu. Ja sureb.

Ega lugu sellega lõppe, Reed on ikkagi Reed, tema ei paku lihtsaid lahendusi - poeetilisi, seda küll. Aga jah, samas ei saa öelda, et oleks nüüd peale lugemist korraks vaimustusest oimetu. Kuid see on muidugi vaid minu arvamus (mistõttu kuna Reedi tekste leiab laialdaselt kõiksugu aasta parimate antoloogiatest, tundub nende lugemine mõneti… tööna).

Robert Reed – Woman Leaves Room (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Poeetiline hämarulme, selliste tekstide õnnestumine on minu meelest harvaesinev nähtus. Seega loogiline järeldus on, et see lugu pole just rõõmuallikaks. Umbmääraselt võiks öelda, et tegemist on kirjeldusega universumi äärealadele saadetud ekspeditsioonist, mis kestab ikka... enam kui kaua. Peategelane kui selline on digitaliseeritud jne, ometi on tal õrnad mälestused ühest naisest jne. Kokku siis kaheksa üsna piinarikast lehekülge selle digitaliseeritud teadvuse kulgemisest... kaheksa miljardi aasta jooksul. Tekstist ei oska mitte midagi arvata, esimene Reedi lugu, mis täiesti mööda läheb (paistab, et „Roxie“ oli samuti üks hambavalu).

ulmekirjanduse baas

Robert Reed - The Empress in her Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Tulnukad otsustavad Maal võimu üle võtta. Selleks pole vaja armeed, piisab, et maailmavalitsejad oleksid nende käpiknukud. Nad valivad hoolega, kes võiks nendeks käpiknukkudeks osutuda, ning koostavad 77 kandidaadiga nimekirja, üheks neist 58-aastane Adrianne, kes teeb tuleviku-uuringuid kindlustusfirmale. Inimene, kel on vaid töö, kelle pereelu on hävinenud peale paari õnnetust. Vabal ajal peab Adrienne blogi, milles analüüsib erinevaid majanduspoliitilisi tendentse jms.

Ühel hetkel... avastab naine, et ta meilile on saabunud ports tundlikku teavet Hiina Kolme Tammi projekti kohta: et tammid on ehitusvigade tõttu kokku varisemas. Ta avaldab selle teabe oma iganädalases blogipostituses, see leiab tavapärasest enam tähelepanu... ning mõne päeva pärast lagunevadki tammid, põhjustades hiiglaslikke üleujutusi ja meeletut kahju, viies sellega Hiina keskvõimu lagunemiseni ja kodusõja puhkemiseni. Adrienne saab veel teavet ning ta avastused või hoiatused (katastroof naftapumpamises, päikeseenergia kasutamine kosmosetehnikas, elu pikendav eliksiir jne) osutuvad vägagi praktiliseks ning märkamatult on Adrienne saanud maailma mõjuvõimsamaks inimeseks... Temast saabki tagasihoidlik ja külmalt kalkuleeriv maailmavalitseja, kes teeb palju head ja mõningaid vigu. Kuid... ka tema valitsusaeg saab lõpu.

Lõpp lähebki natuke hägusaks – et kas siis tulnukad koristasid ta eest või tegemist loomuliku arenguga. Niipalju kui Reedi jutte olen lugenud, siis igati korralik harju keskmine; on visiooni ja draamat ja haaret, eraelulised detailid vs maailmakorraldus. Jalust ei raba ja normaalne kvaliteet.

Robert Reed – The Good Hand (Year's Best SF 16, 2011)

Alternatiivajalooline lugu maailmast, kus Teise maailmasõja lõppedes on ameeriklastel õnnestunud varjata teste riikide eest oma tuumarelvatehnoloogiat ning nüüd aastakümneid hiljem omabki tuumarelva vaid USA. Tõepoolest, seetõttu ollakse üleilmne liider, tõelise Pax Americana kehtestaja... ja vägagi kiivalt valvatakse üle maailma seda, et ükski teine riik tuumatehnoloogiat ei omandaks. Mis on viinud vajadusel välja kasvõi selleni, et tuumapommiga hävitatakse ohtlik rajatis – nagu see on juhtunud näiteks Iisraelis, Negevi kõrbes.

Lugu ise on ühest ameerika firma esindajast, kes on saadetud Prantsusmaale tehinguid sõlmima. Eurooplased pole just vaimustunud, et nad peavad USA lõa otsas olema (kui nüüd õieti aru sain, on peale Teist maailmasõda Saksamaa senini ameeriklaste hallatav nukuriik), inimesed on vaat et valmis sellele firmaesindajale näkku sülgama (mitte et see meest eriliselt üllataks). Lood lähevad veelgi halvemaks, sest peagi selgub, et prantslased on salaja tegelenud Alžeeria kõrbes tuumatehnoloogia rajamisega, mille nüüd ameeriklased õhulöökidega hävitavad. Uudised teatavad, et järgmisel päeval pommitavad ameeriklased maatasa Grenoble's asuva uraanirikastamise tehase – etteteatamine on selleks, et tsiviilohvreid vältida. Kuid prantslastest aktivistidel on teised plaanid ja selleks on vaja ameeriklastest pantvange...

Et siis maailm, kus valitseb Pax Americana, mille tulemuseks on... nuhkimisaltid salateenistused ja kodanikeõiguste teatud piirangud. Ja muu maailm, mis on vägagi kuri, et ollakse nõrgemal positsioonil ja piiratud tehnoloogilise arenguga. Nojah, Reedi alternatiivajalooline visioon, ega selline täringuheide poleks ka maailmarahu ja üleüldist õnne toonud.

ulmekirjanduse baas

Robert Reed – Blood Wedding (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

2041. aastal tabas inimkonda suur katastroof, mille põhjustas tehisintelligents, mis kasutas pahategude sooritamiseks internetti. Õnneks said inimesed võrgu maha võtta ning tulevastel aastakümnetel hakati hoolsalt üles ehitama tehisintelligentsivabamaailma. See õnnestus küllaltki korralikult ning ülitegijateks osutusid kaks enim kohanenud korporatsiooni – ühte juhtis Ames, kes peamiselt tegeles biotehnoloogiaga; teist juhtis Pinchit, kes keskendus turvalisema kübertehnoloogia loomisele.

Viimaks hakkasid konkurendid vihavaenu vedama – sest maailma kõige paremal peab vaenlane olema. Tüli leidis emotsionaalse kõrgpunkti Amesi supertütre pulmas, mis muutub hiiglaslikuks veresaunaks, kui seda ründavad Pinchiti küborgid. Kuid... Pinchiti superpojal on hoopis omad plaanid.

Reed on loonud sõna otseses mõttes värviküllase maailma – sest biotehnoloogiaga kaunistatud pulmalised tahavad olla enamat kui tavalised peolised (tõsi, selleks tuleb üldse riietest loobuda, et kogu soovitud kirevus lõkkele lööks). Ja eks biotehnoloogiline aretustöö sobib kenasti sellisesse valdkonda kui julgeolek, nii on bonobode geenidega manipuleerimisest arendatud erilised turvatöötajad jne. Eks küborgimaailm on niisamuti eksperimentaalne, kui palju on võimalik inimkeha tehisosadega vahetada – nt Pinchiti superpojas on alles vaid 9% “originaalainest”, mis on isegi isa jaoks natuke liialt radikaalne (temal on alles 20%).

Nojah, ühesõnaga, kuhu tulevikutehnoloogia võib edasi sammuda, mis on siis inimene ja mis inimlik; kas ja kuivõrd on loomulik (või oodatav), et inimkond end... teistsuguseks keerab. Jne. Loos on nii actionit kui mõtteainet, samas ei saa öelda, et just jalust rabaks.

ulmekirjanduse baas

Robert Reed – Pernicious Romance (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Õuduslugu õnnetunde kogemisest. Staadionitäis pealtvaatajaid ja ports sportlasi kogeb ameerika jalgpalli mängu vaheajaetendusel midagi... imelikku. Korraga kaob kogu elekter, toimub justkui mingi energiavoog ja järgmine hetk on pea 70000 inimest vajunud koomataolisse seisundisse. Et see toimus nii äkitselt, oli ka surmajuhtumeid ja seepärast kahtlustatakse automaatselt terrorirünnakut. Aga... see pole ikkagi see. Inimesed, kes erinevatel aegadel üles ärkavad (sõltuvalt sellest, kui lähedal või kaugel nad mänguväljakust asusid), kirjeldasid seda äraolekut kui... pea paradiisliku elu kogemist. Kes elas seal nädala, kes aastaid – need, kes kauem “ära” olid, elasid üle selliseid armastusi, et... reaalses elus järgnevad sellele abielulahutused, abikaasad ei suutnud taluda neid õnnelikke kaaslasi, kes petsid neid selles koomalaadses olekus (mitte et ülesärkajad oleks kuidagi kahetsenud – vastupidi, koomaelu oli palju... õnnelikum, harmoonilisem, elusam). Mis siis ikkagi juhtus – terrorirünnak, meditsiinifirmade või valitsuse äpardunud katsetus õnneseerumiga, tulnukate tegu või kõrgemate jõudude apsakas jne jne, ei tea.

Täitsa okei müsteerium, eks spekuleerida saab sajal viisil, ning autor jätab üldiselt kõik võimalused lahtiseks (kuigi jah, see loo lõpp...). On omamoodi hämmastav, et see Reed on niivõrd produktiivne ja seda üle keskmise tasemega, on alles viitsimist.