Catherynne M. Valente - L'esprit De L'escalier (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugesin teksti algusest otsani läbi, et oleks ikkagi läbi loetud. Tekst on siis tõlgendus Orpheuse müüdist, kus siis mees on toonud surnute riigist oma naise tagasi. Ainult et naine on nüüd enamvähem … mitteelav (ehk siis eksisteerib, aga pole elav) surnu, kes/mis istub kodus ja painab oma olekuga mehe elu.

Tegevus toimub enamvähem tänapäevas, aga samas ka müstilisemas ajavormis, kus tegelased kreeka mütoloogiast tegutsevad tänapäeva oludes. Kui Apollo ja muud sellised on kuidagi ülekantavad tänapäeva reaaliatesse, siis kolmepealine Kerberos on ikka … midagi muud.

Ja no muidugi, miks Orpheus tõi naise tagasi, kui see ei tahtnud elavate maailma naasta.

Võrdlemisi tüütu tekst (vaata postituse alguslauset), alles loo teises pooles hakkas minu jaoks midagi kokku mängima ja hetkeks tekkis mõte ühe võrra kõrgem hinne panna, aga samas - see teksti esimene pool oli ikka jube tüütu, ning polnud mingit soovi korduslugemisega asja selgemaks saada.

Catherynne M. Valente - The Difference between Love and Time (Someone in Time, 2022)

 

Nö ilukirjanduslikuma ambitsiooniga tekst kui teised siit antoloogiast seniloetud lood (Elizabeth Handi tekst on ehk lähedane), mis siis kirjeldab naise vaatepunktist armastussuhet aegruumi olendiga, kes/mis on selles dimensioonis või ajahetkes kehastunud nö inimeseks (aga loo jooksul võtab ka teiste elusolendite vorme).

Suhe olendiga, kes/mis on igal hetkel kõikjal ja mujal, on ühtaegu inimlik ja põrgulik (et üldse midagi sellist saab vastu võtta, tuleb süüdistada lapsepõlve, kui noore lapsena oldi palju vastuvõtlikumaid kõiksugu kummalisemale kommunikatsioonile). Sest nö partneri reaktsioonid on nii nihkes (ja vahel ka vaimukad) ning teistes dimensioonides või ajahetkedes võid sa samuti tema jaoks eksisteerida ja olla hoopis toredam või mõistlikum jne. Aga aegruumolend tuleb ikka tagasi. Sest see on just see õige. Jne jne.

Ma saan aru selle teksti vaimukusest ja mängudest ja ambitsioonidest, aga ühtlasi on see kogumiku üks pikemaid tekste ka parajalt tüütu lugemine, kuna noh, pole just päris see. Või nii. Eks ootamatu ole tekstis kohata kirjeldust eesti naisest - aga samas, Valente on kirjutanud “Space Opera”, mille puhul ta otsis eestlastelt vahvaid sõnu vms (ka lk 206 on üks nö viide eesti vahetusõpilasele):

“The space/time continuum is holistically without gender. 

Its pronouns are it/everything.

Or, to put it another way, it is a quivering, boiling mass of all physio-psychological states that will/are likely to/have developed across every extinct/extant/unborn species, making the whole issue pointless, irrelevant, and none of my business. The seventy-fourth time we met it looked like an Estonian woman who had just graduated from the Rhode Island School of Design, so you can see what I mean.” (lk 201)

Catherynne M. Valente - Space Opera (2019)

 

Romaan Eurovisioonile sarnasest lauluvõistlusest, milles osalevad erinevad võõrtsivilisatsioonide esindajad - eesmärgiks siis sõdimise asemel arendada nö rahvastevahelist sõprust. Kuid sel võistlusel saavad osaleda ka uued liigid - millega kaasneb küll klausel, et viimaseks jäämine peaks tähendama mitte küllaldaselt mõistuslik olend olemast ning see annab õiguse selle liigi olematusse pühkimiseks. (Muidugi, kui puudub nö uus katsealune, siis sel juhul ei tähenda viimaseks jäämine peale eneseuhkuse haavade midagi.)

Ning nagu ühel hommikul maalased avastavad, polegi nad galaktikas ainsad intelligentsed eluvormid … ja nad peavad lauluvõistlusel tõestama, et nad on küllalt head, et üldse eksisteerima jääda. Kosmilised tsivilisatsioonid on juba mõnda aega maalasi jälginud ning nad esitavad nimekirja võimalikest esinejatest, kes võiks võistlusel maalasi esindada. Kahjuks on nimekirjast elus vaid selle lõpus oleva glämmfuturokkjne-bändi kaks endist liiget, kes siis viiaksegi valgusaastate kaugusele esinemispaika.

Ja nagu lauluvõistluse reglemendist selgub, siis lisaks viimaseks jäämise vältimisele tuleb ka valmis olla selleks, et võistlejad võivad püüda sind enne võistlust elimineerida - ning see on lauluvõistluse jälgijatele vaat et huvitavaim osa kogu sellest värgist. Inimkonna esindajad … jäävad hätta.

Olin enne lugemist sattunud peale kahe eesti lugeja kogemusele selle raamatuga, mis kõikusid sügava ja pehme pettumuse vahel, ja tõepoolest, see glamuurne ulmekomöödia tekitab tuska oma barokse killuviskamise taotlemisega. Mingi hetk püüad lugemisel lauseid automaatselt lühendada, et looga edasi minna; võõrkeelse teksti lugemisel selline seedivamaks toimetamine läheb nagu liiale. Muidugi, küsimus ehk tekibki sellest, et ma ei kuulu Eurovisiooni austajate sihtgruppi ning ka hiljutine Douglas Adamsi (Valente suur eeskuju) taaslugemine pani vähe õlgu kehitama. Seega … jah. Kuid minu jaoks põhiprobleemiks jääb vast ikka see meeletu naljaviskamise kokkukuhjamine, no on see alles teerulliefekt.

Catherynne M. Valente: Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga

 

Vanas stiilis normaalse (loe ka: tänapäevase) sisuga lasteraamat, mis põnev, hea lahendusega ning kangelannaga, keda ma uskuda saan. 

Vanas stiilis mitte keeleliselt, aga kuidagi ... loo kuju osas. Päriselt tekkis tunne, et autor tunnetas tervikut, mitte ei jutustanud suvalt muudkui, mis aga pähe tuli, alles lõpus. 
Kuigi kirjanik vahetevahel sekkub ja lõhub neljandat seina ning teeb seda ka mulle kui lugejale meeldival moel, ei jäänud samas tunnet, et tal on plaan.

Lool on kiire kulg, asju muudkui juhtub, kangelanna eriti mõtlemisele aega ei kuluta - vähemalt enne lõppu.
Lisaks stiilile on väga C.S.Lewise Narnia laadis see Haldjamaa, ka autor ise pistis teksti paar väga selget vihjet (hm, kuidas Haldjamaale pääseb - röövitakse, äravahetatud lapsed, läbi riidekappide jne) ning päriselu-loogika ei ole mingi süsteem, mis jutus kehtiks. Et merevesi peseb vere kohe kalapüüdmiseks vette heidetud konksult maha? Et paberlatern vihmas ja tuules vastu ei pea, täiesti lagunemata? Et palja jalaga inimene, kes harjunud kingi või saapaid kandma, eriti pikka maad ei kõmbi sedasi külma ilmaga?
Loevad ainult need momendid, mida loo jutustamiseks vaja on. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, hea, kui korraks mainitakse, ent sündmuste kulgu nad ei mõjuta. 

Aga sisus on samas selgelt ja kaunilt olemas tänapäevane (normaalne) lähenemine. EMAD on tähtsad, mitte mingid ebamäärased klombid sooja süle ja armastust. Neil on vahel ka lihased ning mutrivõtmed. Nõiad on vahel naised, vahel mehed. Täiskasvanud naised seiklevad läbi Haldjamaa ning on isiksused, täpselt nagu mehedki. 
See ei oleks miski, mida ära mainida, kui see veel 30 aastat tagasigi kirjutatud raamatutes normaalsus oleks, aga paraku ei ole. 
Selles raamatus on aga kõik omal kohal.
Lisaks on lõpus selguv "Aaaa!" väga nutikas ja samas loomulik. Nii peakski tekkima kurjus, nii ongi loogiline (heh), jestas!
Ja segadus teemal, kes on kuri kuninganna ja kes õnnetu, ent enda eest võitlev printsess, on omal kohal.

Goodreads

Sirp

Raamaturiiulike

Catherynne M. Valente - Badgirl, the Deadman, and the Wheel of Fortune (The Starlit Wood, 2017)

Valente on ette võtnud Grimmide ühe järjekordse õudusjutu ning selle omal moel lahendanud. Mul pole aimu, kas algupärane jutt on eesti keelde tõlgitud, igal juhul on wikipedias olemas algupärase loo kokkuvõte – millest võib järeldada, et Valente on mõnegi rõhuasetuse muud moodi lahendanud; mitte et selle läbi oleks tegu vähem õudustäratava looga.

Tegevus toimub siis kuskil kaasaegses Ameerikas, kus üksikvanemast isa oma tütre narkodoosi eest diilerile kaotab. Diiler pole muidugi niisama tegelinski ning tema plaanid noore tüdrukuga … pagan teab, mis (üks vihje on muidugi tüdruku käte asjus; aga kas ka enamat … vahest ehk mitte). Igal juhul tüdruk kätest ilma jääb.

Eks see narkoteema teeb asja vajalikult süngeks: kõik tegelased on omal moel veidrad ja eks selle noore tüdruku siseilm võibki olla eakohaselt infantiilne. Kõik see kokku moodustab üsna lootusetu õhustiku.

Catherynne M. Valente - One Breath, One Stroke (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Tekst meenutab õieti justkui mõne anime käsikirja, kõik see pulbitsev visuaalsus ja narratiivi mängulisus, see Jaapani omailm (kuigi autoriks on muidugi võõramaalane, seega tegemist on Teise nägemusega, millega siis jaapanlased ise ei pruugi suuremat lähedust leida – ehk siis angloameerika nägemus jaapanlikkusest).

Kuigi teksti kunstilised ambitsioonid võisid jääda mulle hämaraks, siis loodud kujutluspiltide maailm on undavalt unenäoline, sürreaalne maalilisus. Lugu on vesi nende veskile, kes usuvad, et meie maailm on vaid osa reaalsusest, mida on võimalik tajuda. Aga nagu öeldud, see on siiski angloameerikalik vaatepunkt jaapanlikkusele (ehk siis eesti keeles kogejana tuleb läbida kaks filtrit, et midagi … olulist mõista?). Seletuskiri kõige nõrgemale.

Catherynne M. Valente - A Fall Counts Anywhere (Robots vs. Fairies, 2018)

Antoloogia lõpetab vägagi temaatiline lugu inimeste meelelahutuseks peetavast haldjate ja robotite gladiaatorivõitlusest. Ning … orgaanilised olendd teevad loodud monstrumitele tuule alla – sest nemad ongi arhetüüpsed olendid, nemad on vanemad kui inimesed, kes omakorda on püüdnud luua midagi nii jumalavallatut kui tehismõistusega olendid. Aga ega Valente haldjad pole miskid inglikesed, kui tehakse tuul alla robotitele, hakatakse kohta kätte näitama inimestelegi.

Valente poolehoid on selgelt esitatud, robotid esinevad kui räuskavad märatsejad (vastavalt seaduslikele piirangutele!), samas kui haldjad salakavalad ja aadellikud üleloomulikud olendid. Vinti on üle keeratud sellegagi, et loodud robotite üheks ülesandeks oli muuhulgas haldjate jahtimine ja vangistamine – sest Maa senikasutamata ressursse tuleb kätte saada, mistõttu inimeste eest seni pakku läinud haldjad ja muud niisugused olendid tuleb eest ära saada (vt nt Ashby tee-ehituse lugu).

Et siis jah, vähe haldjapateetiline värk, kus muuhulgas selgub ka Maa kiirkorras halveneva ökoloogilise olukorra põhjus (inimesed!) ja sellele piiri panemise võimalus (haldjate ülemvõimu taastamine!). Nii võttes … mõnigi ühine noot Headley looga.

Catherynne M. Valente - The Future is Blue (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Õige masendav postapokalüptiline lugu Maast, mis on kliimakatastroofi järel kaetud veega. Inimesed elavad hiiglaslikel jäätmesaartel, mis ulbivad taasühinenud ookeanitel, ning elatud nende jäätmete taastarbimisest. Unistus on leida maad, midagi püsivat ja looduslikku, kus kasvaks puud ja rohi ja muu säärane.

Aga see pole võimalik, kuna loo peategelane tegi midagi sellist, tänu millele ei saa maale jõuda.  Lugu ongi sellest, kuidas peategelane sai selliseks nagu sai - kõige vihatumaks inimeseks, kellega igaüks võib ümber käia nii nagu soovib - välja arvatud tapmine.

Nii et tegemist on õige tumeda tulevikuga ning minajutustaja jutustab sellise postapo maailma toimimisest ja vähesel määral (kuna enam pole palju teadmisi säilinud) sellest, kuidas nii kaugele jõuti. Tegemist on cli fi’ga, kuivõrd inimtegevuse tagajärjeks  on selline lohutu prügisaarte olemasolu (poleks prügisaari, poleks…?). Autor ei jutusta seda pisarakiskuja laadis (kuivõrd peategelase elu on õige…), minajutustaja pole vaid vaene kannataja või sitapeast antikangelane, ta on… elav hing, kes säilitab kaine mõistuse olukorras, kus… võinuks asjad hoopiski teisiti kulgeda. Päris lööv tekst.

Catherynne M. Valente - The Lily and the Horn (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

Glamuurfantasy sõjapidamisest, mis on väheke… intelligentsem kui niisama taplused sõjasalkade vahel. Nimelt selles maailmas on taplused seljataha jäetud, kui pärast ühe laastava katkupuhangu järgset võimuvaakumit võttis võimu üle lihtrahvast pärit naine, kes sõjapidamise asemel (sest inimesi oli vähe, ja milleks ohverdada lihtrahvast ülikute naginate pärast?) oma vastased mürgitas. Tema siis seadiski uued sõjareeglid - ülikud, kes tahavad omavahel tüliküsimust vägivaldselt lahendada, saavad kokku neutraalses lossis, kus neile korraldatakse pidulik sööming. See on mürgitatud neutraalse lossi valitsejanna poolt ning võitjaks osutub see, kel õnnestub eluga pääseda. Aja jooksul on kombed vähe muutunud, nii on ülikud endi asemele palganud asemikud lihtrahva hulgast, keda siis nende eest mürgitatakse - seda vaatemängu kogunevad vaatama peale “võistlejate” ka teised kõrged aadlikud.

Lugu on siis sellest, kuidas üks mürgitaja valmistub oma majakondsetega võõrustama järjekordset sõda. Uued ja vanad nipid on käiku lastud, nüüd on vaid oodata tulemust. Majaproua meenutab oma minevikku - kuidas ta spetsiaalses aadlipreilide koolis õppis mürgitajaks, kuidas armus kaasõpilasse, millised traditsioonid kaasnevad sellistele neidudele, kellest saavad surmavad abikaasad ning kuidas tema abielu on kulgenud. Ühesõnaga, selgub, et käesolev sõda on peategelasele vägagi oluline, nimelt kohtub ta üle pika aja oma armsamaga, kellega ta koolis viimati koos oli… ja kas armsam jääb ellu tema korraldatud sõjas.

Esmapilgul on lugu parajalt tüütu algusega - kõik need ilukõned ja poosid ja kauniduste loetelud. Aga kui hakkab taust paotuma, muutub tekst päris intrigeerivaks. Ühelt poolt on maailm justkui naiste hallata (nemad hoolitsevad sõdade tulemuste eest), teiselt poolt on nad abikaasade tööriistad (aadlinaistel pole just valikut, kuidas elu elada - tema peab igati mehe poliitilisi ambitsioone teenima). Et siis… naised kui tapvad tööriistad, positsioonist hoolimata mitte just rahuldust pakkuv seisund.

Igal juhul parem tekst kui eelmised kaks kogemust.

Catherynne M. Valente – White Lines on a Green Field (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Vahelduseks triksterilugu, kus Coyote nimeline noormees saabub hullutama üht väikelinna keskkooli. Coyote saab koolis hetkega kõigi lemmikuks, ta on kõige osavam ja ilusam ja targem (no kui vaid suvatseks tunnis suud avada). Ta on neidude lemmik, ta on noormeeste lemmik, ta on biseksuaalne sõiduvees trikster. Coyote ühineb selle keskkooli õnnetu ameerika jalgpalli meeskonnaga ja viib selle osariigi meistriks (ühtlasi rasestades tantsutüdrukuid ja teisi). Tema ümber keeb rõõm, inimesed tunnevad end ilusate ja võitmatutena, hullemadki vigastused paranevad pea kohe. Coyote'i juhtimisel haarab kogu linna dionüüslik joobumus. Kuid... kui Coyote on eesmärgi saavutanud, liigub ta edasi – ning senine paradiis langeb õhulossina kokku. Meeskond saab järgmisel hooajal tappa, koolitööd polegi enam geniaalsed, lisaks ohjeldamatu pidutsemise tagajärjel tekkinud terviseprobleemid.

Lugu jutustab teine trikster Bunny, kes jääb seda Coyote lahkumisele järgnevat pohmelli jälgima – natuke jääb arusaamatuks, kas triksterjänesel võibki üks selline funktsioon olla. Selline üdini ameerikalik lugu, ühelt poolt indiaani mütoloogia kasutamine, teiselt poolt ameerika väikelinna kultuuriiseärasused. Ei tulegi ette, et oleks varem aasta parimate antoloogiates sellisele sirgjoonelisele triksteriloole sattunud.

Catherynne M. Valente – A Delicate Architecture (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Gastronoomiline muinasjutt maiusetegijast ja tema tütrest, kelle maiusetegija suhkrust meisterdas. Nii osav mees! Ja kui tütar täiskasvanuks saab ja ta Viini õukonda viiakse, selgub, et ta sarnaneb keisrinnale – mistõttu keiser saab väga pahaseks ja süüdistab maiusetegijat patustamises. Misjärel see omakorda ütleb, et tegigi sellise enneolematu meistritöö, et keisriperelt andeks saada ja et ta saaks niiläbi uuesti Viini elama asuda. Suhkrutütar riputatakse keiserlikus köögis konksu otsa ning temalt kooritakse parimat maiust jne, rohkem meistergastronoom temast ei huvitu. Aga ega siis sellega lugu lõppe, viimaks aastate pärast pääseb suhkrust tüdruk keisrilossist ja pageb sügavasse laande, kus...

Jälle selline tekst, mille puhul peaks tundma tausta, mõistmaks, mida siis täpsemalt ümber jutustatakse. Omal moel päris armas ja teravmeelne lugu ühest õnnetumast tütarlapsest, kes otsib oma ema, aga saab teada, et on hoopis ahjus küpsetatud. No ja muidugi need maiuste kirjeldused.