Ära sõida rahata Riiga ehk Sent pole raha, aga santiim on raha ehk kimbuke läti vanasõnu (2005)

 

Kristi Salve on koostanud selle väikese raamatukese - nagu aru sain, oli-on plaan teha suurem võrdlev vanasõnaraamat (seda vist siiski pole?). Välja sai valitud sellised ütlused, mis endale meeldisid ja mille puhul pole vaja otseselt konteksti teada - muidu jagunevad vanasõnad siin temaatilisteks gruppideks. Seega ise lugedes saab hulga enam tarkuseid kõrva taha pista!

Valega võid minna läbi maailma, kuid tagasi tulla ei saa. (lk 11)

Sööks või koera ära, kui saba ei oleks. (lk 14)

Kes häbi ei tunne, see nälga ei sure. (lk 20)

Laisk teeb kaks korda, kitsi maksab kaks korda. (lk 22)

Mida kurat ei suuda, seda eided suudavad. (lk 35)

Oleks jahu, küpsetaks pannkooke, aga rasva ei pole. (lk 39)

Loll on sündides tark, aga tark õpib, kuni elab. (lk 43)

Isabel Cañas - There Are No Monsters on Rancho Buenavista (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Järjekordne tekst, mis on õigemini horror kui fantaasiakirjandus, mingis mõttes on see juba pigem seaduspära kui erand.

Lugu on iseenesest vaid kolm lehekülge ning põhimõtteliselt piisab selle mõistmiseks tekstile eelnev sissejuhatus - kuidas autor leids ühes mehhiko folkloori kogumikust jutu naisest, kes käis öösiti kollitamas küla peal ja kuidas ta abikaasa soola abil lahendas selle probleemi. Autor leidis, et selline lahendus oli eetiliselt ebaõiglane - tema loos on naine see, kes laseb pealekaebajal hävineda. 

Teksti vast meeldejäävaim koht on see, kui naine rebib endalt naha ja hakkab skeletina pealekaebajale vastu. Nojah, õudus. Lugu loetav siit.

Vadim Mihhailin - Бобер, выдыхай! Заметки о советском анекдоте и об источниках анекдотической традиции (2022)

Pole veel leidnud jaksu kirjutada juba traditsiooniliseks saanud raamatuaasta kokkuvõtet, kuid vähemalt ühest loetud raamatust võiks siiski rääkida. 2022 oli muidugi sitt aasta ja eriti sitad ja ängistavad olid esimesed nädalad pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Mõneti aitas sellest ängist üle saada aga seesinane raamat - uurimus nõukogude loomaanekdootidest ja anekdoodikultuurist. Kunagi bakaõppes tegin ühes seminaris ettekande, kus väitsin, et võimu ja vaimu vastanduse kõrval on vähemasti sama tähtis võimu ja sõimu oma (ma ei olnud siis veel Bahtini lugenud, aga eks ma midagi sihukest karnevalilikku silmas pidasin). Mihhailini raamat räägib ka muuhulgas loomaanekdootide rollist toimetulekus nõukogude tegelikkusega, alates Stalini ajast ja lõpetades Perestroikaga. Ja ega ma temast palju muud rääkida ei oskagi, jagan parem teiega mõningaid lemmikuid.

Esimene nali on arvatavasti Stalini-aegne, aga kõlbab väga hästi ka tänapäeva:

Lõvi kutsub kõik metsaelanikud kokku ja kuulutab: homsest alates söön iga päev ühe teist ära. Võtab siis kalendri ja hakkab kirjutama:

"Nii, hunt, sina tuled täna õhtul. Küsimusi on?"

"Ei ole."

"Siis oled õhtuni vaba. Edasi - rebane. Tuled homme õhtul. Küsimusi on?"

"Ei ole."

"Siis oled homseni vaba. Edasi - jänes. Tuled ülehomme õhtul. Küsimusi on?"

"On."

"Lase tulla."

"Kas tulemata ka võib jätta?"

"Ikka võib. Tähendab, sinu kriipsutame siis maha..." 

Loomade kõrval figureerivad anekdootides, mõistagi, ka nende inimsoost kaaslased muinasjuttudest, nagu Punamütsike või Mašake, kes sulanduvad tihtilugu ühte nõukaaja lõpu anekdootides tegutseva deemonliku plikakesega. Taas päevakohane näide:

On talv. Väljas - tuisk ja pakane. Majade vahel jäätunud liivakastis istub suvekleidis ja paljaste säärtega väike plika ning taob kühvlikesega kivikõvaks külmunud liiva. Inimesed, kes teda näevad, astuvad ligi ja küsivad murelikult:

"Tütreke, kas sul külm ei ole?"

"EI OLE! SOE ON!"

"Aga väljas on ju talv..."

"EI OLE! SUVI ON! SOE ON!"

"Aga vaata ometi, siin pole ju muud kui jää ja lumi."

"SELLINE KURADI SITANE SUVI, JAH, ONGI!"

Hilisema perioodi naljad eristuvadki varasematest oma jõhkrusega. Võtkem kasvõi selline, tuttavate tegelastega:

Gena istub kodus ja loeb lehte, kui sisse tormab Potsataja ja karjub lõõtsutades: "Gena, Gena, Kübaramooril sündisid pojad!" - "No ja siis?" - "Mis "no ja siis?"? Ma enda omad uputasin ära, aga sinu omad ujusid eest ära!" 

Üks absoluutseid lemmikuid kogu raamatust:

Metsas käib diplomitööde kaitsmine. Siseneb jänes ja kuulutab välja oma teema: "Metskiskjate söömise struktuur ja dünaamika". Komisjon on hämmingus. Rebane tõuseb püsti: "Kas ma saan õigesti aru, et jutt on just kiskjate söömisest?" Jänes vastab: "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Rebane ja jänes lähevad uksest välja. Tagasi tuleb ainult jänes üksi. Hunt tõuseb püsti: "Ma ei saa päris hästi aru, mis siin toimub. Mis idiootlik teema see on - ja kuhu kadus rebane?" - "Austatud komisjoni liige, kas võib eraviisiliselt paar sõna vahetada?" Hunt ja jänes lähevad uksest välja, tagasi tuleb ainult jänes üksi. Lauatagune jääb järk-järgult aina tühjemaks. Komisjonist viimasena alles jäänud metssiga mõistab, et asjalood on halvad ning lausub: "Lugupeetud kaitsja, ma saan aru, et miski on mulle siin segaseks jäänud. Töö kohta mul küsimusi ei ole - öelge lihtsalt, mis siin toimub?" Jänes vaatab teda mõtlikult ja ütleb siis: "Olgu peale, tulge, ma näitan teile." Nad lähevad välja koridori, metssiga koperdab värisevatel jalgadel ümber nurga, seal aga istub lõvi, hüpitab mõtlikult paljaksnäritud karu pealuud ning lausub: "Tähtis pole mitte see, milline on teie teema, vaid kes on teie juhendaja."

Lõpetagem kuldkalakesega:

Sai kord insener tuusiku Musta mere äärde. Seal pandi ta elama kuue ruutmeetrisesse osmikusse - ja isegi toidutalonge ei antud kaasa! Muidugi aimas ta sellist tükki juba ette ja mõtles: "Võtan parem võrgu kaasa, viskan kusagil merre, ilma kalata ikka ei jää." Viskaski mees õhtul võrgud vette, sõi kõhu Turisti einet täis ja heitis siis magama. Hommikul, nii kui ärkas, põrutas kohe võrkusid vaatama. Lappab ja lappab - ja äkki näeb võrgus kuldkalakest. "Lase mind tagasi merre," ütleb kala. "Täidan ühe sinu soovi - rohkem pole sulle reglemendi järgi ette nähtud." - "No hästi, soovin, et mul oleks nii palju raha kui minu hütikesse mahub!" - "Jumal sinuga, täitugu su soov!" Mees lausa lendab tagasi osmikusse, lööb ukse lahti - aga põrandal vedeleb ainult kolmekas. Mees padavai tagasi mere äärde ja hakkab kuldkalakest hüüdma. Kalake ujub kalda äärde ja nõuab: "Noh, mis tarvis, töötav intelligents?" - "Mis mõttes? Sa tegid mulle tünga! Seal oli ainult kolm rubla!" - "No ja siis, ei mahtunud ära või?"

Läheb siis vanamees kolmandat korda jõe äärde ja hakkab taas hüüdma kuldkalakest. Kalake ujub kohale, ohkab ja hakkab talle dikteerima üliõpilane Raskolnikovi aadressi...

Mart Mäger - Juhend ja nimestik kalanimetuste kogumiseks (1973)

 

Heidame pilgu folkloristide salapärasesse ja õige hämarasse maailma ning paljastame töövõtted, kuidas pahaaimamatu vestluskaaslane pihtide vahele võetakse!

“Küsitlemise esimeseks reegliks on, et see kulgeks heatujulise vestlusena ega kujuneks väsitavaks ja tüütavaks usutlemiseks. Jutuajamine võiks alata “maast ja ilmast”, kalapüügist üldse, saakidest jne., jõudes nõndaviisi kalade ja nende kohalike nimetuste juurde.” (lk 5)

“Küsitlemise tarvis eriti soodsaks tuleb pidada olukorda, kui kalureid on rohkem koos, nii et ühiselt tuletatakse nimetusi meelde ning õiendatakse üksiku võimalikke eksimusi. Tihti saadavad ühisvestlust naljatlused ja rahvalikud ütlused, pärimine on pigem lõbu kui vaev.” (lk 5-6)

Ja mis on tulemuseks? (Mitmed frivoolsused on jäänud välja.)

atu, eestlane, ehas, fotküis, harjamees, hobukakk, hobuselihapoiss, hoorapoeg, hõbenool, härjapea, itikas, jonn, junn, kergeperse, kiivsilm, kingsepp, kirikuleib, kivikana, kivinilbus, kivinärija, koer, krista, kärnanina, mürk, nilbus, nolk, perserookija, põkk, rattapulk, revolutsionäär, seinamees, suuremerepõrsas, sõuepoiss, tallipoiss, tont, vaim, vanamoor, vinku, ämmatapja

Andrei Beljanin - Lendav laev (2020)

 

Kui eelmine raamat tekitas tunde, et annan autorile veel viimase võimaluse ja kõik, siis see romaan justkui lepitas ära. Kui võttagi rahulikult meelelahutusena, siis on päris lahe ja nalja saab. Hakkasin mõtlema, et mis kahe eelmise raamatu puhul häiris ja leidsin, et kummaski tegeldi miski välisvaenlase tekitatud jamaga (eriti jabur oli see “Musta missa vandenõu” puhul), siis seekord pole ei tatarlasi ega sakslasi ning leitnant Ivašov peab lahendama puhtalt kodumaa juurtega hullu kuritegevust (väike miinus, et raamatul seos esimese romaaniga, aga eks see ole maitse asi).

Sest tsaarilt on varastatud meistrite loodud lendava laeva joonised ning nagu miilits avastab, siis see polegi mingi umbluutamine - kuivõrd tsaar demonstreerib mudellaeva lendu (jajah, hiljem on see oluline). Pikaks ajaks jääb arusaamatuks, kes ja kuidas need joonised näppas, ning miilitsajaoskonna õuduseks saavad bojaarid käsu omakorda alustada paralleelset uurimist ning tulemuseks on tohuvabohu. Kuid võimalikud tunnistajad surevad ning tsaarilgi tuleb kogeda lähedase kaotusevalu; üleüldse läheb miilitsa juhtkonnal olemine õige hapuks ning lisaks bojaaride vandenõule seistakse peagi vastakuti kurikaelte kurja kambaga.

Eks lugejana tahaks juba raamatu esimeses pooles vahel koputada miilitsaleitnandi õlale ja osutada millelegi olulisele, kuid eks see ole osa comic fantasy võttestikust ja eks igal tegelasel ole omad nõrkused. Muidugi, see lendava laeva idee on võluvalt totter, aga jällegi, sellise maailma värk. Vene olemust saab siin laialt analüüsida, kõik see tsaari ja rahva ning vendluse ja rumaluse teema ja mis veel iganes.

Paistab, et Marge Nelk on teinud eriliselt lummava kaanekujunduse (suur pilt), paremgi veel kui avaraamatu oma (rääkimata siis teise romaani üsna õnnetust külalisesinemisest). Hea, et kirjastus aegajalt Nelgiga kaubale saab.

sulepuru

sehkendaja

Peter S. Beagle - Except on Saturdays (The Book of Dragons, 2020)

Pea klassiku staatuses Beagle on võtnud ette prantsuse päritolu müüdi Melusine’st ja toonud selle tänapäeva Kalifornia oludesse - kus iidsel naisel (või kes ta täpsemalt ongi) on võimalik end päikesepaistes hoida. Sest Prantsusmaal on nüüdseks välja surnud kõik ta lähemad ja kaugemad sugulased - vaid Kanadas on üks kauge sugulane veel elus. Aga noh, kauaks tedagi. Jutu peategelane on ülikooli õppejõud, kes linnaliinibussis ratastoolis haigete jalgadega (jutu pealkiri, eksole) kaunist naist aidates saab pihta, kellega tegelikult tegemist on. Nad kohtuvad ja naine on mehega võrdlemisi avameelne, veedavad meela öö ja siis läheb Melusine … Kanadasse.

Jutt on võluvalt lihtsalt kirjutatud, kahjuks polnud mul lugemise ajal õrna aimugi, mis Melusine’ga seostub - noh, Beagle’i nägemuses on veevaimu (näki?) asemel tegu lohelaadse iidsega. Wikipedia artikli järgi tundub, et autor on kasutanud jutus müüdi mitmeid tuntumaid külgi õige kenasti ära kasutanud.

Andrei Beljanin - Musta missa vandenõu (2020)

Beljanini teine raamat jätkab igati avaraamatu küntud vagu ehk siis saab nalja kõiksugu veneliku olme ja ühiskondliku korralduse asjus. Kõik võiks tore olla, aga nagu ikka, on selle idülli ohustajateks võõramaalased - kui esimeses on need neetud tatarlased, siis seekord lähtub oht Euroopa suunalt, kus on tekkinud kurikaval plaan Venemaa kastreerida - vabaneda paganlikust pärandist ja selle käigus maha suruda ka õigeusku. Ehk siis nüüd peab vapper Ivašov peatama vaat et salajase ristisõja.

17. sajandi ühiskond on teadagi mitmel moel humoorikas nüüdisaegsele elukogemusele, aga eks sealt leia mõndagi sarnast nüüdse Venemaa riigikorraldusega. Autor küll pigem muheleb oma erilise Venemaa üle, on selline armas ja omane riik oma vähe eriskummalise suhtumisega (“peksab, tähendab, et armastab!”); isake tsaar ja tema truud alamad … nojah. Eks omaette nähtus on suhtumine võõramaalastesse, nii saavad oma koosa nii juudid kui sakslased, seda nii 17. sajandi venelastelt kui 21. sajandist pärit militsionäärilt.

Nalja saab, aga vahel käib vähe ajudele see suurvene mentaliteet. Nagu teistes blogides öeldud, siis huvitavam on see folkloorsete teemade lüpsmine. Kuid - lühike romaan, kiire lugemine. Ehk oleks võinud jätkata esimese romaani kaanekujundust, aga on mis on, vähemalt pole tegu Strugatskite “Muinasjutt Troikast” laadi … asjaga.

“Algas sõda… kõige ehtsam sõda inimohvrit, tegevusplaanide, kaitseliinide, kaevikutulistamise, äkkrünnakute, diversioonide ja verega. Tavamaailmas ei ületa võitlus kuritegevusega vastastikku aktsepteeritava kompromissi piire. Miilits kannab ette plaanipärasest “meetodite karmistamisest”, aga kurjategijad legaliseerivad edukalt oma äri ja maksavad korralikult makse sellesama miilitsa ülalpidamiseks. Kõik vastastikku läbipõimunud kuju, luues teatava suhete harmoonia. Kui kriminaal läheb välja õiguskorra hävitamisele, mis meil siis üle jääb? Ainult adekvaatseid vastumeetmeid võtta - sõjas nagu sõjas ikka. Sellepärast ma ei tundnudki erilisi süümepiinu, “visanud” kaks ilmset kurjategijat tsaari timukate “veriste käppade” vahele.” (lk 120-121)

“Kohe homme panen selle neetud ikoonimaalija põlema!” vandus Gorohh läbi hammaste. “No mida ta küll siia on maalinud. Mul lausa põlved värisevad…”
“Pole vaja!” palusin sama vaikselt. “Poisil on suur anne. Võib-olla on ta isegi geenius. Võtke ta parem õukonnakunstnikuks…”
“Et ta mind samamoodi ilustaks?!”
“Ja siis? Avangardism on tulevikukunst. Nojah - ja kui sellist portreed näidata teie pealetükkivatele pruutidele… Te ei abielluks ju iialgi!”
“Jah?” jäi tsaar mõttesse. “Nojah, sellest oleks muidugi käegakatsutavalt kasu…” (lk 168)

sehkendaja

ulmekirjanduse baas

Amal El-Mohtar - Florilegia; or, Some Lies About Flowers (The Mythic Dream, 2019)

Kui hiljuti sai loetud Pat Murphy üsna head lugu abikaasataimest, kes/mis astub lõpuks vastu oma inimesest, ee, abikaasale, siis seekordne tekst on taimedest tehtud naisest (Blodeuwedd), mis on valmistatud mehele, kes poleks tohtinud sündida. Ja kes viimaks sellise naiseks loodud olendiga abielludes saavutab enamvähem surematuse.

Aga noh, enamvähem surematus tähendab muidugi seda, et naiseks loodus on võimalus abikaasat surmaga ähvardades vabaneda endale pealesunnitud olekust.

Tekst põhineb keldi või kõmri mütoloogial, alusteksti pole muidugi lugenud, aga eks sellegi loo kaudu võib saada mingitki aimu. Kui esimesel lugemisel pani kogetud maailm ohkama, siis ülelugemisel avanes hoopiski päris poeetiline ja rikkalik müüdiilm, kus loodud naise siseilm kaudu näeb päris kaasahaaravat lugu (seda siis tänapäeva moraalist lähtudes). Ja nagu välja tuleb, siis autor on sellel teemal ennegi sulge teritanud (peaks või üle lugema, tol korral jäi küll loost väga hägune mulje).

Jana Raidma – Libakass (Täheaeg 18, 2019)

Hoogne musta huumoriga vürtsitatud lugu kassist, kes loovutas ristteel vanapaganale kolm tilka verd (aga no kelle verd?), et … naaberkassile koht kätte näidata. Selleks palub ta vanapaganalt võimet inimeseks muutuda – ta saabki selle, aga vaid kolmeks täiskuu ööks.

Värske libakass avastab esimesel täiskuisel ööl, on sel muutumiseks omad plussid ja miinused. Inimkonnale on selline moondumine … miinuseks. Ja noh, jutt juhibki iga ööga õige tumeda tragöödia suunas … kui võtta aluseks inimeste õige masendavad saatused. Mitte et see libakassi kõigutaks.

Igal juhul, ninnu-nännu armsast kiisuloost on asi kaugel, küllap ulmejutuvõistluse žüriile imponeeriski see, et kuigi tekst on naljakas, siis happy end on õige ebainimlik.

ulmekirjanduse baas

Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus (2019)

Sündmuste Horisondi sarjas on Butcheri ameerikalikule meelelahutusele vastukaaluks siis Beljanini venelik meelelahutus. Et siis lähimineviku miilitsa nooremleitnant satub veidra ajarännu õnnetu juhuse tõttu muistsesse muinasjutuaega – aga ka seal on koolitatud miilitsast kasu, muistne tsaar vajab nooremleitnandi kogemusi politseitöös (käesoleva romaani toimumisajaks on peategelane mõnda aega selles tsaaririigikeses tegutsenud). Talle tehakse ülesandeks välja uurida, kes nii silmaganähtavalt tsaaririigi varakassat on röövinud (sest eksole, kõik võtavad niiehknaa matti, kel vaid võimalust). Miilitsaleitnandil koos kohalike abilistega on käed-jalad tööd täis ja paljastub aina jõletum vandenõu tsaaririigi vastu.

„„Istuge, kodanik. Esialgu keegi teid milleski ei süüdista. Kutsusime välja kui võimaliku tunnistaja valitseja riigikassa röövimise asjus. Kas istute juba ükskord?!“
„Küll ma veel istuda jõuan… kui panete… vanglas või kongis!“
„Süütuid istuma ei panda.“
„Seda juttu ma küll ei usu…“
„Mida?“ tõusin jalule. „Ehk tahad sa öelda, et meie isake tsaar pistab süütut rahvast vangi? Ehk ei meeldi sulle valitsuse poliitika? Ehk on ka tsaar sinu jaoks paha, ah?“
„Aa… uu… umm…“ alustas duumadjakk, kuid kaotas mõttejärje ja andis alla: „Tsaar on hea!““ (lk 20)

Siin romaanis väga olulisel kohal olevad Baba Jagaa ja Surematu Kaštšei leidsid hiljuti kasutust ühe ameerika autori triloogias, kuid nende kasutusviisid on erinevad – Beljanini need ja teised müütilised tegelased pärinevad pigem multifilmide ja koolikirjanduse ümberinterpreteerimisest, Arden töötles pigem slaavi folkloori omale vajalikumaks. Nii on Beljanini Baba Jagaa rahumeelne ja õiglane memmeke, kes hoolitseb miilitsaleitnandist kostilise eest – ja kes pigistab silmi kinni selle ees, et vanamutil on arvatavalt õige tume minevik. Miilitsaleitnande abiliseks on ka külakesest pärit võimas ja ohmu noormees Mitjai, kelle rusikajõust on vägagi abi, kui ta vaid ei võtaks iseseisvalt endale tööülesandeid (ses suhtes Dmitri ongi vast kirjutatud kõige karikatuursemalt).

Eks omaette võlu on see 20. sajandi lõpu kõnepruugi ja mõistele ülekandmine muistsesse aega, huvitaval kombel ei pinguta autor sellega liialt üle, pole just ohtralt jalaga-tagumikku laadis killkukesi. Ja noh, eks seal on üldse idülliline ja tuttavlikult venelik eluolu, mis noh, vahel paneb kuklakarvu üles tõusma. Kuid eks see raamat võikski vast rõõmustada eelkõige nö traditsioonilisema ulme austajaid, mõned naljad ja mõttekäigud on sellised … sedapsi.

„Tervist teile. Miilitsa nooremleitnant Ivašov. Palun esitage dokumendid…“
„Aa… turvaürikud?“ taipas üks ja ajas käe põue. „Siin need on: kauplemisluba, tõend tollimaksu kohta, kaupade nimekiri, kõik nagu kord ja kohus…“
„Kas relvi, raha või narkootikume on?“
„Kõike on, kõike tõime, ärge mitte kahelgegi!“ ühines jutuajamisega rõõmsalt teine mees.“ (lk 155-156)

lugemissoovitus
ulmekirjanduse baas

Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat (2019)

Paistab, et vanemaks saades need Borgese intellektuaalsed mängud suurt ei tõmba (ka hiljuti ilmunud tõlkekogu ei pannud just vaimustusest kiljuma), ses suhtes on tõlkest huvitavam eestindaja järelsõna, kus ta kirjeldab – oma arusaamast lähtuvalt – Borgese loome masinavärki ja paradokse, mis selle tõlkimisega kaasneb (eks ole, Jucivur). Aga muidu … kõik see bestiaarium üldtuntud ja autori kujuteldavatest olenditest … no ei soovitaks järjest lugeda, veidike igav hakkab.

Millega siis tegu on? Esmapilgul justkui vabas vormis teatmeteos, kuid pigem siiski puhas ilukirjandus, kuivõrd tõlkija järelsõnast kumab otsusekindlalt läbi, et autor suhtus ainese käsitlemisse küllaltki vabalt, mis vähegi kaasaegsema teatmeteose koostamise puhul mõjuks nö õudust äratavalt. Küll on siin loomerõõmu ja lugeja tirriteerimist, kutse lahti tõmmata kivistunud olekust. Kas see lõppkokkuvõttes … lööv on, eks see oleneb sõprusest Borgese mõttemaailma ja värskuse otsingutest.

„Tundub, et fiktsioon kaljust härja peal ja härjast Bahamuti peal ja Bahamutist veel mingi muu asja peal illustreerib kosmoloogilist tõestust, et on olemas Jumal, millega väidetakse, et iga põhjustaja vajab sellele eelnevat põhjustajat ning sellega antakse teada vajadusest fikseerida mingi algpõhjus, et mitte jätkata seda jada lõpmatuseni.“ („Bahamut“, lk 16)

„Need absurdsed oletused tõestavad, et kimäär hakkas juba inimesi ära tüütama. Tema ettekujutamisest parem oli tõlkida ta mis tahes muuks asjaks. Ta oli liiga heterogeenne: lõvi, kits ja madu (mõnes tekstis ka draakon) tõrguvad ega taha koos ühte looma moodustada. Aja jooksul moondus kimäär kui olend kimäärseks, pööraseks, võimatuks; Rabelais’ kuulus nali („Kui on kimäär, siis heitke ta tühjusse, söögu seal tagamõtteid“) märgib seda üleminekut väga hästi. Kooskõla puudumine vormis kaob ja sõna jääb tähistama võimatut. „Valemõtted“, „asjatud kujutlused“ on see, millena kimääri tänapäeva sõnastikes defineeritakse.“ („Kimäär“, lk 78)

Jaagup Mahkra - Rõugutaja tütar (Vinguv jalaluu, 2018)

Mahkra jätkab Matsini moodi Kreutzwaldi, ee, dekonstrueerimist ning lühidalt öeldes on see lugu Kreutzwald vs Cthulhu ehk siis Kreutzwaldi uuendatud maarahva pärimuses võib leida õige kosmilisi jälgi ja seda siis mitte Enn Kasaki või Argo Moori või Hasso Krulli ja teiste võtmes – Lovecrafti pained teatavasti lihtsalt pilastavad inimmõistust.

Et siis Kreutzwald sõidab Peterburi, arutamaks „Kalevipoja“ avaldamise võimalusi. Virumaal peatudes satub ta aga ravima üht taluperemeest, ning pärimushulluna satub ta kuulma üht tuntud lugu Rõugutajast, mis aga … paistab olevat siin hoopistükkis tõestisündinud lugu. Kui ta hakkab teistelt kohalikelt selle kohta lisa uurima, algavad tal öised painajad … ning Peterburist uuesti Virumaale naastes otsustab ta seda võimalikku koledust lahendama hakata. Mis on kahtlemata õige tegu, aga toob endaga kaasa õige mitmete jõleduste kogemise.

„See oli sama hea teooria kui iga teine. Lapseõnne andja aretab drüaade. Maarahvas, sa ei väsi mind üllatamast.“ (lk 307)

Teatavasti Mahkrat jõleduste kirjutamine ei morjenda, nii avaneb viimaks siitki inimmõistusele vääraid või võõraid kujutelmi – mis on samas omal moel naljakas eesti kultuuriloo pilastamine. Ime, et siis Koidula läbi ei libise; sellest oleks kahtlemata ainest järgmise Cthulhu ainelise loo tarbeks (no kui autor on juba varem Botticelli ja Cthulhu seosest kirjutanud, asi siis Emajõe ööbikule teistmoodi laksutamist leida).

„See oli hirmus sõit läbi öise Virumaa. Mööda tuhisesid põllud, aasad, metsatukad ja talud. Nii hilisel tunnil ülevalolijad imestasid vist, mis saksavanker see niimoodi laternavalgel mööda nende külavaheteed kihutas. Linnutee säras taevas ja kui muidu tegi see hunnitu nähtus mulle rõõmu, siis nüüd täitis see mind rahutusega, kuna Rõugutaja oli näidanud mulle ülemisi sügavikke ja asju, mis seal ootasid. Ma loodan, et inimesed sinna kunagi ei satu.“ (lk 325)

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Puulased ja tohtlased (Vinguv jalaluu, 2018)

Kivirähk on kirjutanud järelloo „Rehepapile“ – kui seal tehti maarahva rõõmuks kratte, siis 1989. aastaks on sellised kasulikud teadmised ununenud … aga leidub siiski inimesi, kel need salateadmised olemas. Nii loob Kallela (pole vast sugulust Akseli Gallen-Kallelaga) nimeline mees puuhalgudest ja saunavihtadest 30 puulast ja tohtlast.

Miks? Ikka eesti rahva kasuks, Kallela on Rahvarinde aktivist ja ööl vastu Balti keti toimumist avastab ta ühe ketilüli, kuhu pole planeeritud ühtki inimest Balti ketti ülal hoidma! Viimases hädas müüb Kallela hinge vanapaganale, ja nagu teada, Balti kett saab surematuks. Kuid inimestega äravahetamiseni sarnased (kenad blondid noormehed ja neiud) puulased ja tohtlased ei kao olematusse peale seda suursündmust, ning loo jutustaja meelehärmiks jäävad need Kallela seltsi, käivad miitingutel loosungeid hoidmas ning on muidu Rahvarindele ja taasiseseisvuvale Eestile abiks. Kuniks vanapagan võtab Kallela hinge.

Nüüd sulanduvad puulased ja tohtlased eestlaste hulka ning loo jutustaja tahab need õudused maa pealt rookida … aga see osutub keeruliseks. Ning edasine ongi sellest olendijahist, kus peategelane kasutab õige … hullu (akutrelliga!) võtet nende kindlaks tegemiseks.

Nagu öeldud, siis tekst kuuluks justkui „Rehepapi“ maailma (kui muuhulgas meelevaldselt eeldada, et ussisõnade-romaan oleks omakorda eellooks jne). Kivirähk märatseb edukalt rahvusmütoloogia kallal ja ta väike inimene suudab edukalt määrida rahvuse õilsat palet. Või siis … mitte? Äkki on Ickel ja Kivirähkil õigus ja meie keskel ongi … kahtlased olendid?

ulmekirjanduse baas

Carl Körber - Wanna rahwa moistusse könned ja targad sannad (1869)

Igati psühhedeelne lugemiskogemus, ja muidugi ka öppetlik. Tekstis jäid mulle mõned sõnad arusaamatuks, pole see gooti kiri mul weres.

Püi ja messilane

Messilane kukkus wette, püi näggi üllewelt oksa peält, wiskas temmale lehhekesse kätte. Pissoke loom astus peäle, kuiwatas ommad tiiwakessed, lendas römoga koio.

Monne päwa pärrast näggi messilane, et küt sihtis püssiga sellesamma püi peäle, mis tedda piast olli wäljaaitnud. Ta lendas rutto liggi, pistis wallusaste mehhe kätte. Püs läks lahti, laeng körwale, püi lendas römoga koio.

(lk 3)

Kon, mis tahhab lennata.

Kotkas laskis körgelt mahha, ja näggi seäl konna tigi äres.

Kon pallus:”Oh aus lindude peälik, wõtta mind sa wäljaöppetada, et ma tule kä woin körgeste lennata: mudda-ello iggaw ello!”

Kotkas selis wasto, ütles: “Egga sinnust ei sa jo ilmaski lendajat loma, sind on romamisseks ja hüppamisseks lodud.”

Ei kon jätnud järrele pallumast - Kotkas ütles: “No olgo siis ühheks lennokatseks. Tulle hüppa minno selga, ma wiin sind ülles.”

Kon kopst kotka selga, hoidis essimeste käppadega kowwaste sure linno kaela ümbert kinni. - Kotkas läks wurrinal ülles, körgemale kui sure linna kirriko torn.

Kon ütles: “Seisa nüüd sa nattekest paigal tule kä, ma katsun ommeti, kas jubba ammet kä, et ma isse saan lennatud.”

Hüppas peält, jubba läks, tervtas tule kä, Pea ülles, Pea alla. Kukkus pae kiwwi peäle: Partst nago pask.

(lk 13-14)

Pöllo-hiir ja linna-hiir

Linna-hiir olli patserimisse peäl allewis pöllo-hirega kokkosanud, ütles: “Tulle minnoga uhke linna maiasse ellama, mis sa seäl kuhhela al ellad nagu tont, et sind kegi ei nä egga kule.”

Läksid. - Said senna maiasse. - Oh neid kallid asjo, mis seäl kambris süa.

Korraga kok wöttab ukse lahti. Keik linna-hired omma öppind tutwa aukude sisse, waene ma-hirekenne hüppas möda walget seina, püsti ülles. Kok luaga Partst pähhä: hädda pärrast peäsis oue.

Teised hired keik järrele, hüüdsid tagga: “Kus sa jooksed, hul loom! Tulle taggasi, kül meie öppetamesind targaks, et sa keik meie hire-augud pead ärratundma.”

Pöllo-hiir wasto: “Jummalaga, jubba minna sain targaks sest ühhest lua-hobist pähhä, lähhän agga jälle omma Male ellama, teisi kelama, et nad mitte ka hullust peast linna ei jookse.

(lk 14-15),

Nalja küssimissed.

Mikspärrast ei woi ilmasgi kaks päwa järgeste wihma saddada? - Sepärrast et ö ikka wahhel on. (lk 47)

Niemmad josewad mailma otsa ja siiski polle neil jallad. - Pilwed. (lk 48)

Kus on merred ja jöed, ja polle ommeti wet sees? - Landkaardi peäl. (lk 48)

Millas woib wet söäla sees kanda? - Kui se on eatseks külmetand. (lk 49)

Katherine Arden - The Bear and the Nightingale (2017)

Slaavi folklooril põhinev romaan, mis algul ei saa vedama ega pärast pidama – ehk siis algul oleks kui 14. sajandi Põhja-Venemaa olude ümberjutustus … ja lõpp läheb õige paganlikuks verevalamiseks. Muidugi, kui palju on romaanis algupärase folkloori käsitlemist ja kui palju kirjanduslikku fantaasiat, seda ma ei oska mingil moel hinnata. Igal juhul mõjub slaavilik element ingliskeelses tekstis õige … veidralt, ja võib vaid kujutleda, mida venekeelsed lugejad võivad tunda; kuid sellega muidugi harjub.

Aga nagu öeldud, on raamatus meeldivalt tugevat paganlikku elementi, mis rahvausundist tõuke saanuna on leidnud õige lihaliku kehastuse. Erinevad kodu- ja loodusvaimud ning kõigele lisaks nö mütoloogilised suurused, mis peavad omavahel hea ja kurja võitlust (no mis on õigupoolest „hea“, eksole); ning millele lisandub uue aja nähtusena ristiusk, mille eesmärgiks on igasugust ebausku maha suruda (jajah, sinul saab olla vaid üks jumal), kuid mille tulemuseks on veelgi suuremad segadused (Eesti aladel sai kohalik „ebausk“ lõpliku kabelimatsu alles 19. sajandiks, kui eestikeelne jumalasõna hakkas muutuma hernhuutlaste abil maarahvale vastuvõetavaks usuks – kui ma nüüd õieti mäletan). Igal juhul, „Rehepappi“ siit ei tasu just otsida, ameerika autori eesmärgiks pole slaavi hinge üksipulgi kaaluda.

Ehk siis hea ja kurja kokkupõrkes on eelispositsioonil muidugi halvad – nii nagu paganluses põimuvad need kaks poolt kui yin ja yang, vajab ka ristiusk objekti, mille kallal roosaga nüpeldada (kas ka see on yin ja yang, ei oska nüüd öelda). Ses suhtes on ristiusu kinnistumisega peamised kaotajad need igapäevased vaimud, millega rahvas muidu pidevalt kokku puutus – kui nendele enam ei toodud armuande, siis need lihtsalt surid usupuudusest välja. Kurjematel vaimudel pole üksühest sõltuvust inimeste tähelepanust – õnnetusi ikka juhtub, kes külmub talvel metsa või upub suvel järve jms; nö lihtsad lahendused pole küllalt traagilised, ikka on hingele kergem midagi üleloomulikku juurde mõelda.

Kuni raamatu viimase kolmandikuni meenutas romaan kergelt „Troonide mängu“ slaavi tingimustes – kuidas üks võimul olev pere (sarnaselt Starkidega on nemadki nö metsast) järkjärgult laguneb, küll võimumängude või iidsete olendite tõttu. Lõpuks jääb lahinguväljale vägesid juhatama Arya sarnane tütarlaps, kes peab veel viimased riismed hävingust päästma. Millega siis kaasneb tõsine ninanips ristiusule … ja samas allavandumine kohalikele oludele (paganlik Jeanne d’Arc?, naine ei saa teatavasti olla vägev).

Autori sümpaatia on minu meelest paganlikul elemendil kui sellistes metsakolgastes loomupärasel viisil eksisteerimiseks vajalikul jõul – mis kasu on ühest jumalast, kui tegelikult koosneb elu kümnetest eri olukordadest. Ning sellest, et eelkõige tuleb üksteisega arvestada; elu on protsess, mitte vaid taevariigiks valmistumine. Aga nagu öeldud, kas ja kuipalju on siin romaanis folkloori usutavat käsitlust, seda ma ei oska hinnata. Eks harjumatu seegi, et hoolimata tänapäevasest fantasyst on kõigest heteroseksuaalsed suhted – tõsi, nüüd peale selle romaani sündmustikku peab peategelasest neiu üksi maailma avastama.

Tegu on triloogia avaraamatuga, 2017. detsembris ilmus teine osa „The Gir lin the Tower“ ja sügisel on ilmumas „The Winter of the Witch“, seega, midagi veel hullemat on sündimas selles 14. sajandi tatari ikke all ägaval tärkava Venemaa aladel. Romaani pealkiri on ehk veidi segadusttekitav, kuivõrd Karu on tõepoolest ühe poole esindaja, aga Ööbik … tegemist ju teise poole (tähtsa) abijõuga.

Linda Kaljundi – Eestlased kui soomeugrilased (Vikerkaar 1-2, 2018)

Kaljundi artikkel käsitleb seda, miks 1970. aastate paiku tekkis tõsisem soome-ugri juurte uurimine ning enese otsimine / leidmine nendes; ja miks see leidis laiemat kõlapinda. Artikli autor toob esile mitu põhjust, mille jagab laias laastus kaheks – kultuurikriisist lähtuv (nö kontrakultuur rahvusromantismile ja ametlikule kultuurile (mõlemas figureerisid nö rahvariietes neiud); 1960. aastate eksperimentidele („kuldsed kuuekümendad“!) järgnenud vastandumine või süntees; üleüldse oma otsimine – „aitab sellest 19. sajandi baltisakslaste kaasabil ja tugeval mahitusel tekkinud rahvuskultuurist“) ja keskkonnakriisi teadvustamine (ehk mitmekesisus rikastab ning rahvuse või lillegi väljasuremine pole pikas perspektiivis inimsoole hea). Kui kultuurilised mõjud on igati arusaadavad (vastandumine pole olulisim), siis seda keskkonnakriisist lähtuvat võinuks autor veelgi enam lahti kirjutada, kõik see looduskaitsealane on mulle üsna tume maa.

Eks see soome-ugrilisus paistab tõepoolest väheke keerulisema maailmavaatega viis muistse hingeloo (arhetüüp?) pikendamiseks kui rahvusromantilise Kungla rahva (saksa päritolu, muidugi) kaasaegne imal kujutelm. Pigem olgu juured ilmapuus ja arktilises hüsteerias, kui miskis habemikest vanade panteonis (ohoh, kas minus kõneleb nüüd soomeugrilane?). Müütiline kuldaeg olgu omapärane, mitte Liivimaa kroonikast alguse saav 700+ aastane trauma (tuntud kroonika-uurija Kaljundi sellest siinses artiklis muidugi ei kirjuta; see on siin minu veidike irooniline … mõtteuid). Eks selle ihaluse võtab väga hästi kokku artiklis kasutatud tsitaat Kaljo Põllu graafika asjus:

“Põllu töid ei ole kuigi palju analüüsitud, kuid Elnara Taidre selgitus nende edule näib üsna tabav: “Mustvalgete toonide peenest gradatsioonist tekkiv hüperrealistlik efekt ja ülima detailsuse illusioon on kõrvuti tugeva üldistuse ja arhaiseeriva stilisatsiooniga, mis loob teistsuguse aegruumi mulje.”” (lk 99)

Tõepoolest, „me oleme midagi enamat“. „Meie juured on sügaval.“ Metsarahvas ja mis kõik veel.

Kaljundi käsitleb seda soome-ugrilisuse fenomeni eelkõige uurides 1970. aastate kultuuri kolme vaala tegemisi: Veljo Tormis, Kaljo Põllu, Lennart Meri (nö keskkonnakriisi poolel on oluline Jaan Einasto tegevus). Siia lisandub veel omakorda huvitav fenomen – teaduse ja kultuuri hübriidi loomine, vaaladel oli erinevaid kokkupuuteid ja koostöid lisaks kunstitegelastele ka filoloogide, erinevate ajalooteaduste tegijatega (Jüri Kivimäelt on artiklis tsitaadid tollasest teaduse ja progressi usust). Samas rõhutab Kaljundi, et soome-ugrilisuse puhul polnud tegemist mingil juhul eesti kultuuri juhtiva suundumusega, see oli üks mitmest kultuuritüüpidest. Ja omaette küsimus naisloojatega – soomeugrilik lähenemine kujutas naisi üsna objektistatult, mis polnud ehk väga mokkamööda kõigile loojatele tollases kultuuriruumis.

“19. sajandi rahvuslaste nägemus eesti oma kultuurist tugines siiski paratamatult saksa mõjudele: eesti rahvaluule, keele ja materiaalse kultuuri väärtustamisega olid esimesena algust teinud baltisaksa valgustajad ja estofiilid. Baltisakslastelt võeti üle ka eesti rahvusmütoloogia lood ja kangelased, nagu saksa laulupeotraditsioongi. Kui 1970. aastatel sooviti eemalduda saksapärasest Vanemuise ja laulupeo kultuurist ning läheneda soome-ugri eeskujudele, ei pääsenud needki pürgimused koloniaalsest pärandist täiesti vabaks. Esmajoones on juba autentse, võõrmõjudest vaba kultuuri konstrueerimise soov ise lahutamatu osa kolonialismi kogemusest ja selle tulemusel sündinud hübriidsest kultuurist.” (lk 101)

Eks natuke paneb kukalt kratsima artikli algul esitatud mõte soomeugrilisusest kui osast eestlase identiteedis; ugri pool nüüd vaevalt suurt ühtekõla leiab, enda kogemusest võiks nüüd mainida nüüdseks unustusehõlma vajunud Kalewi Wiiki teooriat keelte ülevõtmisest (mida samas toetaks geneetika andmed, kuivõrd ugrilased pole just sarnased läänemeresoomlastega). Ja kas tänase pilgu järgi peaks pidama 1970. aastate kolme vaala tegemisi rahvuskonservatiivseks, see on rohkem kui eksootilise kodustamine. Huvitav oleks teada, kas tol ajal aktiviseerus ka etümoloogide võitlusrinne nende eriti laenuvabade sõnade välja peilimisel või jätkati oma uurimistöödega samamoodi tasa ja targu.

Artiklis on Lennart Meriga seoses mõnel korral viidatud Valdur Mikita esseedele kui ühele tänapäeva soome-ugri ideestikule, Kaljundi leiab, et ka nende põhi on pärit eelkõige 1970.-1980. aastatest (lk 106), mis viiks edasi mõttele, et see soome-ugri kaotab senise aktuaalsuse siis, kui kaob elav (või tugev side tollaste kümnenditega. Kas tänapäeva noored on enam soomeugrilased? Ja kui nõukogude ajast edasi minna, siis mis värk selle etnofuturismiga oli. Või Kasaku või Krulli kosmoloogiad, kuipalju need ugrilikkust edasi valavad.

Tore, et see mõtteainet pakkuv artikkel on Vikerkaare kodulehel ülal.

Ville Hytönen – Jumala koerad (2018)

Teksti võiks nimetada etnoõuduseks, mis leiab aset enne Põhjasõja algust ning mille kirjanduslikuks vennaks võiks ajaliselt olla Friedenthali 17. sajandi nägemus „Mesilased“. Ainult et Tartu asemel on tegevus peamiselt Läänemaal, Lihulas, kus Soomest saadetud üliõpilasest koduõpetaja satub õige metsikute sündmuste keskele.

Nimelt on sinna Lihulasse elama asunud üks veider paar vanamehi – Liivimaalt pagendusse saadetud libahundiks jooksmises süüdistatav vanamees ning Soomest pagenud sortsimises kahtlustatav. Et äsja valitsenud nälja-aastate järel on hulgi maarahvast surnud, ei aeta neid külast minema (nad saavad mõisnikult hurtsiku elamiseks), kuid ei vaadata ka hea pilguga. Mehed lihtsalt vedelevad oma hütis või ajavad oma kahtlasi asju, kirikusse nina ei pista; samas silmaganähtavat kahju ka ei tee (kuivõrd külarahvas kasutab aegajalt ka nende loitsimisteenuseid). Aga… nad on võõrad ja kõike halba saab nende kaela ajada. Seda enam, et libahundiks jooksnu on selle ise üles tunnistanud: tema tegi seda kaitsmaks ilmarahvast põrguliste eest. Ja kuivõrd hundid käituvad üha jultunumalt ning kohalike mitmedki surmad on õige õõvastavad, siis romaani lõpplahendus… müristab puhta hirmsaks.

Kui tõepärane või fiktiivne on teos kirjeldatud folkloorne tagapõhi, ei oska kahjuks hinnata, igal juhul on siin… metsikustesse kaldumist ja õige pahupidist kristluse kujutamist. Romaan kui selline… no et autoril on soov jäljendada arhailist keelepruuki, siis on seda mõneti raske jälgida, seda eriti esimese osa puhul. Mõnelgi juhul tundub, et detailide kujutamise all kannatab teose üldplaan; vahel mõtled, et kas teksti jooksmise nimel võinuks mõnestki stseenist või kordusest loobuda. Ja see lõpu surmabakhanaal… no selles on apokalüptilisust.

Iseenesest on need vanameeste kujud huvitavad, on sellised õige ilged olendid, kelle motiivid võivad (aga ei pruugi) olla õige haiglased (no iga tegu pole tõesti mõistusega põhjendatav). Nende vastukaaluks on kohaliku pastori kasutütar (kelle pärast jutustaja üldse sinna kolkasse saadetigi), kelle ingellikkus on õige… paheline. Ühesõnaga, olemas on intrigeeriv maailm (ikkagi Eestimaa!), aga pekki võiks vähem ja lihaseid rohkem olla. Aga see on muidugi autori asi, kuidas kirjutada. Igal juhul, mitte soovitatav nõrgamõistuslikele.

„Maapõue seest kistud, sügavast veehauast veetud koolnu hääl kajas läbi kogu küla väravast väravasse, haua põhjani, sääl hakkas sellesse rutusti kinni lahkuva eluõhtu jäine heie. See oli hääl, mida inimene ei või kuulda, kui tema pole ühtaegu ka hunt elik Kurat ise. Aga sääl see mees lebas, suu ammuli, nii pikk kui lai, raske kui kirikusõna, aga peagi ju kuivanud kõrs.“ (lk 132)

„Ei olnud kirikumehe lahkumine mitte ainumas nuripidi sündimine külatanumal, olgugi et ütlemata arvata võib, et nende kahe vahel oli selge ühendus. Üks vanapoolne naisterahvas, ju üle kolmanda kümne inimeseloomuke, tõi jällegi ilmale neli konnanäolist olendit, kõik koolnud. Nõnda oli sündinud ju varemgi ja kahtlemised tõusivad üha kõrgemini süüdlase vastu, sest jällegi oli Aapramit nähtud säält lähedalt kraavist konnakudu korjamas. Nüüd kõlkusivad lapserapped männipuude ja tammede okste pääl. Kaarnad ja hakid, küünised päikese paistel kiiskamas, rebisivad ja nokkisivad soolikat ja silmamuna. Ja Aaprami käis seda jõledat surmatantsu vaatamas.“ (lk 149)

Merca „Jututulbad/Storypillars”. Fantaasia, 2015.

5 lugu + needsamad 5 lugu inglise keeles. Tuleb tunnistada, et jaanuarikuu kõige suurem lugemisüllatus. Võtsin raamatu ette vähimagi eelteadmiseta ning Jututulbad, Kelle uni see on, Suur nagu Pakuk-lind, Las vahepeal mõtleb keegi muu ja Manadused olid lõppkokkuvõttes üks päris virgutav lugemiselamus. Regina-Mareta Soonseini illustratsioonid lisavad samuti üksjagu lugemismõnu.

Mulle meeldib, kui kuskilt ulme või fantaasiakihtide vahelt kumab kodumaist kultuurikihti ning nendes lugudes mitte ei kuma vaid kõik ongi otsast lõpuni üks lakkamatu fantaasiast pulbitsev sõna ja kultuurikihi ja viidete mäng, täis etnohuumorit, nagu sisekaanel lubatud. Et pealtnäha nagu fantaasia või ulmeloo moodi, aga mul on tunne, et ulme ei ole siin alati mitte see peamine vaid pigem hea käepärane vahend kuhu sõnaline pulbitsemine ära mahutada. Täiesti huvitav kohe, et seda kõike üldse tõlkida andis.

Jututulbad on selline pisut muinasajaline ja maagiahõnguline, mõnes mõttes ikka selle loo ja kujutlusvõime jõust, et räägiks ikka nagu mingi kiiksuga eestlaste endi ajalugu ümber – ja olgugi, et need päris sõnad ja maagia oleks nagu kaotsi läinud ning kindakirjad hõbeseeklite eest maha kaubeldud, ikka punnitavad mingid (ürgjõulised) jututulbad end välja pressida ... mis nendega nüüd teha?

Kelle uni see on, on samuti tuubil viiteid nii lähimale kui kaugemale ajaloole ning paslikult unelise kulu, unelise painajalikkuse ja unelise lõpuga. Igal sammul justkui möödaminnes pudenevad kummalised olendid ja olukorrad on tõeline rõõm – kummitsate limpsimine ja mol’od ja joodikute meri ja Heldur oma betoonjalgadega ... Lavastus, kus pidid figureerima perekond Forresterid ja Sally Spectra toob suure heldimusega meelde 90ndad (no ja tegelikult muidugi vist ka 2000ndad, sest tegemist ikkagi mammutseriaaliga, eksole, ja samas ka 80ndate lõpu, sest kõik ju algas ikkagi Soome televisiooniga, vähemalt siin põhjas...).

Suur nagu Pakuk-lind ja Las vahepeal mõtleb keegi muu on sellised lühemad ja rohkem lihtsalt ulmeloo tegu ja nägu. Sealjuures hea ulmeloo, mis kulgeb loomulikult, aga sikasaka vulisedes kui mägiojake. Pakuk-lind hõllandab pisut Strugatskilikku teadusjoomarlust ning ehk Bradburilikku imetabasust, aga muidugi Mercalikus tempokas lõbususes. Lydoon ja Klapagos panevad kujutlusvõime tööle küll, mul oleks päris hea meel, kui selliseid lugusid oleks veel. Olgu selle laboripiirituse vastutustundetu tarbimisega kuidas on ... kosmoses seigeldes pead sina ikka lõpuks iseenesele otsa vaatama.

Manadused on aga selline esmapilgul hullumeelne kompott, mis ometi vähimagi probleemita algusest lõpuni täie tambi ja lõputu seoseküllusega välja peetakse – olgu pealegi tegelasteks Päike, jänes ja muruniiduk. Mitte, et ma poetagusest joodikultuurist just ülearu palju lugeda tahaks ja vahepeal väsitas see peadpööritav jant pisut ära ka. Aga siiski, kui teksti sees saab sujuvalt kasutada lauseid „Ema viis hälli heinamaale” ja „eest ära, järv tuleb”, siis on sel kõva väärtus iseenesest. Muidugi ma ei tea, äkki on meil selliseid tekste hulgi ja mina pole lihtsalt lugema juhtunud?

„Vist küll ... Muide, mis sinu nimi on?”
„Alleaa.”
„Misasi?”

„Alleaa.”

„Miks?”
„Et miks Alleaa. Oh, mu vanemad on mitmendat põlve koorijuhid ja isa on Lydia Koidula täpne koopia, muide! Aga ema viis hälli heinamaale.”

„Arusaadav.”

Kõnnime väikest aega vaikides. Veider, aga kõikjal tuiutavad inimesed ei näita mingeid väsimuse märke. Ühes kohas lakub üks poisiohtu sell rentslist mahavoolanud õlut. Siin-seal jääb silma sihitult ekslevaid kummitsaid. Mõned vibulevad mingis endale teadaolevas suunas. Vahel seisab otstel püsti ffitavaid gruppe. Mind nad enam miskipärast ei tülita. Hea seegi. Mul  on nende suhtes mõningane tõrge.

***

Udu Tuprus peale järsku igast küljest. See oli nii tihe, et sondeerimiskapsel tundus järsku  kulbina pliinitaigna sees. Joomed kriipisid illuminaatori taga kassiküünistena. Paar hetke tagasi seda ollust väljas veel polnud.

„Siin onn kõrb,” mõtlesin ma.

„Siin on kõrb?” imestas Vari mu mõtte üle.

„Ära ahvi mind,” porisesin.

„Ma ei ahvi,” solvus Vari. „Ma olen ju peaaegu sina.”
„Hea küll,” nõustusin. Mul polnud mõtet Varjuga tülli minna. Ta tegi meelsasti neid töid, mis mulle tüütuna näisid, ja lõpuks sai temaga vestelda ka, teinekord kaartegi mängida, kui õhtud igavaks läksid. Eile alles mängisime, aga mu mõtted olid uudsest olukorrast johtuvalt laokil, seega sai Vari sohki teha. Ikkagi esimene öö Klapagosel. 

Gilgameši eepos (2010)

“Ea oma suu avas ja ütles, 

kõneles sangar Enlilile: 

“Sina, jumalate tark, sangar,  

kuidas sa ometi mõtlematult korraldasid veeuputuse? 

Kes teeb pattu, karista tema patt, 

kes teeb kurja, karista tema kurjus, 

päästa lahti, et ei katkeks, tõmba pingule, et ei [lõtvuks]! 

Selle asemel et saata veeuputust, 

pigem lõvi võinuks tõusta ja inimesi vähendada, 

selle asemel et saata veeuputust, 

pigem hunt võinuks tõusta ja inimesi vähendada! 

Selle asemel et saata veeuputust, 

pigem näljahäda võinuks tulla ja maad tõurastada, 

selle asemel et saata veeuputust, 

pigem katk võinuks tõusta ja rahvast tõurastada! 

Mina ei avaldanud suurte jumalate saladust, 

Atrahasisele unenäo ma ilmutasin, jumalate saladusest 

ta kuulis. 

Aga nüüd oma nõul otsusta tema üle!”” (lk 178-179)

Eeposes kirjeldatud veeuputus annab teadmise, et kui on ikka mitu jumalat, siis kellelgi ikka mõistus töötab - milleks Noa-laadne veeuputus, kui inimesi võinuks niisama tõurastada. Milleks selline ressursside raiskamine? Polüteism vs monoteism, see on omamoodi kiitus demokraatiale - mõni jumal võib ikka säilitada kaine mõistuse kui teised hakkavad amokki jooksma. Kuid kui oleks ainujumal, mis teeb väärotsuse, siis… võib olla kellad.

ekspress

sirp

Yoon Ha Lee - Foxfire, Foxfire (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Tõeliselt vinge fantasy Korea folkloori ainetel. Nimelt on siis olemas kõiksugu loomad, kes suudavad inimkuju võtta - ja kui tappa 100 inimest, siis saabki inimeseks. Mis veelgi huvitavam, sa saad endale iga tapetu teadmised. Sellise transformatsiooni järele on eriti maiad libarebased - kuigi neil on kuhjaga hoiatavaid näiteid sellest, et inimeseks moondumine võib lõppeda õnnetult.

Seekordse loo peategelaseks on 99 inimest tapnud rebane, kel on niisiis jäänud veel viimane inimene õgida, et vastavalt lapsepõlve unelmale lõplikult inimeseks moonduda. Ainult et… selles kujuteldavas Koreas möllab hävitav kodusõda, kus võimu nimel võitlevad rojalistid ja nö demokraadid. Suurlinnas, kus libarebane resideerub, on lahingute järel rusudes. Kui rebane näeb kohale loivavat pooleldi purustatud mechat, otsustab ta selle haavatud juhi õnneks võtta (surnud inimese söömine ei lähe kirja). Kuid mechajuht on osavam kui libarebane, ta vangistab eluka ja võtab sellelt lubaduse, et rebane aitab naisel sealt linnast põgeneda, kutsudes selleks appi maast ja mägedest väiksemad jumalused.

Naine on kaval - ta võtab libarebaselt vannet tiiger-targa (“tiger-sage”) nimel - ja nii jääb libarebane jänni, kuivõrd nooruses oli rebaseema viinud rebasepoisi viimase tiiger-targa juurde, kes siis ennustas nii mõndagi. Nojah, libarebane kutsubki põgenemist katma väiksed jumalad, aga kõik ei lähe ei lähe nii nagu plaanitud.

Kui teksti niimoodi kirjeldada, võib see tunduda veidi totakana - mis libarebane ja mecha ja tiiger-tark. Aga tegelikult mõjub see loodud maailm igati orgaanilisena - ongi sellised mütoloogilised elukad, kes tegutsevad inimmaailma äärealal ja keda inimesed tunnevad ennekõike muinasjuttude kaudu. Ja see libarebane… no ta on nii rebane kui ka inimene oma mõttemaailmalt. Väga kihvtilt kokkukirjutatud tekst, hoopis erinevam kui eelmised tusased kokkupuuted Lee loomega.

“The statue, one of the few treasures of the district to escape damage, depicted a courtesan who had killed an invading general a few centuries ago by clasping her arms around him and jumping off a cliff with him. My mother had remarked that if the courtesan had had proper teeth, she could have torn out the general’s throat and lived for her trouble. Fox patriotism was not much impressed by martyrs. I liked the story, though.” (lk 490)