Nicola Griffith – It Takes Two (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Lugu armastusest, mida on võimalik keemiaga toota või lõpetada. Armastus kui keemiline reaktsioon, mõõdetav lähedustunde tootmine. Loo kangelanna on ärinaine Cody, kes peab võitma oma bossidele lepingu Atlanta infotehnoloogiafirmaga. Ainult see Atlanta boss on üks ärritav tüüp, kes paneb võimalikke koostööpartnereid proovile, viies neid kohalikku stripibaari – millised on need inimesed siis... kui on hoopis teistsugune pinge kui läbirääkimistelaua taga? Cody on selles seltskonnas ainus naine ja ükskord varem on ta sama katse läbi teinud – kuid seda Cody parem ei meenutaks.

Õhtu algab, seltskond viiaksegi stripibaari, naine püüab klubis tagaplaanile hoida kui korraga tuleb lavale tantsijanna... ja mõlemad naised hulluvad teineteisest. Järgmine hommik ärkab Cody hotellitoas ja talle meenub see vapustav öö täis ainukordset seksi. Mis värk on? Nädala pärast tuleb Codyle ootamatult külla ta endine ametivend, kes on nüüd asunud tööle biotehnoloogiaga tegelevas firmas. Selgub, et Cody on osalenud katses, mille käigus prooviti armastuselaadse tunde tootmist; katses osales ka see tantsijanna, seepärast naised nii pööraselt üksteist ihaldasidki. Katsetus polnud just eetiline teadustöö, nii tehti naistele peale igat sessiooni mälupuhastus jne.

Et siis selline seksist särisev lugu lähituleviku võimalustest. Naine ärimaailmas, kus tuleb meeste reeglite järgi käituda, mis võib osutuda üsna alandavaks. Ja no mis siis see armastus ikkagi on?

ulmekirjanduse baas

Nicola Griffith – Cold Wind (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kergelt lesbimaigulise algusega lugu areneb hoopistükkis mütoloogiliseks kokkupõrkeks; et siis looduse arhetüübid või nii... karnivoorid ja herbivoorid... elu tsükkel või sedasi. Või midagi. Põdra ja puuma puhul võib ehk mõelda mõnele indiaani mütoloogiale (a la Charles de Lint?), aga minul pole sellelaadseid teadmisi.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et talvisel pööripäeval ilmub naistebaari ülemeelik paarike, ühes paarilises tunneb loo kangelanna ära... naise, keda ta on kaua jahtinud, kelle olemasolust on ta kuulnud lastelugudest või mütoloogiast või psühhiaatrite ettekannetest. Naine või õigemini olend, kes kord aastas otsib endale ohvri, et...

Ja loo kangelanna annab sellele olendile märku, et tema... oleks vägagi huvitatud... ja miks mitte ja nii. Õhtu lõppedes ootabki jutustajat tänavatel lumetormi varjudes see olend... Ent jah, rollid muutuvad. Sest on selline ürgne värk.

Et siis tänapäeva mütoloogiline lugu kerge queer hõnguga (muidugi, kui queer saab üleloomulik olla?). (Misasja?) Midagi uut siin ilma peal jne.