Trevor Noah "Born a crime". Penguin Random House, 2016.

Tegemist on memuaaridega autori lapse- ja noorukipõlvest Johannesburgis. Pealkirja otsetõlge oleks “Kuritööna sündinud”, ehk siis aastal 1984 valitses Lõuna-Aafrika Vabariigis veel kurikuulus apartheidi režiim, mis jagas ühiskonna rassi alusel kastidesse (valged, värvilised ehk hollandlaste ja khoisani hõimurahva järeltulijad, mustad) ning Šveitsi sakslasest ja xhosa järeltulija kujutas juba pelga oma olemasoluga ränka korrarikkumist. Praeguseks on Trevor Noah tuntud koomik USAs – The Daily Show nimelise ühiskonnakriitilise huumoriprogrammi eesotsas.

Raamat on pisut ehk minu-sarjalikus stiilis ja väga hea silmaringiavardaja LAV-i osas ning autori pilk olukordade ja ühiskonna analüüsimisel on nii empaatiline kui analüüsiv. Loo üheks kangelaseks on ka peategelase ema – naine, kes kõigi keeldude, kitsenduste ja raskuste kiuste keeldus laskmast olukorral end tagasi hoida ning elas õigusele oma elu korraldada nii nagu tema ise heaks arvab, ning mitte lasta nn „vaestemaksul“ (sellel, et vaeste vanemate lapsed oma tulevikule keskendumise asemel pühendavad elujõu vanemate ja sugulaste elujärje parandamisele, mis ilmselgelt kehtib ka Eestis) oma laste elu mõjutada.

Kuna autor on ikkagi elukutseline koomik ning raamat peaks olema kokku kirjutatud muuhulgas ka erinevatest lugudest, mida esinemistes kasutatud, siis saab tõsistest teemadest hoolimata pisut ka kõhulihaseid liigutada. See, kuipalju just, sõltub muidugi konkreetsest lugejast. Ise leidsin keskelt vähemalt ühe koha mis tõhusalt õigesse kohta läks. Muidugi on ka tõsisemaid teemasid ja mõnes kohas tuleb pigem (liigutuspisar) silmanurka.

Kuna raamat on kirjutatud ikkagi esmajoones ameeriklastele, siis on seda (ida)eurooplaselgi mõnus seedida - eraldi on välja toodud (Lõuna-)Aafrika kultuuriruumi omapärasid ja just selline narratiivne vorm, kus ollakse korraga lugemiselamuse kaudu nii "asjas sees" kui külaline laseb mõnes mõttes teist kultuuri ehk eriti hästi aduda. Näiteks on hindamatu see koht lapse, kurja vaimu ja värske sooja kakajunniga... Ja põnev on näiteks lasta kohale jõuda tõelusel, et LAV-is on 11 riigikeelt ning ka nelja keelt oskav polüglott, võib hõlpsasti keelehätta sattuda. Meie siin Eestis tunneme end ehk pisut uhkelt, et mitmekeelsus on kultuuriliselt loomulik nähtus ja küll iga eestlane tönkab ikka võõrkeelt või paari, aga LAV-i keelerikkusega võrdlemine toob asjasse jälle pisut värskemat perspektiivi...

Nadine Gordimer – July rahvas (2010)

Depressiivselt hea tekst, lõikav painaja. Raamat siis sellest, kui 1980ndate Lõuna-Aafrika Vabariigis oleks puhkenud apartheidivastane ülestõus ja valgel vähemusel läinuks jalgealune vägagi kuumaks. Selle möllu eest on põgenenud viieliikmeline haritud valgete pere oma teenri July kodukülla kuhugi pärapõrgusse – sest mujale ei õnnestu pageda. Ja mis siis edasi saab. Noh, linnades käib ikka madin (või mida iganes katkendlikud ja ametlikud raadiouudised räägivad) ja pere jääb omamoodi pantvangi nö umbkeelsete aafriklaste külasse (no umbkeelsus valgete jaoks). Püütakse elukorraga kohaneda, või õigemini teise kultuuriga kohaneda (jube raske on sõnastada seda kaitsetut seisundit, kuhu nad kinni jäävad, raamatu lõpule lähenedes muutub ahistustunne üha umbsemaks). Aga, vähemalt sulanduvad noored lapsed üsna valutult kohalike laste hulka. Noh, kohalikud lüpsavad üsna tõhusalt nende paremad palad ära (auto, relv ja muu träni), jättes neile sisutu nö eriseisuse. Tulevikutus – kas on võimalik kohaneda või mingi aja pärast notitakse nad maha, ei tea. Ahistav. Ühelt poolt tunned inimlikult kaasa, et on selline masendav olukord, teiselt poolt mõtled, et noh, mis süsteemist nad tulevad – oma valgete ülemvõimu LAVist (olgugi et abielupaar ise on igat liberaalne jne). Ja muidugi Maureeni ja Bami ja July suhete kolmnurk, kus nüüd on jäme ots teenri July käes, Bam püüab vist kohaneda ja Maureen tahab mingitki normaalset tasakaalu külaühiskonnaga saavutada. Noh, edutult.

Karm psühholoogiliselt kägistav romaan, milles nagu ei oskakski üheselt poolt valida. Niiehknaa pole valgetel olnud LAVis mingit edukat tulevikku. Gardiner mängis ühe tulevikustsenaariumi läbi, mis olnuks omamoodi nö kiirem ja valutum lahendus selle kõige lõppemiseks. Mõni ime siis, et raamat oli omal ajal seal keelustatud. Ja nii segaselt see postitus lõppebki.

raamatumaailm
raamatukoi lugemislood
kiiksu lugemisarhiiv