Don DeLillo - Kosmopolis (2020)

 

Pikk päevatee kaob öösse ehk reis öö lõppu ehk teekond Manhattani ühest otsast teise, limusiinis, ihukaitsjatega, arsti juurest armukeste juurde, selleks, et saada juuksurisse ning tabada jeeni valuutakursi süvaolemus. 28-aastane peategelane on aastaid börsil hangeldanud ja teeninud üüratut kapitali, rikkus on vaid number, mida kuhugi paigutada (jeenidesse, Rothko kunstitöödesse); kuskil peavad olema (avalduma?) ülimad seaduspärad, mille järgi turg tegelikult toimib.

Limusiin venib Manhattani liiklusummikutes, New York voogab, mäss ja loogika kapitalismi tingimustes. Maailm ei ole seest õõnes või tühi, see lihtsalt on. Senikaua kui on.

Oleksin seda romaani eelmisel aastal lugenud, oleks see arvatavalt (või noh, alati oleneb see ikkagi lugemisaegsest tujust) jõudnud paremate lugemiselamuste hulka. Külm, osavõtmatu rännak, rikaste ja veidrike maailm (romaanil on tegelikult veel üks oluline tegelane, kes ihkab tappa seda peategelast - et saada oma elule mõte; mis on muidugi … kahtlane). 

Sellel kõigel on stiili, mingil moel justkui jätk Brett Easton Ellise “Ameerika psühhole” (peategelase nö tuimuse puhul on raske eeldada, et tegu on vaid 28-aastase mehega, pigem tundub ta olevat paar aastakümmet vanem - aga noh, seda radikaalsem tühjus, eksole) või siis vastanduda samuti hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Bohumil Hrabali “Liiga vali üksindusele” (juba pealkirjad võiks neil vahetuda, eksole). Ja need dialoogid erinevate nõuandjatega, kes ummikus venivat limusiini külastavad, ning kes dekonstrueerivad peategelase tarbeks loosungeid turust ja elust, millele ta siis enamvähem tühjalt ka vastab, tühistades vähimagi loosunglikkuse. 

Lihtsalt hea värk. Või õigemini - see kõik pole tühistamine või kaasaja markeerimine või inimese määratlemine, see lihtsalt ongi tühjuse, kõleduse märkimine. Vaimustav, kas pole?

tilda ja tarakanid

John Wyndham - Veider lugu (Täheaeg. Talv 92/93, 1992)

 

Retroulme inglastest, kellest üks satub ajarännu ohvriks, ent sellest vabaneb ta oma elutee loomuliku lõpuga. Kuid tal on pärandus, mille on ta kokku ehitanud peale veidrasse ajasõlme sattumist. Eks võib mõelda, et kui pärandaja niimoodi reaalsusse sekkus, kas siis sellega kaasnes ka ajaloo muutumine - noh, et plastmassiga tegelemine sai vähe teistsuguse hoo, kui võinuks see muidu olla pärandaja “leiutisteta”. 

Selline retrolik kammerulme, kus kaks inglise härrasmeest vestlevad veidrast loost. Praegusel ajal võiks sellise teksti eesti keelde tõlkimine mõjuda enamvähem majandusliku kuriteona (milline ressursside raiskamine!), aga eks tollal võis see “Trifiidide päeva” järellainetuses olla igati mõistlik katse panna võimalikku lugejat ostma oma väljaannet.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. LeGuin - Need, kes lähevad Omelasest ära (Täheaeg. Talv 92/93, 1992)

 

Milline meeldiv üllatus oli korraga avastada, et selline tuntud lugu on juba aastakümneid tagasi eesti keelde tõlgitud … ja nüüd ma ei pea vaeva nägema selle ingliskeelsena lugemisega. Jutt on tõesti hea ning esitab valusa paradoksi - kas väike kuritegu kaalub üles suurema heaolu (eriti, kui sellest väiksest kuriteost on kogu ühiskond vägagi teadlik)? Pole just Dostojevski Raskolnikovi laadis segipööranu unistamine, vaid … reaalne viis maailma toimimiseks (kuigi jah, tegu on ulmelooga (no millal iganes oleks inimohverdus midagi aidanud), siiski on võimalik küllaga paralleele tõmmata tavalisele reaalpoliitikale).

Autor on muidugi toonud ekstreemse ja emotsionaalse näite, ohvriks võiks olla mõni … rikutum inimene - aga samas, ohverdus peabki lõikama; mis ohverdus see muidu oleks. Tegu pole ühiskonna just teadusliku kirjeldamisega, loo jutustaja sekkub, esitab lugu üsna kindla sihiga, ta eesmärk on lugejat ärritada - kõigepealt võrrelda ja kiita Omelase ühiskonda jutustaja ja lugejate ühiskondliku korraga, ning seejärel see armutult paljastada; ei oskagi öelda, kas sadistliku või masohhistliku kirega. Kuningas on alasti … aga õieti kelle kuningas, kas Omelase või lugejate?

Ikka päris hea ilukirjanduslikult poleemiline tekst.

“Tihti lähevad noored pärast lapse nägemist ja selle kohutava paradoksiga silmitsiseismist koju pisarates või tummas raevus. See võib teha neile tuska nädalaid või aastaid. Aja möödudes hakkavad nad aga aru saama, et isegi kui laps välja lastaks, ei oleks tal vabadusest palju kasu - kahtlemata tunneks ta ähmast mõju soojusest ja toidust, kuid vaevalt, et midagi rohkem. Tõelise rõõmu kogemiseks on ta liialt mandunud ja nõrgamõistuslik. Ta on liiga kaua hirmus elanud, et sellest veel kunagi täielikult vabaneda. Tema kombed on toored, ta ei oska heale kohtlemisele vastata. Tõepoolest, nii pika keldris veedetud aja järel tunneks ta puudust kaitsvatest seintest, pimedusest, millega tema silmad on harjunud, ja väljaheidetest, milles ta saaks istuda.” (lk 31)

ulmekirjanduse baas

Piret Põldver - Alati nii järsku (2020)

 

Põldveri luule on päris lööv (muuhulgas on raamat valitud aasta parimate debüütide hulka), laias laastus võib selle jagada kaheks - lapsepõlve ja noorpõlve kogemuste takkajärgi läbikompimise luuletaja minapildiks, mis on need killud, mis on osa mina-kogemusest (õigemini muidugi on jutt luule-minast).

Kui nö vallalisepõlve puhul on ehk jagatavad kogemused mingil moel lugejale tuttavad (inimesed, kohtumised, mis on sinusse jälje jätnud), siis lapsepõlvepiltide jäljed tänases luule-minas on lugemismaterjalina õige huvitav - kuidas see Teine maailmasõda korraga noore lapse ellu tekib (lk 15), gurmeetoidu juured (lk 74-75) ja no “janno” ja “dimka” on omaette huumoripärlid. Ja “jüri” ja Dostojevski vahvlimasinaga ja autoromud ja kanad. Veidrad pildid lapsepõlvest, mis avalduvad ootamatute mälupiltide ja seostena ning dekonstrueerivad ikka veel tänast luule-mina. Need luuletused on selgelt narratiivsemad kui nö noorpõlve või kaasaja kogemuste lahtikirjutamised, ühtviisi valusad ja naljakad (oeh, suitsetav vanaema ja tema selgroog), autor ei pelga skalpelliga sibulat koorida, järgi jääb … inimene, nagu me kõik üldiselt olema kipume. Kogemused rikastavad, eksole, ka lugejaid.

Aga luulenäited on siiski pigem nö tänaselt luule-minalt. Sest need kõnetavad.

igav 

sa oled igav kallis

mul on igav kallis

kui sa oled nii põhjendamatult igav kallis

kui sa proovid olla veel igavam kallis

et näidata kui igav sa olla võid kallis

et minna põhjani lõplikku igavusse kallis

hästi ja veel igavamalt

eimidagi tehes olles kallis

omaette vahtides ja ilmast rääkides

mitte midagi pakkudes

iga päev samamoodi

hallis rutiinis kallis

muutumatu ja staatilisena

maailma kõige igavama igavuseni minna

ennast ületada igavuses

süüa igavalt

magada igavalt

rääkida igavalt

kõige igavamatel teemadel

maailma igavaimaid sõnu korrates

heita riided õhtul kõige igavamal moel

valides poes kõige igavamat toitu

samal kellaajal tõusta rääkida

uinuda samal ajal

sa oled nii igav ja hall kallis

sa oled kõige hallim hall

mu kallis hall

(lk 49) (samast luuletusest on ka video)

maailm on nooreks jäänud

kui sa teed kõike nagu ikka

kuid see ei anna enam samu tulemusi

tõmbad jalga vanad teksad

tahud tuttavaid tundeid

ja kohmitsed samu komplekse

aga järsku

äkki

nüüd nad enam ei käi

nüüd nad enam ei kõneta

ei kõnele

ei valgusta ei vaimusta

ei ole enam need

kuigi sina teed kõike ikka nii nagu vanasti

maailm jääb alati nooreks nii järsku

(lk 70)

sirp

Heinrich Weinberg: Vihma seitse nime

 

Esimesest lugemisest arvasin loo olevat "põhiosas hea, aga ühiskonna sooline toimimine on täiesti ebausutavaks tehtud".
Teist korda lugenuna olen nagu nõus, aga samas: inimesed ongi lollakad. Ilmselt on nad võimelised ka sedamoodi väärakalt oma soosuhteid reguleerima. 
Lugu on natuke ümber kirjutatud, võibolla muuhulgas on ühiskonnas kombeks olevate sooliste suhete osa samuti modifitseeritud. Igatahes tundub islamistlik taust üldist abielu-kui-auküsimus-meestele suhtumist põhjendavat ja varasemast ma seda ei mäleta.  

Nii, aga siis detailepidi erinevatele punktidele keskendudes:

* Tegelaskond on üldiselt päris hästi koostatud, kuigi tõsi on, et rohkem kui Mingi Mees ja Mingi Naine joonistuvad välja vähesed. Samas ei jää see häirima, inimesed ei tundu mitte ühetaolised, vaid peamiselt eristab neid amet. Sõdur, meedik, vanglaülem, eestkõneleja (kohalik vaste väike väikese piirkonna võimuta, ent esindusisikuna toimivale presidendile). Kui kapten Lassiére (peategelane) välja arvata, nad väga individualiseeritud pole keegi. Siiski märgib isegi mõni rida dialoogi, mis neile antud, ära, millise loomusega on tegu: on ta rõõmsameelne ja soe või järsk ja pidevalt enda kaitsel isik. 

* Ühtegi teaduslikku auku, "pole usutav, ei saa sedasi olla!" mulle kui bioloogialembesele tavainimesele silma ei torganud. Neid võib seal olla, ent mitte tavateadmistega isikut häirival moel.

* Lisaks algul mainitud islamistliku taustaga ühiskonnale on ka teine, vihmarahva oma, mis tundub kõige lihtsamalt öeldes anarhistlik. Ei mingeid seadusi, ainult kui kahe inimese vahel on probleem, mida ei suudeta ise lahendada, tuuakse see teiste ette ja nemad siis otsustavad. Saabunud vangidelt võetakse esimese asjana ahelad maha. 
Ja tundub, et selline ühiskond vähemalt Weinbergi jaoks toimib. Ei näidata ühtegi eredat probleemi.

* Küll aga on üsna teravalt ja selgelt märgitud suure ühiskonna probleeme - näiteks et vee normeerimine on kellelegi kasulik ning rikkad kompaniid mõjutavad valitsust.

* Põhiliselt ongi tegu ühiskonnakorralduste põrkumise looga - ainult et esitatud on see läbi kapten Lassiére'i ning tema isikliku loo, mis on päris pagana usutav ja huvitav. Ma soovin talle jutu lõpu järel küll kõike head!
(Kusjuures mul on nagu meeles ka teistsugune "20 aastat hiljem" lõpp loo esimese lugemise ajal, nii et oletan, et jaa. Tal lähebki hästi.)

* Väikesed kaldkirjas "väljavõtted olulisest kirjandusest" iga peatüki algul on nauditavad.

* Lõpupuänt on tore. 

BAAS

Maurice Richardson - Ten Rounds with Grandfather Clock (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Briti huumorit sürrealismi asjus ehk lugu kellade ühiskonnast (inimühiskonna sees? Jäi vähe arusaamatuks), kus on mitmeid kultuurseid traditsioone, muuhulgas siis sürrealistide spordiklubid, kus publiku ees võitlevad erinevad käokellad. Ja ei võidelda kui missivõistlustel, vaid kui … kellade poksis, kus üksteisele püütakse virutada nii minuti- kui tunniseieritga ning kõige krooniks on üritada sihverplaadilt välja kargavate kägudega teineteise nokauteerimine (sellest siis loo pealkiri, mis kirjeldabki üsna täpselt juhtuvat).

Nii siis jutt ongi ühest väikesest, aga vingest seinakellast, mis väljakutse raames võitleb ligi viiemeetrise kõrguse seinakellaga. Kellelgi peale ta enda selle võitluse võitmisse (või noh, ellujäämisse) usku pole, ja noh … tulemuse saamiseks tulebki kavalus appi võtta.

Et siis VanderMeeride moodsa fantaasiakirjanduse antoloogia avab just niisugune tekst … mis siis arvatavalt lubab, et siit raamatust just tavapärast fantaasiat ei tasu oodata. Lühike tekst, aga selle kellavärgile pihtasaamiseks pidin küll lugu kaks korda lugema; et siis omamoodi sürrealismi kasutamine (jajah, voolav aeg jne) meelelahutuslikus võtmes. Muidugi, võiks ka mõelda Aja kui sellise peale, ka selle loo kelladel on üsna tugev side aja olemusega. Kui nii võtta, siis pole üldsegi tuim lugu, aga samas … vähe retroks jääb.

Ray Bradbury - Halloweenipuu (2021)

 

Ausalt öeldes läks enne lugemist minust kuidagi mööda, et tegu on õigupoolest YA või koguni lastekirjandusega, selles suhtes see raamatu tegevuse niisugune hoogsus oli nagu üllatav ja tekitas kergelt psühhedeelse elamuse ootusi. Aga ei, kogu lühiromaan ongi kaasaegse halloweeni või surnutepüha või siis hingedeaja ajalooliste juurte ainetel, tutvustamaks noortele ja vanematele lugejatele selle traditsiooni sügavamaid põhjuseid.

Mis, noh, pole minu jaoks just kõige huvitavam teema, selle asemel võiks kasvõi Kivirähki “Rehepapi” teatud osasid lugeda, oleks kogeda midagi omasemat. Ja kuivõrd noortekirjandus pole just mu lemmikute hulgas (kuigi seal on häid leide), siis jäi see lühiromaan oma temaatikaga minu jaoks vähe kaugeks; aga ma tõesti pingutasin, lugesin raamatu kaks korda järjest läbi ja puha … Aga peale kergelt naiivse kambavaimu ja seikluslikkuse ja elurõõmu ei osanud sealt endale leida midagi ajule närimiseks. Sest noh … halloween.

Ehk jääb puudu mängulisusest (kuigi Bradbury tekst on aegajalt huvitavalt leidlik) või siis draamast (tekst on selgelt täidetud nö positiivse programmiga, ekskursioon mõistatuse lahendamiseks - kuigi see surmateema pole kohe kuidagi kergete killast). Samas on muidugi tunda, et autor on hingega asja kallal, kõik see lapsepõlve kamraadlus … eks iga lugeja mäleta oma lapsepõlvest mitmeid helgemaid hetki ja ideaale. Ja paneb muidugi mõtlema, kuidas tänapäeva kolmeteistaastased hindaksid sellist pillerkaar, miskis mõttes sellised emotsionaalsed lapsed oleks tänapäeval ehk mitmed aastad nooremad kui romaanis kirjeldatud poistekamp. Või no kuidas kunagi.

Igal juhul, Bradbury jääb mulle suuresti mõistatuseks, on häid lühijutte ja Fahrenheit ja Marsi kroonikad, aga muu … hmm.

vahel ma kirjutan ka...

ulmekirjanduse baas

Cory Doctorow - Clockwork Fagin (Escape Pod, 2020)

 

Doctorow tekstide lugemine ei tekita kunagi just suurimat ootusärevust, vähemalt see tekst on enamvähem vastuvõetav. Ehk siis nagu lugu reklaamitakse: aurupunk Dickensi laadi vaestest lastest, kes on kunagi müüdud erinevatesse tööstustesse ja seal end koledasti vigastanud. Misjärel siis nende saatuseks on sattuda lastekodusse, mida juhatab üks rahaahne mees, kes need vigased lapsed saadab tänavale kerjama.

Aga kõik muutub, kui lastekodusse satub noor poiss, kes … tapab juhataja ning hakkab ise juhtima neid õnnetuid lapsinvaliide. Et tegemist on ikkagi aurupungi maailmaga, mis on liikunud auruarvutite ajastusse ning need lapsed on tegelikult üsnagi osavad tehnikud ja mehaanikud - nad valmistavad sellest surnust mehest nö roboti, et see esindaks neid välismaailmaga suhtlemisel (muidu peaks ju uus täiskasvanud juhataja tema asemele määratama). Kõik läheb nagu plaanitult kuniks üks uus saatusekaaslane põgeneb lastekodust ja seejärel satub röövmõrva ohvriks - mis toob siis politsei lastekodusse nuuskima.

Eks see ole selline vaeslaste muinasjutt koos rohke aurupungi atribuutikaga. Ja noh, aurukompuuter, eks ole. Pole just kõige tõsisem ulmepanemine, arvatavasti oli autoril seda õige mõnus kirjutada.

Catherynne M. Valente: Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga

 

Vanas stiilis normaalse (loe ka: tänapäevase) sisuga lasteraamat, mis põnev, hea lahendusega ning kangelannaga, keda ma uskuda saan. 

Vanas stiilis mitte keeleliselt, aga kuidagi ... loo kuju osas. Päriselt tekkis tunne, et autor tunnetas tervikut, mitte ei jutustanud suvalt muudkui, mis aga pähe tuli, alles lõpus. 
Kuigi kirjanik vahetevahel sekkub ja lõhub neljandat seina ning teeb seda ka mulle kui lugejale meeldival moel, ei jäänud samas tunnet, et tal on plaan.

Lool on kiire kulg, asju muudkui juhtub, kangelanna eriti mõtlemisele aega ei kuluta - vähemalt enne lõppu.
Lisaks stiilile on väga C.S.Lewise Narnia laadis see Haldjamaa, ka autor ise pistis teksti paar väga selget vihjet (hm, kuidas Haldjamaale pääseb - röövitakse, äravahetatud lapsed, läbi riidekappide jne) ning päriselu-loogika ei ole mingi süsteem, mis jutus kehtiks. Et merevesi peseb vere kohe kalapüüdmiseks vette heidetud konksult maha? Et paberlatern vihmas ja tuules vastu ei pea, täiesti lagunemata? Et palja jalaga inimene, kes harjunud kingi või saapaid kandma, eriti pikka maad ei kõmbi sedasi külma ilmaga?
Loevad ainult need momendid, mida loo jutustamiseks vaja on. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, hea, kui korraks mainitakse, ent sündmuste kulgu nad ei mõjuta. 

Aga sisus on samas selgelt ja kaunilt olemas tänapäevane (normaalne) lähenemine. EMAD on tähtsad, mitte mingid ebamäärased klombid sooja süle ja armastust. Neil on vahel ka lihased ning mutrivõtmed. Nõiad on vahel naised, vahel mehed. Täiskasvanud naised seiklevad läbi Haldjamaa ning on isiksused, täpselt nagu mehedki. 
See ei oleks miski, mida ära mainida, kui see veel 30 aastat tagasigi kirjutatud raamatutes normaalsus oleks, aga paraku ei ole. 
Selles raamatus on aga kõik omal kohal.
Lisaks on lõpus selguv "Aaaa!" väga nutikas ja samas loomulik. Nii peakski tekkima kurjus, nii ongi loogiline (heh), jestas!
Ja segadus teemal, kes on kuri kuninganna ja kes õnnetu, ent enda eest võitlev printsess, on omal kohal.

Goodreads

Sirp

Raamaturiiulike

Marek Tihhonov - Maailmalõpu päevik (2020)

 

Tegu on vast esimene eestikeelse ulmeraamatuga, mis tõukub eelmise kevade koroonakogemusest - ja tulemuseks on õige sünge visioon järgnevate koroona-aastate elust, selle tipnemine kõigi selgroogsete suremisega … ning mis selle hävingu põhjuseks õieti oli. Kui raamatu esimene pool on nö visioon sellest maailmalõpumaailmast ja sellele eelnenud sündmustest, siis raamatu viimases kolmandikus tuleb sisse õige ulmeline nägemus (millele on muidugi viiteid romaani esimeses pooles, aga siis jälgid ikka enam olustikulisi detaile, sest noh, päevakajaline värk ikkagi).

Niisiis, koroona tuleb ja jääb ja areneb ning kogu inimkond saab sellest küllastatud. Aga mitte ainult, ka nö loomariik leiab ühel hetkel oma (õige kummalise) lõpu. Seejärel tipneb paari nädala pärast kogu inimkonna häving loetud tundide jooksul. Ent on üksikuid ellujäänuid (omaette teema on vähem kui kuus kuud vanad lapsed, kes pole viirusest nakatunud), kes jäävad haiguse lõpp-staadiumist puutumata või kelle lõpp-staadium nö ebaõnnestub (ning neist saavad midagi zombilaadset).

See päevik ongi kirjutatud ühe ellujäänud eestlasest mehe poolt - inimkonna häving ja üksikisiku ellujäämine meile üsna tuttaval Eestimaal (tegevus ulatub Võrumaast Tallinna kaudu Virumaani). Ellujäämine selles lagunevas laibameres pole just lihtne (lisaks siis need ebardid, kes toituvad laipadest ning võivad lihaotsingul olla vägagi agressiivsed - kuni viimaks laibapuudusel ise ära kaovad), kuid mees otsustab elus püsida ning juhtunu tuleviku tarbeks talletada - juhuks, kui peale tema on veel ellujääjaid ja on mingigi võimalus inimkonna jätkumiseks. Selleks hakkab ta siis katse-eksitus meetodil elamist kindlustama (tegemist pole MacGyveriga) ning erinevaid vajalikke esemeid kokku otsima (tehnikast, kuivtoidust ravimiteni - kuna loomi-linde enam pole, siis näiteks lihasöömine on peagi nostalgia - kuniks elu, muidugi), ning peale kolme aasta üksinduses viibimist otsustab hakata teisi ellujäänuid otsima. Mis viib edasi veidrate avastusteni (aga sellest siis romaani viimases kolmandikus).

Kokku moodustub üpris õõvastav romaanimaailm, seda eelkõige hävingule eelnenud ja järgnevate päevadel juhtunu kirjeldamisel (loomade hukk, nakatamata inimesed, ebardid jne). Seal on mitmeid seiku, mida kindlasti ei soovitaks nõrgemanärvilistele. Ja et tegevus toimub Eestimaal, siis … jah. Muidugi, hiljuti on näiteks Armin Kõomägi avaldanud romaani nö viimasest inimesest, aga tolle romaani puhul oli asi lahendatud vähe kergekäelisemalt. Ja muidugi see painav ja ebaselge koroona, mis on siin ja praegu.

Samas romaani nö ulmelisema osa, mis annab seletuse koroonale ja selle põhjustatavale läheb vähe … ulmeliseks (ning kindlasti jõhkram kui näiteks Wyndhami “Trifiidide päev": jajah, sellele spoilerile pole eelnevalt midagi kirjutanud. Või võib siin koguni Cthulhu mütoloogiat aimata? Kõik need kombitsad ja puha). Lahendus … tekitab vähe ebalust, ning kuidas see viimane konflikt korraga lõppes … läks kuidagi deus ex machinaks või kuidas. Ühesõnaga, selle teema puhul oodanuks justkui teravmeelsemat lahendust, mitte nö tavaulmelist värki võõrrassidega.

Igal juhul, see romaan on julge ja painajalik ettevõtmine. See ei ole kerge meelelahutus juba ainuüksi oma vägagi aktuaalse teema poolest, samas vandenõuteoreetikutelegi on siin kummastavat mõtlemisainet. Aga igaühele oma.

ulmekirjanduse baas

triinu raamatublogi

laura raamatublogi

Tobias Buckell - The Machine That Would Rewild Humanity (Escape Pod, 2020)

 

Autor kujutab maailma, kust inimesed on hävinenud ning Maad valitsevad inimeste valmistatud tehisintellektiga … olendid ja robotid. Millele on mälestus inimsoost siiski kallis (kuivõrd inimesed püüdsid neid luua inimsarnastena, sellest siis eneste inimsoo järglaseks pidamine).

Maa valitsejatena on neil soov kõiksugu väljasurnud loodust taastada (elagu DNA!); nii on taasloodud mitmeid looduskooslusi, nii on Londoni loomaaias koguni taastatud inimesed, kes on sealsetest elajatest ühed leidlikumad põgenemisvõimaluste otsijad. Aga noh, masinate vastu ei saa.

Loo peategelane juhib New Yorgi kaitsealal inimeste loomise keskust - neil on plaanis välja aretada mõned kohalikud Wall Streetile omased isendid. Kuid nende keskus hävitatakse pommirünnakus ning kui peategelane uurib pommitajalt, miks see nii tegi, selgub mõndagi valusat inimeste ja tehislike suhtest.

Tekst on tiine intertekstuaalsusest, viiteid kõiksugu inimsoo kultuurilistele artefaktidele, mida siis tehiskaaslased omasoodu kasutavad ja tõlgendavad. Eks muidugi on see ka ökoulme, ehk miks on planeedil Maa elujärg omadega nii kaugele jõudnud. Omamoodi lihtsam variant Charles Strossi “Saturnuse lastest”.

Manfred Kalmsten: Murtud süda

 

See on minu pilgule väga hea lugu.

Eksole, millele ma punkte annan: 

* head usutavad tegelased.
Selles jutus on Kalmsten maha jätnud oma tüüp-peategelased, kes on kas ühiskonna äärealadel kuidagi hakkama saavad ebamääraste naissuhetega enam-vähem poissmehed või rämedalt oportunistlikud võimumehed. On hoopis (täiesti usutavad) kuumavereline ja kirglik sõdur ning tema mõrsja-naine, kes algul hästi tavalisena mõjub, et loo edenedes sügavust ja häid detaile korjab.
Näiteks meeldivad talle hirmsasti tulirelvad ja ta on päris hea laskur. 

* hea usutav maailm.
Hästi tore on, kui jutus ei ole poliitika lihtne ja ühene. Et kui tahad seda, tahad kindlasti ka toda ja toda täpselt defineeritud kolmandatki. Kaks, äärmisel juhul kolm selget fraktsiooni. Miski nende eesmärkides ei kattu, vastuolusid pole ning samas ei ole võimalik olla geide vastu ja transude poolt nt. (Nagu minu vanaema oli.)
Selles jutumaailmas ON asjad segased: vabariiklased ehk kuningavastased ei tarvitse veel üldse riigivastased olla, vastupidi, nad võivad riigivastasust jälestada.

Lisaks on tore näha lugu, milles eestlased on suurrahvas, kes pisemaid ahistab.
Erilised boonuspunktid suhtumise eest maagiasse ja võlukunsti: "olen valgustusajastu inimene ja ei usu igasugu jama!" versus "see toimib! Me teame ja oskame!" versus "... ja nii juhtub päriselt".

* Huvitav lugu.
Selle eest võiks lausa mitu punkti anda, sest lugu on tõesti huvitav. Pole selgeid vastuseid ja kui lugedes tuli peale tunne "surnutega on ohtlik sedasi jamada ju", selgus mul jutu edenedes õigus olema. 
Lugu on huvitav ning samas meeldivalt loogiline, minu jaoks kripeldanud "oot, kas nii tõesti saab?"-kohad selguvadki hiljem kahtlased olema.
Ja moraal? Lõpuks on eredalt välja joonistunud, et armusuhted ei ole võti helgesse tulevikku ja see on kirjandusteosele ebatüüpiline, elule aga väga omane tõdemus ja ma rõõmustan selle üle väga.
Lisaks meeldib mulle suhtumine abiellu - sisuliselt elavad paarid koos juba ammu enne igatepidi nagu mees ja naine. Abielu ei ole mingi elumuutev suursündmus, lihtsalt asja ametlikuks tegemine.

Mis ei meeldinud:

* Kristlus kui võitev usk.
Huvitaval kombel ei ole mul reaalsete tuttavate kristlastega mingit kana kitkuda, mu poolest olgu ja jee. Ei arva, et EKRE oleks kuidagi kristlik vms. Kristlased inimestena on igati meeldivad.
Aga alates esmastest teadmisetest Muistse Vabadusvõitluse (mida koolis õppisin just sellises rahvuromantilises kastmes, nagu tänapäeval naerualune on) kohta ja põlisameeriklaste hirmsa ahistamise kohta, on mu teadvuses väga selgelt "kristluse pealetung = paha asi".
Mind päriselt häirib.

* Mõõga (ja jutu) nimi.
Krdi "Murtud süda"? 
Nagu ... nagu ... nagu ... pateetilisemalt enam ei saanud v? Kusjuures vist ei saagi. Mõtlen ja mõtlen, aga rohkem üle võlli nime ei tulegi pähe. 

* Ah, üks asi veel (see on hiljem lisatud).
Mul hakkab alati hirmus, kui mõni tegelane teeb kellelegi igavikuks valu.
Või otsuse, mis toob kaasa valu igavesti.
Sest IGAVIK. See on ... nii hoomamatu, nii õudne, nii hirmus. Määratlus, mis on minu adumisvõimest väljaspool ja kuidas nii saama? Isegi kui teine on ka mulle põhjani vastik, kuidas nii saama?!  

Varem Loteriis

Robert Seethaler - Kogu elu (2017)

 

Veidi ootamatult lugemisse sattunud raamat on … hea vaheldus. Ühe mägilase elu Alpides, algusest otsani töös ja külmas ja tuules ja üksinduses ning looduse ja tehnika vastuoludes.

Ja mis järele jääb? Elu, mis tasuski elamist, kuigi seal polnud suuri õnnestumisi ega takkajärgi vaimustavaid seiklusi ega muud märkimisväärset. Elu on küll mujal, aga ka siinsamas, naha all.

Muidugi, eks see peategelane meenutab üht tõsist põhjamaist kulgejat, ikka napi jutu ja aeglase mõtlemisega. Kahtlemata on see paljudele eksootikaks, aga noh, selliseid vaikselt vananevaid leia hulgi eesti kirjandusestki (hiljuti näiteks Mathura “Jääminek”). Aga siin on muidugi need mäed, mis võtavad oma kui on … tahtmist.

Et tegu on 20. sajandi ja Austriaga, siis ühel hetkel käib keskikka jõudnud peategelanegi Venemaa sõjakäigul ning järgnevatel aastatel sõjavangina näeb vett ja vilet - millele vastukaaluks siis on mälestus noorena Alpide laviinis hukkunud abikaasast. Ka kivid armastavad, vahel.

Päris ilus ja rahulik romaan.

triinu raamatublogi

manni lugemisblogi

Mary Robinette Kowal - Jaiden's Weaver (Escape Pod, 2020)

 

Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.

Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …

Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.

“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)

Joel Jans ja Maniakkide Tänav: Kaelani vaakumis

Head detailid (ei mingeid suuri valgeid kosmoselaeva-halle, aina kitsad kordorid, räpp ja kõik seadmeid täis, elu nagu allveelaevas), head tegelased ja väga ilus lõpp.

Jutt on pikk - lühiromaan - ja kui päris algus välja arvata, üleni põnev. 
Sõda inimeste ja võõrliigi (meelega väliselt võimalikult vastikuks tehtud) vahel, lahingu kaotus, tegelaste põgenikuelu, rasked valikud, mida ellujäämise nimel tehakse, ning viimaks lõpp, mis lõpetab - vähemalt esialgu - ka sõja. 

Absoluutselt hästi kirjutatud on loomuste ja käitumise osas nii minategelane kui tema kallim.
Elu, mida nad suure osa raamatust elavad, ajab hulluks igasuguse liialduseta. Valikud, mida vahepeal tuleb teha, on rängad. Stiilis "kas oma ellujäänud, kuid tulnukate teadusjaama külmutises ulpivate kaaslaste organeid kasutada enda omade väljavahetamiseks, sest need omad enam ei tööta, või ei".
On tölplusehetki, on arutu adrenaliinipihu-tapjahullust, on õudusunesid ja kahe põhitegelase vaheline päevi kestev tüli - üldiselt tundub, et mõlemal tegelasel on prototüübid, sest raske on kujutleda nii häid ja terviklikke tegelasi ainult kirjanike peast pärit olevat. 

Kuna mul on väga hägune arusaam kübervõimaluste kasutamisest ka tänapäeval, olid mulle virtuaallahingud (ja see, et virtuaaladminn ei tulnud üldse selle peale, et orgaanikat saab ju kohal olles füüsiliselt surmata) täiesti usutavad. Kõik toimis selle pinna pealt, mida ma kujutlen, loogiliselt ning kuna taustal olid peategelane ja tema Sirts on usutavate reaktsioonidega, oli veel eriti ehe tunne.

Sirtsuga on samas kaudselt seotud suurim ere miinus, mida ma loos tunnetasin - ja tunnetasin kogu aeg.
Kus teised naised olid? KÕIK teised naised? Mitte ühtegi polnud mainitud isegi möödaminnes, väikese detailiga.
Tühja, et nimepidi mitte, oleks vähemalt keha ja vbla ametki? Mitte midagi.
Kõik teised naised loos puudusid, Sirts oli ainus. Ta oli nunnu, samas et ta oli üksik, pidanuks kaasa tooma vähemalt tema mingil moel erilise kohtlemise. "Naine ja sellise töö peal kosmoses? Ossa!" 
Mitte midagi. 
Põhimõtteliselt naisi nagu polnukski olemas. Keegi peale peategelase, kellele ta on kallim, ei märka, et naised (nagu Sirts) olemas on. Nad pole seda ise, nad ei tuvasta Sirtsus midagi ja kokku on see päris pagana veider. 

Aga samas et peategelane ja Sirts on loo algusest lõpuni paar (mitte ei saa selleks või ei lähe lahku), on väga tore. VÄGA tore. Et neil on suhe, mis on natuke sügavam ja isiklikum kui muside vahetamine, kui kumbki hommikul oma tööle läheb, on imeline. Seda ei tule kirjanduses üldse tihti ette, et päris paarissuhte jooned näha on. Enamasti on jutuks kas värske armumine või 34 aastat kestnud abielu, mis on osalistele nii sisse kasvanud, et nad elavad üksteise ümber nagu üksteise kaissu kõverasse kasvanud puud. 
Nii et see teeb naiste puudumise heaks. Pluss ja miinus on kokku neutraalsus.

Ning et põneva ja elulisena tunduva loo lõpetab lõpp, mis päriselt ka hea tundub, mitte pole: "Jee, me võitsime! Elagu inimkond!" on nii krdi tore, et lugu saab naiste puudumise andeks ja on ikka mu silmis "hea lugu".
Lõpuks - phmt on võimalik, et naised on igal pool mujal olemas ja tegutsevad, lihtsalt siin loos kirjeldatud kohtadesse ja sündmustesse teisi peale Sirtsu ei sattunud. 
Võib ju nii olla?

Loteriis varem
BAAS

R. A. Lafferty - Thus We Frustrate Charlemagne (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Veider ajarännulugu, kus maailma targimatel peadel ongi konkreetne plaan ajalugu muuta ja nii paremat olevikku saada (no nende arvates on põhjus-tagajärg seosed alati kindlad). Ja nad alustavad tehisintellektile sarnase roboti abil katsega, et peatada relvastatud konflikt Hispaanias, mille tagajärjel Karl Suur ja tema järglased sulgesid piirid islami õpetlaste ja nende teadmistele - ja seda mitmeks sajandiks (eksole, kontseptsioon pimedast keskajast - mis tegelikult mitmete ajaloolaste arvates polnud nii masendav ühti).

Ajarännu katse paistab olevat tulemusteta ning olemasolevad targemad pead otsustavad pöörduda 14. sajandisse ning päästa William Ockham hukkamõistust. Või siis õieti millest?

Keerulisemalt mõistetav alternatiivajaloomaiguline tekst kui “The Interurban Queen” oma tragikoomilise maailmaga. Kuivõrd, noh, alates Ockhamist läheb asi päris sassi ja tekitab küsimuse, et mis eelnevalt õieti tähelepanuta jäi. Sest, no mida.

Alex Pheby - Mordew (2020)

Tähendab, millest siis alustada? Alustaks seekord kõige tähtsamast, sellest tundest. Tundest, et oled just avastanud täiesti uue maailma, läbinisti ootamatu, ehk mõnevõrra ohtlikugi, vähemasti ärevaks tegeva. Kõik ulmelugejad on seda kahtlemata tundnud, ja kui korra seda tundnud oled, siis jääd seda eluaeg üha otsima. Mõnikord leiad, mõnikord mitte, ja kui leiad, siis ei ole see alati ühtemoodi intensiivne. Vähemalt minul on see nii. „Sõrmuste isanda“ või „Düüni“ esmalugemisega võrreldavat muljet olen hiljem kohanud harva. Aga Alex Pheby „Mordew“ kuulub kindlasti samasse kategooriasse.

Sellega võikski nüüd lõpetada, aga niivõrd kategooriline seisukoht vajab ehk siiski veidi põhjendamist, või kuidas? Alustame siis algusest. Nathan Treevey on kolmeteistaastane agulilaps, kes romaani alguses teenib leiba elusmudast (on üks selline asi) „kobinateks“ (ingl fluke) nimetatavaid värdjalikke olendeid õngitsedes. Nathani ema müütab oma keha, isa sureb tasahilju kopsuusside kätte. Nathani olukord on seega üsnagi dickensilikult armetu; sellest armetusest pääsemiseks püüab ta ennast sarnaselt paljudele teistele poistele müüa linna Isandale, kes aga keeldub teda esialgu enda teenistusse võtmast. Ainsaks väljapääsuks – kui ta just ei taha ema kombel silmi nõega mustaks võõbata ja oma keha müüma hakata – jääb Nathanile liituda noore vargapoisi Gam Halliday kambaga. Needki on dickensilikud kujud, aga üsnagi nihkes: Hallidayd kirjeldab romaani alguses esitatud tegelaskujude loetelu näiteks ennast ise puuokstest kokku pannud poisina, kelle sees on sinine linnumuna, Tõmblevad Joed on aga kaks last ühes, vaheldumisi ruumiliselt „kohal“, kuid samas alati kuskil teises mõõtmes, nihkes.

Ülekantud tähenduses on nihkes tegelikult kogu linn. On ka põhjust: nagu välja tuleb, on see ehitatud surnud – mõrvatud! – Jumala (Mordew = Mort Dieu) laiba kohale. Viimasest lekib ka maagiat, millest sünnib elusmuda ja kobinad, mida linna proletaarlased lõputult vette tagasi ajavad. Räpaste agulite, tööstus- ja kaubanduspiirkondade ning aristokraatide eluasemete kohal kulgeb keereldes Isanda lossi juurde klaasist tee. Kõik see meenutab ingliskeelsele lugejale nähtavasti Mervyn Peake’i Gormenghasti triloogiat, mis meil on küll vist täiesti tundmatu – isegi BAASis pole sellest ühtki arvustust! (Mina pole ka lugenud.) Tuttavam analoogia oleks vast China Miéville’i Bas Lag. Mordew on viimasele sarnaselt groteskne, asustatud maagiliste olenditega (nagu rääkiv koer Anaximandros) ja kummaliste inimestega (pätipealik Padge, kes on sama pikk kui lai ja haiseb rääsunud või järele; kummaline Lõõts, kellel on üliterav haistmine ja pisike, kaela piirkonnas asuv suu), kes elavad tihtilugu keset kõige jäledamat räppa (Padge’i peakorter asub kuskil tapamaja tagahoovis kesk loomakorjuseid) ja saadavad korda veriseid tegusid. Vastu linnamüüri prantsatavad iga päev aga teisel pool merd elava Emanda tulilinnud, kellega Isand lõputut võitlust peab.

Grotesksed maailmad on muidugi ulmes võrdlemisi tavalised ja Nathani lugu – tema kasvamine agulilapsest Isanda õpipoisiks ja selle tagajärjel toimuv – võiks samuti jääda kogu pori, vere ja mäda kiuste võrdlemisi standardseks, kuid Pheby on suutnud selle kirjutada ääretult mitmekihiliseks. Tegelaste, sündmuste ja nähtuste ambivalentsust ja tähendustiinust süvendab veelgi asjaolu, et tekst on sisuliselt kolmekordselt läbi kirjutatud: kõik nad ilmuvad esmalt raamatu alguses tegelaskujude loetelus, siis jutu sees ja viimaks raamatu lõpus glossaaris; kõik kolm annavad igast tegelasest jne erineva pildi. Glossaar ei ole seega mitte pelgalt „kõik see, mis jutustusse ei mahtunud“, vaid omaette romaan romaanis, umbes nagu Pavici „Kasaari sõnastik“. Tulemus on üsnagi unenäoline: kõik, mida arvad tabavat, põgeneb kohe käest ning ärgates ei ole miski enam päris seesama. Aga eks muinasjutud ja unenäod ongi lahutamatult seotud.

„Mordew“ värvikate ja fantasmagooriliste karakterite üks meeldivamaid omadusi on nende võrratu inimlikkus, mis kõige selgemalt avaldub ehk omalaadses irratsionaalsuses, emotsioonide ja alateadlike hoiakute selges mõjus käitumisele. Üks markantne näide: Mordew Isanda misogüünia ja paaniline kõige naiseliku vältimine, mida tema käsilased selgitavad maagia puhtuse säilitamise vajadusega, osutub pelgaks hirmuks Emanda ees. Teiseks ei ole neis kokkuvõttes miski koomiksilikult üheplaaniline; teatav traagiline mõõde on isegi Isanda kõige ajutumatel teenritel. Lepitust on võimalik leida ka sellega, kes sulle kurja on teinud. Teisalt on kõigil tegelastel asju, millega nad leppida ei saa ja mille vastu mässavad. Ja mäss on vast „Mordew“ üks kesksemaid märksõnu. Nathani isa on mässanud Jumala vastu (siin võib näha tugevaid Pullmani mõjutusi), seejärel võlukunsti vastu; Nathan ise mässab algul isa keelu ja hiljem Isanda vastu. Selle prognoositavalt nurjumisele määratud vastuhakuga – mida võibki oodata võitlusest võimu ja süsteemiga, mida sa sugugi ei tunne? – kaasneb omajagu dramaatilist, traagilist, fantastilist hävingut, mille piire aga „Mordew“ ilmselt alles kompab: tegemist on triloogia esimese osaga. Jään suure, suisa lapseliku põnevusega ootama järgmisi.

Joe Abercrombie - Raud ise (2013)

 

Abercrombie uus triloogia tekitas paratamatult nälja varasemat meelde tuletada, sest … uus on unustatud vana. Nii on muidugi puhas nauding jälgida seda, mis kõik on Jezali ümber keerdunud (mis talle endale selgub alles kolmandaks raamatuks) - tema ja ta perekonna suhted, kuidas isa teda poputas (ja peale turniirivõitu see isa kohtumine Bayaziga) ning vennad ta suhtes kadedust tunnevad; Jezal ja kuningas ja printsid ja kaunis Terez. Ja muidugi kolmnurk Ardee-Jezal-Glokta, mis saab kokku juba Ardee Aduaga tutvumiskäigul ning mille sasipundar hakkab lahti hargnema alles kaheksandas raamatus (kuigi jah, uus triloogia pole teatavasti lõpuni jõudnud ning üks osaleja nüüdseks lahkunud … kuid veri on vägagi elus). Kahtlemata on huvitav jälgida, kuidas Abercrombie positsioneerib Jezali kogu sündmustiku juurde, autor oleks justkui … esimese triloogia põhjalikult läbi mõelnud.

Ja siis Logeni bande. Logen kadunud, Forley tõurastatakse. Must Dow ja Hagijas … neil on ees veel pikk tee. Mitte ei mäleta, mis juhtus Tul Duru ja Morn Hardinguga. Kuid see selgub! Vist (milline üllatus mind tabas teist osa lugedes, kui noh, Kolmpuu leiab veidi teise lõpu kui ma mälu järgi arvasin).

Ja muidugi esimesed viited Valint ja Balki pangale, mille haare näib kurjakuulutav, kuid esmapilgul siiski tavalise panganduse mõõtkavas. Kuid jah, selle fenomenile saab ehk rohkem vastuseid üheksandas raamatus.

Üks tegelane, kes taaslugemisel vähe ajudele käis, on see Ferro, kes oma pidurdamatusega jätab vähe debiilse mulje. Eks mõelda võiks, kas enne seda raamatut tasuks lugeda lühijutte Logeni ja Glokta hiilgepäevadest enne selle triloogia sündmuseid, ehk segaks veidi … aga samas saaks ju ka ausama pildi peategelastest.

Tuleb välja, et lugesin raamatut juba kolmandat korda; eelmine taaslugemine täiesti ununenud (ja parajalt kordan seda, millest tollal kirjutasin).

Elizabeth Moon - First Blood (Shattered Shields, 2016)

 

Lugu siis sellest, kuidas noor ülikuvõsu saab valada oma esimese vaenlase verd ja kõigist kartustest hoolimata on üpriski arukalt kangelaslik. Kindlasti kasvab temast üks võimekas väejuht, keda mehed austavad!

Kunagi lugesin “Operation Arcanast” Mooni samasse maailma kuulunud lugu, mis oli vist üpris naksakas tekst. See jutt jääb vähe rahulikumaks, ses suhtes et tegevus toimubki madinast hoolimata üsna kitsas aegruumis ning arvatavasti on just tagaplaanil sündimas suured sündmused. Ei saa öelda, et tekst suurt üllataks oma võimalustega, on selline üleskasvamislugu.

Kell Rajasalu: Käilakuju

Ei oska seda lugemismuljetamist kuidagi alustada. 
Phmt tahaksin karjuda: "Uäääää, nii hea jutt, nii hea, nii hea ...!" ja muud sõnumit ei oskagi edastada, sest NII HEA JUTT.

Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama. 

Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.

Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh"). 

Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki. 
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti. 
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus. 
Teeme ära. ükskõik kui raske on!

Imeline. VÄGA hea töö.

varem Loteriis
BAAS

Fonda Lee - I (28M) Created a Deepfake Girlfriend and Now My Parents Think We're Getting Married (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugesin Locuse arvustust sellest antoloogiast ning seal kirjutatu järgi on käesolev tekst antoloogia naljakaim lugu … no eks siis pidi seda lugema enne teisi tekste.

Lugu siis lähitulevikumaailmast, kus sul on võimalik raha eest end nö treenida kohtinguteks, seda siis tehisintellekti mehitatud avatariga (viis, kuidas sa reageerid või tähelepanu pöörad nö kaaslasele, annab siis pluss- või miinuspunkte - saadate üksteisele sõnumeid ja pilte ja väikseid kingitusi (mida siis inimkasutaja ostab teenusepakkujalt)). Ja kui oled küllalt küps (ehk siis jõudnud teatud punktitasemeni ja oled küllalt lisateenuseid ostnud), siis saaksid liituda järgmise programmiga, kus on nüüd reaalsed inimesed, kes on samamoodi edukalt läbinud selle tehiskohtingute kogemuse ja peaksid nüüd sellega “inimsõbralikuma” kohtingukaaslased olema. See on siis nö ametlik idee, kuidas mõnd tehnoloogilist uuendust kasutada (jajah, arvuti võib olla eelkõige hariv jms).

Aga - üllatus-üllatus - seda programmi saab kasutada ka muuks otstarbeks (mitte küll virtuaalseksiks, selleks on omad illegaalsemavõitu võimalused), nii siis jutu peategelane kasutab seda tehiskohtinguvärki, et saada kaelast ära vanemate mure, et pingelise töö tõttu pole pojal aega suhelda neidudega. Programmi abil saab siis peategelane tekitada kõiksugu pildimaterjali jms, mida siis vanematega jagada. Ja et asi reaalsem paistaks (kohtinguprogrammil on vaid 12 litsentseeritud naiskaaslast, mistõttu miljonitel üksikutel meestel on üks neist kaaslannadest kuskil netiavarustest piltidel üleval), siis noormees veidi modifitseerib selle kaaslanna väljanägemist (sellest siis pealkirja “deepfake”).

Poja viimaks saabunud suhe teeb vanemad õnnelikuks, seda enam, et tehiskaaslane mängib video vahendusel nii usutavalt toredat kaaslannat. Uus jama - millal poeg ometi abiellub? Aga see on vaid osa katastroofist - nimelt see virtuaalsõbranna välimuse modifitseerimine tuli ühe reaalse tuttava piltide abil ning ega see saladus vaka alla jää.

Tekst on esitatud omamoodi salujuhanlikus blogisissekandena, kus mees kommenteerib oma tegevust ning suhtleb mõnede jälgijatega. Lähitulevikumaailmas on omamoodi ükslapsperes-poliitika, mistõttu vanemad on muidugi mures, et poja senine olematu abikaasaotsing ähvardab nende suguvõsade jätkumise üldse lõpetada jne. Ja no muidugi see äppide teema, kus inimesed pigem eelistavadki virtuaalkaaslaseid kui et kohtuda nö treeningu läbinud inimestega - kes pole ikkagi niivõrd … turvaliselt ettearvatavad kui lubatud. Eks see lugu ole niisugune naer läbi pisarate.