Jim Butcher - Vereriitused (2022)

 

Sari võtab veidi ootamatu pöörde, või noh, samas on muidugi midagi sellist vaja, et mingitki sügavust juurde süstida sellele jätkuvale seikluste pillerkaarile. Nimelt selgub Dresdenile, kes ta ema õieti oli … ja et tal on poolvend, ja seda õige ootamatust kandist. Lisaks hakkab tekkima pinge teise naiskangelase ohvitser Murphyga. Kuivõrd noh, vampiiristunud Susan on teadagi eemal ja mõlemad lähtuvad sellest, et neil lihtsalt pole tulevikku. Aga muidugi, Murphy võib ka olla nö luhtunud katseks ja ollakse sõbrad edasi jne, enne kui mõni tõeline femme fatale jälle ette satub - sest ega vaid seiklustega saa täita nüüdseks selles sarjas ilmunud 11 romaani.

Tekst on muidugi dramaatiline ja Dresdeni olemasolu võimalikkus enam kui ohustatud, sest ta peale peetakse jahti ning palgatööks võetud tööamps jõuab õige ootamatutele radadele - mille tulemuseks on siis mõnede vanade liitlaste kaotamine ja uute sõprade leidmine. Eks teose meelelahutusliku osa eest kannab hoolt palgatööks võetud pornofilmi võtete turvamine üleloomulike jõudude rünnakute eest, aga noh … see leiab õige traagilise pöörde, kui juhuslikult hukkub üksikemast näitlejanna.

Eks jah, tegevus pole nii laiahaardeline kui eelmises romaanis, rohkem õiendatakse vanu arveid ja muidugi need vampiiride omavahelised võimuvõitlused. Kutsika lisandumine on kindlasti tuleviku tarbeks, praegu mõjus see vähe tüütult.

ulmekirjanduse baas

Olivie Blake - The Atlas Six (2020)

 

Raamatu algus on paljutõotav. Alexandria raamatukogu, nagu välja tuleb, mitte ei põlenud maha, vaid läks põranda alla, et nõnda kaitsta kogus hoitavaid salateadmisi. Näiteks võlukunstist. Edasi tulevad aga juba klišeed, sest raamatukogu hoiab ja haldab salaühing, millega iga 10 aasta järel kutsutakse liituma kuus maailma parimat ja unikaalseimat võlurit (raamatu kõnepruugis medeiaani). Kuus kutsutut peavad veetma aasta koos, mille järel viis neist saavad ühingu liikmeks. Nõnda kohtumegi kuue noore võluriga, kes peavad aasta aega elama koos reaalsusseebilikus Londoni häärberis ja tõestama, et just nemad on parimad. Algsituatsioon on seega praeguseks juba suht klassikaliselt žanriromaanilik. Meenuvad, ma ei teagi, "Näljamängud", Grossmani "Võlurid" jms. Süžee on žanrikirjandusele omaselt skemaatiline, tegelaste isiksused puhtalt funktsionaalsed: neil on iseloomuomadused vaid selleks, et punktis x saaks juhtuda y. Selles pole iseenesest midagi halba - puhas žanrikirjanduski võib olla väga võluv. Mind aga ei suutnud Atlase noored kuidagi ära võluda.

Miks küll? Tahaks öelda, et romaanis puudus minu jaoks vajalik pinge. Süžeeline pinge sumbub mõningasse absurdi, kuna peategelaste aasta Londonis sisuliselt algab sellega, et nad tapavad maha majatäie spioone ja salamõrtsukaid, mis on neile justkui hane selga vesi, kuid piinavad siis sisuliselt aasta otsa ennast küsimusega, kas ühe inimese tapmine võib olla õigustatud. Ja ainukegi stseen, kus karakterite vahelist pinget oleks saanud parajal määral tekkida - kaks telepaati peavad lahingut ning üks sunnib teise rõdult alla hüppama, mille järel selgub, et kogu võitlus leidis tegelikult aset kolmanda tegelase peas ja näiline võitja on tegelikult jõukatsumise kaotanud - jääb kokkuvõttes tuimaks, sest kahest vastakuti sattunud tegelasest pole kumbki eriti sümpaatne ega isegi huvitav. Mille tagajärjel mind lihtsalt ei huvitanud, kumb neist võidab.

Ehk see oligi raamatu üldine viga: Blake on püüdnud kirjutada raamatut, kus ükski tegelane pole sümpaatne, millel on selgelt ka oma point, sest tippvõlurite salaühing ei saa ju koosneda eriti sümpaatsetest tegelastest. Mõelge näiteks kasvõi, milline on elu Pratchetti Nähtamatu Ülikooli hierarhia tipus. Või siis "Troonide mängus", kus sa kas võidad või sured. Vahemärkusena olgu öeldud, et GRRMi saaga on mul kolmel korral esimese raamatu keskel pooleli jäänud. Ja võib-olla on ka just GRRM olnud ka Blake'i suurimaks eeskujuks, nii et kui sulle "Troonide mäng" meeldib, siis ei pruugi minu siinset arvustust liialt südamesse võtta. Aga läheme siiski tagasi "Atlase" juurde. Keegi Blake'i raamatu võluritest pole minu jaoks piisavalt groteskne (oletan, et see võiks siin olla õige sõna), et taolist antikangelase rolli välja kanda. Kõik on pigem sellised, et "ta võiks olla väga tore, kui ta nii nõme ei oleks". Sedasama võib kokkuvõtteks öelda ka raamatu enese kohta: võiks olla väga tore, kui ta ei oleks nii nõme.

Michael J. Sullivan - Avempartha (Theft of Swords, 2011)

 

Jätkub siis Riyria tsükkel ehk siis teine romaan kuueosalisest seeriast (mis siis taasavaldatud Orbiti poolt kolme raamatuna). Royce ja Hadrian lasevad end noorel tüdrukul ära rääkida, et nad tuleksid ta isa päästma - enne kui see astub vastu mingit ääremaa küla terroriseerivale koletisele; sest see koletis on juba tapnud nii tüdruku venna kui teisi lähedasi ja külaelanikke. Nojah, muidugi kurb lugu ja tüdruk pakub selle eest naeruväärse summa, kuni selgub, et tüdrukule soovitsa neid mehi palgata sinna külla sattunud kätetu vanamees Esra Haddon. Kelle jutu järgi saab koletist tappa vaid mõõgaga, mis asub küla lähedal jões asuvas haldjate ehitatud tornis (jõgi eraldabki inimeste ja haldjate alasid). Ja see on varastele juba parajalt intrigeeriv!

Samal ajal saadab Melengari kuningas Alric oma õe Arista nö diplomaatilisele missioonile sinnasamma kuningriiki, kus asub see eelmainit küla. Muuhulgas on neiu saatjaks Melengari piiskop, ning Aristale selgub, mis tema isa tegelikult ähvardas ning kuidas kirik sellest teadlik ja koguni asjaga seotud oli. Lisaks selgub, et kirik korraldab visiidiga samaaegselt üht ilmatumat turniiri, mille võitjat ootab …

“Auhinna” saamiseks peab võitja tapma koletise seal külas - milleks pole senini suutelised ei kohalikud ega saabunud vargapaar. Royce ei saa kuidagi torni mõõgale ligi - isegi nüüd, kui ta abiks on Esrahaddon ja üks kurikael esimesest romaanist.

Tegu on siiski alles teise osaga, aga üha rohkem hakkavad avanema selle maailma saladused ja võimuhoovad, millised iidsed vandenõud ja vaenlased hakkavad seal kokku põrkuma. Teksti haare läheb üha laieldasemaks, kuigi tegevuspaik on erinevalt esimesest romaanist surutud üsna väiksele alale.

Ei saa öelda, et tegu oleks just tajusid avardava kunstiteosega, aga meelelahutusena küll igati loetav tükk. Kui esimene romaan on üsna terviklik raamat, siis siin jääb nüüd päris palju võimalusi laiale - mida õieti plaanib Esrahaddon; kes võib olla Novroni pärija (heh, omamoodi kummardus Tolkienile, eriti avalikuks saanud kandidaadi puhul), mida taustal haldjad õieti ette valmistavad. Hakka või järgmisi osasid tellima.

Tad Williams - The Stranger's Hands (Wizards, 2008)

 

Küla lähedal metsas peatuvad kaks võõrast meest - üks neist on pea liikumatu, teise mehe sõnul on ta peale õnnetust mälu kaotanud. Aga sel omas maailmas elaval mehel on imettegev käepuudutus - nimelt kui keegi ta tähelepanu haarab, võtab ta kinni selle käest … ning nüüd võib täituda inimese sügavaim soov. Nagu peagi selgub, siis kõigiga nii ei lähe, ta tähelepanu äratab ehk üks inimene viiest.

Mis on muidugi enam kui küll, et sinna metsa hakkavad liikuma omamoodi palverännakud, ja et õnneotsijaid rahast tühjaks teha, tekib sinna omamoodi teenindav asula. Imetegija kuulsus jõuab kohaliku võlurini, kes tuleb seda kunsttükki vaatama, ning õudusega avastab, kellega selle vaikija puhul õieti tegu on. Võluril pole niisugust jõudu, et vajadusel sellele vastu astuda - ta kutsub kohale oma ajastu parima võluri, kes juba kord on “sellega” jõudu katsunud.

Lugu areneb saladuse arenedes päris pingeliseks, ning omamoodi on ka päris lahe lahendus.

Naomi Novik - A Deadly Education (2020)

Võlurite koolidest on praeguseks kirjutatud kindlasti sadu, kui mitte lausa tuhandeid raamatuid ja seegi on üks nendest - nagu pealkirigi reedab. El - täisnimega Galadriel (päriselt ka!) Higgins - on õpilane ühes sellistest, kuid Noviki loodud Scholomance on koolina täiesti värdjalik. Isegi Lev Grossmani Brakebills on selle kõrval täiesti lebo paik, rääkimata siis Sigatüükast. Noviki loodud maailmas (tänapäeva maailmas, ainult võlukunstiga) ründavad võlureid alailma maagilised, võlujõust toituvad koletised, malefecaria. Ja et sul vähegi oleks šanssi jääda võlurina ellu, on kõige parem käia koolis, kust tervelt veerand õplilastest elusana välja astub (mitte iga sajas või nii). Sest õpingute lõppedes peavad kõik üritama välja murda läbi koletisi täis aktusesaali (mis polnud päris sellisena plaanitud, lihtsalt puhastusmehhanism läks varsti katki ja keegi pole seda enam suutnud ära parandada). Õpetajaid seal pole, ilmselt seepärast, et neil võiks õpilastest kahju hakata. Kool õpetab lapsi seega ise, ja suht halastamatult. Ja traumeerivalt muidugi ka: nii mõnigi vilistlane kasutab omandatud oskusi nähtavasti vaid selleks, et võluda endale töökoht kuskil suures firmas, kus keegi teda tähele ei pane ja ta ise midagi tegema ei pea (mis meenutab natuke Quentinit Grossmani "Võluritest").

El on selles keskkonnas natuke nagu valge vares, või õigemini mustimaist mustim ronk. Ta pole populaarne, tal ei ole sõpru - kuigi ega neid pole õieti kellelgi -, ja tagatipuks on teda õnnistatud tõeliselt kurjakuulutava andega: kui ta vähegi tahaks, võiks ta pelga näpuliigutusega linnasid maa pealt pühkida, ainult et ta väga ei taha. Mis sest, et selleks sobivaid loitse pakub kool talle köidete kaupa (ilmselgelt pole teda programmeerides sellise võimalusega arvestatud), lihtsamat laadi koristusloitsu saamiseks peab ta aga hullu vaeva nägema. Eli plaan koolist pääsemiseks on seetõttu olnud saada hakkama millegi tõeliselt heroilisega, mis paneks inimesi teda tõsiselt võtma ja mõni enklaav ta endaga kampa võtaks. Sellele plaanile tõmbab aga kriipsu peale Orion Lake, tõeline prints valgel hobusel, kes kõiki kogu aeg päästa soovib ja seetõttu hakkab korduvalt päästma Eli, kes omakorda on tõeline magnet koletistele. 

Edasi võiks nagu arvata, mis juhtub, aga õnneks päris nii siiski ei juhtu. Neist saavad lihtsalt nagu sõbrad või nii ja jummalast tore on lugeda raamatut, kus noored inimesed on normaalses mõttes sõbrad ja pilavad teineteist jõhkralt, kui nad parasjagu koletisi ei tapa. Või koolitööga ei tegele. Noviki loodud kool on põhimõtteliselt kooli kui sotsiaalse keskkonna kvintessents - koos kõigi sotsiaalse hierarhia füüsiliste väljenduste (paremad lauad sööklas jne), klikkide ja tapvate pilkudega, millele võlukunst omalt poolt veel mitu vinti peale keerab, kuna pilgud võivad päriselt tappa ja istekoht võib päriselt olla elu ja surma küsimus. Ja El on selline toredalt sünge kuju, iga noore gothi unistus, sõltumata tema soost. Kokkuvõttes seega tore ja lõbus lugemine, ehkki see väga suurt vaimset pingutust ei nõua. Natuke suisa ootan seetõttu päeva, mil keegi kirjutab raamatu samasugusest võlurite koolist, mis on aga rusuv, nagu Šalamovi "Kolõma jutud".