Marusja Klimova - Majake Bois-Colombes’is (2016)

Triloogia teine osa, järg romaanile “Siniveri”. Kui eelmise raamatu tegevus leidis aset Leningradis, siis nüüd peamiselt Pariisis - tõsi küll, sõltuvalt raamatu koosnemisest eri tegelaste elude episoodidest on nii mõnedki juhtumised Nõukogude Liidus. Ehk siis vene seiklekad üheksakümnendate aastate Pariisis; nagu neile on eelnevalt kinnitatud, on välismaal elu parem kui Nõukogude Liidus, seal on vabadus ja paremad materiaalsed olud. Tõepoolest, Euroopas saab igasuguste trikkidega end elus hoida, vajadusel leiab ikka supermarketite jäätmekastidest midagi hamba alla pistmiseks või leidub inimesi, kes kerjustele head põli pakuvad.

Ainult et… kõik see ebakindel eluolu on üpris väsitav. Marusja ja teised venelased leiavad elamispaiga Pierre’i juures, kes pole just normaalne meesisend. Pierre proovib naistelt keppi saada, ainult et ta ise on niivõrd eemaletõukava elukorraldusega, et keegi ei taha Pierre’ga suguühtesse astuda, mis teeb mehe üsna ebastabiilselt käituvaks. Ja et Nõukogude Liidust emigreerunud venelaste kogukond pole just oskustöölistena rakendust leidev, on see kõik kokku üks mäslev psühhootiline karussell virelemistest ja seiklustest ja sassis inimsuhetest.

Niisiis rahutu vene hing puutub kokku lääneliku eluoluga. Väiksemas plaanis saab elada Nõukogude Liidu järgses omainimeste kogukonnas, samas suures plaanis tuleb kohanduda teistsuguse kultuuriga. Vene hing ja Pariisi nurgatagused. Ei saa öelda, et Klimova looks musta ja valge pildi, lihtsalt sellised boheemlikud hinged kipuvadki niisugustesse olukordadesse sulpima, kuni viimaks ühiskond  nad alla neelab või täielikku marginaalsusse surub (muidugi on alati erandeid). Raske öelda, et loetut täiega fännanuks (esimene raamat oli kuidagi… löövam), aga hea vaheldus tavapärastele tekstidele.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Marusja Klimova - Siniveri (2014)

Lugesin selle kohta "Kes-Kus"'is ja no why not osta paari kopika eest selline huvitav teos. Venemaa päris seisund huvitab mind ikka ja mina sellesse nii palju süvenenud pole kui näiteks külluslikult saadavasse USA päris elu kirjeldustesse. Tegelikult loen Venemaa asju, et leida sealt kinnitusi "normaalse inimese" müüdile. Selles raamatus on ainsaks normaalseks inimeseks vist küll ainult autor.
    Jube, jube on see venelase elu. Põhimõtteliselt kirjeldab autor vist oma minategelase läbi elu Peterburis ja kuda seal oli üles kasvada ja kes teda kõik ümbritsesid jne. Ega seal suurt pointi polegi kui dokumenteerida päevikulaadsete meenutuste abil. Lugemine läheb kergesti, eriti kui saad hoo sisse. Põhiemotsioon on jälkus ja vastikus, nagu peaks hoidma käes piiritusepurgist väljakukkunud inimloodet. Vaatad iga külje pealt, tunned käes materjali ja ninna tungib rõve hais.
   Lugedes tuleb peale ka tohutu kurbus ja kaastunne venelaste peale, kes on justkui metselajad suures puuris. Justkui ei suudaks nad kunagi inimesteks muutuda ja on igavesti, nii tsaari kui partei all kinni pooleldi libahundist inimeseks muundumise faasis. Pidev joomine, hooramine ja vaimuhaigust meenutav riigivõimupoolne represseerimine loovad sellise inimese, kelle hing on vist küll köndistatud ja hävitatud. Ainult targemad kolivad minema või suudavad kuidagi vaimselt ellu jääda ja õnneks on autor selle kõik talletanud. Ma lähimas tulevikus temalt midagi rohkem lugeda ei soovi. Mitte, et ta on halb kirjanik vaid vastupidi. Brr... Venemaa.

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

Marusja Klimova – Siniveri (2014)

Mis on undergroundkirjandus? Teadagi, kas mingi arusaamatu sonimine eksperimenteerimise teemal või siis elu värskuse ja võikuse lugejale kaela kallamine. Klimova suurt ei eksperimenteeri, seega saab üsna jõhkra ja häiriva pildi autoripoolsest kujutelmast kaheksakümnendate elust Leningradis; seda siis läbi Marusja kasvuaastatest ja täiskasvanueast kui ka Marusja tuttava homo Pavliku päevikukatketest. Pavlik soovib välismaale elama saada, viimaks vist õnnestubki, kui ta laseb end juudiks mehkeldada ning nii saab Saksamaale asuda.

Klimova on kokku kirjutanud üpris rämeda ja räpase argimaailma. Marusja lapsepõlv ja igasugused kokkupuuted poiste või perverssete meeste tahtmistega, joomised ja tembud, suhted vanematega, venna ärakeeramine; see võiks olla grotesk, aga millegipärast on tunne, et sellises laadis võiski ühe nõukogudeaegse tütarlapse elu ja juhtumised olla (muidugi, see ei tähenda, et enamikul võis selliseid kogemusi olla).

Ja siis edasi täiskasvanumana... noh, vabameelne elu, niivõrd kui võimalik. Hoorad, homod, hälvikud ja sahkerdajad; keppimine, joomine ja mammonajaht, ikkagi suurlinnaelu kui selline oma paljude eripalgeliste ahvatluste ja võimalustega; nii lapsed, täiskasvanud kui vanem generatsioon on rohkem või vähem segased või siis joomise tagajärjel arengupeetuse või isiksuse häirega (muidugi, alati võib ju endale kinnitada, et kui erilised inimesed jne). Autor jutustab mitmete tegelaste lugusid, kes Marusja või Pavlikuga kokku puutuvad (see, kuidas Pavliku või Marusja lood arenevad, on oma nähtus), vahel võiks see rajujaburus nagu naljakas olla (nagu nt Jerofejevi puhul), aga tegelikult on kogu aeg kergelt õudne või ka vastik.

Tegemist justkui üpris rämeda antipoodiga Patti Smithi tõlkele – muidugi, üks on ilukirjandus ja teine mälestused, kuid mõlemad kirjeldavad vastavalt oma paatosele Ameerika ja Venemaa tähtsamate kultuuritsentrumite elu ja selle mõningast pahupoolt. Huvitav ja julge tõlkevalik, igatahes ärksam valik kui teised hiljutised Loomingu Raamatukogu vene kirjanduse tõlked.

“Praegu oli kevad, räpane lumi polnud veel jõudnud ära sulada ning ümberringi oli kõik porine, hall ja nukker. Sellistel päevadel tundis Marusja alati rahutust ja nukrust, ta tahtis minna kusagile vaid selleks, et mitte paigal passida, ehkki minna polnud kusagile, ükskõik, võis ka lihtsalt mööda tänavaid käia, üle lompide, mööda hallidest majadest, ja sedasi niikaua kõndida, kuni ära väsid ja jalad keelduvad edasi liikumast. Seejärel võib jäise tuule käes pingile istuda, kuna minna pole kuskile ja mitte keegi sind ei oota, ja mitte keegi ei vaja kedagi, ja nii see jääbki, kuni otsa saab.” (lk 12)

trakyllmaprokrastineerinj2lle
loterii