Nick Hornby: Pikk tee alla

Oot, võtan pea käte vahelt, ei mõtle, mida öelda, vaid lihtsalt lamisen. Sobib? Sobib.

Seekord siis raamat enesetapjatest. Või vähemalt neljast inimesest, kes kohtuvad esmakordselt tornmaja katusel, kavatsusega sealt alla hüpata.
See ei ole päriselt sama asi, mis hüpatagi. Aga päriselt teine asi ka mitte, mina TEAN.

Ma ei loe sihipäraselt depressioonist ja enesetapjatest rääkivaid raamatuid, lihtsalt ei-tea-küll-miks on need teosed, mida mulle kingitakse või soovitatakse, ja siis ma ikka loen läbi, sest äkki saab targemaks.
Natuke spoiler: ei saa.
Seekord ei saanud veel eriti.

Vaata, enamik enesetapust rääkivaid raamatuid on kirjutatud inimeste poolt, kes pole kunagi tõsiselt enese äratapmist proovinud. Mõtet veeretanud - seda võib küll olla, ent mitte teokstegemiseni läinud. Aga kui on hea kirjutussoone ja kujutlusvõimega kirjanik, ei ole tal päris kogemust vajagi, Hea kirjandus on hea kirjandus ja kirjanik ei pea veel amokki jooksma ja inimesi tapma, et usutavat sarimõrvarit loos tegutsema panna.

Paraku - Nick Hornby ei ole päris nii hea kirjanik. Tema loo mitteusutavad kohad on kas karakteriloome nõrkus (nad kõik on ühel või teisel moel ebausutavad, ent kuna nad pole päris klišeed, siis jäävad tegelased "natuke nõrkadeks" mitte "nõrkadeks") või nende tegelaste mõttetegevuste nõrkus.
Neid kohti ei olnud palju, kus seesmiselt oigasin: "Nii see küll ei käi!", ent nad olid olemas. Ses suhtes ühtlane teos, et nad olid kõigi tegelaste vahel võrdselt jagatud, igaühele oli kord-kaks jaburat mõtlemist (ette) kirjutatud.
Muide, kõigil tegelastel olid ka erilised helgushetked, kus nad üksteist või situatsiooni äärmiselt tabavalt analüüsisid, ning omad erilised tölplushetked, nii et phmt võibolla tegi Hornby seda ebausutavust ka meelega. Helged hetked ja tölplus olid üsna kindlalt meelega seal.

Üsna hirmus on, kuidas kui vaatama hakata, jookseb konstrueeritus läbi - aga Hornby konkreetne konstruktsioon on mulle sobiv samas. "Maailmas pole kindlamat jõudu kui juhus ja eksitus".
Kord toob planeeritud kenadus kaasa katarsise, kord kukub täiesti läbi, paar korda jääb kahevahele - on jamasid, on imesid, mõlemaid. Kord ütleb keegi kellelegi teise maailma muutva lause suvaliselt, sest midagi muud ei tule pähe, ning ei pea seda oluliseks. Vahel öeldakse samamoodi põrmustavaid, kohutavaid asju.
Vahel läheb nii, vahel teisiti, vahel puhastutakse peale räpas püherdamist, vahel määrdutakse mõttestki millelegi ilusalt ja soojale.

Üks hästi hea koht oli sees, mis seda väärt, et välja tuua, Ma küll ei tsiteeri, vaba meenutus: me oleme kes me oleme. Et sa võid olla ükskõik kes tahad? Jaa. Võta vanni äravoolutorul kork eest ning ütle veele, et ta võib minna, kuhu tahab. Vaata, mis juhtub.

See mõte on hea, aga samas on selle raamatu tegelased natuke liiga kitsas alas opereerivad. Minu arust inimesed ei ole nii lihtsalt defineeritavad, nii ühesed. Et jaa, nad on küll need, kes nad on - aga siiski rohkem kui neli omadust.
Päris inimesed on põnevamad kui need raamatutegelased.

Aga loo lõpp on muidugi optimistlik. Lahtine, aga optimistlik, sest see on just sedasorti raamat.

Sehkendaja
Orkaani südames on vaikus
Juuli raamaturiiul
Sirp

Nick Hornby – Naljakas tüdruk (2015)

Noor Barbara tuleb Londonisse, sooviga saada komöödianäitlejaks. Kummaline soov kuuekümnendate keskpaiga noorel naisel, aga... Hornby püüab lugejad osavalt võrku, kõigepealt palju elevust, nalja ja mõni ebaõnnestuminegi, edasi läheb toon asisemaks (Barbara vaatenurgale lisanduvad kaastööliste vaatenurgad), aga seda küll mitte üdini kainestavalt. Algusaja komöödiaseriaali elevus ja löövus asendub palgatööga, reitingute nimel tuleb üha edasi punnitada – sest pered ja tuntud inimese elustiil tuleb kinni maksta jne. Niisamuti hakkab näitlejaid kummitama tavaline probleem, vaatajad ootavad, et seriaali mees ja naine ka väljaspool ekraani jätkaks teineteisele elamist. Kapihomodest stsenaristidel puudub arusaam pereelust, kaasnäitleja ei salli Barbara domineerimist jne.

Autor kirjutaks Barbara / Sophiest justkui meelelahutusmaailma ideaalnaisest – ta on tarmukas, vaimukas, kahe jalaga maa peal, tal on pea õlgade vahel ja arvestab teistega (muidugi, eks igaühel on oma nõrkusehetked). Ja muidugi välimus, mida sooviks lausa guugeldada oma silmaga veendumiseks. Kuid romaan pole vaid Sophie edu- ja eluloost, peale tema on veel nelja mehe lugu, kes Sophie turjal karjäärile hoogu juurde saavad. Raamat on tollasest Inglismaa 60ndate ajastust, mil sõjajärgsed kasinusaastad hakkasid üle saama ning avastati, et inimesed on midagi enamat kui töö- ja pereloomad, inimesed on erinevad ja neil on eraelulised probleemid, millest polnud senini laiemas avalikkuses räägitud. Kõiki ei saa ühe mõõdupuuga mõõta (kuigi muidugi selle asemele tekib uus mõõdupuu, uus nivelleerimine).

Tegemist pole just ajatu romaaniga, eelkõige on raamatul meelelahutuslik funktsioon (seda peamiselt inglastele, kellele tollane olustik paratamatult enam ütleb kui eestlasest lugejale). See on romaan neist õnnelikest inimestest, kel on töö ja lõbu ühendatud, kel on omavaheline klapp, sünergia – koos tegutsedes saavad teha midagi... rahuldust pakkuvat. Eneseteostus ja rutiinist eemalolek (no mõneks ajaks).

Okei, sel postitusel pole suurt saba ega sarvi. Ühesõnaga, üle keskmise meelelahutuskirjandus, saab nalja ja erinevatele tegelastele kaasa elada. Pigem lugeda kui niisama ükskõikne olla.

“Dennis oli üsna kindel, et mõistab Sophie' ettepanekut, kuid “üsnast” polnud küll, vähemalt mitte Dennisele. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes eeldab kõige hullemat. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes tõlgendab kahemõttelisust kõige kindlamalt, igavamalt ja sõnasõnalisemalt. Tema ees terendas väga suure tõenäosusega elu lõpuni üksikuks jäämine.” (lk 315)

tarbimiskriitika
marcamaa 

Nick Hornby – Fever Pitch (2000)

Hornby on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ta lapsest peale Arsenali fännab ja kuidas see ta elule mõjub. Lapsepõlvemälestuste rekonstrueerimine on päris naljakas, kõik need arutlused, mis autori arvates tol ajal need Arsenali šokid temas põhjustasid ja kuidas see kõike muutis. Aga jutt pole vaid autorist endast, vaid ta vaatleb laiemalt, et mis üleüldse on see psühhoos nimega jalgpall, mis mõjutab laiu masse. Ehk siis siiras ja kriitiline ood jalgpalli fenomenile üleüldse.

Huvitav, mida Hornby arvab Wengerist? Vastupidiselt raamatus kirjeldatud “antijalgpalli” harrastavale Arsenalile (keda kõik peale fännide vihkasid, ei mingit glamuuri ega mänguilu), mängitakse nüüd justkui ilusat jalgpalli ja inglise pallureid on seal pea minimaalselt; kuigi jah, tulemusi suurt pole – mis ei mõju just üllatavalt peale Hornby okkalise kaasaelamise lugemist. Et raamat lõpeb 1992. aastaga, siis väga suur osa mainitud nimedest on mulle tundmatud (oh neid kaheksakümnendate Inglise liiga ülekandeid Soome telekast – ja seda muidugi mustvalgest telekast nähtuna).

Et siis selline raamat. Jalgpall ja elumured, need käivad koos kahekesi.

“Sport and life, especially the arty life, are not exactly analogous. One of the great things about sport is its cruel clarity: there is no such thing, for example, as a bad one-hundred-metre runner, or a hopeless centre-half who got lucky; in sport, you get found out. Nor is there such a thing as an unknown genius striker starving in a garret somewhere, because the scouting system is foolproof. (Everyone gets watched.) There are, however, plenty of bad actors or musicians or writers making a decent living, people who happened to be in the right place at the right time, or knew the right people, or whose talents have been misunderstood or overestimated.” (lk 201)

Nick Hornby – Julia, alasti (2010)

“Ta kahetses, et polnud sigitanud mingit kolmekümneaastast kõva joomaga mehaanikut kusagilt Texasest. Siis oleks ta võinud osta lihtsalt steike ja õlut ja ploki Marlborot ja asjaga ühele poole saada. Ent see konkreetne stsenaarium oleks ilmselt nõudnud mõne seksika kolmekümneaastase Texase ettekandja rasestamist, aga Tucker oli raisanud oma nooruse surmkahvatute inglise modellide peale, kellel olid rindade asemel põsesarnad, ja nüüd tuli tal selle eest maksta. Kui ta nüüd järele mõtles, tuli tal selle eest maksta ka toona. Mis tal küll arus oli olnud?” (lk 60)

Hornby raamatute lugemine on selline vähe kummaline tegevus. Mõnel vähe radikaalsema meeleoluga tahaks ülbelt irvitada, et häh, mis ajaviitekirjandus ja millised suhtevärgid ja armastus ja muu (ja veel autori muusikamaitse – selline pehme värk; õige eelajalooline muusika on ikka Throbbing Gristle ja Smegma ja Nurse With Wound ja mis kõik helimammutid veel (mitte et ise neid kuulaks jne)). Aga siis teisel hetkel lihtsalt vaikid häbelikult ja ikkagi loed nohinal ning tunned end hiljem korraks elusamalt. Ja mis kõige hullem – Hornby lugemine paneb pea alati mõnedele oma mineviku asjadele mõtlema ja sellest tarbetult masenduma ja seejärel leidma, et tegelt saaks paremini elada jne. (Mitte et ikkagi lõpuks õppust võtaks.) Piinlik kohe nii mõelda. Kirjanduslik eneseabi pea kõigile (no vanematele kui 25 (ja kes arvab, et on, noh, vahel oma pika elu jooksul õnnetu olnud)).

Raamat vananemisest ja stagneerunud elust. Milline tore avastus, et oled keskealine ja viimased 15-20 aastat võiks vetsupotist alla lasta. Aga raisatud eluaastad on teadagi... täiega raisatud, ei ole siin mingit asendamist. Tuttav tunne? (Jah, kallis noor lugeja, ära tee rumalusi. Jah, austatud hallipäine lugeja, olukord on nadi.) Kui sööpalvetaarmasta pidi keskealiste abielulahutusi põhjustama, siis seda raamatut võiks ehk millalgi samas süüdistada. Või noh, üleüldse panna kahtlema, kas pikemad suhted on tegelikult mõttekad (ja mis võiks nende asemel üleüldse olla). Aga jah, kes siis ei tahaks sooja küljealust ja vaba suhtlemist.

Mees ja tema viis järglast ja nende neli ema. Ja üks naine, kes tahab üksilduse petmiseks omale last. (Õigemini küll – endine muusik ja poeg ja lahkuv ema ja muusiku neli tundmatuvõitu järglast ja kolm mõnel hetkel viljastavalt kepitud naist ja teiselt poolt andunud muusikafänn, kelle naine jätab ta maha, sest neil pole last ja tulevikku. Oot, nüüd läks veel rohkem sassi.) Argielu tühitähi ja rutiin ning põgenemine vastutuse eest. Täiskasvanuks saamine. Võimetus omale teed uuesti leida. Tuttav tunne? Mentaalne hirmuhigi? Saabuv paanikaatakk? (Huvitav, mida Hornby kahekümne aasta pärast kirjutab – siis peaksid ta tegelased enamvähem pensionärid olema.)

Aga. Tegemist pole depressioonitellisega, millega endale vastu pead taguda ja ulguda murest. Saab nalja (ja vahel päris head). Ja kuulu järgi on võimalus rahulolevamaks eksisteerimiseks (no kui peaga mõelda). You know. Ja alati on internetis kõiksugu foorumid ja nurgatagused, kust võib leida... oma huvidele tegevust või hoopistükkis toredaid inimesi or get laid.

Vabandust, aga ei viitsi raamatu tegevustikku kirjeldada, viidatud ajaleheartiklites on sellest piisavalt ja midagi oleks ikka tore ise avastada, eksole. Ja pealegi, oma silm on kuningas ja kes teab.

Ühesõnaga, Hornby on meelelahutuskirjanduses kindel kvaliteet. (Meelelahutus – kui mitut moodi küll võiks seda sõna tõlgendada. Ohoh, mõttevälgatus missugune.)

“Tema kui isa anne taandus vähemalt enne Jacksonit järgmisele: ta rasestas üksnes karismaatilisi ja ilusaid naisi. Ja kui ta oli nende elu tuksi keeranud, asusid edukad mehed neid jahtima. Muidugi asusid neid jahtima ka edutud mehed, aga selleks ajaks oli nendel naistel igasugustest jobukakkudest mõõt täis, nii et nad sõelusid välja korralikud, maksevõimelised partnerid, kes neile stabiilsust ja materiaalset mugavust pakkuda suutsid. Tegelikult oli see üsnagi elementaarne darvinism, kui Tucker arutas endamisi, mida oleks Darwinil öelda Tuckeriga paaritumise kohta, mille tagajärjel need naised üldse emaks saanud olid. Siin polnud ellujäämisinstinktist märkigi.” (lk 204)

sehkendamine
orkaani südames on vaikus

päevaleht

sirp