Peter Watts - Test 4 Echo (Made to Order, 2020)

Hoiatuslugu sellest, kui tehisintellekt hakkab ehitama ise (enda tarvis vast mitte) roboteid – sest ta isegi tahaks olla robot, kel puuduvad igasugu inimlikud kartused ja piirangud. Nojah, tehisintellekti inimesest kaaslane pole sellisest isetegevusest üleüldse vaimustunud ning kaitseks võtab ette õige drastilise meetme. Kuid inimajust kümme korda kiirema ajutegevusega tehisintellekt pole ka just rumal, eksole, ta on inimese võimalikku käitumist ette näinud.

Et tegevus toimub mingit kuulaadset taevakeha uurides, võinuks see jutt pigem kuuluda Strahani eelmise aasta antoloogiasse „Mission Critical“ – kus muidugi on samas ilmunud üks minu poolt lugemata Wattsi tekst (noh, tegemist on autoriga, kelle tekste esmajärjekorras just ette ei võta). Igal juhul tubli tükk kõvaulmet, kus robot on küll sündmuste keskmes, aga ta siseilm jääb Prasadi kombel küll peaaegu käsitamata. Kuid see-eest, milline kammerlik ulmeõudus, eksole.

Peter Watts - ZeroS (Infinity Wars, 2017)

Watts on jälle selline autor, kelle - üllatus-üllatus! - tekstid on mu jaoks parajalt raskepärased ning üldiselt püüan vältida neid niipalju kui võimalik… ja kuivõrd siinses antoloogias on see viimane ning samas konkurentsitult pikim tekst, siis selle lugemine… tundus väheke tööna, mida on vaja teha.

Tekst on iseenesest üsna intrigeeriv ehk siis miskisuguse kollapsi läbi teinud lähitulevikus leitakse tehnika, millega äsjasurnud uuesti… kasutamist leiaksid - ehk siis nö zombidena. Erilised tapjarobotid, mida kasutatakse seal, kuhu inimsõduritel enam asja pole. Ülesturgutatud laipadel tekib küll teatav “eneseteadvus” (kuivõrd ikkagi loo jutustaja on üks neist), mistõttu kui nad viimaks töökorras on ja missioonidele saadetakse, tekivad neil umbmäärased küsimused, et miks nad muuhulgas lapsi tapavad ja muid koledusi sooritavad. Aga noh, selline on hind, et mitte täisjõus surnu olla.

Peab muidugi taas tunnistama, et mõnestki teksti finessist ei saanud aru (kuidas see zombide eneseteadvus ikkagi toimis ja mil viisil neid juhiti ja mis mutantidega nad lõpuks kokku põrkusid), kuid et ikkagi antoloogia viimane tekst ja aega napib, sai lugemisega tuimalt edasi punnitatud. Noh, igal juhul on siin loodud päris lööv maailm ja ega see Wattsi tekts polnudki nii - köh-köh - raskepärane, aga ikkagi nii ja naa ja sedapsi ka.

Peter Watts – Collateral (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kui aus olla, ei saanud loo finessidest peale teistkordsetki lugemist aru. Tähendab, et hea lugu on? Miks mitte (või mitte), igatahes võiksid siin tekkida transhumanistliku eetika alased küsimused. On siis lähituleviku maailm, valitseb veekriis ja keskkonnakriis ning põgenikud liiguvad elututelt aladelt minema. Maailmas on ohje haaramas Hiina, Ameerikas on majanduskollaps. Nii et see lugu leiab aset hoopis... Kanadas.

Vastukaaluks Hiina sõjalistele katsetustele ja edusammudele püüab muu arenenum maailm niisamuti luua sõduritest küborge – et siis on nagu inimene, aga ei ole (või siis ikka on?); õigemini võiks seda pidada mobiilseks relvakandjaks. Selle loo küborgist kangelannaga juhtub niisugune lugu, et millegipärast laseb ta ühel missioonil Vaikse ookeani aladel maha kaheksa relvastamata tsiviili. Miks? See on küborgi inimosale enam kui arusaamatu. Kuidas need tsiviilid talle äkitselt nö külje alla ujusid? Kas relvasüsteem jupsis? Või keegi manipuleeris temaga? Igal juhul, asi läheb meedias suure kella külge ja demokraatlikus Kanadas tekib arutelu, et kuidas selliseid küborge edaspidi missioonidel kontrolli all hoida, et need samamoodi valimatult inimesi vaenlaste pähe maha ei kõmmutaks. Et Kanada relvajõud tahavad juhtumi ümber käivat kära kontrolli alla saada, palgatakse PR-tegelane, kelle soovitusel see küborg annab intervjuu kõige vihasemale ajakirjanikule. Nad kohtuvad, ja teist kordagi ning küborg jõuab mõtteni, et... kui tahad midagi muuta, pead tegema midagi õige äärmuslikku (kasvõi enesehävituse).

Nagu öeldud, kompab tekst seda, et milliste võimaluste ja probleemidega võib inimkond tuleviku kokku puutuda. Kes või mis on vastutav sellise tehnika käsitlemisel. Kui kindel võib olla, et nt häkkimise tagajärjel mingit jama ei tekik. Kas mõningaid inimelusid saab ohverdada suurema eesmärgi nimel. Heas mõttes klassikaline sci-fi, loetavam kui esmatutvus.

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Hannu Rajaniemi – Invisible Planets; Peter Watts – Hotshot (Reach for Infinity, 2014)

Rajaniemi on ehk Soome suurim panus tänapäeva angloameerika ulmeilma? Või noh, on ta üldse soome autor kui selline, pigem inglise keeles kirjutav soomlane? Või, või noh, on selline küsimus mingi kadedus, et sugulasrahval on selline tõusev täht suures ulmeilmas?

Tekst lähtub Calvino romaanist “Nähtamatud linnad” (mida ma pole lugenud rohkem kui paar peatükki), kus siis seekord jutustab väike AI laeva AI'le planeetidest, mida ta on kogenud. (Või see AI on üks ja sama?) Sarnaselt Calvinole on need kõik väga poeetiliselt või müütiliselt kirjeldatud, ja laeva AI'l tekib kahtlus enda eksisteerimises. Aga noh, kõige tähtsam on see silmale nähtamatu jne.

- - -

Antoloogia viimane lugu on selline... mulle loetamatu hard SF. Tehakse roboteid (või ikkagi inimesi?), mis peaksid saadetama määramata valgusaastate kaugusele, kus nende ülesandeks oleks asutada miski asustuspunkt, mida siis järgmised väljarändajad võiksid kasutada – sadade, tuhandete või miljonite aastate pärast. Kui inimkonnaga ka juhtuks midagi, siis mingi aja pärast peaksid inimesed jõudma taas sellisele tasemele, et Maalt välja rännata – ja milline rõõmus üllatus siis oleks, kui kuskil tundmatus kauguses ootaks midagi... tuttavat.

Loo peategelane Sunday on selline käänulise isiksusega robot (?), mis tahab mõista seda, et kui neile õpetatakse, et nad (tema ja ta kaaslased, mis selleks reisiks aastate jooksul ette valmistatakse) on vabad oma otsustes (muuhulgas võivad keelduda sellisele aastatuhandete retkele minemast), siis kas see tegelikult on nii või on nad programmeeritud tegema nii nagu ette nähtud (et ka kahtlemine missiooni või oma olemasolu mõttekuses on osa programmist).

Nagu öeldud, jäi asi mulle hämaraks ja oli vähe tüütult suuresõnaliselt kirjutatud, seega see kokkuvõte loost on selline nagu see on – aukliku mõistmisega.