Scott Lynch – The Effigy Engine: A Tale of the Red Hats (Fearsome Journeys, 2013)

Eks mingis mõttes nagu ootad, et tuleks võlurite kohta... midagi uut. Jah, nad on ülbed ja kiuslikud ja uhked ja täispuhutud ja seltskonnatähed ja nahahoidjad ja ennasttäis ja kangelaslikud ja muude inimlike vigadega. Nojah, aga mis võiks olla selle teema puhul... midagi värskendavat?

Nagu Cookil, nii ka Lynchi peategelane on maagist kroonik, kes tähendab üles oma palgavõlurite grupi tegemisi; hetkel on nad palgatud üht kuningriiki kaitsma naabrite sissetungi eest. Muidu on neil läinud üsna edukalt, ent juhtub nii, et vastaspoole maagid on toonud rindele hiiglasliku, mitmekümnemeetri kõrguse sõjamasina, mida juhitakse maagilisel jõul (no selleks lähevat vaja oma 15 võlurit, et metalljurakat liikumises hoida). Lisaks maagiale on see relvastatud kahuritega ning paistab, et peagi pühib see oma maad kaitsva armee olematusse. Ühesõnaga, võiks öelda, et häda on käes, ning kui viimaks asub palgavõlurite grupp seda sõjamonstrumi uurima, on neilgi peagi vesi ahjus ning raskusi eluga kuuli- ja maagiarahe eest pääsemiseks. Aga eks siis mõeldakse välja oma vastusamm, millega seal monstrumis peituvaid võlureid kahjustada. Ent selle sõjaplaani toimimiseks on vaja ikka väga suurt õnne.

Nagu öeldud, on sellegi jutu võlurid sellised... ühtmoodi mitmekülgsed tegelinskid (mitte küll nii cookilikult nurjatud, see tekst oleks sobiv ka YA lugejatele). Kahe vastaspoole võlurite kokkupõrkel õhk särtsub maagiast, igasugu vigurid püüavad vastast eksitada või otseselt kahju tekitada. Lynchi maailm on vist üsna võrdõiguslik, igal juhul leidub naisi nii võlurite kui armee juhtivatel kohtadel, ning mingist ahistamisest pole sõnakestki.

Kunagi jäi pooleli Lynchi varaste triloogia, aga senini pole erilist huvi sellega jätkata.

ulmekirjanduse baas  

K.J. Parker – The Dragonslayer of Merebarton (Fearsome Journeys, 2013)

Inglise huumoriga vürtsitatud lugu rüütlist, kes peab korraga tapma draakoni, kes (või mis?) on äkitselt tema maadele ilmunud ja seal ainelist kahju põhjustanud. Rüütel on juba 56-aastane, armastab pigem kodus nokitseda kui kõiki neid rüütlivärke teha, ent mis tal üle jääb. Naine küll tänitab, et mis ta surmasuhu ronib, kuid rüütel peab tegema seda, mis ta kohus – olgugi, et parema meelega ootaks, et draakon edasi lendaks naabrite juurde või kaugemale vms. Ta laseb sepal valmistada suure lõksu ning laenab naabrilt vana piiramisambu, ja noh, plaan on siis lõksu pandud lambakorjusega draakon kohale meelitada ning lõksu kinni klõpsatades jätta draakon nälga surema (sest tapmine on vastik). Aga läheb veidi teisiti ja loo senine inglise huumor kipub vähe mustaks kätte.

Tekst pole mingi tuim fantasy ootamatult kangelaseks osutuvast mehest. Ei, siinne rüütel on mees, kes on küll nooremana suures sõjas kaasa löönud, aga oli seal pigem nahahoidja, kel puudus soov kangelaseks saada (ja kas see on sõjas vale lähenemine?). Ning nüüd püüab ta oma elupäevade lõpuni esiisade mõisa valitseda nii kuidas oskab, püsides rahaliselt vaevu vee peal. Abielu on selline nagu see on, naine paras tulehark ja pärijast poeg pigem tossike. Ning mõisarahvas, osadega on ta koos üles kasvanud ja nende silmis rüütel suuremat respekti ei oma. Ühesõnaga, on selline kena väike uimane maakohake, kus siis korraga... tuldsülgav draakon.

Eks rüütel tea natuke draakonitest – on sellised kuni poolteisemeetripikkused linnulaadsed sisalikud, kes elavad puudel ja on herbivoorid. No on ka olemas pisikesed sisalikulaadsed, ee, draakonid, kes röhitsevad suust gaase, mis vahel sutsakaga põlema sütivad; aga et oleks selline ilmatu elajas, kes maju põletab ja lambaid röövib... see on nagu võimatu. Aga mis rüütlil üle jääb, hakkab siis kaaslastega draakonijahile. Tore humoorikas lugu.

Mikk Pärnits – Kaotaja (2015)

Pärnits on viimasel paaril aastal avaldanud mitmes laadis posu raamatuid seekord on tal ette võetud absurdimaiguline noirkrimka, mis peaks siis lugejaid provotseerima ja neis segadust tekitama. On arutu brutaalsuseni vägivalda, on võimalikke perverssusi, on kahtlasi võimuesindajaid. Meelemürke on samas inimlikes kogustes. Peategelaseks on detektiiv, kes saab kõikjal ja kõigilt vastu pead, noh, on siis raamatu pealkirja vääriline. Autoripoolne peategelase rõõmuga sandistamine käib läbi raamatu ja muutub üsna väsitavaks; nojah, ega autor leia temas niiehknaa midagi positiivset. On lihtsalt selline sitapea, keda teised poksikotina kasutavad ja naeruvääristavad. Kes siis omalt poolt vastab samalaadsete testosteroonlike katsete ja teravmeelse suupruukimisega.

Eks arvatavalt on see teos Pärnitsa poolt mõeldud omamoodi huumoriraamatuna, milles tegevustik on seepärast sedavõrd üle võlli keeratud, et peaks lugejale mõnel moel rajuhuumorina mõjuma. Selliste katsetustega on minu arvates see probleem, et need õnnestuvad haruharva – kiusatus on muidugi suur kõiksugu absurdi ja vängust visata, aga kas see kõik lõpuks tööle hakkab, on ikka paganama keeruline ülesanne. Jah, tekstis on küllastumiseni igasuguseid kilde, sõnamänge, loosungeid ja paradokse; lisaks vajutab autor mõnuga freudistlikele klahvidele. Ühesõnaga, lugeja peaks detektiiviga juhtuvale pahaendeliselt kaasa kihistama, kõik need ebaõnnestumised ja tegelaste üldine närusus, see peaks moodustama lõbusalt jälgi maailma. Ainult et see tekstimaailm jääb üsna kaootiliseks musta huumori kangutamiseks. Kuid eks see olegi Pärnitsa üks võte, proovida provotseerida sipelgapesa ja näha, mis sellest võiks välja kukkuda.

Pärnits pole Eestimaal ainus selline eksperimenteerija, kes püüab krimižanri teistmoodi kvaliteediga täita, näiteks Kivisildnik-Anmanni ühisromaanid tallavad sama rada. Nende romaanide või jutustustega on see häda, et tervet raamatut on ikka ilmatuma raske ühtlaselt lööva tekstiga täita, see läheb kas tüütult korduvaks või maitselagedaks või punnitatuks. Muidugi – eks see sõltub eelkõige lugejast, ühele läheb peale see ja teisele too.

Näis, millega Pärnits edasi katsetab, tal on kirjas nii noorteromaan, lühijutte kui lastelugusid, nüüd siis ka paroodianoir; järgmiseks võiks olla armastusromaan või ulme või aforismikogu või poeem või elulugu või eneseabi? Loodetavasti midagi sellist, mis tal endal vere tõeliselt vemmeldama paneb.

“Siis on teist sorti kaotajaid, kes löödi pikali ning kes üritasid püsti tõusta. Elu ei lasknud neil midagi nautida, vaid niitis nende jalad alt uuesti ja uuesti. Miski nende peas ütles, et just nii peabki olema ja neis on midagi katki. Nad hirmutavad teisi inimesi oma rumala järjekindluse ja enesetapjaliku masohhismiga. Talupoeglikud, metsikud ja ettearvamatu loomuga. Juhm, see olen mina. Ja ma läksin tegema oma viimaseid suuri juhme tegusid.” (lk 77-78)

Rick Yancey – Ääretu meri (2015)

Nagu ikka triloogiate puhul, on siingi teine osa pigem segadusttekitav, ühelt poolt on vaja tekitada põnevuse heaks rohkem lootusetust, teiselt poolt jätta lootusekübe, sest kolmandas raamatus tuleb ju ometi suur (ja õnnelikuvõitu) finaal. Kui esimeses raamatus on suur tähelepanu kogu selle inimhävituse protsessi algusel ja etappidel, siis siin raamatus on minevikule vähem tähelepanu pööratud (noh, saab küll teada mõnede tegelaste taustast), tegevus jääb tammuma Camp Haveni purustamisele järgnevas olukorras, kus põgenikud peavad leidma tee, kuidas edasi tegutseda või siis hävingule vastu sammuda. Kes jäävad ellu, kellel on võimalik uuesti kohtuda, mida tähendab sellise baasi kaotamine tulnukatele ja millised plaanid neil nö metsikute inimestega edasi on. Inimkonna tulevik näib olematu.

Kui eelmine raamat oli eelkõige Cassie raamat, siis praegu kerkib ehk rohkem esile teine tütarlaps, Ringer, kelle saatus muutub peale otsingule minekut vägagi keeruliseks – sest Voschi kätte langedes on sellel neiuga hoopis omad plaanid. Mis Ringeris just ülemäära vaimustust ei tekita. Vähemalt leiab ta rahu oma... kehaga.

Et tegu on ikkagi masendava hävingulooga, tabab vabu inimesi mitmed valusad kaotused (tulnukad on leiutanud uue viisi inimkaotuste tõhustamiseks) ja vigastused. Ja tunded, mida noored kogevad, need on omas laadis üpris eepilised; Cassie ja Evan, mis küll suudaks nende sidet tõeliselt läbi raiuda. Jajah, niisamuti tänu Voschile jääb senini selgusetuks, et miks ikkagi tuleb Maa peal see inimkond hävitada... või et kas tulnukad on äkki meelepete jne. Ühesõnaga, raamat täis meeleheidet, lootusetust ja kangelaslikkust.

Looga paremini kursis olemiseks (või nautimiseks) tuleks vist tunda teisi populaarseid noortetriloogiaid, vahel tundub, et tekst nämmutab mingit kamakat, millega peaks olema noorteulmet tundes aprioorselt tuttav, ent asjatundmatule jääb fiiling poolikuks või petlikult lamedaks.

padjaklubi

Glen Cook – Shaggy Dog Bridge (Fearsome Journeys, 2013)

Targem oleks alla anda ja enne lühijutte lugeda Black Company romaane, et sellest maailmast vähe adekvaatsemalt aimu saada. Sest näiteks käesolev tekst on krüptilisem kui esmatutvus. (Üks postitus arvab, et see lugu on osa uuest romaanist.) Siin siis Black Company tagaaetava osas ning nad on sattunud närusse seisu – nende ees on hiiglaslik Lõhe (mis põhjusel see ilmatuma maalõhe tekkinud... ehk mingi ürgne võlujõud möllanud?) ning Lady võlurid ja väed on nende kandadel. Aga nagu ikka, korraga avastatakse üks tee, mis on muidu maagia abil varjatud. Ja tee viib sillani – otse üle Lõhe! Väga kahtlane värk... ning selgubki, et selle maagia taga lösutab Master, kel Ladyga oma arved ajada. Croaker ja semud on jäämas kahe tule vahele... kui korraga pakub mõningast koostööd Masteri üks vangistatud võlur (või mis täpsemalt see “Taken” on). Ent...

Ühesõnaga, vähe segane lugu. Croaker ja semud on enamuse ajast luureretkel ning püüavad leida väljapääsu Lady käsilaste käest. See tundmatu jõud, kellega nüüd kokku puututakse, on õige kummaline (ja tugev, nagu selgub Lady käsilastega kokkupõrkest), ning arvatavalt minevikus kõiksugu vägitegusid teinud. Eks Croakeri seltskonnas pendeldavad kõiksugu küünilised ja sarkastilised märkused siia ja sinna, keegi pole püha lehm (kuigi – käsk on täitmiseks).

ulmekirjanduse baas

Contra – Suusamütsi tutt (2001)

LAMBAKARJUS 

sul karjatasin lambaid
kuid raha asemel
sain hoopis vastu hambaid
nüüd leban asemel 

ja tuju mul on paha
sest pole hambaid mul
sest et ei saanud raha
kui hoidsin lambaid sul 

kuid hoian taas su lambaid
sest lambakarjata
ma puudujäävaid hambaid
ei suuda varjata
(lk 25)

elu viimase luuletuse

kirjutan enne surma

nagu kõik eelmisedki

(lk 49)

enam sinust ma ei laula
sest sul poisipea on – Paula
(lk 55)

mu koer läks eile Räpina ja esitles end Täpina

ka ise käisin Räpinas see oli suur unhappiness

(lk 79)

kõik me muutuks
romantiliseks
kui Roman tiliseks
(lk 89)

Porutšik Rževski. Anekdoodid (2014)

Peaaegu 300 lehekülge porutšiku anekdoote, mis koostaja järgi on pea täielik kogu... sellest vene kangelasest, kes satub tegutsema nii mõnelgi ajastul ja erinevate ajalooliste isikute seltsis. Noh, mõned siivsamad ja lühemad sai postituse jaoks välja valitud.

“Pärast kohalikku muusikasalongi külastamist tormab porutšik Rževski vihaselt korneti juurde: “Kuradi siga! Ma palusin sind õpetada mind vestlema muusikast! Ma ütlesin neid lauseid, mida sa käskisid, aga nüüd ei räägi minuga enam mitte ükski daam.”
Kornet vastab: “Kuid, härra porutšik, te ajasite ju kõik segamini! Jätke meelde, et teie lemmikhelilooja pole mitte Lits, vaid Liszt ning lemmikheliteos ei ole minett, vaid menuett!”
(lk 20-21)

Trahteris toimub husaaride pummelung: klaver on lõhutud, klaverikaane alla on üks husaar kinni jäänud, kaks silmini purjus husaari armatsevad nurgas sama purjus daamidega, kaks husaari klohmivad teineteist näkku...
Üldises korralageduses vedeleb põrandal nii toidunõusid kui aluspesu.
Äkki tormab sisse kornet Obolenski ja kriiskab: “Härrased, kohe saabub siia porutšik Rževski!”
Purupurjus Odojevski tõstab näo salatikausist korraks üles ja tõdeb: “No nii, härrased, nüüd läheb läbuks!”
(lk 55)

Porutšik Rževski tantsib Natašaga ja paitab tema kaela.
“Oo, Nataša, milline kael teil on!”
“Mul on ülejäänud keha täpselt samasugune,” vastab Nataša koketeerivalt.
“Aga Nataša, peske end ometi!” karjatab Rževski õudusega ja kargab daamist eemale.
(lk 63)

Husaarid kogunevad kaarte mängima. Vaatavad ringi – Rževskit polegi.
“Kornet! Ega te juhuslikult ei tea, kus Rževski on?”
“Porutšik palus edasi ütelda, et ta on daami juures ja jääb kolm tundi hiljaks, kui saab.”
“Aga kui ei saa?”
“Noh, siis tuleb kümne minuti pärast!”
(lk 83)

Porutšik Rževski ja Pierre Bezuhhov on kalastamas.
Istuvad jõe ääres, päike soojendab, linnud laulavad, kuid kala ei võta. Mitte kuidagiviisi ei näkka.
“Pierre, ütelge “Jah!”,” ütleb porutšik.
“Aga milleks?”
“Psühhomotoorse retoorika protsessi algatamise jaoks,” räägib mõtlikult Rževski.
(lk 99)

Porutšik Rževski astub valsi ajal daami juurde: “Kas tohib teid?”
“Tohib, porutšik, tohib! Kuid võib-olla enne tantsiksime?”
(lk 296)

Holly Black – Ten Rules for Being an Intergalactic Smuggler (The Successful Kind) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Vahelduseks päris tore ulmelugu tüdrukust, kes ei taha vanemate kombel Marsil põldu harida – tema tahab kosmoses rännata nagu ta kurikuulus onu! Vanemad on muidugi sellele vastu, ning viimaks on läinud tüdruk onu laeva jäneseks. Onu ei saadagi teda koju tagasi (häh, sest need vanemad on mökud), lisaks selgub, et lapsevanematel oli õigus – onu on nimelt salakaubavedajast seikleja. Nojah. Onu on valmis tüdrukule seda huvitavat ametit õpetama, ning selleks tutvustab neiule mitmeid põhimõtteid, kuidas salakaubavedajana asju ajada.

Nad saavad oma esimese ühise tööotsa, mille puhul tuleb siis toimetada ühe tulnuka keha laborisse salajastele uuringutele. Ent tee peal ründavad kosmosepiraadid nende laeva ning selle käigus tapetakse onu. Piraadid otsivad laevalt midagi, ja tüdruk leiab omakorda peidupaiga sealt salaruumist, kuhu on peidetud see tulnukakeha. Tuleb välja, et see tulnukas on... vägagi elus ja kõige hullem kiskja, kellega kosmoses üldse kokku puututud. Viimases hädas (või õigemini enesetapusoovist) laseb tüdruk selle kaheksajäsemelise koletise valla... Järgneb veresaun. Aga mitte ainult.

Kui lugu algab sellise humoorikavõitu värgina, siis loo keskelt läheb vägagi veriseks ja loo lõpp on midagi muud. Tekst on jutustatud sina-vormis, mis on vahelduseks päris hea. Ja muidugi see kaheksajalgne koletis, segu Simmonsi Veristajast ja Gigeri filmikangelastest. Tekst pole ultravinge vms, aga igati huviga loetav ja no põnevgi, mida muud tahta ühelt ulmeloolt.

Tim Maughan – Four Days of Christmas (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lühike lugu lähitulevikust, kus pole (arvatavasti) toimunud mingeid apokalüpsiseid või suuri tähesõite inimkonna laialijagamiseks ja teiste rassidega kohtumisteks. Aasta on 2024 ja Hiina tööstus toidab maailma vajadusi. Nii on näiteks hiinlaste mõju all seni võlakoorma all vaevelnud Detroit, mis on nüüd muudetud mingiks vabakaubandustsooniks vms – kus siis üks selle loo tegelasi toodab hiinlaste vabrikus Keenia külastajate tarbeks suveniirmaske. Et siis selline maailmamajanduse ringlus, mis tundub üsna usutav. Loo viimane osa on aastast 2107, kus selline meile üpris tuttav tarbimispidu on lõppenud ja laiutaval prügimäel otsib (selleks väljaõppe saanud) laps asju, mida saaks reaalselt taaskasutada – riideid, klaasi, keraamikat jms. Igasugu telefonid ja muud tehnikavidinatest plastpraht ent uputab seda prügimäge, nende asjadega pole midagi peale hakata.

Nojah, hoiatuslugu või nii. Ja pealegi jõuluteemaline (sest loo jooksul jälgitakse Hiinas toodetud jõuluvanast mänguasja teed tootjast tarbijani; lugu ise ilmus detsembris 2014). Eks hoiatav ka, ent jätab niisamuti külmaks (pärast meid tulgu või veeuputus, eksole). Midagi muud ei oska öelda, ei saa kivist vett välja pigistada, vähe tuim värk.

Joe Abercrombie – Tough Times All Over (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Abercrombie tekste võiks nimetada omamoodi nurjatuse glamuuriks või glamuurnurjatuseks (algselt mõtlesin öelda glamuurfantasy, aga selles loos pole just palju võluväge või muud sellist üleloomulikku; peale Bayazi triloogia pole autor võluvärke suurt kasutanud) – tegelased ja nende motiivid tegutsemiseks on eriliselt nurjatud. Tugevamad kasutavad nõrku ära ja inimelu väärtus pole kellegi silmis midagi märkimisväärset. Röövimised, tapmised, inimkaubandus, kõige pealt saab teenida või võlgu maksta. Sest tegevuskohaks on käesolevas loos üks halb linn nimega Sipani.

“Sipani, and most especially its moist and fragrant Old Quarter, was full of thieves. They were constant annoyance, like midges in summer. Also muggers, robbers, burglars, cut-purses, cut-throats, thugs, murderers, strong-arm men, spivs, swindlers, gamblers, bookies, moneylenders, rakes, beggars, tricksters, pimps, pawnshop owners, crooked merchants, not to mention accountants and lawyers. Lawyers were the worst of the crowd, as far as Friendly was concerned. Sometimes it seemed that no on in Sipani made anything, exactly. They all seemed to be working their hardest to rip it from someone else.” (lk 146)

Lugu siis sellest, kuidas kuller saabub Sipanisse, et sealt järgmisel hommikul edasi purjetada oma sihtmärgi poole, kuhu siis eriliselt oluline saadetis toimetada. Kuller on oma töös eriti kogenud ja teab, millised ohud teda oodata võivad. Noh, ja need ohud lähevad vägagi täide, ning selgub, et seda saadetist tahavad endale napsata linna kurikaelade eri rühmitued – et see edasi anda Valinti pangale, Gurkhuli tegelastele või kes/mis iganes veel sellest huvitatud on. Loo jooksul saabki siis näha, kuidas peale kullerilt saadetise röövimist see ühe öö jooksul liigub Sipani eri kurikaelte vahel, ja milliseid jamasid see põhjustab. On taskuvargad, on põhjalastest jõhkardid, on hull väljavalitu. Jne jne. Ühesõnaga, öö täis actionit, tegelaste vaatenurgad vahetuvad robinal (kokku olevat 15 tegelast).

Selgusetuks jääb, mis see saadetis õieti on ja miks see just Thondi tuleb toimetada (mis koht see veel on?). Tekst peaks mingil moel haakuma “Best Served Cold” sündmustikuga, aga kuna mul pole romaani käepärast, siis ei suuda tuletada võimalikke kokkupuutepunkte (või on Friendly ühendav lüli? Ahah, küllap siis tegemist romaanile eelneva ajaga? Ei mäleta, kuidas Friendly sinna kampa sattus). Nagu romaanis, nii on ka selles loos õige mitu kurja naistegelast, kes ei lase meestel endale pähe istuda (nojah, kas sellega peab kaasnema lesbose fiiling?).

Ühesõnaga, Abercrombie looga ei moluta, ei mingit udutamiset ega tellishaaval maailmaloomist.

Usman T. Malik – The Vaporization Enthalpy of a Peculiar Pakistani Family (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Et siis, fantasy geneetika teemadel? Tegelikult küll on lugu Kurjusest, kosmilisest Kurjusest, mis nuhtleb Pakistani ja muud maailma, äratab irratsionaalsust jne. Eks siin tekstis on kujutatud eksootikat lääne lugejatele, tänapäeva Pakistani eluolu, kõik see vägivaldsus ja modernsus ja traditsioonid... ja see irratsionaalne terrorism, mis rebib Pakistani ribadeks ja mis justkui ei saaks pärineda sellest maailmast; see julm hoolimatus inimeludest, millega pakistanlasi karistatakse. Või midagi sellist. Mis võiks olla vastukaaluks, paranduseks? Mis muud kui hoolimine ja armastus inimkonna vastu. Või mida teha, kui lapsed on emalt pärinud... midagi sellist, nagu loos juttu tuleb?

Eks natuke pahviks lööb, et aasta parimate antoloogia esimese loo valimisel (no eks kaalukeeleks see, et võrdlemisi lühike tekst) on kohe selline idamaine lugu, esimesel lugemisel jäi üldse arusaamatuks, mis siin peale väikse müstilise maigu on; teisel lugemisel avanes nagu enam see müstilisem pool... aga ikkagi, kuidagi väga tavakirjanduslikku laadi lugu, selline esinduslugu, mida üldiselt teistele kirjandusinimestele tõlgitakse kui näidet ühe või teise maa esinduskirjandusest. Ehk siis traagiline ja ülev ja sügavamõtteline ja korduvalt igav. Selliste tekstide lugemist peaks doteeritama või midagi. Kuigi jah, samas temaatika poolest kindlasti rohkem silme avav jne.

Lydia Davis – Arved klaariks (2015)

Autor tegeleb tähenduste nihestamisega, mis muudab tekstid libedaks, neist on keerulisem kinni haarata, midagi pole nagu... õige või korras või harjumuspärane. Mis tekitab ehk ebamäärase tunde. Mis see on, mida ma lugesin, mulle kui lugejale? Peaks jutukogu teist korda üle lugema, aga pole aega.

Alltoodud näited pole tegelikult tüüpilised näited autori tõlgetest, aga noh, need on tõesti lühikesed.

Ema 

Tüdruk kirjutas jutu. “Oleks ikka parem, kui sa kirjutaksid romaani,” ütles ema. Tüdruk ehitas nukumaj. “Oleks ikka parem, kui see oleks päris maja,” ütles ema. Tüdruk tegi isale väikse padja. “Aga kas lapitekk poleks praktilisem,” ütles ema. Tüdruk kaevas aeda väikese augu. “Oleks ikka parem, kui sa kaevaksid suure augu,” ütles ema. Tüdruk kaevas suure augu ja heitis sinna magama. “Oleks ikka parem, kui sa magaksid igavesti,” ütles ema.
(lk 79)

Probleem 

X on Y-iga koos, aga elab Z-ilt saadavast rahast. Y jälle toetab W-d, kes kasvatab enda ja V last. V tahab Chicagosse kolida, aga tema laps elab koos W-ga New Yorgis. W ei saa kolida, kuna tal on suhe U-ga, kelle laps elab samuti New Yorgis, ehkki omaenda ema, T-ga. T võtab raha U-lt, W võtab Y-ilt raha enda jaoks ja V-lt oma lapse jaoks, ja X võtab raha Z-ilt. X-il ja Y-il ühiseid lapsi pole. V kohtub oma lapsega harva, kuid peab teda ülal. U elab koos W lapsega, kuid ei pea teda ülal.
(lk 102)

Henning Mankell – Tantsuõpetaja tagasitulek (2015)

Võrreldes Wallanderi romaanidega jääb see lugu pisut lahjaks. Muidugi, on rahvusvahelist ja ajaloolist haaret ning mõrvad on igati koletislikud, aga Stefan Lindman on selline... kahvatu kuju. Üksiklane, kardab keelevähki ja naissõbraga igati ebalev. Samas kui Wallander oli... no selline dramaatilisem kannataja. Aga jah, mõlemal mehel mure Rootsi tuleviku pärast, käesolevas romaanis on siis peaprobleemiks natsionaalsotsialism, mis pole senini välja surnud ning sellest teadasaamine raputab sügavalt Lindmani hinge – eriti kui selgub ta enda perekondlik seos natside ideoloogiaga. Jah, mullegi on natside mõtteviis vastuvõtmatu, aga see Mankelli paatos on pisut... õõnes või suisa lapsik. Et nagu täiskasvanud inimesed avastavad, et peale paremäärmuslike skinheadide on tavalisi inimesi, kes leiavad mingit lähedust sellise ideoloogiaga? Mankelli romaanist jääb mulje nagu oleks tegemist ootamatu avastusega, et milliseid plekke võib varjata rootsilik demokraatia.

Selge, et oleks igati tobe kui Lindman oleks Wallander II. Aga kas ta peab ka nii keskpärane ja omamoodi ärritavgi olema.... Võin ongi nüüd lugejatel hea end võrrelda sellise kangelasega, kes on samasugune lihtinimene nagu sina ja mina.

Lugu ise siis sellest, kuidas tapetakse hirmsal kombel üks pensionil politseinik, kes elas erakuna kuskil pärapõrgus. Lindman, kes mõrvatuga mõnda aega koos töötas, läheb enne keelevähi tõrjeoperatsioonile minekut vaatama, et kes see endine töökaaslane oli. Selgub, et veidra minevikuga. Mis veel hullem, sealsamas tapetakse veel üks mees koletumal kombel. Mis värk on? Tervise pärast murest murtud Lindman teeb nüüd asja uurides ise mitmeid valgustkartvaid tegusid, et selle abil on muremõtteid veidi tahaplaanile lükata. Igal juhul, hakkab kooruma tõdemus, et rootslaste hulgas elavad ebameeldivad inimesed jne. Jne.

Jüri Paet – Jonkadi-jonkadi jõulud tulevad (1999)

15 aastat tagasi võis rahus teha nalja asjade üle, mida tänapäeval ei tahaks verbaalse sõnnikuhargiga puudutada. Aga neid aforisme ei hakka ma siin ära tooma, kuidagi piinlik hakkaks.

Ree ees lonkab vana kronu,
ree peal istub minu onu.
Reel veel vitsakimp ja kott,
käes on jõulud, selge sott.
(lk 12) 

Mustkunstnik on taidleja, kes ei pööra
hügieenile suuremat tähelepanu.
(lk 32) 

Kui su pea ei jaga, siis ei maksa seda pidevalt korrutada.
(lk 45) 

Kui kardad vihast lõhki minna, ära sauna mine.
(lk 47) 

Kui suvi läbi aina tibutab, siis võib hea kana-aasta tulla.
(lk 52)

Inimesi saadetakse pidevalt Kuu peale, kuid vähestel on õnnestunud seal ära käia.(lk 61)

Isikut tõendav monument.
(lk 72) 

Stagnaajal seisid eeskujulikud õpilased punanurgas.
(lk 73)

Rick Yancey – Viies laine (2014)

Uh oh, kui sulle meeldivad Cronini või del Toro-Hogani romaanid, siis siin on järjekordne inimkonna hävitamisest jutustav raamat. Ainult et pisut enam YA (tegelased enamasti noored) ning vampiiride asemel hävitavad inimesi tulnukad. Ja eks erinevus ongi peamiselt selles, et kui vampiirid vajasid inimesi vere pärast (ideaalis siis kariloomadena kasvatamine), siis tulnukatele pole inimesi õieti millekski vaja. Inimesed tolknevad ees ja võtavad eluruumi ära. Ning nii on Maa kohale saabunud suur emalaev, kust korraldatakse mitu rünnakulainet inimkonna Maalt pühkimiseks, ning poole aastaga ongi inimkond 7 miljardi isendi võrra vähenenud. Ja et selle tegevusega rohkem käsi määrima ei peaks, hakatakse koolitama inimestest sõjaväge, kes viimased liigikaaslased ise hävitaks (milleks selline kaarega lähenemine inimkonna juurimiseks, jäi mulle natuke hägusaks).

Ühesõnaga, viimastele vabadele inimestele on olukord nadi. Usaldada saad vaid iseend (kui...), iga teine inimene võib olla näiteks maskeeritud tulnukas. Või keegi muu. Kes siis arvatavalt tahab tappa sind, nagu sa oled juba kogenud või näinud. Ära usalda ühtki liigikaaslast, tulnukad võivad nüüd sellise inimeste suhtumise peale rõõmust käsi kokku hõõruda (no tegelt neil tulnukatel reaalselt oma keha pole; juba enne emalaeva tulekut olid mõned tulnukad siirdatud inimloodetesse, kes siis edaspidi olid inimeses varjul nö uinunud olekus – emalaeva tulekuga võeti kontroll peremeeskeha üle ning aidati inimkonna hävingule seestpoolt kaasa).

Ja sellises maailmas tegutsevad käesoleva romaani tiinekatest kangelased. Kes ihuüksi, kes loodavas sõjaväes. Poole aasta jooksul on nad kaotanud kõik inimesed, keda nad tundsid; ja mobiilside niisamuti. Nad on rohkem surma näinud kui ühegi irreaalse mõõdupuuga vastuvõetav. Aga... et tulnukatele vastupanu osutada, tulebki hakata teist inimest usaldama. Ja liitlaseks võib osutuda mõni vägagi ootamatu tegelane (siiski, kas saab usaldada...).

Eks 16-aastase tüdruku peategelaseks valimine on meesautori poolt vähe libe tee ole (see pulbitsev tundemaailm!), aga ega siis Yancey üksinda romaani kirjutanud, kõiksugu toimetajad käisid suunavalt muudkui tekstist üle. Ühes stseenis vilksatab korraks ateistist professor Dawkins (lk 75-76), kes ei paista teksti seisukohast olevat just positiivne nähtus. Noh, ameeriklaste värk, eks ikka kuskil on jumal jne.

“Millegipärast on see, et mind päästis väga hea välimuse, vildaka naeratuse ja suurte tugevate kätega mees, sedasorti asi, mis ajab mind pärast Teiste saabumist kõige enam ärevile.” (lk 153)

juuli raamaturiiul
padjaklubi

Ari Marmell – Heavy Sulfur (Operation Arcana, 2015)

Toimumas on selline Esimene maailmasõda, kus tähtsal kohal on ka maagilised võitlusviisid. Maagid, kes muuhulgas saadavad oma surmavaid trikke vaenlastele eesliinil võideldes, näiteks avastseenis sajatab sakslaste maag oma sauast mürkgaasi inglaste kohale – ei jää muud üle kui peategelasest inglaste maag peab ta kuulipilduja abil maha võtma.

Ent maagiliste jõududega jändamine võib viia tumedamatele aladele – nii kasutatakse seda näiteks lahinguväljal surnutelt info saamiseks või ka... ürgsemate üleloomulike olendite värbamiseks Briti trooni käsutusse. Tulemused on nii ja naa, enamasti tegu liialt ebastabiilsete jõududega, mida polnud võimalik sõjavankri hüvanguks rakendada, ent leidus ka deemoneid, mis mingil moel olid osalised Antandi sõjategevuses.

Kuid... mis siis, kui vaevaga väkke värvatud deemon otsustab isandaid vahetada, ehk astuda sakslaste poolele? Kõlab ilmvõimatuna pärast kõiki neid aktsioone deemonite kallal, aga inglastel on sellekski varuplaan, ning ühe sellise plaani elluviimisest käesolev lugu räägibki.

Eks tekst võiks olla splätter või gore, kuid jääb siiski intellektuaalsema, ee, õõva teenistusse. Kuigi militaarmadinat on siingi pea igal leheküljel – ikkagi läänerindel muutusteta olukord.

Tanya Huff – Steel Ships (Operation Arcana, 2015)

Maailm, kus tegutsevad maagid ja osa inimesi on suutelised libaks käima. Mõned hüljesteks, mõned huntideks, mõned kullideks (need küll õigemini suudavad lindudega mõttes kaasa lennata – seega muunduda saab enamvähem oma suurusteks elajateks). Käesoleva teksti tegelaskond on pärit rannaküladest ja neil on võime (see on geneetiline, mitte õpitav) muutuda hüljesteks.

Et käimas on sõda, on nad... eriväelased. Ja et eriväelastel on erilised ülesanded, määratakse neile retk vaenlase jõesadamasse, kus nad peaksid õhkima kaks valmivat raudlaeva (mis oleks enneolematu sõjajõud vaenlase kätes!). Õhkimiseks peaksid nad kasutama maagi loodud... lõhkeseadeldisi, mis ei tohiks samas märjaks saada (aga hülged teadupärast ujuvad vees). Jõe peal ootavad eriväelastest libahülgeid mitmed lõksud, vees varitsevad kõiksugu terariistad ja kaldal patrullivad libahundid; missiooni täideviimine hakkab tunduma üha võimatumana...

Eks see libahüljeste teema on... värske ja mulle ehk ootamatu, mehed ja naised muudkui puristavad vees ning vajadusel moonduvad inimesteks tagasi (noh, missiooni ajal on see üpris raske taluda, olla alasti külmas vees või ööõhus). Et see libahüljeste värk on geneetiline, siis iga eriväelane on üksteisega rohkem või vähem sugulane; vast tekib küsimus, kas see pole kaasa toonud inbriidingut või midagi (autor näeb intervjuus neid muidugi õige kangelaslikena). Ja no maagid, neist on pigem vaenlastele kasu... või vaenlastel ongi paremad maagid, noh, see on kindlasti igaühele tuttav tunne.

Django Wexler – The Guns of the Wastes (Operation Arcana, 2015)

Aurupunk-märul võitlusest miskisuguste metallist olenditega kuskil fiktsionaalses maailmas. Et siis selline olukord, kus inimkond peab sõda masinolenditega, mis on vallutanud inimkonnalt ulatuslikke alasid (arvatavalt ressursside nimel, millega siis masinolendid end taastoota saavad). Põhimöll on iseenesest läbi, on saavutatud status quo – masinolenditel ehk sraa'l on ala, kust nad enam edasi tungida justkui ei saa; püsib vaherahu või paus ning sel ajal püüavad inimesed uurida, et mis need olendid õigupoolest on, selleks on kaasatud piiripatrullidesse teadlasi ja kogutakse asitõendeid, mis siis saadetakse uurimiskeskustesse. Selliste patrullimiste käigus tekib muidugi konflikte sraa'ga, aga ei midagi katastroofilist. Kuni siis jõuame selle loo juhtumiseni, kus üks patrull-laev satub väga vihase varitsuse otsa, mille sraa on korraldanud...

Niiet tegelikult praegu loost endast midagi ei jutustanudki, ainult taustast. Wexleri maailm on justkui 19. sajandi Ameerika maiguline, kuid tugevas aurupungi kastmes. Mööda maad sõidavad ringi nö ratastel aurulaevad, ning kõiksugu metall ja vidinad hiilgavad just nii nagu aurupungile kohane. Sraa puhul ei saa vast kõnelda individuaalsusest, masinolendid toimivad nüri arunappusega oma eesmärgi nimel (ee.. tehisintelligentsi juhitud äkki? Või taru-aru?). Inimeste puhul on tegemist võrdõigusliku ühiskonnaga, patrullteenistuses on nii mehi kui naisi, seda nii ülemate kui lihtsõdurite seisuses; metallolendid hakivad neid osadeks ühtmoodi armutult. Mis kokku teeb ühe üsna vägivaldse jutu ehk loo sellest, kuidas üks noor ohvitser on oma esimesel välimissioonil, mis kohe esimesel päeval läheb vägagi tuliseks...

(Intervjuus räägib küll autor, et ratastel aurulaevade puhul oli tal eeskujuks Esimese maailmasõja laevad.)

Witold Szabłowski – Mõrtsukas aprikooside linnast (2015)

Nagu Szczygieli puhul, nii ka selle raamatu lugemisel tekkis kahtlus, et äkki on ikkagi tegemist ilukirjandusega, kuidagi irratsionaalseks kisub aegajalt tekst. Siiski, pigem ikka ühe poolaka nägemus Türgi olevikust ja lähiminevikust. Ja pilt, mis avaneb, on üsna... vastuoluline (muidugi, see on autori valikuline vaatenurk, mida omakorda lugejana tõlgendan valikuliselt). Majanduskasv ja pürgimine Euroopa Liitu, sellele vastandiks ülim macholikkus ja naiste karm väärkohtlemine; Istanbuli homoringkond ja inimkaubandus. Küllap autorit paelubki selline ultrakonservatiivse ja moodsa eluviisi mingil määral üksteise talumine; see veider ja raju ühiskonnamuutus, mille Atatürk sooritas ja mis senini sõjaväe toel püsib.

Eks autor kirjeldab inimesi üsna soojalt ja mõistmisega, iseasi, mida need inimesed talle räägivad. Eriti masendavad on lood Türgi naistest (osa lugusid on kurdide aladelt), aumõrvad ja prostitutsioon. Kui inimestel (= meestel) puudub asjalik tegevus, siis nad mõtlevad ja jutustavad end tobedaks – ehk siis seavad au erikohale. Mis on au – et naissugulased oleks viksid. Ent põhjuste asemel tegeldakse tagajärgedega (kuigi see võib muidugi üldinimlik käitumisviis olla – kui võimalik, siis head-paremat kokku krabada, ent kui keegi sinult krabab...). Legaliseeritud prostitutsiooni toimimine on Türgis selline, et... see on naiste suhtes ikka väga jõhker. Kui oled prostituudiks (seaduslikult) tembeldatud, siis oledki bordellidele kaubaks, mida saab edasi müüa.

Selle raamatu põhjal on raske kujutleda Türgit Euroopa Liidu liikmena. Et see ida ja lääne segunemine... väljast sile ja kena, aga seestpoolt vastuoluline ja tagurlik. Üpris võõras nagu hiljuti tundus Aši romaan juudi kultuurist. Ilmalik ja sakraalne nii provotseerivad teineteist kui ka põimuvad, lihtsalt see sakraalne pärand türgi kultuuris on ikka veidi hirmutav või nii.

Nagu öeldud (aga ehk mainiks veelkord?), vaevalt et autor mõtles, et käkiks nüüd vähe Türgi kuvandit, lihtsalt mulle lugejana jääb tekstidest selline... vastuoluline tunne. Huvitav ja värvikas, aga võõras ja ärritavgi.

ekspress

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine (2015)

Hiljuti olen seda romaani lugenud, aga nüüd tõlgituna üle lugedes ei mäletanud sisust midagi. Teksti võiks nimetada arenguromaaniks, ainult et veidi harjumatus võtmes – nimelt elab mingilaadse arengu läbi Ramon Espejost tulnukate poolt koostatud kloon (tulnukad tegid Ramon Espejost klooni, kes... areneb?). Ja õige Espejo... tema osutub kloonile tülikaks (või noh, arusaadavatel põhjustel tahtis tulnukate poolt jälitatav Espejo oma kloonist vabaneda). Eks paljudes inimestes leidu midagi head või õilist, kui vaid inimene leiab endas jõudu selle avanemiseks (see on muidugi igati naiivne arvamus jne).

Lugu ulmepõneviku laadis – Espejo tapab kõrtsitüli käigus ühe rikka ülbiku, peab seejärel linnast põgenema uurimata metsikutele maa-aladele (ta ametiks ongi planeedilt maa-varade otsimine), kus satub peale... peidus olevatele tulnukatele. Kes või mis need täpselt on, pole teada – ühegi senituntud tulnukarassi esindajad küll mitte. Ja siit jaguneb lugu kaheks – Ramoni ja klooni põgenemine ja juhtumised kolkaplaneedi ürgses looduses. Tagaajamine, võitlus metsiku kiskjaga, parvega mööda jõge pagemine, Ramoni ja klooni pingelised suhted. Ning seejärel intriigid nende tulnukatega, kes tahavad teada peitunud tulnukatest, keda otsitud ehk tuhandeid aastaid.

Tekst on tempokas, kangelane elab üle nii füüsilisi kui vaimseid madinaid. Vast üle keskmise ulmeromaan (seda hämmastavam, et esimesest lugemisest ei mäletanud praegu midagi, ometi vähem kui kaks aastat tagasi postituse teinud).

lugemissoovitus

Šolem Aš – Oru laul (2015)

Eks eemalt vaadates tundub tekst olevat kui juudi sotsrealism või rahvusromantika – töö kiitmine ja olude kujundamine tuleviku nimel, juutide unistus endale kodumaa saada ja see rahvale ülesehitada. Üheks projektiks on kibuutside rajamine (romaan ilmunud 1938. aastal), kus peamiselt Ida-Euroopast sisserännanud juudid asuvad üheskoos maad harima; selle raamatu puhul on ette võetud ühe soise oru ülevõtmine – mis osutub kontimurdvaks ja tervistkahjustavaks tööks. Enamasti on sisserännanute puhul tegemist endiste linnainimestega, kõik tööd ja olukorrad tuleb enamasti oma jõu ja nõuga lahendada; ent keeruliste saatustega noortel juutidel on elu jooksul mõndagi õpitud.

Ehk siis, raamat paljukannatanud inimestest, kel on reaalsed (elust suuremad) ideaalid, mille nimel end lõputult vaevata – rajada üheskoos kodu, kuhu on viimaks võimalus paigale jääda (õigemini küll naasmine juurte juurde). Autor ei üleidealiseeri juudi asunikke, ka siin on inimesi, kes pole nii üheselt füüsilisele ülesehitustööle pühendunud. Ja muidugi araablastest naabrid, kes küll müüvad asunike jaoks maid, ent samas ei mõista nende püüdlusi. Autor mõistab vast ainsana teravamalt hukka neid juute, kes koloniaalvõimudega koostööd teevad ja nii Iisraeli unistusele pigem taagaks on.

Üpris vanamoodne romaan, aga samas üldiselt helge ja kosutav tekst – ikka on tore tajuda, et inimestel on tõelised ideaalid, mille nimel tehaksegi enesele armu andmata tööd. On armastustki, mis kõige selle töörabamise hulgas vaikselt õilmitseb, kes armastavad armastusest, kes armastavad teist juudi rahva hüvanguks.

“Siin on tõeline, tegelik elu, mis alati olnud ja mis alati saab olema, elu, mille alguseks on esiisad Aabraham ja Jaakob ning mis kestab praeguseni. Tema, Burlak, on parandanud oma isa ja oma esiisade vea, on tagasi tulnud ning taastanud sideme oma esiisade Aabrahami ja Jaakobiga – ning tema, Burlak, on lüli ahelas, mis ulatub muistsest ajast tänasesse päeva. Nüüd saab ta aru, mis mõte oli sõjal ja bolševike võimuletulekul: kõik toimus selleks, et tema, Burlak, saaks parandada oma vaneamte ja esivanemate vea. See on tema elu eesmärk, samuti see, et ta seisab siin ja mõtleb keset ööd. Ta valvab pulli, kes peab viljastama Iisraelimaa lehmi, et need annaksid rohkem piima ning sünnitaksid tugevamaid vasikaid, selleks et toita Iisraeli elanikkonda. Selline on tema ülesanne pikas reas, mis esiisast Aabrahamist ja Jaakobist ulatub temani, Me'ir Burlakini, Leedu rätsepa pojani Krimmist Zlatopolskist.” (lk 108)

Elizabeth Moon – Mercenary's Honor (Operation Arcana, 2015)

Nagu Cooki Black Company looga, nii ka see lugu paigutub maailma, millest mul pole halli aimugi – seekord siis tegemist Paksenarrioni sarja looga. Palgasõdurite väesalga kapten leiab, et aeg oleks pensionile jääda, selleks tarbeks on ta kokkuleppele jõudnud Vonja impeeriumi ääremaal asuva linnakesega, mida ta lubab oma palgasõduritega kaitsta, saades vastutasuks aadlitiitli ning kodu endale ja oma meestele. Ta endisele tööandjale, Vonja imperaatorile, selline sõjakindrali linnriigi mõte muidugi ei meeldi, ning se on palganud ühe noore ja auahne palgasõdurite väe, et see vallutaks mässajatelt linna tagasi – jättes aga noortele ütlemata, mis neid õigupoolest ees ootab. Kindlustatud linn ning ülikogenud palgasõdurid. Vana ja noor palgasõdurite ülem jõuavad kokkuleppele, et kuidas teineteise vägesid säästa mõttetust tapatalgust ning kuidas ühtlasi petta imperaatorit nii, et justkui lepingut temaga ei rikutud (on alust arvata, et imperaatoril oligi plaan lasta palgasõdurite vägedel teineteist verest tühjaks lasta joosta, et sel viisil oma riigi üle rohkem võimu saada). Aktsiooni käigus saavad ülemad veel sõpradekski jne.

Eks see lugu... pole riigivalitsemise seisukohast just hea eeskuju. Mingid sõjapealikud laamendavad omaette ja hakivad riiki oma tahtmist mööda (hea küll, selle impeeriumiga pea sama võrdne on seal miski gildide koda, kelle seadusi peavad palgasõduridki täitma). Nagu öeldud, Paksenarrioni lugude maailma tundmata jääb see lugu väheke mittemidagiütlevaks, kõik need vihjed olnule ja võimusuhetele ei hakka tööle (intervjuu järgi tegemist triloogiale eelneva looga). Aga noh, eks ole võimalus Paksenarrioniga tutvumiseks, paistab teine Black Company laadist vähe rahulikum olevat.

Täheaeg 14: Teise päikese lapsed (2015)

Siin kogumikus trükitud ulmejutuvõistluse teise kümne lood. Vast teistest enam kerkisid minu jaoks esile Andresoni, Friedenthali ja Jekimovi tekstid – SF, veiderulme ja märul. Eks ole huvitav näha, kas siin trükitud autorid jõuavad edaspidi raamatu väljaandmiseni (nagu Friedenthal ja Pettai), nende loodud maailmu loeks teinekordki. Aga kiiret pole kuhugi, enne vaja sadu lehekülgi toimetada, ümberkirjutada, kustutada ja luua.

Harjumatul kombel on seekord Krošetskini kaaneillustratsioon selline, mis mulle isegi meeldib, ning tuletab meelde seda õnnist aega, kui Täheaeg 7-10 olid üsna müüdava välimusega (einoh, täpselt sama kirjutasin eelmises Täheaja kokkuvõttes). Eks küljendaja on pidanud selle kogumiku puhul tegema üsna tänamatut tööd ehk siis leheküljed võimalikult maksimaalselt ära kasutama, nii on lehe üla- ja alaserv õige napid. Selge see, et kirjastusel pole raha jne.

Peale eesti autorite tekstide on siin kogumikus veel kaks tõlget.

Orson Scott Card “Kingituste sõda” - jõuluteemaline ulmelugu, Ender Wiggin on geenius, kes end kokku võttes lahendab Lahingukooli kaaslaste painajalikud hirmud. Vägivald on nõrkus, usk peab olema õigetel alustel. Noh, südamlik ja moraalne värk. Hea, et loos on kolm peategelast, mis annavad siin toimuvale laiema vaatenurga.

Henry S. Whitehead “Paani rahvas” - üsna lapsik või vanamoodne lugu kadunud helleni rahvast, kes aastasadu elanud Kariibi mere aladel, ning nüüdseks pelgupaiga leidnud väikese saare mäesügavikku rajatud nö multifunktsionaalses varjendis (selle olevat ehitanud omal ajal rahvas, kelle tegevus hävitas Atlantise?). Eks see on siis selline maa-alune paradiis oma puuviljade ja hõrkude inimolenditega, ainult et... hellenid hiilgavad vaimselt kerge ebastabiilsusega. Asja satub uurima puueksporti korraldav ameeriklane (eesmärgiks saar väärispuidust vabastada, maa-alustel hellenitel pole midagi selle vastu), kel lähevad silmad kilama nii nähtud kultuurist kui kullast.

ulmekirjanduse baas

Lea Pullerits, T.K. Jürgens, Miikael Jekimov (Täheaeg 14, 2015)

Lea Pullerits “Valge mälestused”

Unenäoline lugu, kust ei ole õieti millestki kinni haarata. Seisundiproosa, mille lugemiseks peab olema just täpselt õiges meeleolus, et loo voogudega kaasa minna. Et siis tegelased põgenevad kuskilt, neid ähvardavad ohud, mis rapsivad grupi aina väiksemaks. Kuid nemadki näitavad hambaid. Eks lõputu põgenemine tekitab pingeid, kas oli vaja pista jooksu niikuinii kindla surma eest? Teadvustaja arvab, et tasus küll. Sest lõpuks on tema üks väheseid pääsejaid. Aga millest? Kes teab? Autor teab. Aga ei ütle!

T.K. Jürgens “Teisel sagedusel”

Õige vanamoodne lugu Marsist ja paralleelreaalsusest. Jooksevad poiss ja tüdruk aasal ringi ja on parajalt armunud, ning poiss otsustab tüdruku viia Teisele Poole, kuhu käimiseks on ta külavanemast isalt Võtme näpanud (muidu tahaks poiss armastusest kõnelda, aga ei julge). Ainult et... seekord on Teisel Pool mingid veidrad tüübid! Nagu tüüpide omavahelisest vestlusest selgub, on nad esimesed inimesed Marsil, kelle missiooniks oli tuua sinna varustust järgmiste uurimisretkede jaoks. Poiss tõmbab kosmonaudid tagasi oma reaalsusse – tema arvates on mehed sinna Teisele Poole eksinud ja seetõttu selgelt hädas jne. Maainimesed... on sellisest sündmuste käigust enam kui hämmastunud. Ja käituvad seal reaalsuses edaspidi maainimeste kombel ehk teevad kurja.

Ühesõnaga selline kergelt hipilik värk, kus pahad saavad lõpuks karistatud ja head karmi õppetunni.

Miikael Jekimov “Läbi külma metalli”

Vahelduseks puhas actionlugu, tempokas ja meelelahutuseks õiges laadis. Planeetidevaheline salakaubavedaja jääb reetmise läbi korrumpeerunud politsei küüsi ja vangist pääsemiseks peab ta kolme päeva jooksul ühe paki edasi toimetama. Nagu arvata, pole selle planeedi (õigemini tähelinna) asukad aatelised ega seaduskuulekad kodanikud, mistõttu satub salakaubavedaja igasugu vintsutuste ja pettuste keskele. Ent mehel on sõber, kes aitab mitmeski olukorras jõu ja nõuga ellu saada. Saab kärtsu ja mürtsu. Hea sirgjooneline ulmelugu, koos kõigi pääsemiste ja jõukatsumistega.

Meelis Friedenthal, Martin Kirotar, Krafinna, Kadri Pettai (Täheaeg 14, 2015)

Meelis Friedenthal “Võõras jumal”

Ohjah, on üks kummastav näide veiderulmest. Mägedes elavad sõrgadega inimesed (?), nende lähedal koobastes peituvad kaks jumalat, kes miskis alg- või ürgolluses sulpides moodustavad... justkui kehasid. Ühel on munajas pea ja teisel on munajas pea, kahe peale jagavad suud, silmi, kõrvu, nina ja jäsemeid. Ja seda mitte vennalikult, vaid kavalama ja nahhaalsema eesõigusega. Inimsõraliste hulgas elab poiss Evlastis, kes unistab täiskasvanu elu alustamisest, ent selleks tuleb läbi teha rituaal, mis toimub ühe teise jumala koopas – kust külamehed käivad soola toomas. Ent just nüüd, kui peaks toimuma Evlastise ja teiste noorte initsiatsioon, keeldub külajumal neile soola andmast, sest tal endal on seda vaja. Meeleheitel nooruk tormab ise seda püha soolakoobast otsima, ent satub kokku hoopis nende kahe veidra pooliku kehaga jumalaga, kes on oma soolakoopast välja koperdanud. Mis veel hullem, üks neist võtab endale Evlastise jalad, mispeale poiss peab krabama endale jumala mahajäetud jalad – mis on karvadeta ja varvastega. Poiss koperdab sinna koopasse, avastab soola ja vangub tagasi kodukülla, kus tekib skandaal – miks tal sellised jalad on? Pahased külamehed siirduvad seda veidrat jumalat otsima, kes sellist kurja teinud.

Lugu on igati veider ja see on muidugi tore, kindlasti on taustal miski mütoloogiline aines (aegajalt hüütakse Empedoklese nime), aga mis just, seda hetkel ei tea. Omapärane värk.

Martin Kirotar “Seeme”

Fantasylaadne lühilugu sellest, kuidas alternatiivajaloolisel Prantsusmaal on keegi Valge Kardinal lasknud valla katku, et seeläbi koristada ära kiriku ja inimestest patused, ja nii alustada uue parema elukorraldusega. Noh, millal varem on genotsiid midagi asjalikku korda saatnud? Ühesõnaga, Prantsusmaa on inimestest tühi, üksikud ellujäänud pole just lootustandvaim materjal uue inimkonna loomiseks. Ringi rändab Külvaja kiriku preester (sealt kirikust algaski see Valge Kardinali katk), kes kandvat endaga kaasas Seemet, Külvaja pühakirja järgi peaks viimases hädas inimkonna päästma. Ainult et, kuhu Seeme külvata? Või kuidas seda kaitsta näljaste röövlinägude eest, kes tahavad süüa nüüd ja kohe, mõtlemata pikemale perspektiivile? Nojah, lahendus saabub oma ilus ja koleduses.

Krafinna “Sinised silmad”

Kogumiku esimene täiesti maine lugu, on kaheksakümnendate lõpu Viljandi ja seal peituv... folkloorne õudus! Nojah, eks see ole varjatud õudus, pole sellest jälgi rahvapärimuses ega rahvaluulekogudes (kas selline koht nagu Tontaugu tõesti eksisteerib?). Tütarlaps Kirsten koges lapsepõlves Viljandis suvitades järves ujudes midagi üleloomulikku, ja see segane kogemus jäi alateadvusse aastateks püsima ning tuleb esile siis, kui neiu nüüd Viljandi kolledžis raamatukogundust õpib ja ühel suvisel päeval otsustas uuesti selle järve üle vaadata.

Et siis jah, võrreldes, eelnevad viie tekstiga korraga realistlik lugu, mis kenasti läheb etnoõuduseks kätte. Hea meeldetuletus sellest, miks ujumine on saatanast, saab märjaks ja sõgedaks.

Kadri Pettai “Sei-tu-bah?”

Eks Pettai on kirjutanud paremaid lugusid kui käesolev, mõte ja visioon on olemas, aga pole just matsuga lööv. On selline eiteakus paiknev kinnine laager, kus töötavad elu nimel orja staatuses inimesed. On ajakirjanik, kes uurib üht korporatsiooni, mis tegeleb millegi kahtlasega. Lisaks kirjutab ajakirjanik ulmet. Tuleb välja, et selle kahtlase korporatsiooni uurimine võib osutuda tervisele kahjulikuks. Ja nii edasi.

Reidar Andreson, Jaan Meriniit, Kaire Meriniit, Seio Saks (Täheaeg 14, 2015)

Reidar Andreson “Teise päikese lapsed”

Kogumiku avalugu on huvitav ja segane, autori tutvustusest selgub, et autoril on käsil selle loo maailmast romaani kirjutamine. Millest võiks edasi loogiliselt järeldada, et pilt muutub selgemaks. Või vastupidi, läheb nii hard SF-iks kätte, et midagi ei anna välja lugeda.

Lugu siis sellest, kuidas kolkaplaneedil igavlev korravalveametnik Mariel saadetakse kontrollima üht planeeti, millega on side katkenud. Jõuab kohale (32 aastat hiljem, ikkagi kõige lähemal sellele planeedile), ees ootab inimtühi Tähelinn ja ta laev põrmustatakse. Mariel on lõksus! Ja ikka täiega lõksus, sest ühel hetkel hakkavad kaasavõetud turvadroonid teda kaitsmise asemel ründama jne jne, kuni ootamatult ilmub appi... ta kunagine armastatu Mark! Jajah, justkui oleks tegu nõdra lahenduskäiguga... kuid sellele on loogiline seletus.

Loo lõpp jäi hämaraks (jajah, eks muidu ka vahel tekitas küsimusi, milline tehisintelligents millist masinavärki liigutas jne), ent selline see hard SF on. Kiiduväärt on see, et võrreldes “Duumiorus” ilmunud Andresoni tekstiga on see lugu hoopis teisest ooperist – kui Tooni-tekst oli väljapeetult maine (siiski kerge SF mekiga), siis praegune kihutab vägagi uljalt igasugu tehismõistuse jms radadel, ning taustal on küsimus, et kas reaalne homo sapiens sapiens siin enam eksisteerib peale kõiksugu manipulatsioone inimkehaga (okei... see on nüüd minu poolt vähe segane lause).

ulmekirjanduse baas

Jaan Meriniit, Kaire Meriniit “Tappa naer”

Tekst on omapäraga kirjutatud, aga vajaks veidi toimetamist ja miks mitte ka uuesti lahtikirjutamist, tekstisisesed üleminekud ühest olukorrast teise on vahel õige äkilised või märkamatud. Bill pole just eeskujulik kangelane, eks ta vahel on selline õel või ülbe või julm, tapmine kui selline pole just asi, mis paneks teda üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama. Muidugi, kangelane ei peagi lugejale pakkuma positiivset, lihtsalt Bill on autorite poolt välja kukkunud selline... mitte just eeskuju pakkuv. Vahest on see autorite loodud maailm ülemaagiline, igal sammul ei pea miskit üleloomulikku peituma (ja mis see Idarinne on?). Ehk siis, võibolla on tekst veidi ülekoormatud ja ehk järgmised seda maailma käsitlevad lood võiksid veidi tasakaalukamad olla, ehk ei pea kõik nii ülemõistuse ebaharilike olema.

Ahjaa, lugu siis sellest, kuidas miski üleloomuliku lahingukooli õpilane saab lõputööks ülesande minna uurima, mis kahtlast on toimumas ühes maakohas. Kui teistel õpilastel on konkreetne ülesanne, siis tal selline hägune värk ja teadmatus. Teel sinna kolkasse tutvub ta ühe mehenässiga, kel üleloomulikud võimed. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et rinda tuleb pista paari jumalaga (no jumalaid on terve panteon, seega tegemist pole just apokalüptilise juhtumiga). Ja seda siis Bill koos kaaslasega teebki.

Seio Saks “Viimane robot paradiisis”

Eelmisele kahele mölluloole vastukaaluks tekst, mis on selline muinasjutuline mõistulugu. On mäestikus peitub ruraalne org, kuhu aastakümneid tagasi on põgenenud üle impeeriumi rahuarmastavad inimesed – ning enam ei saa siit orust lahkuda, sest muu maailmaga ühendanud mäekuru on aastaid tagasi maavärinas hävinenud. Ja ega keegi lahkuda tahagi. Ent loo kangelane Kerahn on saanud kaardi, mis justkui juhataks orust välja, ja ta läheb uurima, mis seal orgu piiravate mägede taga olla võiks. Et aga mägedest teed leida, peaks ta kohtuma Valvuriga, kel olevat oma nõudmised orust lahkujatele. Noh, kohtuvadki ja selgub midagi muud.

Lühem (siiski 20 lk) ja lõpetatum kui eelmised lood, samuti nö tavakirjanduslikum. Eks tekst läheb iga leheküljega üleloomulikumaks, lõpuks ei julgegi täie kindlusega väita, milliseks see orgu peitunud ühiskond õigupoolest osutus.

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Ilmunud on teine kogumik Ippolit-Tooni ühismaailmast ja ausalt öeldes on pilt veelgi põnevamaks muutunud, ning mina ei suuda veel täiega aduda, mis õieti võis juhtuda selles ajavahemikus, kui Kallose pool lõusta äestati (“Prussakad jäävad”) ja enne kui Õnnepäev tegutsema hakkab (“Must muna”), need kaks liini leiavad ühenduse kogumiku lõpuloos “Öönõia laps”. Samas, tegemist on meile teadatuntud inimsoo jaoks üsna süngete arengutega, ja kas üldse tahakski edaspidi end nende nägemustega masendada...

“Duumioru” õnn ja õnnetus on see, et ta on esimese kogumikuga läbi põimunud ja tegelikult tuleks lugeda kaht raamatut paralleelselt (kuigi raamatu lõpus esitatud kronoloogia pole minu arvates väga korrektne, aga sellest veidi allpool); kui ise olin jõudnud kogumiku kolm lugu läbi lugeda, pidin võtma esimese raamatu abiks, sest mitmedki võimalikud viited varasematele lugudele ei hakanud mälus tööle.

Kahe kogumiku lood jaotuvad kahel moel kaheks. On põhitekstid (nt “Stardiloendus”, “Elu ei hüüa tulles”, “Au ei olegi vaja”) ja siis üksikute detailidega seda maailma toetavad tekstid (nt “Tema meeltes voolab jää”, “Lahkumiskink”). Niisamuti jagunevad tekstid kahte ajastusse – enne ja pärast Toonit SF ning tuleviku muinasfantasy (ennekõike esimese kogumiku Metsavana lood), mis ühenduvad selgemalt alles “Öönõia lapses”. Esimese kogumiku paar fantasylugu ei haaku minu jaoks suurt selle maailmaga, on mingi muinasvene olud, mille puhul saab kinnitust, et Ippolit senini töötab (ja on muutunud kultusobjektiks), aga suurt muud kui muinasjutulikku meelelahutust need lood juurde ei anna – seda eriti peale võrdlust “Duumiorus” Maale naasnud Kallose tegutsemisi ja üsna õõvastavaid vägitükke. Kerge küsimus ka selles, et kas “Laenatud elu” osutus ühe autori umbteeks või peaks see ikkagi sobituma üldisesse narratiivi – näiteks kronoloogia järgi pidanuks eestlased selleks ajaks varjenditest väljas olema (või siis selle loo tegelastest hakkasid moodustuma eiteamillised maoljad?). Ahjaa, siis on veel tähelaev “Estonia” sooritatava planeediotsingu lood, millele mitmel puhul viidatakse (esimeses kogumikus oli “Vanemate nimel”, veel on Täheajas ilmunud “See maailm on mulle”), kas sarja võimalikul edasikirjutamisel on oodata selle liini jätkamist või selginemist?

“Duumiorus” on siis tähelepanu eelkõige sellel, mis see Tooni on ja millise tegeliku ohu see Maale tõi. Esmatutvus Tooni olenditega (“Elu ei kutsu tulles”) meenutab pisut Asheri romaani jäledusi, kuid areneb siiski millekski muuks – Maa ümberterraformimiseks (või kuidas seda protsessi maavõõrikute vaatepunktist nimetadagi), mida taevased ja maised eestlased ning nende mõttekaaslased takistada püüavad. Ainult et... selle käigus tuleb tegelda vennatapusõjaga ning niigi genotsiidides süüdistatavad “Stardiloenduse”-Kallos ja “Lahkumiskingi”-Jaak peavad taas vastu võtma vägagi masendavaid otsuseid; ikka selle parema tuleviku nimel. Kas need otsused olid kõige õigemad, jäägu lugejate ja sarja kirjutajate otsustada. (Keegi võiks ära seletada, millised inim(?)liigid arenesid peale Tooniga kokkupuudet.) Igal juhul, Tooni-jamad jõuavad niisamuti Kuu baasidesse – mis veel hullem, millalgi peaksid Maale tulema Tooni tõelised peremehed, kellele-millele Maad üldse ette valmistatakse; kuskil oli justkui juttu, et ettevalmistuseks läheks vähemalt tuhat aastat, mis muinaslugude toimumisajaks võiks enamvähem täitunud olla (jällegi, kas seda kirjutatakse võibolla tulevikus lahti?).

Mulle tundub, et selle maailmaga jännates on Maniakkide Tänav õige huvitavas kirjutamishoos – näiteks autori viimased romaanid on minu jaoks kahvatuma värviga. Aga siin käib selline lammutamine ja melodraama, et puhuti kipub hing kinni jääma, need fiktiivse maailma läbikatsumised lähevad üpriski rängaks ja meeleolult õige tumedaks. Autor ei mängi ega splätterda tegelastega (eks tegevuses ikka splätterdatakse), ta elab nendele kaasa ja “valutab südant”. Kallos peategelasena pole ei must ega valge, ehk isegi halliks sobimatu. Muidugi, tegemist on ühismaailmaga ja selle kogumiku autoriteks on tervelt viis inimest – ent on ainult üks Tänava-vaba lugu (see paigutub samas väga varasesse Tooni-aega). Eks jah, kiitmise motiivid võivad olla sellised ja sellised, kuid mulle tõesti tundub, et nende kahe kogumiku parimate tekstide puhul on olnud Tänav oma parimas loomehoos – mis ei tähenda seda, et tulekski jääda sama sarja edasi vorpima. Kiusliku küsimuse tekitab see, et kui tõsiselt ajab Tänav seda eestluse teemat, on see ikka loominguline värk... või piilub sealt ka miskit patriootlikku välja.

Eks võib tõdeda sedagi, et lugudest ajju tekkinud mitmed hallimad alad tekitavad uudishimu – mida paganat tegid ameeriklased Kuul (“Pagemisruum”) või kuidas seal Kuu peal nii hoogne ja tõhus tootmistöö peale hakkas (ja seda enne Tooni tabamust)? Mis toimub “Estonial” uue koduplaneedi otsingu käigus? Mis sai lastest (“Prussakad jäävad”)? Kas Tooni loojad tulevad? Mis toimub Kuu baasides väljaspool Villa Maret (eriti peale “Surema programmeeritud” sündmusi?)? Selliseid küsimusi võiks muidugi küllaga treida.

Raamatu lõpus olev lugude kronoloogia vajaks ehk kohendamist – miks peaks “Stardiloendus” eelnema “Väike täpp horisondile” (see on vaid üürike episood pikema loo taustal). “Surema programmeeritud” eelneb kohe kindlasti “Au ei ole vaja'le”. Miks “Must muna” eelneb “Proovisõidule”? Hetkeks tekitas segadust seegi, et “See maailm on mulle” on märgitud kronoloogias siin kogumikus taastrükituks, aga eks see ole apsakas.

Lõpetuseks – tore, et kogumikku on kaasatud mitu uut autorit, loodetavasti nii Andreson, Laurik kui Tael jätkavad selle maailma kirjutamist, erinevad vaatepunktid mõjuvad alati värskendavalt nii lugejatele kui kirjutajatele. Üks autor mainis, et kolmas selle sarja raamat oleks romaan Õnnepäeva ajast.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Poul Anderson – Kõige pikem merereis (Lilled Algernonile, 1976)

Mingis mõttes sarnane “Kõrge ristiretkega” - tulnukas satub planeedile, mille eluolu on tema jaoks pea hiliskeskajas. Kui romaanis haarasid kohalikud kohe härjal sarvist ehk kihutasid ellujäänud tulnuka abil kosmosesse (tõsi küll, algne plaan oli kõvasti tagasihoidlikum), siis siin läheb teisiti – kosmoselaev on niivõrd kahjustatud, et tulnukas (kes on kohalikele sarnane inimene) jääb siinsesse kolkariiki nö koduaresti, muutudes religiooni huvides omamoodi taevasaadikuks. Ülikutel on kasulik rääkida, et tulnukas on tulnud sealt ülevalt ja sellega kaasneb taeva kaitse jne; niimoodi saab lihtrahvast paremini kontrollida.

Ent kui sinna kolkariiki satuvad kaugelt meresõitjad-maadeuurijad, tärkab mõnel kohalikul idee, et äkki... laseks kosmoselaeva korda teha ja läheks siis rüüstama taevaseid valdusi? Tulnukaski saab innustust, arvates, et võõrad meresõitjad võivad talle tuua galloni elavhõbedat, mille abil saaks kosmoselaevaga taevasse tossutada. Ent läheb veidi muudmoodi.

Lugu ei leia aset alternatiivajaloolisel Maal. Selle planeedi asukad on arvatavasti välja kasvanud neist, kes on olnud väljasaadetud sellest tulnuka ühiskonnast, järglased on siis ajal jooksul oma planeedieelse ajaloo unustanud (tõsi küll, ehk veidi kajastub seda jumalasõna tekstides). Kui see lugu ilmunuks “Taevarahva” kogumikus, oleks see ehk kenasti keskmike hulka kuuluv.

ulmekirjanduse baas

Stephen Dedman – Juhuslik märklaud (Täheaeg 3, 2006)

Lugu ajarännust, mida võimaldab kosmosetehnika miskisugune võte. Ja noh, kui ajaränd, siis üks vingemaid võimalusi on teadagi külastada miljonite aastate tagust sauruste perioodi – sest see ajastu on nii erinev oma elajatega. On siis üks grupp üliõpilasi, kes giidi juhatusel vaatavad tollaseid olusid. Väiksed ja keskmise suurusega eelajaloolised elukad on vahvad, aga tahaks midagi veel põnevamat... nagu näiteks troodoneid, kes kuulduste järgi võivat kasutada tööriistu – kuigi jääb arusaamatuks, et milleks, kui need elukad on kehaehituselt niigi igati krapsakad. Üliõpilastest abielupaari pealekäimisel minnakse ühel päeval jahiretkele, kus siis abikaasa puutub kokku troodonitega ja... Ja naine saab suure päranduse. Kas ta siis teadis, et...?

Mis muud öelda, kui saurustega lood ikka rokivad. Plussiks on Dedmani peategelase (kes on ajarännu läbi lapsena pääsenud Vietnami sõjaõudusest) võrdlemisi jahe või reserveeritud suhtumine ümbritsevasse.

ulmekirjanduse baas

Kauksi Ülle – Nõsõq rõõmu mõrsija (2001)

Võro keel on selline... et kõigest ei saa aru. Aga need luuletused on naistest ja naiseks olemisest (ok, esimene ehk universaalsem, aga ma pole kindel). Ja seega võin ontlikult tõdeda, et kõike ei mõista, kasvõi nende samade tekstide puhul, mis siin postituses ära toodud lugejatele nautimiseks – luuletuste esimene pool on mulle enamvähem arusaadav, ja siis korraga teine pool muutub vägagi hämaraks või hägusaks.

HALLÕ LUUJA 

Paar' palvid maaimäle
et tä hoitnu et tä kaicnu
et ei hallu tiiss jalollõ
millega Tä ast umma tiid
kui Tä juhtus sadamagi
vaoq pehmes maakõnõ
kui sa saat är tekuq hallu 

tõnõ paar' taivaesäle
palvid olnuq coskata
peada saoq vähändä vihmaq
käänäq tuuli mahembas
et tä tii es olnuq ni vilu
käüä vasta tuuli hingen
ujju vasta vessi süämen 

maaimä ni taivaesä
kaikskõ tiiq ku ma äräq väsü
astun ausa hinge iin
saisõn uhkõ süäme takan
läteq minun kuivas jäämän
kiibä süänd ei jahutagi 

Hallõ luuja hallõ luuja
(lk 36)

IMÄ OPPAS

Tütregene

miä ma sinolõ soovi

miä paku pallõldõn

kui läät mehele minemä

kui tahtijaq tulõva

ociq mõc tii pääle

varik jätaq vahelõ

kui päset puu taadõ

sys ei olõq suq umanõ

kui rago varigu vahelta

vai löüd tii tulõlda

sys annaq kolmi tüüdä

kui tege laja leevälaua

ja kand aita laja sängü

sys lasõq kedägi karista

kui om säidse kõrd hilleste kiildnõ

ni kacõndal võtt niidist piidsa

ni sys lüü poolõ jovvuga

sys võit kaema jäiäq

paeda poolõ jovvuga

ei innembi ei innembi

(lk 48)

JUMMALHOITKU 

Jummal hoidku toda näido
Maarja kaicku toda kapo
Kiä piät elämä miiq aigu
Ära värmitas täl hiusa
mahaq lõigatas kossakõsõ
toonitadas tukakõnõ
Ärä rikutas klaariq näoq
puna puistatas palgõlõ
sinet säetäs silma pääle
kidsutassõ kulmukõisi
Ümbre tettäse rinnakõsõ
kellel pall'o pantas pääle
kinkal liiga lisatassõ
silikooni süstitässe
rasvakihti imetässe
celluliiti haetassõ
äräq lõigatas kindsukõsõq
tagaocaq tahvicadas
ei jääq kotost tugõdagi
ei jääq perst peeretädä
(lk 50)