2009 top 10

1 Rushdie – Kesköö lapsed
2 Hughart – Linnusild
3 Powers – Anubise väravad
4 Tarlap – Meie, kromanjoonlased
5 Martin – Fevre'i unelm
6 Davies - Euroopa sõjas 1939-1945
7 Kusnets – Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge
8 Benioff – Varaste linn
9 Kaus – Hetk
10 Tänav - Surmakarva

Kui esimesed 5 on endale üpris selgelt järjestunud, siis järgmiste puhul võiks nii mõndagi asendada vms. Endale valmistab head meelt see, et (välja arvatud Rushdie) on kõik raamatud nö pauguks luuavarrest, ehk siis ei osanud oodata, et võiks muljet avaldada. Ja see on enam kui tore.

-

Muud head raamatud, mis ilmunud varem ja mida esmakordselt lugenud (top 20, aga ei suuda järjestada, tähestikulises järjekorras; välja jäid igasugu taaslugemised)

COBRA II. Iraagi sõda ja okupatsioon, Hyperion & Endymion, Illuminatus! Silm püramiidis, Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade'i juhtimisel, Jõgi Eedenist, Kusagil lennata, Kõiksuse lühiajalugu, Linnuaabits, Maagide kool, Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja lääne allakäik, Näoline, Pööratud kuu, Silma lugu, Skismaatriks +, Tee, Tramm Šiša Pangmale, Tundmatu sõdur, Uusaja kultuurilugu, Veel üks paradiis, Üldiselt mulle mehed meeldivad

-

Võinuks teha ka lugemiskoleduste edetabeli, aga ei suuda lõputult õel olla. Omaette ooper oleks poolelijäänud raamatud, aga neidki ei tahaks “reklaamida”.

Otsingute popimad autorid ehk Beltran, Kasemaa ja Kaus; tõlgetest Martin ja Rothfuss. Muidugi on kõiksugu kohustusliku kirjanduse austajaid, aga see selleks. Eesti korvpalli agoonia taustal toksitakse ikka “korvpalliromaani”, kusjuures pigem ikka koledate hävingute järel (mis teeb kurvaks). Vast lootusetuim juhtum on keegi senegallane, kes järjepidevalt otsib/vad naist ja peab ikka ja jälle lugema seda kirjutist. Vahel on uskumatult tüütu kirjutada kasvõi paar lauset raamatust, mis mingit muljet ei avalda; seega peaks vast lubama, et tuleval aastal peab vähem raamatuid lugeda.

Avapildi autor härra Araki.

R.K. Narayan – „Jumalad, deemonid ja teised“ (1990)

Selle raamatu peale sattusin suvel ühe Lääne-Eesti väikelinna kaltsukas, kust leidsin üsna huvitava eestikeelse raamatuvaliku. Pilku köitis kaas imeliku punase märgiga mustal taustal. Selgus, et raamat sisaldab 20. sajandi inglise keeles kirjutava populaarse India kirjaniku ümberjutustusi lugudest, mis tuntud India mütoloogiast ja eepostest. Märk kaanel ise on mulle siiani mõistatus – on see mingi konkreetne sanskriti kirjamärk või lihtsalt kunstniku hommage?

Igatahes, et mitme viimase aja lugemisega olin nö „sattunud“ üha rohkem ida poole ja „käinud“ läbi alad Vahemerest Tiibetini (teiste hulgas Krachti „1979“) ja kaugemalegi (Eco „Baudolino“ Eedeni aia otsingud), siis Indiast tundus täiesti paras „läbi hüpata“. Niisiis mõnes mõttes puhtalt geograafiline tingitus oli selle raamatu hankimine. Umbes et miks mitte teha ka sealse elu-oluga vähe põhjalikumat tutvust, kui sinnakanti juba satutud on. On ju India viimastel aastatel eestlaste seas üsna popiks reisisihiks kujunenud ja mõnd head India-teemalist filmi on ka nähtud. Aga sealne kultuur on oma paljususes ja lätetes ilmselgelt haaramatuks jäänud. Linnart Mälli gäng ja selle tegemised on jällegi liialt spetsiifilised. Nüüd siis hea võimalus taskuformaadis mingi tähtis ja olemuslik osa moodsale inimesele arusaadavaks tehtult, järelsõnade-kommentaaridega varustatult kätte saada. Maadeavastaja õhinaga uhasin rattaga koju – muuseas külla, kus asub Eesti ala vanim avastatud asulakoht – tutvuma maailma ühe vanima traditsiooniga.

Sissejuhatuseks-tutvuseks teemaga on see hea raamat. Narayan on kuulanud külades populaarseid jutuvestjaid ja siis jutustab need loo põhikulgu järgides, pikki didaktilisi tiraade jms välja jättes oma lihtsas jutustamisviisis ümber. Lugudes rõhutatakse vahetegemist hea ja kurja vahel. Olemuslikult eristab Narayan India eeposi Kreeka tragöödialikest lugudest: „lavale laialipillatud laipade ette ei lasku eesriie kunagi lõplikult. /---/ Kõik liigub sinnapoole, et õigus lõpuks võidab – kui mitte otsekohe, siis vähemalt tuhande või kümne tuhande aasta pärast, kui mitte siin ilmas, siis vähemalt teistes maailmades. /---/ Kannatus on olemas, sest on vaja kõrvaldada teatud tagajärjed, mis on karma seadusega määratud taassündide seerias kellegi teo läbi tekkinud.“ (8-9) Nimetatakse minast lahtiütlemise ja loobumuse filosoofiat sügavalt optimistlikuks, mis mõnes mõttes ju õigegi. Samas oleks marksistidel ilmselt lihtne nii mõndagi selle ühiskonna kohta öelda: kuidas ülemad kihid jutlustavad alamatele vaesuse eelistest ja nende koha ettemääratusest, et omaenda soodsat seisundit säilitada ja õigustada jms. Siiski on nii palju muutunud, et viimase sajakonna aasta jooksul ei ole enam iseenesestmõistetav, et lesknaised rõõmust rõkates oma surnud abikaasale tuleriidale järgnevad. Ent ärgem olgem sotsioloogiliselt targutav.

Huvitav on jälgida läbi lugude korduvat askeesi teemat, enesearendust, metsa minekut, puukoortesse riietumist ja koopasse sulgumist, 30 aasta jooksul vaid veest toitumist, tuhandeaastast ühe jala peal seismist, kümne tuhande aasta pikkuse mõtluse järel jumalaid põletava puhtuseni jõudmisest. Ühes loos ilmneb askees üsna olemuslikult: „Ta ei avaldanud algatusvõimet mingis olukorras, kuigi ei keeldunud kunagi, kui naine temalt kui mehelt midagi tahtis. /---/ Ta oli nii kaugele arenenud, et talle oli ükskõik, kas järele anda või vastu panna; mõlemad tundusid talle tühistena, sest sündisid väljaspool tema mina.“ (38-39) Mitte ülim vastupidavus pahedele ja lihtne loobumine, vaid täielik ükskõiksus, hoolimatus väärtusskaaladest ja vastandustest üleüldse, nii eelistustest kui ka vastumeelsustest.

Kohati jääb segaseks, kas tegemist on mina arendamise või minast loobumisega või mis vahe sel täpsemalt on. Mõni tegelane teeb kõike seda lõppkokkuvõttes ikkagi vaid enese kergitamise nimel. Et saaks ise uusi maailmu luua, põlisele vastasele ära teha. Nojah, lõpuks ikkagi seatakse maailmadeülene õiglus jalule ja teised jumalad saavad oma tahtmise, kui ponnistajast saab kosmiline naerualune. Kena tõesti. Üsna paradoksaalne maailm kohati.

Muidugi ei maksa lugudesse tähenärijalikult suhtuda, tegemist on müütidega ikkagi. Aga et selgust saada, tuleks tõsisemaid tekste uurida – muuseas on selle kohta raamatus ka korralik soovituste nimekiri, jõudu! Narayanist ja India mütoloogiast üldisemalt on juttu Vikerkaares nr 10/1990. Võib uurida ka rahvalikke jutustusi popilt India filmitööstuselt – hoopis efektsem, kui meie tippkvaliteetselt igav „Detsembrikuumus“ või kohmakas taunokangrlik Kalevipoeg.

Nii, aga mina, kuhu edasi: kas matkata elevandi kukil mööda rannikut troopilise ida poole edasi, tutvuma näiteks Kambodža bestselleritega?

Jorge Amado – Quincas Vesikuradi kolm surma (1986)

Tekst on vist nii vihjeline ja vanakool, et ei saanudki peale 2/3 aru, milles seisnes Quincase legendaarsus. Et oli suur hulkur ja pakkus rõõmu paljudele inimestele, mis tegi ta hindamatuks ja omasuguste seas armastatumaiks, tõeline hulkuriromantika ja getolüürika. Raamatu viimane kolmandik kipub toredaks, kui joomaseltskond surnuvalvest Quincasega pidutsema läheb, kõik need arusaamatused ja rõõmuavaldused. Aga noh, üldiselt just erilist ohhoo-muljet ei jäänud, ikka see väikekodanluse ja vabameelsete vastandus. Sõprus on üle kõige.

matt whyman – tappa mees (2009)

“Ma kirjeldasin Medellini nii, nagu mina seda kaartide ja õpikute põhjal ette kujutan. Lugu ise aga põhineb tõesti toimunud sündmustel.
MW” (lk 127)

Raamat koduvägivallast ja tänavavägivallast ja narkovägivallast ja muiduvägivallast. Noorsooromaan vist, Kolumbia noorukite elunatukesest? Ühesõnaga, normaalne lapsepõlv on oluline ja tuleb ilusti koolis käia. Ei tasu pahaks inimeseks hakata ja inimeste laskmine pole õige palgatöö. Raamat lõppeb igati halvasti.

Lugedes netist autori biograafiat, saan vast aru, miks raamat erilist vaimustust hinges ei paisutanud.

Tii Hell – Homme (2009)

Eesti MILF anno 2005: “Sa oled ääretult veetlev ja kütkestav naisterahvas. Küps, lõbus. Su silmad peegeldavad su elujanu.” (lk 28)

Ehk siis 42. aastase (ja 24. aastase staažiga kahe täiskasvanud lapse ema) abielunaise Emma suhe 26. aastase kunstniku Toniga. Ja sekka eri naised, kellega kunstnikul veel suhteid olnud või on. Emma abikaasast matemaatikaõpetaja-numbrifriik Theo paistab algul häguselt tore, selleks peab ikka hoogu olema, et oma naise füüsilisi parameetreid võõraste naiste oletavate (aga väidetavalt täpsete!) parameetritega võrrelda. Iseenesest on Emma hea näide sellest, kui halb on 18. aastaselt abielluda, ja seda väikelinna ahistavates oludes, kus geenisuppi just palju ei jagu (mitte et ma arvaks et Eesti elu peaks koonduma Tallinna sadama ümber). Naljakas, kui mees korraldab tuttavatele kodus kohtumise, siis miks peab naine neile sooja sööki valmistama (lk 78-80)? Miks oodatakse, et külastamisel pakutakse süüa, millest selline pealetükkivus? Ja miks mees ei aita? Hmm, kui üks siinse blogi arvamus pakkus, et tegemist on campiga, siis vast ise nii ei tajuks (no ei ajanud itsitama), pigem ambitsioonidega naistekas (ei tea miks, aga miskipärast tekkis üks hetk paralleel Beltraniga). Samas on võileivakoefitsent tegelikult olemas, ei suuda otsustada, kas tegemist esimese või teise tasemega. Raamatu moraal on vist see, et Eestis ei saa naine õnnelikuks (vt Lota ja Emma vs Mai ja Roosi), see on võimalik välismaalastega välismaal. Soovitavalt tumedapäised printsid, lõunaeurooplased. Huvitav, mida arvab venekeelne naiskond.

urge raamatukogu

Arthur C. Clarke – Kauge Maa laulud (2009)

Lugu sellest, kuidas kohtuvad kunagi eksperimendi korras Maalt väljutatud DNA sodipodist üleskasvanud inimühiskond ning sajandeid hiljem enne Maa hävinemist viimasel hetkel sealt põgenenud Maa endised parimad pojad ja tütred, kes teel oma tõelisse sihtpunkti võtavad õnneks vahepeatuda sel areneval planeedil. (Raamatu tagakaan annab tegelt selgema seletuse – et seemiklaevad ja robotsüsteemid ja kvantmootorid.)

Parem mulje kui esmatutvus Clarke'ga. Autor pole stiili mõttes just meisterlik väljenduja, aga noh, selline tõsimeelne teabeulme on mingis mõttes huvitav (heh, Clarke'i kaugemaks suguvennaks võiks olla Gastev – ainult et sir pole mitte nii morbiidne ja diktaatorlik). Huvitav optimism, et kunagi tulevikus on mõnel planeedil sealne (võrdlemisi väike) inimkond nii ühtne, et toimivad üheskoos (huvitav on see mõte, et konteinereid-seemiklaevu saadetakse Maalt võimalikule sobivale planeedile ja robotid hakkavad elusloodust (ja inimesi) omasoodu üles harima, hävitades vajadusel hälbeid – ehk siis Thalassa puhul tekkis mingisugune töötav inimasustus juba mitmesaja aastaga, tõeline fast forward), paradiisliku Thalassa elukorraldus meenutab pisut Nossovi Totu lugude päikselisemat (ja hulga frivoolsemat) poolt, seda kõike võikski nimetada loteriidemokraatiaks (lk 41). Endise Maa rändurid ja Thalassa püsielanikud tõid millegipärast pähe optimistlike sipelgate kujundi, muudkui sebivad ja naeratavad ja töötavad ja puhkavad, peas vaid võimalikud mured inimkonna ja seksi pärast. Raamat selle poolest tore, et Clarke pakub välja võimalikke avastusi ja arenguid ajavahemikus 21.-36. sajand – nii teaduses, religioonis kui kultuuris; nii mõndagi võimalust on huvitav peas mängitada. Vinge vahepala on see mereskorpionide omasoodu arenev tsivilisatsioon (järjekordne fast forward sellest, kuidas vee-elajad maa peale võiks ronida). Tekst lõppeb mõnusalt rõõmsa optimismiga, mis sobib kaunistama igat halli päeva.

Kui Clarke'i keelekasutus tundub tõlkes olevat üsna korrektne ja kirjakeelne või suisa ametlik, siis huvitaval kombel kasutatakse siin mitmel korral “kilomeetri” asemel kõnekeelset “kilti” - kas autorgi kasutab vastavat väljendit või on tegemist tõlkija mugandusega?

baas
lihtsad katsetused
filmifanaatik

Tiia Toomet – Värviline kosmoselugu (1979)

Täiesti pöörase kujundusega lasteraamat, selle võiks küll uuesti avaldada (aga mitte kriitpaberil vms). Laste joonistatud kosmonaudid ja kosmoselaevad on vinged, teksti paigutus piltide see või väljas või ümber mõnusalt uperpallitav. Ja tekst ise on muidugi üks paras kelmiulme (või äkki hoopiski nõukogudevastane? A la näete nüüd, mis kõik on võimalik nõukogude asutustes, ei mingit järelevalvet ega ratsionaalset mõtlemist). Kasuks fantaasiale ja lisab värske vaatenurga.

Miina Hint – Kummitusemäng (2009)

Sellist teksti lugedes ikka vaikselt juurdled, et mida autor üldse mõtleb. Miks ta end väljendab, millises võimalikus maailmas tema elab. Olen varem üht Hinti raamatut lugenud, oli vist mingi näidend, millest jäi halb mulje. Aga noh, uut õhukest raamatut nähes tekkis ikka uudishimu.

Raamatu algus on kui sotsiaalkriitika. Millegi vastu. Väidetavalt pole tegemist kibestumusega (lk 7). Lugu sellest, kuidas teisest eestist esimesse eestisse püüelda ja kui eetiliselt vastik see on ja kui esteetitud esimesed on. Peategelasel on väga egotsentriline viis end ümbritsevat tõlgendada. Raamat räägib vist ka armastusest, aga päris kindel ma selles ei ole. Tegelased on kui sootud vaimud, kes punnitavad soolised olema. Tegevuse lõpp eelviimasel leheküljel ja sellele järgnev seletus-süüdistuskiri on omal moel huvitav, järjekordne võluv arusaamatus lugejale. Tuleb tunnistada Hinti julgust toetuda Heideggerile (lk 28), mis on päris vapper tegu (samal leheküljel viitab Frommile, mis on poolvapper).

Vabandust, aga jaburalt halb tekst, pole camp ega midagi. Kes on selle tõsimeelne lugeja ja miks? Milliseid veidraid tõdesid ta siit leiab? Või veel hullem, samastumist? Halenaljakas on lugeda Hinti kujutelma eliidist ja (raha)võimust. Või on halenaljakas arvata, et autori kujutelm sellest on tobe ja totter? Andku autor mulle andeks sellised mõtted. Olnuks ilus mainida kummitusmängu, aga see on midagi, milleni mu väeti mõistus ei jõua.

baas
Kohviradio – Raadio Kohila “Eesti Eri”

Mihkel Ulman – Vistrik (2009) ja paar sõna soome psühhedeeliast

“Rita pani telefonitoru hargile ja astus mehele vastu. Selgus, et ta on hea rühiga, kena, umbes 30-aastane naine. Liiga lühike, et olla mannekeen, aga toreda büsti ja trullaka taguotsaga. Mitte et Västrikul mingeid plaane oleks olnud – pilk lihtsalt rändas oma rada.” (lk 78)

Västrik on muidugi mees nagu mees olema peab, politseiuurija meelelahutuslik klišee. Ulman on selline rahvalikult väljenduja, ikka näited elust enesest (küll võrreldakse Kanter ja Viioliga jms). Tahaks hoopis mõtelda sellistest bändidest nagu Kemialliset Ystävät ja Avarus ning nende ühisprojektist Anaksimandros. Mis teatavasti rokivad. Huvitaval kombel nii Avaruse kui Anaksimandrose plaatide esimene pool on parem (värskem?) kui plaatide tagumine pool (enesekordamine või liigne joovastumine iseendast või lihtsalt ideedepuudus?). “river of finland” algus on puhas sulakuld, “the bones” ja nimilugu ise. Miks Anaksimandrose lugude pealkirjad pole soomekeelsed, plaadifirma nõue või? Ja öine KY “kellari juniversumi”, mis vaikne hullus see on (peaks äkki muutma märksõna "lugu lendavate taldrikutega" ümber "planeetta kaukainen muo kutsuu"?). Muusika puhul on mõnus see, kui muidu nagu suurt konkreetseid palasid ei mäleta, ent kui klapid pähe paned ja lased joovastusel kohale ronida, siis korraga meenuvad kõik need kohad – ah et siin tuleb see ja seal too ja ohohoo. Ja siis on veel KY peamehe sooloprojekt Tomutonttu, mis vahel kuulates keerab ikka korralikult hapniku kokku. Pikad lood, milles on ühtlasi vastikult kõrvakriipivad (mingis mõttes hea, et Tomutonttu elektrooniline eksperimenteerimine pole nii tugevasti Kys esindatud) kui südantlaastavad momendid (hea näide on “tomutonto” plaat, mida vist saabki vaid poolikult kuulata). Vahel salvestuvad mällu mingid muusikakatked, mida kogemata töötled endale lähedasemaks – nii kõlab aegajalt peas üks äkiline kriise ja vaikus, mis peaks pärinema Tomutonttu muusikast, aga mida pole enam suutnud korrektselt idenfitseerida (mul on mõned kahtlusalused). Paar päeva juurelnud, et peaks koostama ühe mix-plaadi, sest kuhugi paremasse seltskonda tuleks mahutada Becki “rowboat” ja “jagermeister pie” (albumilt “stereopathetic soulmanure”, seal veel paar head lugu, “crystal clear (beer)” ja “satan gave me a taco” - hmm, üpris melanhoolsed laulukesed). Nagu varemgi abitult väljendunud, siis varases Beckis on midagi ehtsat. Oh, ja Double Leopards “halve maen”, sellestki peaks miskit mainima. Järjekordne plaat, mida suudan läbi kuulata. Üks õhtu tundus, et Stereolabi “switched on” on ikka hea tükk, varem pidasin “peng!” palju paremaks (et siis võrdluses kui samast ajast pärinev), aga üllatus-üllatus, pea sama head. Peaks raamatut edasi lugema, aga mitte ei viitsi. Üleüldse, huvitavat muusikat on palju enam kui kirjandust. “rowboat... row me to the shores”. Võiks öelda, et seda lõiku siin kirjutades polnud just kaine.

Järgmine päev. Tekst väikekodanlikule lugejale, selline wannabe keskklassi värk. Et raamatu väljaandmist on peetud mõttekaks, võib vist järeldada, et on olemas mingid fännid või nii. Ilukirjandusest kui sellisest on raske selle teksti puhul rääkida, oleks kui tarbetekst või midagi, ajalehe järjelugu ehk. Kas Ulman on kui Pärnu Juhan Paju – mingi õrn sarnasus nagu oleks (no muidugi, see mul üldse esimene tema tekst, siit oleks jabur midagi järeldada). Raamatu elavaim koht on vast lõpus asetleidev naise armukesega arveteõiendamine. Huvitav, kas seriaali esimene osa oligi selline puhtalt sissejuhatav ja suisa mõrvatu?

Oh püha jeerum küll, enne postitamist mõtlesin et äkki leidub netiski miskit, ja siis tuli esile see artikkel. Vabandan Ulmani ees, ei lugenud tiitellehe kirbukirja.

Francois Gere – Miks puhkevad sõjad? (2007)

“Relvade teoreetiline tappetoime on kasvanud 23 hukkunult ühe külmrelva kohta 43 hukkunule ühe musketi läbi 18. sajandil, seejärel Esimeses maailmasõjas 3463 hukkunule ühe kuulipilduja ning Teises maailmasõjas 575000 hukkunule ühe tanki ning lõpuks 695 miljonile hukkunule ühe megatonnise vesinikupommi kohta.” (lk 148)

Algul mõtlesin kasutada öökapiraamatuna, aga öiseks lugemiseks ikka liialt tihe tekst. Selles suhtes huvitav raamat, et siin esindatud ehk prantslaslik vaade (kes pole viimase 70 aasta jooksul sõjaliselt just maailmas esirinnas olnud), kui muidu ehk siin tuttavamad angloameerika või saksa või vene vaatenurgad (võin muidugi hetkel täielikku umbluud ajada).

Tegemist on justkui õpikuga, kõik on väga kokku surutud, saad suuna, mida peaks iseseisvalt edasi uurima (igatahes endale sai selgeks, et peale 1945.a. Kolmandas maailmas toimunust on üsna hägune teadmistepagas). Oleviku ja tuleviku püssirohutünn asub joonel Indiast Türgini, ning mitte võimatud pole koguni kaks tuumakonflikti seal – India-Pakistani ja Iisraeli-Iraani vahel. Ei pane just vaimustusest oigama.

Gere on pisut miniesseelik hinnanguid andes – või suisa luulelik (õigemini küll mahuküsimuse tõttu haikulik). Vahel tekib küsimus, et miks see raamat tõlgiti, kui eestikeelse tõlke toimetajad on siin niipalju märkusi ja täpsustusi pidid lisama?

Raymond Chandler - Sügav uni (1992)

Kriminaalromaan, mida on põnev lugeda (üle mitme aja sain raamatu enamvähem ühe päevaga läbi). Tegelased on isiksused. Naised ebameeldivad (üks mu tuttav ütles, et tundub nagu autor vihkaks naisi) ja mehed kalgid. Peategelane ise jättis kuidagi lohutu mulje, üksik ja õnnetu, kuid enesekindel ja tugev isiksus. Ja sellest kindlusest ja tugevusest tulenevalt muidugi veel õnnetum. Aga vaevalt, et selline haletsev kaastundmine käesoleva raamatu tooni ja autori taotlustega kokku võiks minna. Või nojah, tegelikult kogu teose toon oli mitte lihtsalt sentimentaalselt kurblik (sentimentaalsust oli valdavalt välditud), vaid masendavalt sünge. Muidugi sadas kogu aeg vihma ja kui raamatu lõpupoole tuli päike välja, oli see "tühi nagu ülemkelneri naeratus" (lk 165).

Autor stiil on võimalikult emotsioonitu, kuna teoses on minajutustaja, jääb temast mulje kui emotsioonitust tüübist. Külm ja tundetu. Tegelikult me muidugi saame vihjamisi aimu, et peategelasel on lihtsalt kõrini maailmas valitsevast labasusest, rumalusest, vaimsest inetusest. Aga see mõttekäikki läheb ehk liiga suureks tundlemiseks, ning paslikum on jääda selle juurde, et peategelane ei teinud emotsioonidest suurt numbrit (ojaa, siiski ta vist natuke armus ühte daami, kelle "silmad olid sinised nagu mäestikujärved", käsi "oli väike ja vormikas, see polnud tänapäeva naiste tavaline kondine aiatööriist" ning see naine oli "sale, aga mitte kuiv leivakoorik" (lk 145).). teised peategelasdaamid olid labased ja rumalad ja mitte just kõige peenema ülalpidamisega.

Kõik kogu aeg suitsetasid. Muidugi, aastal, mil ilmus teose esmatrükk (see oli 1939), ei pööratud sigarettide tervistkahjustavale mõjule erilist tähelepanu. Ja nagu Bukowski raamatuteski, ei paistnud keegi sellest erilist nubrit tegevat, kui autot juhtides viskit joodi.

Esialgu käis mulle närvidele autori püüe olla vaimukas ja tabav. Eriti väljenditega, mis peaksid olema vist naljakad ja tervameelsed, aga ma pole päris kindel, kas ikka on, pigem tunduksid nagu kohatud. Näiteks oli naine "huule hammaste vahele võtnud ja näris seda nagu koerakutsikas põrandavaiba serva" (lk 18), teisel piigal olid "väikesed teravad röövloomahambad, valged nagu värske apelsinisäsi" (lk 6), jm. Taolisi väljendeid leidus veel.

Sõnade kallal nokkimist jätkates, siis leivanaela-tõlkelause oli järgmine: "Me ei ole veel löödud, beebi." (lk 67). Kas beebi tuleb sõnast baby? Oeh...

Mis veel. Põnev tükk ja hästi kirjutatud, ja ma ei teagi, kas öelda, et see pelk ajaviiteromaan on või ei, sest mingi sügavus vaatamata kõigele siiski nagu kusagilt välja paistis. Ja ikkagi klišeemaigulisus (tervameelsed dialoogid ja väljendid, väga tüüpsed karakterid jne). Või on see kõik maitseküsimus.

David Colbert – Sõrmuste Isanda võlumaailmad (2003)

Vabandust, aga täiesti suvaline trükis, lihtsalt sattus näppude vahele ja mõtlesin, et ehk miskit huvitavat tuleb välja. Raamat neile, kes filmide põhjal huvitunud sellest teemast natuke rohkem (teada värk, aga filmide pikad versioonid panevad ikka täiega ära kinovariantidele, mille puhul on tõesti kahtlus, kas raamatuid lugemata on võimalik filmidest adekvaatselt aru saada).

Esialgset “Kääbikut” (lk 47-50) oleks huvitav lugeda.
Huvitav, et haldjad on surematud (lk 55-56), triloogiat lugedes seda nagu ei mõistnudki.
Arvasin, et “Kaks kantsi” viitab Rohani ja Sarumani superkindlustele, aga võta näpust (lk 60-61).
Kas Ungoliant polnud mitte Shelobi esivanemaks, ses suhtes natuke raske paralleeli tõmmata (lk 133)?

Hitomi Kanehara – Snakes and Earrings (2005)

“I've been with sadists before and you never know what they're going to do. I've had enemas, which were fine, and I've played around with toys. I've also got no qualms with spanking or anal. What I don't want to see, however, is blood. I remember once I let a guy put a small glass bottle in me, which he then tried to smash with a hammer. And there'd even been some real weirdos that got a kick out of poking me with needles.” (lk 37)

Tegemist siis lugemisega läbi kahe tõlke, jaapanist inglisse ja inglisest eesti keelde, ühesõnaga nüansse ei saa tabada, kõigest loo jälgimine. Natuke subkultuuride pillerkaart jaapani moodi, Loomingu Raamatukogu võiks tõlke avaldada, oleks selline sobivalt õhuke raamatuke. Tekstis on pisut seksi ja pisut vägivalda, aga vast meeldesööbivam on tüdruku keeleotsa järkjärguline poolitamise protsess, mis tundub olevat füüsiliselt päris ebameeldiv kogemus. Aga noh, las laps teeb mis tahab, peaasi, et laps ei nuta.

“'If you ever decide you want to die, let me kill you,' said Shiba-san, putting a hand on the nape of my neck. I smiled and nodded. Then he smiled back at me and asked, 'Can I fuck your dead body?'
'I don't care what happens to my body after I'm dead,' I said with a shrug.” (lk 71)

Raamat olemise talumatust igavusest, milleks pingutada kui pole vaja pingutada, parem siis mängida kehaga, olla enesekeskne ja omas mullis. Minu keha on minu ja ma võin sellega teha mida tahan. Tätokad ja piercingud, miks mitte, noorukina tõesti ei oska näha, et peale neljakümnendat tuleb ka võibolla elada (soojade ilmadega on ikka päris muhe näha aja jooksul värskuse kaotanud tätokaidm eks inimesed ikka aja jooksul tüsenevad või tõmbuvad krimpsu). Igati sobilik raamat noorele lugejale, lõpuks leiab printsess pasliku printsi.

“I told myself that everything was all right; that everything was going to be fine. I had my tongue-stud, and I was looking forward to when my tattoo would be done and my forked tongue complete. I wondered if changing myself like this could be considered an insult to God, or an act of pure ego. I thought of how I had no real possessions, no emotional ties, no hatred. And it made me feel that my tattoo, my forked tongue, my future were all empty of meaning as well.” (lk 76-77)

Marion Zimmer Bradley – Tormikuninganna (2009)

Pill tuleb pika ilu peale – kui hiljuti lugenud kaht vaimustavat fantasyromaani Hughartilt ja de Lintilt, siis nüüd teist raamatut järjest tahaks juukseid katkuda ja mõmiseda etteheitvalt endale. Järjekordne ulmenaistekas oma pideva jandiga sünnitustest ja geenivärkidest ja kes keda kui palju ikka lõputult armastab. Algul tundub, et tegelased pole psühholoogiliselt just eriti usutavad (kas peakski?) ja mõjuvad pigem seebiseriaalide kangelastena. Kergelt feministlik tekst, mis on muidugi igati kiiduväärt, aga noh, samas ka pisut igav (sest võrdsed õigused soost hoolimata on igale normaalsele inimesele enesestmõistetav, aprioorne; sellele jätkuv viitamine mõjub pigem vanamoodsalt). Kuidagi ei istu autori jutustamisviis; fantasy seebiooper, teksti närimine muutus algusest peale tüütuks – seebiooperile mitteomane on võrdõiguslikkuse taotlemine (äkki fantasy pakubki sellise kiiksu?). Irriteerides võiks öelda, et naiselik tekst meestest (tahaks lugeda naislugejate arvamusi meesautorite kangelannadest, kui rohkem või vähem piinlik see olla võib?). Lugemine mõjus mulle nii nürilt, et vahepeal sai lausa sirvitud “Baarimula”. Põhimõtteliselt võiks “Tormikuningannat” soovitada mõnele lemberomaanide austajale, kes sooviks vahelduseks midagi kummalisemat lugeda. Siiski tuleb eraldi ja vabatahtlikult ja selge mõistuse olemasolul rõhutada ja kinnitada, et raamat ei ole halb – lihtsalt pole minu maitse ja seepärast selline mittehaakumine ja frustratsioon.

Milline 23.a. noormees mõtleb endamisi: “Uuh, ta on nagu miilustav kodukass.” (lk 43)? See on Allart, üks peategelasi. Autor on loonud Allarti selles suhtes huvitavalt, et noormees on pea koguaeg ebakangelaslikult hirmunud – pole just tüüpiline ulmekangelane ja see mõjub ehk harjumatult. Veider, et kui Allart kujutleb isa tapmist, mõtleb ta eelkõige kägistamisega hakkama saavat (nt lk 205), mis peaks olema üks, hmm, intiimsemaid surmamisvorme – sa ei tapa relva või muu abivahendiga vaid just omaenda kätega, lastes kägistatava oma personaalsesse ruumi. Miks küll selline tapamõte? Kriipivalt kõle näib autori loodud tekstimaailm, kus nagu vaid eksisteerikski ainult erivõimetega ülemklass, väga möödaminnes saab teada alamrahva olemasolust – tegevus toimuks justkui inimtühjades lossides või energiatornides; seetõttu mõjub juba ootamatult kui keegi alamatest miskit siniverelistele teatab vms. Pidusöökidel oleks justkui rahvast murdu, aga nagu ei ole ka. Loo lõpus toimuv lähisugulaste omavaheline harvendamine on muidugi antiiktragöödiate vääriline.

baas
need read
raamatumaailm

[kontekstitu viide - end of an era]

Doug Hanks – Baarimula (2009)

“Kas palliplatsil on raskem olla söötja või tagaliinimängija?” (lk 12) - siin on jälle see sporditerminite eesti keeles puudumise probleem. Antud kontekstis on ehk tegemist pesapalli (pitcher ja outfielder) või ameerika jalgpalliga (quarterback ja running back?), mõni spordikaugem pakuks ehk ka võrkpalli.

“Kas loobuksite pigem jäätisest või pitsast?” (lk 13) – selge, et jäätisest.

“Kui teil tuleks magada ühe bändi kõigi liikmetega, siis missugune bänd oleks see õnnelik?” (lk 17) – ei tule ühtegi sobivat meelde.

“Bänd, kes pidi mängima teie sõbratari pulmas, jäi tulemata. Pruut ulatab teile läptopi ja palub alla laadida muusikavaliku, mis peo käima paneks. Nimetage kolm avalugu.” (lk 26) – Bardo Pond “this time (so fucked), Magik Markers “4A”, Yo La Tengo “i was the fool beside you for too long”.

“Kui Superman kutsuks Aquamani välja veealusele võidusõidule ümber maailma, siis kumb võidaks?” (lk 28) – Eesti üks tobedamaid subkultuure on need ameerika viiekümnendate fännid – elagu kokakoola, hamburger ja ameerika lipp.

“Hakkate kolima väga õhukeste seintega korterisse. Valige naaber: kas bassimängija, seksisõltlane või papagoikasvataja.” (lk 97) – aktuaalne teema, valiks vist papagoikasvataja.

“Teil on kogu ülejäänud eluks ainult üht liiki lugemisvara. Kas soovite pehmekaanelisi armastusromaane, koomiksiraamatuid või välispoliitilisi ajakirju?” (lk 100) – vist välispoliitikat, eks seegi ole omamoodi põnevuslugudeks.

“Mis on meesterahva jaoks hullem, kas kiilaspäisus või seljakarvad?” (lk 111) – vist kiilaspäisus.

“Kas eelistaksite, et teil keelataks endast vanemate või endast nooremate muusikute kuulamine?” (lk 112) - nooremate muidugi, uus on unustatad vana jne.

“Mis on kõige magedam spordisündmus, mida televisioon üle kannab?” (lk 113) – võimlemine või golf või uisutamine või motosport.

“Mis on kõige hullem: lõtv käepigistus, higine käepigistus või raudkõva käepigistus?” (lk 173) – lõtv ikka.

“Kas läheksite kohtama pigem kellegagi, kel kolm huulerõngast, või kellegagi, kes kannab 80-ndatest pärit soengut?” (lk 182) – kaheksakümnendate arusaam naiseilust on kastreeriv.

“Kumb on hullem, kas lumerookimine või koerakaka koristamine?” (lk 184) – loogiline, et koerafekaal.

naisteleht

Lois McMaster Bujold – Barrayar (2009)

Iga raamat, mille kaanel tulistavad arvatavad kosmoselaevad, mõjuvad muidugi magnetina. Hinge poeb mõnus ootus kosmoselahingutest ja kihutamistest ja jäsemete irdumisest ja noh, üleüldisest möllust. Nagu tavaks saanud, esimesest raamatust suurt midagi ei mäleta (tore on, et see postitus nii mittemidagiütlev on), lugemisel siiski nii mõndagi meenus.

Raamatu esimene kolmandik on nagu mingi naistekas, käib muudkui emadusjutt ja see ajab oxele. Hakkasin autori kohta uurima ja selgus, et tegemist naisega, senini ekslikult arvanud meesautorlust. Nojah. Ja tekst jätkus ja jätkus samas vaimus – õnneks koos erinevate võimuintriigidega. Raamatut võiks nimetada “emadusulmeks”, üks pidev jant ja möll raseduse ja titade ümber. Õkk. Või “titeulme” - igasugu tehisemakad ja keisrilõiked ja sünnitamised ja titatamised. Palju võib. Selles suhtes mõneti... erandlik lugemiskogemus, oleks teadnud, et siuksed teemad, oleks vast midagi paremat lugenud. Ja lõpus on veel imekena pulmatseremoonia. Kuul pähe.

Ootamatu, et 5. aastane Gregori pikka põgenemist halamata talus (ikkagi kuninglik veri!), tavalise lapsehala asemel oli teine nagu orgaaniline komps. Palee salaoperatsioon oli muidugi vinge, tuld ja tõrva ja õõvastavat vägivalda. Mälestused Maast on äärmiselt hägusad – lihtsalt endine paradiisiaeg, kus elas igasugu imeloomi. Aga ikkagi – kuhu jäid kaanel lubatud õhulaevade heitlused? Vaid üks kerglennuk laperdas potsatusega murule, ja sellegi õnnetuse põhjustas eelnevalt vigastatud mees. Pettumus.

Nojah. Kuuldatavasti on siiski tegemist alles sissejuhatusega tõelisele loole, ehk siis esimene raamat näitas eostamist ja teine sünnitusvalusid, edasi tuleb ehk...

baas
õhtuleht

Charles de Lint – Kusagil lennata (2001)

Järjekordne õppetund teemal “ära loe purjuspäi head raamatut”. Esimene viiendik sai igatahes nii läbitud, et mälestused on üpris ebalevad (olen eraldi välja kirjutanud “mõtte”, et tegemist on hoopis jutukoguga, mis sai kogemata alustatud). Ja hiljem kainena on lõbu kui palju – püüad ühtaegselt nii edasikerivat tekstimõistatust kui kallerduvaid mälumõistatusi lahendada. Tantsivad ringi mingid kõrvaltegelased, kellest nagu peaks aimu olema, aga hästi ei mäleta. Tõeline virgutusvõimlemine. Lõpuks pidi ikka alla andma ja mõned peatükid uuesti läbi sobrama, liialt katkendlik oli olla.

Aga – jube mõnus tunne on, kui korraga tajud, et raamat muutub pagana põnevaks ja sa tahaks muudkui seda tunnet pikendada / säilitada. Juba algul saad hästi reele ja kuskil keskel läheb selline pillerkaar ja tingeltangel lahti, et ohkad rahulolevalt ja patsutaksid kõhukest kui vaid viitsiks. Tuleb välja, et de Linti tõlkeid oleks tõesti mõttekam käesoleva raamatuga alustada (üllatus-üllatus), mitte “Südame metsadest” (millest saanuks ehk siis tõesti adekvaatsemalt aru). (Ja tegelt ikka häiris see iiri või keldi muusika teema.) Ehk “Kusagil lennata” on kompaktsem, humoorikam, usutavam kui “Südame metsades” aset leidev titaanide kokkupõrge?

Newford kui de Linti Yoknapatawpha? Veider, miks ikkagi Ray püüdis end varesesarnaseks muundada kui oli teada, et kõik omasugused näevad selle maskeeringu läbi. Varesetüdrukud on tõelised punk-Pipid, elurõõmu elutööpreemia võiks küll neile anda.

Selline väike nukrus tuleb peale, et miks ometi varem seda raamatut ei lugenud; ahastus, et nii palju häid raamatuid on avastamata-kogemata.

baas
bukahoolik
lugemissoovitus
fantaasiajuttude muljed

Eduard Bornhöhe – Kuulsuse narrid (1974)

Tatikal oli visiooni – tahtis luua nii amfiibautot kui vesilennukit (lk 9-10), õigemini küll vast helikopter ajanuks asja ära. Vesipruuli luuletus “Leekiv armastus” (lk 13) poleks kaasaegses luules midagi eriskummalist; nii Rummo, Suuman kui kasvõi Kivisildnik on sarnaseid luuletusi avaldanud (tõsi küll, Vesipruulil jääb kontekstist puudu). Tatika plaan kividest sealiha teha (lk 21) on igas korralikus tulevikuromaanis pea tavaline nähtus, eks midagi peavad geenimuundatud inimesed tarbima (mõelda vaid kui Narva elanikud põlevkivijääke sööksid? Või seniteadmata valla elanikud tuumajaama sodi?); niisamuti huvi toores liha tuleta magusaks praeks tegemine (lk 35), tõepoolest, mikrolaineahi on saatanast).

Aga jah, aegumatud tüübid ikka.

Cormac McCarthy – Tee (2008)

Raamat inimesele, kes tahab lugedes tunda ebamugavust, lootusetust, ahastust, üksildust jne jne. Kõle ja kalk tulevikumaailm, kus polegi elu suurt säilinud, on vaid hingitsemine jäänuste varal. Elava looduse (ainsaks) krooniks on täisealised mehed, sest enamik naisi ja lapsi on toiteainete vaeguses läbi kepitud ja ära järatud. Niiet tegemist pole just jätkusuutliku maailmaga. Elu on hädaorg. Tekst kui õudusunenägu, loed ja loed ning mõtled, millega see agoonia lõppeb. Pea kõik omadussõnad on negatiivse alatooniga, algul oli mõte et märgiks mõnelt leheküljelt ära, milliseid tõlkija on kasutanud, aga ikka ei viitsinud. Raamatust olevat ka film, ei kujuta ette, et seda vabatahtlikult vaataks.

Oeh, vägev tekst, hea litakas kuhugi füüsilise heaolu keskmesse. Igal juhul, ei tuumarelvastusele.

nädala autor
danzumees
trash can dance
sirp
südamelähedaselt
sakala
raamatutest
baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle
marcalt maailmale
vein & raamat

Ellen Niit – Imeline autobuss (2009)

Ostsin täna selle raamatu (väga meeldiv blond teenindaja, aitas arvutist ja riiulist üles leida ja naeratas ka, soovisime teineteisele head päeva). Teatavasti ei oska lastele midagi kinkida, aga hea, kui ema teeb nimekirja raamatutest, mida võiks kinkida. Sai siis see. Veider, laps on 8. aastane, aga loeb selliseid raamatuid. Vahepeal tundus, et kui ta lõpuks kooli jõuab, läheb kohe gümnaasiumi või nii. Aga ei, ikka normaalne inimene. Mis on tore.

Tekstist endast ei mainiks midagi, polnud suurt tuju ja kannatust lugeda ning pealegi hetkel mängib muusika nii kõvasti peas, et igasugune lugemine pea võimatu (kas on midagi paremat kui hull psühhedeelia?). Oli mingi Juss ja õpetaja ja nuttev buss, miks, ei mäleta. Aga need Juss Piho joonistused (nende pärast vist seda raamatut tahetigi). Hmm. Kuidagi morbiidsed? Lapsikult täiskasvanalikud, aga mitte vastupidi? Igatahes mul tuli kuidagi creepy tunne peale või nii. Infantiilne Laurentsius (jumala kihvt kunstnik, kunagi Vikerkaares ilmus üks eesti kunsti lemmikpilte), või samas märganud muidki sarnase stiiliga eesti lasteraamatute kunstnikke. Brr, häguste peadega lapsed ja kuidagi rusuvad maastikud. Eks ikka see harjumuse küsimus, kas lastele mõeldud illustratsioonid peavad olema täiskasvanutele sellised harjumuspäraselt totralt lõbusad või nunnukesed või siis hoopiski... huvitavad. Loogiline oleks, et ikka eelkõige huvitavad. Peaks homme uurima, mis sünnipäevalaps ise neist arvab.

Ei tea, mis selle kõige jutu mõte üldse on, psühhedeelikudki muutusid miskipärast melanhoolseiks.

Kaupo Pähkel – Ehatähe rüütel (2008)

Tegemist on õigupoolest taaslugemisega, Kusnetsi raamatu puhul jäi mõte painama, et millega õieti selles Pähkeli teoses tegemist oli.

Esimestel lehekülgedel torkas pähe, et äkki on Pähkel Pokupoeg ja Pokupoeg Pähkel või tegemist ühemunakaksikutega. Miskipärast tunduvad nende tekstid ühest sulest paiskuvat (muidugi, loogilisem on oletada, et tegemist siinkirjutaja luuluga), sarnane jutustusviis ja pateetika (Pähkel kui ambitsioonikam ja Pokupoeg kui veiderdavam) ning muidugi ainestik ise.

Pähkelil on anne panna tegelased rääkima nagu tegelased – s.t. ongi tajutavalt kirjanduslikud, lugejana ei toimu mul samastumist vms. Tegemist pole just brechtiliku võõristusvõttega, vaid pigem püüab autor humoorikalt käsitleda vastava kirjanduse klišeesid. Elust suuremad juhtumised, mehed kui tammepuud ja... “täiuslikult vormitud silmipimestavalt ilusad naised” (no jutumärgid seepärast, et siin ühendatud kaks tsitaati). Pähkel kohe naudib vastassugupoolte vahelist särtsumist, raamatuseksihimulistel tasub lugeda nt lk 76-77 või 213, eks mujalgi käi nahistamine (samm edasi ja tegemist võiks olla hentai vms graafilise väljundiga). Klišeedest sõltuvalt kasutab autor algul pidevalt väljendit “meie kangelane”, mis paneb esimestel lehekülgedel lugejana öökima, aga hiljem kaob see üldisema teksti hulka. Üks uitmõte veel – äkki on ühtlasi tegemist kristliku fantasyga? Või siiski järjekordne pila.

Tuleb tunnistada, et sellise raamatu lugemine tekitab endaski sellist poisikeselikku tunnet, hüvalt kerglane ajaviide. Kas järge on oodata?

“Olen sulle kogu südamest tänulik selle meeliköitva vaatepildi eest, mida sa mul nautida lubasid. Ei ole ju maailmas midagi nii sõnulseletamatult kaunist, nii kirjeldamatult ilusat, kui seda on katmata naisekeha. See on Issanda loomingu ülim tipp, tõeline looduse kroon, sest miks muidu pidi Jumal looma naise paradiisiaias, kui ta teised elusolendid, sealhulgas ka mehe, maa peal lõi? Ja miks pidi ta looma naise elusainest – mehe küljeluust, kui kõik teised elusolendid loodi ju eluta ainest – põrmust? Ühtegi maalilist päikeseloojangut järvekaldal, ühtegi imepärast loodusvaadet ei saa võrreldagi selle hingeülendava iluga, mida kätkeb eneses ühe kauni naise alasti keha. Iga mehe jaoks, kes seda imetledes vaimustusse satub, on see mingi eriline hingeline elamus, mida ei saa sõnades edasi anda, kuna sõnu, mis võiksid kirjeldada nii ülevat taevalikku ilu, pole lihtsalt olemas.” (lk 106)

baas (Ootamatu, et keegi ei arva nagu tegemist võiks olla paroodialaadse tekstiga.)
lugemissoovitus
päevaleht
sirp

Charles de Lint – Südame metsad (2009)

Ee, et siis selline tänapäeva müstikalugu, üleloomulikud olendid ja ravitsejad ja muidu möllajad ja ontlikud inimesed; õnneks pole tegemist tiinekatest tegelastega vaid kahe-kolmekümnendates inimestega (kes küll väga maotult hindavad iiri muusikat jne). (Miks küll ei võiks ambitsioonikad noored inimesed fännata hoopis No-Neck Blues Bandi või Boredomsi või kasvõi Stereolabi? Hea küll, loo loogika kohaselt nad ikkagi peavad neid iiri plännimist kuulama.) (Ahjaa, osad vaimtegelased on muidugi üsna eatud.) Kerglaselt võiks mõelda, et de Linti kirjutatu on kui “ “Elu edetabelid” meets Castaneda” (ulmekirjanduse baasis kasutati meeldivat sõna “urban fantasy”, mis on tabav). Jooksevad ringi igasugu indiaani ja iiri, mm, mütoloogiate tegelasi; paljud teevad tava- ja vaimumaailmades head, ent mõned on krutskeid täis ning käituvad ebadžentelmenlikult. Hooti muutub tekst väga põnevaks või õigemini kaasakiskuvaks (eriti raamatu teine pool), aga siis jälle mõtled, et mis pagana lapsikust on siia kokku keerutatud, a la nagu nüüdishetke vampiirkirjandus vms, ainult et... täisealistele?

Raamatu teises pooles hakkab ühtlasi üha enam trükiapsakaid sisse kalpsama, tea, kas raamatutegijad olid loetust nii põnevil. Silm suutis tabada ühe tõlkeapsaka: “Teine oli vältimatu folkar, kes pilastas Dylanit ja Crosbyt, Stills & Nashi.” (lk 92) – tegemist on igava muusikaga, aga siiski üldtuntud nimekombinatsioonidega. Kanepisõpradele annab de Lint sõbraliku õlapatsutuse, vihjates muuhulgas, et see on ohutum kui liim või alkohol (lk 315). Omamoodi huvitav seletus leidub unenägude kogemisele, mis on tegelikult igale tavalisele inimesele rändamine vaimumaailmas (lk 421jj), mis mingil viisil tundub mulle, eee, võimaluse korral usutav (sest on ju raske koostada unenägude geograafiat ja koreograafiat).

Oh, brujeria sõna kasutus tuletas meelde aja, kui sai tatikana soome raadiost kuulatud üht iganädalast metalisaadet, ja seal siis korraga räägiti hirmuäratav lugu sellenimelisest bändist... oh tollast põnevust.

baas
õhtuleht
triangel
raamatumaailm
segane maailm
industrial snowflake

Eesti karskusajaloo päev 13. oktoobril Tartus. Teesid (1989)

Must – esimene eesti karskusselts 1889. aastal, “Täht” Randiväljakülas. Liidriks Jüri Tilk. “Eesti küla jõukale järjele jõudmiseks jäi asutajaliikmete arvates puudu peremehetundest rahva tervise ja moraali vallas. /-/ Karskusliikumise vormis rikastati mahasurutud eesti rahvuskultuuri.” (lk 3-4)
Voipio – tuleb välja, et soomlased mahitasid seda Randivälja seltsi, mõjutades ohtralt Jüri Tilki.
Suija – 1891.a. asutati Tartus “Karskuse Sõber”, mille kogutud teaduslik raamatukogu sai hiljem aluseks Tartu Linnaraamatukogule. Osaliselt sõprade nõudmisel suleti Liivimaa Eesti osas aastatel 1896-1899 144 kõrtsi.
Saarist – karskusliikumise ideed hakkasid Eestisse tilkuma 1830.aastail, Järvamaa kirjutas üks sealne kirikuõpetaja aastal 1838 artikli “Armastuse sõna liigjoomise vastu”, esimene eestimeelne selts asutati 1893, mis hiljem sai nimeks “Idu”: “Kõige menukamad olid aga küsimuste-vastuste õhtud, kus karskusaktivistid linnarahva küsimustele vastasid. Ühelgi üritusel ei unustatud karskuspropagandat, see seoti oskuslikult ürituse temaatikaga.” (lk 10)
Suija – esimesed karskusseltsid Võrumaal juba 1891.aastast: “Tavaliselt võeti seltsi liikmeks astujatelt kirjalik tõotus, et nad mingisuguseid joovastavaid jooke ei pruugi ega teistele ei paku. Tõotus oli kehtiv seltsist väljaastumiseni. Liikmetele anti liikmekaart, millele oli trükitud tõotus ning neil oli õigus kanda nn sinilinti.” (lk 12)
Plotnik – Pöögelmann jõudis järelduseni, et joomine on kapitalistlik: “Revolutsioonilise sotsiaaldemokraadina nõudis ta 1906. a. karskuskongressil senise karskusliikumise reformimist. Selle muutmist rahvuse harimise ja integreerimise abinõust klassivõitluse abinõuks, sest alkoholismi põhjused ja juured arvas ta peituvat kapitalistliku ühiskonna puudustes ja pahedes. Kapitalismile lõppu tehes lootis ta lõppu teha ka alkoholismile.” (lk 14)
Laja – Eesti karskusseltside keskus aastast 1906, seal esindatud 21 vastavat ühendust. Likvideerimisest aastal 1940 võiks ehk kirjutada põnevusloo, milline dramaatika ja salapära.
Laja – 1926 toimus Tartus rahvusvaheline karskuskongress. Mõni soovitas alkohoolikuid ravida hüpnoosiga, mõni jälle soovitas suurendada taimetoitude osakaalu ravitavate toidusedelis.
Rohtla – tema ettekanne Tori naiste võitlusest viinakuradiga on igati emotsionaalne ja siiras ja huvitav: “Minust hoogas hukkamõistu ahnele viinamonopolile, mis pea igasse poodi ja poekesse oli viinud viina müügile.” (lk 23). Jälle igati seiklusrikas karskuslugu.
Kärtner – nõukogude alkoholismi tuleb ohjeldada, sest mõjub halvasti ja tuleb ära hoida: “/-/ alkohoolsete jookidega spekuleerimist ja kodusel teel valmistamist ning mitmeid teisi nendega seonduvaid väärnähteid – toksikomaania, alkoholi- ja selle surrogaatide mürgitused, suhkru defitsiit, defitsiit alkoholi või selle aseaineid sisaldavatele paljudele ravimitele, parfürmeeriatoodetele jt ainetele (mida paljud alkohoolikud kasutavad alkohoolsete jookide aseainena), ühiskonnavastase eluviisi levik, organiseeritud kuritegevus.” (lk 27). Lahenduseks pakkus ta kõva järelvalvega öist müüki.
Midagi sellist vast juhtuski.

[kontekstitu viide - naljaviljapuder]

Harold Pinter – Kääbused (2009)

“Mul on mu kong. Mul on mu korter. Kõik on korrastatud, omal kohal, pole tehtud mingit viga. Ma olen kinni kiilutud. Pole mingit peitmist. Pole öö, aga ka mitte hommik. Pole varitsust, on vaid asukoht kahe võõra vahel. Siin on mu varandus, siin on mu sisustus, siin on mu asjade paigutus, kui ma olen kodus, kui ma olen üksinda ega tarvitse midagi seadma hakata, mul on mu liitlased, mul on mu asjad, mul on mu kass, mul on mu vaip, mul on mu maa, see on mu kuningriik, pole reetmist, pole usaldust, pole teekonda, need ei tee mulle auku külje sisse.” (lk 35)

Veidralt poeetiline tekst, justkui kandiline või õigemini hammasrataste pöörlemine – nii kuidas pealtnäha rohmakaskandilised hammasrattad sujuvalt-automaatselt sobituvad teineteisesse.
Dialoogid, millest vähemalt raamatu algul suurt midagi aru ei saa – mida argisem suhtlus, seda kaasaloetavam (raamatu parim koht ongi see, kus Mark ja Pete eri naistega öö jooksul lõbutsevad).
Pinteri kirjutatu on kui proosa konstruktsioon, puuduvad tavapärased ilukirjanduslikud kirjeldused, selmet on “lõputu kohvijoomine” pagan teab millest.
Lugemisel tuli mitu korda hirmus uni peale, loed järjekordset proosamonoloogi ja lihtsalt avastad, et silmad vajuvad tekstil allapoole. Nii ju rallit ei sõideta.
Lõpuks selgub, et tekst on järjekordne “kes-kardab-woolfi”-mäng.
Mõned Leni sisekaemused on huvitavad.
Et siis selline tore tükk modernset maailmakirjandust. Järelsõnast saab Pinterist targema ülevaate.

“Aga mis minusse puutub, siis ma ei jää vanaks. Ma muutun. Ma ei sure. Ma muutun jälle. Ma pole õnnelik. Ma muutun. Ma pole ka õnnetu. Aga kui tuleb suur torm, siis ma ei muutu. Ma muutun kellekski teiseks, mis tähendab, et ma muutun tundmatuseni. Ma olen ümber tehtud maailmast, kus ma kannatan muutuste all, mida ma kannatan, ma taganen täielikult oma seisukohast, mille järgi mul tuleb muutuda, ning siis, ees raudne mask, maski all, millest ma midagi taipa, taipan veelgi vähem kui varem, ootan ma tormi möödumist. Kuid tõtt-öelda on mul neil hetkedel võimatu vaikselt istuda, ilma et ma tahaks tagasi minna. Neil hetkedel on ka võimatu mitte tunda kibelust edasi minna. Ma pean õppima ennast tagasi hoidma.” (lk 99)

Peeter Kard – 33 sousti (1991)

Kartulit keetes on ikka see probleem, et hiljem tuleks need kuidagi mõnusalt kurgust alla saada. Viimane halb kogemus kartulite elavdamisest mõjus kuidagi nukralt – poest soodushinnaga ostetud porgandiga praekapsad ei muutnud lõunasööki üleüldse maitsvamaks, lihtsalt üks rämedalt allatallatud toitumislaks. (Need on ikka õnnepäevad, kui külas käies saab sooja toitu. Vaikne heldimuspisar poeb salaja põue.) Nii siis pidigi kõhukorina saatel seda väljaannet sirvima.

Tavalise sousti (lk 6) valmistamine mõjub pisut ehmatavalt – tervelt 45 minutit peaks keetma? Ja kust seda rasva saab? Või tõesti aitaks rapsiõli (Kard nagu ütleb, et taimeõli sobiks samuti)? Piima- ja kooresoust paistavad igavad, praesoust tundub vaimustav olevat, aga 2 supilusikat liha praadimisest järelejäänud rasva on kuidagi ületamatu ülesanne. Tomatisoustiks läheb vaja tomatipüreed, mis mõjub hoiatavalt. Sinepisoust tundub huvitav, aga sidrunimahla majapidamises kahjuks ei leidu (rääkimata kondipuljongist – mis õõvastav asi see võib veel olla?). Juustusoustist lugedes tuli mõte, et sousti saab valmistada tavalisel puupliidil, mitte elektri omal. Mädarõikasoust mõjub isuäratavalt, aga mida tähendab “Jahu kuumutada võis”, kas see panni külge ei kipu kõrbema? Köömnesoustis läheb vaja toorest munakollast, mis paistab ohtlik. Kurgusousti puhul ei taha hästi uskuda, et värske kurk keedetuna maitsev oleks. Sibulasoust mis sisaldab hapukoort, kas see tõesti keeb normaalseks? Aedviljasoust on masendavalt materjalirikas, pealegi nimi ise - “aedviljasoust”. Roheline soust – väkk, jälle tuleb lisada klopitud munarebu. Silgusoust pole söödav. Kilusoust – ei taha lugeda. Heeringasoust – keeran lehekülge. Kalamarjasoust – jooksen tänavale suitsetama. Kalasoust – tunnistan, et mul on depressioon. Vähisoust – milleks küll selliseid asju tehakse? Seenesoust, seda küll sööks... tõsi küll, külalisena lõunalauas; omaette ooper on muidugi see, et osa inimesi oskab teha maitsvaid seeni ja osa inimesi mitte nii väga maitsvaid seenetoite; ühesõnaga, alati tuleb ettevaatlik olla. Munasoust – nädalas ei tohtivat üle ühe muna süüa, siin on tervelt kaks. Vorstisoust nõuab keeduvorsti või viinereid või sardelle, mida vorstivabrikud toodavad teadupärast üsna saastalt. Hakklihasoust on teadagi maitsev, aga esmakordselt kuulen, et sinna tuleb lisada kartulikeeduleent, see on ootamatu. Maksasousti fenomenist mina aru ei saa. Singivorst näib maitsev, aga liialt mahukas teostamiseks. Rupsisoust näib jube. Soust linnurupsidest näib sama mis eelmine. Jahimehe sousti puhul meenub eesti dokfilm põtradest ja lihtsalt kahju hakkab neist toredatest loomadest. Konservivorst – ükskord praadisin konservi, see oli küll võigas maitsekogemus. Pekisoustiks tuleks pekki muretseda, no ei viitsi. Tuhlinott – ainuüksi teksti lugemine paneb ila tilkuma, aga jah, liialt keerukas. Sealihasousti puhul saaks hakkama liha ja sibula pruunistamisega (sest noh, niigi kartuleid maitsestatud), edasi jälle tüütult palju rahmeldamist. Killatuhlid näib hea.

Nojah, ehk järgmine nädal või millalgi seda kõige tavalisemat sousti tuleb ikka teha proovida. Kuniks mõistust.

Väino Linna – Tundmatu sõdur (1996)

“Aga ei. Ei olnud Sturm-väeosi. Ainult jõuk räbaldunud irvhambaid, kes olid toidujahil nagu hulkurid. Vandusid ja kirusid ning lõksutasid lõugu kõikide pühade asjade kallal. Marssali suurejoonelise ja ülevas stiilis koostatud päevakäsugi üle söandasid nad nalja heita. Peaaegu nagu kommunistid. Sõid ära oma hädavarud esimese nälja puhul ja jorutasid “Die Fahne hoch” asemel “Korhola tüdrukuid”, kui neile laulutuju peale tulema juhtus. Ja enda kohta oli neil mitte just meeltülendavaid, ehk küll seda tabavamaid nimetusi, nagu bande, tolgus, kogu kupatus, terve see pask, tohman, trobikond.” (lk 103-104)

Ihan oolrait romaan ikka. Soome värgist lugemine paneb mõneti alaväärsust tundma – a la milliste jobukakkude või tühikargajatena võivad nad eestlasi vaadata. Eks võib muidugi arvata, et soomlaste massi rohkem ja looduslikult sobivam jms, aga ikkagi. Huvitav, milline Eesti kaitseliin oleks – Rakvere-Jõgeva-Lihula? Või veel sissepoole?

Kui raamatust oli ligi 3/5 loetud, selgus, et tegemist on kärbitud variandiga... mis pani muidugi hambaid kiristama ning õieti muserdas hetkeks huvi raamatu vastu. Kas lugeda kärbitut edasi või alustada täielikuma otsast või lihtsalt jätkata kirumist? Kui teaks, küll oleks hea. Huvitav, kas filmistki on olemas mingi pikem ja ilustamatum variant?

Eks linnaviirus oli verre imendunud ja tuli jätkata. Hull paatosevaba omade ja võõraste nottimine; karmi tundelaenguga teos, mis võtab igasugu naljatuju. Selline tekst paneb muidugi endalt küsima, et kuidas käituksid sina – millal sind maha notitaks, kui palju aru ja julgust sinul tegelikult oleks. Mis tunne on kaotajana sõjas võidelda.

Ütlemata depressiivne on ikka lugeda II maailmasõja aegsest läänemeresoomlaste saatusest.

Andrus Kivirähk – Pagari piparkook (1999)

Seda teksti otsides arvasin millegipärast pea kindlalt, et see on avaldatud käesolevas raamatus. Kiiruga läbi lehitsedes selgus, et teps mitte. Lapates jäi hoopiski mulje justkui kajastuks siin iga Kivirähki romaani tahtmatud alged. Mõtlesin siis seda mõtteuidu kontrollida... ning ep ole nii mitte, mälu epic fail. Ehk leiab “Naisevõtus” natuke krativärki (lk 113-114), aga muidu ikka iseseisvad lood. Mõni tekst (nt “Killuke kosmosest”) on päris näidendlik või filmilik. Juttude tegelaste tungide ülepaisumine hakkab kui madu oma saba õgima.

Tekstide lugemine tuletas millegipärast meelde mängulised üheksakümnendad (oh, noorus), mil ei valitsenud praegune klassiühiskond – tavaelus võis eksperimenteerida ja improviseerida, olid olemas mingid ideaalid, polnud nii selget eristumist ja eristamist (ahjaa, erastamine oli hoopis). (Mida ma mäletan? Kui reaalne see on või on tegemist mingite soovkujutelmadega?) (Kivirähki parim raamat on ikka “Vanamehed seitsmendalt”, tõeline üheksakümnendate kirurgia.) “Pidusöök” on just selline tekst, mis tuletab meelde neid imetoredaid 80ndate lõpu ja 90ndate alguse toidukaupade vaheldusrikkust ja sellele mõni aeg hiljem järgnenud säravate supermarketite tulek, kust võis korraga osta nagu kõike (milline illusioon, kas pole? Kuhu kurat on kadunud Eesti väikesed õlletootjad?). Paljud raamatu tegelased on kui agulirahvas – maalt või slummist, äärealade friikide kokkupuude ja haakumatus tsentrumiga. Või siis – sõltumatus tsentrumist hoopiski.

bukahoolik

Andres Saal - Sõstra-silmad (1890)

Andres Saal oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üks tuntumaid kirjanikke ning tuntust kogus ta peamiselt ajalooliste jutustuste kaudu. 19. sajandi lõpus muutus populaarseks ajalooline jutustus. Kõik me teame Eduard Vildet ja Eduard Bornhöhed, kuid ilmselgelt on Andres Saal nende kahe varju jäänud. Seda muidugi õigustatult, nimelt põhjus peitub eelkõige asjaolus, et Saali jutustused olid eelnimetatud autorite kõrval märksa lihtsakolemisemad ning - tänapäevasemalt väljendudes - bestsellerlikumad. Ülesehituselt on need võrdlemisi lihtsakoelised ning kipuvad ennast kordama: Seiklused, deus-ex-machina-taolised päästvad juhused, ebatavalised kokkusattumised, suheteintriigid (seebikalaadne saladuse ilmsikssaamine mina-olengi su kauakadunud-ema!) ning kohustuslik õnnelik lõpp. Oskar Urgart kirjutas 1931. aastal nii: "Saali vormivõtete vähene vahelduvus on toonud kaasa teatava monotoonsuse, mida ei päästa ka ükskõik milline virtuoossus väheste olemasolevate vahendite piirides. Mõ­ningate kompositsioonivõtete tarvitamises on Saal kahtlemata jõudnudki erakordse osavuseni ja vaevalt on meil kedagi, kes temaga suudaks võistelda põneva ja keerulise sündmustiku ülesehitamises. Kuid vaatamata sellele mõjuvad Saali teo­sed üksteist kordavana ja kaotavad mälus teravamad piirid omavahel õige lühikese aja kestel pärast nende läbilugemist."

Lihtsamalt öeldes tähendab see tänapäeval seda, et Saali on tore lugeda (väga nauditav jutustamisanne!), kuid tõsiselt võtta päris just ei saa. Liiga palju klišeelikke juhtumisi ja ülisuuri tundlemisi.

Tuntumad Saali teosed on "Vambola", "Leili" ja "Aita" (parafraseering on kummitanud mind juba mitu päeva: "aita leida vambola").

Ahjaa, enne kui minna "Sõstra-silmade" juurde, võiks veel lisada Saali küllaltki huvitava elukäigu lühikokkuvõtte: sündis tema 1861. aastal Eestis, töötas erinevates ajalehtedes, ebaõnnestunult püüdis pääseda kooli Peterburgi, vahepeal kirjutas ning avaldas võrdlemisi halbu luuletusi, 19. sajandi lõpuaastail rändas Kesk-Euroopasse, sealt Jaava saarele (kust kirjutas meie maale mitmeid kirjeldavaid-kritiseerivaid artikleid), peagi abiellus Peterburist pärit piigaga ning elu lõpuaastad veetis oma mitmelapselise perega Kalifornias. Küllaltki tähelepanuväärne pidetus, ütleksin ma.

Viimane Saali uustrükk, mille leidsin, oli 1991. aastal ilmunud ajalooline triloogia "Aita. Leili. Vambola."

Nii, nüüd veidi lähemalt "Sõstra-silmadest". Nojah, pole sellegi romaani ülesehitus suurt erinev tema teistest teostest. Olgu, sisututvustus. Miina oli imekaunis taluneid, kelle silmad nõnda nõiduslikult imelised olivad, et iga mees, aga ka naine, neid korra näinult, silmi enam unustada ei saanud. Nõnda imeilusad ning võluvad olid need. Muidugi leidus palju noorsandeid, kes neiut endale armukeseks soovisivad, eriti pretensioonikad olid rikkama taustaga mehepojad. Kuid Miina armastas Peetert, lihtsat ja vaest talupoissi, kellega kooselu (olgu, ikka pulma-) plaanidki peatselt tehtud saivad. Seda sehkendamist kuuvalgel ööl juhtus päält kuulma aga kurivaim möldripoiss, kes oli muidugi üks neist Miina endaletahtjaist. Tigedus ning omakasuhimu , aga ka nooruse uhkus kaotatud "saagi" pärast, olid mehepojas nõnda suured, et kurjus temas hirmsa teo algusepanijaks sai. Nimelt ajas möldri poeg asja nii kaugele, et Miina kohtu all nõiaks tembeldati, kaasakaebajaid polnud raske leida, eriti naissoo hulgas: kes siis poles tahtnud kaunist konkurendist (mis sellest, et lihtsast talupiigast) lahti saada! Igatahes lõppes nõiaprotsess (ahjaa, tegevuse toimumisaeg oli 17. sajandi lõpp, 18. algus) Peetri eluks ajaks vangisaatmise, Miina silmade pimedakstorkamise ning Miina isa 90 kepihoobi alla saatmisega. Isa oli muide süüdi selles, et tütre salaja linna kooli oli saatnud, millel süüdistuse esitamisel oma koht ei puudunud: piiga olevat linnas nõiaks õppinud, hiljem oskuslikult ussi silmi söönud ning seeläbi enesele taolised imesilmad saanud.

Igatahes, nüüdseks oli koledaist sündmustest 9 aastat möödas ning juhtumisi kohtas kohtukirjutaja ehk mees nimega Lauren metsavahel pimedat piigat ringi hulkumas ning muidugi omaette halamas enda hirmsast ning ülekohtusest elukäigust. Piiga põgenes, kuid Lauren uuris asja ning sai olnuga osaliseltkurssi. Uuris edasi. Ja autori auks tuleb öelda, et lugemispõnevust säilitas see, et lugejadki said esialgu vaid napilt asjadest koos Laureniga aimu, natuke nagu kriminaalromaani ülesehitusest tulenev põnevus. Olgu, keskpaigas teadsime olnust kõike, kuid tulev oli teadmata. Olgu, olgu, teen jällegi möönduse, polnud just raske ette aimata, mis lõpus saab: igasuguste seikluste tulemusena said Peeter ja Miina taas kokku ning muidugi oli abikäeks seesama mees nimega Lauren. Noh, mina arvasin, et mingi imenipi läbi ka Miina uuesti nägijaks saab, aga seda ei juhtunud. Kuri möldripoiss suri hirmsatesse süümepiinadesse ning viimaks, surivoodil, tunnistas koleda teo ülesse.

Igatahes, oli põnev raamat, mis sellest, et lihtsakoeline, ettearvatav ja väga klišeelik. Nojah, ilmselt annab teosele lisapunkte kirjutamisaeg ning kasutatud keel. Pluss tolle aja olukirjeldused. Kindlasti hindaksin teost hoopis teiste mõõödupuude järgi, kui selline tänapäeval ilmuks. Aga siiski, lihtne kirjutamisanne, mis suisa suurepärasuseni ulatub, on ju ka omaette nauding ning väärtus.

Raamatut lugeda saab siin. Ja originaal peitub siin.

Barry Hughart – Linnusild (2009)

Kahtlemata üks selle aasta mõnusamaid lugemiselamusi. Juba raamatu alguses tekkis selline hea oh-elevus ning väikse pettumuskartusega sai edasi loetud, aga ei, kõik jätkus ühtviisi külgetõmbavalt; võlurmolkus Li Kao on jätkuvalt teravvõluv (kuigi kahjuks kaine) ning loo jutustaja Kümnes Sõnn jätkuvalt siiralt matslik looduslaps ning ülejäänud tegelasgalerii jaburalt metsik ja vägivaldne ja hull ja armas ja petlik jne jne jne. Mänguline, riivatu, üleannetu kelmiromaan või kerglase loogikaga muinasjutumaailm? Tekst a la “Stoppard meets fantasy meets hipikirjandus”.

Tegelastega võib juhtuda misiganes ja lugejana selline aloogiline mürgeldamine ei mõju üldse kahtlaselt; näiteks ehitavad tüübid aastal 639 õhusõiduki ning lendavad sellega rahumeeli nähtamatu ämbliku eest ära ja vaiksemal hetkel saavad veel kaljutipust möödudes sealt lund janu kustutamiseks kahmata. Vahva. Hea, et pole tõsist pretensiooni esineda mingi libahiinaliku tekstina. Hugharti jutustamisviisis on selline mõnus kommete või ajaloo kommenteerimine, teatav äraolev või õlakehitusega osundamine mistahes hullule olukorrale. Hämmastav, et kirjastus ei nõustunud tõlkija valikuga raamatu pealkirjaks, mis on tekstitruum kui “Linnusild”. Huvitav, kas järgede tõlkimine on samuti plaanis?

[kontekstitu viide - i like your shoes]

Igal juhul, sarja “Sündmuste horisont” vast seni parim väljaanne.

baas
raamatumaailm
industrial snowflake

Oskar Luts – Pärijad (1920)

Lutsule on ikka kapsas hingelähedane, siingi solgitakse üks korralik kapsas ära. Tegemist on siis lühikese ja kompaktse jandiga, mille tegevus võtab aega ehk pool tundi. Saunakambris kaklevad vaesed maainimesed peidetud päranduse pärast, möllavad ja rahmeldavad nii mis kole. Kõik lõppeb katastroofiga – kadunuke pole nii kadunuke, otsitud raha kogus oli väike ja paiknes hoopis mujal, ahjule tehakse ots peale, tapetud sea rümpa rüüstavad varesed ja koerad.

Paras üheks külateatri tükiks, ehk selline iganenud aines tekitakski nalja, hea võimalus emotsioonidega ülemängimiseks. Elu on unenägu.

Ulmekirjandus algajale ehk soovituslik nimekiri põhikooliealisele vähese lugemiskogemusega noorele

Isaac Asimov – Teraskoopad (2008)

Tekstil on selline ameerikalik film noir fiiling. Asimovi tulevase Maa ühiskond näib üsna totalitaristlik, elatakse suurt ühiselu ja kõiksugu piirangud reglementeerivad eraelu, sotsiaalset suhtlemist ja staatust. Naljakas, pisut varem vaatasin “Jeeves & Wooster” seriaali, raamatu kangelased on mõneti sarnase pingega – Elijah kui Wooster ja Daneel kui Jeeves. Päris psühholoogiline ulmekas, Elijahil on pidevad hingevaevused seoses töö iseloomuga, üks lõputu ärritumine ja enesega vastuollu minemine ja eetilised probleemid; stress pole üleüldse kasulik, eksole. Lõpp on krimkalikult põnev ajugümnastika.

Päris tajutav, et Asimov on kirjutanud oma aja realiteetidest lähtuvalt – näiteks kas praegu keegi kujutaks ette, et tavaoludes külalisena mittesuitsetaja kabinetis piipu popsida (lk 55)? Kaanepilt on mõneti kohutavalt vanamoodne (hea, et selle autoriks keegi välismaalane).

Noh, hea chill lugemine.

baas

Sarah Macdonald – Püha lehm! (2009)

Esimeste lehekülgede järel mõtlesin, et ikka ei viitsi edasi lugeda, parajalt paks on see raamat ka et niisama läbi loovida. Aga siis jäin ikkagi lootma, et lubatakse huumorit või nii. Ja proovisin. Reisiraamat siis sellest, kuidas puututakse kokku võõra kultuuriga: mina ja nemad, ja kui palju nemad ikka erinevad ja kuidas me ikkagi sõpradeks saame.

“Padmat põletusmatusele ei kutsuta, aga me jälgime seda eemalt. Kobrutava Jamuna jõe äärsel põletusplatsil mässitakse ta ema kiprunud keha valgesse puuvillakangasse, tõstetakse kõrgele, kastetakse kolm korda vette ja asetatakse puuvirnale. Ta põleb sinise leegiga, mustaks söestudes, juuste kärsates ja kontide plaksudes. Tema abikaasa seisab sirgelt, õigust täis, kuni tema kanda on poja töö – lüüa puruks kolp, et hing välja pääseks. Kui see prsõksatab, Padma komistab ja kukub. Ta ajab end aegamisi püsti, rusikas kõhtu surutud. Emakese India orvuke nagu ta on, on ta kurnatud, ent kindlameelne.” (lk 93)

Raamat kinnitab klišeed lääne inimesest (nö kokkupuude õilsate pärismaalastega?), minusuguste pinnapealsete inimeste pingutatud avatust ja kõikemõistvust teiste suhtes. Enne järjekordset kurja mõttevoogu tuleb tunnistada, et autor on igati heatahtlikult inimlik ja miks mitte ka soe.

Macdonald võttis Indias pähe, et tuleks religiooniga suhet soojendada ning asub seepeale (sest vaba aega on meeletult palju kui ajakirjanikust mees peab Indias tööülesandeid täitma) eri uskude vahel pendeldama, mis on 100% pinnapealsus, luterlased nii ei teeks, eks. Erinevate religioonidega mehkeldamine mõjub mõnes mõttes debiilsena – olen kuu aega hindu või kaks nädalat budist ja mõned nädalavahetused judaist jne, natuke piinlik on sellest lugeda. Valge ja suhtlemisi varaka inimesena on muidugi suhteliselt kerge ligipääs igasugustele sealsetele tegijatele. Saan aru, et autor tahab tutvustada, et igas religioonis on midagi inimlikku ja lähedast, ent asi võikski piirduda tutvustamisega, mitte mingi tobeda elule tõe otsimiseks visklemisega ühe juurest teise juurde. Tibikirjandus, kurat. Mõni hetk ärritud selle peale, teine hetk lased tekstil joosta, parem selline otsimine ja enesega tegelemine kui... ma ei tea, tarbimiskultuuri jumalastamine.

““Rannavalve” on siin ülimalt popp. Võib-olla usuvad paljud neist miljonitest meestest, kes seda vaatavad, et meie, välismaa naised, unistamegi üksnes sellest, et tõmmata taguotsale ribake lükrat, joosta nende poole oma kikkis nibusid liigutamata ja siis nad kohapeal ära võrgutada.” (lk 263-264)

avaldatud mõtted
orkaani südames on vaikus
raamatuklubi