John Kessel - The Baum Plan for Financial Independence (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Kessel on autor, kelle tekstidega on senini pigem olnud positiivsed kogemused. Aga selle loo puhul jään küll hätta - kus siin see puänt on? Tekst kulgeb sirgjooneliselt ning ainus puändiväärne koht on loo keskel, kui tegelased satuvad ulmelisse situatsiooni (“portal fantasy”, ei teagi, kuidas seda eesti keelde mugandatakse). 

Kuritegevust harrastavad mees ja naine saavad taaskord kokku, et teha üks väike sissemurdmine kuskil kolkas asuvasse suvemajja, mille omanikud peaks seal naise teada rahatagavara hoidma. Raha ei leita, küll aga ukse kuhugi maa-alusesse käigusüsteemi, mis viib välja nö rongipeatuseni. Nende ette sõidab juhita sõiduk, nad astuvad sisse ja sõiduk viib neid kuhugi … kus neid ootavad suured üllatused. Mees on kindel, et see on mingi veider lõks, naine tahab olukorraga tutvuda. Lõpptulemus on … muinasjutulik.

Või ehk ongi loo pinge selles, et peategelased on sellised väikekurjategijad, kes nö ei vääri oma senise elukäigu põhjal neile süllekukkunud õnne? Või millest selline mind häiriv sirgjoonelisus, kus siin konks on? Segane värk.

John Kessel - Fix That House! (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lühilugu noorpaarist, kes ostavad endale lõunaosariikides asuva 1846. aastast pärit maja ning otsustavad selle taastada võimalikult autentselt. Mis on muidugi keeruline ülesanne: maja on eri omanike poolt kõvasti muudetud, pole saada autentseid ehitusmaterjale ning kuidas leida asjatundlikke (ja samas odavaid) renoveerijaid. Lisaks muidugi see, et maja on algselt ehitatud vähe teistsugustele vajadustest lähtuvalt kui tänapäeval asjakohane. Aga noor abielupaar otsustab siiski valitud teed jätkata; seda enam, et korraga on laps tulekul ja nii tore oleks lapsele pakkuda sellise majaga lapsepõlve.

Kuid lõpuks jäädakse ikkagi aja ja rasedusega jänni ning majapidamisse tuleb abiks ikkagi nais- ja meesori osta.

Ehk lugu põhinebki üsna ootamatul puändil, enamuse osa loost ei osanudki sellist alternatiivajaloolist suunda oodata, ikka mingi õnnelik pereelu ja rikkurite elustiilimured. Autor on kõige selle orjandusliku teema üsna osavalt ära peitnud ning alles lõpulõikudega lööb lugejal üsna korralikult jalad alt ära (sest noh, kui sul on orjad, siis saad neid ka kasutada). Meisterlikult teostatud.

John Kessel - Pride and Prometheus (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Kui “Uhkus ja eelarvamusest” on olemas näiteks zombiversioon ja kasvõi Theodora Goss on puhunud muuhulgas uut elu doktor Frankensteini eksperimenteerimistele, siis see kord on tegu vähe realistlikuma versiooniga - ehk 8 aastat peale “Uhkus ja eelarvamus” sündmusi on osa Benneti tütreid abielus ja lastekarjaga … kuid Mary on juba 26-aastane nohikust vanatüdruk. Kes aga kohtab siis Inglismaad külastavat romantiliselt traagilist Frankensteini, kes näib olevat Mary ideaalmees - tark, teadusega tegelev tõsine mees. Frankenstein oleks ka justkui Maryst huvitatud, aga kuulu järgi on tal Šveitsis oma kihlatu ja muidu traagiline minevik.

Peagi kohtuvad neli õde Darcy ja Lizzy lossis ning sinna tulevad külla ka Frankenstein sõbraga. Ümbruskonnas nähakse kuulu järgi koletut hiiglaslikku meest, kes kondab ringi muuhulgas surnuaias. Tuleb välja, et see on … Frankensteini kokkuklopsitud olend. Aga see pole veel kõik ning Mary unelmad purunevad.

Kurblik, kurblik lugu Benneti õdede erinevatest saatustest, ei jäta vikatimees seda perekonda rahule. Autor tundub üsna mõnuga järgivat Austeni stiili, ning jah … tulemuseks on südantlõhestav värk. Tuleb välja, et Kessel on selle loo koguni romaanina avaldanud, samas arvatavalt see jutustus on ehk iseenesest küllaldane.

John Kessel - The Motorman's Coat (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Lugu tulevikumaailmast, mis pärast 21. sajandi katastroofilisi sündmusi on veidi teistsugune. Inimesed on õppinud loodust paremini käsitlema, nii on näiteks võimalik kasvatada puid elumajadeks (või on ehk tegu eri põhjustel tekkinud mutatsioonidega?). Paistab, et katastroofi järel on muutunud õhk “rammusamaks” (umbes nagu vihmametsas?).

Loo peategelaseks on Prahas elav antiigikaupmees, kelle peamisteks müügiartikliteks on erinevad esemed 20. ja 21. sajandist (mis siis kipuvad selle õhu käes lagunema). Äri suurt ei edene ning pettunud naine on ta seepeale maha jätnud. Aga nüüd pakutakse poodnikule haruldast rõivaeset 20. sajandi algusest ja poodnik peab selle ostmiseks kogu vara panti panema, aga mantlimüügist loodetav tulu peaks ta tagasi reele tooma. Kuid läheb nii nagu läheb.

Sellest tekstist ei oskagi suurt midagi arvata, lihtsalt ristike kirjas, et see on nüüd läbi loetud. Kõik see tulevikumaailm on huvitav, aga lugu ise jääb lahjaks ja lõpplahendus ei mõju mulle nii dramaatiliselt nagu autor seda vast soovinuks.

“Mala Xavernova was a street of tree houses, underground clubs, new gardens. Frantisek wandered with groups of idlers out for the evening. Most of the people here were Czech, not tourists. Luminescents grew among the branches of fruit trees laden with flagrant blossoms. Number 27 was an organic building that must have been planted thirty years ago, in the aftermath. Between the building’s massive buttress roots, beneath a neon sign announcing Ne Omluva, stood an open door.” (lk 400)

ulmekirjanduse baas

John Kessel - Gulliver at Home (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)

Gulliver sattus teadagi väga veidratesse kohtadesse ja tema seikluste kirjapanekud ärritasid nii mõndagi kaasaja lugejat. Aga see tekst jutustab Gulliveri abikaasa loo, kes ootas meest koju - alati, kui see oli aastaid kadunud ja surnuks peetud. Naine kasvatas lapsed ning võttis mehe vastu, kui see viimaks kuskilt fantastilisest kohast tagasi kodusadamasse sattus, ning kannatas kohalike irvitamist, kes naersid Gulliveri seikluste üle. Ning vaatas, kuidas kallis abikaasa peale koju jõudmist lubadustest hoolimata uuesti mõnele laevale läks ja loomulikult taas aastateks kadunuks tunnistati.

Eks see selline halenaljakas lugu ole - muidugi on mingis mõttes humoorikas, kui koju jõudnud Gulliver püüab vanurina aastaid hobustega sinasõprust pidada ja muud kohatud kombed. Aga samas see, kuidas pere aastakümneid ise pidi hakkama saama, kuidas naine kõigest hoolimata Gulliverist hoolis… eks see on kurvavõitu küll. Silmapaistvad inimesed ongi pahatihti ekstsentrilised, kelle lähedased ei koge just suuremaid õnnetundeid. Kessel viitab niisamuti sellele, et Gulliveril võisid olla lihtlabased luulud - aga võibolla siiski mitte. Tore metatekst gulliveriaanast.

ulmekirjanduse baas

John Kessel – Iteration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 5, 2011)

Lugu sellest, et mis võiks küll olla, kui korraga õnnestuks väikeste paranduste abil maailma paremaks muuta. Mitte et kohe üleilmne rahu saabuks, vaid et... mis oleks, kui töö juures oleks kohvi mõnuga joodav? Enzo töötab selvekaupluses ja selline töö pole teadagi just positiivsetest elamustest pakatav. Poes käivad inimesed, kes on samamoodi vaesed ja vaevatud nagu poetöötajad, kõik vahivad ühtmoodi glamuurseid seltskonnaajakirju ja tobedaid teleseriaale ja mängivad igal nädalal lotot. Räägitakse, et elu on üha parem... aga kellele küll? Nojah.

Vabal ajal surfab Enzo netis ning ühel õhtul saab ta e-maili, mis sisaldab vaid linki. Et Enzo pole just teravaim pliiats (no kes küll avaks tundmatult saatjalt tulnud linki?) klõpsab ta sellele lingile ja mille järel avaneb Iterationi nimeline veebileht, kus avaneb küsimustik jne, mille sooritamisel saab Enzo teada, et ta võib nüüd teha ühe muudatuse ööpäevas (netikuldkalake sulpsab)... Kõlab kummaliselt, Enzo soovib head ja maitsvat kohvi. Ja järgmisel päeval tulebki see muidu tüütu vahetusevanem, pakub talle kohvitassi ning kümme minutit puhkepausi. Ja nii edasi.

Päevade möödudes hakkab Enzot painama küsimus, et mis siis saab, kui seda Iterationi nimelist lehekülge koos selle vapustavate võimalustega kasutaks mõni... psühhopaat või muidu tobe inimene. Äkki kasutavaki – kui Enzo satub keset jõhkrat liiklusavariid.

Et siis poolarmas lühilugu lihtsatest inimestest ja paremast maailmast. Pisiasjadest algab... No ole kasvõi sõbralik teiste inimestega, seegi võib ootamatul kombel kellegi päeva paremaks muuta, mis omakorda võiks edasi kanduda jne; selleks pole võluvitsakest vaja. Kessel lõpetab loo toreda kainestava puändiga. Paistab, et autori tekstid on ühtviisi normaalsed.

ulmekirjanduse baas

James Patrick Kelly, John Kessel – Friend (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Sõber on töölise ametinimetus, kelle ülesandeks on hoolt kanda, et tähtedevahelistel nädalatest aastateni kestvatel reisidel oleks reisijad enamvähem korras, ta organiseerib neile lõbustusi ja seiklusi, vajadusel olles ise toetavaks õlaks või seksuaalsete pingete maandajaks. Sel ametiga inimesel on kosmoselaevas suurim võim ja vastutus – vajadusel võib Sõber tülikaid reisijaid sõidu lõpuni külmkambrisse pista (teades, et keskmiselt 1/20 ei ela seda üle).

Lugu on siis sellest, kuidas ühele sellisele tähereisile satuvad muuhulgas Sõbra ilmakuulus (ja ärritav) õpetaja ning Sõbra endine armastatu. Nagu selgub, soovib naine saada Maale, et end sealses tippseltskonnas tantsijana proovile panna, ning Maale saamiseks otsustab naine reisi jooksul seksuaalselt ja mitmekülgselt rahuldada Sõbra mõjuvõimsat õpetajat. Sõber kuuleb sellest plaanist ning jääb mitme tule vahele – ühelt poolt ta tahaks armastatut aidata, samas selline “jänesena sõitmine” (naise sihtpunkt on hoopis mujal) on seadustega rangelt keelatud, ning kui naine korraga Maale ilmuks, oleks nii Sõbral kui reisi korraldaval transpordifirmal suured raskused. Ja üleüldse on raske aru saada, mida see Sõbra mentor õieti ajab – ka tal endal naist aidates tekiks suured jamad. Ühesõnaga, Sõbral on vaja teha raskeid otsuseid... ja eks nende otsuste õigsus ole lugeja otsustada.

Noh, oli soov lugeda mõnd kosmosejuttu ja eks selline kergelt tiirase kosmosereisi kirjeldus käis kah. Eks siin loos see igavene probleem, et kuidas käituda – kas inimlikult või õiglaselt, kas südame või ajuga... ja millised probleemid ühe või teise kasuks otsustamisega kaasnevad. Normaalne tekst.

ulmekirjanduse baas

John Kessel – Events Preceding the Helvetican Revolution (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Meie reliikvia on vabadus, eksole, ja munk Adlan peab Helvetica vabanemise nimel varastama Caslonia ülipüha reliikvia – viis lugulaulu inimeseks saamisest. Nojah, lugu ei toimu miskis võltskeskajas, vaid ulmelises ilmas, kus siis tegevust ilmestavad mitmed imelised tehnoloogilised lahendused. No parim on see, kui hädaolukorras lõikab Adlan oma kõhu lõhki, võtab kõhust torbiku ja sellest üheksamõõtmelisest karbist koorub hetkega välja kolmemõõtmeline amatsoon, kellele-millele mees siis hingeõhu sisse puhub. Seda kohta pidi kaks korda lugema, set hetkeks tekkis arusaamatus, et kust pagan see amatsoon korraga tekkis.

“Using a microtome, I cut an incision in my belly below my lowest rib. There was little blood. I reached into the cut, found the nine-dimensional pouch, and drew it out between my index and middle fingers. /-/

I slipped on my night vision eyelids, read the directions on the pouch, ripped it open, removed the soldier and unfolded it. The body expanded, became fully three-dimensional, and, in a minute, was floating naked before me. My first surprise: it was a woman. Dark skinned, slender, her body was very beautiful. I leaned over her, covered her mouth with mine, and blew air into her lungs.” (lk 39, 40)

Eks siin loos tekib pidevalt küsimusi, et mis/kes on tegelikult inimlik, või mis selleks üldse vaja on. Või jumalad, mis nemad veel on? Kas see Adlan on vaimust vaevatud, et kuulab jumalate hääli, mis siis teda hädaolukordades juhatavad (või kloostris tekitatud ajupesu)? Või Adlan ja tema mentor Darius, kummal oli tegelikult õigem seisukoht Casloniaga kauplemiseks? Kas reliikviatest loobumine annaks võimaluse nö tegeliku inimsoo sünniks (a la tee tööd ja siis tuleb armastus)? Kesseli loos on mitmeid ebakohti, mis viitaksid justkui sellele, et ega peategelane ei pruugi kõige õigemaid otsuseid teha; ja selline ambivalentsus on muidugi tore. Ja tore on ka see autori loodud päris pöörane ulmeilm.

ulmekirjanduse baas