Hunter S. Thompson "Happy Birthday, Jack Nicholson" (2005)

Kogumik HST lühimatest lugudest. Põhimõtteliselt on see vaid umbes 60 lk. pikk ja sinna on pandud tema oluliseimad lood, nagu 9/11 järgnenud mõtteavaldus, kuidas mitte usaldada fõderaalagente ning igasuguseid isiklikke mõtisklusi poliitikast, elust ja ajakirjandusest. Kõige lõpus on tema jutustus sellest, kuidas tahtis Nicholsoni üllatada, kuid välja kukkus tapmiskatse. Lühikese kogumiku lühikene arvustus.

Kalju Maapoeg – Osadus (Halli hordi tulek, 2002)

Lugu kui freudistlik õudusunenägu, kergelt öökimaajav õõvastus. Et siis rändur satub Slovakkias tühja külla, kus Teise maailmasõja järel toimus vägagi jõhker vägistamisjuhtum, mille ohver needis küla, kes ta nõukogude sõduritele kasutamiseks andis. Rändur kuuleb seda jõhkrat lugu üksikult vanaeidelt, kes sunnib ta seejärel tallu öömajale jääma. Mees ei suuda sellele vastu hakata, ja läheb lakka magama kui surmamõistetu. Uinub, aga mitte kauaks. Ja mis ööl juhtuma hakkab, noh, see on õige pervers ja rohkem sellest rääkida ei taha.

ulmekirjanduse baas

Chalice – 100% Chalice (2012)

See on siis audio(visuaalne) luule, kuulates nõksa huvitavam kui omaette nohinal lugedes. Luuletajaid on vist tabanud üksmeelne arusaam, et kui sa ei esine uhkelt ja omapäraselt poodiumi pääl, siis sul pole luuletaevas kohta. Ja nii esinetakse kui vilunud taidlejad, vaata ja imesta, sisu on vast samatähtis kui esitlemine, toode ja marketing. Aga kes teab, ehk mäletan valesti, ja alati on erandeid. See jutt nüüd küll pole raamatu kohta.

Vanamoeliselt võiks kogu tekste nimetada ajaluuleks. Osutused meie noorsoo eksistentsiaalsetele probleemidele ja eluolu valukohtadele ning kõik need viitamised seltskonnakroonika jalajälgedele. Autor valutab südant tuntuse, alkoholi ja kiima pärast; mina ja minu naba, kujutlustes ja ilmsi. Või siis tõepoolest – mis on see, mis võiks olla meis head, erilist, hoolivat (aga ehk mitte, miks see peaks autorit kottima?). Chalice kas pommitab lühikese vemmalvärsiga (mis alati pole niiväga vemblalik) või siis pikemate oopustega, kuhu on mattunud mitmed vemmalhetked (ent mida on raske kontekstita üldisest voost välja kiskuda). Ühesõnaga, sõnu siin on.

Hiphopi laulusõnadega on vast nii, et... kui palju on seal kohustuslikku ballasti (et lugu oleks võimalikult inimkeelega täidetud), ja kas see on sellise luule tunnuseks. Maakeelset räppi või hiphopi ei jaksa üldiselt kuulata, sest seal räägitakse-räpitakse nii palju ja taustaks ei saa sellist panna – no kui keegi ometi endale nõudliku häälega tähelepanu nõuab (miks mitte vahelduseks laulda aeglase valsi tempos?), ega siis on raske midagi muud teha. Hea küll, pole aimugi, kui paljud siinse kogu tekstidest on mõnel Chalice'i plaadil kasutuses.

sirp

Haruki Murakami "Hard-Boiled Wonderland and the End of the World" (2003)

“Losing you is most difficult for me, but the nature of my love for you is what matters. If it distorts into half-truth, then perhaps it is better not to love you. I must keep my mind but lose you.” 

Minu esimene Murakami. Valisin selle raamtupoeriiulilt ja ei pidanud kahetsema. Lugu toimub kaasaegses Tokyos (kirjutatud aastal 1985., nii et mängitakse veel kassette) ja peategelaseks on oma teadvust infokandjana kasutav mees. Informatsiooni kaitseks (kas riigi või erafirmade jaoks) töötavad treenitud inimesed, kes suudavad olulise info (uusimad teadusavastused, nimed ja numbrid) omale numbriteks muutes pähe jätta. Ehk siis krüpteerivad ilma masinata ja teadvuse abil mingi infi ajusse, hiljem lasevad jälle infi numbritena välja ja panevad kokku tagasi. Alguses oli väga segane, aga pikapeale tuleb välja unenäoline detektiivikas. Mitte just eksistentsiaalne, aga teadvuse olemust puudutav.
   Selleks, et inimesest sellist "protsessorit" teha, on tema teadvusega mängitud ja alateadvusesse istutatud teatud funktsioonid, millest ta ise teadlik pole. Seda teeb Süsteem, kes esindab riiki. Peategelane satub aga ühe geniaalse teadlase teenistusse, kes väidab olevat teinud läbimurde "helieemalduses". Ta peaks teoorias suutma helid tühistada. Talle töötamise käigus juhtuvad aga kummalised... juhtumid ning peategelane on haaratud müstilistesse... juhtumitesse. Paralleelselt sellega jookseb teine lugu, kus üks mees avastab end Linnast. See Linn on piiratud Seinaga ja selle ümber elavad ükssarvikud, kes igal talvel massiliselt surevad ja kelle pealuud kokku korjatakse ning milles peituvad vanad unenäod. Mees, kes sinna Linna satub, ei mäleta kes ta on või kust ta tuli, täielik amneesia. Linnas elab näiteks Väravavalvur, kes lõikab mehe küljest lahti ta varju ja teeb sellest põhimõtteliselt orja. Meest hoiatatakse, et ta peab oma mõistusest lahti laskma ja kui vari sureb nälga, siis muutub ta ise Linna elanikuks.
   Selline üldine spoilerivaba sisututvusus. Alguses oli natukene raske sisse hüpata, kuid Murakamil on lihtne, selge keelekasutus. Tegelane vaatab ringi, kirjeldab mida näeb ja mis mõtteid need tekitavad. Tegelane on lihtsakoeline, kuigi tegevustik ise on vahel raskesti hoomatav. Pani siiski kaasa mõtlema, kuna raamat on nii hea, et sa tahad aru saada ja igasugune teaduslik/metafüüsiline pläma ei tõuka eemale. Kaks paralleelset lugu on muidugi omavahel seotud ja lõpuks kulmineeruvad üheks. Murakami stiil on muidugi ka selline, kus tsitaatidena saab kasutada paarist sõnast koosnevaid mõttevälgatusi, kuskohas mõnede autorite mõtted võtavad enda alla poole lehekülje pikkuse lõigu.
   Enda mõistuse otsimine ning vahe eksisteerimise ja elamise vahel on ju paeluvad teemad.

Aleksei Pehhov – Varjude tuisk (2013)

Tekst on üsna sirgjooneline seikluslugu, midagi hingekriipivat või meeliavardavat siin vaimule ei leidu (nojah, eks rändurite seltskonda tabavad mitmed kangelaslikud hukkumised, see võiks vahel pisara välja kiskuda). Aga üldiselt, asjad lihtsalt juhtuvad, viimasel hetkel tuleb Garretile või kuningriigile appi mingi abi, mis aitab püsima jääda ja edasi liikuda võidult võidule. Nii jääb Garret Kondilossides seigeldes ellu, nii pääseb ta hiljem orkide vangistusest; nii suudetakse tagasi lüüa orkide ja Nimetamatu kallaletung; nii laheneb ka finaal (kuigi jah, lubatud tasust saab varas vaid tühise osa). Tegevus kui arvutimängus, eriti siis Garreti juhtumistel Hrad Speinis või siis Fee välja lahingu kirjeldus (hmm, kas midagi sellist peategelastest irdunut ka eelmistes raamatutes oli, ei mäleta). Kuidagi veidra lõpuga triloogia, viimasel 20 leheküljel keeratakse jälle võimuküsimus pea peale, igal juhul lõpeb lugu nii, et soovi korral saaks nii mõnegi järje kirjutada. (Või noh, mida üldse selle suure mänguga saavutati?)

Rõõm muidugi sellest, et lõpuks terve triloogia on eesti keele olemas, mis nüüd viga kogu möllule pihta saada. Vahel saab siin nalja, vahel jääb nali kistuks, on ka õõvastavaid taplusstseene õrnahingelistele. Ei oska öelda, kas Pehhovi loodud fantaasiamaailm mu kujutluses just ellu ärkas, selleks jäi see kuidagi skemaatiliseks või vähe dramaatiliseks (millega-kellega ikka siin samastuda on), või ehk hoopis üleloomulikuga küllastatuks, liialt palju tuhiseb tekstist läbi. Küllap probleem selleski, et ei mäleta eelmisest osast, kui suur see Zagraba mets peaks olema, igatahes põgenemine sealt osutub vägagi aeganõudvaks (kuigi nii mõnedki muud ruumivahetused on raamatus ülevaatlikumalt lahendatud). Flinn on tore tegelane, hea infopiniseja. Ja mis küll selle maailma tasakaaluga sai, mida Hallid nii hoolsalt püüdsid paigas hoida – tundus nagu rändurid rikkusid seda mitu korda paigast inimkonna kasuks (aga kes teisele auku kaevab, see ise auku kukub, jne).

ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisarhiiv

Abel Cain – N'Yargal (Halli hordi tulek, 2002)

Caini vast parim tekst, üpris painajalik lugu maailmahävingu võimalusest. Nimelt on üks arheoloog võtnud pähe, et kunagi eksisteeris maakeral Mu tsivilisatsioon. Ja ühel hetkel leiabki ta Havaiilt kivitahvli, mis üle kümne tuhande aasta vana ning tõlkimatu piltkirjaga. Edasi leiab ta veelgi vihjeid ja pärimust ning ta asub otsima Vaiksest ookeanist saart, kus peaks olema... N'Yargal. Asi lõppeb ootamatult arheoloogi kummastava hukkumisega ja seda saadetakse uurima ta õpingukaaslane, kes avastab seda, mida ei ole üleüldse lõbus avastada – eksisteerib midagi tõeliselt pahaendelist seoses arheoloogi surmaga ja see sõnulseletamatu midagi võib tagasi laia maailma levida. Kas Mu oligi olemas? Ühesõnaga, müstiline ja pahaendeline värk. Traditsioonid päästavad.

ulmekirjanduse baas

Marek Simpson – Tuhat aastat enne tähesõite (Vereta jaht, 2001)

Ülemlaul armastusele kui inimkonnale omasest eripärast. On siis nii, et korraga on Maal salapärane portaal, mille kaudu saab lõpuks ühendust tulnukatega. Kõik on hea, sest tulnukad on pakkunud mitmeid lahendusi, mis on nüüd muutnud maalaste eluolu hulga paremaks jms. Kuni tulnukad tulevad välja uue ja seninägematu pakkumisega – võimaldame teil asuda tõelisi tähesõite sooritama, aga selleks tuleb teil eraldada endast armastus, mis segab kosmoses rändamist. Ja armastuse saab eraldada meditsiiniliste vahenditega, see pole tulnukatele mingikski probleemiks (neil endilgi on vist kunagi see välja opereeritud). Kui aga armastus alles jätta, on tõelised tähesõidud inimkonnale võimalikud alles tuhande aasta pärast. Valik on teie (ning kajastub loo pealkirjas). Otsuse võttis vastu saadik, kes sai ainuisikuliselt tulnukatega suhelda.

Kordamisküsimused:

Kuidas käituksid Sina?

Millise otsuse võiks teha peategelane sotsrealistlikus vaimus?

Kas Sun Ra'l on õigus, öeldes “space is the place”?

ulmekirjanduse baas

Veikko Vangonen – Fata Morgana (Vereta jaht, 2001)

Hämmastav sõnamulin, ilukirjanduslikkuse punnitamine. Tekst on vist surnust, kes külastab kuriteopaika. Või midagi sellist. Kummastavalt sisutu sõnavaht, autoril on rõõm kirjutada unenäolisest värgist, ent minust läheb täiesti mööda soovitu (aga ehk siin küsimus vaid ühe lugeja möödalugemisest). Mitte kuidagi ei oska seda teksti kokku võtta, puuduvad igasugused oskused selleks.

“Ühel päeval majast möödudes tundus mulle korraga – jah, kogu aeg olen ma ju rääkinud endast – ja ometi mitte sellest, kes mulle peeglist otsa vaatab, nii et ma enam ei teagi, kas on mind üldse olemas! - ühel päeval niisiis – tunnen, et nüüd on hetk jutujärjega otsustavalt edasi jõuda – sel hämaral tujutul oktoobrikuu päeval tundus mulle korraga, et selles majas elavad minule ammugi väga lähedased hinged.” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett, Neil Gaiman – Head ended (2001)

Kui viimasest Pratchetti koostööraamatust oli raske Pratchetti teksti leida (õigemini kinnitati, et tegemist ongi Baxteri raamatuga), siis siin tekib raskusi Gaimani osa märkamisega – no hea küll, võibolla kahe autori tõttu on oluliste tegelaste galerii vähe laiem kui muidu, ja seepärast venib lõpplahendus päris pikaks, vaja muudkui sobilikke happy ende tegelastele pookida (ulmebaasis kiidetakse, et tekst on hulga normaalsem ja mitte nii tormlev). Nagu Pratchettile omane, on siin üsna ärksad lapstegelased ja infantiilsed täiskasvanud (kes on sellise kogeleva seksuaalsusega – seda siis eelkõige Newt ja Shadwell).

Raamat räägib maailmalõpust, mida peaks sooritama 11-aastane poisslaps Armageddon, kes aga kogemata kombel inimeste hulgas üles kasvades ei soovigi maailma lammutada – sest inimeseks olemine oma heade ja veadega on siiski toredam kui mingi abstraktne jumalik haamerdamine. Seda sama arvavad siin elavad kaks taevalikku tegelast, ingel ja deemon, kes on jõudnud kuue tuhande aasta jooksul Maal teineteise vastu toimetades semudeks saada. Ühesõnaga, toredam on oleleda kui palehigis muudkui rassida võimaliku uue ja parema tuleviku nimel.

Kunagi millalgi varem seda raamatut lugenud, siis nüüd tekst just meeliavardavalt ei mõjunud.

“Kurameerimine on alati raskendatud, kui see, kellega flirditakse, elab ühes majas vanaldase naissoost sugulasega. Nad kalduvad klatšima, õiendama ja sigarette nuiama, aga halvemal juhul otsivad välja perekonna fotoalbumi, mis juba iseenesest on agressiooniakt sugudevahelises sõjas ja tuleks Genfi konventsiooniga ära keelata. Aga veelgi hullem on see, kui nimetatud sugulane on juba kolmsada aastat surnud. Newt oli tõepoolest Anateema suhtes üht mõttelõnga heietanud; isegi mitte heietanud, vaid suisa vihtidest keradesse kerinud, varrastele sättinud ja kuduma hakanud. Aga mõte tema kuklasse tungivast Agnese kaugest pilgust mõjus ta libiidole nagu ämbritäis külma vett.
Ta oli isegi mänginud mõttega kutsuda Anateema välja õhtust sööma, aga talle ei meeldinud sugugi, kuidas mingi Cromwelli-aegne nõiamoor kolm sajandit tagasi oma onnis istub ja vaatab, kuidas ta sööb.” (lk 187)

“Ta oli taimedega rääkimisest kuulnud millalgi seitsmekümnendate alguses Raadio Neljast, ja tema arust oli see suurepärae idee. Kuigi “rääkimine” on Crowley teguviisi kohta pisut vale sõna.
Tegelikult sisendas ta neisse surmahirmu.
Õigemini hirmu Crowley enda ees.
Lisaks sellele valis ta iga paari kuu tagant välja mõne taime, mis kasvas teistest aeglasemalt, kannatas mõne lehehaiguse käes, kippus kuivetuma või ei näinud lihtsalt nii hea välja kui teised, ja kandis seda teiste lillede ees ringi.
“Jätke oma sõbraga hüvasti,” kuulutas ta. “Tema ei tulnud toime...”
Seejärel lahkus ta koos eksinud taimega korterist ning naasis tund-paar hiljem koos suure tühja lillepotiga, mille ta kuhugi silmatorkavale kohale seisma jättis.
Tema toataimed olid kogu Londoni kõige lopsakamad, rohelisemad ja ilusamad. Ja kõige hirmunumad.” (lk 197)

ulmekirjanduse baas

bukahoolik

fantaasiakirjanduse muljed

Andre Trinity – Lahkumine paradiisist (Vereta jaht 2001)

Kergelt “Väikese printsi” meeleoluga lugu, aga siiski pisut äraspidine. Seiklejast astronaut armub nimelt planeeti, mis paistab mehele kujutlusliku ideaalnaisena – miraaž, mis on liialt hea. No probleemiks see, et tegelt on planeet plahvatamas – ta ei ole enam süütu, tema pinnale on astunud mehe jalg (tõsi küll, planeedi enda vabal valikul). Nojah, planeet hävineb, planeet teab seda ja mehe robotist kaaslasest teab seda niisamuti. Ainult mehel on raske uskuda, et peab lahkuma oma unelmast, paradiisist, tema Meredithist. Robot püüab teda lahkuvasse kosmoselaeva tarida, ent mees ei taha kuidagi taltuda. Lõpuks tehakse kompromiss ja laeva võetakse kaasa purk planeedi liivaga. Lahkub laev, taamal plahvatab planeet. Ja laevalaboris tõuseb liivast jälle... peaaegu täielik Meredith (no paar kehaosa puudu)! Mis on üks õnnetu miraaž. Kurb, kuna peab tehistingimustes virelema, ent viimaks lubab mees miraaži ta palumise peale avakosmosesse laiali puistata (et see saaks millalgi taas planeediks moodustuda). Robotil saab villand sellest emotsemisest ja määrab mehele ravimikuuri. Kurb lugu, kas pole.

ulmekirjanduse baas

Leila Tael-Mikešin – Loojate mängud (2012)

Omamoodi 21. sajandi punkromaan Trubetsky & co jälgedes, kõiksugu löövat möllu ja loosungeid, mida lugedes tabas aegajalt tunne, et olen 10-15 aastat liiga vana selle raamatu jaoks, pole mul olnud mingit kokkupuudet gooti ega muude noorte subkultuuridega (või siis hingelt vana). Ent teiselt poolt – ka siin raamatus asjatavate piibellike tegelaste süsteamatiseerimisega on raskusi; kõik see tekitab tunde, et pole romaani taustaga suurt tuttav, loos on aegajalt auke ja hüppamisi, mida ei suuda alati ühendada.

Aga jah, lugu siis umbes selline, et toimub eri üleloomulike jõudude vaheline vägikaikavedu – ühel pool Aza(zel), teisel pool blaseerunud inglid Gabriel ja Lucky ning nende tuttavad ja suguselts. Aza tahab kogu maailma olevusi käpiknukkudena juhtida, inglitel vähe ükskõiksem suhtumine ümbritsevasse. Inglid (või kes nad ongi) on üpris õitseva seksuaalse suunitlusega, natuke transud ja natuke geid ja natuke aseksuaalid. (Ma nüüd ei kujuta ette, kui selle raamatu oleks kirjutanud mõni meesautor.) Armastus ja vihkamine käivad ikka ühes sammus, igasugu emotsevad tegelased saavad surma või proovivad suitsiidi või on lihtsalt lihamüüjad. (Selles suhtes nõustuks Reaktori arvustusega – tegelased ei sära mitmekülgsusega ja nende reaktsioonid toimuvasse on üpris löövalt, ee, nooruslikud.) Ja on samas kõrgemad jõud, mis jälgivad Maal toimuvat ja vahel sekkuvad sellesse.

“Kilk ja Kaaren noogutasid üheaegselt. Oraakel raputas patta omapoolse panuse ja vastloodud uues maailmas algaski hommik. Maa asukateks olid endiselt pealtnäha tavalised inimesed, lihtsalt pisut teistsugustes riietes kui varem. Kõik jooksid sihitult ringi mööda lillelisi aasu, lopsakaid savanne või liivaseid kõrbeid, mõned ka lumistel lagendikel, ja kallistasid ülevoolavas rõõmus üksteist, kuni juhtus see, et üks inimestest ajas kogemata hobuvankriga alla naabri koera, teine sattus ettevaatamatusest võõrale aasale ja komistas heina sisse vedelema jäetud reha otsa ja läks, muhk otsa ees paisumas, vihaselt otsima reha omanikku, et teda kohtusse kaevata, kolmas komistas kivi otsa ja koperdas otsa neljandale, mistõttu viimane kukkus omakorda kaevu ja uppus ja nõnda jätkus õnnetuste ahel üle terve maakera, kuni kogu idüll oli jäädavalt rikutud. Unistus õnnelikust maailmast jäi endiselt julgete mõtete maailma oma aega ootama.” (lk 127)

Finaal jäi natuke arusaamatuks, ja mida õieti Puurilind tegi või ei teinud Lucky heaks. Igal juhul, julge teostusega romaan, autor on seadnud endale ette pingutava lati. Aga mis ja kuidas selle teose kohta veel öelda, selleks puuduvad mul õiged kogemused ning loodetavasti teevad seda teised. Ning tõepoolest, raamatut reklaamitakse kui sarkastilise huumori näidet.

reaktor

ulmekirjanduse baas

Imants Ziedonis – Karumõmmide muinasjutt (1985)

Lugu karupoegadest, mida nagu ei oskakski soovitada lastele ettelugemiseks, kuidagi liialt ebatõepärane ja totter on seal toimuv. Metsas elavad siis kolm rõõsat karupoega – Marjamõmm (kes armastab üle kõige marju süüa), Kärbsemõmm (kes hoolib vaid kärbeste püüdmisest) ja Meemõmm (elatub vaid magusast). On sellised mõmmikud, kes iseenesest suurt midagi väärt ei ole, vendluski selline teisejärguline. Karuema mõtleb, et võiks järgmise numpsiku järglase saada – kelle nimeks näiteks Klimbimõmm – ent sureb enne ära ja kolm karupoega jäävad üksi metsa.

Mets otsustab, et vaja mõmmikud laiali jagada, siis jäävad iseseisvalt vast ellu. Kärbsemõmm anti vorstivabrikule, kus temast ei tehtud rulaadi ega marmelaadi; hakkas teine hoopis vorstitsehhis kärbseid püüdma, ja seda väga edukalt! Meemõmm kukkus meejahil puu otsast alla ja vigane loom loovutati ühele tädile, kel korteris juba 39 karumõmmi elamas. Hmm. Marjamõmm aga anti turueidele, kes muidu müüs kõiksugu juurikaid ja ravimtaimi. Külmadel talvepäevadel müüs siis Marjamõmm ise ravimtaimi turuväravas, lisaks sai ta tööd transamehena (ja tekkis veider suhe skulptuurkaruga – millest loobumiseks talle pakutakse, et võimalik tutvuda ka plüüškarude jms; aga sellest siis järgmises raamatus).

Paistab, et lätlasel on päris veider fantaasia, mis loomadest (ja lapstööjõust) suurt ei hooli. Sellised need lõunamaalased on.

Madis Kõiv – Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest; nägemused ja uned (2013)

Uudisjuttudena on seda kogu pisut raske võtta, enamik tekstidest varem siin ja seal ilmunud – aga jah, nüüd siis kokku koondatuna. Kõivu proosat võiks iseloomustada kui argise maharaputamine, mäluotsing, mälu kraapimine. Hetke markeering, teadvusevoo vallapaiskamine (vallajätmine?) ja ühtaegu pidurdamine selle (mingitmoodi) uurimisega, kahtluse alla seadmisega, millegi kõige täpsema või olemuslikuma otsimisega; vana mälu täpsuseihalus (ma nüüd pole kindel, mida see lauseosa tähendab). Lugemisel läheb rohkem tähelepanu sellele, kuidas öeldakse, kui et mida öeldakse (no kontekst jääb mulle napiks või ka kaugeks, või siis mida üldse öeldakse). Kogumiku parim tekst ehk “Kadunud Kõtu”, krüptilisim vast “Teekond Murgabi”.

Aga päris hea valik öökapiraamatuks, päris mitu korda jäin lugemisel suikvele. Mõnus.

“(Sulgudes ütlen, et viimasel ajal on moes rääkida, nagu oleks võõrasema julmusega liialdatud, aga teiselt poolt näitavat statistika, et võõrasemaga laste suremus oli (XIX-XX sajandil) mitu korda kõrgem kui oma ema juures kasvanud lastel. Nii et kui mõtlema hakata, siis on isegi kummaline, kuidas tüdrukud sest loost nii liigutatud võisid olla, sest igaüks neist oli ju potentsiaalne võõrasema. Kummalises sümbioosis on naisterahva hinges hellus ja julmus.)” (“Kadunud Kõtu”, lk 63)

“Ma olen õun ja ripun õunapuu küljes, kuid see on uni.
Häda ei ole selles, et ma und näen (on, aga teises mõttes), vaid selles, et on sügis ja ma olen üsna küps õun. [Sügis, loomulikult praegu mu ümber, s.t. siin unes, mitte tegelikult, kuigi ka tegelikult on sügis, kuid see ei ole oluline (on, aga teises mõttes).]” (“Õun”, lk 126)

“Ettekandele ei tulnud küll ühtegi Busoni oopust, kuid esitati üht minu meelisheliloojat, kelle nime olen samuti unustanud, kuid keda olen kuulanud tihti, kuigi ükski ettekanne pole tõeliselt õnnestunud ega ka kunagi (tõelise) lõpuni jõudnud.
Ehk ongi nad (ta teosed) kõik viimseni lõpetamata (sümfooniad); vaevalt aga siiski, sest midagi ei ole sellest kunagi räägitud ega kirjutatud ja pole ka mina neid nii võtnud. Lihtsalt pole õnnestunud orkestritel neist ühtegi (vähemalt minu kuuldes) lõpuni mängida ja ka algused on jäänud hägusteks, keskkohad on ehk kõige paremini suutnud end maksma panna, needki siis päämiselt visuaalselt, vähem audiliselt, kuigi seekordne esitus oli kindlasti ka seda, audio-visuaalne vähemalt, sest vaatemängki ei puudunud.” (“Presidendi juures”, lk 162)

loterii

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – Mõõkade maru. Veri ja kuld (2011)

“Mõõkade maru” on seniloetud “Jää ja tule laulu” osadest kahtlemata kõige põnevam raamat. Juhtub, ja juhtub palju: möll Müüril, kaks traagilist pulma, Tyrioni plahvatus ja Petyri erasõda Kuningalinna vägevate vastu. Kas Benjenist külmik juhatas Öökantsi salateele Samwelli ja hiljem Brani kaaslastega? Või oli see nimetamatute saadik? Kas Bran on osa arendatavast jõust, mis astub Valguse Isandale vastu? Teistkordsel lugemisel torkas korraga silma kääbusnaise ennustused ning miks ta küll Aryat kardab-vihkab (lk 30-31), kas vanadele jumalatele on Arya ja tulevane Braavoses tudeerimine niivõrd halb kombinatsioon? Mis side on Valguse Isanda preestritel Thorosel ja Melisandrel (miks Catelyn ja Beric ellu tõmmati, mille järgi valitakse elavaid surnuid)? Mida teeb Stannis lõppude lõpuks Müüril, kuhu ta oma napi sõjaväega pöördub?

“Jon nägi, et metslaste rinde keskel olid mammutid – sadakond või rohkem – kelle turjal istusid hiiglased, käes puuhaamrid ja suured kivikirved. Teised hiiglased astusid pikkade sammudega nende kõrval, lükates suurtele ratastele seatud ja otsast teravaks raiutud puutüve. Müürimurdja, mõtles ta troostitult. Kui värav all veel püsti püsib, siis suudleb see riistapuu selle paari korraga pilbasteks. Hiiglastest kummalgi pool ligines ratsanikesumm, seljas kõvastatud nahast turvised, käes tules karastatud piigid, hulk jooksvaid vibumehi, sajad odade, lingude, nuiade ja nahkkilpidega relvastatud jalamehed. Lõginal üle kivide ja juurte põrudes liikusid tiibadel luukaarikud Jäätunud rannikult, neid vedasid suurte valgete koerte rakendid. Metslaste maru, mõtles Jon, kuulatades torupillide üürgamist, koerte haukumist ja klähvimist, mammutite pasundamist, vaba rahva vilistamist ja röökimist, hiiglaste muinaskeelset möirgamist. Nende trummipõrin kajas jäält vastu nagu kõmisev kõu.” (lk 312)

““Minu naine on Talitundru pärija. Kui ma sellest jamast välja tulen, pea õlgadel, siis valitsen ehk kunagi tema nimel põhja üle. Ma võiksin suure tüki sellest sulle anda.”
“Kui ja ehk ja võiks,” sõnas Bronn. “Ja seal põhjas on kuradi külm. Lollys on pehme, soe ja siinsamas. Ma võiksin talle juba ülehomme tonksu teha.”
“Mind see väljavaade eriti ei ahvatleks.”
“Või nii?” Bronn irvitas. “Ära jutusta, Paharet. Kui sulle antaks valida, kas nussida Lollyst või võidelda Mäega, siis oleks sul paugupealt püksid rebadel ja riist püsti.”” (lk 333)

ulmekirjanduse baas

Ljudmilla Ulitskaja: Imaago

Kõigepealt halvasti 

 

Esmalt: "Imaago" ei ole selle teose tegelik pealkiri.
Issand ise teab, miks asendas kirjastus Tänapäev originaalpealkirja "Roheline telk" "Imaagoga" (mis on täiesti värdjalik sõna, vabandage mu otsekohesust, ning ei tundu kuidagi eestikeelne. Pealkirjana mõjub eriliselt inetuna - kuigi raamatu sisus on sellele pealkirjale tegelikult põhjendus siiski olemas ka. Sellest hiljem.)

Nagu Vaapo Vaher Maalehes tõdeb: "Kirjanik ise on kinnitanud (ja tõlkija peaks olema sellega kursis), et romaani ühe tegelase unenäos kangastuv roheline telk on autori jaoks kogu teose võtmekujund. Sümbol, mis ulatub katma (vene keeles tähendab шатер ka taevatelki) nii kunagist Nõukogudemaad kui praegust Venet, nii toonaseid reetureid-koputajaid kui nende ohvreid ja trotslikke teisitimõtlejaid, ja et kõik nood telgialused seisavad juba või peatselt tahes-tahtmata Jumala lunastava palge ees." 

Teiseks: ISSAND JUMAL, MIS NAD TEEVAD, MIS NAD TEEVAD, MIS NAD TEEVAD?!
Kuna teos on muuhulgas ka kultuuriinimestest (Vene kultuur ja kunstnikud, teate), ja ajast, mil iga tõsisem luuletaja oli teisitimõtleja, kus luule oli poliitika ja tunnete ühtepõimimise vorm, sisaldab ta sellisena loomulikult ka küllalt suurt kogust luuletusi.
Mis on tõlgitud otse.
Sõnasõnaliselt. 
Sama inimese poolt, kui kogu ülejäänud tekst - kusjuures see ülejäänud tekst, proosa siis, on vähemalt minu hinnangul hästi tõlgitud - ja tulemus on õudne-kohutav-nutmaajav-õudne. 
Need ei ole luuletused, need ei ole isegi värsid, need on mingid absurdsed lapsikused keset kaunist külluslikku proosateksti. 
Hea küll, ma saan aru - tõlkija leidis, et luule tõlkimine ei ole tema amet, ta ei oska seda piisavalt hästi, et  kaunilt teha - parem siis üldse mitte üritatagi, las lugeja kasutab oma kujutlusvõimet. 

Aga. Samal ajal on nende luuletuste puhul, mille kohta eesti keeles on juba korralik tõlge olemas, kasutatud neid korralikke tõlkeid, ja nüüd on tekstis luuletuste näol segamini mingid kandilised lapsikused ja ilus keel, puhas rütm ja selged kujundid. 
Mis rikub väga minu lugemiselamust! Tegelane raamatus kutsub end kehvaks poeediks, aga mina, lugeja, ei saa otsustada, kas ta on tegelikult ka kehv poeet. Sest täpselt sama totrad, kohatud ja kohmakad kui tema luuletused, on mitmete tekstis võrratuteks nimetud poeetide "Imaagos" ära toodud luulekatked.  
Kõik ühtemoodi surnuks tõlgitud, võrdsed taeva palge ees. 
Samas on seal olemas ka head luuletused, mis kõlavad ka tõlgituna hästi. Millised on korralikult tõlgitud ning millised sõnasõnaliselt ja mehaaniliselt, on juhuslik ja igasuguse kunstikavatsuseta valik. Ning niimoodi segamini paisatud head ja kõlbmatut luuletõlked lihtsalt hämmeldavad lugejat. 
Hämmeldavad ja ajavad segadusse!

Sellega sõimamisosa lõpetaksin, tänan tähelepanu eest, ja pöörduksin positiivse poole

Esiteks räägib romaan huvitavatest asjadest. 
Jah, me oleme kõik mingil määral tuttavad selle kontseptsiooniga, et keelatud kirjandus levis Nõukogude ajal ise ümberlööduna siidpaberist lehtedel, eritliselt kehvalt loetavana, aga ikkagi oldi õnnelikud, kui see ebamäärane lärakas kätte saadi. (Mul on vanemate poolt hellalt alles hoituna endalgi päris palju sihandasi masinakirjas kaustu kodus.) Jah, oleme kuulnud (või on endal meeles), et söödi mingeid hallikaid makarone ja maksavorsti ja joodi kõvasti. 
Aga just see isiklik kogemus ja kontakt sündmustega annabki raamatule eriliselt mõnusa loetavuse - ahhaa, tema nägi seda siis sellise külje pealt! Ahhaa, ka niimoodi võib neist asjust mõelda! Ahhaa, siis umbes sedasi suhtuti Tsvetajevasse - ja näe, sellele tema tegelasele meeldis ka Ahmatova rohkem, just nagu minulegi!

Teiseks räägib romaan huvitavatest asjadest.
Eestikeelse väljaande pealkiri "Imaago" on ühtlasi romaani ühe osa pealkiri ja see mõiste tuleb ka mujal tekstis sisse. (Ses osas täitsa mõistan, miks just see pealkirjaks valiti.)
Laias laastus tähendab "Imaago" selle raamatu kontekstis mitte imagot (nagu mina esmalt arvasin ja mõtlesin, milline jõle sõnaväänamine), vaid vaimselt täiskasvanuks saanud inimest, kellel on välja kujunenud kõlbeline pale.
Ilmselt tänu sellele, et eestikeelsel väljaandel on selline uus pealkiri, lugesingi mina raamatut kui kõlbelisuse uurimise lugu. Vaatlesin, missuguseid erinevaid kõlblusnorme tegelased tunnistavad, kuidas see mõjub neile, kuidas nende lähedastele, kuidas neile, keda nad "võõrasteks" loevad.
Stalini surmast Bordski surmani (see on igas teose arvustuses kohustuslik ära märkida, ma siis märgin ka) aset leidev inimsaatuste keerdumine on ühest küljest lihtsalt põnev, aga teisest küljest on need kõlbelisuse küsimused ju olulised: mismoodi elada kõlbelisusevaenulikus režiimis? Kuidas olla inimene, kui selle eest ähvardab karistus? Kuidas saadakse öördajaks, mismoodi see inimesele mõjub, kuidas ta end välja vabandab - või ei suuda vabandada? Mõni peab end rikutuks asjade pärast, mida teised patuks ei peagi, mõni peab end alati õiglaseks ega murragi pead selle üle, on ta tegevus nüüd õige või vale...
Autor kohut ei mõista, esitab ainult lood.
Samas ei esita ta neid kuivalt, vaid empaatiliselt, kaasa elades. Mis annab ka lugejale võimaluse igale tegelasele kaasa elada, eriti kuna enamik raamatust tegutsejatest on targad inimesed, kes vähemalt püüavad olla head.
Eks me kõik püüame olla head ning elada parimal võimalikul moel, Ulitskaja on seda ka tähele pannud.

Kolmandaks räägib romaan huvitavatest asjadest.
Muusikast, luulest, kirjandusest, KGB-st, emigreerumisest, armastusest, reetmisest, ustavusest, argusest, vaprusest, põgenemistest, tagaajamistest, rahast, rahapuudusest, põnevatest inimestest, seksist, lastest, vanemlusest, kurttummadest... millest iganes!

Neljandaks on raamat hästi kirjutatud.
Struktuurilt võiks natuke G.R.R.Martini "Jää ja tule lauluga" võrrelda - peategelasi on palju, neil on oma lood, mis eraldi pealkirjadega osadeks koondatud, ja ühest loost läbi lipsavad pisidetailid osutuvad järgmises või ülejärgmises (või üleülejärgmises) väga olulisteks.
Samas ei ole formaat siiski päris sama, Martinile omase erinevate tegelaste vahetult järgnevate või paralleelsete vaatekohtade asemel jutustab Ulitskaja igas raamatu osas siiski üsna tervikliku, alguse ja lõpuga loo, mitte ei jäta seda kõige põnevama koha peale pooleli. Mõnes romaani osas juba surnud tegelased tulevad teistes, enne nende surma alanud lugudes taas välja ja avavad oma uusi aspekte, muutudes armsamaks, inimlikumaks, reaalsemaks, mida rohkem teada saad (nojah, see on nagu Martinilgi).
Sellise lugudepõiminguna mõjub raamat elulisemalt, kui lihtsalt lineaarselt paigutatud sündmustena tunduks, sest elu me elamegi ju niimoodi: korraga on selja taga kogu minevik - aga ometi fokusseerume sellele, mis parasjagu käsil. Tunnetame just praegu käsil olevat eredalt, mõjuvalt, tõeliselt - kuigi alati ka mineviku valguses.
Ning kui uskuda, et aeg on tervik, siis alati ka tuleviku valguses.

Hea raamat, soovitan.

Õhtuleht
Päevaleht
Vaimastvere raamatukogu

Veiko Märka – Armastuskunsti suured võlurid (2012)

Kui Märka tekstid on mulle üldiselt päris meeldinud ja lõbustavaid hetki pakkunud, siis see proosakogumik on kuidagi tüütu, liiga palju pudrutamist, mis õgib lugemisel igasugu mahlad välja. Siin on kolm suuremat lugude tsüklit, mis ehk alguses on huvitavad, ent peagi lähevad need tekstid võimatuks jorutamiseks, sulg jookseb ent... kõik kuidagi lahjeneb igavuseks ja kordusteks, üks ja sama absurdihõnguline anekdootlikkus. Muidugi võiks mõelda, et autoril ongi hobiks või sooviks lugejal juhet kokku keerata, luua ebatekste ja narritada. Või siis lüpsta nõrkemiseni miskisugust nõukamütoloogiat, olla selline häbematult kirjandusest elatuv proosa? Ei tea. Less is more, või midagi muud. Märkale sobivad umbes poolelehelised löövad lood, pikemate tekstide puhul läheb asi liialt seosetuks või õigemini tähendusetuks (aga seda juba ütlesin?). Eks siis mõnedes tekstides leidu ka lademetes äraspidist armastuskunsti. “Lenin Poolas” on poliitiliselt üsna ebakorrektne tsükkel Teise maailmasõja ainetel. Aga eks see ole osa lugeja õrritamisest.

“Bestselleriks, mis ei puudunud ühegi korraliku koguduse liikme öökapi pealt, oli “Ärkveloleku seletaja”. Sellest võis leida kõikvõimalikke ennustusi eesootava uneperioodi kohta.
“Seletajas” leidus iga normaalse inimese jaoks endastmõistetavaid endeid. Näiteks tähendab ämma või ülemuse ilmsi nägemine rahutut ja katkendlikku und. Kui aga näed ilmsi, et jääd auto alla, ärkad alles pika aja pärast uues tundmatus kohas, kus on palju voodeid ja kõnnivad ringi valgete kitlitega inimesed. Kui näed ärkvel olles palju raha, tuleb muretu ja rahulik uni. Kes näeb ennast ilmsi pidulikus ülikonnas, roos nööpaugus või valges looriga kleidis keset suurt peomöllu, kus karjutakse muuhulgas “Kibe! Kibe!”, selle uni pole järgneval ööl suurem asi. Hobuse kui virga looma nägemine ennustab magades voodist väljakukkumise ohtu, kass kui palju magada armastav loom tõotab seevastu, et magad oma une kenasti täis isegi tugitoolis või põrandal.” (“Une evangeelium”, lk 91)

Madis Kõiv "Uudisjutte" (2013)

Ma ei saanud eriti midagi aru. Tavaline asi. Kõiv kui kirjanik/inimene on mulle meelde jäänud ajast, kui kunagi ETV pealt temast mingit saadet nägin. Rääkis metafüüsikast ja unenägudest ja jäi meelde. Selles LR numbris on kokku kuhjatud tavalisel hulgal sonimisi, mis võivad olla päriselt kuid võivad ka mitte olla. Igatepidi võib. Mingi osa tema lugudest moodustavad siin "mees, kes elab kahes maailmas" laadis tekstid. Inimene on pooleldi unenäos ja pooleldi reaalses maailmas ning reaalsuse üle üldiselt ei vaielda.
   Ma ei saanud enamusest midagi aru. Üks lugu on narratiiviga ("Vikat"), kus midagi müstilist nagu toimubki ja selline metafüüsilise õuduse mekk (mis iganes see siis ka olla võib, aga võib ka mitte) juures. Et temast aru saada, peab mingi kiiks juures olema. Mingi hullumeelsus või nihe.

Eino Leino – Ühepäeva liblikad (1908)

Mõned südantlõhestavad lühilood armastusest, mis on või ei ole elulised, kes teab. Vanakoolivärk Linde tõlkes.

“Armastus. 

Kord elasivad kaks noort inimest, kes üksteist armastasivad. Üks ütles: “Sina räägid minule nii vähe omast armastusest.” Teine vastas: “Mina ei või.” Üks ütles: “Kuidas võin ma teada, kas sa mind armastadgi? Sa ei ole mulle sellest sõnakestgi lausunud.” Nii käisivad need kaks noort inimest oma teed ja üks kiusas teist, seni kui see ütlema õppis: “Ma armastan sind.” Aga vaevalt oli ta seda ütelnud, kui ta maha kukkus ja suri. Et tema teise juures viibis, oligi juba armastus.
Aga teine sammus edasi ja mõtles: “Kas valetas ta veel surresgi? Kui ta mind oleks armastanud, ei ta siis poleks surnud. Jumal karistas teda.”” (lk 25)

“Hooletumalt.

Meelel on mõnigi tee ja mõtetel mõnigi metsarada.

Ma käin ühe pääl ega tea, kuhu ta viib, ja ma pööran teise pääle ega mõtlegi, kuhu ta läheb. Aga ma tean, et iga tee otsas on neiu, kelle juukstes punane lill on ja kes mind ootab ning ütleb:

“Tule missuguses meeleolus tahes. Mina olen sinu oma”.

Hää on hooletumalt kõndida, kui tea, et su kallim sinu pääle mõtleb.” (lk 28)

“Ise. 

Kord oli inimene, kes ennast ei tunnud. Tema leidis teise inimese, kes ka iseennast ei tunnud. Aga need kaks inimest armastasivad teineteist, sest nad tundsivad üksteist. Ja nad ütlesivad: “Vaata, sind olen ma kaua otsinud.”
Aga siis tuli ühel inimesel meelde, kes ta ise on. Ta ütles iseenesele: “Ma käin ja armastan, aga ei tea, kes ma olen. Kas on see loomulik?” Teine inimene tegi niisama.
Ja nii hakkasivad nad üksteist kiusama, seni kui selle kätte surivadgi. Ka surmavoodil ei aimanud nad, et nende vahel kunagi muud ei olnud, kui armastus üksteise vastu. Nii rumalad võivad inimesed ka surmavoodil olla.” (lk 29)

“Kullatükk.

Kord oli kullatükk, kes arvas, et ta vasest on. Ja et ta ise nii arvas, siis arvasivad ka teised seda. Aga ühel päeval tuli teine kullatükk ja ütles: “Ma olen sinuga üheväärtusline.”

Aga kullatükk ütles: “Miks sa mind pilkad?”

Teine kullatükk ütles: “Ma armastan sind.”

Siis kohkus kullatükk, sest ta tundis häkisti, et ta puhtast kullast on. Ja vasetükid tema ümber hiilgasivad kadeduse pärast, nad surusivad kullatüki oma keskele ja tegivad ta puruks, sest kuld on palju pehmem kui vask. Ja inimesed ütlesivad: “Seda juhtub iga päev.”” (lk 33)

Dan Simmons "Flashback" (2011)

America, 2036: a wasteland in economic ruin. Terrorism and ultra-violence plague a once powerful society, whose only escape is to numb itself on flashback a euphoric yet cripplingly addictive drug that allows its users to re-visit their happier, past experiences. Ex-cop Nick Bottom is about to receive a proposition. Flashback dependency has taken his badge, his reputation, and the love of his son. All he has left are the flash-induced memories of his beloved wife, Dara, taken from him in a tragic car accident. Now powerful magnate Hiroshi Nakamura needs Bottom's services, and, in particular, his memories. As head of the original investigation into the murder of Nakamura's son - an unsolved and seemingly impossible mystery - Bottom's flashbacks now, six years later, hold the key to solving what was the toughest case of his career. But as Nick delves deeper, the harder it becomes to trust those around him. And when he uncovers a connection to Dara's death, it is not only Hiroshi Nakamura who wants answers.

Selline tagakaanetekst. Düstoopilises tulevikus on radikaalne Islam alla neelanud Euroopa ja paljud muud paigad. Ühiskond laguneb, mehhiklased võitlevad neegritega ja Ameerika on alla käinud, olles maailma areenil suhtelisel marginaalne jõud. Selles masendavalt muserdavas maailmas on liikvel aine nimega flashback, mis laseb kasutajal eredalt läbi elada mälestusi, mille ise välja valib.
   Sisult on see traditsiooniline krimka, ainult tuleviku võtmes. On allakäinud detektiiv, kes järsku tähtsate ninade poolt suure keissi külge pannakse ja hargnema hakkavad aina ohtlikumad ja salapärasemad sündmused. Pole just Simmonsi säravaim moment. Lugesin enne ostmist ka arvustusi, muidugi viskasid ameeriklased ennekõike talle ette poliitilise korrektsuse puudumist. Raamatus on peavaenlaseks radikaalne islam ja selle kõrbeusundi napakad esindajad. Euroopa Liit ja  Ameerika ning Hiina on võlakriisi ja töötuse tõttu laiali lagunenud ja tõusvad riigid nagu Jaapan ning Iraan võitlevad oma tükkide pärast.
   Simmons on kirjutanud kolm krimkat, mida pole veel hankinud ja kunagi vast peaks. Igatahes oli selline mitte kõige põnevam lugemine. Enamvähem etteaimatav süžee, kuigi see tulevikuvärk tundus huvitav, kuigi veidi pessimistlik. Et kõik laguneb laiali ja iga rahvus hakkab teise vastu kohe sõdima jne. Ei tea, kas inimesed ikka nii totakad on. 

Justin Cronin – Teekond II (2013)

Eks tegevus meenutab pisut Sõrmuse Vennaskonna värki – Peter (Frodo) peab Amy (Võimusõrmuse) Kaheteistkümne vastu saatma, sest kas on üldse midagi muud, mis aitaks selle vampiiriuputuse vastu? Kahtlane, kas väljaspool Ameerikat mingit inimelu enam eksisteerib (ning seda ei saa uurimagi sõita, sest viiruse plahvatades mineeris NATO põhjalikult Ameerika rannaveed, et vältida selle levikut ülejäänud maailma – vaevalt säändne takistamine võimalikuks osutus). On ihalus kasutada Amyt nö elava relvana (vampiiriampullid!), ent Võimusõrmus ise on... kaine mõtlemisega – sellega tuleb ise hakkama saada, kadunud kurvad hinged tuleb päästa; pole vaja häid vampiire luua.

Tekst on igati dramaatiline ja hoogne, kõiksugu ootamatud keerdkäigud ja pääsemised ja katastroofid veerevad kangelasteede ette (vahest natuke tüütu või pretensioonikas on see autoripoolne unenägudega jändamine, aga no mis teha – niivõrd erakordne olukord jne). Ja mõneski apokalüptilises nägemuses on ka kristlik-jänkilik hõng. Eks see Texase Ekspeditsioonivägi meenutab natuke Martini Müüri vahtkonda – samamoodi tsiviilelust igavesti eraldatud sõdalased, kel ülesandeks vaid võidelda äärealadel vampiiride vastu (äraspidisel moel võiks Pelgupaika nimetada Crasteri kantsiks). Igal juhul ei taha loota, et Peter ja Amy paariks saaksid, kuidagi vähe imelik tunduks selline kooslus. Õnneks ongi... Wolgast.

Et tegemist triloogia avaraamatuga (köhh-köhh, taas poole kaupa maakeeles avaldatud), siis teadagi ootab paratamatult ees kangelastele ja inimkonnale kõiksugu masendavaid ja natuke ülevaid hetki. Kes kümnest eestvõitlejast üldse ellu jääb, on kahtlane arvata... kirved ripuvad paljude peade kohal (aga samas need senised imelised pääsemised? - kuigi kaua ei saa loota sellistele jumalikele vahelesegamistele).

““Mis nüüd siis saab?” küsis Alicia.
Vaikuses tajus Peter oma sõprade juuresolekut. Alicia, kelle julgus oleks olnud otsekui osa temast endast. Kõhnaks jäänud ja vintskeks muutunud Michael, kellest oli nüüdseks saanud mees. Greer oma targa ja sõjameheliku rahuga. Ja Amy. Peter mõtles kõigele, mida ta oli näinud, ja nendele, kes olid hukkunud – mitte ainult nendele, keda ta tundis, vaid ka nendele, keda ei tundnud, – ja ta teadis, mida vastata.
“Nüüd lähme me sõtta,” ütles ta.” (lk 406)

siiliste raamaturiiul 

Lew R. Berg – Teras ja tähevalgus (Mardus 2001)

Lugu on tore, actionit nii planeedipinnal kui avakosmoses, ning ainest miks mitte täiemahuliseks romaanikski. Kosmoseleegion (mis meenutab pisut Kunnase sõjaväe heroilisust) asub vallutama üht planeeti, mida mitmed tüütud kosmosepiraadid kasutavad oma baasina. Vallutus kulgeb edukalt, justki liialt edukalt – vastupanu on loid ja see teeb ettevaatlikuks, kas tegemist on lõksuga? Edasi selgub, et planeedilt peab kinni püüdma kaks isikut, kelle kaudu selguks, kes on... Kosmoseleegionis reeturiks ja peab sidet kohalikega. Erigrupp läheb ülesannet sooritama ning nabitaksegi kinni kaks põgenevat tüüpi, kellel kaelal tuttavavõitu tätoveeringud, mis kahtlaselt meenutavad ühel väljasurnud saladuslikul planeedil nähtud sümboleid. Ja edasi lähebki agressoritel olukord käest ära – planeedil avastatakse küberorganism (sellise tehnilise tasemeni pole ükski tuntud tsivilisatsioon jõudnud), mingil moel on relvitud vangid maha nottinud neid eskortivad eriväelased ja emalaeva ründavad tundmatu päritoluga enneolematud lennujõud. Mis tegelikult toimub? Kui kõik lõppenud on, selgub reetur, ning Kosmoseleegion vannub kättemaksu sellele tundmatule jõule, mis nii tõhusalt nende ridasid rappis. Ave, Caesar, morituri te salutant.

ulmekirjanduse baas

Jim Ollinovski – Luuletused (1994)

Kunagi, kui ma noor olin, arvasin, et see on hästi tähenduslik luuletus. Nüüd selgub, et mäletan mõneti võõralt.

UNENÄOAGENT 

sa tead ma ei tule enam
ma pean ennast varjama
mind jälitatakse
olen oma unenägudes palju kurja teinud
nyyd saatsid nad sealt mehe
kes peab mind yles leidma
ja karistama
ma ei tea kes ta on
milline ta välja näeb
ehk valisid nad agendi nende seast
keda olen unes ainult korra
vilksamisi näinud
võibolla isegi unustanud
aga on ka võimalik
et nad võtsid mõne neist
keda ma iga päev unes näen
ma ei tunne nende kombeid 

ma kardan
ma ei tulen enam tagasi
sa ju saad sellest aru
(lk 71)

sulge uks

niigi on armastus

mööda tuba laiali

(lk 66; 14. juuli, 1990)

Abel Cain – Mees, kes avas väravad (Mardus 2001)

Teadmistes peitub jõud ja häving ehk lugu kirjandusõpetajast Laurist, kes soovis kirjutada ulmejutte ent põhjustas maailmalõpu. Niisiis, Lauri otsustas kulutada suvepuhkuse juttude kirjutamisele, sest harjutamine teeb meistriks ja meistriks saada ta tõepoolest soovis. Talle hakkas meeldima idee, et mis oleks kui minevikust saabuks olevikku omaaegsed hävitavad jõud? Ja mis juhtub – sõna saab ootamatult teoks. Mongolid Kulikovo alt ilmuvad äkitselt huilates tänapäeva Moskvasse, punanahad kappavad Washingtoni, Egiptuse vaarao sõjavägi Moosese ja põgenike kannul Jeerusalemma (mis omakorda annab tõuke järjekordseks palestiinlastega madinaks) jne jne. Need õudused minevikust tambitakse küll peagi maatasa, aga rohkem või vähem kahju juhtub ikkagi. Lauri on toimunust õige vapustatud ning proovib mõelda või õigemini hoida end mõtlemast sellele, milline võiks olla minevikust selline jõud, mis päriselt meie maailma võiks hukutada. Ent minevikuväravad on valla... ning miljardite aastate ja valgusaastate tagant tabab Midagi signaal, et söögilaud on viimaks avatud... ja Nad tulevad.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmaa (2012)

Päris julesvernelikult elurõõmsa meeleoluga lugu lähituleviku olukorrast, kus korraga avastatakse, et eksisteerivad Maa paralleelmaailmad ja neid on võrdlemisi lihtne külastada – internetti on pandud juhised nö sammuri loomiseks ning need joonised on niivõrd lihtsad, et lapsedki saavad sammurite tegemisega hakkama (õigemini lapsed ongi esimesed sammurite masskasutajad, ning nendega juhtunud õnnetused osutavad oludele, kus saab sammureid ohutumalt kasutada). Vürtsiks see, et tähtis osa masinavärgist on kartul, mis tegelikult ei ole üleüldse oluline. Paralleelmaailmad kulgevad põhimõtteliselt minevikus – ja neid on pealtnäha lõputu hulk (astuda on võimalik läände või itta, selle raamatu tegelased astuvad vaid läände, kes teab, mis idas olla võiks); astud Maalt ära ja satud samasse kohta võimalikus paralleelmaailmas ning siit edasi võid sattuda õige kummalistesse aegadesse, kus tasapisi on juba tektoonilised muutused jms (samas ei satuta nt antiikaega vms – maailmades puuduvad homo sapiens sapiens esindajad).

Asjal on ent mõned “agad” - nimelt ei saa paralleelmaailma kaasa võtta metalli, ning nii peavad uusasunikud olema oskustega (või tahtmisega), et taasalustada koriluse ja põllumajandusega või siis hoopiski raua tootmisega (mille tooteid ei saa siis järgmisse maailma kaasa võtta). Ning lisaks mõjub paralleelmaailma astumine füüsiliselt suht ebameeldivalt – maailmade piiri ületades valdab sind peapööritus ja oksesoov jms. Ning ligi veerand inimestest ei saa sammurit kasutada (kui, siis vajadusel saab sammurikasutajast kinni hoides “kõrvale hüpata”, ent see pole muidugi see), mis tekitab peagi pingeid Maale (või õigemini Null-Maale) jäänute poolt. Ent on inimesi, kellele ei mõju maailmade vahel liikumine mitte kuidagi füüsiliselt ebameeldivalt, samas seda ei julgeta seda avalikult tunnistada.

Nojah, inimkond on muidugi üpris rõõmus – senise oodatava ökokatastroofi asemel on käeulatuses korraga meeletult ressursid, paralleelmaailmades ootavad puutumatud loodused. Eks selline rändamine mõjub muudki moodi – kaob huvi kosmoseavastuste vastu; ja üleüldse, milleks teha tüütut palgatööd kui saab niisama ringi hulkuda, alati saab probleemide eest põgeneda. Mõned tarkpead püüavad kulda jms kaevandada, mis muidugi osutub kulda devalveerivaks mahhinatsiooniks. Riigid püüavad samuti valdusi laiendada teistesse maailmadesse, iseasi, kui jätkusuutlik see projekt lõpuks on, aga eks pingeid tekita ikka.

“Pea alati meeles, et sa pole ajas tagasi rännanud, ega ka mitte edasi. Sa oled rännanud kaugele läbi võimalikkusepuu võra, planeedil, kus dramaatilised, kuid pooljuhuslikud väljasuremised pühivad iga natukese aja tagant ära suure osa elust, jättes ruumi evolutsioonilisteks uuendusteks. Kuid igal Maal on tulemus erinev, kas siis natuke või palju...” (lk 201)

Et maailmu on esmapilgul lõputu hulk, tekib muidugi huvi, et kui kaugele on üldse võimalik jõuda ja mis seal ees ootab. Selleks asuvad peategelased dirižaablilaadse õhulaevaga retkele ning üpris lühikese ajaga jõüavad nad kiirkorras kaugele igasugusest kolonisatsioonist – ning ees ootavad mitmesugused inimlaadsed olendid (keda nimetatakse trollideks ja haldjateks), kes suudavad maailmade vahel vabalt liikuda ning kes on arvatavalt minevikus vahel harva ka Null-Maad külastanud, millest siis säilinud jälgi kõiksugu mütoloogiates jne. Väikeseks probleemiks osutub, et pole just kerge mõista, milline suhtlemisviis neil on – aga laulda nad armastavad! Ning muidugi loomad, mis on kõiksugu evolutsioonide eri astmetel või nö väärastmetel (millest pole siis nüüdisaegsel paleontoloogial aimugi).

Aga mitte ainult, ühel hetkel jõutakse inimasustuseni, kus selgub, et varasematelgi aegadel on inimesi paralleelmaailmadesse sattunud (selleks on maailmade vahel otseteedeks nö ussiurked) – näiteks eksinud ja hulkuvad lapsed (lk 224), mis iseenesest on autorite poolt pisut lohutav visioon, et teadmata kadumaläinud võivad tegelikult teistes paralleelmaailmades õnnelikult elada, mitte et oleksid ilmtingimata surnud. Selgub midagi kummalist – nimelt toimub maailmades ränne Null-Maa poole, kaugel-kuskil on midagi ähvardavat, mille eest trollid eemale liiguvad. Ja eks peategelased kohtuvadki Sellega, mis omal moel anastab...

Nojah, aga selline kokkuvõte pole tegelikult õige kokkuvõte raamatu tegevustikust ja probleemidest, lugu on mitmeti keerulisem (ja mis peategelastega tegu või mida nad arvavad, sellest pole pea üldse juttu olnud). Võrreldes Kettamaailma viimaste raamatutega on see teos muidugi üsna huvitav, raske on leida Pratchetti tüüpilisemat sulekäiku. Hiljuti proovisin lugeda Baxteri esmaeestindust, aga ei saanud lainele, seega ei oska samuti arvata, millega domineerib Baxter siin. Õnneliku juhusena pole Varrakult tavapärast koledat kaanekujundust, mis Pratchetti eestindustega kohustuslikult kaasas käib. Tänu jumalale.

ulmekirjanduse baas
õhtuleht
nuxxbooks
blogistaja

Märt Laur – Inkubaator “Dekadents” (Mardus 2001)

Mõneti strugatskilik lugu, eks seda rõhuta vene nimede kasutamine ja üleüldine irreaalne atmosfäär. On eliit, oligarhid, keda valitsetakse niiöelda karmi käega – kui vaja, määratakse kõrgeim karistusmäär, mille teostamist rahva rõõmuks filmitakse, leiba ja tsirkust. Tegelikult on aga nii, et eliidi mahitusel tegeleb kloonivabrik, kus aretatakse võimumeeste (ja kurjategijate) teisikuid, kelle mahalaskmist siis rahvale näidatakse. Ebaõnnestunud kloonid saadetakse konservivabrikusse ning sealt ülejäänud jäägid omakorda toidetakse karusnahafarmis hõberebastele (kellele sellised jäägid mõjuvad ootamatul kombel intelligentsust tõstvalt). Ühesõnaga, on kloonimine, hullulehmatõbi ja venelik demokraatia üheskoos. Lõpuks puhkeb mäss, mille tagajärjel saavad võimule järgmised kindralid. Nagu ikka.

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – Mõõkade maru. Teras ja lumi (2010)

Siin siis sissejuhatus dornlastele ja nende kättemaksule. Jälle vilksatab meelekaejate Nägude Saar, seekord tuleb see jutuks Brani ja soosaarlaste põgenemisel. Miks kellegi Tyrek Lannisteri kadumine nii tähtis on, et Tywingi laseb teda otsida? Mis juhtub Roberti kolme teadatuntud sohilapsega?

“Jää ja tule laul” ongi siis ebalaste ja Valguse Isanda vaheline võitlus, valgete ja punaste kodusõda? Ka preester Thoros on valguse vabameelne leegitseva mõõgaga levitaja, kes pealegi annab elusid Bericile (seniste raamatute vingeim kõrvaltegelane!).

Esmakordselt seda raamatut lugedes oli tõeline ohhoo-elamus, korraga see Westerosi maailm pöördus veidraks ja imelikult paeluvaks.

“Vanamemme lugudes olid hiiglased ülisuured mehed, kes elasid röögatutes kantsides, võitlesid tohutute mõõkadega ja kõndisid ringi saabastes, millesse poisike oleks võinud ennast ära peita. Nood siin olid teistsugused, pigem karude kui inimeste moodi, ja sama karvased nagu mammutid, kelle seljas nad sõitsid. Kuna nad istusid, oli raske hinnata, kui suured nad tegelikult on. Ehk oma kümme-kaksteist jalga, mõtles Jon. Võib-olla neliteist, aga mitte rohkem. Nende kummis rind oli küll inimeste omaga üsna sarnane, kuid nende käsivarred rippusid palju pikemalt alla ja nende alakeha tundus poole laiem kui ülemine pool. Nende jalad olid lühemad kui nende käed, kuid väga jämedad, ja ükski neist ei kandnud saapaid; nende labajalad olid laiali ja harali, kõvad ja pahklikud ja mustad. Neil polnud kaela – nende suured massiivsed pead tõusid esile otse abaluude vahelt ja nende näod olid lamedad ja toored. Rotisilmad olid vaid helmesuurused, ei paistnud sarviliste ihukurdude vahelt peaaegu väljagi, kuid nad vedasid kogu aeg ninaga õhku, sõltudes haistmisest sama palju kui nägemisest.
Nad ei kannagi karusnahku, taipas Jon. Need on karvad. Nende kehad olid üleni kaetud hatuste karvadega, vöökohast allpool tihedamatega, ülalpool hõredamatega. Neist hoovas lämmatavat lehka, kuigi võib-olla lõhnasid nii hoopis mammutid. Ja Joramun puhus Talvesarve ja äratas hiiglased maapõuest üles. Jon otsis pilguga vägevaid kümne jala pikkuseid mõõku, kuid nägi ainult nuiasid. Enamjaolt olid need vaid surnud puude harud, mõnel veel murdunud oksad küljes lipendamas. Mõni oli nuia otsa sidunud kivikuuli, muutes nuia seeläbi hiigelvasaraks. Laulus ei öelda, kas see sarv suudab nad ka jälle magama suigutada. (lk 215-216)

““Mida ma peaksin sinu arvates nägema?”
“Seda, kuidas maailm on tehtud. Tõde on kõikjal sinu ümber, selgesti näha. Öö on pime ja tulvil koledusi, päev hele ja kaunis ja täis lootust. Üks on must, teine valge. On jää ja on tuli. Vihkamine ja armastus. Mees ja naine. Valu ja mõnu. Talv ja suvi. Halb ja hea.” Naine astus sammu lähemale. “Surm ja elu. Kõikjal vastandid. Kõikjal sõda.”
“Sõda?” küsis Davos.
“Sõda,” kinnitas naine. “On vaid kaks, Sibularüütel. Mitte seitse ega üks, mitte sada ega tuhat. Kaks! Kas sa arvad, et ma tulin läbi poole maailma selleks, et veel üks tühine kuningas veel ühele tühjale troonile aidata? Seda sõda on peetud aegade peale, ja enne kui see lõpeb, peavad kõik inimesed valima, kummal poolel nad seisavad. Ühel pool on R'hllor, Valguse Isand, Tule Süda, Leegi ja Varju Jumal. Tema vastas seisab Suur Teine, kelle nime ei või välja öelda, Pimeduse Isand, Jää Hing, Öö ja Õuduse Jumal. Me ei pea valima mitte Baratheonide ja Lannisteride vahel, Greyjoyde ja Starkide vahel. Me valime kas surma või elu. Pimeduse või valguse.” Melisandre nõtked valged käed klammerdusid vangikongi trellide külge. Suur rubiin tema kurgu all näis otsekui ise sära pilduvat. “Ütle mulle nüüd, ser Davos Seaworth, ja ütle mulle tõtt – kas sinu südames põleb R'hllori hele valgus? Või on see must ja külm ja täis vaklu?” Ta sirutas käe võre vahelt läbi ja pani kolm sõrme Davose rinnale, otsekui tahaks teda läbi ihu ja villa ja parknaha läbi kombata.
“Minu süda on täis kahtlusi,” sõnas Davos aeglaselt.” (lk 363-364)

George R.R. Martin – Kuningate heitlus. Teine raamat (2009)

Seriaali ja raamatu erinevus on vahel päris märgatav ja muidugi paratamatu – ent mõned jõujooned on võibolla üpris tähenduslikuvõitu, aga ehk mitte. Arya ja Tywini ühisest ajaveetmisest Harrenhalis võib vaid und näha, on hoopis Roose Bolton oma sandistajate ja valgete kaanidega. Kuningalinna lahing on eepiliselt erinev – kui seriaalis käis selline mõnetunnine ööpimeduses dessant, siis raamatus ikka täiemahuline operatsioon maa- ja merevägede toel (et seriaali vaid poolikult näinud, ei saa kõiges suud vett täis võtta). Clegane'i lahinguväsimus kah sutt teistsugune (ja mis pagana lahingueelne tüli Bronniga?) – ning ega dessantnik Stannis oma ihaldatud Kuningalinna müürile ei roninudki, paslikult juhatas ta vägesid eemalt (kuningatest vaid Robb kippus eesliinile – aga eks ta oli ka väikseima väe juhataja). Raamatus on Snow vangilangemine eepiline krutski, aga seriaalis mingi paganama lõksu kukkumine. Ja no muidugi Melisandre oma varjutapmisega.

Raamatu ehteks on Tyrioni tegemised Käena Kuningalinnas ning ta vestlused Cersei ja Varysega; eks ka Catelyni ja Jaime üürike koosolek. Kui nii võtta, siis Starkide naised põhjustavad oma tegemistega tahtmatult ilgelt jamasid – Catelyn vangistas Tyrioni, mis heaks ettekäändeks Lannisteride kättemaksuks veel enne Roberti surma, Sansa lasi vangistada ja hukata Kuningalinna Starkide kodakondsed, nüüd selles raamatus põhjustab Arya Harrenhalis verise võimuvahetuse.Kas naised põhjustavad huku? Vaene Tyrion.

ulmekirjanduse baas

Karen Orlau – Sealtmaalt (Mardus 2001)

Tasapisi hakkab tekkima allergia õuduskirjanduse ja sellega seonduva laipadega tegemiste vastu. Et noh, palju võib, milleks on autoritel sellised huvid, miks on sellel andunud lugejaid.

Seekord siis – kaks last kasvavad üheskoos, kuni tüdruk upub merre. Poiss on muidugi väga õnnetu ja ei nõustu parimast inimesest ilmajäämisest, ning matusejärgselt püüab oma Okasroosikese ellu äratada. Tõepoolest, mingil pahelisel ja väärdunul moel see õnnestub (juuksed). Mööduvad aastad ja olud, ning poisist on sirgunud noormees, kes hakkab ülikoolis õppima. Seal avastab ta, et temavanused, arenenud kehaga neiud, on ligitõmbavamad kui see uppunud (ent öösiti elav!) noor tüdruk. Ja noh, ongi sissevõetud ühest tulipeast. Üliõpilasnoored avastavad seejärel üheskoos, et nad on armunud ning selle avalikustumisel satub neile peale varalahkunud plikatirts, kes siis põhjalikult raevub noormehe peale. Kättemaks tuleb, ja hirmus. Aga noored saavad õnnelikuks. Nojah, selline õudne lugu, õpetlik iva justkui puudub.

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – Kuningate heitlus. Esimene raamat (2008)

Toimub vaatepunktide laienemine ja varjust astub mängu kardetud kivinägu Stannis, kes laseb oma trooninõudluste nimel muidugi igasugu sõnade ja tegudega kurja teha ning on muidu suht public relations nightmare, ent kes siis päästab “Mõõkade marus” langemishoos Müüri? Kes tõi abi tsivilisatsiooni piirile (iseasi, kui palju see tegelikult tsivilisatsiooni piiriks on), kes päästis Westerosi maad Müüritaguse kuninga metslaste ja mammutite üleujutusest? Stannis ja punapea, kes muud. Catelyn on vast sarja tublim rändaja ja katab Westerosi Talitundrult Tormiotsani, vaat siis, mida emad mehe kontide ja laste pärast tegema peavad (kuigi, ega see manner nüüd nii suur ka ei ole). Theoni Raudsaarele ilmumisega tuleb pisut esile ta onu Aeron, kes siis neljandas raamatus oma peatükid saab. Ja noh, eks algselt on Theon üks igati ebameeldiv närukael; näis, mis hiljem saab. Nüüd siis ka vähe viiteid, et Renly ja Loras võisid üpris lähedased olla – esmakordsel lugemisel jäi see küll igasugu tavalise machovärgi varju, mõned mehed on sellised eputajad. Eks Renly saab vähemalt jalust löödud ja õige kah, pole sellist pehmot vaja! Tyrion liigub oma kangelasteo poole, millele järgneb siis – nagu ikka – martinlik vältimatu hädaorg. Ja siis on Tsitadell, mis paistab olevat samasugune kuningriikidest sõltumatu institutsioon nagu Öine Vennaskond. Mis on ikkagi Sandor Clegane'i saladus?

“Tyrion lubas endal hetke poisile kaasa tunda. Veel üks lollpea ja nõrguke pealekauba, aga ta pole ära teeninud seda, mida Cersei ja mina temaga teeme. Õnnekombel on tema onlu Kevanil veel kaks poega; see siin ei ela ilmselt aasta lõpuni. Cersei laseb ta jalamaid maha tappa, kui saab teada, et poiss on ta reetnud, ja kui ta mingist jumalate armust seda teada ei saa, ei ela Lancel mingil juhul üle päeva, mil Jaime Lannister tagasi Kuningalinna jõuab. Küsimus seisis ainult selles, kas lööb Jaime ta armukadedushoos maha või mõrvab Cersei ta enne ise, et Jaime midagi teada ei saaks. Tyrion oli valmis tegema panuse Cerseile.” (lk 420)

Indrek Hargla – Isa süda (Mardus 2001)

Seekord ühendab Hargla õudusloos maarahva pärimust ja baltisaksa needust, mida siis omakorda uurivad-kommenteerivad kirjades sajanditagused Peterburi psühhiaatrid. Nimelt, üks vana mõisnik keerab korraga peale üht jahilkäiku ära ja miski nipp ei tee teda normaalsemaks; mida ta sel jahitetke ajal ometi koges? No muidugi, mõisnikel vähe veresegunemist ja ega see head tõota, ikka kerge hullumeelsus ja muud tõved varuks. Haige mõisniku juhtumit kirjeldab Peterburi haridusega juudi päritolu vaimutohter oma õpetajale (Hargla järgi ongi tegemist nö leitud kirjade põhjal rekonstrueeritud jutustusega), mehed näevad, et asi on tume. Haige ei reageeri enamasti millelegi, aga kui hoog tuleb, siis oh õudust, vaid piinlikkust tekitab. Mis selliseid hooge põhjustab – teatud märgid ja nägemused. Millele need viitavad? Oo õudust.

ulmekirjanduse baas

José Eduardo Agualusa: Minevike müüja

Tegelikult on kiusatus kirjutada kokkuvõtteks viis sõna.

Maagiline realism.
Kena väike raamat.

Aga siis jääb vastik haltuuratunne.

Niisiis, see on kena väike raamat tõe suhtelisusest, lugudejutustamise tõest ning õnneks pisut vähem läila, kui keskmine samateemaline "kirjanik kirjutab kirjanikust"-jutt, sest siin pole teistmoodi tõdede jut(l)ustaja mitte mingisugune kirjatsura, vaid pesueht suguvõsavõltsija. (Mis on ometi auväärsem amet, vähemalt kirjaniku poolt kujutatuna küll.) Teha väljamõeldisest reaalsus on tema amet ja erioskus.

Lisaks suguvõsavõltsijale jutustavad oma valesid (oma mõtteid? oma unelmaid?) reaalseks ka mitmed teised tegelased, ning kuigi lootõde, hästi jutustatud tõde, selgub olema vägev, sattub ka päris tõde siiski midagi reaalset, pinnaleujuvat ja omal karmil moel uppumatut olema.

Tegutsetakse põhiliselt Angolas, meeldiv on sealjuures, et tegelaste neegerlus või valgus ei oma väga suurt tähtsust nende üldise eluvaate ja saatuse osas.
Samas poliitika omab - ja massiivselt.

Maagline osa maagilisest realismist on seotud minajutustaja isikuga ja sellega, et loos esineb paras hulk unenägusid, mida mäletavad mitu isikut. Majandust ja poliitikat mingisugune tavamõistusest väljaspoole jääv maailmanägemus ei puuduta, nagu kohane ongi.
Need on juba omaette maagiadimensioon nii ehk nii.


Kolm on meil siin sellest raamatust juba kirjutanud ka.

Andre Trinity – Kroaanlased (Mardus 2001)

Ühel ööl ärkab mees ja räägib abikaasale äsjakogetud imelikust ja painajalikult tõetruust unenäost. Et ta viibis planeedil Kroaan, kus elas kroaanlasena. Küsimused, mida unesegane naine seepeale küsis, olid täpselt samad, mis kroaanlasest naine mehelt küsis Maal olemise kohta (mis on omakorda unenägu). Ja nii edasi ja edasi. Kelle mees siis on Harry? On ta maalane või tegelikult kroaanlane? Kas Harry abikaasa Mary on niisamuti kroaanlane, keda Kroaanil ootab ta tegelik abikaasa? Kas kroaanlastele on Maal viibimine teatud moel hullumeelsus, teadvusetus või kooma? Või jube karistus? Lõpuks otsustavad Harry ja Mary suitsiidi abil koduplaneedile naasta (või võõrplaneedile lahkuda?) ning tänavad teineteist meeldiva kooselu eest ja loodavad mitte korrata senist neljakümmet aastat Maal.

“Mary, vaata natuke ringi! Kus me oleme kõik need nelikümmend aastat elanud? Vot see on jabur! Mõttetu unenäos orjamine! Mida asjalikku me oleme selle aja jooksul siin teinud? Vaeva näinud ja higi valanud, et soetada endale see tilluke korter. Või mis mõtteid me päevast päeva mõtleme? Ikka seda, mida süüa, mida selga panna ja kuidas oma tööga toime tulla. Ainult mõnel üksikul vabal hetkel tajud, et elu siin on ääretult totter ja mõttetu, et see kõik on nagu mingi tobe unenägu. Tol silmapilgul oled sa tõele nii lähedal! Kuid siinse reaalsuse argipäev röövib taas tähelepanu ja nõnda avastadki ühel heal päeval, et märkamatult on möödunud nelikümmend aastat. Nagu unenäos. Ja see ongi unenägu! Kõik afektid, mõtted ja kogemusd, mida Teine Teadvus on sellesse reaalsusse loonud, üksnes uinutavad, hoiavad kroaanlasi selle maailma küljes kinni. Ka meid, Mary! Sind ja mind!” (lk 95)

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – Troonide mäng. Teine raamat (2007)

See on siis see raamat, kus kogu kaardimajake vajub kokku – kuningas Robert sureb ja Joffrey saab Raudtroonile, Ned hukatakse, puhkeb täiemahuline sõda Lannisteride ja Starkide vahel ning Renly kuulutab end kuningaks. Olnuks päris humoorikas, kui Ned oleks Gregor Clegane'i hukkamisotsuse asemel valinud võimaluse ta Müürile saatmiseks – milline erivõimetega mees! Tõepoolest, miks oli väike võimalus, et Käsi saadetakse Müürile pagendusse, aga Clegane'l pea maha? Tuleb välja, et Nägude Saar on Harrenhali juures Jumala Silma järves (lk 319). Kust tulid 12000 aasta eest Esimene Rahvas (lk 318) ja hiljem teised vallutajad? Seriaal on Tyrioni seksielu vähe põnevamaks teinud kui raamatus tegelikult on – kui ekraanil ameles Tyrion Talitundru lõbutüdrukutega, siis raamatus on juttu tegelikult aastasest seksipausist enne Shaed (lk 261). Tore avastada, et järgmise köite kaart on üksikasjalikum kui “Troonide mängu” raamatutes (ja eks see tegelaste nimestik hakkab samuti raamatute lõpus hoogsalt täienema).

“Tyrion kallutas pead. “Mina olen Tyrion Lannisteride soost. Mehed kutsuvad mind Paharetiks.”
“Minu ema pani mulle nimeks Shae. Mehed kutsuvad mind... tihti.”” (lk 260)

tume taevas

Charles Whiting – Salasõda Ardennides (2012)

Ülevaade siis sellest, kuidas sakslased Ardennide pealetungiks valmistusid ja kuidas see masinavärk toimus ning millisel tahtlikul või tahtmatul moel nad selle operatsiooni ajal liitlaste valduses aladel suurt segadust tekitasid – seda siis paanika tõttu, mis tekkis langevarjurite ja liitlaste vormis eriväelaste kartuses (eks seepärast olegi pealkirjas salasõda, ühed nö peategelased on sakslaste ohvitserid, kes pidid liitlaste tagalas tegutsema – kui palju seal tegelikult sakslaste diversante oli, on päris pöördvõrdeline selle paanikaga, mis liitlaste sõjaväge ja vabastatud maade elanikkonda haaras). Autor on kirjutanud suure kaasaelamisega nii ameeriklaste kui sakslaste poolt, ja algselt jääb kõlama pisut ketserlik mõte, et Ardennide õnnestunud pealetung võinuks vaat et Teise maailmasõja vaekaussi kõigutada – kui vaid läänerinne oleks vankuma löönud (nojah, oli ka idarinne oma tohutute mastaapidega, aga mis siis sellest).

Eks see ülevaade muutu lõpuks oma dramaatiliste lugudega päris kaasakiskuvaks, ent samas raamatu usaldusväärsust kõigutab kaks asjaolu – eestikeelse väljaande toimetajad on reaaluste viidetega täpsustanud hulgaliselt autori tähelepanekuid ja mõttelende. Mis on iseenesest asjalik ja tubli tegu, ent tekitab sutike küsimuse, milleks siis sellist teost tõlkida. Teiseks väike kivi kirjastuse kapsaaeda, kõiksugu kirjavigu ja nimede õigekirjaapse on pisut palju. (Võibolla peaks pakkuma kirjastustele, et võin kirjavigade eemaldamiseks lugeda ja parandada sobiva tasu eest nende käsikirju ning nii jätaks blogis raamatust kirjutamata?)

“Uurides dr Lange koostatud ülisalajast Hitleri psühholoogilist portreed (see jäi salajaseks veel 30 aastaks), jõudis ta järeldusele, et Hitleri nõrk kontrol oma emotsioonide üle, tema kirg vägivalla järele ning enda kunagine ümbritsemine tuntud homoseksualisti Ernst Röhmi suguste isikutega näitavad “füüreri isiksuse paiknemist mehelikkuse ja naiselikkuse piiiril”. Lovell oletas, et Hitleri naiselikku poolt tugevdades võiks saavutada, et “tema vuntsid kukuvad eest ja hääl muutub sopraniks”.
Lovelli uus plaan oli sokutada Hitleri lähikonda aednik, kes võiks töödelda füüreri toidulauale antavaid köögivilju naissuguhormoonidega. See võiks põhjalikult muuta Hitleri organismi hormonaalset tasakaalu ja otsustavalt mõjustada sõja juhtimist.” (lk 39)

“Vaatamata sellele, et sõdurite inglise keele oskus jättis soovida, tegelesid Skorzeny ja ta instruktorid oma pseudoameeriklaste hoiakute muutmisega. Skorzeny oli järeldanud, et põhiline käitumisjoon tuleneb rahvusest ning väljendub erinevates tavades ja hoiakutes. Asjadesse mõnevõrra kergemalt suhtuva austerlasena uskus ta, et sakslased on jäigad ja puised, eriti siis, kui nad kannavad vormirõivast. Ta pidi selle jäikuse murdma ning õpetama oma meestele lõtva olekut, närimiskummi närimist ja seinte vastu nõjatumist mõlemat kätt taskus hoides. Need olid asjad, mida ükski hea Saksa sõdur isegi ei mõelnud teha. Veelgi enam, ta pidi neile kõigile selgeks õpetama mõned Ameerika lihtsõdurite slängiväljendid, millest levinuimad olid “sõida õige seenele” või “mis tahad, vanamees”. Veidi keerukam oli “lasen sulle jala peale”.” (lk 65)