Terry Pratchett - Nõiad võõrsil (2003)

 

Pratchetti järjekordne terve mõistuse romaan, järg siis “Õed nõiduses” raamatule, niinimetatud Weatherwaxi tsükkel.

Seekord sureb raamatu algul haldjast ristiema ja et ta pole endale järglast välja õpetanud, paneb ta selle koorma (või noh, võlukepi)  Magratile, kes tema juures käis. Ülesandeks on siis päästa kauges Genuvas üks Nõgitriinu nimeline tütarlaps, et see kindlasti ei abielluks printsiga. Eraldi on kirjas välja toodud see, et ettevõtmisse ei tohi kaasata Weatherwaxi ja Nanny Oggi.

Nad rändavad Genuvasse luudade seljas, lisaks on Ogg kaasa võtnud oma kassirajaka Greebo. Magrat ja Nanny aimavad, et eesootavaga seoses on Weatherwaxil mingi oma saladus, mida see aga jagada ei soovi - kuni viimaks Genuvas saadakse teada, millega minnakse vastakuti ja miks see prints selline … sobimatu on. Lisaks tutvutakse Genuva eripäradega ehk voodoo maagiaga. Nõgitriin on suuremas hädas kui arvatakse … ja Weatherwax satub kokkupõrke järel koguni teispoolsusse.

Ausalt öeldes ootasin mingil moel nähtavamat muinasjuttude dekonstruktsiooni, aga eks seegi doos leevenda veidi nälga. Sarnaselt Porgandiga kirjutab Nanny Ogg kirju kodustele, eks siin nõidadele ole kõiksugu eksootikat. Ja noh, muidugi see tervemõistuslikkuse teema, isegi kui selle tarvis tuleb järgida Weatherwaxi sõnu, mitte ta tegusid.

““Kas su hinges pole üldse mingit romantikat?” küsis Magrat kaeblikult.

“Ei,” vastas Vanaema. “Ei ole. Ja tähed ei hooli meie soovidest ja võlukunst ei muuda midagi paremaks ja mitte keegi, kes käe tulle pistab, ei pääse kõrvetamata. Kui sa tahad nõiana üldse midagi väärt olla, Magrat Garlick, pead selgeks saama kolm asja. Mis on tõeline, mis ei ole ja mis vahet neil on …”” (lk 146)

 

“Teised kaks jäid kumbki oma tusa sisse istuma. Vanaema vaatas liikumatult enda ette.

“Sa ei peaks tõesti seda nii südamesse võtma, et inimesed sinu vastu austust üles ei näita,” valas Magrat kaaslases küdevasse tulle leevendavat õli. “Minu vastu pole keegi peaaegu kunagi mingit austust üles näidanud. Sellest pole midagi.”

“Kui sind ei austata, oled sa eikeegi,” vastas Vanaema äraolevalt.

“Oh, ei tea. Mina olen alati kuidagi hakkama saanud,” arvas Magrat.

“Sellepärast, et sina, Magrat Garlick, oled märg kana,” ütles Vanaema.” (lk 169)

 

“Ja - Nanny Ogg pidi seda tunnistama - Lily Weatherwax nägi noorem välja. Tal oli samasugune näokuju ja Weatherwaxide klaar jume, aga näis … vähem kulunud.

Kui kuri olemine niimoodi mõjub, mõtles Nanny, oleksin võinud aastate eest seda ka ise katsetada. Patu palgaks on surm, kuid see on ka vooruse tasuks, ja kurjad saavad vähemalt reede õhtul aegsasti töölt koju.” (lk 250)

Terry Pratchett - Õed nõiduses (2001)

 

Pratchetti Kettamaailm on mul senini üsna poolikult läbi loetud, kuna omal ajal tundus, et eelkõige huvitavad need Ankh-Morporkiga seotud romaanid ning see nõidade ja seiklevate võlurite teema jätab vähe külmaks. Aga nüüd lugesin kuskilt sisukokkuvõtet nõidadest, kes puutuvad kokku eri muinasjuttude süžeedega ning võtsin raamatukogust selle raamatu. Oleksin küll pidanud võtma “Nõiad võõrsil”, aga nimi oli juba ununenud.

Lugu on siis Lancre nimelisest pisikesest kuningriigist, kus mõrvatakse kuningas. Tahtmatult nende sündmustega kokku puutuv nõidade kolmik päästab kuninga imikust järeltulija ja saadavad selle koos rändnäitlejatega minema. Kuninga tapnud abielupaar ei ole just kõige normaalsem (mitte et keegi seda ootakski) ning nad armastavad võimu ennast, mitte seda maad, mida nad nüüd tõusid valitsema. Ja sellest maast mitte hoolimine hakkab Lancre enda maale vastu - sedavõrd, et vanaema Weatherwax  otsustab selle järeltulija kiiremaks üleskasvamiseks ajaga 15 aastat edasi hüpata, mille tulemusel on nüüd titast saanud tubli Tomjon, kes oma näitlejatest vanemate järeltulijana sirgunud vägagi sugestiivseks esinejaks.

Lancre valitsejad otsivad üha võimalusi, kuidas oma võimu kindlustada ja neid tüütuid nõidasid kaelast ära saada ning kuningakoja narri õhutusel otsustavad palgata näitetrupi, kes tuleks Lancresse esinema ning esitaks sellise näidendi, mis esitaks soodsas valguses uusi valitsejaid (ja mustaks nõidasid). Selleks saadetakse narr Ankh-Morporki, kus see palkab selleks Tomjoni vanemate näitetrupi - pahaaimamatu troonipärija siis rändabki tagasi Lancresse.

Nojah, sellest kokkuvõttest jäi täiesti kõrvale kolme nõia elu ja melu, mis tegelikult ongi romaani selgrooks. Ausalt öeldes ma ei oskagi enda jaoks sõnastada, mis on selle romaani Suureks Ideeks; on lihtsalt selline seikluslik fantaasialugu. Muidugi, takkajärgi selgus, et Pratchett on ette võtnud Shakespeare’i loomet (jajah, “Hamlet”, kahjuks pole senini lugenud “Macbethi”). Vast kõige rajum on ikka see 15 aasta ajahüpe, sellist deus ex machina võtet ei julgeks vast ükski enesest lugupidav autor niisama ette võtta, aga noh, Pratchett võib. Eks see Kettamaailm oli autori jaoks pidevas arenemises, kas mitte hilisemates romaanides polnud Lancre vähe olulisem maakoht kui selle raamatu pisikuningriik.

“Magrat kõhkles. Alasti tantsimist ei söandanud ta siiski soovitada.

“On üks laul,” ütles ta. “Täiskuu kiituseks.”

“Kuu pole täis,” täpsustas Vanaema. “Ta, kuidas seda öeldagi - paisub.”

“Ta on sedapsi,” ütles Nancy kohusetundlikult.

“Ma usun, et see on täiskuu kiituseks üleüldiselt,” väitis Magrat huupi. “Ja siis peame me oma teadvuse äratama. Ma kardan, et selleks peaks küll täiskuu olema. Kuu on väga tähtis.”

Vanaema heitis talle pika, kaalutleva pilgu.

“Ah sihuke siis ongi sinu moodne nõidus?” päris ta.

“See on osa sellest, Vanaema. Sinna juurde käib veel palju muud.”

Vanaema Weatherwax ohkas. “Mina arvan, et igaüks jäägu oma liistude juurde. Ma oleks vana jobu, kui ma laseks mingil kumaval kivikeral endale öelda, mida mina tegema pean.”

“Jah, persse see kõik,” ütles Nanny. “Neame parem kellegi ära.” (lk 170)

sulepuru

Charles de Lint - Südame metsad (2009)

 

Võiks arvata, et de Lint on siinse raamatu keldi ja põlisameeriklaste mütoloogiat uuesti kasutanud hiljem ilmunud jutustuses “A Tangle of Green Men”: jälle ühe põlisameeriklase selja sirgeks löömise lugu (Tommy, ehk ka Bettina) ja jälle need puuvaimud, kes/mis pole küll nii metsikud kui siinne Glasduin (ja noh, Newfordi asemel on seal muidugi Bordertowni maailm).

Nagu “Kusagil lennata”, lugesin käesolevat romaani kolmandat korda ja nagu ikka, siis esimene eestindus tundub kuidagi … parem, või lähedasem. Ja ega suurt oska lisada eelmiste lugemiskordade muljetele. Vahest mõjub ikka häirivalt see neitsi Maarja pjedestaalile tõstmine Bettina poolt (ikkagi naisalge või nii; feministlikust sisust oleks vast liig rääkida), samas muidugi see ladinaameerikalik katoliiklus paistab luterlikule kultuuriruumile kahtlemata ühtaegu veidralt paganlik ja padukristlik. 

Eks see vähe kõhklusi tekitab, kui palju vabadusi võib autor endale lubada keldi või erinevate põlisameeriklaste mütoloogiate tõlgendamisel (mitte et ma kumbagi tunneks); igatahes romaani lõpus selgub, et neist ülem on ikka Kaaren ja Varesetüdrukud (ja Margaret?), kes olid olemas juba siis kui vulkaanikoerakesed jms loodi (nojah, Varesetüdrukud käivad Tiibetis ja mujalgi, siinsed olendid on ikka väga kohapõhised - mis siis tekitab selle suure konflikti). Ja eks siingi on Arm (huvitav, kuidas seda originaalis nimetatakse?), mis muuhulgas on seotud Glasduiniga.

“Tädi Nancy lasi kuuldavale arusaamatu heli. Tema pea pöördus, pilk fikseerus ta reisijal. Ellie tardus õudusest, nähes groteskset nägu. Kõige hullemad tundusid silmad. Neli tillukest silma vaatasid kergelt allapoole ja pisut kummalegi poole küljele. Nende kohal vaatasid kaks suuremat otse talle silma. Lõpuks vaatas veel üks paar pealael üles. Igaüks neist, vaatamata oma hõbejasele võõrikule läikele, oli äratuntavalt tädi Nancy oma.” (lk 447)

Ehk eestindatud romaanide vahe on seegi, et kui eelmine oli mütoloogiliselt eelkõige faunapõhine, siis siinses müüdiajas on kogu fauna ja floora õige elav (autorile paistab vaat et valmistavat mõnu kõiksugu kõrbeelanike ja -taimede nimetamine - mis vast peaks siis lugejate kujutluspilti kõrbelikust keskkonnast elavdama). Ehk siis see romaan on vast ka enam ökoloogilise kallakuga.

Nagu eelmistes postitustes olen kirjutanud (siin ja siin), on see tekst romaanina komplekssem, aga sellega ei kaasne tingimata niisugust vallatut lugemisrõõmu nagu “Kusagil lennata” puhul; või noh, ehk ma pole nii nõudlik lugeja.

Charles de Lint - Kusagil lennata (2000)

 

Kolmandat korda selle raamatu kallal, ja ikka väga mõnus lugemine. Eelmistest postitustest autori tekstide kohta paistab, et de Linti tekstide lugemine on just aasta pimedaima aja värk, igatahes olen neid postitusi teinud novembrist jaanuarini. Ja eks nüüd tuleb mõelda, kas lugeda edasi “Südame metsad” (kah siis kolmandat korda) ja “The Onion Girl” (seda küll esmakordselt), kuivõrd noh, algselt need romaanid on enamvähem järjekorras ilmunud. Samas muidugi ei taha ka autorimürgistust kogeda.

Aga jah, romaan on ilus. Varasemate lugemiskogemuste võrreldes läks ehk rohkem hinge see Jacki ja Nettie ja nende tütarde lugu. Ja eks aastate lisandudes ei tundu ka varesetüdrukute toimimine niivõrd irreaalne (või kuidas nüüd öeldagi); samas, kui järele mõelda, siis miks sellised maailma alustalad (ja Jack) on niimoodi vihajalul just kägudega, kuivõrd tegu pole just sama kaalukategooria suurustega.

Ja vähe seletamatuks jääb, miks Kaaren valis korraga Katy potikandjaks - kes vast ei ole (erinevalt Kaarnast) surematu (mul vist läks jälle täiesti mööda, milliseks olendiks see Katy lõpuks osutus). 

Kui õigesti mäletan, siis Jilly Coppercorni (“The Onion Girl” kangelanna) nimetati selle romaani jooksul ühel korral, oleks pidanud selle konteksti üles märkima, oli vist seoses Lily tegevusliiniga. Igal juhul, varem lugenud siin ja siin.

Ursula K. Le Guin - Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel (Maailmad ja metsad, 2002)

 

Pole le Guini kõiki eestindusi läbi lugenud, seetõttu oli veidi üllatav avastada see jutukogu kõigi nende krestomaatiliste lühiromaanidega. Käesolev tekst on muuhulgas valitud VanderMeeride poolt oma teadusliku fantastika esinduskogusse … aga õnneks siis maakeelsena olemas.

Lugu on kohtumisest eluvormiga, milleks osutub terve planeet. Kahjuks pole ma lugenud Lovelocki Gaia teooriaid, seetõttu võiks pidada le Guini eluvormi tõepoolest võõrapäraseks - sest noh, kui kuskil tähesüsteemis peakski elu olema, kas me suudaks seda ära tunda või koguni kommunikatsiooni luua? Ses suhtes ongi ulmekirjandusel üks üpris tänamatu roll: kujutada võimalikku Teist, aga niimoodi, et oleks lugeja mõistmisele mingi moel vastuvõetav ja tuttav. Ja näiteks minule on need Võõrad Võõrad (Fift & Shria!) tihtipeale halvemat lugemiskogemust pakkuvad kui näiteks Omased Võõrad (kasvõi Neal Asheri olendid). Ses suhtes on le Guini loodud nö vastasmängija pigem Omasem Võõras, kuna selliseid eluvorme nagu oleks varem kirjanduse kaudu kogenud.

Kuid “omasest” hoolimata on autor päris kaasakiskuva psühholoogilise põneviku kirjutanud, Osdeni empaatiapeegeldused (nö kaitsekilp) versus tavalised humanoidid ehk puhta empaatiata inimolendid. Ja kui tekst võikski lõppeda üsna suvalise finaaliga, siis autor torkab viimaste lausetega veelkord noa lugejasse ja keerab seda mõnuga.

ulmekirjanduse baas

Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat (2019)

Tuleb tunnistada, et ma pole fantasy traditsioonide või äärmustega mitte just kursis, aga selles suhtes värskendas Bretti romaanisari küll mu fantasy kogemust sellega, kuidas tegevusse sekkusid kõiksugu lapseootel naised ja muidu beebikesed; seda siis eelkõige romaanisarja teises pooles, kui rasedaks hakati jääma hoolika põhjalikkusega. Vähemalt minu jaoks leidis Brett fantasy-kirjanduses oma nišši (ehk ta ise sooviski end niimoodi põlistada?): „ohter madistamine ja küllaga emadust“. Ja no selle raamatu lõpetamine tekitas minus ühest rõõmu, sest ma ei pea enam sarja jätkumist kartma (oh milline kolinal kukkumine „Kõrbeoda“ heast kogemusest).

Romaani see osa (esimene pool) on viimaks sarja lahenduseni jõudnud, mis siis muidugi tähendab hea ja kurja viimast mõõduvõtmist – kurjad (deemonid) on muidugi eduseisus ja head (inimesed) saavad loota vaid sellele, et nende kangelased suudavad enesetapumissiooni käigus vältida suremist ja lõpuks selle deemonite kuningannaga midagi peale hakata (jajah, pole küll nii keeruline konstruktsioon kui Tolkieni Sõrmuste sõja puhul). Seni deemonite eest kaitstud linnad langevad deemonite koordineeritud rünnakutega; Arlen ja Jardir on aga maapõues … oma hävingule vastu sammumas, teejuhiks vangistatud deemonikuningas, kes julgelt ennustab meie kangelastele ekspeditsiooni luhtumist ja seejärel nende ajude kallal maiustamist. Kuid … maapõu polegi vaid deemonite hallata.

Maapealne inimsoo allajäämine on muidugi katastroofiline ja tekitab vaid siirast imetlust, et üüratutest kaotustest hoolimata on veel vastupanukoldeid (sest Leesha on teadagi … vapper ema). Kuid … mis lootust saab olla romaanisarja viimastel sadadel lehtedel? Kõik on kohe läbi ja deemonid saavad nõrkemiseni inimlihaga maiustada! Ega siis Brett ole vaid inimsoo emaduse kallal (võiks irriteerida, et kas naistegelaste tugevad karakterid seisnevadki siis selles, et … kuidas last kanda?), kangelaste quest on selleks, et peatada deemonikuninganna munemine. See pole küll ehk fantasy puhul just uus kvaliteet, aga paralleel deemonite ja inimeste emadusele lähenemisega … tekitab küll kõhedust.

Eks see romaanisari kulgeb rohkem Tolkieni kui „Jää ja tule laulu“ jälgedes. Kui sarja esimeses pooles näisid tegelased mõneti ambivalentsed, siis sarja teises pooles läheb vägagi hea ja kurja vaheliseks nämmutamiseks, mis lugemisel pakub küll adrenaliinilaksu, aga samas laob vundamenti keskpärasusele. Lõpu seiklused ja lahendused … no lähevad veits üheülbaliseks või mis.

George R.R. Martin - Tants lohedega. Esimene raamat (2016)

Eks olen seda raamatut varem lugenud, aga selges eesti keeles on ikka mõnus ülelugeda - ja kui veel tead, millistele märkidele tähelepanu pöörata… mõnus. Eelmisele postitusele pole midagi olemuslikku lisada (päris pikk sai teine ning see käsitleb kogu raamatut, seega juttu vähe laiemas plaanis kui käesoleva romaanipooliku raames), eks tuleb oodata ja kannatada saamaks teada, miks see Dorne’i liin on Martinile nii oluline - seda siis loodetavasti kuuendas ja seitsmendas raamatus). Daeneryse areenilt kadumisest pole vast mõtet unistadagi, iga tema jalaaste ja mossitus on piinliku täpsusega tuleviku tarbeks talletatud. Mõttekoht on, miks need Targaryenid mulle nii vastumeelsed on - Daeneryse puhul muidugi see maailm, kus ta liigub (kas mind tõepoolest häirib naisterahva siseilm ja idamaine olustik? Vähe… piinlik) või Westerose Targaryenite puhul see… ülimuslikkus (“mis mõttes on vaid üks supersuguvõsa?”).

Sarja viies osa on pühendatud pinge üleskruvimisele (jajah, millal ilmub järgmine möll nagu “Mõõkade maru”?), lugemise põhimõnu on minu jaoks muidugi Põhja tegemistel. Mida teeb Müüril Jon Snow vaba rahva ja relvavendadega. Stannise ja Melisandre verest tühjaks jooksev ristiretk ning nende jumala kokkupõrge Põhja uskumustega. Boltonite sepitsused, Põhja elusolevate ülikute vihane haavalakkumine, Davos oma vana ja uue ülesande ülesande rakkes, raudsaarlase häving (romaani ilmumata teises pooles on küll Victarioni kuulsusrikkast retkest nii mõndagi), Bran ja tema õlule laetud missioon. Milleks oli autoril vaja välja tuua Quentyni eksirännakud… eks see kuulub sellesse Dorne’i oodatavasse mingil moel olulisse tegevusliini. Daeneryse ja Quentyni asemel saab saab rohkem olulist teada Tyrioni pagemisteekonna jooksul, kus ilmnevad mitmed huvitavad tähelepanekud Westerosi minevikust ja tulevikust.

Kui see romaani osa on paralleelne “Vareste pidusöögi” sündmustega, siis teine pool läheb kirevamaks, lisanduvad Victarioni ja Lannisteride erinevad ponnistused, natuke Arya karjääri jne. Ja mõnigi tegelane leiab kurva lõpu. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik kahe ilmumata romaaniga kõiki neid lahtiseid lugusid mingilgi moel kokku võtta - Müüritagused Teised hävitavad Müüri ning tapavad Põhjaga seotud tegelased? Cersei hävitab Kuningalinna koos sealsete tegelastega? Kuldne Vennaskond hakkab mässama ning hävitab Dorne’i? Daenerys saabub viimaks lohedega, peatab Teised ning abiellub Pisinäpuga, kes aitab Westerosi ellujäänuid Targaryenide printsessi kuningannaks tunnistama?

““Jumalad on pimedad. Ja inimesed näevad vaid seda, mida soovivad.” 

“Mina näen sind piisavalt selgelt, Paharet.” Rüütli hääletooni oli hiilinud midagi sünget. “Olen teinud tegusid, mille üle uhkust ei saa tunda, tegusid, mis viisid mu koja ja isa nime häbisse… aga tappa omaenda isa? Kuidas võib üks mees nii toimida?” 

“Anna mulle amb ja lase püksid rebadele ning näitan sulle.” Rõõmuga. 

“Kas arvad, et heidan nalja?” 

“Terve elu on üks nali. Sinu, minu, meie kõigi elu.” (“Tyrion”, lk 411)

“Roose tõusis jalule. “Sa abiellud Talitundrus. Teavitan isandeid, et asume kolme päeva möödudes teele ja kutsun nad meiega kaasa.” 

“Sa oled Põhja Vardja. Käsi neid.” 

“Kutsega saavutan ma sama. Võim mekib kõige paremini, kui seda on viisakusega vürtsitatud. Kui soovid kunagi valitseda, pead seda õppima.” Pelgukantsi isand heitis pilgu Tõhu suunas. “Ah jah, vabasta oma lemmik ahelatest. Ma võtan tema kaasa.” 

“Võtad ta kaasa? Kuhu? Ta on minu jagu. Sa ei saa teda endale.” 

See näis Roose’i lõbustavat. “Mina andsin sulle kõik, mis sul on. On parem, kui sa seda meeles pead, sohik. Mis aga puutub sellesse… Tõhku…. kui sa pole teda veel lootusetult hävitanud, võib temast meile veel tulu tõusta. Võta võtmed ja eemalda tema küljest need ahelad, enne kui kahetsen päeva, mil vägistasin su ema.” (“Tõhk”, lk 498)

ulmekirjanduse baas
siiliste raamaturiiul

Peter V. Brett – Pealuutroon (2016)

Raamat läheb õige troonide mänguks, hukkub mitmeid olulisi tegelasi, kes on esil selles või ka eelmistes raamatutes. Peale oluliste kõrvaltegelaste langeb rivist välja koguni üks tuumiktegelane (hea küll, see pole eriliseks saladuseks, et eelmise romaani lõpetanud dramaatiline mäerünkalt allakukkumine ei harvendanud tegelikult Päästja-kandidaatide ridu).

Tegevus jaguneb tinglikult kolme liini – peamine tähelepanu on Krasia ja Angiersi vahel toimuv, kolmandaks on Jardiri ja Arleni ühinemine, mis idee poolest peaks olema kõrgema eesmärgiga kui riikidevaheline võimujagamine. Tegelaste noorpõlvele on nüüd pööratud vähem tähelepanu – aeg on kangelastegusid sooritada! Ja erinevaid järeltulijaid ilmale tuua või neid maha lüüa. Eks omal moel läheb sellega kergeks seebiooperiks, et kes on kellest rase ja kes peaks kindlasti rasestuma – aga samas pole see just romantiline liin (ka Rojer ja ta abikaasad on pigem tragikoomiline), tähtis on ikkagi poliitika ja pärimisõigused.

Kuid eks kangelastegudega läheb nii nagu läheb, ühe võit on teise kaotus, ning kaotamisega kaasneb pahatihti sõna otseses mõttes peakaotus (ka see on sõnum). Rängalt saavad laastada nii kangelased kui närukaelad – ja iga selline vapustus raputab ühtlasi pärijateringi. Igal juhul tabavad nii Angiersi kui Krasiat ühes või teises vormis tormilised vapustused. Surmasuhu sattunud Angiersil on tekkimas liit ühe naaberriigiga, mis on kasutusele võtnud... tulirelvad. Kuid sellistest relvadest pole – vist – suuremat kasu deemonite vastu (samas, seal ju pidevalt leiutatakse uusi viise deemonivastaseks võitluseks). Ja nagu Jardir ja Arlen teada saavad, on deemonid valmistamas ülestungi maa peale.

Niisiis, selles raamatus on suured muudatused Krasia võimukoridorides, mis omakorda suskavad väga valusalt Angiersi õukonda. Kuigi alati on avalikkuse ees jutt deemonitega võitlemise vajalikkusest, on eelkõige tähtis võim ise. Eks võib mõelda, et raamatus on üheks teemaks võrdõiguslikkus, igal juhul saavad Krasia ühiskonnas üha rohkem võimalusi (deemonitega võitlemiseks) naised ja alamad klassid – samas sogab vett sealse vaimulikuseisuse militariseerumine. Tegevuse käigus saab pea iga olulisema tegelase pähe piiluda (neid tegelasi koguni lisandub, nt Briar, kel senihaistmatu viis deemonipeletuseks), peatükkides võib toimuda õige mitu vaatepunktide vahetumist.

Ühesõnaga, möll jätkub ning neljanda raamatu järel tundub pentaloogia positiivne lõpplahendus muutuvat üha võimatumaks. Nagu ikka.

ulmekirjanduse baas

J.G. Ballard – Unenägude täisühing (2003)

VanderMeeri lugemine tuletas millegipärast meelde käesoleva romaani, mida olen kunagi varem suurt mõistmata lugenud. Ja ega nüüdki miskit huvitavat lugemisjärgselt pähe tiku või tilgu; alles romaani lõpus meenus üks hiljuti loetud jutt Veenusest ja selle elanike lahkumisest enne selle Maa-sarnase planeedi kõrbestumist – mis juhtus enne kui Maal elu pulbitsema hakkas. Kui kaugele veenuslaste evolutsioon ja tehniline areng jõudis, ei osatud spekuleerida (no kaugemale kui Maal praegu). Või kuhu ilmaruumi sügavusse veenuslased läksid ja mis edasi sai, kah ei tea. Niisiis, äkki selles romaanis elustub üks neist veenuslastest peale lennukiga pihtasaamist Sheppertoni juures, võttes selga sadanud maalase kuju? Kes teab, kui kaua ja millises olekus see olend Thamesi põhjas olnud, nüüd ronis välja ja hakkas omal (veenuslaste) kombel tegutsema, selliste oskuste ja vajadustega, mis maalastele tundmatud ja kättesaamatud. Sellest siis selline... dionüüslik pillerkaar. Muidugi, Veenuse kadunud elanike teooriaga annaks ei tea mida vildakalt seletada.

“Käärkambri uks oli ristseliti lahti, kivististega vitriinid kuuvalguses. Kuigi oma kiriku mulle jätnud, oli isa Wingate teinud sel päeval kõvasti tööd, pannes kokku ürgset lendavat olendit, kelle iidsed luud ta oli rannalt leidnud. Oma väljasirutatud käsivarte, saledate säärte ja õrnade jalgadega, ajast lihvitud luudega meenutas see rohkem kui kunagi varem väikest tiivulist inimest – võib-olla mind ennast, kes oli lamanud need miljonid aastad Thamesi luulademes ja maganud seal, kuni tuli aeg, et allakukkuv lennuk ta vabastaks. Võib-olla oli Cessna varastanud üks teine lendur, see tontlik kuju, keda olin kuivanud jalakate vahel ekslemas näinud. Kas olin tema identiteedi üle võtnud, astudes rannale oma puhkepaigast jõekaldas?” (lk 102-103)

Muidugi võiks romaanile tavapäraselt läheneda. Eros ja Thanatos, sarnaselt “Crashile” on siingi surmakogemused võimsaks seksuaalseks stimulatsiooniks (talv ja kevad ja suvi ja sügis). Peategelase loodud ja kogetud loodus on narruseni ebaloomulik, ihade väärastunud sublimatsioon. Samas, tegemist ei pea olema reaalsusega, mille alused peaksid olema kuidagi põhjendatud – a la unenägu või deliirium; see ongi lihtsalt autonoomne, sõltumatu reaalsus, mille autor on enda tarbeks loonud.

“Äärmisest kurnatusest hoolimata haaras mind sama võimas, kuid valimatu sugutung, mida olin tundnud kõigi inimeste vastu, keda olin Sheppertonis oma allakukkumisest saadik kohanud, Starki, pimeda lapse ja noore arsti, isegi preestri vastu. Kiimalises uneluses vahtisin ema ja tütreid, otsekui tunneksid nad end ka ise ihualasti olevat. Ma tahtsin meelitada neid pihile tagajoonemängude vahel, heita nendega ühte keset ülevälja ristlööke, karata neid võrgu juures lümitavana.” (lk 41)

Et siis romaan, mille lugemine pakub ehk nägemusmõnu. Küllastunud ja abjektsed ja dionüüslikud nägemused. Eks selline see progress ole.

“Isa Wingate'i sõnu meenutades olin nüüd kindel, et selle maailma pahed on järgmise maailma vooruste võrdkujud ja et ma saan põgeneda ainult kõige äärmuslikumate võrdkujude kaudu.” (lk 144)

ulmekirjanduse baas

ekspress

teataja

Terry Pratchett – Nähtamatud akadeemikud (2010)

Seekord saab siis pilgu heita Vetinari eraelule – nimelt saabub talle külla Uberwaldi leedi Margolotta, ja oh seda kudrutamist ja teravmeelitsemist, mis säriseb inimese ja vampiiri vahel. Mida raamat edasi, seda inimlikumaks Vetinari teiseneb, hakkab teine lausa veiderdavaks vanameheks muutuma (kuigi “Öövahtkonna” järgi peaks ta Vimesiga pea eakaaslane olema).

Raamat ise ongi romantilisest hoost kantud ehk siis kuidas kaunis kokatüdruk ja tubli kokatüdruk endale peiud leiavad. Tõsi küll, üks peig on kokkupandud inimkeha osadest... ja kelle minevikutaak on vägagi pelutav. Palju veiderdamist on Nähtamatu Ülikooliga, ja niisamuti sellisest nähtusest nagu jalgpall, mida Vetinari heakskiidul vormitakse tänavamadinast reeglistatud spordiks.

“Viimasel ajal läks päkapikkude poodidel hästi, peamiselt seepärast, et päkapikud mõistsid kauplemise esimest reeglit, milleks on: Minul on kaupa ja kliendil on raha. Raha peaks olema minu käes ja kahjuks tähendab see seda, et minu kaup saab kliendile. Seepärast ei ütle ma: “See seal akna peal on viimane ja me ei saa seda teile müüa, sest muidu ei tea keegi, et me selliseid müüme” ega “Kolmapäeval tuleb neid tõenäoliselt juurde” ega “Me ei saa selliseid riiulitel hoida” ega “Mul on kõrini korrutamisest, et nende järele pole nõudlust”. Päkapikud mõtlesid: ma müün oma kaupa igal võimalikul viisil, välja arvatud füüsiline vägivald, sest kui ma oma kaupa ei müü, olen ma täiesti mõttetu.” (lk 174)

ulmekirjanduse baas 

Terry Pratchett – Rahategu (2010)

Seekord tahab üks kuulsusrikas aadlivõsu ise Vetinariks saada, kahtlemata veidi maniakaalne plaan. Jätkub Porgandi “allakäik”, võrreldes kasvõi ta kaaslanna Anguaga on see päkapikk-inimene Pratchetti jaoks end tegelasena ammendanud. Peale von Lipwigi ja Vetinari pealiinide on tekstis teisi tuntud tegelasi – vahtkondlased, Harry Kuningas, korraks vilksatab de Worde, kuid ajakirjanduse põhitäheks ikka Sacharissa, üle pika aja saab ühes stseenis kandva rolli Dibbler.

Lugu ise siis sellest, kuidas Vetinari vajab linna heaolu parandamiseks finantse, ent korralikuks rahastamiseks on vaja toimivat finantssüsteemi (ja siin vast postmargindus suurt ei aita). Ja selle käimasaamiseks on vaja rahanduse kallale lasta postiülem von Lipwig. Kel peagi tekib omakorda probleem sellega, et ühelt ajalehefotolt tunneb ta ära ammune partner, kes nüüd loodab Lipwigi minevikust vaikimisega postiülem-pankurilt raha välja pressida. Ja eks Ankh Morporki pank osutub järjekordseks hulluse- ja ussipesaks. Pealegi on (formaalselt) pangajuhatajaks krants (aga jah, Gaspode'st pole haisugi). Ning Lipwigi armastatu Kallike avastab maapõuest need kõige esimesed golemid, mis aastatuhandeid käsutamist oodanud... ning need osutuvad militaargolemiteks ehk siis väga võimsaks sõjarelvaks, kuid Vetinari ei taha sellisest armeest kuuldagi. Ja... ja... ja... nii edasi.

“See osa Niiske ajust, mis üritas tema suuga sammu pidada, mõtles: oleks hea, kui ma saaksin selle üles kirjutada, ma kardan, et muidu ei jää see kõik mulle meelde. Aga viimase päeva jutuajamised põrkusid tema peas siia-sinna ja sünnitasid omamoodi muusikat. Niiske ei teadnud täpselt, kas tal on kõik selle noodid olemas, aga jupiti oskas ta seda juba ümiseda. Ta peab ennast lihtsalt piisavalt kaua kuulama, siis saab ta aru, millest räägib.” (lk 98)

ulmekirjanduse baas

loterii

Terry Pratchett – Malakas (2009)

Kui eelmiste Vahtkonna ja Vimesi seikluste puhul tundus, et Ankh Morpork on sündmuskohana end suuresti ammendanud ning vahtkondlased on Vetinari käes pigem välispoliitilised tööriistad, siis nüüd ähvardab linna trollide ja päkapikkude pikaajaliste pingete täismõõduline lahvatamine.

Lisaks avastab Vimes, et ta poeg on juba üle aasta vana ja selle järeltulijaga on võimalik suhelda – ning ta võtab endale pühaks ülesandeks iga päev kell kuus lapsele raamatut ette lugeda, juhtugu linnas mis iganes. Eks see tekitab probleeme, et kella kuueks koju jõuda, aga meest sõnast!

Nojah, ühesõnaga, taas kord on lahvatamas trollide ja päkapike konflikt, veel hullem, linna alusest salajasest kaevandusest avastatakse päkapike ühe liider, kes on justkui trolli poolt maha löödud. Aga vahtkondlased ei usu, et see nii juhtus – ja üleüldse, mida päkapikud linna alt otsivad? Mida nad iga hinna eest varjavad? Veel hullem, miks üritavad päkapikud Vimesi kodus tema perekonda maha nottida? Ja probleem areneb edasi... vähemalt ei toimuks päkapike-trollide esimene lahing Ankh Morporkis endas.

Raamatu kõrvaltegelaste hulgas jälle tähtsamal kohal naised, seekord Vahtkonna enda omad – nimelt on Vimes sunnitud palkama naisvampiiri, kes äratab libahundis meeletu armukadeduse kapten Porgandi pärast. Veel hullem, Nobbsil on tekkinud suhe võrratu striptiisitariga. Ja Lõbus Pisipepu avastab, et naistega on tore hängida.

Pratchett on ikka vaimustunud von Lipwigist, nii on linlaste kõnepruuki ilmunud ohtralt väljendeid a la “pöörane nagu postiülem” jne. Seletamatul kombel on jäljetult kadunud viimaste raamatute üks enimmainitud vahtkondlasi Reg, see asemel on foonil alati märgatav ajalehefotograaf Otto. Ning seekord pole ka plaani Vetinari mõrvamiseks.

ulmekirjanduse baas

loterii

Terry Pratchett – Postiteenistus (2009)

Seekord on Vahtkond pelgalt statisti rollis – jah, taustal see igati eksisteerib ja tegutseb ning on Vetinari avalikud lõukoerad, aga see on ka kõik. Raamat on petturist Niiske von Lipwigist (jällegi to be continued aururaamatus), kellele Vetinari pakub kuritegudele karistuseks kas surma või linna postiteenistuse elustamist. Nagu selgub, pole see postiteenistuski suurem asi elu, ent agarale petturile ikkagi väljakutse. Ja kunagi oli see postiteenistus vägagi prestiižne asutus.

Huvitav, et Pratchett räägib Ankh Morporki puhul nagu olnuks see aastakümneid tagasi ametlike asutustega igati toimiv linn... aga siis vahepeal olnud suurem madalseis, millest nüüd millalgi Vetinari võimuperioodi jooksul on hakatud üle saama (kui kaua on Vetinari üldse valitsenud?). Ja omaette küsimus, et kui muidu on linna elukorraldus selline ligadi-logadi, kuidas siis Vetinari seljataga niivõrd hästiõlitatud ordnungiga masinavärk on? Kuidas on tema alluvuses niivõrd kompetentsed alluvad, võrreldes muu linna pisikuritegevusest elatuvast elanikkonnast? Jah, eks ole ka Vetinari mahitatud üsna rangelt reglementeeritud gildid jne, aga need ikkagi kahvatuvad patriitsi võimuaparaadi kõrval.

Aga jah, seepoolest erakordne raamat, et Vetinarilt ei püütagi võimu kangutada – kuigi kurikaelal on plaan tõusta tulevikus ta ametikohale. Petis von Lipwig on vast üks elusamaid Pratchetti tegelasi, teeb igasugu kahtlasi skeeme olude sunnil või isikliku vabaduse nimel ja lõpuks juhtub ikkagi head tegema (hiljuti kuskil kirjutasingi, et ega autoril pole just suuremaid õnnestumisi pahade tegelaste vorpimisel). Raamatu femme fatale on üsna korralik naine, kel enamvähem puuduvad jandilikud omadused, hüva asi seegi.

“Tuvid oli ju nii maitsvad! Võimatu on ainult ühega piirduda! Viis minutit hiljem aga meenub sulle, miks sa oleksid pidanud seda tegema:
Need olid metsikud linnalinnud, kes elasid sellest, mida tänavatelt leidsid – pealegi veel Ankh-Morporki tänavatelt. Nad olid nagu keksivad ja kudrutavad katkupesad. Sama hästi võiks süüa koerajunnidest kotletiga hamburgeri ja loputada selle alla ekstra suure topsijoogiga, mis on ammutatud käimlaaugust.” (lk 232)

ulmekirjanduse baas

loterii

Terry Pratchett – Koletislik rügement (2008)

Lugu, kus kõrvaltegelastena on Vimes, Angua ja veel paar vahtkondlast (viimastes raamatutes on Pratchetti üheks favoriidiks tõusnud Reg); samuti hiljuti komeedina taevasse tõusnud ajakirjanik William de Worde. Asi siis selles, et kaks väikeriiki madistavad taaskord omavahel (nagu see igal aastal kombeks) ja selle käigus on nüüd mahapõletatud klaksitorne, mistõttu on Ankh Morporkil sidehäired tolle Kettamaailma osaga. Ühesõnaga, Vetinari on sekkunud konflikti ja saatnud omapoolse esindajana kohale Lihunik Vimesi. Ja Vimes seisab hea selle eest, et sõlmitaks rahu, kaubad hakkaksid taas liikuma ja Ankh Morporki infokanalid töötaksid korralikult edasi. Tegelikult on see raamatu kõrvallugu.

Pealugu on sellest, kuidas sõdiva riigi naised (õigemini tütarlapsed) astuvad meestena sõjaväkke – leidmaks lähedasi, kes arvatavasti vangi langenud või hukkunud. Moodustub omamoodi naisguerillade rühm, mida juhendab kurikuulus seersant Jackrum... ja süües kasvab isu ehk tarmukad meesteriietes tütarlapsed viivad oma tegude (ja olemasoluga) sõja käigu hoopis teistsugusele rajale.

Ehk veidi sünge alatooniga lugu (sõda pole selline naljategu nagu “Patrioodis” - nii sõdurid kui tsiviilid hukkuvad või sandistuvad, lisaks muud sõjakoledused), mida Pratchett elavdab igati selle ammendamatu huumoriga, kui inimesed esinevad vastassoolistena jne. No seda teemat lüpstakse hoolega. Raamatu vast toredaim koht on see, kui kofeiinisõltlasest vampiir Maladict keerab kohvipuudust kannatades vietnamiks ja hakkab kogema nägemusi... mis on teistele hirmsad ja kohatud.

“Sel hetkel jõudis Polly arusaamisele, et ta teab piisavalt tõde, et edasi liikuda. Vaenlased pole mitte mehed ega naised ega vanad, ega isegi mitte surnud. Vaenlased on lihtsalt neetult lollid inimesed, keda leidub kõikvõimalikes variantides. Ja mitte kellelgi pole õigust loll olla.” (lk 356-357)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Tõde (2007)

Üpris lennukas lugu ajakirjanduse tekkest Ankh Morporkis – nimelt toovad päkapikud linna trükipressi (et selle abil tinast kulda teha), ning juhuslikult avastab üks aadlivõsu, et selle abil saab kiiresti uudiskirju ehk uudiseid trükkida. Samal ajal viivad kohalikud kõrgkihi esindajad taas ellu järjekordset projekti Vetinari kõrvaldamiseks – seekord palgatakse tööks kriminaalid väljastpoolt linna ning patriits lavastatakse süüdi mõrvakatses.

Värske ajakirjandus jõuab kiiresti järeldusele, et uuriva ajakirjanduse asemel huvituvad lugejad pigem kollasest sodist. Mistõttu tekib mõningane eetiline probleem, sest taas vahi alla sattunud Vetinari saatus ei huvita üleüldse lugejaid, küll aga on tore teada, et haldjad röövisid mingi suvalise mehe ja muud sellist jura. Kuna see on ometigi kirjas, siis see peab tõde olema.

Tegu pole Vahtkonna raamatuga, ent nii Vimesil kui Vetinaril on mitmeidki tõsiseid või lõbusaid kokkupuuteid uuriva ajakirjandusega (vilksatab teisigi vahtkondlasi). Siin raamatus on vist esmakordselt tegelasena sisse toodud prügikuningas Harry, kelle tähelend on hilisemas aururaamatus. Ega Pratchett karakteriloomes erilist dostojevskit ei pane, ikka on veidrustest pungil kurikaelad ning loo keskmes teineteist leidvad noormees ja neiu, kes peale mitmeid omavahelisi probleeme jõuavad selle äratundmiseni. Ahjaa, on ka Gaspode, kes millegipärast vahtkondlaste peale eriti kuri – ehk seepärast, et Uberwaldi seikluses ta langenu pähe maha jäeti?

“Nüüd nägi William teda hoopis lihtsamas valguses, peamiselt sellepärast, et tüdruk tuli otse tema poole, ja mõistis eemalolevalt, nagu ikka inimesed, kes usuvad, et nad kohe surma saavad, et tüdruk on üsna ilus, kui vaadata mõne sajandi taguse pilguga. Arusaam ilust muutub aastatega ning kakssada aastat tagasi oleks suur kunstnik Caravati oma pintsli pooleks hammustanud, kui oleks Sacharissa silmi näinud; kolmsada aastat tagasi oleks skulptor Mauvaise heitnud tema lõuale üheainsa pilgu ja peitli endale jala peale pillanud; tuhat aastat tagasi oleksid kõik Epheebe luuletajad olnud ühel meelel, et ainuüksi tema ninast piisaks, et saata teele vähemalt nelikümmend laeva. Lisaks olid tal korralikud keskaegsed kõrvad.” (lk 63)

ulmekirjanduse baas
loterii

Terry Pratchett – Viies elevant (2006)

Tegevuses on kogu Vahtkonna raudvara – Vimes prouaga, Porgand, Angua, Pisipepu ja Detritus. Peamine tegevusväli metsikuvõitu Uberwaldis, kuhu patriits saadab Vimesi päkapike Alumise Kuninga troonimisele. Ainult et... esinevad teatud reaktsioonilised jõud, kes tahavad hoida Uberwaldi olukorda meeldivalt ebastabiilsena ja selle saavutamiseks üritatakse rikkuda uue Alumise Kuninga troonimistseremoonia ja nii anda võimaluse kuningaks saada päkapike konservatiivsema poole esindajale (kelle arvates ei tohiks päkapikud üldse päevavalgusega kokku puutuda). Nojah, aga et diplomaatisele missioonile saabub ikkagi Vimes, leiab aset positiivsem lahendus, milleni jõudmiseks peavad Vimes ja ta kaaslased oma elu mitmel korral ohtu seadma – sest nende vastas on tõeliselt sõgedad libahundid ehk Angua pere.

Samal ajal Ankh Morporkis... Vimesi ja Porgandi äraolekul pannakse Vahtkonda juhtima kõrgeim ohvitser ehk Colon, kelle juhtimisel kaotab Vahtkond kiiresti igasuguse juhitavuse; ja seda Vetinari mõningaseks rahuloluks, sest linn kardab seda, kui Vimes peaks tagasi jõudma ja siit avastama sellise korralageduse...

Nojah, lahenduse leiavad Porgandi ja Angua probleemid, Vimes ja Sybil jõuavad abielus järgmise taseme künnisele, selgub Vetinari kunagine lembeobjekt. Taas koperdab ringi Gaspode. Siin raamatus esinevad päkapikuülikud Rhysson ja Albrechtson, kelle konflikt plahvatab viimaks hiljutises aururaamatus. Vahepeal on lugemata jäänud see raamat, kus kirjeldatakse Kettamaailmas toimuvast klaksirevolutsioonist, aga mis raamatus see olla võis... ei teagi.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Patrioot (2005)

Selle poolest huvitav raamat, et saame pikemalt aega veeta Vetinariga (kui muidu saab nö pilgu patriitsi telgitagustesse ta külaskäikudega Quirmi Leonardi juurde), kes käib allveelaevaga uurimisretkel – kaasas hull teadlane Leonard ning vahtkondlased Colon ja Nobbs. Uurimisretke tulemuseks on see, et sõda Klatšiaga jääb toimumata ning need kaks vahtkondlast saavad tasuks materiaalseid privileege – ehk siis vajadusel premeerib Vetinari oma jaga-ja-valitse-poliitikaga ka kõige töllimaid. Vahtkond aina paisub ja kuna sellega läheb organisatsioon aina keerukamaks, siis lisandub üha rohkem bürokraatiat ja inertsi jms. Angua jutust ühtlasi selgub, et teised riigid on valmis Vahtkonnast helgemaid päid üles ostma (kuigi pole selge, kellest jutt jne).

Otseselt ei oskagi öelda, mis siin raamatus uut oli – jah, tegevus läheb rahvusvaheliseks ja Vimesi paralleelina ilmus välja ta Klatšia ametivend; üsna nähtaval kohal on zombist uus vahtkondlane; Vetinari seikles kahe rumalaga. Noh, selline tavapärane Pratchetti värk niisiis.

““No nii, päev on kenasti alanud,” märkis Porgand.
“Tänan küsimast, ma ei saanud tõesti viga,” ütles Angua etteheitvalt.
“Miskipärast tundub, et nii on elu rohkem elamist väärt.”
“Ainult juuksed läksid sassi ja jälle üks särk on rikutud.”
“Tubli.”
“Vahel on mul kahtlus, et sa ei kuule midagi, mida ma räägin,” lausus Angua.
“Rõõm kuulda,” vastas Porgand.” (lk 36)

“Ja seersant Colon mõistis veel üht vaprusega seotud saladust. Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus – teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed.” (lk 252)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Savijalad (2005)

Nagu ikka on järjekordses raamatus küsimus selles, kuidas Ankh Morporkis võimu muuta – seekord otsustatakse mürgitamise abil Vetinari teovõimetuks muuta ja asemeele tuua mõni kuningliku verega isik, keda mõjuvõimsad gildijuhid saaksid omatahtsi juhtida. Nagu eelnevates raamatutes oli näha, siis Porgand kui võimalik hea kuningas ei sobi, niisiis leitakse vahimeeste hulgast see väärituim ehk Noobel Nobbs, kes olevat arhiiviandmetel justkui ühe krahvi niuetesegaduse tagajärg. Lisaks inimeste võimumängule leiab linnas ühtlasi aset golemite eneseleidmine, mis tekitab paksu verd ja segadust nii linnakodanike kui golemite endi seas.

Vimesi pereelu siin peaaegu ei puudutata, vaid raamatu algul on väheke leedi Ramkinist ja nende elukorraldusest juttu, ning Vimesi aeg kulub seaduse ja ühiskonna väetimate kaitsmisele. Lõpuks lisandub tegelaskonda päkapikk Lõbus Pisipepu, kes asub avalikkusesse... naispäkapikuna. Muidugi, värvitud huuled, kõrged kontsad ja paljastatud pahkluud, need tekitavad segadust igas linnakodanikus – aga eks õiguste eest võitlemisega tuleb millestki alustada. Angua on tegelasena üks neist harvadest, kelle mõttekäigud on tänapäevaste moraalistandardite järgi mõistetavad... vähemalt selles osas kuus, kui Angua püsib enamvähem inimesena. Detritusel on siin nö häälemurre ja nüüd ta räägib veidi nasaalses pudikeeles (ja ei ühtki lauset Rubyst, kellelel eelmistes raamatutes rohkem või vähem tähelepanu pööratud).

Ühesõnaga, Vahtkond on täies hoos ja eks ole oodata, et see millalgi kutsuvate linnamüüride tagant peab lahkuma.

“Ta lükkas raamatu kõrvale. Keskmisest palju pikema elu üks eeliseid on see, et sa näed, kui habras on tulevik. Inimesed ütlevad midagi sellist nagu “veel meie ajal saabub maale rahu” või “see riik püsib tuhat aastat” - ja vähem kui pool inimpõlve hiljem ei mäleta keegi isegi seda, kes nad olid, rääkimata sellest, mida nad ütlesid või kuhu rahvajõuk nende jäänused mattis. Ajalugu muudavad hoopis väiksemad asjad. Tihtipeale piisab paarist suletõmbest.” (lk 47)

“Kui nad välja udusse jõudsid, küsis Porgand: “Kas sulle ei tundu, et Pisipepu on kuidagi nagu natuke... imelik?”
“Minu meelest on ta täiesti tavaline naisterahvas,” kostis Angua.
“Naisterahvas? Kas see poiss rääkis sulle, et on naisterahvas?”
“See tüdruk,” parandas Angua. “Me elame ju ometi Ankh-Morporkis. Meil on mitu sugu lubatud.”” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Liikuvad pildid (2002)

Selgub, et see raamat on vaid õrn lüli kahe Vahtkonna raamatu vahel. Jah, oluline osa on troll Detritusel ja ta eneseleidmise teel, aga rohkem suurt edasiarendust pole. Raamatu algul ja lõpul on kaks stseeni Coloni ja Nobbsiga, Vetinari tutvub värske filmikunsti vägevaima pärliga, kuid sellele järgnenud Olevuse märatsemisega Ankh Morporkis pole Vahtkonnast märkigi – asja lahendavad vaid praeguse raamatu kangelased (no ja orgutang ka). On ka veel rääkiv koer Gaspode, kes raamatu lõpus justkui kaotab selle üleliigse inimkõnevõime, aga järgmises raamatus on ta Angua ja semudega suheldes jälle triksis-traksis.

Kui tavaliselt Ankh Morporki teostes lisandub midagi ühiskonda edasiviivat (või noh, täiendavat), siis seekord läheb vastupidi – Vetinari keelab filmitehnika kasutamise nüüd ja igavesti.

“Üldiselt usuti, et kui Detritust õnnestuks niipalju lugema ja kirjutama õpetada, et ta saaks maha istuda ja intelligentsitesti ära teha, osutuks ta veidi vähem intelligentseks kui tool.” (lk 45)

ulmekirjanduse baas 
loterii

Terry Pratchett – Relvis mehed (2003)

Jätkub Porgandi tähelend ehk kapralist saab kapten, ja kaugel see Ankh Morporki kuninga kohtki oleks. See raamat pole otsene järg Vahtkonna eelmisele raamatule, vahelüliks oleks “Liikuvad pildid” (kas sealgi oli Angua?). Naiivselt arvasin, et päkapikk Cuddy on sama, kes hilisemates raamatutes on naispäkapike eest võitleja Lõbus Pisipepu... aga võta näpust. Taas väärkoheldakse Vetinarit – kui eelmine kord oli ta (vabatahtlikus) vangistuses, siis nüüd saab ta atentaadikatses haavata. Ja taas jääb Vimes ellu peale Patriitsi ähvardamist. Möödaminnes mainiks endale, et tekstis esineb kloun Boffo, ent ei mainita Boffo poodi.

Eks Pratchettil ole taas poisilikku lõbu seoses vihjamisega mehe ja naise vahelisele füüsilisele külgetõmbele, seekord siis Vimesi ja leedi Ramkini pulmaeelse ajaga ning Porgandi ja Angua läheduseni jõudmisega. Nobbs ja Dibbler on sellised Ankh Morporki tüübid, keda autor lüpsaks vast nõrkemiseni, aga õnneks kerkib kuskil mingi takistus ette, kellegi terve mõistus ehk.

“Angual oli tunne, et ta hakkas aru saama, kuidas Porgand küsimusi esitas. Ta esitas neid nii, et ta neid ei esitanud. Ta lihtsalt ütles inimestele, mida ta mõtles või kahtlustas, ning nad avastasid, et püüdes temaga sammu pidada, pakkusid nad ise välja puuduvad üksikasjad. Ja Porgand ei valetanud neile tegelikult kunagi.” (lk 236)

ulmekirjanduse baas