Michael Crichton – Sauruste park (1994)

No eksole ja tõepoolest ja muidu ka, kas saab olla paremat meelelahutust kui selline värk, kus mitmesugused saurused möllavad paradiislikul saarel? Ja no ikka kohe päris veriselt ja metsikult! Ohhoo. Ning mitte ainult – eelajaloolised vahetavad sugu ja asuvad munele. Muuhulgas söövad ja jahivad saurused inimesi ja opossumeid, sobravad ohvrite sisikondadeski! Võimatu? Jah, aga kirjanduses võib. Sest see on tehnotriller. Ja armastusele või lihalikkusele pole kriipsugi trükimusta kulutatud. Paratamatult tekib mõte, et milline võiks see raamat siis olla, kui oleks nüüd viimastel aastatel kirjutatud.

Kui muidu on Crichtoni tõlkeid lugedes selline kerge umbmäärane pettumus (sest põnevuskirjandus on tegelikult üsna elutu?), siis seda romaani lugesin küll vist kolmandat korda – ja ikka on põnev! Plussiks seegi, et eelmine lugeja jättis raamatu vahele Marilyn Monroega postkaardi, mis nüüd siivsalt ilustab arvutilauda.

ulmekirjanduse baas

Michael Crichton – Järgmiseks (2010)

Pooleldi järg “Andromedale”, ainult et... kõvasti kaasaegsem. Päris põnev ja mõtlemapanev lugu, mis kaanepildist ja sarjast hoolimata võiks olla üpriski sobilik kingitus mõnele tõsisemale inimesele (no kes ei loe igasugust tilu-lilu) – et ikka tänapäeva eetilised probleemid ja nii, geenide patenteerimine ja inimkudede kaubastamisest (need väljendid võetud tagakaanelt) ehk üsna groteskne lugu seda ümbritsevast seadusandlusest. Tehakse uuringuid, vassitakse, tööstusspionaaž, röövitakse laipadelt luid ja elavatelt kudesid. Mnjah, lohutu on see Crichtoni nägemus. Aga hallpapagoi Gerard on muidugi üle prahi. Autor pole kirjanduslikult just põnevate väljendujate hulka kuuluv (“13. sõdalane” samas tundub senini ootamatu üllatusena), aga selline telegrammlik stseenijada on siiski igati seeditav. Hmm, ja tõlge, “6,4 jalga” peaks ikka olema “6'4 jalga” (ehk 192 cm).

Sel aastal on “Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud kolm päris head raamatut – Vinge, Spinrad, Jeskov (eks tekita põnevust, mis tulevane Tarlap olla võiks); ka möödunud aasta oli ehk kolm teistest paremat teost (Hughart, Powers, Stross).

“Surnu naine, pr John J. Weller, kaebab meid kohtusse tema tütrele kudede ebaseadusliku väljastamise eest.”

“Milline on juriidiline seisukoht?” küsis Marty Roberts.

“Ebaselge,” ütles McCormick. “Juriidiline osakond ütleb, et tütar on pereliige ja tal on täielik õigus saada kudesid, et ta saaks lasta neid analüüsida haiguste osas, mis tütrele edasi võisid kanduda. Probleem on selles, et ta tegi isadustesti, mille tulemused osutusid negatiivseteks. Seega ta ei ole tema tütar. Võib väita, et seetõttu oli kudede väljastamine ebaseaduslik.” (lk 61)

ulmekirjanduse baas
lugemissoovituse blog
avaldatud mõtted

Michael Crichton - “Andromeda” (1975)

35 aastat tagasi maakeelse tõlkena ilmudes võis see raamat nõukogude lugejale ikka hullu ulmena näida, kõik need arvutid ja muud tehnovidinad. Senini päris vinge tekst, igati tore meelelahutus, haarav lugemine.

Et siis lugu sellest, kuidas supersalajase sõjaväeprojekti käigus satuvad Maale mõned tundmatud bakterid vms ning enne kahjutuks muteerumist tapavad alevikutäie matse. Saladust asuvad lahendama neli teadlast ja armee, kel üle kivide ja kändude õnnestub ellu jääda ning mitte maapealset tuumaplahvatust põhjustada. Mis on igati tore.

Crichtoni lugemine on kui bioloogiatund, mis pole vahelduseks igav. Tõsi küll, sutt iganenud nüüdseks, aga mis siis, inimesega kohanemata bakterid on ikka ohtlikud. Eks.

ulmekirjanduse baas

Michael Crichton – 13. sõdalane (2009)

“13. sõdalane” (ehk “Laibaõgijad”) on “Sündmuste horisondi” 14. raamat ja siin blogis leiab mainimist jaanuari 15. postituses (jada võiks veel pikendada – sellest seeriast seni loetud 12 raamatut). Laibaõgimine on sel nädalal teemaks, siiski igati juhuslikult ja heasüdamlikult.

Järjekordne mõõga- ja seksiseiklus, seekord tõsise muslimi silme läbi tahumata kargeis põhjamaades. Suurt ei oska midagi raamatu kohta öelda, ootused olid vist liialt kõrged, tahtnuks nagu kogeda lihtlabast seiklusjuttu ja veidrat ajaviidet, aga sai hoopis tõsimeelse võltskroonika. Võibolla Tänavi raamat lükkas mul fantasy lugemisnupu ultravägivalla tasemeni ja sellelt on raske nii rahulikku teksti lugeda, et noh, tegemist oleks kui väikekodanliku või kultuurse ajaviitega. Tekst on nagu autori jõuproov või enesetõestus – näete, suudan ka sellist teksti kompileerida; igasugu traagelniidid teevad metavärki (võin täielikku pada praegu ajada, peale “Sauruste pargi” pole Crichtonilt muud lugenud). Kroonikalaadsus tekitab paratamatult võõrituse tegevusest (sa tead, et tegemist pole reaalse kroonikaga, tegemist pole ennemuistse fiktsiooni või vaatega; imitatsioon imitatsioonist), rääkimata autori ohtrate reaaluste jälgimisest. Häbi tunnistada, aga pole “Beowulfi” lugenud ja teadmised sellest pea nullilähedased (Crichtoni järelsõna tekitas ühe kena möh-hetke). Filmi näinud katkendlikult, Banderas mõjus vist banderaslikult.

Nii, nüüd on jäänud veel 3 raamatut, mida tahaks lugeda. On, mille poole püüelda. Kuigi jah, nagu näha, võivad ootused kergelt vastu näppe lajatada. Või tuleks lõpuks iga normaalse inimese kombel lugeda “Beowulfi”, seenior&juunior “Eddat” ja “Lacplesist”?

baas
lugemissoovituse blogi