Viimase aja kõmulisim raamat on tõesti lugemist väärt. Üks väga huvitav tahk Nõukogude Eesti eluolust, mis senini tuttav vaid siseringi inimestele. Nõukogude Eesti elu nähtuna sisserändanu silmade läbi on laiemale lugejaskonnale vast eelkõige lühidalt tuttav Sergei Dovlatovi mõne teose abil. Aga nüüd on lisandunud pea 190 lehekülge pooleldi uskumatut ja pöörast teksti (lisaks vinged fotod ja veidrad pildiallkirjad). Ja ausalt öeldes on siin mõttetu eristada eestlaste ja sisserännanute kogukondi, need on siin üpriski internatsionaalselt lõimunud.
“Nimelt sattusid Kunja ja Pepi juba kohe peale “lendu” minekut mingitel madalamatel tasanditel n-ö astraalsete mentide otsa, kes seda piirkonda kutsumata külaliste eest valvasid ja need omakorda kutsusid telepaatilisel teel välja juba reaalsed võmmid, kes ühtäkki ei tea kust meie pingi ette siginesid. Võmmid olid neljakesi.” (lk 30) – ei ütle, mis edasi sai.
Kui antud teost käsitleda kui ilukirjandust, siis see oleks nagu Venedikt Jerofejevi seiklused 1970ndate Nõukogude Eesti tingimustes – ehk siis mõningased lääne mõjud + eestilikud mõjud + nõukogude reaalsus + vürtsiks oriendi mõjud.
Kuidas sigasid rongiga edasi toimetada:
“Rongisaatur võtab endale reisile kaasa kümmekond pudelit valget viina.
Seejärel paneb ta sigadele ette maksimaalse koguse jõusöödast körti ja valab selle sekka kogu viinatagavara. Pärast seda ronib ta juba esimeses jaamas maha, paneb vaguni kõvasti kinni ja läheb rahumeeli koju tagasi.
End sellist spiritualiseeritud lobi täis vitsutanud sead vajuvad varsti ära ja magavad väga kaua. Ükskord üles ärganud, trügivad nad muidugi kohe künade juurde ja lülivad taas end välja. Ja nii kestabki see terve reisi aja. Siga magab, komandeering jookseb. Loomasaatur, olles vaguni saabumise aja sihtpunkti enam-vähem välja selgitanud, sõidab sinna kas tavalise reisirongi või lausa lennukiga, võtab oma hoolealused vastu ja annab vastuvõtjaile üle. Tõsi, sead jõuavad kohale küllaltki vaevatud olekus, vaat et füüsilise kollapsi piiril (närvide omast rääkimata). Kuid need on juba tootmiskaod ja käivad asja juurde.” (lk 154)
Igatahes, linkidest saab palju huvitavat lugeda raamatu kohta, mul pole mõtet korrata neis kirjutatut.
rada7 vestluses osaleb raamatu toimetaja
metroo
vaimumaailm
exloikam
sirp
epl
trash can dance
sirp matsin
sirp jõgeva
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Raamat räägib
autori reisidest Tadžikistani ajavahemikus 1977-1991. Pühamehed,
kanep, Stalin, mäed, külalislahkus, rongireisid, kunstnikud,
tutvused, islami pühakirjadega äritsemine, nõukogude võimu
kohalikud eripärad jne jne. Autori ja ta sõprade vaimustus kaugest
erilisest maast oli, on ja jääb, ent eks vahel on võimalik seal
rahagi teenida. Miskisugune vabadus nõukogude tingimustes. Autor
avab omapoolse nägemuse nõukogudelikku esoteerikaellu, kus ühtviisi
entusiasmiga tegeldi tantrate ja tšakrate kui ka pühameeste ja
lumeinimeste otsimisega. On pühamehi, kes vabal ajal on mullad, ent
tööajal kaevanduse veoautojuhid. On pühamehi, kes lasevad võimu
nimel järgija surnuks peksta. Ja nende ja paljude teiste eripäraste
teadjameeste vahel rändab autor, tervitades neid Eesti ja Tami
poolt. Ühesõnaga tundub kogu see esoteeriline maailm paras
segapudru olevat, ühtviisi pühendumine budismile, islamile kui ka
selle sajandi erinevatele new age värkidele (ent nõukogude
soustis!). Tadžikistan, see on vabadus ja külalislahkus ja Stalini
kultus. Eks omaette ooper ole kanepitoodete tarbimine ja kõiksugu
mahhineerimised raha saamiseks, sealne maa oligi tollal nõukogude
hipidele ühtviisi materiaalseks kui esoteeriliseks kullaauguks.
