30 september, 2024

Mann Loper: Meister ja õpipoiss

 

Selle loo puhul meeldib mulle hulk asju, mis meeldisid juba esmalugemisel 2014. aastal. 
Tugev taust - kogu aeg on tunda ja jutus mängib kaasa, mis kõik on olnud, kuidas möödunud sõja kangelane elab möödunut kaasas kandes, ent ikkagi edasi liikudes. Loo maailmal on minevik ja miski pole "alati on niimoodi olnud" formaadis paigale tardunud pilt, vaid kõik elab. 

Vahemärkus: sellele loole ilmselt eelneb vaimus "Kellest luuakse laule"-raamat, aga romaan mulle ei meeldi. Täpsemalt ei meeldi mulle pidev teade, et nii, nüüd hakatakse seda tegema, ja siis hakataksegi. Põnevust polnud, kõik oli selge.
See-eest LUGU on väga hea.

Vastumeelselt õpetaja-positsiooni peaaegu sattunud viiulimängija-mõõgamees on väga sümpaatne, tema õpipoiss vbla naaatukene liiga naiivne - ent seda tasakaalustab tõsiasi, et ta näeb ja tunnetab hulka asju, mida normaalne laps ei tunnetaks. 

Mulle meeldib, et ka naistele on antud eriline tugev roll, mitte et nad on nagu füüsiliselt nõrgemad mehed, kes lisaks meestetöödele  peavad veel 48 tööd tegema, sest nad on naised. Kõditab mu sisemist Mary Sued - ka naised saavad äärmiselt Oivalised olla millegi muu pealt kui hästi ilus olemine. Ja samuti meeldib, et kõik ilmnev ei ole konkreetselt just selle loo jaoks vajalik, vaid näitab maailma ja selle elusust.

Ja muidugi meeldib mulle lõpu lahtisus ja tulevikkuvaatavus. 
Meeldib, kui tulevik pole kindel, ent midagi nagu aimata oleks.

Loteriis varem
BAAS

27 september, 2024

Inga Gaile - Ilusad (2024)

 

Päris võimas romaan, vast üks selle aasta mõjusamaid lugemiselamusi. Eriti siis raamatu esimene osa, mis keskendub Violetale ja Vilksile ja Ravensbrücki koonduslaagriga seonduvale, see on emotsionaalselt … päris päris karm. Ja kuivõrd iga järgmine põlvkond on samuti vägistamisest sündinud ning isaduse mõiste on selles romaanis õige voolav, siis kokku moodustub vägagi häiriv traumakirjandus - kuidas seda võivad kogeda naissoost lugejad?


Alljärgnev tsitaat pole küll raamatu kohta tüüpiline, aga samas iseloomustab üsna hästi selle Violeta osa maailma - laps sünnib, ema jääb ellu (aga kuidas?), edasi pole enam nii otsene mass-vägivald, aga … mis õieti edasi. Kui muidu on ilukirjanduse keskseks teemaks armastus, siis siin see õieti ei saagi teemaks: kuigi sellest ka räägitakse ja mõnel puhul õhatakse, on see lõpuks kõrvaline, olulisem on elus olemine, mingil põhjusel (Violeta!), sisemine stabiilsuse taastamine. Ehk eksin.


“Palun, Jumal, palun aita teda, ma tean, et sind ei ole olemas, kuid aita last, aita seda last, saast! Ma räägin sinuga, idioot, nõdrameelne, aita sel lapsel välja saada. Aita, palun! Meie isa, kes sa oled täis situtud taevas, mis on punane kõigi nende verest, kelle oleme tapnud, missugune, kuradi päralt, on sinu nimi, kus on sinu nimi, mul on ükskõik, missugune on sinu nimi, ja pühitsetud see pole, see pole, see pole pühitsetud, pressi, pressi, kullake, pressi, Magda, karjun talle, pressi, ma tean, et see pole Magda, ma tean, kurat võtaks, las see laps tuleb sellesse kohta, mis võib-olla on ka sinu kuningriik, sest jänesed on siin inimesed ja miski pole siin püha, sest kõik on püha, sest kõik on kannatamine, sest kõik on kannatamine, sinu tahtmine, sinu tahtmine, sul pole vähimatki tahtmist, sest kui sa suudad Erlenile anda võimu, kui sa suudad enda võimu minule, ärgu sinu tahtmine sündigu mitte kui kunagi, mitte kunagi, kuid aita sel lapsel sündida, igapäevast leiba ei ole mul vaja, sest pole enam päeva, Jumal, ja pole enam leiba, mis ei oleks siginenud tapetute laipadest, ja mina ei anna kellelegi andeks, ja sina, hoorapoeg, ära mitte proovigi mulle andeks anda, mulle pole seda vaja, mulle pole seda vaja, kuuled, sa rõvedik, sina, kes sa midagi ei mõista, lapse peakene tuleb välja, ma palun teda, et ta ootaks hetke ja pressiks siis uuesti, et ta kõige nimel, mis pole püha ja pole seda kunagi olnud, pressiks, kullake, hüüan ma läti keeles, tema pressib ja laps langeb minu käte vahele nagu viinamarjakobar ja hakkab kohe karjuma, igavesest ajast igavesti, meil pole millegagi nabanööri läbi lõigata, ma panen lapse talle rinnale ja tal on piima, ära lase mul langeda kiusatusse ja tunnistada, et sa siiski oled hea, Jumal, ma panen neile mõlemile oma mantli katteks peale ja heidan nende kõrvale looteasendisse ja nutan.” (lk 62)


Muidugi, mõnedki lõngad jäävad siin raamatus hämaraks, kuna ma pole lugenud autori varasemat romaani “Klaas” (eesti keeles 2018). Et miks see Ilze nii oluline on, Gudsbergise lugu ja muidugi ka Vilksi ja Cirula eellugu. Eks tuleb lugeda.


26 september, 2024

Garth Nix - Beyond the Sea Gates of the Scholar Pirates of Sarsköe (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Hiljuti ilmus kogumik Hereward ja Fitzi lugudest ning kerge üllatusena avastasin, et kaheksast loost neli on loetud (sarja kolmas, viies, seitsmes ja kaheksas - vähemalt mingilgi moel kronoloogiliselt), kolm lugemata juttu on kodustest antoloogiatest kättesaadavad (kaasaarvatud siis see tekst) ning vaid üks tekst pole mujalt kättesaadav (sama “jama” oli Kelly Linki viimase jutukoguga). Kuigi nojah, pole neid lugusid üldsegi järjest lugenud ja nii vast oleks vähe loogilisem nii mõnigi asi - käesolev lugu on näiteks teine selle sarjast (ja no esimest pole üldse lugenud).


Seekord on neile siis ülesandeks tehtud ühe imeliku jumala kahjutuks tegemine - aga see asub kuskil arhipelaagis ja vägagi kaitstud kohas, oleks vaja sealsete piraatide abi. Saadaksegi nende laevale, ainult et piraatide kapten on üks imelik naine, kes võib muutuda leopardiks. Ja noh, nagu Hereward ja Fitz üsna pea avastavad, siis muuhulgas kuulub kapteni menüüsse inimliha. Siiski sunnib nukk Fitz oma kallis inimesest kaaslasest selle kannibaliga sõbrustama ja noh, üks asi viib teiseni. Mis küll ei tähenda, et kapten loobuks ähvardamast oma võimalikku kaaslast ära süüa, kui ta peaks naist kuidagi alt vedama.


Piraatidele nimelt lubatakse legendaarset Sarsköe õpetlaspiraatide varandust - Fitz ja Hereward aga jätavad rääkimata (nagu kapten arvaski), et milline jõud seal varanduse juures pesitseb. Ning kui seltskond sinna jõuavadki, võtab neid vastu … hiiglaslik meritäht, mis asub neid hävitama. Fitz peab nüüd pingutama ja kapten saab pahaseks.


Iseenesest puhas meelelahutuslik kelmilugu, justkui samas paadis Michael Swanwicki Darger ja Surplus juttudega (või noh, eks näiteid on kindlasti veel ja veel, aga Swanwicki sai lihtsalt hiljuti loetud).




25 september, 2024

Robert Shearman - Inkblots (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu ühest perekonnast, kus ema on suremas. Ta viiakse haiglasse, erapalatisse koha ning ühel hetkel kutsuvad ema ja isa sinna oma täiskasvanud poja. Ema ja isa teatavad, et nad on tellinud endale haigla tätoveerijalt tätoveeringu: süda ja selle all vastavalt kummagi partneri nimi. Aga et on märts, siis tätoveerija pakub soodsat tehingut - kolm kahe hinnaga. Et kas poeg laseks enda käele samuti teha südame ja selle alla “Emme ja Issi”. 


Pojale tundub see õudne mõte, mitte et ta vanemaid ei armastaks, aga mitte just nii palju ja tätoveering on ju enamvähem igavene. Vanemad vihastavad, poeg lahkub. Siiski peale väikest järelemõtlemist naaseb ta haiglasse, aga tasuta tätoveering on loovutatud juba koristajatädile. Ja vanemad on pojas väga pettunud, tema pärast olid nad üldse abielus edasi ja kõik need ohverdused poja heaks. Aga enam nad teda näha ei taha.


Küll aga tahab 74-aastane ema uut tätoveeringut. Ja järgmist. Haigla noor tätoveerija on vaimustuses sellisest naisest ning ema jätab nüüd abikaasa maha ja kolib haiglast tätoveerija juurde. Isa, kes on valmistunud lese-eluks, on korraga plindris - naine tõmbab ringi noore kutiga, temal on aga käevarrel süda koos naise nimega. Mees leiab, et tuleb leida uus naine, kes kannaks sama nime.


Ja nii edasi ja edasi. Lühike lugu, mis mattub kuhugi hingetusse. Või noh, kogu tekst on ülesvõte hingetusest või võõrdumisest. Häiriv, lihtne ja hea tekst.


24 september, 2024

Ingvar Luhaäär - Psüühiline kaitse (2000)

 

Salapärane, aga võimas intuitiivteaduste maailm.


“Üldkaitseks kujustan (visualiseerin) vahel õhtuti, kui meelde tuleb, oma korteri ja ka maamajakrundi ümber helesinise leegiringi. See ei võta kaua aega, hetkega on tehtud. Sellise kaitse mõju ei ole väga pikaajaline, nii et aegajalt tuleb seda korrata. Vähemalt ööpäevaringset mõju võime siiski eeldada.

/-/

Kui tunnen mingist suunast enese poole tulemas tugevat negatiivse energia voogu - psüühilist rünnakut - siis pöördun näoga sinna suunda (siinjuures pole üldse tähtis, kui kaugel asub ründaja, kas samas toas või sadade kilomeetrite kaugusel), kujustan oma laubale helesinisest tulest viisnurga, võtan selle kahe käega ja saadan teele selles suunas, kust rünnak tuleb, et ta hajutaks minu poole tuleva negatiivse impulssi. Samal ajal mõtlen, et ma ei taha sellega kahjustada ründajat - kui ma nii ei mõtleks, oleksin hetkel must maag ja kahjustaksin seega oma karmat.” (lk 5)


“Näiteks kui rünnaku alla on sattunud kõht, andke tööd peale - lugege raamatut või vaadake filmi! - kui aga rünnaku alla on sattunud pea, sööge midagi maitsvat. Rünnaku alla sattunud inimene peaks sööma iga kahe tunni tagant, kuid mitte ka korraga palju.” (lk 7)


“Ja veel - parim kaitse on täielik andestus oma ründajale.” (lk 9)


23 september, 2024

Sarah Winman: Kui jumal oli jänes

 

Raamat ühe perekonna elust. 
Noh, enam-vähem.

Raamat ühest naisest? Ma arvan, et ta oli naine. 
Selles on teatud kahtlusi, ent mitte suuri. 
Igatahes oli ta tüdruk, see on kindel.
Tal oli vend. Isa. Ema. Tädi. Parim sõber. Jänes. Vabandust, Belgia jänesküülik. 

Nad elasid elusid. 
Ja milliseid elusid!
Tegelikult ma ei tea mitte kedagi - MITTE KEDAGI - kes oleks normaalne ja elaks tavalist elu. Sellist eriti keskmist: kaks last, keskharidus, sama abikaasa, kes esimesena võetud, korter magalas, auto ja keskmine sissetulek. Isegi ääri-veeri mitte. Ent siiski on see pere natuke veel äärmuslikum kui tavaline mittenormaalne perekond. Mitte üks, kaks või neli kummalisust, vaid üsna kõik. 
Välja arvatud, et kaks last ja sama abikaasa. See tuleb nibin-nabin ära.

Mis muidugi teeb kogu loo veel eriti kaasaelatavaks: nad on enam-vähem normaalsed seal ju.

Räägin endale vastu? 
Vbla veidi. 
Lugesin ja nautisin, panin juppe kokku - lugu on niimoodi üles ehitatud, et kogu aeg on ajul tegevust, kogu aeg saab juppe kokku panna ja täielikumat pilti saada - ja mõtlesin, et jaa. Selline elu ongi. Lastepilastamine ja jaburus, arusaamatud surmad ja arusaadavad, ent mõttetud, enesetapmine ja homoseksuaalsus, sära ja löga, kõnts ja armas villane kampsun. 

Naerda sai ka kõvasti. Nagu elus ikka. Nii koomilisi ja jaburaid asju kui elus ette tuleb, ei ole vaja välja mõelda. 
Päris ammu ei ole ma raamatut lugedes häälega lõkerdanud. 
Kummalisi kokkusattumusi tuli ette ja et jumal Ellyga (peategelane) rääkis, rõhutas see, et käesolev ei ole raamat, mis normaalsust kasvõi teeskleks. Kuid samas: kelle elus EI oleks kummalisi kokkusattumusi ette tulnud? Ja lapsed kujutavadki asju ette, vähemalt kirjanduses juhtub sedasi üpris sageli? Äkki ikka ongi normaalne raamat, mis kirjeldab elu, nagu ta on?

Väga soovitan. Minu südame muutis rahulikumaks.
Võib küll hullumeelset elu elada. 

Lugemiselamused

Raamatukoi

Südamelähedaselt

20 september, 2024

Django Wexler - How to Become the Dark Lord and Die Trying (2024)

 

Puhas meelelahutus ja eks oli kahtlushetki, miks ma õieti ostsin sellise raamatu, sest noh, humoorikas fantaasia on üldiselt ebaõnnestunud fantaasia (kohe tuleb pähe vastandus K. J. Parkeri ja Tom Holti teoste vahel). Ja eks need tekstis olevad viited ameerikalikule meelelahutusele … nojah, tegelikult ei pea lugema tekstialuseid märkusi, üldiselt need ei anna suurt midagi juurde. Aga eks igaühele oma.


Lugu ise on järgmine - kunagi on sattunud ameeriklasest neiu Davi millegipärast mingisse fantaasiailma, kus ta ülesandeks on seatud vastu hakkamine Pimeduse Isandale ja sellega inimkonna päästmine. Ta ebaõnnestub. Ta on ebaõnnestunud juba 237 korda ja ärkab seejärel iga kord uuesti külma veega vannis, kus teda võtab vastu võlur, kelle juhtimisel hakata vastu Pimeduse Isandale. Davi mäletab neid eelmisi kordi ja ebaõnnestumisi ja erinevaid suremisi ning ta lihtsalt ei jaksa (nagu ta ise arvab, on ta oma tuhat aastat seda teinud). Seekord otsustab neiu … ise saada Pimeduse Isandaks, ja ta tapab võluri ning asub teele Metsikute maale.


Aga seal langeb ta kohe orkide kätte ja surmatakse.


Ta proovib uuesti. Võlur maha lüüa, uuesti orkid ja jälle lüüakse maha.


Ja uuesti ja uuesti kuni viimaks tabab viisi, kuidas patrulli kätte sattudes ellu jääda, kuidas äratada orkide ja metslaste bande juhi tähelepanu ning kuidas seejärel mitte surma saada ning seejärel seda bandet end kuulama panna ja veenda neid kaasa tulema, et Davi saaks osaleda järjekordsel Pimeduse Isanda Katsetel. Kivi hakkab veerema ning iga järgmine samm viib üha suuremate väljakutseteni ja viimaks selleni, et tal pole oma eelmiste elude teadmiste põhjal enam aimugi, mis teda üha sügavamal Metsikute maal ees ootab. Kuid kavala naise juhtimisel ta Pimeduse Isanda (antud juhul küll “emand”, aga kuidas õieti tõlkida “Dark Lord”?) Hord aina kasvab ja kasvab kõiksugu eri liiki Metslastega ning samavõrra suurenevad ta ümber võimuintriigid.


“Because, really, I should have seen this coming. I’ve never been out this way before, didn’t know what to expect, had no idea what we’d find at the Convocation. It makes sense that I wouldn’t be able to just waltz in and take over. My familiarity with the Kingdom gave me a false sense of power - I’ve lived there so often I can insinuate myself into their politics without a second thought. Out here, though, I’m just a girl with a little thaumite and a dream. The dream got me this far, but now I’m up against would-be Dark Lords who actually know what they’re doing.” (lk 334)


Eks siis võib mõelda, kas naispeategelane on meesautorile kõige parem valik, kohati oleks Davi puhul justkui tegemist õige lõbujanuse noormehega - või noh, kõigi meeslugejate rõõmuks on tegu biseksuaalse neiuga (sest noh, biseksuaalse noormehe lõbutsemine oleks vast liiast laiemale lugejaskonnale). Muidugi, tegu on fantaasiamaailmaga, kus mõlemast soos tegelased on ühtviisi juhtivatel kohtadel ja kellelgi pole selle kohta kobisemist.


Tekst on tempokas ja meelelahutuslik ning eks tekib omamoodi hasart, kuidas üha suuremate probleemide juurde jõudev Davi neid õieti lahendab. Ja eks raamatu lõpus saab aimu, mis selle duoloogia järgmises osas õieti probleemiks saab ja mis sel kõigel on seos Davi enda fantaasia-eelse maailmaga. Igal juhul, Pimeduse Isanda lumepall veereb ja kui palju Davil endal õnnestub seda kontrollida: sest äkki Pimeduse Isand ongi vaid … millelegi maskotiks.


19 september, 2024

An Owomoyela - Abandonware (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Lugu noormehest, kes püüab hakkama saada oma kümme aastat vanema õe surmaga. Õest on maha jäänud vana arvuti koos erinevate andmekandjatega, ning üks neist on signeeritud kui “Kustuta see ära”. Muidugi peab noorem vend seda nüüd hakkama uurima.


Plaadil on mingi fail haruldases formaadis. Noormehel õnnestub installida selle avamiseks vajaliku programmi ning avaneb mingi veider leht, mis küsib talt isikuandmeid ning justkui ennustab poisile. Ja need ennustused lähevad täppi. Aga miks siis õde hukkus, kui see programm võinuks seda ette öelda? Või õde teadis, mis võiks juhtuda?


Samal ajal püüab isa hakkama saada leinaga (laste ema suri juba siis, kui poeg oli kolmeaastane) ning kuidagi pojale toeks olla. Poeg ei taha mingit leinajuttu kuulda või osa võtta, tema tahab sellest õe programmist sotti saada. Ja vältida isaga jutuajamisi.


Et siis selline omamoodi jutt leinaga toimetulemisest. Õde ja vend olid väga lähedased ning isa pigem väljaspoolne (poiss ei mäleta emast pea midagi). Lugu on sellise … lähimineviku hõnguga, kõigi oma programmide ja kõrvetatud laserketaste jms.



18 september, 2024

Carol Emshwiller - No Time Like the Present (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Kuhugi väikelinna ilmuvad uued elanikud. Kõik ühesugused pikemakasvulised ja heledapäised ja kõhnad ning … veidrad. Rikkad ja veidrad, kes justkui ei sobitu sinna. Aga lapsed pannakse kooli, kus nad küll ei suhtle teiste lastega. Ja noh, on täiesti rumalad.


Loo peategelane on neiu, kes on koolis igati ebapopulaarne ja teda huvitavad need uued õpilased, kes temast küll kuidagi ei hooli. Viimaks õnnestub tal saada jutule oma klassi uue veidrikuga ja selgub, et neil on palju saladusi ning parem, kui need uustulnukad ei suhtleks kellegagi. Ometi peavad lapsed koolis käima, kus nad küll põruvad kooliainetes..


Siis aga ühel ööl kaob puidutööstusest puitmaterjali ja kalakasvatusest kalu. Kuidas see võis juhtuda, ei saada aru, aga kindlasti on need uued inimesed süüdi, ja kohalikud tungivad neile kallale, politsei kaasabil. Mõned neist uutest vahistatakse ning nende lapsed jagatakse kohalike vahel, et nad vanemate vabanemiseni üksi poleks. Nii ka peategelase peresse võetakse see klassi uus tüdruk - misjärel hakkab avanema saladus, kust need uustulnukad õieti pärit on.


Päris mõnusalt kirjutatud lugu, kus need uustulnukad võiks olla … aga on hoopis … Ja noh, need saladused. Eakas autor suutis ikka kirjutada päris hästi.





17 september, 2024

Tanith Lee - Crying in the Rain (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Südant murdev lugu tulevikumaailmast, mis elab keskkonnakatastroofi tingimustes - aegajalt sajab taevast mingit mürgist vihma, mille kätte on parem mitte jääda. Loo peategelane on hilisteismeline, kes elab koos ema ning teiste lastega kuskil väikelinnas. Aga nende lähedal on Kuppel - koht, mis on kaitstud vihma eest, kus inimesed võivad elada viiekümne, koguni kuuekümne aastaseks (väljaspool Kuplit on keskmine eluiga nii kakskümmend viis aastat).


Ühel päeval viib ema selle peategelase Kuplisse, hoolimata hoiatusest, et võib hakata vihma sadama. Seal kohtuvad nad viimaks ühe noorema mehega: peategelane saab aru, et ema on pakkumas tema kasutamisõigust sellele mehele, kes pole üldse vastumeelne tüüp. Kuigi see pole just seaduslik, siis nii ikka tehakse, ja eks Kuplis ole ikka parem elu kui väljaspool seda. Ja eks elu ise on nagu on.


Autor on loonud päris morbiidse maailma, see vihm ja selle põhjustatud tervisehädad. Ja no muidugi see ema tegelaskuju - loo alguses on ta ikka oma lastele päris jõhker ema, loo lõpupoole hakkavad avanema uued tahud. Niiehknaa üle keskmise lugu - nii ulmelise maailma poolt kui psühholoogilise keerukuse poolest.





16 september, 2024

Ben Aaronovitch: Londoni jõed

 

Kiire, sõbralik, üsna võigaste füsioloogiliste detailidega, vähelahterdav, põnev.
See oli napilt öeldud, järgneb veidi ohtrasõnalisem.

Peategelane, nupukas, aga pisut rändava tähelepanuga noormees, on jõudnud politseitöös nii kaugele, et teda ootab mingisse osakonda määramine. Ta komistab väga täpselt nagu mõõdetud mulku, peaaegu korraga selgub, et ta näeb kummitusi, et Inglismaa politseis on eraldi osakond (olgu, ühe inimese suurune, aga siiski eraldi osakond!) üleloomulike kuritegudega tegelemiseks, ja ta sattub oma kummitusenägemise teemal kokku selle üheinimeselise osakonna ainsa liikmega, kes ta seepeale oma osakonda haarab. 

Tõesti, eelneva ärarääkimine pole mingi lugemisrõõmu rikkumine, see kõik juhtub raamatu päris alguses ning raamatu sisu on peamiselt ühe kuriteo jälgede ajamine, kusjuures kogu aeg tuleb sama valemi kuritegusid juurde. Laibarida. 
Mõnevõrra on ka teisi liine, sest raamat oleks üsna vaene ilma ümbritsevat õhkkonda ja maailma tutvustamata. Mulle pakusid isa ja ema Thames'i kirjeldused, sobitumised, ohtrad järeltulijad ja missugused loomused nad kõik on, palju naudingut. Ent põhiliin on ikkagi mõrvarodu ja selle tipnemine päris rahuldustpakkuv.
Videolõikudena kerkis toimuv silme ette küll.

Mulle meeldis väga, et raamat ei eitanud seksuaalsust, ent samas polnud ühtegi toorest armulugu. Sellist maailma ma tunnen ja mõistan. Väikesed detailid sellest, kuidas London on kultuuride ja rahvuste sulatuspott praegu, on olnud seda juba iidammustest aegadest peale ning miski ei valitse püsivalt, kõik lihtsalt sulatatakse ühte, olid samuti toredad. Natuke segaseks jäi ajas rändamise maagia ja mis värk sellega nüüd on, kas ja kuidas minevik või selle muutmine olevikku ja tulevikku muudab - samas, teatud moel mulle meeldib, et see segaseks jäi. Sest mulle on selged ühesed ajarännulood alati kuidagi valed tundunud - asi ei saa ometi nii lihtne olla. Kui kõik aeg on kogu aeg, on ju ka kõik muutused kogu aeg olemas! Midagi tegelikult ei saa muuta, kui muutus juhtub muutumatus keskkonnas.
Nii et selle segaduse eest samuti pigem plusspunkt.

Mis mulle ei meeldinud: peategelane-minategelane suudab korraga keskenduda täpselt ühele inimesele. Ehk mõnes mõttes ma saan aru, tähelepanuvõime veidrus, aga IKKAGI. Mis mõttes ta suudab korraga vaadata Beverly tagumikku VÕI muretseda Lesley pärast VÕI hoolida oma bossist, aga mitte neid asju korraga? Minu teadvus küll sedasi ühekihiline pole. Et ta muu tegevuse vahele natuke oma vanematest mõtles ja nende pihta tundis on ses kontekstis suur asi - samas, lapsepõli on suhteliselt tugev mõjutaja, me ei oleks need, kes me oleme, kui poleks olnud just sellist lapsepõlve, nagu oli.
Ehk natuke veider.
Aga mitte palju. 
Ja mulle muidugi meeldis väga, et tegelaste suhtes polnud mingeid selgeid "see hea - see paha" jaotusi. Teeb mu alati rõõmsaks!

BAAS

Postimees

Lugemiselamused

Triinu raamatublogi

Siiliste raamaturiiul

Sulepuru

Lugemissoovitus

Reaktor

Sisekaitseakadeemia raamatunurk

13 september, 2024

Steven Erikson - Reaper’s Gale (2024)

 

Tegevus on siis tagasi Letherii valdustes - Rhulad Sengari juhtimisel on küll Tiste Edur selle vallutanud (sarja viies raamat “Midnight Tides” on tegelikult seeria varaseimat aega käsitlev romaan), aga täidesaatev võim on libisemas tagasi Letherii struktuuride kätte - Rhulad on üksi troonil ja tema juurde takistatakse teiste Tiste Edurite ligipääsu (niisiis kogu info tuleb talle vastavalt Letherii tõlgenduste ja vajaduste), kogu riigis pole vallutajatel piisavalt massi, et kõike hallata; lisaks paistab see hullumeelne mere-ekspeditsioon otsimaks Rhuladile vägevaid duellivastaseid killustavat Tiste Eduri jõude (sest ka ekspeditsioon kaotab hulga laevu - ühel märkimisväärsel juhul ka läbi Karsa Orlongi käte, ohvriks muuhulgas üks Sengari vennastest).


Ühesõnaga, Letherii vallutamine oli küll võimalik, aga Tiste Eduril  jääb selle allutamiseks puudu kogemust ja jõudu. Nii jätkas Letherii võim nende all oma tegemistega - muuhulgas impeeriumi laienemisega ning sellest siis konfliktid rändrahvaste ja naaberriikidega. Romaani veidraim osa on Redmaski juhitud ülestõus Letherii kauboikapitalismi vastu, mis kogub hoogu ja hoogu ja siis leiab otsa ning rohkem sellest madinast ja maanurgast ei räägita. Küllap see siis saab sarja järgmistes raamatutes (vaid kolm tükki jäänud!) oma järje (Barghast?). Huvitav ja dramaatiline pinge üleskruvimine, aga … siis korraga kõik.



Lisaks Tiste Eduri teatud peataolekule lisab segadust seal veel nende endine juht Hannan Mosag oma intriigidega Rhulad Sengari kukutamiseks. Tiste Eduri ajalooline taak (jajah, liit Tiste Andiiga ja siis see noahoop) kohustab pateetiliselt mõtlema, aga see ei sobi, nüüd ja praegu tasandil saavad nad Letherii toimemehhanismidelt vastu hambaid (mitte et Tiste Edur kohtleks kohalikke siidikinnastega). Kui Rhulad Sengar keerab iga elluärkamisega üha rohkem segi, siis Hannan Mosagi ideaalid ja soovunelmad on lihtsalt selle mehe jaoks saavutamatud, teostamatud. Mitte et ta seda mõistaks.


Ja siis on Letherii võimu juurde peitunud Errant, kes on nüüd samuti liimist lahti, kuna vahepeal on tema peidusoleku ajal toimunud tema tasandil, suurte jõudude toimemehhanismides mõndagi muutunud. Nii Letherii kui Tiste Eduri võimukandjad jälgivad omakorda, mida teeb seal põgenike grupp - vabaks saanud Silchas Ruin, põgenenud ori Udinaas, Fear Sengar, Seren Pedac ja see Kettle. Need põgenikud jäävad kuidagi häguseks - eesmärk siis Scabandari jõud valdusse saada. Millegipärast jäi mul selle loo lõpplahendus kuidagi täiesti tähelepanuta, küllap süüdi multitasking.


Nö vaimuilmadest liiguvad sinnapoole Quick Ben ja Trull Sengar ja Onrack ning tulemuseks on muidugi hulk dramaatikat. Nojah, lihtsam on mõista Letherii, Tiste Eduri ja Tavore armee tegemisi kui selliste segaseltskondade eesmärke.


Tavore lindpriide armee on siis jõudnud toetajate abil Letherii kaldale ning eesmärgiks on selle maa vabastamine Tiste Eduri võimu alt. Miks, seda teab Tavore. Mis edasi saab, teab ehk Tavore. Võetakse ette keeruline manööver ehk siis Bridgeburnerite rühmad saadetakse rannikule, kus nende ülesandeks on esile kutsuda kohalike ülestõus, mille toel siis Letherii võimukeskmesse liikuda - kuhu peaks siis õigel ajal jõudma ka Tavore järelejäänud laevastik koos liitlastega. Dessantlaste laevad põletatakse nende nähes, ehk siis tagasiteed pole. Neid on treenitud öösel tegutsema ja päeval puhkama. Kohapeal selgub, et ülemused on teinud suure valearvestuse - mingisugust Eduri vastast ülestõusu ei tule, sest kohalikud ei näe selleks erilist vajadust. Mis siis ikka, Bridgeburnerid lasevad valla oma põrgu. 


Ja siis on Icarium ja Karsa Orlong ja teised teiste kontinentide megavõitlejad, kes on Tiste Eduri ekspeditsiooni- ja sõjalaevastiku poolt kokku kogutud - et katsetada Rhuladi ülestõusmisvõimet. Tasapisi hakkab selguma, et Icarium on midagi väga erilist ja ohtlikku ning millalgi tuhandeid aastaid tagasi on ta siin linnas olnud ja midagi teinud (laevast väljudes tervitabki teda maavärin). Rhuladi pooldajad arvavad, et Icarium võib ta kasvõi tuhat korda maha lüüa, aga viimaks eksib temagi ja siis on Icariumiga lõpp. Need, kes Icariumi kuulsusega vähe tuttavamad, arvavad, et elavana ei lahku siit keegi. Ja noh, Karsa Orlong … tema vaibumatu tahe Icariumiga kahevõitlust pidada saab viimaks lõpu, kui ta leiab, Icariumiski on Toblakai verd (ka Tehol Beddicti abiline Ublala Pung arvab end olevat Karsa Orlongiga sarnast verd).



Ahjaa, Tehol ja Bugg …. viimaks hakkavad Letherii finantsseis värisema ning Teholi nihilistlik plaan uue maailmakorra kehtestamiseks polegi enam nii võimatu. Kuid ka Letherii salapolitsei on millelegi jälile saamas … ja Mael leiab, et tal on veel liialt vara end paljastada (Mael, kes on omal ajal seotud Scabandari elimineerimisega). Ja siis on veel Janath, kelle olukord Letherii julgeoleku käes on romaani üks jälgimaid liine.


Sellele jälkusele vastukaaluks on muidugi Hellian ja tema diversioonigrupi purjuspäi juhtimine läbi Letherii. Milline … ideaalitu naine, vähemalt seekord ei pea ta ähvardama oma nibude küljest lõikamisega, rühm on tal käpa all (Bridgeburnerite iluideaaliks on niiehknaa Masan Gilani), tekib ka mingi prints, kes peab naist kogemata printsessiks. Hellianiga samaväärne lugemismõnu on raskekaallaste Icariumi ja Karsa Orlongiga, sest noh, üks võib hävitada impeeriume ja teisel on nõid Samar Dev. Karsa Orlong sai tasuta sõidu Vigase Jumala juurde, jalga löödud Selle Mõõga ja küljest raiutud Rhulad Sengari käega. Vigase Jumala tööpakkumine … pole Karsa Orlongi vääriline ja ta lahkub (loodetavasti ikka Samar Devi juurde?). Eks pisarakiskujaks on Trull Sengari ja Seren Pedaci taaskohtumine.



Järgmine romaan “Toll the Hounds” läheb jälle tagasi Darujhistani, kus pole juba ammu viibinud. Näis, kuidas sealsed asjad seostuvad siis siinse romaani sündmustikuga.




12 september, 2024

Lüüli Suuk - Vikatimees (Täheaeg 22, 2023)

 

Õrn romantiline lugu Vikatimehest, kes on avastanud oma elus (või noh, kuidas seda nüüd nimetadagi) armastuse puudumise. Vikatimees võiks nimetada romantikuks ja millegipärast ta arvab, et armastus võib teda tabada ootamatult, esimesest pilgust. Nii ka juhtub. Aga noh, tegemist on siiski Surma maailmaga.


Surma maailma on üsna sarnane meie maailma toimimispõhimõtetega ehk see on üsna bürokraatlik. Vikatimehed töötavad oma piirkondades, neil on kindel töö- kui ka puhkeaeg; mistõttu sel Antsu nimelisel vikatimehel on ikka aega tegelda iseenda huvidega. Kuivõrd selline organiseeritud teispoolsuse toimimine, siis see eeldab ka kontrollimehhanisme, seetõttu organiseerivad Vikatimeeste tegevusi kõiksugu bürokraadid. Ja noh, kui on bürokraatia, siis sel omadus üha paisuda (jajah, vihje loo puändile).


Teksti võitis sel aastal Stalkeri parima eesti lühijutu auhinna.



11 september, 2024

Piret Frey - Pööriöö (Täheaeg 22, 2023)

 

Ei oskagi õieti määratleda, mis tekst see olla võiks. Tegevus toimub maakolkas, aga pole just kohalik etnohorror. Või äkki see ongi see romantasy (romantaasia?), kui ma õieti saaks aru,mida see stiil endast kujutab. Või siis ikka teadusliku fantastika mingi alamliik, kuivõrd erinevad ajad ja puha.


Lugu siis noortest neidudest, kes kaotavad oma ihaldatud noormehe oma parimale sõbrannale - kui suvise pööriöö peomeeleolus langeb noormees hoopis kergemeelsema sõbranna võrku. Ja kuidas siis mõlemast ilma jäänud neiu reageerib - tavaliselt on selles oma kindel muster (või siis jutule kohaselt needus).


Mingil moel tundub, et ma pole õieti niisuguse teksti sihtgrupp, kuivõrd ei kõneta või nii. Varem olen lugenud autorilt kaht teksti, mis kumbki ulmejutuvõistlusel finalistide hulka sattunud; nendeski lugudes oli mängimist reaalsuse vahetumisega.



ulmekirjanduse baas


10 september, 2024

Kristi Reisel - Gurmee tee (Täheaeg 22, 2023)

 

Hästi koostatud tekst - kuni puändini oli ikka üsna möh-tunne: kui esmakogemus autoriga oli parajalt särtsakas, siis mis zen siin nüüd toimub, kus on … nõks? Aga nõks tuleb.


Sarnaselt esmakogemusele on seegi tekst teadusliku fantastika raames - kõiksugu planeedid ja võõrad olendid. Peategelane on tippkokk, kel on lubatud siseneda ühel planeedil asuvasse maitsete paradiisi - selle läbinu on endale enamvähem kindlustanud koha ülimate kokkade eliidis. Teda võtabki kõiksugu peente ja haruldaste aroomide küllus, aga ka mitmed tülitekitajad, kes takistavad üksnes keskendumist. Kuid samas saab ta neist tülitajatest enda jaoks midagi õppida. Ent siis kohtub ta ühe põliselanikuga (need on siin muutunud harulduseks) - kolme ninaga humanoid, kes palub ta endale süüa teha. Enneolematu au!


Igal juhul, Reisel on omandanud ulmejuttude kirjutamise võttestiku - eks võiks küll mõelda, kas puändijärgne läheb liialt pikaks, aga samas on siis kõik lahti seletatud.




09 september, 2024

John Green: Kilpkonnad alla välja

 

Lugesin seda raamatut väga valel ajal. 
Eks ole: kui saab olla õige aeg mõne raamatu jaoks, saab olla ka vale. 
Võin garanteerida, et et lugeda vaimuhaigusest ja selle ägenemisest ei ole üldse tervislik, kui parasjagu su (mu) enda vaimuhaigus ägeneb ning end kuidagi ignoreerida ei lase. Kui psühhosomaatilised sümptomid võtavad mu üle võimust ja samal ajal vaevleb raamatu minategelane hästi kirjutatud ja usutavate sundmõtete käes, põimub see niimoodi ühte, et mul on lisaks omaenda hädadele ka osa tema omadest, kuigi tema omad on tegelikult täpselt vastandlikud minu omadele.
Aga hästi kirjutatud ja usutavad. Sellest piisas. 

Kui on halb olla, EI ole abiks võtta sisse veel kõvasti võõrast halbolu. 

Aga kui nüüd püüda üle vaadata sellest, et peamiselt on lugu vaimuhaigusest ja sellest, kuidas see inimest sööb, mõjutab, surub ja ei saa öelda, et "mul on haigus", vaid sellist mind ei oleks haiguseta olemas, on see muidugi armas lugu Ameerika keskkoolitüdrukust, sõprusest, esimesest armastusest ning et asjaga on natuke seotud ka korrpeerunud miljardäri kadumine, on lihtsalt detail. Hea detail, aga arvata, et tema jälgede ajamine moodustab raamatus mingi tähtsa telje, on küll viga.
See on detail. Pisiasi-pisiasi.  

Peamiselt on see lugu väga tõsise ärevushäirega tüdrukust, tema parimast sõbrast, kes kirjutab fännfiktsioone Tähesõdade maailmas (kas wookie on inimene? Miks osade meelest on Chewbacca ja Rey armastus vale?!) ja no et seal on ka armulood ... ei, ses mõttes on toredad armulood, et ükski raamatu poiss ei ole jobu, kes ei oska metafoorides rääkida ega mõelda, huvitub ainult spordist ja seksist. Armastuslood romantilise armastuse tähenduses on kaunid ja meeldivalt mitteklisheelikud. 
Aga mu meelest on nad seal lihtsalt selleks, et näidata: kas vaimuhaige keskkoolitüdruku elu on tegelikult täiesti normaalne ja tavaline. See, et sa hull oled, ei tähenda, et oleksid mingi imelik, taevas hoidku!

Hullud on täiesti normaalsed - kui välja arvata, et nad hullud on.

Lisaks on loos - no see on ikkagi väga noortest inimesest - tähtsalt kohal vanemlikud tunded ja see, mismoodi lapsed oma vanemate suhtes tunnevad. Kuidas mõjutab vanema surm ja kuidas tema eemalolek. Ehk lugu keskkoolitüdrukust on meeldivalt terviklik, tema maailma olulised osad kõik valgustatud ja lugeja ees lahti. 

Tore raamat. 
Välja arvatud, et hullus oli tõesti väga ebameeldivalt veenev ja hingepugev. 

Leheküljest riiulini

Lugemissoovitus

Triinu raamatublogi

tekstivõlur

Hyperebaaktiivne

Loe mind

Manni lugemisblogi

06 september, 2024

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus (2024)

 

Taas üks huvitav näide Aafrika kontinendilt, seekord siis pilguheit 1980. aastate Angola linnalaste värvikasse maailma - mis on veidi erinev Parkesi loodud Ghana täiskasvanute elust linnas ja maal; vast oleks mingit hingesugulust Cosici Belgradi hullu hõimuga (nojah, mitte just väga, aga natuke ikka).


Ja see tollane kodusõjaaegne Angola (pealinna Luandat otsene sõjategevus küll ei puuduta), kus siis püütakse üles kasvatada sotsialistlikku Angolat, seda siis Kuuba ja Nõukogude Liidu abiga. Aga sama tugevalt on seal Portugali koloniaalpärand (hõime ühendav riigikeel on portugali keel), millest tekib omamoodi side Lõuna-Euroopa ja Brasiilia kultuuriga - laste peas on ühtaegu segi kohalike hõimude traditsioonid, nõukogulik retoorika, brasiilia seebiseriaalid kui ka itaalia seiklusfilmid; sellest tekib omamoodi mõistete ja loosungite paabel.


Ja see mausoleum ehitus kadunud presidendi põrmu säilitamiseks (erinevalt Leninist oleks see raketilaadne ehitus), mida tehakse nõukogude spetsialistide ja sõjaväe juhendamisel. Kodusõjaaegne elu on küll niru (aga eks see on lihtinimesele koguaeg niru), kuid pompöösne ehitus peab kerkima. Ainult et ehitise ja ookeaniranna vahele jääb elurajoon ning ekspertidel on kavas see puhtaks lükata. Nii kuuba kui nõukogude spetsialistidel on kohalikega läbisaamine üsna hea, aga ega nemadki kavatse sellele arhitektuurinüansi teostamisele vastu hakata. Kuid romaani peategelane ja ta sõbral tekib itaalia märulifilmidest inspireerituna plaan, kuidas seda ehitist saboteerida …


Nagu öeldud, eks Parkesi romaaniga saaks võrrelda, kuid see oleks vast lihtsustav. Kui Ghanas toimub tegevus tänapäevases pealinnas ja metsakülas (peategelane on pealegi välismaal kõrgharitud spetsialist), siis siin on tegu Luanda lähimineviku slummieluga, pealegi nähtuna läbi lapse silmade; ning muidugi see nõukoguliku süsteemi kohtumine Angola reaalsusega. 


Tekst ise on mõnuga loetav pillerkaar, viis kuidas lapsed suhtlevad omavahel, oma kogukonnas ning välismaa spetsialistidega. Taustal on kodusõda, kuskil eemal (küllap vahetumas läheduses poleks lapsepõlv nii lustlik kui ka korrapärane), kõige hullem karistus näibki olevat, et tegude eest saadetakse sind rindele.


Ja need loosungeid ja roppusi lõugavad papagoid, eksole.


““Selle asemel, et lilled aeda istutada, toovad inimesed need surnuaiale, kus need enam kellelegi korda ei lähe.”

“Vanaema, kas sulle siis ei meeldi lilled?”

“Meeldivad küll, pojake, aga mulle meeldib neid vaadata aedades, tänaval, kus need annavad elule värvi. Surm on täiesti värvitu, pojake.”” (lk 60)


05 september, 2024

Carol Emshwiller - Pelt (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Lugu koeraliku olendi vaatepunktist, mis saadab oma humanoidset peremeest ühel järjekordsel planeedil, kus hetkel on talvised olud. Peremees paistab olevat heas tujus ja ei tee väljagi, kui koer väljendab oma kahtlusi siinsete peidus elukate asjus. Niiet koer jätab enda teada kõik need lõhnad ja selle tunde, et neid jälgitakse.


Esimest elusolendit kohtabki koer. See olend räägib talle midagi, kutsub koera … vabanema. Peremees satub niisamuti olenditega kokku, laseb need maha, lõikab pea ja nülib nahad. Ja edasi ja edasi, aga rohkem ei tapagi. Planeet kutsub koera.


Iseenesest kergelt õudne lugu kohtumisest Teisega ja reageeringust sellele; seda siis läbi koera (või koeraliku olendi) silmade. Pidev pinge ja hingetu lõpplahendus. Päris lahe.





04 september, 2024

Peter S. Beagle - Oakland Dragon Blues (The Dragon Book, 2009)

 

Teksti lugemiseks said inspiratsiooni Locuses ilmunud arvustusest Beagle’i viimase romaani asjus (mida sooviks täitsa lugeda), kus seda nimetati väga naljakaks looks. Noh, kerge huumor seal muidugi on.


Politseinik Mike saab vahetuse algul väljakutse ühele ristmikule, kohale jõudes näeb ta seal lösutamas suurt lohe, mis ei paista laskvat end kuidagi häirida autode signaalidest vms. Tema ülesandeks on nüüd olukord lahendada ja Mike’l õnnestub lohega jutule saada (sest mees soovib saada politseis läbirääkijaks). Nimelt selgub, et lohel on vaid üks soov, peale mida on tal täiesti ükskõik, mis temast saab. Lohe tahab kohtuda selle autoriga, kes temast kirjutas ja siis korraga loost välja võttis, kiskudes sellega lohe ta omast maailmast välja ja jättis siia reaalsusesse ekslema. Maailma, kus inimesed maitsevad nii halvasti.


Politseinik lubab selle autori üles otsida, aga seda peale vahetuse lõppu. Lohe nõustub ja peidab end hiiglasliku reklaamtahvli kohale. Nüüd tuleb siis autor üles leida …


Ühesõnaga, edasi läheb üsna metakirjanduslikuks värgiks - kuidas loosse kedagi sisse kirjutada ja mis on see, mis teeb tekstist ilukirjanduse. Eks loole annab lisaväärtuse autori enda isik - mitte et ta oleks tingimata selles tekstis esineva autori alter  ego; lihtsalt selline beaglelik maailm. Noh, Beagle’i kohta üsna kergekaaluline lugu; ma polegi endale pihta saanud, kas Beagle on üks ameerikalik suurus või on tal ka laiem tähendus.