Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)

Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10

Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510

Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10

Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10

Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10

Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10

Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10

Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Märt Laur – Inkubaator “Dekadents” (Mardus 2001)

Mõneti strugatskilik lugu, eks seda rõhuta vene nimede kasutamine ja üleüldine irreaalne atmosfäär. On eliit, oligarhid, keda valitsetakse niiöelda karmi käega – kui vaja, määratakse kõrgeim karistusmäär, mille teostamist rahva rõõmuks filmitakse, leiba ja tsirkust. Tegelikult on aga nii, et eliidi mahitusel tegeleb kloonivabrik, kus aretatakse võimumeeste (ja kurjategijate) teisikuid, kelle mahalaskmist siis rahvale näidatakse. Ebaõnnestunud kloonid saadetakse konservivabrikusse ning sealt ülejäänud jäägid omakorda toidetakse karusnahafarmis hõberebastele (kellele sellised jäägid mõjuvad ootamatul kombel intelligentsust tõstvalt). Ühesõnaga, on kloonimine, hullulehmatõbi ja venelik demokraatia üheskoos. Lõpuks puhkeb mäss, mille tagajärjel saavad võimule järgmised kindralid. Nagu ikka.

ulmekirjanduse baas

Märt Laur – Patukahetsuse lävi (Täheaeg 1, 2002)

Igal juhul saab öelda, et autori ambitsioon pole lihtsalt lugu jutustada, vaid teha seda võimalikult mitmekesiselt. Ja tõepoolest, sel jutul on 3-4 keerdu, mis muudavad lugeja vaatepunkti loo suhtes – elajalik vangistus, põgenemine ja peategelase avanemine. Kahjuks on selle teksti toime natuke äraspidine – loo esimene pool on hulga põnevamalt teostatud kui teise poole lahendused.

Et siis väljatorgatud silmadega vangid on osalised miskis košmaarsetes inimkatsetes, millel pole muud seletust kui haiglaslik sadism; kõik need kehaliikmete tehislikega asendamine ja surmahüpped jms. Ühesõnaga, esimeses poole atmosfäär on painajalik ja irratsionaalne. Aga siis ühel hetkel hakkavad peategelase Baini silmad nägema... ja tal õnnestub põgeneda sellest tehnoloogilisest monstrumist – mis korraga osutub asuvat sõda kaotaval Natsi-Saksamaal. Bain jõuab tagasi liitlaste juurde ning saame teada, mis on tegelikult peategelase jutustuses nihu. Miks just selline konstruktsioon autorile oluline on, ei oskagi öelda.

ulmekirjanduse baas

Märt Laur – Appassionata (2012)

Kiiruga öeldes – romaan on romaanim kui romaanivõistluse võidutöö, tekst on tihe ja mitmekesine ja laiahaardeline; romaanil on eepilisust ja sügavust ja vast lihvigi. Aga samas ma ei saa aru, mis rida autor ajab (ja seepärast ehk arusaadavam võidutöö valik). Mis Beethoven, mis itaallaste väljarändamine, mis seitsmekümnendate poliitiline äärmuslus? Mida annab Silvia ja Antonio loole lisaks vendade Pietro ja Enrico rabelemine riigi ja enda hammasrataste vahel? Miks just itaallaste eluolu kahekümnendatest seitsmekümnendateni? Laur on julge ning teinud peategelaseks Silvia, kelle elu keerdkäike saame lugeda lapseeast kuni kõrgema vanuseni, ja lugejana ei oskaks midagi ette heita selle tegelase kui naise toimimisele (kui keegi tegelastest kahtlaselt loodud on, siis vast Enrico). Aga ikkagi, mis värk selle muusikaga on? Kas Silvia on tegelt lapsest saati vaimselt häiritud? On see seisundiromaan, psühholoogiline või hoopiski maagilisevõitu romaan? Ons tegemist kliinilise romaaniga?

Et jah, lugemiselamus jäi segaseks. Ühelt poolt tõepoolest korralikult teostatud romaan, teiselt poolt ei saanud pihta, mida autor lugejale öelda tahab, mis on võimalik sõnum või mõtteviis (Lauri ulmetekstide lugejad jooksevad vast peaga vastu seina). Aga õnneks on see ühe lugeja segadus.

õhtuleht
heli lugemisvara