Daniel Kehlmann – Kuulsus (2009)

Kehlmanni maailmakuulsaks teinud „Maailma mõõtmine“ jättis mulle väga hea mälestuse: oli vaat et ladina-ameerikalik, fantastikast ja nägemustest pikitud vaimukas ja riukalik ajalooline fiktsioon, mis näilisest kergusest ulatus ka väga erinevate tõsiste teemadeni. Nüüd nägin raamatupoes seda Kehlmanni ja ostsin kohe ära. Lugesin, ja kuigi nii liigutavat lugemiselamust ei saanud, siis seegi, alapealkirja kohaselt „Romaan üheksas novellis“, ütleb nii mõndagi huvitavat.

Kehlmann ütleb tänapäeva kohta, ütleb avaralt, antopoloogiliselt, mis ongi teose voorus minu jaoks. Põnevust ei tekita mitte mingid reisikirjad kaugetest ja eksootilistest paikadest, ei – näidatakse seda nii argist meediamaailma, mis erinevatel ekraanidel meie intiimseid elutubasid iga päev säritab. See on maailm, mida valitsevad superstaarid ja showbiz, rahvusvahelised lennujaamad, peentehnoloogia kodudes ja töökohtadel, kõik-ühe-nupuvajutuse-kaugusel ruumioptimism, veeb, sotsiaalmeedia, aliased, Google&YouTube, inglise keel kui lingua franca, hämarad konfliktid kaugetes piirkondades, vandenõuteooriad ja paranoia, bluff, imagoloogia, hävitav iroonia. Üks tekstilõik, mis tutvustab üht kirjanikust raamatutegelast, on päris iseloomulik: too kirjanik pidas ettekande, et: „kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, ning et inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu – religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud. Keegi ei saanud päriselt aru, kas ta [see kirjanik siis] mõtles seda tõsiselt või irooniliselt, kas ta oli nihilist või konservatiiv, kuid just sellepärast avaldati ta ettekanne trükis, selle kohta ilmus igasugu repliike ja saksa kultuuri instituudid kogu maailmas kutsusid teda esinema.“ (20)

Näivus, see, kuidas ja mida maailmale näidakse, käib mitmest novellist läbi. See on justkui praegusele maailmale olemuslik. Ühtlasi nopitagu siit huvi korral ka tõsisem esseteema tõe, reaalsuse, fiktsiooni, vale, manipulatsiooni kohta. „Inimesed, isegi kõige lähedasemad ja tuttavamad, ei märka, kui valetatakse /---/, sest mitte keegi ei pane tähele. Inimesed on heausksed, nad ei eelda pettust. /---/ kõik on ju mõtetes mujal.“ (106) Näivuse kultuur on võtnud meilt tähelepanuvõime ja kriitikameele (või siis on need hüpertrofeerunud paranoiaks?). Moodne tehnika ainult võimendab skisofreeniat: „Kui kummaline, et tehnika on meid asetanud maailma, kus ei ole kindlaid kohti /---/ ja kuna midagi ei saa kontrollida, on kõik, mida endale ette kujutad, põhimõtteliselt ka tõsi. /---/ kus on siis instants, kes selle [tõe] üle otsustab?“ (109)

Inimese jaoks tähendab see tegelikult tohutut üksindust. Traditsioone meenutavad veel vaid harjumused, sidusust ega mingit alust pole. Kõik on võimalik. Näiteks elu topeldada, armukestega žongleerides: „Kaksikelu: elu kahekordistumine. /---/ täielik avameelsus on surm ja ühest eksistentsist inimesele ei piisa.“ (115) Või vastupidi, võib iseennast ära kaotada: selline on lugu maailmakuulsast filminäitlejast, kes ühel õhtul, et saaks klubis rahulikult piigasid piiluda, esineb näitleja, ehk siis iseenda imiteerijana. Üsna halvaendeline on stseen, kus pärast esinemist lohutatakse teda, et „oled küll tema nägu, aga tema hoiakut sa veel ei valda. Vaata rohkem ta filme!“ (51) Pisiasjade kumuleerudes juhtubki nii, et imitaator (vabandust – näitleja ikka) ei suuda enam kedagi veenda, et ta ongi „originaal". Ja ta vist ei usu seda enam isegi.

Siinkohal peaks ära mainima ka teost läbivad mängud jutustamisega, trikitamised autoripositsiooniga jms. Sest võimalusi täiesti on, kui silmas pidada näivuse ja fiktsionaalsuse teemat, eks. Ja nii siis näiteks mõni tegelane ilmubki mõnes teises loos fiktsionaalse tegelasena, või jutustaja vaidleb tegelasega, et mis ta temaga nüüd kõik ära teeb jne. Paraku ei olnud väga veenev see kihistus, kuidagi liiga otsene, näpuganäitav. On huvitavamaid näiteid lugeda. Kuigi, võibolla jäi selles filminäitleja loos midagi mulle peitu. Aga tundub, et meta-värk on siin lihtsalt üks põhilisi asju, millega erinevad novellid „romaaniks“ seotakse. Jah, minu jaoks on see ikkagi pigem novellikogu. Häid novelle on siin.

Ernst Miil ja Andri Luup – Tellis (2010)

Näidendiraamatuid ei trükita just ülemäära tihti. Välimuse ja sissejuhatuse järel arvasin, et tegemist mingi järjekordse pulliraamatuga, siis tegelikult pole see nii mitte (muidugi oleneb lugejast ja tegelikult saab nalja ka). Ja see on kergendus. Kolm näidendit ja üks lühinäidend on laskunud Eesti teatripõllule, kas need kutseliste teatrite lavadele pääseksid, ei oska aimata. Amatöörlikult pakuksin, et Luup on eelkõige näitlejasõbralik autor, nii on dialoogid kenasti kõnepärased ja jooksuhoos. Ja eks lavastaja pea ka omaltpoolt midagi lisama autori esiletõstetud sotsiaalkriitilistele ja inimlikele probleemidele.

Võiks öelda, et näidendites on tegemist väikeste inimeste eludega, kes jäävad korraga jalgu tulemustele orienteeritud ühiskonnale. Siis reageerivad jännis tegelased surve alla jäädes ebakohaselt ja imelikult (õigemini – inimlikult) ning lõhe süveneb (mis samas ei pruugi olukorda senisest halvemaks muuta). Aga kahtlused, kõhklused, mis meie kõigi (?) hingi närivad, pole neist keegi vaba. Noh, turumajanduse kuri lohe õgib ebasobivaid kliente. (Väga veider lõik, 2 lauset on nagu arusaadavad, 2 järgmist mitte just väga.)

“Ülo, Alo ja õlu” paiskab välja päris koffilikke klišeesid, millest muidu nagu normaalses seltskonnas ei räägiks. “Forss minoor” on vast kogumiku nõrgim või õigemini vähepakkuvam, sel olnuks ehk löövust eelmise sajandi lõpus. “Fööniks” mulle vist päris meeldis (aga et lugesin seda öösel napsusena, siis on meeles vaid hea lugemisfiiling). Ja siis on “Tuvi”, mis on pöördes teatriromanss. Täpsemalt küll teatri telgitagustest tänapäeva tingimustes (või siis õigemini universaalne värk – alati on surve müüvamaks toimimiseks). Et kuidas toodet paremini turustada ja millistes tingimustes see võimalik on. Natuke arusaamatuks jäi Transamehe tegutsemine, et mis ja miks teda inspireeris käituma nii (kuigi selline tuiav kuju on tore). Kas tegelased lähtuvad kellestki konkreetsest, on vast kaheldav (ent kindlasti autori tuttavatele nii põnev küsimus!). Aga üpris lohutu mulje jääb sellegipoolest.

(Netist linke otsides selgus, et Luup on teadagi ühe hea filmi teinud, oleks vaid lugemise ajal seda mäletanud...)

“Töö, töö, töö

on väikese inimese mäng,

väikese inimese mäng,

väga-väga tõsine mäng.” (lk 193)

Roald Dahl – Kiisu-kiisu (2010)

Igati traditsioonilised novellid, lõpus kenasti puänt ja kangelane saab vastu näppe või leiab sünge rahulduse. Ja seda kõike katab hõrk pahelisus ja isikupäraselt väändunud maailm. Šefimad tekstid: “Pastori rõõm” (ruraalsed töllud teevad äri linnavurlega), “Georgy Porgy” (traumeeritud vikaar vanatüdrukute võrgus), “Genees ja katastroof” (mis võiks olla proloogiks “Terasunelmale”), “Edward Vallutaja” (Liszti inkarneerumine kiisuks?), “Siga” (geniaalselt kokkav orb, kes sööb suurlinnas esmakordselt liha) ja “Maailmameister” (kuidas saavutada salaküttimise rekordit? Unerohuga). Kui raamatu esimesed lood tekitasid samasugust huvitust nagu oli “Musi mupsti” puhul, siis üks hetk hakkas Dahli masinavärk enda jaoks enamvähem ragisema ja mõnigi kiivas tegelane tõi sära silmadesse. Häbelik vikaar, alaarenenud vegangeenius, pilves faasanid – no mida veel on vaja mõnusaks lugemiseks? Ei ütle. Ja dialoogid? Löövad. “William ja Mary” pakkus 2 ohhood – ühe tundmatuvõitu bändi nimeks on SubArachnoid Space ja ei teadnudki, et tegemist meditsiinilise terminiga (lk 30) ning Kreatiivmootoril on samanimeline lugu, mis on pea sama õudne kui Dahli tekst (millest võiks saada päris hea lühinäidendi).

“PS Ole tubli, nüüd, kus mind enam ei ole, ja pea alati meeles, et lesk olla on raskem kui abikaasa. Ära joo kokteile. Ära larista. Ära suitseta sigarette. Ära söö koogikesi. Ära kasuta huulepulka. Ära osta televiisorit. Hoia mu roosipeenrad ja kiviktaimla suviti umbrohust puhtad. Ja nüüd, kus mul sellest enam tolku ei ole, soovitan ma Sul lasta telefon välja lülitada.” (“William ja Mary”, lk 38)

ulmekirjanduse baas

päevaleht
draakon & kuu intervjuu tõlkijaga

Gustav Meyrink – Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt? (2010)

Matsin arvatavasti rõõmustab, et matsirahvas saab taas Meyrinki maakeeles veerida. Või kes teab, ehk hoopis pärleid sigadele. Osad lood on sodi ehk snoobide maiuspalad, aga bulvarikirjanduse austajana leiab siit nii mõndagi lugemist. “Hathaway lossi saladus” ja “Sarajevo vallutamine” on päris naljakad (nagu intellektuaalne Hašek). “Braahmani tarkus” ja “Kärnkonna needus” - huvitav, kelle/mille stiili autor parodeerib? “Tšitrakarna, suurtsugu kaamel” on muidugi suurepäraselt bushido, abiks igal ajahetkel, Krõlovi valm täiskasvanutele (tahaks kah hõisata “bushido!” mõnel sobilikul korral). “Lilla surm” on hea tulevikufantaasia (hmm, mida peale Hispaania gripi pandeemiat võisid inimesed sellest loost mõelda). “Nafta, nafta” on selline humoresk, et tahaks pigem nuttu tihkuda. “G.M.” on hea kelmijutt, revidendi ja Benderi vaimus. Morbiidsus ja müstika ennekõike, on vast autor mõelnud. Meyrink on üsna maniakaalse olekuga ja see teeb teksti elavaks. Sajanditagune Kesk-Euroopa oli ikka üks veidralt viljakas koht, kõik need Robertid ja Franzid ja Egonid ja Alfredid.

ekspress

Kalle Voolaid – Mootorratturid tulevad kurvist, Till pikalt ees! (2010)

Ehk siis ports nabaaluseid nalju, mida spordikommentaatorid on otse-eetris teinud, nii Eestis kui mujal.

“Ja nüüd finišeerib Berit Aunli, kes on vahepeal saanud lapse.” (lk 9)

“Suusastaadion on tehtud selliselt, et kõik naised käivad siin meie alt tiiru läbi.” (lk 9)

“Oleme oma toimetuses asjad sättinud nii, et olümpiamängud algavad laupäeval.” (lk 10)

“Orienteerumine on sellepärast tore, et siin saavad ka vanemad mehed ja naised selle asja metsa vahel nii ära õiendada, et keegi pealt ei näe.” (lk 11)

“Ja mootorratturid tulevad kurvist, Till pikalt ees!” (lk 13)

“Teesalu tuleb kurvist, Till rattas kinni.” (lk 13)

“Näete, kuidas rootslaste treener nutab õnnest... Ei, tundub siiski, et keegi abilistest on talle näpuga silma torganud.” (lk 19)

“Sealt tuleb üks väga Eesti dressi moodi mees.” (lk 20)

“Tegu on kiireima ajaga, mis kunagi joostud on – aga see ei ole veel nii kiire, kui on maailmarekord!” (lk 22)

“Ja ka selles jooksus on rajal jänes... Ai, ei ole, see on jaapanlane!” (lk 22)

“Mael on hea stardikoht, nüüd võib sõit metsa minna.” (lk 25)

“Huvitav oleks jälgida Kristina Šmiguni ja Bente Skari vahekorda siin tõusul...” (lk 28)

“Tanel on selles suhtes tark mängija, et ta ei vägista ilmaasjata.” (lk 31)

“Ja kuidas korvpallurid ütlevadki? Kunagi peab see pauk ju lahti minema!” (lk 34)

“Jah, muidugi on ka poksis juhtunud vigastusi ja on ette tulnud ka surmajuhtumeid, kuid ükski nendest pole tegelikult olnud eriti tõsine.” (lk 37)

“Mika naeratab nagu mutrivõti!” (lk 38)

“Meesuisutaja patsutas partnerit õlale, justkui tahaks öelda: “Anna andeks, et ma sind jääle ei virutanud!”” (lk 40)

“Ma usun, et paljud meist mäletavad veel seda aega, kui slaalomit sõideti tuti lehvides.” (lk 40)

“Tsenderdus on tehtud, pall omaks võetud ja surmatud koos Indrek Zelinskiga.” (lk 45)

“Teiselt äärelt proovis trahvikasti siseneda hispaanlaste kaitsja, kuid teda ei pannud keegi tähele.” (lk 47)

üksik uitaja

Adena Sepp – Sädemed tuha all (2010)

Eelmiste raamatutega võrreldes selline muutus, et vaatepunkt lähtub meeste rohmakast maailmast. Ehk siis kangelaseks on töökojas autosid ja muruniidukeid parandav tubli maapoiss Kevin. Elu nagu ikka suviselt romantilisel Saaremaal, meri ja purjutavad mehed ja soe udu. Kevin ei purjuta, Kevin parandab autosid ja Kevini vanavanemad kardavad juba vaikselt, et poiss jääb vanapoisiks. Aga ühel hetkel jõuab Kevin moraalse lahkteeni – kas olla edasi ülemuse naise poolt kasutatav või armuda hoopis nääpsukesse üliõpilasneidu. Nagu ikka, valib mees noorema liha. Ja puhkeb siivas kirg. Noored suhtlevad omavahel kui vanades romantilistes filmides, ikka väike naljategemine ja salajane õhkamine ja mida kõike veel (aga mitte kõike, tibi tiba pips). Või noh, ütleme, et elu on siin raamatus vanamoeline ja ümar (kuigi jah, maailm on tõepoolest veidrikke täis, miks mitte siis kaks sellist ei võiks kohtuda selle raamatu lehtedel).

Kõik ilus saab korda otsa. Raamatu lõpupoole tuleb siis tagakaanel lubatud kriminaalne värk. Ja mitmed saladused tulevad päevavalgele, aga hoopis teises valguses (millises siis? Ütleks, et halvas). Aga äkitselt kriminaalne värk laheneb ja loo finaal on (eelviimasel leheküljel!) selline, et võtab peale musta masenduse peatükke (milliseid tagasilööke noor armastus ometi saab!) suurest rõõmust mu jalust nõrgaks ja tekitab, teadagi, usku inimkonda. Milline kena tänapäevane muinasjutt, ja mõnusalt hõlbus lugemine. Kui Laidla puhul tükkis aegajalt esile mingi šokeerimisvajadus, siis Sepp võtab asja rahulikumalt ja lihtsalt jutustab lugu, mis võiks pakkuda tuge. Rahulik romantika.

Isaac Asimov – Robotid ja impeerium (2010)

Lugu siis sellest, kuidas välisilmlased tahavad Maad hävitada. Sest endistele maalaste järglastele ei meeldi kaasaegsed maalased. Kes on räpased ja nahaalsed. Kurikaelte vastu astuvad kaks robotit – Giskard ja Daneel (sest eelmiste raamatute peategelane detektiiv Baley suri mingi 200 aastat tagasi). Kas ja kuidas õnnestub Maa päästa, sellest ei räägi. Aga finaal pakub üllatuse, sellest räägin.

Asimov on masinlikult ulmeline ehk treib ulmekirjandust (niisiis, rõhuga ulmel), pole siin mingeid krutskeid ega midagi, lihtsalt tekst, mis modelleerib võimalikku tulevikumaailma ja probleeme, mis võivad seal (ja siin) esineda. (Muidugi on raske eeldada, et robotite omavaheline dialoog saab olla midagi muud kui monotoonne joru.) Kunnasele sarnaselt on Asimovil tähtis uute planeetide elukõlbuliseks muutmine (ehk terraformimine); erinev on aga see, et kui Kunnase galaktikas möllavad muuhulgas teised mittehumanoidsed kosmoserassid, siis Asimov on jätkuvalt ufotu (nende 2 autori vaheliseks värdvormiks oleks ehk Strossi transhumanistlik värk, kui nüüd mälu ei peta).

Esimesed 100 lehekülge on üks paras tuim panemine, ärimees ja kapten ja elupõletaja DG ilmumine teeb viimaks teksti palju elavamaks (asi lõppeb üsna oidipuslikult, kui Giskard ja Daneel asuvad raamatu lõpus Gladiat kaptenile kaela kupeldama – ehk siis Baley vereliini järglane pidanuks asuma patusuhtesse esiisa Baley kunagise kosmosearmsamaga (välisilmlased elavad teatavasti maalastest oma 4 korda kauem)). Kihutatakse kosmoselaevadega nelja planeedi vahet ning saab mürtsu ja pauku. Aga seda robotite kena ja intellektuaalse ja sõbraliku vestluse saatel (vahel tahaks ise neile robotitele nuiaga virutada, kui nad kordavad oma vestlustes“sõber Daneel” või “sõber Giskard”). Omamoodi kõhe, et aasta enne Tšernobõli katastroofi ilmunud raamatus räägitakse tuumalõhustamisreaktori õnnetusest kui mingist utoopilisest kataklüsmist (lk 326). Ahjaa, ka Daneel ja teised robotid töötavad tuumareaktori toel (lk 307).

No sedasi siis. Väike kivi kirjastuse kapsaaeda, näpukaid on mõneti.

“Ta peatus.

“Ära jätka,” sosistas Giskard ehmunult.

“Ma ei jätka,” ütles Daneel, hääl pisut krabisemas.

Järgnes pikk vaikus. Kulus palju vaeva, enne kui nad oma mäslema hakanud positronkanalid jälle korda said.” (lk 136)

ulmekirjanduse baas
nuxxbooks

Väino Tõnisson – Kelleks sa tahad saada? (1974)

Karjäärid eelkooliealistele: tütarlaste võimalusteks on aednik, õmbleja, arst, müüja, karjatalitaja, kunstnik. Poeglastele on autojuht, militsionäär, meremees, maaler, lendur, ehitaja ja vist ka pagar, aga see on üpris feminiinse välimusega tegelinski. Raamatus tekst puudub, on vaid esikaane küsimus ja tagakaane vastused – kelleks sa tahad saada (kuidagi ülbelt otsekohene küsimus). Ise valiks vast lenduri elukutse, sest kes meist poleks näinud siivutuid telesarju lennuseltskondade hoogsast elust. Omaette vaatamisväärsus on laste riietus, mis tuletab meelde, et tore on mittelaps olla. Teksti lugemiseks kulus paar sekundit, piltide vaatamiseks paar minutit ning nii sünnibki järjekordne surematu loteriipostitus. Selline on sinine esmaspäev ja welcome to the desert of the real.

Terry Pratchett – Liikuvad pildid (2002)

Oli soov lugeda Ankh-Morporki toimimisest, aga siin raamatus seda minimaalselt. Vimesist ei sõnagi, kolmel korral vilksatavad Colon ja Nobbs. Tõsi küll, troll Detritus on üks peamisi tegelasi (hmm, mitte ei mäleta, kas ta armusuhtest hilisemates raamatutes juttu on). Huvitaval kombel on siin Dibbleri nõbu, muudes teostes vist ta sugulasi küll rohkem ei mainita. Tuleb välja, et Vetinari on suisa nii inimlik, et teda on võimalik mõjutada filmimaagiaga. Siin siis esmakordselt rääkiv koer Gaspode (keda hiljuti kohtasime siin), kes küll raamatu lõpus inimkõneoskuse kaotab. Tuhandest elevandist on kahju, mis kurb saatus neid arvatavalt ootas seal kaugel ja võõral maal.

ulmekirjanduse baas

Hendrik Relve – Puude kuulaja (2010)

Kui just oli juttu kiviga, siis siin räägivad puud oma olemisest ja minevikust. Tegemist pole siiski Ira-Lenki tüüpi metafüüsikaga, vaid kena kinkeraamat Relve piltide ja jutuvestmisega (no kinkeraamatud pole iseenesest kenad, eks, aga mõni on kena). Õrn seos on siin Kõivupuu raamatuga, sest puudel on vanasti olnud ikka inimestega üleloomulik side. Puud on muidugi vägevad ja erilised ning tõepoolest tekib väike tahtmine neid millalgi ise silmitseda. Eriti hullud on need – Rasina hiidremmelgas (lk 33), Pältre lühterkuusk (lk 41), Vanale pärn (lk 73) ja Ülendi äbajumal (lk 87).

“Oti Mõtsik

Siin ma nüüd mõlgutan nõutult omaette ega oska enda kohta midagi arvata.

Kuidas sattusin siia, Oti talu maale, keset teeäärset lagedat?

Kes on mu ema, kes on mu isa?

Kas olen kasvama läinud linnu poetatud seemnest või inimkäte hoolest?

Maitse mu õunavisse. Nad pole nõnda kribalad ja kibedad kui ehtsal metsapuul, aga sama trullakad ja mahlakad kui ausal aiapuul ammugi mitte.

Ei ole ma see ega teine.

Kuidas olen jaksanud elada tervelt kolme sajandi vanuseks ja kasvatada nõnda priske tüve, et seda ulatavad vaevalt ümbert haarama kolm inimest?

Ükski õunapuu pole siinmaal sedaviisi teinud.

Olen rikkunud kõiki piire, mis ühele ontlikule Eestimaa õunapuule kohased ja sellepärast olgu mu nimi tõesti Oti Mõtsik, nagu ümbruse rahvas mu ristinud.” (lk 96)

päevaleht

Terry Pratchett – Vahid! Vahid! (2002)

“Nad tõmbusid ettevaatlikult tänavat mööda pisut kaugemale, kus puu ragin ja puruneva klaasi klirin nii võimas ei olnud, ning hoidusid hoolega üksteisele silma vaatamast. Vahel kostis kõrtsist üksik karjatus ning iga natukese aja tagant salapärane kumin, justkui lööks keegi põlvega gongi.” (lk 71)

Esimene Vahtkonna-seeria raamat siis. Huvitav, kas see lohe on destruktiivseim värk, mis Pratchetti raamatutes Ankh-Morporki linna tabas? Igatahes hulk maju sai mahapõletatud ja laiakslitsutud, ja eks vähe loogiline ole, et mingid õnnetud neisse jäid (mis on üks palee linnaosadega võrreldes). Omaette ooper on patriits Vetinari, kes on siin suisa inimlik, tõstab paluvalt käsi ja vahel anub tähelepanu ja muud sellist; huvitav millises raamatus toimub Vetinari olemuse radikaliseerumine, siin on ta küll üsna sarnane teiste austatumate linnakodanikega. Ning pole juttugi, et patriits oleks õppinud Palgamõrtsukate Gildis jne.

“Nende selja tagant kostev kabjaplagin teatas Ramkinite kaariku saabumisest.
“Mehed?” küsis Vimes kõhklevalt, üritades pilguga läbi udu puurida.
“Seda kahtlemata,” vastas seersant Colon.” (lk 200)

ulmekirjanduse baas

Michal Černik – Kes ehmatab ploome (1991)

Luuletus kiilanejatele.

VIIMNE JUUS

Aidake, on asi hull!

Kes mu juust on näinud?

See jäi kammi külge mul

ja on kaotsi läinud.

Annan mõne tundemärgi,

leiate ta nende järgi:

ta on peenike ja blond

ja tal puudub ülikond,

ta on detsimeeter pikk

ja on nelikümmend aastat vana,

üks ots keerdus on

tal kõverana.

Kas on elus ta

või juba surmasuus?

Palun aidake, ta oli

mu ainus juus!

Nii ütles pea.

Kui keegi teaks,

oleks hea,

muidu muutun häbist kiilaspeaks.

(lk 9)

Pärna illustratsioonid on ikka geniaalsed.

Hando Runnel – Vee peal käimine keelatud (2011)

Kas tänavust Loomingu Raamatukogu võib kaanekujunduse järgi kutsuda Lillade Raamatukoguks? Igal juhul, huvitav värvivalik, väga vikerkaar.

Jutukogu avab lühilühilugu “Kivi”, mis on tõeliselt kivis jutt ning arvatavalt selle aasta üks parimaid lühijutte üleüldse. Selles veendumiseks lugege ise:

“Kivi

Olin laps, aga mäletan selgesti. Läksin paljajalu mööda külavahetee tolmust äärt, et oleks pehmem. Läksin, ja siis nägin oma jalgade ees teel valget kruusakivi munakat. Ütlesin talle: tere, kivi. Kivi vastas ka. Küsisin, mis ta teeb. Kivi ütles: ei midagi, aga et ta tahaks mulle haiget teha. Küsisin, kas ta tahab sellepärast, et ta on kivi, või on ta kivi ja tahab sellepärast. Ta ütles, et ta on kivi. Ütlesin, et eks tehku siis. Aga kivi ütles, et tema ei saa, tema ei liigu. Ta tahtis, et ma ise lööksin oma varba vastu teda, siis tema saaks mulle haiget teha. Aga ma olin seisma jäänud ega saanud enam niisama heast peast oma varvast vastu kivi lööma hakata. Ma ütlesin, et oodaku, ma tulen homme uuesti ja siis löön täie hooga oma varba tema vastu ja tema saab mulle siis haiget teha, kui tahab. Teisel päeval ma läksin joostes, aga kivi ei olnud enam. Suuremad poisid olid vahepeal teinud kivisõda. Mitte üksteise pihta, vaid telefonikannude pihta tee ääres. Telefonikannud olid kõrgete telefonipostide otsas ja nad hoidsid üleval telefonitraate. Aeg-ajalt korraldasid poisid telefonikannude pihta täpsusviskamist ehk sõda. Neljast kannust olid kolm katki saadud. Ma tundsin, et mu süda hakkas valutama. Kivi oli ikkagi mulle haiget teinud.” (lk 5)

Jaan Koorti ja Georg Otsa teemalised filmistsenaariumid panevad õlgu kehitama, aga noh, on siis on. Kogus on juttu veel Arrakust ja Merist, sügisest ja tüdrukutest. Runnel peitub lihtsameelsuse taha, aga nii mõnigi tekst on päris hea proosa. Näiteks “Seitse õde”. Või “Raiutud mets”, mis on päris hea õõv lugu, seda võiks suisa lahterdada “mulgi õuduseks”.

Algsest skepsisest hoolimata on raamat päris pandav. Uskumatu.


sehkendamine
lugemik

Tiit Tarlap – Tuleriitade öö (2010)

Ohoh. Kohe ei tule pähegi, kas eesti kirjanduses leidub kauboiromaani (on – spagetivestern). Esimestes peatükkides jäi küll karp lahti, et mida värki. Mis on tore. Püstolikangelane Hank Horler, kel hüüdnimeks Armageddon, saabub peale pikki aastaid ringikolamisi ja põgenemisi sünnilinna vanaisa pärandust välja nõutama. Sest noh, ainus pärija ja vanaisale südamelähedane. Ootamatul kombel selgub, et ta saab ajalehe, farmi ja ühe salapärase käsikirja. Võib öelda, et Hank tunneb ebamugavust, kuna kohe algusest peale kistakse ta ühte jamasse. Ja siis järgmisse. Ja järgmisse. Kõik on kahtlane! Kõik salatsevad! Teda tahetakse vandenõudes ära kasutada või maha koksata! Aga õigel mehel ikka revolvrid tohludes ja üleüldse hakkamist täis.

“Saa sinagi aru, et minuga on viimastel päevadel üht-teist juhtunud. Mind püüti lihtviisil võsast maha lasta, mis ei tohiks sulle saladuseks olla. Mu farmi rünnati. Ma ütlesin ära uskumatult jaburast rahamäest, kuna mulle keelduti ütlemast, mille eest seda õieti makstakse. Siis püüti mind jalamaid otsitud ettekäände abil trellide taha saata ja mul tuli kuue tunniga organiseerida vastuseks trükisõnaline pomm, mille puhul pole veel teada, kelle see tegelikult õhku laseb. Lisaks viibisin vahepeal ma ei tea kelle vaimu jõul XVII sajandis, sain sealt kaasa põletusarmi ja mõned ebainimlikud omadused, mida ma kelleltki pole palunud, ja kuuldatavasti põleb just praegu mu maja maha. Vabanda, kui midagi meelest ära läks.” (lk 312)

Plaksti moondub kõnnumaa illegaal 2 päevaga ajaleheomanik-farmer-müstikuks. Suguvõsa pärandatud käsikirja lugedes-kogedes omandab Horler äkitselt “meeltekompimisvõime”. See aitab pokkerit mängida ning tuvastada, et linnas märatsevad vaikselt omavahel vabamüürlased ja jesuiidid. Kes siis aegajalt püüavad Horlerit olematuks koksata või elus hoida. Trall käib õigemini ühe jahesexy preili ümber, kelles peaks olema koondunud oma esiemade salapäravärk. Horler püsib päris kaua ühes tükis – kuni kogeb väikest köndistamist. See äratab temas õiglast ja metsikut viha. Ja ta muutub (ettekuulutuse järgi ja piltlikult) Armageddoni nimeliseks loheks ning otsustab linna puhastada mõlemast ristisõdijate kambast. Meest sõnast, härga sarvist.

“Ta oli võitnud. Aga mille? Surmale määratud linna? Kas see oli midagi, mida ta tahtis? Isegi ainus tüdruk, kellest ta kogu elu jooksul tõeliselt hoolima oli hakanud, pööras temast ära ja oli nüüd läinud. Ja teine samasugune, kellest oleks võinud hoolida, Dii esiema Dana, oli põletatud sajandite eest tuleriidal.” (lk 488)

Selgituseks tuleb öelda, et algul mainitud “kauboiromaan” pole muidugi üleüldse korrektne lahterdamine. Aga mis jääb selgusetuks, on see, kas tegemist paroodiaga kõiksugu vandenõuteooriate põnevikest või siis see ongi autori tõsimeelne fantaasialend (no muidugi ei saa nii mustvalgelt hinnata, muarust on siin mõlemat – vist). Igatahes jääb see vabamüürlaste värk sutt motiveerimatuks või poogituks. Tekst on väga ameerikalik, pea sajanditagune kõnnumaa olustik – et võiduteed alustavad jõuvankrid jms; aga hobused ja püstolid veel suure au sees. Ja üpris kiriku- ja usuvastane tekst. Horler-Armageddoni viha sarnaneb mõneti Besteri kangelase kättemaksuaktsiooniga. Tarlapi Trackhill meenutab pisut Faulkneri kolkalinna. Ehk ka õrnalt Woodrelli kantrinoiri. Hiljuti loetud salapärakirjandusest meenub hoopis teisest ooperist Raitari põnevik. Aga need seosed on muidugi meelevaldsed ja mitte päris tõesed.

Kui Tarlapi eelmine romaan oli vägagi wunderbar, siis seekord pole just päris minu teetass. Aga – ikka on rõõm lugeda eesti autori eriskummalist romaani.

“Sõjas ei ole kaotajaid ja võitjaid. Seal on ainult surnud ja kaotajad.” (lk 502)

ulmekirjanduse baas

Henno Käo – Vares Villemi reis maailma lõppu (1993)

Käo vareste kehasid paistavad sulgede asemel katvat kalasoomused või vaalanahk, on teised sellised potsakalt aerodünaamilised, ee, linnud. Ja jänes on kui vesipeaga retriiver. Saame siis teada, et varese maailma ääreks on meri ning maailmalõppu ei tulegi. Tänu käppadega vehkivale rebasele õpib Villem lendama ja see ongi peamine, lapsed, energiajoogid ei anna kellelegi mingisuguseid tiibu, mis kannaksid sind ootavasse taevalaotusse.

Hanno Ojalo – Rapa Nui (2009)

Nii kõneles Mikluhho-Maklai: “Rapa Nuil juhtub väga sageli enesetappe ja kõige tühisem põhjus viib elust lahkumiseni, kusjuures kindlas veendumuses, et enesetapja hing satub kohta, kus ta saab imeilusad ehted, head toitu ja armunud naisi; kõigi nende hüvede saavutamiseks viskuvad pärismaalased järskudelt kallastelt teravatele kividele.” (lk 74)

Kogemata sai lugemiseks vale raamat valitud – huvitab üks väike pärimuskild tulemaalastest (millest mõned aastad tagasi kuskilt ajalehest lugesin), aga meeltesegaduses sai korraks arvatud, et kild käib rapanuilaste kohta. Nojah.

Et Lihavõttesaar on sama suur kui Muhumaa (lk 7), äratab ikk imestust, et omal ajal sinna niipalju võimuvõitlusi mahtus (mõelda vaid, mingi hetk tegutses näiteks 10 hõimu), aga noh, kui oled maailmast eraldatud ja sigitakse nii mis hullu, mis muud üle jääbki. Et tegemist pole just paradiisliku paigaga, on päris ootamatu, kui kiiresti peale kataklüsme (epideemiad, sõjad, orjusse viimised jms) seal rahvaarv taastus. Ojalo viitab üsna kohusetundlikult teistele autoritele (kes ei pruugi samas kajastuda raamatus toodud kasutatud kirjanduse nimestikus) ja see on kena. Noh, selline ülevaatlik teos Lihavõttesaarest ja teema ongi ehk sellega ammendunud. Muidugi mitte juhul, kui fännad Atlantist ja maaväliseid tegelinskeid.

Olaf Kuuli – Fontanka ja Moika vahel (2010)

“1936. a alguses saabus J. El[t]ermann ootamatult Kopenhaagenisse ja otsis kontakti Looringu ja Särega. Oli mingi võimalus toimetada Eltermann Taani kommunistidest meremeeste abiga NSV Liitu. Kuid see variant ei meeldinud Looringule. Ilmselt kartis ta, et Eltermann võib NKVD-s (kuhu ta oleks muidugi NSV Liitu jõudmisel kohe sattunud) hakata rääkima igasuguseid asju – nii tõtt kui ka valet – EKP tegevuse ja ka Looringu kohta. Sellel oleksid võinud olla ebameeldivad tagajärjed. Ilmselt seetõttu otsustas Looring tappa Eltermanni Taanis. Mõrva viisid läbi L.Looring, K.Säre ja Saaremaa meremees A.Vakepea (hukkus hiljem Hispaania kodusõjas).” (lk 89-90)

Kuuli annab ülevaate loo eesti kommunistidest Nõukogude Venemaa alguskümnenditel. Raamatus kirjeldatud sündmustik on iseenesest kui torm veeklaasis – käib mingi marginaalide omavaheline jagelemine, selgelt totter utopism, mis suuremate suva all. Muidugi, see mida kommunistid tegid Vabadussõjas ja sellele järgnenud põrandaaluses möllus kuni detsembrimässuni on igati tähelepanuväärne nähe (sellest on loodud filme nii nõukogude- kui euroliiduajal!); ent siinses raamatus on peatähelepanu parteipoliitilistel jagelemistel Nõukogude Venemaal aastatel 1919-1938, mis tähendab siis koosolekute pidamist, kaebamist, deklaratsioone, pealekaebamist ja portsude viisi nõukogulikke lühendeid. Eestlastest kommunistid vähemalt said endale kaubelda residentuuri Kopenhaagenis (mis küll kellelegi inimväärikat lõppu ei toonud). Peab vast olema lähiajaloolane, et selle raamatu finesse tabada. Trükiapsakaid on palju, vähe põrandaalune mulje jääb raamatust niimoodi.

Raamatu kokkuvõte: “Eesti kommunistide pikaajalised sisetülid olid seotud võimuvõitlusega VK(b)P-s, ÜK(b)P-s ning Nõukogude Liidus valitsenud totalitaarse režiimiga.” (lk 99)

Leo Kunnas – Gort Ashryn III. Rahu (2010)

Sina, kallis lugeja, kes sa armastad Jane Austenit ja Boris Viani ning kevadeti ojakestes paberlaevukesi ujutad, see raamat on sulle! Banzai! Siit võid lugeda südamelähedasi mõttearendusi perest ja armastusest ja kodust ja turvalisusest, armsasti ja heroiliselt. Tunded, mis on suuremad ja igikestvamad kui taaskloonitav elu! Irv, kes ikka naaseb oma duubelraseda (tehis)naise juurde, pakkugu võõrad võrgutajad talle kui tahes palju maid ja ilmu, aga ei, teda ootab armastus, mida sõjamehed tavaliselt ei koge. See on üks sirge seljaga mees, kelle mõtteid tasub lugeda (tõsi küll, ta pidi üks hetk ära vahetama peast allpool asuva keha – aga tähtis on sisu, mitte vorm!), see on mees, kes teab õigust ja õiglust. Ja on valmis psii-impulsiga ajusid lödiks laskma, seda Maa Föderatsiooni nimel.

“Kui lapsed on kasvanud suuremaks, räägiks mu naine neile, milline kangelane oli nende isa. Aiša ütleks neile kindlasti, kui väga ma neid armastaksin, kui veel elaksin.
Nad ei saaks kunagi teada, et tegelikult olen kõigest salajane mitmenaisepidaja, kelle vastu võidelda oli mu naise igapäevane töö.” (lk 223)

Nojah, eks see raamat ootamatul kombel emoulme ole. Otsest möllu polegi (kui alguse Termopüülide ja Stalingradi lahingusimulatsioonide ballastlikud kirjeldused välja jätta; ja ehk ka antiainega ajarännulabori olematuks muutmine), üleüldine mõtlemine on muidugi militaarsest vaatenurgast lähtuv, aga ikkagi, silma jääb eelkõige see, et paitatakse hingekeeli hella lembekeelega ja magus romantismus põksutab südant nii mis hullu. Mis on autori poolt huvitav julgustükk või meeltesegadus ja tekitab sportlikku huvi, et kas see romaan võiks võita kolmanda järjestikuse Stalkeri või on ehk hääletajaile läila (kahju, et 2010 oli eesti ulmeromaanide poolest niru aasta, ei teki suurt võrdlusvõimalust; igatahes ulmebaasi kirjutajad sulavad üsna üksmeelselt).

Raamatu tipphetkeks on vast Anton Irve vestlus kuuejäsemelise rassi saadikuga (kes kunagi olnud ta vangivalvurgi) inimtsivilisatsiooni arengust ja infokild supertsivilisatsioonide järgmisest võimalikust kokkupõrkest (kõlaks kui järgmise raamatu võimalik stsenaarium, aga noh, magus unistus). Kunnas kirjutab Maa Föderatsiooni majanduskriisist, millel on ehk kergeid allusioone meie praeguse armsa majanduskriisiga (oeh, tuleb välja, et sama juttu kirjutasin eelmise raamatu puhul). Ja nagu ikka, võib lugeda mitmel korral õige sõjamehe definitsiooni ja valemit. Kiidetav, et teos on igati korrektse teostusega ja leidub väga vähe näpukaid. Omaette ooper on illustratsioonid, mis juba esimesest raamatust hambusse jäävad.

Kokkuvõtteks – eelnevast kiuslikust torkimisest hoolimata on see huvitav triloogia ja kadestan lugejaid, kes saavad selle järjest läbi lugeda. Kunnasel on nägemus ja ta on selle kindlalt teostanud. Kolmas osa viitab, et autor ei peagi strateegiliste ja militaarsete ulmade kätte jääma, vaid võiks veelgi laiema haardega kirjutada. Kui nüüd mälu ei peta, siis selle triloogia parimaks osaks osutus ehk teine raamat (möllu ja värki!). Esimesel omad puudused ja ausalt öeldes ei suuda veel selgeks mõelda kolmanda osa kaalukust. Aga tonnaaži leidub.

ulmekirjanduse baas
jakobi tegemised ja toimetamised
pimeduses ja valguses
trash can dance
reaktor

Javier Marias – Kirjapandud elud (2010)

Loomingu Raamatukogu poolt üpris meelelahutuslik tõlkevalik. Marias jutustab siis lugusid teadatuntud kirjandusinimeste eludest, mis pole just ilmatumalt poliitiliselt korrektsed. Nagu ikka, selgub, et kirjanikud võivad parajad tolvanid olla. Tsükkel “Tabamatud naised” on eelmiste tekstidega võrreldes üsna elutu (õnneks on lood lühikesed). “Täiuslikud kunstnikud” ehk portreede analüüs on selline, et... nojah, Marias analüüsitavad pildid on parema kvaliteediga kui siin raamatus esitatu, ju siis selles kõrge fantaasialend, millega ei tahaks alati nõustuda.

Nojah, selline kerge lugemispala, normaalne meelelahutus.

“Conrad abiellus alles kolmekümne kaheksaselt, ning kui ta pärast mitut tutvumis- ja sõpruseaastat lõpuks abieluettepaneku tegi, kõlas see niisama pessimistlikult nagu paljud tema jutustusedki, nimelt teatas Conrad, et tal pole enam palju elada jäänud ning et tal puudub vähimgi kavatsus lapsi saada. Alles seejärel poetas ta optimistlikult, et siiski võivad nad Jessie'ga nii mõnegi õnneliku aasta koos mööda saata. Pruudi ema kommentaar pärast esimest kohtumist väimehekandidaadiga kõlas: “Ma ei saa aru, miks see mees üldse abielluda tahab.”” (“Joseph Conrad maismaal”, lk 19)

“Kuninganna kahtlusi jagas ka Tolstoi, kui oli näinud Turgenevit ühel tormilisel sünnipäevapeol kaheteistaastase tüdrukuga kankaani vihtumas. Krahv Tolstoi märkis tol õhtul oma päevikusse karmilt: “Turgenev... kankaan. Kurb.” (“Ivan Turgenev ja tema kurbus”, lk 53)

“Esimest korda Janiga välja minnes Lowry komistas ning mõlemad kukkusid ja veeresid mööda Generalife aedu, kuni Lowry naise otsas maandus. Jan uskus kindlalt, et noormees ei jäta kasutamata juhust teda võrgutada, kuid too kasutas juhust hoopis selleks, et naisele oma seni ainsana ilmunud romaani “Sügavsinine meri” sisu jutustada.” (“Malcolm Lowry hädas”, lk 75)

bukahoolik
lugemik

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (2010)

“Melchior on muidu tubli mees, jumalakartlik ja usin, teab pühakutest rohkemgi kui mõni piiskop, aga kui ta endale mõne mõtte, mõne kuriteomõtte pähe võtab, siis pöörab ta ära. Tema silmad hakkavad kilama ja ta tormab ringi, kuni on oma mõrtsuka leidnud. Jah, linnaõhule teeb see head, aga mõnikord need Melchiori meetodid...

Ja nüüd oli ta jälle ühe vaga venna purju jootnud.” (lk 178)

Nii tõsine tapmisraamat, et vaikselt sooviks vahepalaks mõnd Hargla kergemat või humoorikamat teksti lugeda (on üldse lootust, et lähiaastatel mõni selline raamat ilmuda võiks?). Kuna pole just suur kriminaalromaanide lugeja ning peale esimest raamatut on keskaegne ainestik enda jaoks ammendunud (no tavaliselt ei huvitu ilukirjandus-realistlikust keskajast; teine asi on muidugi fantaasiakirjandus), siis see gooti krimka just suurt meeleliigutust ei äratanud. Mälu järgi tundus esimene raamat olevat mängulisem ja mitmekesisem, siin käib nagu vaid puhtalt mõrvade uurimine-puurimine; Melchior on üks asjataja, käib ja ümiseb. Nagu ikka, on osad tegelased parajalt tiirased ning naiste saunajutud kõlbavad vaid täiskasvanute silmadele (nali, nali). Raamatu humoorikaim hetk on vast vana munga Lodevicusega jamamine. Huvitav on keskaegse linnaruumi võrdlemine praegusega. Ja noh, lahendus pole just etteaimatav (ja seda õudukam see on, muidugi, Zed's dead, baby).

“See lugu, Wentzel, see lugu on ebamaine lugu, see on koletu, see on õudne, ja mu hing nutab valust, kui ma selle peale mõtlen. Et seda uskuda, pead sa enne uskuma, et deemon võib maa peale tulla, et Saatan on röövinud inimese hinge ja pannud selle asemele ainult õeluse ja vihkamise.” (lk 259)

Arvamised on muuseas põnevad. Enamus kiidavad seda raamatut paremaks kui avaosa (millega ei nõustuks, muarust on tekst tuimem või noh, korralik; aga võibolla lihtsalt hetkel enda mingi elutüdimus ei pane millegi peale kulme kergitama), Sulbi puhul ei saa aru, kas ta teeb nalja, ning Kalvet on huvitavalt kriitiline. Toredalt lai retseptsioon. Heh, soomlane soovitab Melchiore tõlkida, kuna sealsetes keskaegsetes linnades polevat ainest siuksteks krimkadeks. Ja veider, et nii vähe linke leidus, oma arust näinud rohkem raamatukajastusi.

loterii
sehkendamine

õhtuleht

never judge a book by it's movie

need read
bukahoolik
lille ulv i en stor värld

postimees

päevaleht

1977+33

Möödunud 2010. aasta lugemiselamusi meenutades tekkis üks kõrvalmõte. Et huvitav, tihtipeale räägitakse lugemisest kui millestki äärmiselt isiklikust ja erakordsest. Raamat viib justkui reisile mingisse paralleelmaailma või uutele maastikele, mille käigus tehakse siis vahel lausa erakordseid avastusi ka iseendas. Raamat kui alternatiivne nägemisviis, mille abil nii ümbritseva kui iseenese argisusest ja piiratusest välja murda. Noh, tõsi.

Kuid sellise isikliku elamuse kõrval on lugemine ju ka väga sotsiaalne tegevus. Loetakse seda, millest räägivad sõbrad-tuttavad, mis on „ringkondades“ oluline (ja ka vastupidi: millest keegi midagi ei tea või ei taha teada). Me ei loe mida iganes. Ja teiseks: me ei lase unustada, me saadame loetut sootsiumisse mingil viisil alati tagasi, nii et see püsib kultuuril ikka meeles.

Igal raamatul on oma kontekst, kultuuriline orv, kust seda haarata oskavad vaid need, kes teavad. Ja iga raamatuga lohiseb kaasa oma seosteniidistik. Valikud on sotsiaalselt motiveeritud. Ootushorisondid, tõlgendused, subkultuurid, mis kõik veel. Ühesõnaga, loeme, et ehitada iseennast – kes vettinud küprokplaatidest, kes poleeritud graniitlahmakatest, ses plaanis vahet pole, kõik loevad midagi. Ja ühtlasi kirjutame loetut sootsiumisse tagasi, saates sõnumiga välja ka jälgi iseendast. Julgemad pommitavad end riiulist haaratud juhusliku lugemisega, panevad ennast kurioosumitega proovile, loodavad üllatudes ergastuda ja rikastavad ümbritsevat piireavardava keemiaga.

Aga olgu, aitab konstruktivismist. Nimesid palun, publik nõuab verd! Sestap valik aasta jooksul loetust, mis mul tegelikult väga palju laiem polegi.

François Mauriac – Endise aja nooruk
Ilmselt rehman omas piiratuses liig laia käega nüüd, aga ütleme, et on selline Flaubert`i laadis jutukogu tõsiselt uskliku kirjaniku käe alt. Mis hämmastas, oli see, et mõni lugu jäi oma peen-katoliiklike tundevirvete ja dilemmade lahkamisega kohati lihtsalt arusaamatuks. Ise olen ka ju ikkagi „möödunud sajandil“ sündinud ja ülikoolis käinud, aga lihtsalt ei valda kaduvikku jäänud tõsiuskliku ajastu sõnavara, mõistestikku, valikuid. Kas maailm muutus tõesti nii palju tol sajandil, et aastasaja alguses kirjutanu jääb lõpu poole sündinule mõistetamatuks? Päris nii ilmselt muidugi mitte, aga minu ruumis siiski käibelt maas nagu nostalgiline eesti kroon, antiik.

Anti Saar – Tekste siledast ruumist
Tajukeskuste ajukeemiat modifitseeriv intriigita, loota ja tihti tegelastetagi jutukogu, mis käib ühes suunas Pereci jälgedega.

Amélie Nothomb – Jahmatus ja värinad
Ryū Murakami – Misosupis
Üsna haaramatu ja eksootilisena püsiv Jaapan. Jahmatus on ilmselt mu aasta lemmiklugemine. Muuseas, tean inimest, kes seda raamatut võib peast tsiteerida. Mu enda artikkel neist teostest siin.

Italo Calvino – Palomar
Meistri mõtisklev, äärmiselt uudishimulik hilislooming on pikema vaatluse all siin.

Aleksandr Puškin – Teekond Arzrumi 1829. aasta sõjakäigu ajal
Aleksandr, teate, on kohati paras kelm. Aga no mis sa ära teed, reisides juhtub kõike. Kirjanikuhärra käis Türgimaal, sai ammuigatsetud välismaal ära käia – ja mina samal ajal Berliinis. Lennukiga on tõesti muretu reisida.

Jakub Kolas – Kits sarapikus
Leidsin juhuslikult vanematekodu pööningult, kunagi õppisin selle raamatuga lugema. Ikkagi lugemisaasta.

Hermann Broch – Esperance
George Saiko – Triivimisi
Kesk-Euroopa klassikalist modernismi. Saiko raamat jäi pooleli – paarkümmend aastat viimistletud, ilmselt siis ideaalseks häälestatud suurteos jäi suvekuumuses omas tiheduses paraku pooleli. Kahju, ei saanudki teada, kuidas inimesest topis tehakse – selline au saab ühele tegelasele nimelt tõesti osaks. Brochi loeks väga hea meelega veel, temast olen kirjutanud ka.

Jenny Erpenbeck – Vana laps
Saksa sõjajärgne enesepiitsutus, kitsad huuled veretuks kriipsuks kokku pigistatud. Äärmuslik, valus, aga tüütuvõitu.

Mircea Eliade – Doktor Honigbergeri saladus
Mnjah, ma ausaltöelda arvasin varem kindlalt, et Honigbergeri lugu on pärit Mirabilia sarjast, mingi teise doktori saladuse lugu seal tõepoolest ongi. Muidu köitev lugemine ja nagu ka head paravärki lugedes-vaadates, tekkis siingi see kõditav ja tobe tunne, et „aga äkki tõesti tegelikult ikkagi“.

Mircea Eliade – Mintuleasa tänavas...
Pidurdamatult üha edasi hargnevate lõppematute lugude jutustamine, ammendamatu tegelastegalerii (sh blond hiiglasekasvu professor Tartust), fantastilised juhtumused ja üleüldine müstifitseerimine sovetlikus Rumeenias ülekuulamisel oleva vanamehe suust. Variant tuhande ja ühe öö loost.

Mircea Eliade – Kogemata avastatud tõdedest
Seda raamatut peaksid lugema lapsevanemad – kasvatagu nad oma lastest just sellised kindlameelsed ja säravapilgulised, oma peaga asju mõtestavad optimistlikud maailmakodanikud, nagu selle kogumiku esseedes manifesteeritakse. Mäletamist mööda üsna provotseeriv ja vaimukas essekogumik sellest, kuidas peaks elama, kuni selleni välja, milline meestemood peaks olema. Kahju et väga palju ei mäleta enam.

Salman Rushdie – Kesköö lapsed
P.I. Filimonov – Mitteeukleidilise geomeetria tsoon
Vot, kaks raamatut, millele mõeldes tekkiski see lugemise sotsiaalse tahu olulisuse mõttekild artikli alguses. Mõlemat teost kiideti siin ja seal, ootushorisont läks väga kõrgele. Ja kui siis ise lugesin, tundusid need tegelikult ju tõesti head raamatud kuidagi, noh, okeid. Teinekord ei maksa vist nii hasarti lihtsalt minna. Seega, lugemine on ikka väga isiklik asi...

Aare Pilv – Ramadaan
Aus, tundlik, hariv ja ilus. Muuseas, pisut müstiline tundub, kuidas kõik need tundedetailid, pilgud, viivud meelde on jäänud ja tähele pandud.

Daniel Kehlmann – Kuulsus
Minu poolt 2009. aasta esimeseks lugemiselamuseks paigutatud Houellebecq´i „Elementaarosakestele“ sarnase tundega teos, ent siiski mitme kraadi võrra lahjem. Märkmeid teosest sai tehtud, vast luban siis artiklit ka siia. [Tehtud!]

August Gailit – Ekke Moor
Muhe ja lüüriline. Stseenid maarahvast laadamöllus või peipsivenelaste kuraasitamisest oleks vabalt võrreldavad mõne huilgava balkani tragikomöödiaga. Huvitav, kas selline elurõõmus, ütleksin et mahlaselt pekine ja rõõsatav eesti pillerkaarikultuur on tõesti kunagi päriselt olemas olnud ja täna lihtsalt kuidagi moondunud – ühelt poolt alalhoidlikkusest ja teisalt arutust hulljulgusest kantud murumütsilise jörmikultuuri vormi näiteks – või on see lihtsalt Gailiti romantiline fantaasia?

Mehis Heinsaar – Ebatavaline ja ähvardav loodus
Olemata loomult eriline Supilinna sallitallaja või rabamatkaja, ütlen kohe ära, et Heinsaare keel ja kujund, rütm ja poeetika on minu jaoks väga nauditavad. Ent, kohati tundub, et lood kipuvad selles kogus lihtsalt varieeruma, üllatusmoment kipub kaduma. Raamatu lõpupoole juba mõistatad, et mis transformatsioon tegelast siis seekord ees ootab. Tekib kiuslik tunne, et võiks vast vabalt isegi haarata otsast näritud rohelise pliiatsijupi ja ebamääraste vesimärkidega, ilmselt piparmünditeest märgitud ruudulisse vihikusse mõne volüümika Heinsaare stiilis pastišši visandada.
Ehk oleks kasuks tulnud, kui osa lugusid oleks välja jäetud, sõel tihedamaks? Head asja tahaks nagu ahmida, mahtu neelates aga hakkavad motiivid justkui tuttavad ette tulema. Lühikesed mõistatuslikud palad – neid oleks võinud jällegi vabalt rohkem olla.
Tuntud isikute nimede kasutamine on hea leid, aga kas seda saaks veel kuidagi mastaapsemalt või sisulisemalt kasutada? Lippmaa roll oli tõesti Lippmaale kirjutatud, andis nii ettekujutlusele Heinsaarest kui Lippmaast juurde, aga miks pidi maalijaks olema just Aaviksoo, võib vaid aimata.
Nii et raamatu koostamise faasis, erinevate lugude kokkusobitamisel raamatuks oleks võinud võibolla teisi valikuid teha. Kuigi üldine suund mulle meeldib ja kujundus on ka üsnagi kongeniaalne, just need Priit Pärna illustratsioonid. Köitev on see Heinsaare maailm, aplaus.

Voldemar Lindström – Õukonnata kuningas – intervjuukuningas
Aasta kurioosum minu jaoks, kuigi selles „žanris“ üldisemas mõttes see ilmselt mingi tegija pole. Üks üsna veider ja tegelikult lausa leinava alatooniga raamat Urmas Otist – vaat et organiseerimata kaust mälestusi, juhtumeid, stsenaariume, lihtsalt nimekirju (Oti intervjueeritavad, raamatud, saated), järelhüüdeid, ajaleheväljalõikeid. Avaldatud vist vahetult pärast telestaari lahkumist. Nii et tehtud ilmselt veel lahkunu pärast pisar silmanurgas. Mustade kõvade kaantega raamat nagu hauakivi. On itku ja hardumust segamini kuiva faktipuruga, aga Otist teada ei saanud tegelikult nagu eriti midagi.

Julio Cortázar – Tseremooniad
Lugesin üle, õhuke raamatuke. (Mõnes mõttes loll komme: niigi vähe jaksu raamatuid lugeda – ja siis loed veel vanu asju üle. Ja mõnikord oled siis sunnitud mõtlema, et oli see siis tõesti kunagi nii hea? Aga mis teha kui mälu pole.) Siin on üks ammusest ajast kummitama jäänud väike pärl. Jutustus Aksolotl on lugu mehest, kes käib Pariisi loomaaias sellenimelisi vesilikke (vabandust, loodusteadlased) vaatamas, päevast päeva, võlutult, kuni osutub ise ühel hetkel... Ühesõnaga selline filigraanselt teostatud ja väga loomulikuna tunduv narratiivne trikk, mida saab vist ainult kirjanduses lõpuni veenvalt teha.

Parimat!

John Irving – Kuni ma su leian (2008)

Sellise raamatu lugemise järel võib küll end vaikselt õnnitleda, et oled üks harvadest eestlastest, kes sellega hakkama saanud (mitte, et oleks selle lause õhtulehe blogist kopinud). Romaan kui meeletu orgaaniline masinavärk – ligi 500 lehekülge käib jutt ühte väravasse, et siis järgnevad 300 leheküljel vähe normaalsemast (ja traagilisemast) vaatepunktist sama lugu lahti harutada. Ja selline eepiline maht ei kulu iseenesest muule kui vanemate ja nende poja elulugu, või noh, mõned aastakümned sellest. Mitte et see iseenesest kummaline oleks, aga kui loed viimasel ajal pigem fantasytelliseid, siis on küll kerge ohhoo-efekt.

(Et lugemise ja kirjutamise ajal olin haige, siis, noh, selline tavapärane sodipodi.)

Pidev jutt peenisest on nagu, noh, pisut palju. Aga Irving ongi vist selline kehaline autor. Esimesed 500 lehekülge on kui nihkes ülemlaul peenisele ning muidugi lõputu kõiksugu pisiperverssuste ja ahistamiste paraad-kavalkaad (viis, kuidas Jack süüdimatu lapsena neid tõlgendab, on päris, eh, muljetavaldav). Tegelased on erakordsed (aga – nagu ikka – reaalses elus on inimesed teatavasti erakordsemad, või hullemad). Übertätoveeritud orelimängija, keda jälitavad järglane koos emaga (no poisi isa jälitavad siis poisi ema poisiga, eks üks hetk olid vanemad korraks sunduslikult abieluski) Läänemere ja Põhjamere sadamalinnades, ikka tätokasalongides ja kirikutes. Aga isa oskab nende eest kaduda. Ja ema oskab kahtlaselt käituda. Ja kooliea saabudes pannakse poiss (peaaegu) tütarlastekooli õppima. Kus ta tutvub neiuga, kelle kaasabil muutub enda ja ema elu üpris korralikult (ee, jutt on siis 7-aastasest Jackist). Ja seejärel sattus karmi poistekooli. Ja siis muudesse koolidesse. Kuni sai üleüldiselt tuntuks näitlejana, kes kehastab transvestiitide osasid.

Aga. Nagu öeldud, käib see kõik ühes seksuaalses segapudrus. Kuna poiss meenutab juba varases nooruses oma kaunist isa, siis naised ahistavad teda täiega. Ja ikka... kõiksugu naised. Ja heasüdamlik nagu ta on, ei hoia Jack end... tagasi. Pea ükskõik millise... vanema naisega. Aga kõigest hoolimata näib, et Jack on üpriski (hullu) õnnesärgis sündinud, saab feimi ja sulli ja on veel midagi eluks vaja? Ahjaa... on tõepoolest. Aga sellest ma siin ei kirjuta, sest eks igaüks mõista ise, milles värk võiks olla. Igal juhul, uskumatu, aga raamatul on kaunis lõpp. Kena raamat murtud südamele.

Kaldkirja kasutamine kõiksugu rõhutusteks on vähe tüütu. Kuskil neljasajandates oli juttu “seljas T-särk kirjaga Tänulik Surnu” - tegemist vist pigem bändiga Grateful Dead, mida ehk ei peaks maakeelde tõlkima.

õhtuleht

Siiri Laidla – Pardike ja mooniõis (2010)

Raamat algab igati elurõõmsalt ja elevalt, mõneti kui lastekirjanik kirjutaks täiskasvanutele, selline pisut ninnu-nännutav väljendus – või noh, õigemini on see ehk vanemapoolsetele lugejannadele mõeldud tekst. Endal tuli puhas masendus peale lugedes vanainimeste elust, paras pisarakiskuja. Ja muidugi see elurõõmus koer, kes hüpleb ja kargab ning jagab tarkust igas suunas.

“Vaid harva tabas ta end mõttelt, et ega mehe äge iseloom viimaks tütrele Margetile üle ei kandunud. Miks muidu tütre lembesuhted kippusid aina kiiva kiskuma, eks ikka ägeduse pärast. Ei olnud Margetil seda eesti naisele nii loomuomast ja vajalikku allaheitlikkust, malbust ja vaoshoitust.” (lk 23)

Aga. Ühel hetkel avastab 15-aastane Velvo, et on armunud meessoost kirjasõpra (kes äkitselt nõuab talt raha või muidu ähvardab avalikustada pilte poisi genitaalidest). Selgub kohutav saladus, kes võib olla Margeti isaks (ehk Velvo vanaisaks). Siis on 16-aastane Klaarika, kelle puhul kirjeldatakse, ee, ta enese üsa avastamine ja kõigele lisaks võõrasisaga seksimine. Lõpupoole selgub, et ühe tegelase seksuaalne soodumus tuleks ümber hinnata (no ikka tõeline kapist välja raamat!). Raamatu lõpus saab üks kõrvaltegelane surma, sest talle sõidab auto otsa. Oh, ja täiesti viimastel lehekülgedel raputab kolme tegelast seenemürgitus. Einoh, WTF, palju võib?

Bipolaarne värk – ühelt poolt selline tädilik elutarkus ja vitaalsus ja peamiste tegelaste taustaga süvitsiminek, teiselt poolt kerge šokeerimisvajadus “tänapäevaste” pahedega. Õõvastava kirjanduse mõõdupuuks oleva Lembeni siiski Laidla ei küündi (õnneks!), aga on nii mõnigi hetk, mis tekitab vähe piinlikkust. Ent autor jutustab lugusid, mis võivad olla üldinimlikult huvitavad, ja see on plussiks. Või kasvõi seegi, et Margeti võimalik isa ei mäleta oma kõrvalehüpet karvavõrragi (ehk oligi see hoopiski Virve hallukas?). Eks Aaro ja Virve ja Tõnno elulood on kahtlemata sellised, mis poevad hinge. Ja noh, vanainimeste armusuhted on iseenesest kenad (kuigi alljärgnev tsitaat mitte, jälle üks naturalistlik sahmakas).

“Vanas eas ei tehta otsuseid uisapäisa, sest võimaliku valearvestuse puhul pole enam kuigi palju aega uuesti alustada – vahest tahtis proua Helju oma ootamatult sülle sadanud meheõnne üle rahulikult järele mõelda. Enne reisi ei teadnud ta Tõnnost ju midagi, ta ei saanud lennujaama vastu sõitvale pojale öelda: “Ma ei tule sulle külla, kuna leidsin reisilt mehe, kellega meil on nii kirglik suhe, et me kogesime Anacapri surnuaial juba koos orgasmi, mul ei läinud isegi libestit tarvis.”” (lk 162)

Lugemus aastal 2010

Ühe aasta lugemuse kokkuvõtmine on ikka üks kahtlane tegevus. Üldse tundub iga aasta (ja ajaga) üha veidram see komme ühe aastaga mingeid sündmusi, olnud asju piirata ja ühte võtta, ja teha nägu nagu aastaringi täitumine iseenesest tähendaks midagi paikapanevat ja enamat kui juhuslik piirang.

Niisiis, kuid jätkamata seda mõttekäiku liigun kirjanduse juurde.

Nagu ikka, käis ka sel aastal lugemus käsikäes muu ja eraeluga: kevadreisi lugemus oli kerge ja kummaline, kuuma suve lugemus ajaviiteline, kohati küll vähem kerge, kuid siiski võrdlemisi napp, sügiselugemus ühes uute tuulte ja meeltega kippus juba tüüakamaks ja tummisemaks, isegi maailmaklassikat oli jaksu vastu võtta, kuid talveehmatuse ja lumeuputuse tekitatud masendus suunas taas kergema kirjanduse maile ning suured plaanid klassika ning mõtteka kirjandusega jätkata tõukusid taaskord tagaplaanile oma õiget aega ootama (kuigi hetkel on käsil Jaan Kross, ei julge siiski enne õhtut – raamatu läbisaamist – hõisata).

Nüüd, kus ajaperioodid on osavalt kolmeks lahterdatud, siis selle pinnalt jätkangi.

Kevadel juhtus ette pikaajaline ja väsitav reis, mille puhul oli tarvis osavalt lahendada probleem seljakoti raskuse ja ajaviitekirjanduse teemal. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et aega oli reisil palju, seega raamatuid oli tarvis, kuid samas ei tohtinud seljakott osutuda liiga raskeks. Selline tingimus lisas kirjandustarbimisele mõned konkreetsemad aspektid ehk kaasa tuli valida raamatud,
a) mis on kerged (füüsiliselt)
b) mis on kerged (sisuliselt) ja
c) millest loobumine ei tekita hingepiina.
Seega koosnes reisiagne lugemus teostest nagu Ursula K. Le Guin „Atuani hauad”, Viktor Astafjev „Kurb detektiiv”, Carter Brown „Pomm", mitu Agatha Christie´t ja muu taoline, mida lugedes tuli tihti silmi pööritada. Mainitud teoste voorusena võib aga nimetada universaalsust: nii võis mõnda neist, näiteks „Kurba detektiivi” lisaks lugemisele kasutada ka potikaanena jne. Enamike teoste saatus oli jääda välisriiki kivi alla, mahajäetud maja akna lauale, oliivisalu puuvõredele oma uut ja õnnelikku omanikku ootama (palun mitte kommenteerida, kui vääritu on nõnda raamatutega käituda). Siinkohal tuleks siiski tõsta esile üks eriline teos, mille füüsilise keha heakäigu eest me ka paremat hoolt kandsime, nimelt John Wyndhami „Trifiidide päev”. Eeldan, et kõik on seda suurepärast teost lapsepõlves lugenud (kui ei, siis soovitan tungivalt), ise ma muidugi ei olnud ja sattusin meeletusse vaimustusse (mis tänu laiskusele muidugi ei peegeldu käesoleva blogi sissekannetes). Sellest tulenevalt juhtusin oma pettumuseks ka Surfthechannelis oleva sarja peale, mis oli äärmiselt halb ja nürimeelne. Halva tuju soovidega võib muidugi vaadata.

Millalgi aga mainitud reis lõppes ning seejärel oli peatselt rõõm sukelduda kodumaa üüratumeeldivasse ülikuuma suvesse, mis jättis vähe aega tegelemiseks sellise snobistliku ajaviite nagu lugemisega ning viis keha ja vaimu märksa elutervematele radadele. Sellegipoolest meenuvad meeldivad teosed nagu Tammsaare „Tõde ja õiguse” I osa, millega oli väga tore ning keskkooliväärtusi ümberhindav taaskohtumine, Fazil Iskanderi „Küülikud ja maod”, minu jaoks uusavastus Georges Simenon, kelle vaimustusest ma ka juba tüdineda jõudsin (no on nii raskemeelne, mingi hetk viskab üle). Ahjaa, üks eredam piisk on ka maailmaklassika, „Hirvekütt”, James F. Cooperi suurteos, mille vanematekodu riiuleid tuhnides leidsin. Kahjuks ma teosega päris lõpuni ei jõudnud, kuna tüdinesin (nagu tihti juhtub), kuid vahva oli ta siiski. Kui üllalt kõnelesivad vaprad kütid, siredaselgsed noorsandid, ning millist hunnitut ilu kiirgas nii mõnigi imekaunis neidis! Mulle meenus millegipärast Andres Saal ning ühtlasi avastasin „Hirvekütti” lugedes varem kahe silma vahele jäänud asjaolu: kui tugevalt on Saali teosed mõjutatud tolleaegsest maailma seikluskirjandusest. Aga see selleks.

Saabus sügis ning tuuled hakkasid puhuma uuest suunast tuues kaasa nii mõnegi põneva teose (hmm, oleks nad siis mul kõik meeles ka). Mõnest olen siia kirjutanud, näiteks Jeanette Wintersonist, kuid enamusest mitte. Aasta üks põnevamaid teoseid oli ilmselt Heinrich Harreri „Seitse aastat Tiibetis”, mille lõpetamise järel tekkis suur Tiibeti-armastus ning lugupidamine. Filmi Brad Pittiga peaosas ei julge ma muidugi vaadata, teadagi, kuidas Hollywood väärt teoseid võib rikkuda (juba see filmiplakat kaugusse unistavalt vaatava Pittiga on õudne).

Lisaks on veel mitmeid teoseid, mis minu siinsesse kauneste loodud aastaaja konteksti kohe üldse ei sobinud. Nii sattus mu kerglase lugemuse kevadel kätte ka täiesti arvestatav raamat, Richard Dawkinsi „Jõgi Eedenist”, üks väärt lugemine (ka siin blogis on sest juttu olnud). Aasta viimased päevad möödusid näiteks detektiivkirjanduse uue avastuse Robert van Guliku seltsis. Tema on mees, kes kirjutanud hiina detektiivjutte, ja neid kirjutanud üldse mitte halvasti (eilegi lugesin veel ühe peale). Selle aasta üks väärt eesti kirjanduse avastus oli juba paari aasta vanune Mari Saati „Lasnamäe lunastaja”. 2010. aastal ilmunud kirjandusega ma kahjuks, nagu ikka, eriti tublisti kursis pole ja pompöösse hääletuse käigus andsin oma punkti „Mitteeukleidilise geomeetria tsoonile”, kuigi ma ei olnud sellest nii vaimustuses nagu väga paljud seda olid. Ja peaaegu oleks mainimata jäänud üks väga tore teos (mille peale kõik ütlevad, et jah, ma kunagi ammu väikese lapsena lugesin küll seda), Gerald Durell „Minu pere ja muud loomad”. See raamat oma kirevate Korfu-kirjelduste ja õilmitseva värske suveloodusega sobis väga hästi novembripimedust natuke lahjendama. Mille peale asusin järjest tema teisi teoseid lugema. Jõudsin kolmandani vist, siis taipasin, et nood pole üldse nii vahvad, ning suurejooneline plaan jäi pooleli.

Ahjaa, ja siis see kuulus Oksaneni „Puhastuse”-saaga. Kuna ma just enne selle algamist olin teose läbi lugenud ja siia kirjutanud, et noh, oli nagu hea raamat, kuigi natuke ärritavalt õudne, tundus mitu kuud, et peaks midagi ise ka ütlema. Nüüd mul on kõik kired muidugi meelest läinud ja ei eruta see teema ka mu meeli enam väga, aga vaatamata sellele, et tegu oli õõvatekitava ja sellega meeldejääva raamatuga, ja noh, eks ta käis mullegi kohati närvidele, on minu tagasihoidliku arvamuse järgi siiski kogu see nähe ja nähtus positiivne asi.

Üldiselt võib aasta murelapsena mainida seda, et sellist... mitte päris kirjandust on kogunenud natuke liiga palju, vähemalt hakkab Agatha Christie´gi natuke juba närvidele käima. Samas oli vaimuerksust ja kvantiteeti märksa rohkem kui mullu, kuid oleksin palju rohkem rahul, kui see umbes kolmekordseks kasvaks ning mitteajaviitelist kirjandust minu elusse rohkem saaks. Mitte te nüüd uusaastalubadusi tegema hakkaks.

mullu

Pole siia enam ammu kirjutanud, loodan alanud aastal sagedamini kirjutada. Möödunud aasta lugemistele tagasi mõeldes on tunne, et lugesingi tegelikult kuidagi vähem kui muidu ja kuidagi juhuslikumalt, kuidagi rabe aasta oli üldse.
Ma ei hakka tegema mingit edetabelit, ammugi mitte eraldi esile tõstma paremaid uudisteoseid, loetlen lihtsalt raamatuid, mis möödunud aastast meelde jäid, kui nüüd meenutan (ja jätan välja raamatud, mida lugesin pigem erialasest huvist).
Eesti kirjandus. Luuleraamatuist töötas enim Ene Mihkelsoni "Torn"; mõju, mille mehhanisme ei mõista seletada, selge nagu kivi ja raske nagu vesi (loodan sellest varsti kuskil pikemalt kirjutada). Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" oli igati tahe lugemine, mu meelest praeguses eesti kirjanduses suhteliselt ainulaadne hääl - esiteks, et naine nii kirjutab (kusjuures eriti tore on, et tegelikult pole selles proosas üldse seda pretensioonikust, et "vaadake, ma olen naine ja kirjutan nii"), ja teiseks see, kuidas nii irooniline ja eneseirooniline hääl on samas kuidagi nii vaba iroonia taga alati varitseda võivast tigedusest. Kindla käega kirjutatud jutud. Siin võiks mainida ka Lauri Sommeri "Kolme yksiklast", aga olin neid jutte juba varem ajakirjadest lugenud - eriti meeldib mulle Darja-jutt, see lihtsalt veenab (muuseas, Drake'i-jutt olevat olnud osaliselt tõukeimpulsiks Lauri Lagle lavastusele "(Untitled)" NO-teatris). Päris noortest jäi meelde Siim Nurkliku "Kas ma olen nüüd elus" - just see, kuidas pidevalt ähvardavast naiivsuse- ja klisheelikkuseohust siiski mööda osatakse põigelda; mehel on mingit peent kirjanduslikkku taktitunnet. Mis veel - meelde jäi, et jätsin pooleli Tõnu Õnnepalu "Paradiisi"; jäi meelde sellepärast, et tavaliselt istub Õnnepalu mulle peaaegu alati; jäi pooleli seepärast, et see läbiv piibellik register tundus puhtmehhaanilise stiilivõttena ja seda enam maneerlikuna; ei hakanud minu peal tööle.

Aga võib-olla enim meeldis uuemast eesti kirjandusest Jan Kausi "Hetk", mis ilmus juba 2009. Kopeerin siia omapoolse miniarvustuse, mille kirjutasin kohe pärast lugemist ja saatsin autorile: "Võib-olla et isegi parim asi (minu maitse järgi), mis Sa kirjutanud oled. Mulle meeldis peamiselt selle teksti toon ja tempo - mõneti nagu tagasihoidlik, aga samas tihke ja kuidagi loorjas ja läbipaistev, väga "taktitundeline", kui nii saab teksti mõju kohta öelda. Tekst tundus sageli väga põhjalikult läbi õmmeldud, aga samas nii, nagu oleks õmmeldud mingit väga õhulist kangast. Midagi küpset on mu meelest tolles toonis. Ja see kandub üle ka tegelaste kujutusse. Sirvisin põgusalt netist ka kriitikat, kuskil öeldi, et tegelaskujud on natuke skemaatilised - ma pole üldse nõus, minu meelest olid tegelaskujud just kuidagi kummaliselt usutavad, kuigi ju suhteliselt elliptiliselt kirjeldatud; teatav efemeersus neist tegelastest õhkus, aga see tundus mulle just kuidagi täpne, nii nagu inimese endapilt ongi natuke efemeerne. Ütleks nii, et need tegelaskujud - ja tekstikude üldse - olid pigem impressionistlikud, midagi otse vastupidist skemaatilisusele (ja ma olen ju vana impressionismi-fänn). Kuskil romaani keskel (nt seal, kus Eda räägib Joosepile, et ootab last, ja seejärel teeb Meez talle lapse - ja üldse just dialoogid oma loomulikkuses ning nende ümbrus meeldis mulle kõige rohkem) tundus tekst lausa selline, et tahtsin teda maitsta ja lugesin endale valjusti ette - et kuidas see kerge ja loomulik tihkus kõlab.
Kui kriitiline olla, siis natuke häiris mind nimi Meez (nagu mulle üldse ei istu eesti proosa ekstravagantsed nimed); ja oli kahju, et viimases peatükis tunduvad mitmed asjad kuidagi lihtsalt otste kokkutõmbamisena (et Joosepil osutub järsku olevat Maarika ja et Eda osutub järsku töötavat sünnitusmajas, et Joosepi lapse sünnituse juures olla), see tundus natuke nii, nagu ei lähtuks tegevus enam tegelaste elust, vaid kirjaniku soovist romaan ära lõpetada. ...
Muuseas, see, et tegelaskõne oli ilma jutumärkideta, eristamata, mõjus hästi, aitas omalt poolt teksti üldilmele väga soodsalt kaasa. (Üks detail sellega seoses - lk 182 on lause "Nad vaikisid.", mis on vist mõeldud Joosepi ja ta ema kohta, aga esimesel hetkel lugedes oli tunne, et võib-olla on see ka ema jutu osa; selles kohas tuli ehk kõige reljeefsemalt esile tolle jutumärgituse voorus - teatav voolavus, eri kõnelejate ühtesulamine tekstikoes, ja ometi on otsene kõne nii hõlpsalt autoritekstist eristatav, isegi imestasin, et ma kordagi nende piiride otsa ei komistanud. Mulle see pealtnäha ähmane, aga sisuliselt väga are tekstuur väga meeldib; nojah, ikka impressionism, jah.)"

Sattusin lugema mitmeid jaapani-asju - eks neid ilmus ka mullu päris mitu. Enim jäi ehk meelde Rein Raua tõlgitud Ikkyu Sojuni "Hullunud pilv", mõnusalt kommenteeritud luuletustekogu, nii et sai päris kena maigu ligi 700 aasta tagusest Jaapani elust ühe veidra munga fookuse läbi. Alguses nagu ei viitsi lugeda, kuidagi umbne ja kauge tundub kogu värk, aga ühel hetkel oled juba süvenenud ja minevikufantaasia on tööle hakanud. Hästi tehtud raamat. Teine raamat - lugesin inglise keeles kuulsat Sei Shonagoni "Padjaraamatut", mis on veelgi vanem, umbes 1000 aastat; lausa võõrastav rafineeritus ja peenus, mis tundub ühest küljest kuidagi absurdne ja isegi tühine, aga süvenedes hakkab tekkima koondpilt ja tekst uuristab oma urud lugeja teadvusse ning elab seal vaikselt oma elu edasi.
Tegelikult umbes samamoodi toimis ka Reiner Brocmanni "Teosed" - ega need tekstid ju teab mis elamust ei paku, aga kui lugeda neid kui ühe ammuse elu mälestisi, luuletustele lisaks ka nt pastorina piiskopile saadetud kirjad maarahva tüliküsimustest ja patuelust, siis muutub asi huvitavaks. Brocmann saavutas kirikulaulude tõlgetes kohati ikka juba üsna loomuliku eesti keele, nii et mõnikord võis lausa kõlaefektidega mängida, nt "Keel libbe on, Meel kibbe". Mõnes mõttes oli Brocmanni eesti keele harrastuski ju üsna rafineeritud ja seishonagonlik vaimunauding.

Elulood. Kersti Kreismanni ja Margit Kilumetsa "Paljajalu kõrrepõllul" pole küll vaba tolle Eesti Naise eluloosarja hädadest - nt mõnetisest melodraamast -, aga lugesingi seda eelkõige Mati Undi pärast, ja selles mõttes on seal üht-teist huvitavat (ka nt Viidingu ja üldse 70ndate vaimuelu kohta); nii et kultuuriloolise raamatuna täitsa nii. Kreismanni enda seisukohalt on kahju, et võhm sai otsekui mingil hetkel otsa, 80ndate ja 90ndate Kreismannist oli palju vähem juttu - näiteks Kreismanni üks kuulsatest rollidest, Juudit, on raamatus vaid mainimisi, mul oleks küll huvitav sellest lugeda olnud.
Arvo Kukumäe elulooraamatut "Alasti elu" (autor Evelin Kivimaa) lugesin kah - see on ikka hull vend. Ei ütle raamatu kohta midagi paha, täitsa õnnestunud ja mõjuv (auto)portree. Keegi võiks nüüd kirjutada ka raamatu Kukumäest kui näitlejast, loeksin huviga.
Üks väga hea raamat on Reet Neimari alustatud ja Pille-Riin Purje lõpetatud "Jüri Järvet. Narr ja kuningas" - seda lugesin mõnuga pikka aega, paks raamat ka, vist pool suve veetsin sellega. Korralik raamat Järvetist kui inimesest ja kui näitlejast - kuidas teda päris noorena peeti pigem lootustandvaks lavastajaks, kuidas ta 50ndail oli koos Eino Baskiniga koomikasuperstaar, kuidas ta Panso tükkides 60ndatel ennast tõsise draamanäitlejana lõpuks leidis, kuidas sai kuulsaks venelaste "Kuningas Leari" filmis ning seejärel kuidagi krampi läks - muutus rollide suhtes väga valivaks, kuni lasi miskipärast end 80ndatel Teatriliidu esimeheks valida, kellena oli saamatu ja piinlikuvõitu, ja siis vanapõlv veel mõne eheda rolliga. Omaette ooper oli veel tema vahekord Pansoga - nad olid suured sõbrad, kuid mingil hetkel ei istunud Järvetile enam Panso autoritaarsus, mis järsku esile tuli, kui too oli teatrijuhiks saanud, Pansole omakorda ei meeldinud, et Järvet filmidega populaarsust kogus ja teatri tagaplaanile jättis jne; mõnes mõttes päris kurb lugu. Naljakas on üks tõesti sündinud vestlus Järveti ja Panso vahel juba pärast nende tülliminekut - Panso: "Mina olen sinust Järveti teinud." Järvet: "Tee siis teine veel." Üllatav oli teada saada, et Järvet polnudki "vere poolest" eestlane - ta sünnijärgne nimi oli Georgi Kuznetsov, ta sündis Tallinnas venelannast teenijatüdrukule, isaks olevat olnud prantslane või prantsuse juut ühelt Tallinnas peatunud laevalt; ema aga lasi ühe mehega Venemaale jalga, Järvet pandi lastekodusse, kuni üks eesti pere ta enda juurde võttis. Rääkima õppis ta juba orvuna ja emakeeleks saigi eesti keel; vene keelt oskas ta kogu oma elu kehvasti. Järvetiks eestistas ta oma nime ise 17-aastaselt.
Hea raamat, nagu romaan.
Mäletan, et lugesin Järveti-raamatut läbisegi Kärgatava Kõue autobiograafiaga. Kunagi olin Vembuvana-jutte lugenud, nüüd oli huvitav teada saada, mis mees see oli, kes nood Vembuvana lood jutustanud oli.

Loomingu Raamatukogust jäi veel meelde Veikko Huovise "Poja surm" - tõesti mõtlemapanev raamat.


No ja siis muidugi see Oksase "Puhastus", raamat ühiskonnast, kus teismelised tüdrukud unistavad nagu Neitsi Maarjad sellest, et saada Leninilt laps.

ps. praegu loen Elin-Kai Toona raamatut tema vanaisast Ernst Ennost, "Rõõm teeb taeva taga tuld" - täitsa tore lugemine (nt kuidas sada aastat tagasi oli korporantide jaoks seltskondlikult amoraalne abielluda ülikooliõpingute ajal või kuidas Enno pidas elu pühaks ega lubanud oma kodus hiiri tappa, vaid meelitas nood suhkruga urust välja ning viis kotiga linna taha põllule). Tänini säilinud Enno elupaigad Tartus on Filosoofi 21 ja Veski 43, hilisemas elus peatus ta oma vanemate juures Kuu 13 ja õe juures Tähe 75 - koos praeguse täiskasvanute (endise Pushkini) gümnaasiumi kohal asunud kunagise Reaalkooliga, kus Enno koolis käis, moodustub päris kena Tartu Enno-kaar.